Päevatee suvekülaline, tere päevast, head kuulajad. Tänase saatepäeva tee suvekülaline on 75 aastane Koeru lane, elupõline emakeele ja kirjanduse õpetaja, harrastusnäitleja ja lavastaja, luuletaja, mitmete näidendite ja kodulooliste raamatute autor, isa abikaasa ja vanaisa Herbert Last. Mina olen saate toimetaja Olev Kenk. Herbert, kas sinu elu puudutavad olulisemad märksõnad said nüüd kõik üles loetud või jäi midagi ütlemata? No siin annaks hädas ja vahel, et kumb ma siis olen, kas lavastaja, näitleja või õpetaja Eksma oma perele leiva lauale teenisin ikka õpetaja ametis, näitejuhi palgake on väike. Aga see nagu tasakaalustus pingelist õpetajatööd, et kui su said ära ja teise rolli minna või teise seltskonnaga tööd alustada õhtupoolikul või päris õhtul tunnil sisse nagu aastas kogusele päevase pinge ja maandas maha selles mõttes kaksikelukutse oli täitsa vajalik ja mõlemas mõlema elukutse jaoks on ka omandatud vastav kõrgharidus Tartu ülikoolist siis pedagoogi haridus ja Tallinna tollasest Pedagoogilisest Instituudist praegu Tallinna ülikoolist, siis need juhi, lavastaja elukutse. Herbert me oleme sinuga sina peal, sest me tunneme teineteist juba üsna ammu muidu, kuidas üldse suhtute sellesse, et üks 20 aastat noorem mees tuleb ja kukuks sinatama või üldse inimesed tänaval sinatavad? See oleks tore, sest sina suhe on natukene südamliku, pea avab inimese. Mulle küll meeldib mulle, sina öeldakse. Ja maa oma sadadele õpilastele ütlen alati sina, on ta siis professor või minister või või mõni kultuuritegelane või ka kooli direktor, kes minuga all on kunagi pinud, sellele mõtlen küll, sina ja vahelikke, küsin ilusti, et ega sa ei solvu ja kõik on nad olnud nõus. Sinatame. Aga kui mõni ulakas koolipoiss kippus sinatama? Jah, eks seda harva tuli ette küll, mina lahendasin konflikti ise, mina ei läinud kellelegi uut õpilasega konflikti lahendama ja lõpuks nendest maragrattidest on väga kohalikud inimesed elus ladunud, oma koha elus leidnud ja nad tulevad juurde ja tänavad ja tulevad ja ütlevad, õpetajad karistasid mind õigesti etnilist vihapidamist, nagu ma ei mäletagi, et oleksin nende sadade endiste õpilaste poolt. Et rohkem võib-olla isegi need ulakkamad on nagu südamlikumad pärast elus, kui me kohtume kas kooliaasta päevadel või siis lihtsalt haaval või korrus, ma olen töötanud 25 aastat tulevad ja oma lapselastega ja mina oma vanaisa rollis näiteks on väga hea kohtuda lasteaiaüritusel kus noor isa tuleb ka oma lapsega ja ta on minu õpilane olnud ja mina olen siis vanaisa rollis ja ajame seal juttu ja kasvatus, Murasid, jagame ego ja tänapäeval asjadki kasvatuses ei ole ju palju inimese kujundamisel muutunud, et, et ikka see lapsele selle maailma piiride ette näitama mine ja meeldetuletamine kasvõi seda ära jookse üle tee, et ole ettevaatlik. Et siin ühismajade ümber sõidavad-kihutavad autod ja seda olen ma rääkinud naabrilastele, kus meil siin ühismajas elame ja nad siiski arvestavad, et see halli peaga mees jälle tuli ja aitas meil nutust üle saada, kui nad vahel on riidu läinud ja toigastega 11 taga ajanud, et noh, niisugune elukutse viga on mul külge jäänud. See hallipäine mees, kes teisel augustil saab 76, ei ole ju kogu aeg olnud hallipäine. Räägime natukene ka Herbert sinu lapsepõlvekodust ja kuidas lapsepõlv möödus? No mina olen 40. aasta poiss. Et natuke taganevad Saksa sõjavägesid nelja aastasena, sünnikodu on mul praeguses Roosna-Alliku vallas kiris saare külas, see oli tee kusjuures väiketalumaja 14 hektarilise maaga. Isa ema olid talupidaja, head ja kolm venda, nendest praegu üks veel elab minust vanem vend, keskmine vend on surnud, meil tuli tööd teha, aga ega meil niisugust vaba aega selles mõttes ei olnud, kuigi väiketalu oli, aga oli saksa ajal normid suured ja oli ka hiljem vene ajal. Ja selle tõttu ma olen looduse keskel nagu kasvanud. Vanemad vennad olid minust kuus-seitse aastat vanemad, nendel olid oma sõbrad ja mina jäin nagu loodus mõtisklema üksinda, kuigi naabripoisiga me mängisime. Ja siiamaani on mul seal loodusearmastus, külver isegi loodusliku lilli, ma tahan, et mulle kingitakse, ma olen ise korjanud praegugi laua peal, hommikul käisin toomas mahajäetud peenramaalt nartsisse ja neid tülikaid