Päevatee suvekülaline päevade suvekülaline on Peeter Kaljumäe, saates kõlavad laulud Peeter Kaljumäe ja tema sõprade esituses MINA OLEN Ülle Karu. Tere Peeter. Ma mõtlesin, et mis ma peaksin sinu nime ette ütlema, laulja, näitleja muusikamees, kelleks sa ennast ise peale? See on üks väga huvitav küsimus, ma olen muide selle üle mõelnud ja minult on seda ennegi küsitud. Kui ma olen parasjagu näiteks teatritükis tegevlaval, siis ma olen näitleja, kui mul on seal mingi kontsert või asi. Ma olen laulja, vahepeal, olen ma õhtujuht või, või klaverisaatja või, või kes iganes veel. Kokkuvõttes ei ole nagu üks ega teine. Et kes ma siis olen? See on hea küsimus, ma ei oska sellele vastata, ma olen Peeter Kaljumäe. Sa oled Pärnu poiss. Ma olen ju külakorda elanud vahepeal Tallinnas ka, kuigi rahvastikuregistrist ei ole ma pärnus kunagi välja mitut muidu kui kaks aastat nõukogude sõjaväge vahepeal. Aga ülejäänud aja olen ma tegelikult sisse kantud, ikka Pärnusse olnud ja, ja selles mõttes pärnakas, kuigi jah, töö tõttu on vahepeal siin olnud Tallinnas ka elamist ja Sa hakkasid Arrakult muusika, täpne ta kindlasti, ma tegelikult jah, see oli naljakas lugu, et vaat kui lasteaia lõpetamine, see kõlab toredasti, minu jaoks oli veel see, mitut pidi tähendusrikas minu lasteaia rühmas olid seal Eve ja vea ja kes seal olid ja ja nemad läksid muusikakooli. Nemad läksid kõik viiulit õppima, mina tulin koju, lasin jala, tark jõudsin, mina tahan ka, sest ETV-s vea lähevad. Aga meil oli natuke aega enne seda, vanaema oli kinkinud meile klaveriataki, Peeter hakkab kunagi mängima, aga mina ikka laulsin jaht. Ega mingi eriline solistma tol hetkel veel ei olnud. Ja siis, kui ma kooli läksin, siis ma pigem tahtsin väga tõsiselt meremeheks saada, aga tuleme nüüd seal klaveri juurde tagasi, vanaema oli selle ostnud ja sellest sai siis nagu instrumendi valik. Kuna klaver oli kodus olemas. Ema oli mul selline, kes tahtis hirmsasti pille mängida, ta oli tol ajal lõpetanud Rakvere Pedagoogilise kooli ja pärast Tartu Ülikooli spordimeditsiini jaga kehalise kasvatuse õpetajana, aga just see Rakvere pedagoogiline kool oli selline, kus siis tol ajal pedagoogilise hariduse juurde käis ilmtingimata ka mingi pilliga. Ja ta oli isegi õppinud viiulit natukene mängima ja seal veel ühte ja teist, aga tema väga musikaalne ei olnud, vanaema laulis ja mu isa, kellega ma küll koos ei ole elanud, aga isa laulis väga ilusti, laulis meesansamblis oli sügav bass. Ma arvan, Need geenid on võib-olla siis säält pärit või oli ema lihtsalt erand, sest ema vend oli ka väga musikaalne, mängis orkestrites pilli ja nii et seda muusikat nagu ümberringi siiski oli. Endale sulle meeldis, no nagu poiss ikka ka siis, kaua ta siis. Kas lõpus meeldima, kui hakkas välja tulema minu erialaõpetaja oli viibinud rakk, sellisem direktori oli Pärnus koorijuht, meeskoori dirigent ja laste muusikakool on seitse aastat, ütles nii, et Peeter, et oleks sa viis aastat harjutan, kaks logelenud, siis oleks võinud sinust asja saada, aga sa tegid vastupidi. Noh, ma ei tea, kuivõrd asja sai või ei saanud, sest et sealt pärast muusikakooli, umbes aasta hiljem me läksime siis klassivend kutteriga Klaudia Taevi juurde. See on omaette tore lugu, kuidas nad vaiadeeri lavastama hakkasime. Siis sa tegelesid laulmisega ka, ma olin käinud paar korda küll laulutunnis, jah, minu esimene lauluõpetaja siis nii-öelda kooliväline, mitte kooli muusikaõpetaja, oli Eevi kõrre, kelle poeg Olavi kõrre on ju tuntud muusik Eestis ja aga see Taevi juurde minek, see oli omaette vahva, sest et mina tahtsin ikka kogu aeg meheks saada ja siis mul lasi venkud Tatari. Just ja, ja tema ema või vanaema, ma ei mäletagi enam, kumb kinkis talle Travjaata plaadi me kuulasime ja see kohaldaks nii kohutavalt meeldima. Ja siis olid kuskilt saadud veel, et Eesti lauljaid operettides need kolm plaati. No ja siis me otsustasime, et nüüd tuleb midagi teha ära, aga noh, me olime tagasihoidlikud poisid, muidugi me otsustasime, et ooperiga