ümbruses kalu taga oli kohe heinamaa ja seal olid siis minu lemmiklilled kullerkupud. Jaanikannid nimetati siis pääsusilmad ja keegi varsakabjad, kui nad hakkasid oma pungi lahti ajama. Ja kui siis paljajalu sai seal ojas käia ja neid korjata. Naise kasvatan muidugi praegu ka rõdu lilli ja mis rõdule sobivad mitmed sordid võõrasematagi ja ise kasvatan ka müürilille, seda tumedate õitega Kresse. Püüan hoida need seemned üle talve. Samuti ilusad astreid, mis suve lõpul hakkavad õitsema erinevatel aegadel. Nendes kaheksas lillekastis ja veel teise kümmekonnas pottides on rõdule ikkagi paarkümmend niisuguste hoolealust, mis tulevad üle käia üle päeva ja vaadata, kas nad on ilusad ja kas mõnel ei ole haigust ja kui palju neil vaja vett on ja nii edasi. See on kõiki lapsepõlvest päritud. Koolis sai käia kuue kilomeetri kaugusel spordimõisas asuvas siis spurdi seitsmeklassiline, tere kool, mille ma 55. aastal lõpetasin ja teised vennad olid juba tehnika maa peale läinud. Vanem vend õppis Vodja mehhaniseerimiskoolis traktori ja kombaineriks. Keskmine vend lõpetas Paide tööstuskooli number üheksa ekskavaatorijuhi erialal, aga hiljem muidugi on, omandas ka keevitaja eriala, nii et mõlemad olid tehnikamehed. Ja mina olin ainuke, kes siis rikkus seda seadust ja valisin nii humanitaaria. Kuidas vennad ja ema-isa suhtusid sellesse, et üks poegadest on täiesti teisest puust ja täiesti teistsuguseid valikuid? No eks emale väga meeldis eriti see, et ma koolipõlves luuletama hakkasin ja mul on tolleaegses ajalehes võitlev sõna, avaldati ka luuletusi oma loomingu lehekülgedel, see oli 57.-st kuni 59. aasta, nagu ma Paide keskkooli lõpetasin, noh, isa oli väga rahulik ja tasakaalukas, tema nagu ei sekkunud kunagi minu koolitöösse. Ma ei ole kunagi vanemate poolt utsitatav olnud, et ma olen ise hakkama saanud. Tol ajal keskkoolis õppida ei olnudki maapoisil kerge, sest maakool, kust ma tulin, ei olnud väga tugev keeltes. Eriti tundsin ma inglise keele puhul, et see neli aastat Paide keskkoolis andis mullegi hea keelealuse inglise keeles ja, ja ka emakeeles. Aga keskmine vend väga tahtis, et ma hakkaksin kas siis ajakirjanikuks või kirjanduse põllul ja tema lausa ikka soovitas kohe. Taisega kirjutas maantee vahel ajalehtedele teateid, kuigi ta oli tehnikamees vanem vend. Selles mõttes ikka panin meid mõlemaid. Ka temale pidime alluma ja tema tahtis ikka seda maja ümber ehitada, seda sünnimaja ja ehitasimegi koos sauna ja basseini. Ja siis ma olin juba üliõpilane, kui ma suvevaheaegadel oma sünnikodus töödel abiks olin. Tema nagu sihukest vaimset osa. Võib-olla ta ei öelnud välja sõda, aga seda ta ei pidanud esmatähtsaks. Tema töökus ja töö armastusse tuli siis isalt ja, ja, ja vanemalt vennalt, sest isa oli ka selline, et kes tegi oma tööd väga korralikult, et võtan üks kord isa tehtud puudest, hakkasime emaga virna laduma ja isale kirglik kalamees, isa oli kalale läinud ja ja sainesele ilusa puu venna siis tehtud. Ja see oli varasügis ja ja eks muidugi maapind vajus ja järgmisel hommikul oli see puuvirn oli ümber ja vaat siis isa muidugi ei noominud. Isa ütles siis ema kuuldes tule ja teeme selle uuesti, et lihtsalt näitas, kuidas alla panna, kuidas seda müüri laduda. Ja vaat hiljem mul on sellest isa tarkusest nagu mõtte, ükstapuha mis alal sa hakkab peale ka salanakata õpe, tahaks, et sul peab olema väga tugev aluspind, tugevad teadmised või näiteks näiti juhiks. Naiu algul hakkasin puhastama noore õpetajana rätla koolis kohalikkus Oisu rahvamajas oma tarkuses suurt viguri näidendit. Mündi teine pool, aga ma leidsin ka, tulid meelde isa sõnad, kui sa midagi hakkad tegema, see alusmüür tugev olema. Et ühesõnaga need teadmised ongi see alusmüür igale elukutsel peab olema, see on hästi hea, et siis sa võid edu saavutada. Füüsilise tööga puutusime kokku ka, kui ma läksin ja sain Tartu Ülikooli sisse eesti viroloogiasse. Esimene kursus kohe sügisel pärast avaaktust, järgmisel päeval öeldi, et peate minema füüsilisele tööle, see oli tolleaegse selle liidu juhi Hruštšovi katse. Need, kellel kahe aasta tööst ja see ei olnud, nendel tuli minna tööle ja ajaloolased ja viroloogid ja vene filoloogid kupatati kõik mitte oma eriala kuskile muuseumisse või vaid mina sattusin selle suunamisega Tartu linna remont kontori, Puusepa brigaadi ja huvitaval kombel minu juhendajaks oli seal kaer peti nimeline ja tema perekonnanimi oli ka Puusepp. Väga tore mees, kes kehas rahulik ja kuidas kirvest teritada, kuidas saagi teritada. Ja kui ma nüüd Tartut külastanud, siis nüüd õnne tänava ja Vabaduse tänava puumajadest tuleb ikka meedeedi. Selle maja kapitaalremondil olen ma kaasa löönud, põrandaid alla pannud, aknaid ette pannud, puukuuri laudu löönud, sest seal oli ahjuküte ja väga paljud naised, kes seal olid, kommunaalkorteris elasid, tulid noormehed, tehke meile puukuur natuke laiem projektist ei tohtinud ju mööda minna ja selle töökasvatuse ma olen saanud ka veel lisaks ülikooli esimesel kursusel ja et minu tööraamat ei alanud mitte toetud tööle õpetajana, vaid võetud puusepa õpilasena hiljem on kantud sisse, et omistatud siis Puusepa neljas kategooria, et see kõik, kus ma tööle olen läinud õpetajana teevad suured silmad, et, et niisugune tööraamat on, mis algab hoopiski füüsilise töö tegija ametiga ja jätkub siis edasi juba 46 aastat pedagoogi ametis. Üliõpilasena oli meil tartus tol ajal niisugune komme, et Vanemuise teatri juhtkond üliõpilastele tegi pooleldi poolatasuga ja ülejäänud etendused kontrolletendustel saime päris tasuta. Ta näha neid etendusi ja vot sealt võib olla ka see suur teatriarmastus on mulle tulnudki seal EP kui Aidu proove me nägime väga mitmeid proove ja isegi alustasin koos Evald Hermakülaga teatri stuudios, aga mulle ei jätkunud aega ülikooli kõrvalt seal käia pidevalt. Raivo Adlas oli tugevam, tema lõpetas selle stuudio ära, aga mina sain käia mõned õppused noh siis hiljem tegin selle tasa ja õpetajatöö kõrvalt astusin. 1973. aastal avati üks erikursus Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonnas rahvateatrite ja teleteatri režissööri erialale ja see kestis viis aastat ja vaat see on tõesti minule andnud selle baashariduse, näitekunsti ja üldse kultuuri alal. Kultuuriainete kõrval olid seal ju näitlejameisterlikkus resi eritunnid, olid kõneõpetust õpetasid tegev näitleja Ines Aru. Aksel Küngas, Eino Kulvere õpetas režiid. Vaata, Heino Kulvere oli selline natuke laisk õppejõud tema loengutel nii väga ei avanud ennast, aga kui sa läksid tema juurde individuaaltundi, siis tema rääkis väga põhjalikult, kuidas üldse ühte kirjanduslikku teksti avada. Ja kuidas anda edasi see lavastaja mõtte näitlejatele. No minu kursusekaaslastest, Uno Kaupmees, kes lõpetas selle eriala. Toomas Lepp, Tallinna televisiooni juht Toomas Lasmann, kes on nüüd Kuldse mikrofoni laureaat aastaid tekste loodusfilmidele, tema oli ka muidugi enne juba draamateatri teatristuudios õppinud, mina ei olnud ju enne kuskil õppinud ja hinnad Hanno ütles, et kuulge, kui te tahate, noormees nüüd ikka midagi saada, et et teil näitlemise töö nii eraldi ei lähe, aga et ei olnud väga tugev kirjanduse analüüs ja ja ükskord juhtuski niimoodi, et režiitunnis. Me analüüsime Tammsaare tõde ja õigust ja siis. Ma ei tea, kas Innal jäi teadmistest puudu või, või mis tal oli ja vaatas minu otsa, ütlesin Herbert, sina tead, kõige paremini, see Tallinna periood viis aastat andis mulle niisuguse kultuurhariduse sel ajal nagu nõgaat ja seda, aga mina pean tänapäevani seda väga heaks õppeasutuseks ja kahju, et tänapäeval seal valmistatakse ette kultuurinõunikke. Lisaeriala võetakse väga vähe, aga neil oli ikkagi niimoodi, et kultuurialased ained olid kultuurid, ained ja lisaks oli väga põhjalik Moskva teatriinstituudi õppekava järgi ka näitejuhi ettevalmistus. Ja see oli mõeldudki rahva diaatrite Aziz raadioteatri ja selliseks lavastajaks, nime, ent lõpetas ainult kuus inimest, nii et selline eriala peaks olema praegu uuesti ka siis Viljandi kultuuriakadeemia juures midagi vist praegune minister Indrek Saar, põline teatrimees paneb selle asja uuesti käima. Lubame kuulajail nüüd veidi puhata ja kuulame muusikat Herbert Lasti valikul, mida sa sooviksid siiani kuulata? No kuna suviti puhkame Pärnus ja Pärnu kuursaali kõrval on ju Raimond Valgre kuju ja seal mängib tema lugusid siis alati Me seisatame, mõtiskleme neid lugusid kuulates ja mulle ikkagi meeldiks Pärnu ballaad Raimond Valgre alt. Aga