jalust võtab opereti ja paja Teeerr miskipärast sai meile hirmus armsaks ja siis meie jälle kasutasime kavalust, kuidas saada nüüd ligi Estonlastele, sest Pärnu teatris ja vaatasime, no ei ole ikka nii hai ja tugevaid jõudusid, kes meie kõrval meie oleme ise muidugi peaosadesse määratud. No meil oli vaja seal naisi, oli vaja veel ühte ja teist, seal operetis on ikka ikka mitu tegelast. Läksime oma ajaloo õpetaja juurde, tol ajal oli kombeks teha selliseid asju nagu kodu-uurimuslikku tööd ja meie siis otsustasime, et meie teeme niisuguse tööd. Pärnust pärit Estonia lauljad. Pääseda noh, oli vaja lavastada ju ja vaatasime, kes seal olid kõik, et kellel on Pärnu juured, Tiit Kuusik ja Urve Tauts ja Hans Miilberg ja siis oli ka Asta vihandi, kes alustas oma lauluõpinguid just Klaudia Taevi juures ja ja siis mõtlesime, et noh, et sissejuhatuseks, võtame rahvakunstnikust midagi natukene vähem karmi ja läksime siis vihandi ukse taha, mitte teatrisse, vaid läksime koju ukse taha kuu tänavale. Ja muidugi ma ei oska öelda, mida ta mõtles, aga igatahes me rääkisime kõik oma loo ära ja ettekääne oli kodu-uurimuslik töö. Kutsus kenasti sisse, pakkus kohvi ja ajasime juttu ja muuhulgas siis tuli sellesama esimese kokkusaamise lõpetuseks kohe teemaks ka see, et me teeme nüüd Wayodeeri ka Pärnus. Et kas nemad Viisimaaga ei tuleks meile mitte mängima? Vihandi ütlesite jah, muidugi me võime ju ka tulla ja kõik, et eks, eks ma räägin Vello aga ka, et kas te olete niuksed asja, mõeldakse laulmisega olete tegelenud ka või? Ei, ei ole mõelnud, et natukene võiks enne õppida. Vaat see oli niuke pisiasi, jah, mis meil noh, ei olnud nagu prioriteetide hulgas tol hetkel, aga vihandi soovitas, ütles, et Pärnus on selline tore inimene nagu Klaudia Taev. Eks meie siis läksime jälle Taevi ukse taha, ühel ilusal päeval jah ja laulsime, ma ei mäleta mida, aga, aga ma kahtlustan ka midagi operetist, sest Urmas kopterile meeldis Radžaami aaria kohutavalt, võis täiesti vabalt seda laulda ja mina laulsin kindlasti Taavil esimese lauluna ilma naisteta on kurb meil mingi kaheksanda klassi poiss, nagu ma olin tol korral. Ja ta ütles, et kui me oleks vihandi nimel tuld, siis ta läks ukse tagant minema saatnud etendumis, poisikesed, niuksed tulevad, siin laulavad. Ta võttis meid vastu ja tegi meiega päris mitu aastat toredat tööd. Projekteerijaid veel avastamata, aga, aga selle eest niisuguse tõuke tulevasse ellu saime sealt Taevi uuest kaasa kohe kindlasti. Kas tema soovitas sinul muusikat edasi õppida? Taev, tegelikult ma arvan, et, et alateadlikult kõigi oma õpilaste puhul mõtles, et talle meeldiks, kui nad jätkaksid muusikalisel teel, kuigi ta otsesõnu ei soovitanud paljudele seda, mis minusse puutub, siis ma väga kindlalt ei mäleta, aga ma arvan, et ta igatahes nägi tublisti vaeva, kui ma ütlesin, et ma tahan nüüd minna sisse astuma ja võttis minuga seal, valmistasime laule ette ja tahtsid, mine laulmist ja ja ma läksingi, kontsi kohe ei saanud, läksin otsa kooli, kui ma sisseastumise erialaliselt tegin ära, siis olid seal väiksed niuksed solfedžokatsed, siin tuleb veel üks teine asi vahele. Kuna ma siis kaheksanda klassi järel läksin Taevi juurde. Aga seal oli pidevalt puudus kontsertmeistritest. Taev töötas kuurordiklubi juures, tol ajal lauluring oli mina, kui laste kooli lõpetanuksin, teisi saatma jääks, sealt tuli kogemus lihtsalt. Ma sain oma oma klaverimängu, noh, ma ei ütle mingisugusele heale tasemele, aga igatahes need taastamist traksi juures jäid harjutamata. Ma sain siis nagu elu käest kätte pärast ja nii kui ma otsa kooli läksin, siis ma olin oma solfedžokatsega ära teinud ja klaverit ka midagi seal ette mänginud. Pakkusid mulle, et ma võiksin lauljaks hakata küll, aga et ma võiksin ka koorijuhtimist õppida kõrvalt ma saan lihtsalt tugevama üldmuusikalise poole ja nii läks, et ma enne sõjaväge olin poolteist aastat ka koorijuht, aga peale sõjaväge natuke laisaks läksin, ei viitsinud enam, siis jäin ainult lauljaks. Aga selle eest ma jah, sain, üldklaver oli mul hoopis teisel tasemel ja solfi pani ikka sootuks teine, kui, kui need vaesed õnnetud lauljad. Kelleks sa siis muusikuna mõtlesid saada? EKA lauljal Estoniasse, kuna õppimine oli Tallinnas pead ja igal õhtul käisime vaatamas tükke ja mina ei ole selle maja nii-öelda palgalehel kunagi olnud, kuigi ma olen seal enam-vähem kõigil lavadel üles astunud ja ka etendustes üles astunud. Õigupoolest ma pean siia ette veel vahele rääkima seda, et kui ma tulin Nõukogude sõjaväest tagasi teisel kursusel teise kursuse käigus mind võeti ära ja siis tulin tagasi teisele kursusele sügisel. Tõnu Bachmann oli minu õpetaja, tema veel lasi kirjutada seal, noh, vene ajal maksis pitsatiga, paber tegi niisuguse ilusa suure paberi, umbes et otsa kool ei saa tööd alustada, kui Kalju mehed ei saadeta kohe kohe kohe tagasi. Ma olin Aserbaidžaanis, vahetasin Vene pommituslennukitel mootoreid, sellest võiks teha. Peab ikka saate kohutavalt põnev armees laulda ka said, pisut sain selles mõttes, et, et kõigepealt oli jep ka aeg või see õppeväeosa aeg oli viis kuud Lätimaal lennuväe õppeväeosa ja seal oli üks komplekt vanu lagunud puhkpille, siis me tegime seal puhkpilliorkestrit, millega siis hommikusel rivistusel mängisime ja, ja õhtuti vahel käisin seal, ohvitserid tegid bändi ja kutsusid mind siis vahel laulsin neile nimetused olid estonski Žudeks peesni, kuidas eesti naljalaulud või? Kahtlustan, et seal ikka libises mõni niukene Siibutusena, aga nemad olid rõõmsad, lõid tantsu, selle saab seal vene keeles või eesti keeles ma laulsin küll mõned duetid seal ühe ohvitseri prouaga, kes tahtis kangesti muga duetti laulda ja siis need olid vene keeles ka ja ja samamoodi oli seal väeosas polgus, kus ma siis poolteist aastat olin Aserbaidžaanis? Ma käisin isegi enne äratulekut Tbilisis, Taga-Kaukaasia väeringkonna ühise tegevusena ülevaatusel, ma sain esimese preemia lauljana, pilt oli ära trükitud, kõik autasu oli jumala eest, ei mäleta, ma arvan, et diplomanti midagi muud siin küll ei kaasnenud, aga ma olin kaks nädalat Tbilisis erariietes, sel ajal, kui teised istusid lennuki all ja, ja tegid tööd, igapäevast tööd ja ja elasime hotellis ja suur auhind oli juba see, et ma sain olla ka Gruusias natukene aega ja ja siis pahmani saadetud karm kiri suure pitsatiga, et Kaljumäe tuleb kärmelt tagasi saata. Tegelikult tegi mulle väga kiirelt kodutee ka lahti, sest et inimestest oli pidevalt puudus sõduritest, meil oli niisugune vägev väeosa, et üks eskadrill oli pidevalt afgaanist ja kaks olid kohapeal ja siis iga poole aasta tagant nad vahetusid ja oli sõdureid, kes ei tulnud tagasi ja üleüldse lennukite alla. Tol ajal ei lastud sinna, et Kesk-Aasia poisse ja need olid 85 kuni seitse valget näod, olid Nad jälle kõla Prašistlikult mõjut, eks ole, aga lennukite kallale laste ikkagi ainult ainult palli Baltikumi poisse. Ja meie ülesanne oligi põhiliselt lennukit töökorras hoida. Karauulis polgu lipu kõrval seismas tuli aeg-ajalt käia. See oli nagu auasi. Sa tulid sõjaväes siis tagasi? Sattusin laulu teisele kursusele uuesti ja just see oli see aasta lõpp, 87, kui laulu teine kursus pidi korraldama otsaga, oli nääripeo, tollel oli nääripidu. Mina sattusin uuesti muidugi Tõnu vähmani juurde, aga vahepeal oli sinna tulnud Peter kaader. Ja kuna laulu teine kursus, kes meil siis kõik seal üheskoos olime, pidi midagi nääripeol ette võtma, siis Kaberi Peeter Taali vanasti käinud üliõpilaste ehitusmalevas, tema tuli otsa kooli peale tippi lõpetamist. Et tal on malevalaule ja asju, et teeks ühe niukse kava ja kutsusime laulu teiselt kursuselt. Margot Weinsteini ka, kes siis mängis klaverit ja Peetriga kaheksa, siis õppisime seal paar laulu ära. Aga noh, 87, lõpp oli niimoodi tasakene juba ju see laulva revolutsiooni algus 88 oli muidugi suur puhanga, aga tegelikult kõik need asjad olid juba õhus olemas ja nii me siis esinesime ja me tegime ka seal, mingi ettepanek oli juba tehtud ja selle IME ettepaneku põhjal me tegime siis ise