kuulame Sloveeni. Asfalt soola. Kavatsus tekkis vōi v in. Ta läks. No äkki just vastu ootust viimasel päeval siis. Kiirelt rõivus sööda entroosi aeg möödus ruttu sest juba lõppes nagunii pealelöövi. Estutvu läksid lahku. Alles siin ning üles neiu, kui siin ütlesin lihtsalt ja siis. Näitas saatus hulk arvust all nägin käes kihlasõrmust. Noorenbaarises kõrvu roosistok vaid. Tänase päeva tee suvekülaline on korrusele väsimatu mees Herbert Last. Räägime natukene ka sinu perest, kes moodustavad sinu pere. Minu pere kõige kallim on muidugi abikaasa Malle ja ta on õppinud vana-võidus zootehnikuks, aga see oli kune juhuslik kokkusaamine. Me läksime Koeru rahva, ka Estonia teatrietendusele ja, ja Estonia ees ootas üks kena daam, et kas ei ole piletit ja hakkasime juttu ajama. Ja vastastikku vist meeldivus nii suureks läks, et tantsime aadressid ja siis hakkasime kirjavahetust pidama ja siis silmast silma kohtumine järgnes siis paari kuu pärast ja nii see asi siis läks, et tal oli esimene abielu purunenud ja, ja siis muidugi kaks väikest tüdrukut. Kui me juba abiellusime, oli vanem kasvatatud Harjumaal seitsmendasse klassi jõudnud. Aga noorem Stella-Maria oli siis väike, alles lasteaiaealine, kuna Koeru ei saanud kohe tulla vanema kasutütre pärast. Õppimine oli tal nagu ikkagi tähtis, et võõrkeelevahetus oleks löönud segamini. Kolisin mina Kehrasse ja saime seal kolmetoalise korteri ja töötasin siis Kehras ka eesti keele õpetajana ja klassivälise töö organisaatorina ja aga muidugi puudust oli seal sellest tegemast näitemängust. Ma sain tuttavaks rahvateatri, Kehra nukk, peanäitejuhil ja Poolaga rahvateatri juures oli stuudio. Seal ma õpetasin siis kirjanduse teatrilugu ja andsin nõu, et kuidas siis tekste paremini mõista ja minu õpilaseks oli seal praegune Endla teatri peanäitejuht Ingomar Vihmar. Kehra periood muidugi oli huvitav selle poolest, et see kooli oli linna lähedal. Seal käis väga palju. Ja seda laktooriumi juhatas Jaak Joala ema. Tema oli alati siis lektor ja mina pidin siis klassivälise töö organisaator ametis korraldama seda muusikalektooriumi. Samuti oli seal Kehra päevad erakooli, rahvatantsu ja sõnakunsti ja kõik need ringid pidid esinema üle jõe seal lauluväljakul ja et sealt ma sain ka ikkagi niisugust väga head kogemused. Aga nüüd pere juurde tulles, eks väike tüdruk, Stella-Maria alati ütles, et jälle lähete ära, eriti reede ja laupäeva õhtuti. Me mõlemad olime tegevad, et ma pean jälle jääma selle vanema õega või kellegi juurde minema. Vot see isetegevuslaste elu on nii, et kui seal perekonnainimene, kõik see aeg on varastatud pere ja laste arvelt. Abikaasal oli kooriga väljasõit ja aastaid on ta andnud koorivanem. See nõuab veel lisakoormust organiseerimisel ja minul seal väljasõidud. Ma juba valmistasin pereelu niimoodi ette, et abikaasa tegi söögi, mina jälgisin siis tüdrukute õppimist, et ikka õigel ajal ja õiges kohas nad oleksid kohal. Ja muidugi me oleme aidanud kõiki lapselapsi, vanemal tütrel on kaks tütart. Nooremal tütrel on kolm last ja kolm aastat elaski noorema tütrepoeg Enriko elaski siin meie juures kolmetoalises korteris. Nooremal tütrel oli üheksa aastat seal metsa taga talu aga sealt oli talvel väga raske koolis käia ja siis arvasime, et Koeru kool on tugevam gümnaasiumi osas, et siis ta lõpetas siin korralikult, sai keskhariduse. Ehk et sul on siis kaks kasutütart ja mitu lapselast. Viis lapselast ja suhted on kõigi ka väga head. Kõige vanem lapselaps on Küba abielus, ootab oma korda last. Tema on magistrikraad Radika, teda sain aidata mitmel puhul. Kuigi ma juuras midagi suurt ei tea, aga vähemalt allikate juurde ja mõtteid vahetasime. Aga nüüd selle Tallinna üliõpilasega, tema eristab prantsuse kirjandus, mul on seal oma Tartu Ülikoolis õpitud iga annan talle nõu, isegi õpikuid või raamatuid ja tal on väga hea meel. Ja siis muidugi noormehed, kui me olime tütre talus suvel, seal oli vaja ju remonti teha ja Henry kooli, kuna mina ka ikka niisugust puutööd ja, ja remonditööd oskan, siis tema minu kõrvalt õppis palju asju ära. Näiteks aia värvimine ei olegi niisama lihtne, kuidas sa hakkad ülevalt peale, aialipik? Värv vajuks ilusti ühtlase. Jaana ja kordusvärvimine ja kõik niisugused