ka sõnad Moskva ja eesti duett oli see Mozart, tee käega. Mul on tser line don Juani duetti viisi peale, kuidas eesti palugi ise majand, mis tõi Moskva võiksin anda, aga kardan, et ei saa. No ja igatahes meil läks kohutavalt hästi, see on äripäeva esinemine ja õige varsti pani Kalju kas ajalehte kuulutama, et on loodud huumorikooperatiivvaara ja kes on sellised humoorikad, esinejad, et võivad endast märku kui anda ja kutsus niimoodi ajalehe kaudu kokku ja ja meie siis läksime selle nõndanimetatud kunstinõukogu ette siis ajakirjandusmajas, sest kass oli tol ajal veel pikris tööl. Seal olid Aimla, Priit ja Toivo Tootsen ja Hugo toibus ja, ja Rita Mägar oli, tol ajal oli puhkeparkide direktriss ja, ja laulsime oma kolm lugu, Teie siis ühe loome, me tegime kop Villemit ka sinna juurde ja neile see asi ka tundus meeldivat, aga vaat meiega nimetasime ennast KKK Kaljumäe, Kaberi akvelshanniku plee kollektiiv, siis muidugi tulijatega, et kui me tõid nüüd kuskile esinema, saadakse tsingi, hõbe lohisev kuidagi see nimi ja siis pakuti seal igasuguseid variante. Ma mäletan, Toivo Tootsen pakkus näiteks ansambel reha. Tagamõte oli see, et see nagu Kublee kui žanri rehabeli tsiteerimine, aga selle talongi nime peale selle pakkus välja, kuna see oli talongide aeg, just pakkus välja Priit Aimla ja see kuidagi tundus kõigile piisavalt päevakajaline ja, ja lühike ja lööv ja nii ta siis jäi. Nõnda sündis ansambel talong, millega me viis ja pool aastat mööda Eestimaa Lavu lavakesi ja võsavahesid. Käisime. See oli röögatult populaarne, aga natuke selline keelatud maik oli man. Kuigi ajad olid juba siis muud. Esimest korda esinesime Raekoja platsil kaagi kohtus vanalinna päevade ajal, omal ajal olid niuksed asjad nagu kaagi, kohtud pakuti välja mingisugused teemad sellel teemal oli siis keegi, kes rääkis, vaid nagu avas seda teemat, aga, aga just tollal siis nende rahvarinde tulevaste tegelaste ja nende hulgast, noh ala, Heinz Valk ja kes seal kõik rääkisid. Ja meie olime siis terve selle 88. aasta vanalinna päevade kaagi kohtu, see oli vist viis päeva järjest või iga päev oli uus teema. Pidime siis talongiga tegema kolm või neli lugu, sellegagi kohtuistungile, koordi, erinevad teemad ja me pidime niimoodi, et hommikul istusime Kaberi Petri töö juures, ta töötas seal Teaduste Akadeemia raamatukogus tema töö juures istusime maha ja hakkasime sõnu tegema, siis vastavalt õhtu teemale ja õhtul kandsime ette. Me saime muidugi omal kombel hea kooli, kuigi kaljukass luges neid tekste pärast ütles et need kirjanduslikust seisukohast nad väga head ei ole. Ja pakkus meile kohe muidugi alternatiiviks välja, et aga temal on hea tuttav Henno Käo, kes on kirjanduslikust seisukohast hoopis parem tekstide tegija kui Kaljumäe taber. Ja nii me saime Henno Käo ka sõpradeks ja 88. aasta septembris tuli meie esimene lavakava välja. Tõnu Tepandi, lavastas ja Aita Indrikson tegi meile sinna suhet. Meil isegi stepinumber oli seal ja aga selleks ajaks oli Markot Stenil juba natukene perelisa tulemas ja ta oli otsustanud hakata korraliku koduperenaise elu elava, mitte meiesugustega mööda Eestimaad ringi tuulama. Ja siis tuli Katrin Lehismets, kes oli siis kõige kauem meil klaverimängija. Ta laulis, oja oja ikka laulis ka kõik need tüdrukud tegelikult ju laulsid seal klaveri tagant. Viimane oli veel viimases otsas kui pool viimast aastat, kui me veel esinemas siin-seal eestimaal käisime, katrin oli juba Berliinis. Mis siis oli Airi Allvee meil ka lõpus natukene klaverimängija, et kõik on ju tegelikult ka lauljad. Kas probleeme ka oli, sõnad olid ikkagi? Jah, olid küll ja vaat sedasama kaagi kohut, miks ma meenutasin seal oli ju see, et ma, ma pärast kuulsin hiljem mitte järgmine päeva, järgmine nädal, vaid see oli paar aastat hiljem, kui üks inimene, kellel oli tol ajal temaga sidemeid organitega, ütles, et meid oli tõsiselt arutatud, mis meiesugustega peale hakata, kui tõsiselt meid pitsitada. Aga see oli veel see, et kui Karl Vaino oli veel kes ja meie laulsime seal tiaara skaaki, pooduna, staadion, tyden, nina rippu, mingit sellist lauset loeti siis Karl Vaino pihta käivaks näiteks ja aga otseselt meil ei olnud probleeme välja ei kutsutud, ei meid ei kutsutud. Võimalik, et seal oli natukene noh, kuna kaljukass oli nagu vahel võttis, haara võttis selle nii-öelda vastutuse. Aga meil otseselt jah ei olnud pistmist nende organitega. Talongis esinesid nii laulja kui ka siis näitlejana, kui teil juba lavastaja seal. Ja, ja meil olid seal juhus, sketšid ja stseenid ja ma olin ka klaverimängija, sest et olid vahepeal olid mingid asjad, kus oli ka kati näiteks püsti ja tegid seal Kaberiga laulu, siis mina saatsin ja eks ta on ikka noh, niisugune meelelahutus. Ja ma mäletan, see esimene kava, Halibuli leiguse tuli lavale, siis oli toona ma ei mäletagi täpselt, mis ametimees ta oli, aga Tiit Koldits, ta oli natukene ka seotud selle võimupoolega ja tema ütles, et see pole kontsert, sünd täiesti stiilipuhas, poliitiline kabaree. Ja eks ta umbes niimoodi oli. Ja tollal me muidugi väga palju tegime päevakajalisi lugusid hommikul või eelmine õhtu midagi toimus, helistasime jälle Henno Käo-le. Kuule, meil on homme kontsert, aga näe, niukene asi, et pane laulu ja Enno muutku vorpis neid laule, mõni päev tegi kolm tükki, käisime, sõitsime jälle Mustamäe teele, võtsime Enno juurest paberid ja õhtul laulsime otse paberi pealt maha ja sest noh, võte oli lihtne, eks ole, et mingi tuntud viis muusikalise poolega nagu äraõppimiseks, selleks ei läinud aega. Nagu tõelised vanad kub pleed, enne teid ei olnud aastakümneid kuplesid lautud ekslaul. JK, aga suhteliselt vähe ja noh, olid mingid omad viisid, ütleme, tiidus aeg-ajalt laulis, aga tema kasutas ikka põhiliselt oma ühteviisi kaadrideraad. Ütleme kõik see materjal, mida Jüri Aarma oli laulnud, noh, Aimla tekste, need olgu pleed, aga need on tihtipeale natuke enam kogu pleed. Ta päris stiilipuhas Kublee, nagu see ei olnud, kuigi seal oli ka ta üsna üsna üsna Kobleeliku materjale ka selline just niukene jah, et Udrovoga sihtivatcheralcupleti FC stiil oli meil küll ja. Kuulge, poisid, praegu köige kallimas meie internatsionaalsesse Tallinna ehti käel on ja siis ja. Kui sa hulgud mööda kitsast la vaat puhta tualetid sulle mass siis ära Laboysi kuskil Paul rind. Vaikse. Miks sulle heitud pole õiget kallimat, kas siis vähe, neid on saabunud hall. Ja las tervituseks tõsta abi vahel viltu vas tulla. Kui sa olla tahad, õiges seltsimees, seal oli ja siis. Rind. Vaiksel ker kiptuki. Kes korda lei ABS-i hea ralli, ta enam ei ela Tallinnas see sappa, kõrge kalda peal olla Ossea pilguga merelt meile kaugem maa ja kas käe-jalavalule ka ja kas kuskil poole rind vaikselt? Jutuke tituuti vaikselt eduki. Esines ansambel talong. Täna on meil päevade suvekülaline Peeter Kaljumäe. Samal ajal pidid olema ka korralik üliõpilane. No ma olin natukene vähem, seal on korralik selles mõttes, et ma miks mul see kool lõpetamata jäi, oli see, et ma olin igal sügisel uuesti teisel kursusel. Kevadel lõpetasin ilusti, enam vähem teise korruse säraga, mõni ainukene või asi jäi kuidagi ripakile ja siis võtsin kärmelt akadeemilise, tulin sügisel jälle teisele kursusele tagasi, mulle endale meeldis see süsteem väga, tähendab erialaliselt. Ma sain kogu aeg edasi minna, ega mind keegi paigal ei hoidnud. Ja klaveriõpetajaga olid meil ka kokku lepitud niisuguseid Mare alt. Tema oli üldse hästi armas inimene, ta ütles, et vaatas mulle tükk aega otsa, Peeter, sina harjutada ainult neid lugusid, mis sulle endale jubedalt meeldivat. Ta nägi kohutavalt vaeva, et mulle repertuaari leida, sest et oli ette nähtud tüüd, no tahad ikka tõsiselt, nägi vaeva, et leida siuke etüüd, mis mind haaraks, ma olin, nihkus romantiline ruum ja ütleme, näppude päris listi välja ei kandnud, kuigi listi sai hiljem ka mängitud seal natukene ja Mozarti Beethoveni sonaate laulja poleks iial neid hakanud mängima, aga mina sain oma teisel kursusel tiksudes kogu aeg niimoodi mõnusasti tegeleda sellega, mis