praktilised tarkused oleme ja siis koos ma olen edasi andnud. Ja muidugi peenarde tegemine ja see on minu isalt pärit peenar peab olema sirgelt aetud. Keskmine noormees natukene kaevas kiiruga ja ei ole sügav vabalt välja tõmmanud ora soo juuri. Noored lihtsalt ei ole selle peale juured tuleb käega ära võtta ja siis on sul järgmine kord kergem seda hooldada. Seda peenart. Ja muidugi kompust sõnnikutegemine ja kõik see marjapõõsaste istutamine ja seda olen õpetanud mõlemale poisile. Küll on hea, et üks vanaisa kõike seda ise oskab ja suudab ka edasi anda aga Herbet on juhtunud, nii et sa oled küll abikaasa Mallega 35 aastat abielus, aga ühiseid lapsi ei ole. Kuidas sinu süda võttis vastu kaks võõrast tüdrukut, kelle saga üles kasvatasid? Nojah, kahjuks meie ühine laps väikelapsena suri ajukelmepõletikku ja puhkab praegu Kose kalmistul, aga kuna sa oled juba lastega tööd tehes koolis ja minul on see omadus, et mul ei olnud klassis lemmikuid ja lastelaste hulgas ei ole lemmikuid ja ei ole ka nende kahe tütre juures tütre puhul eelistusi. Ühel on ühesugune iseloom, natuke kinnisem, teine on avatum. Ja saan ma praegugi väga hästi läbi ja mõlema perega käime läbi ja ma nagu ei tee vahet, sest noorem kasutütar on pidanud mind saaks ja tema ei mäletagi, oma tegelikku ei saa, ta oli nii väike, üle aasta, kui ta Meie perre tuli. Sellel oli õnnetus mootorrattaõnnetus esimesel abikaasal. Ja muidugi pere pärast läks lahkuga ja aga meie suhtlesime muidugi selle mehega hiljem ka veel, et me niisugust viha ei ei ole kunagi pidanud ja temal oli jälle teine elu kaaslane ja tänapäeval ma vaatan, et kui lahku minnakse, et siis nagu vihatakse ja, ja tekitatakse lastele niisuguse asjatu trauma. Ega see muidugi hea ei ole, see lahkuminek, aga kui see peab toimuma, siis laps peab jääma ikkagi sinu esimeseks mureks. Kui palju isasid on, kes on ära unustanud oma kohustused, seda on raske ja kurb tajuda. Ja selle tõttu ma olen nagu pidanud panema kogu oma astud ikkagi selle nimel, et lapselapsed saaks korralikvaarid ja minu abikaasaga on seda väga soosinud, et ikka lapselapsed nendel millestki hariduse seisukohalt ja oma elukorralduse seisukohalt puudu ei oleks. Malle te olete Heportiga abielus olnud 35 aastat, mis tõid selle heledapäise noormehe juures siis ära, võlus. No eks ikka see teatrilembus. Ta on niisugune vaimsus, kõigepealt vaimsus väljendub, ta armastab väga luulet ja ega mina ennem nagu väga luulest ei pidanud lugu, aga aga siis hakkas mulle väga külge ja jaga tõsine muusika, tõsist muusikat ka, ma nii väga ei kuulanud. Tänu temale olen hakanud ka sellest väga lugu pidama. Ja vot see kõik see kõik võlus mulle kui palju luuletusi pühendanud. No eks ta midagi ikka on, ta andis ühe luule kogu välja unistaja, üürimajas ja ja siis seal on küll, paistab, et on minule pühendatud seal üks on kindlasti seal kui mitte rohkem. Piid võlus Herbert selline küsisem puul tõsisem pool küll, aga ta on ka väga huumorimeelne kodus, kogu aeg asime teineteise kallal. Milline on Herbert abikaasa ja lihtsalt kooslusena? No meil on ühiseid huvisid väga palju. Käime puhkamas koos ja ta abistab väga palju majapidamistöödes ja ka iga mees ei pane käsi külge kas nõude pesemisel või tubade koristamisele, tema kõike teeb seda. Karm elu maal eeldab ju kõigega hakkamasaamist ja üks õige mees peab oskama korterit remontida, autot putitada, peab perele toidu lauale tooma nagu kõige eeldavad. Aga Herbert on nagu jutuks oli, et luuletaja ja kirjamees ja järelikult selline õrna hingega romantik, kuidas need kaks poolt sellesse mehesse ära mahtunud? No tundub küll, et on ära mahtunud. Muidugi autod meil ei ole, autot ei ole vaja putitada, aga on just lihtsamate remonttöödega, ta saab küll hakkama jah, mõned tapeeti seina ja seda, mida mina ideesse, mina üldse remonttöid ei tee ja kasvatab Lillija. Te elate kortermajas ja teie rõdu on nagu üks lilleaed, see on kõik Herberti teine. Rõdulilled on ainult tema tehtud, kõik mina ei ole sinna näpugagi üldse puutunud. Las tema teeb tema käe all kasvavad hästi lilled ja see oli igakevadine mure, tal hakkab juba varakult peale, et missuguseid taimi sinna istutada ja missuguseid seemneid ja tema käe all kasvavad, jah, hästi, lilledel. Malle, millest