mulle väga meeldis ja mis mind ilmselt ikka mingil määral arendas ka. Ja niimoodi ma seal tiksusin seal teisel kursusel, nii et põhimõtteliselt kaks ja poolkursustel mulle otsa koolis kokku lõpetatud, kuigi ma käisin kokku seal peaaegu kaheksa aastaselt. Selline saatus aga siis, kui ma järjekordselt olin ühel ilusal sügisel teisel kursusel ja ma olin vahepeal veel Kirjanike liidus ka korra natuke aega tööl, sest talong oli jah, esimesed, võib-olla isegi neli aastat väga aktiivne ja äärmiselt ka majanduslikult kasulik tegevus. Aga seal kuskil viimane, viies aasta seal oligi natukene Katrini ei Saksamaale piima ja Airi tuli ja kuidagi meil klappis väga ilusti, me tegime veel suure uhke, viimane suur lavakava oli Eero Spriit lavastas hinge Põderdagi meile tantsud ja igatahes meil oli täiesti niukene täisprofessionaalne etendus, mis esietendus oli Estonia kontsertsaalis, seal mängisime 10 või 12 etendust ja aga kõige selle juures ikkagi kuidagi me olime natukene lahku kasvamas. Ajad ei olnud ka enam nii keerulised. Jah, jah, iseseisvus oli käes, et nagu teatud asjade üle ei olnud enam mõtet-il Kuda kuigi põhjust oleks leidnud, aga tundus las need asjad natukene arenevad, et ärme siis nüüd tingimata naeruvääristada ja, ja üleüldse jahja kirjutajate pool ehk ka natukene sõber Aimla, kes viimased kaks aastat meile palju kirjutas, tema oli siis juba riigikogus, ta oleks ise hea meelega kirjutanud, aga tal oli siis palju igast muid töid ja tegemisi ja teemasid. Ja siis tuli Kaarel Kilvet tänaval vastu, et Peter, mis sa teed, et nagu üldse ma ütlesin, tiksun siin vaikselt kooli ja Kirjanike Liidu vahel ja kuule, ma lähen aasta lõpus Endlasse ühte lugu tegema, et ma mõtlesin, et seal võiks niisugune sinu moodi tegelane olla niukene kupletist, kes juhatab vaatusi sisse ja välja. Miks Jeppe joob, oli tema esimene lavastus. Ühel päeval läksime Karliga siis Endlasse ja järgmise aasta 93. aasta septembris vist või ühel päeval saime päris palgale, selleks ajaks oli meil juba kolm etendust välja tulla Endlas ja ühel päeval saime sealt lahti ka ja niimoodi me seal toimetasime Endla teatris ja jäi muidugi see kool kahe poole kursusega, nagu piirdus sellest ühest etendusest ajutisest asjast, siis sai tee, mida ma tänase päevani omal kombel kõnnime. Näitlemist õppinud ei olnud sarnast Draamateatris Endla ikkagi draamat. Kuidas sa tundsid ennast? Sa küll tegid põhiliselt muusikaga seotud lavastustes. Mitte ainult alguses ja esimene miks Jeppe joob, tegelikult ta ju muusikalavastus üldse mitte, seal oli küll kaks laulu sees ja need siis need minu vaatuse algused ja lõpud, aga minu roll oli seal puht selline Kublee laulja, nagu ma olin. Ja siis oli see Toronto-Vilsandi, seal oli muusikat ja seal ma tegin kop Villemit ja kolmas lugu oli valgehobuse võõrastama operett, eks ole, ja siis ma olin ka suhteliselt omas elemendis. Aga pärast seda sai tehtud ikka päris igasuguseid asju, Bernard, Šod ja Tšehhovit ja kuidas sa tundsid ennast draamanäitlejana laval? Alguses mul oli kuraasi palju, aga ega ma ikka mitte essugi ei osanud seal peale hakata. Õnneks kõik kolleegid ei pahandanud Kilvetiga, mis toitu sa siia toonud oled ja mõni võttis lausa sõbramehe poolest natukene nõu anda. Aitäh, Aare Laanemetsale seal pilve peal. Eks ma siis kasvasin läbi oma vigade jah, ekraamat rikka, kuigi täitsa selge on see, et tol hetkel meeldis mulle rohkem Peeter Teatris kui teater pestris. Ärevus oli nii suur. Mis mulle meeldis ja keegi ei öelnud otseselt, et kõlbeusi Jah, otseselt ei öelnud jah. Just. Ühel hetkel sai Pärnu teatriaeg otsa, mis seal siis edasi hakkasid tegema? Ja see oligi huvitav, et tegelikult enne seda, kui öeldi, et minu lepingut ei pikendata, oli mul tegelikult juba Baskini kutse taskus ja ma olin isegi ühe lastetüki proovides käinud, mis küll välja kahjuks ei tulnud, aga aga ma olin juba päris mitu korda istunud siin proovisaalis Tallinnas. Nii et tegelikult idee oli selles, et Tarvo Krall, eks tol hetkel teatrist ära ja kuna ta oli