see tuleb, et ühe mehe käte all lilled õitsevad ja ja teise kätel närbuvad. No ma ei tea, eks ta paneb sinna sisse oma südamesoojuse ja ja siis ta aga räägib ka lilledega, nii et eks siis lilled kuulevad ja kuulavad teda, siis see panebki neid õitsema kasvama. Kulg oli tuumapoel, mutid, vaatate või on juba 35 aasta jooksul räägitud. No ega päris kõik ei ole räägitud ikka iga päev vahetama mõtteid ja mulle, mis teie elus oleks olnud teisiti, kui teie teed, Herbert ega ei oleks ristunud. See oleks küll paha lugu, et siis oleks mul seda, kust ka nii palju. Kindlasti ma olen, nüüd on meil hea võimalus teie volikul kuulata üks muusikapala, mis seal võiks olla. Mulle meeldib väga, Arvo Pärt, ärme siis hakkame väga tõsist kuulama, kuigi austan tema seda tõsist, klassikalist muusikat, aga võtame siis selle lihtsama Ukul valsi. See mulle meeldib. Jätkame oma saadet tänase päeva tee, suvekülaline on Koeru mees Herbert Last teater ja näitemängu tegemine on kogu aeg olnud sinu elus väga-väga oluline. Põgusalt oli küll juba juttu, et teater tuli sinu juurde Ülikooli päevil ehk siis sealt esimesed positiivsed elamused, aga miks ikkagi teater sind nii paelub ja miks sa oled tahtnud ka ise teatrit teha? No minu külas, kus ma sünnis sündisin, elas üks Eesti ja kuulus ütleja töölisteatrist, salme Liivub soola ja tema mees Raivo oli Paide teatrijuht, kuni Paide teater suleti. Ja vot nüüd nad käisid meil ja minu emaga oli see näitlejanna oli ja tuttav ja võib-olla ma imetlesin teatri näitlejanna oli nagu erilise kõnemaneeriga ja erilise huumoriga austus selle diaatri vastu nagu kasvas, no ja hiljem muidugi siis jah, ülikooli ajal, kui ma väga palju Vanemuise teatris väikses majas etendusi vaatasin see tekitas huvi, et võiks ka ise proovida mitte niivõrd näitlejana, kuivõrd ise õpetama hakata. Aga kui ma Koeru tulin, siis vist juba teati, et ma olen tegelenud näiti juhtimisega ja siis kohe panni kooliteatri käima. Ja teine asi, mis sai hakata Ta tegema, mis siiamaani tehakse, korraldasin 78. aastal esimest korda siinkandis esimese diaatrid päeva, mis oli sisustatud ettekannetega ja kutsutud ka Rakvere teatrist, näitleja kohtumist ja ka meie oma valmiva näidendist oli siis katkenud ja ja õpilastele ja lastevanematele väga meeldis ja siiamaani on toimunud teatripäevad. No mina olen neid aidanud korraldada kuskil paarkümmend siin koerus, aga nüüd jätkub edasi kolme põlvkonna teatripäeva nime all. Käisin ainult seda tänavu kevadel avamas ja ma ütlen, et üllatuslikult on ikkagi teatri püsiksin Koeru koolis ja ka täiskasvanute hulgas olemas kuigi see hoidiaatri, mille me alustasime 96. aastal, tal ühendasime kaks näitetrupi, need olid vanad teatritegijad Robert potti trupp, vea siis kooliteatri juhendaja Helmi Merilo trupp. Nad jäid juba vanaks ja tänu siis, kui oli Uno Aanzin kultuurimaja direktor, tema võimsale organiseerimisele saime ühise teatri, sellele oma põhikerja. Valisime teatri nõukogu ja alustasime siis saksa operetitõlkega üksi ja vaba selleks meil väga hästi ja juba järgmisel korral valisin ma Jaan Kruus oli pilvede värvid autorilt, sain nõusoleku lavastamiseks. Ja mind hoiatati, vanad näitejuhid ütlesid, et sellega sa küll nüüd välja ei mängi. Aga mängisime ja hästi mängisime, oli kolm neli noort õpetajat ja üks keskkooli lõpetanu ja vana kaardivägi Unoanise Milvi Kangur. Kalaan ja teised. Ja Meie läksime, õpetajate teatrifestivalil korraldati Viljandis esimest korda, pealkiri oli sillad ja me natuke lõhendasine ja Aare Laanemets eelmisel õhtul ütles, et oi, see on ikka nii raske tükk, et kuidas te sellega toime tulete. Ja järgmisel päeva viimasel etendusel andsime meie seal oli vist 11 truppi ja mängisin ära. Ja siis oli hetkeline vaikus, kui me lõpetasime ja siis oli tormiline aplaus. Ja tollane kultuuriminister Jaak Allik tuli meie juurde, kallistas meie peaosatäitjaid unani ja Milvi Kangurit ja mind. Ja ütles niisugused saatuslikud sõnad, et vot nüüd ma sain alles õigesti aru selle Jaan Kruusvalli näidendi mõttest ja lõpust Draamateatris tehniliselt tehti küll seal ka see lõpp, aga aru ei saanud. Ja meie seltskonnast said siis parimad näitlejad. Kristo Jürgens, Unaan, Milvi Kangur ja mina sain parima lavastaja diplomi. Ja see oli muidugi suur saavutus, see innustas meid ja siiamaani oleme siis mänginud kuni 2014. aastani 35 lavastust ja nendest muidugi väga paljud on maakonnas parimaks tunnistatud ja kolmel korral olen ma olnud Eesti harrastusteatrite liidu riigifestivali laureaadid. See nimetatud pilvede värvid, kakstuhatkolm Tampere Mäetaguse vanad laureaadi tiitel Endla teatris ja 2009 siis minu kirjutatud valupisarais märtsipäevad. Mis oli siis mõeldud suurküüditamise? See etendus oli küll väga eriline, etenduse toimusid küll siin Koeru kultuurimajas, kuid osa tegevust võeti ka kaameraga üles talus ja raudteejaamas, kus inimesi küüdirongile veeti. See on selline kauge aeg, et miks neist sündmustest üldse peaks veel tänapäeval rääkima. No kahtlemata noor põlvkond ei tea sellest midagi, aga keskmine põlvkond on juba selline, et ta on ainult juttude põhjal seda teadnud. Aga mina üheks aastase poisina nägin oma silmaga minu sünnikodu tappa Paide tee ääres, kuidas vilkuvad veoautotuled meie toas oli valge vooride viisi toodi neid küüditamise autosid paikades Tapa jaamast siia, Paide Järvamaa maile mitmesse kohta ja hiljem kolm päeva hiljemaks minema Tapa jaama tagasi ja mina mäletan enne küüditamist oma peres isa ema juurde tuli. Ma arvan, et see oli valla partorg, kes tuli ja pani revolvri lauale ja ütles, et kui ta kolme päevaga ei ole ära maksnud seda viljanormi või ära toonud ja raha ära maksnud siis te lähete erinimekirja ja noh, meil oli siis vaja laenata onu käest ja igalt poolt. Aga vot see moment, ma olin ju õrnahingeline poiss ja see jättis mulle meelde selline julm käitumine maarahvaga. Ja siis, kui hakkasime seda Uno aniga ette valmistama 2008 suve lõpul, siis mina lugesin mitmeid näidendeid, Rein Saluri minek ja tulek, aga Need olid nagu üksikud niuksed momendid ainult selles näitemängus. Aga ma tahtsin näidata, et kuidas seda valmistati, kuidas läks vallamajja, kuidas salajane nõupidamine oli, kuidas need ära viia, läksid koos selle saatja kohaliku miilitsa sinna tallu kuidas siis tapal oodati ärevusega, kuidas rong hakkas minema kõik. Seda ma olin ju oma juttudest küll kuulnud lapsepõlves ja siis monovilist andis selle nõuet väga kirjuta ise. Jaa, ta sündis lühikese ajaga nii kuu aja jooksul, nii et juba oktoobri alguseks oli tekst olemas ja kutsusin una siis kaaslavastajaks ja vaatasime ka, näitlejaid sobisid kõik oma ossa väga suurepäraselt, sest ega muidu Rakvere teatris või me mängisime seda 2010 jaanuaris, kui seal oli Eesti harrastusteatritele järekonna riigifestival. Seal oli ka etenduse lõpus oli haudvaikus ja siis rahvas tõusis püsti ja tormiliselt Lablodeeris. Sest see teema, see sõnum läks inimestele südamesse ka noorematele. Kui me mängisime Tamsalu õpilastele ja kooru õpilastele, saal oli rahvast täis, siis nende õpetajad pisarsilmi ütlesid, et, et see on õige asi. Et see on selline etendus, mis lisab ajalooraamatusse eri peatükki kus inimene emotsionaalselt uuesti see elab, selle läbi. Üks rääkida muidugi nendest vanadest inimestest 2009, kui korrus esietendus oli, kes olid kutsutud, kes olid Siberi tee läbi käinud 41. ja 49. aastal. See oli vapustavalt traagiline pilt, kuidas nad tulid ja kallistasid ja meie näitlejaid ja tänasid meid selle etenduse eest üldse. Sest enne oli muidugi avatud mälestuskivi Vabaduse platsil koerus. Austusest küüditamise rasketele aastatele 41 kuni 49, kus oli ligi 200 Koeru kihelkonna inimest, oli ära viidud ja me andsime välja eraldi brošüüri veel kõik kannatud on, nimed on ja kus on ka see etenduse ettevalmistav periood rääkimata muidugi suurest abist, mida andis tube Garner oma vana autopargiga kus küüditatud peale aetud. Ja seda me tegime ehtsalt Järva-Jaani kujuteldavas raudteeveol, kus tegelikult oligi olnud seal ka see küüditamine 49 märtsipäevadel. Et ETV mees Olev Kenk ka aitas meid ja meie helitehnik ja nad olid kõik asja juures. Vaat see lavastuste valmimisel väga oluline, ma alati vaatan ja valin need inimesed, kes on helitehnik, tavaliselt ta teeb ka valgust ja kes on etenduse juht, kes rekvisiidid paneb paika, kes teatab, millal on proovide aeg, kultuurimajas oli ületamatult hea. Tuli anne Pinre, kes oli minu paljude lavastust, etenduse juhiks ja