samasugune Priske poiss, tema kostüümid läksid mulle selga. Nii et Baskin tõmbas mu vanalinna stuudiosse, ma sain kõik rallirollid kohe riburada endale, nii et paari kuuga õppisin sisse mitmesse tüki ja elu läks tegelikult veel tormisemaks. Kui seal Endlas oligi olnud viimane aasta vähe mingi 12 13 etendust kuus, siis vanalinna stuudiosse jõudes kuskil teisel kolmandal kuul oli juba üle 20 etenduse ja elu läks tormiga edasi. Aga laulmine laulsin ju ka vanalinnastuudio etendustes ja siis ma hakkasin tegema siin koostööd, veel sai käidud vahel Priiduga esinemas Aimlaga, siis hakkasime tegema Raivo Mets, aga niisugust kahe mehe kava ja siis sai lausa vanalinnastuudiokavva, võeti 1001 üks selline kabareelikus lugu või ta näitemäng ei ole, ta päris muusikal ka ei ole. Taksoga Pariisi oli selle nimi, leidsime vahvad lood, lasime Priidul sõnad peale kirjutada ja väiksed vahetekstid ja tegime viie näitlejaga ära. Hästi tore aeg oli tore projekt oli alguses teatri juhtkond. Baskini, mis kuvatud taksoga? Pariis, mis võite teha küll, aga raha õieti ei antud ja, ja siis öösel, siis kui etendus oli läbi, lavapoisid olid lava puhtaks teinud, niisiis võite proovi teha ja, ja niimoodi me tegime ja pärast niiskusega, kui oli välja tulnud, siis paari kuu pärast oli see kui välja jätta need suured juubeliprojektid juubeli tordi nimeline. Vanalinnastuudio lugu, siis oli see taksoga Pariisi see, mis teatele kõige rohkem sissetulekut ei mingisugusel hetkel tuli, Toomas Tross ütles, et on olemas üks Heidi Sarapuu, et ta tahab sinuga rääkida. Ma teadsin, et on olemas vaarius, sellepärast et Diana, kes on praegu aladeks, on soov, oli üks paljudest teise kursuseõdedest otsa koolis ja siis olid jäenal olid mingid etendused mingisuguse müstilise seltskonnaga, kelle nimi oli vaarius. Seal miskipärast ei tahtnud sellest tol ajal palju rääkida. Aga meie saime sisendiga ühel päeval, kui selgus lugu selles, et tal oli olnud etenduses tervist härra Vilde üks teine näitleja Vilde osas, aga seal olid tekkinud mingisugused probleemid ja ta otsis kedagi, kes võiks asendada siis Vildet, sest Ta oli vaja selle looga minna, sõita Stockholmi? Jah, no mida see Heidi minus nägi, ma olin tol ajal ka ju niuke Priske poiss ja pigem niisuguse koomiku või Kublee lauljas lepiga võtta, minusugune Eduard Vildega, ma ei tea, aga heidil on ilmselt mingisugune oma selline haistmine, vein või tunnetus, et igatahes sellest ühest kohtumisest piisas, et ta otsustas, et mina sobin ja siis me tegime natuke proovima, õppisin sisse, teistel oli lugu ju olemas. Nii et 2002.-st aastast ma hakkasin koostööd tegema vaariusega. 2003 sain vanalinna stuudiost lahti. D ja siis vana Baskini teatriga pärast tegin veel päris mitu aastat siin suvetükkides ja üks lugu oliga tegime talvel, mis oli ringsõidulugu. Aga nüüd ongi rohkem nagu vaariuse tegemised, neid on viimastest aastatest päris palju jagunud. Kõlab laul vaariuse lavastusest hiis Masters Voice meilgi väga tuntud Georg Malmsteni Miki merehädas laulavad Diana Dixon soomia Peeter Kaljumäe. Arne Mikk läks Väikse pausi siis. Õrnalt Tasalain Miki laulis. Kuulsus ei kaugranda, näib kui sinioo. Mis varjuse kõrvale veel mahub? Eks ma teen jah, kus kutsutakse esinema, eks ma laulan omi homiku pleesid, aga vot nüüd ma olen jälle sellel pinnale, ma enam nii väga ei laula niisugust päevakajalist teksti, mis nii väga, ma ei laulagi päevakajalisi tekste, aga kuna ma olen just peaasjalikult tänumaariusele Paul pinnad näiteks mitmes tükis teinud ja siis ma olen nende repertuaariga kursis ja sealt on võtta nii vahvaid asju, mis on nagu niuksed ajatud, mis on 100 aastat. Tagasi kirja pandud, kui ta toimib ka tänasele publikule, miks mitte siis neid laulda ja ma olen selles mõttes natukene jah, õnnelik inimene, et mul on nendele arhiividele olnud põhjust juurde pääseda ja mind on need huvitanud. Praegu on selline aeg, kus annaks jälle kupli ajakajalisi kuplesid väga palju teha ei ole mõelnud selle peale. Seal peaks olema kirjutaja, ma võin