euroniseeriaks, aga muidugi kaasaasta ja tegi selle äravälise töö, tegi ka tema põhiliselt ära. Ma ise mängisin parturdi, mul oli mõeldud üks meesnäitleja, kes oli läinud Soome tööle ja ma pidin selle vastiku rollise täitma. Alguses nagu ei tulnud see ilusti välja, Uno vaatas ja ütles, et sisemiselt nagu ei kanna. Aga lõpuks ma sain selles reeturliku käitumisjoonega kätte, et mis muidugi mul ei ole omane, aga näitleja peab mängima ka selliseid ebameeldivaid rolle ja see hinnati paides preemia vääriliseks. Ja mul on hea meel, et Eestit revolutsioon tegi selles väljavõtteid. Niuksed kõige tähtsamad stseenid näitas kahel järgneval aastal samal aastal veel ja siis ka järgneval aastal, kui oli see märtsiküüditamise aastapäev. Paratamatult meie saateaeg hakkab lõppema ja jäänud on veel viimased küsimused. Herbert, kuidas Koeru teatril praegu läheb, ütlesid, et olid selle teatriga seotud kuni aastani 2014. Tervislikel põhjustel ja eks ikkagi see vanadus pressib peale. Otsitakse praegu näitejuhti, praegu on edukas kooliteater Kristo Jürgens juhtimisel. Ta muidugi pelgab võtta seda teist koormust ja on räägitud siin mõnegi kutselise teatri näitlejaga. Aga takistuseks saab muidugi see, kui on vabakutseline näitleja, siis tema alla tuleks nagu maksta korralikku palka, aga ma loodan, et, et ikkagi see asi laheneb. Aga möödunud sügisel tuli välja meie praeguse õppealajuhataja Anneli Eesmaa lavastuses mõisalood ja loodame Aruküla mõisa ajaloolisi lugusid, mis oli ka omaette etendus, kus kõik pedagoogid ja lõpuklassi õpilased kaasa tegid väga uhketes kostüümides. Et kui seda teksti natukene ajakohastada või täiendada ja uue variandina teha viimase mõisniku Eugen von Tolli veidruste põhjal. See võiks olla nüüd jätkuks sellele teatritegemisele. Koerusaeg annab arutust. Minul on küll suur optimism, et tuleb keegi, kasvõi nendest samadest tegijatest, kes läheb uuesti õppima näitejuhtimist. Ja küllap siis jälle. Koeru on kuulus oma teatriga, nii nagu ta on siiamaani olnud. Ega see pisik koerus ära ei kao, ma usun. Millega üks kohe-kohe 76 aastaseks saav mees praegu oma päevi täidab? No praegu on mul pooleli kultuuriloo arhiivi korrastamine, kõigepealt laulupidude ajalugu on mul paika pandud, nüüd on teatritegemine. Alustasin just Nende tähtsamate teatri näitlejate rollide tabeli koostamist. Suunanil sain valmis ja on ka trükitud, ta on 35. rollis, kõigepealt siis aasta, siis tuleb näidendi pealkiri siis järgmine on oli nimi ja lavastaja ja neid tuleb mul teha veel kümmekond tabelit. Elagalas. Kõige vanemal, Koeru näitlejal tuleb augusti, 30. 90. juubel ja ta on veel väga erk ja ja vaatad, peame veel ühe vana katkendi uuesti üles soojendama. Siis ootab muidugi mul mälestusteraamatu käsikiri. Saara kirjastuses on mul ilmunud mitu-mitu raamatut ja ma loodan, et selle järgmisel aastal ma saan ka võib-olla trükki anda. Praegu on üks 100 lehekülge, on juba valmis. Fotot tuleb ka valida, fotode kohta on mul perekonnaarhiiv rikkalik. Praegu on siin laua peal mitmed fotoalbumid ja põhiliselt ongi siin diaatria kultuuritegevused ja neid on siis neli albumit ja sealt annab siis valida ka teatriraamatu kohta ja need dokumendid, vihma nüüd korrastan ja uuesti lasen trükkida. Et ma kingin Koeru kultuurimaal osa ja teine osa läheb muuseumile, nii et selle töömavast lõpetan selle aasta lõpuks ära. Lilled kasvavad rõdul, jätavad hoolt ja vaeva ja võib-olla on tähtis ka mitmed esinemised veel, kuigi ma näidendites enam ei esine, aga siin tuleb pensionäride seltside kokkutulek, kurdun künkal augusti keskel ja sinna on vaja siis ühe vana stseeni uuesti, tuletame meelde. Siis on tellitud Kirna üks loeng. Ma olen kunagi uurinud vaid teatri ja kultuurilugu ja sinna ma lähen siis augusti algul väikest loengut ja vestlusringi pidama ja loota on, et ma käin üle kahe aasta. Rapla keskraamatukogus mattasid Gustav suitsust. See loeng on mul valmis. Ja suvepuhkus on Pärnus, ootab mõnus rannaliiv ja, ja tervistav toit ja paari nädala jooksul oleme Pärnus. Aitäh Herbert Last selle toreda jutuajamise eest ja mina soovin sulle küll veel palju tervelt elatud aastaid ja kõikide sinu plaanide täitumist. Tänase saate toimetas Olev Kenk. Kui muinasjutt on suvel pärnu loodus. Heini.