aeg-ajalt mõne üksiku tekstikese ehk isegi kokku seada, aga seal peaks olema ikkagi inimene, kes on operatiivne, kes suudab kohe, kellel on see käsitööoskus kohe varnast võtta. Seal on küsimus ainult, pane lihtsalt natuke sisu juurde ja tuleb. Selles kontekstis ei ole see nii lihtne, aga muidu iseenesest praegune aeg võimalik. Oi-oi, kui palju viskubleedesse puutub, siis vaata, üks silm on lapsepõlvest tänasesse päeva toomata, ma olin nelja, viie aastane, mu ema oli kooliõpetaja ja siis suviti ta oli Airi laagris, metsa pole pioneerilaagris kasvataja, talise FIS rock või kehalise kasvatuse. Mina olin tol ajal veel nii noor, et ma laagrilapseks ei kõlvanud, aga kuna ema mind üksi kasvatas, siis ma olin seal temaga kaasas suvel ja istusin seal siis, et mul oleks lõbusam. Laagri majandusjuhataja oli just käinud Kanada reisile, toonud sealt kaasa suure kettatäie Olav kop Villemi muusikat lintmaki jätta. Seal oli siis Kopwillem kolmas plaat, lenda, lenda lepalind peal ja mina istusin oma toas ja kuulasin käia siin seda lindiketas kop Villemi kolmanda plaadiga, mida ütleb tekstid kõik nelja või viieaastasele poisile ei tea. Plaat oli suve lõpuks peas ja sealtpeale mina teadsin, et mina seda kaadi muusikat armastan. Aastaid hiljem ma olin Pärnus koolipoiss alles, kui tuli Alar Kivilo tema oma filme Endla teatrisse. Ja mina muidugi kirjutasin kodus kirja valmis Olav kop Villemile ja läksin siis ka sinna. See oli selline avalik seanss ja pärast seanssi läksin alakivil ujuda, ütlesin, et kas te tunnete Olav kop Villemit ja et vot et äkki saate talle selle kirja viia viis selle kirjakoht, mille, mille sealt mingit vastust tol hetkel ei tulnud. Ja siis läks veel mõni aasta mööda ja me tegime ansambel talongi Tallinnas. Ja siis üks väliseestlane oli siin käimas ja andsime talle kaasa ühe kassetitäie oma lugusid ise põlve otsas lindistatuna. Midagi korralikku seal ei olnud, aga aimu saigi, kes ja mis me niuksed oleme. Ja see kassett läks ka Kanada poole teele ja taas mingit vastust, kuni ühel päeval tuleb mulle kiri Olav kop Villemilt. Tere. Olen hoolav blablabla, mul on see kiri ilusti kodus, alles. Minul on siin sõber ja kolleeg Eerik Purje, kes andis välja jutumärkides, andis välja ansambel talongi ja iseenda ühise kasseti. Aga no purje oli võtnud sellesama meie selle põlve otsas salvestatud kasseti pealt mõned lood ja teinud oma lood ümber sinna luges mingisuguseid tekste vahele isegi ühte Aimla luuletust, luges sinna vahele niukse spetsiifilise peenikese häälega, aga hästi hästi vaimuka sõnaga mees kallab, randid oli siis kasseti pealkiri ja Kopwillem ütles, et vaata, Peeter, et kuna purjeteid näib nõnda hästi tundvat siis ma tegin talle ülesandeks kutsuda ansambel talong Kanadasse korraldada. See Kopwillem oli ise siis juba haige, tal oli parkinson, see oli aastal 1990, kui me läksime talongiga siis Torontosse Hamiltoni esinema. Õieti korraldas Eerik Purje, aga selle taga oli Kopwillem. Ja ta meenutas ikkagi tänu sellele minu kirjale, mille ma siis aastaid enne olin Pärnust talle saatnud Alar Kiviloga kohtasite Oja, kohtusime Hamiltoni Eesti Seltsi sega koorida, veel juhatas siis tal oli ainult Parkinsoni, aga ka siis, kui me 93 tegime nüüd teatritüki Endlas Toronto-Vilsandi nõudmiseni, millest siis oli üks lausa tegelane Kopwillem, mida mina mängisin. Siis me käisime tal ka kodus külas, tal oli eelmisel aastal olnud nii, et tal oli vasak külg juba suuresti halvatud, ta ei saanud enam klaverit mängida ja muidugi juhatanud ta enam koorega midagi ja ei sõitnud ka ise enam autoga. Siis me käisime tal kodus külas ja 95 Me käisime veel Valve Tali pool, see oli tema viimane laulupartner, kui ta need plaadid, mis tal omal ajal ilmusid, tegi Leida Järviga, siis Leida Järvi oli selleks ajaks, kui mina temaga esimest korda kokku sain, oli juba lahkunud ja ta esines veel oma elu viimase otsa, kuni ta esines koos valve taliga baaris ja kohvile minna oli isegi selline plaan 93. aastal, kus selle välja, et kui tema paneks materjalid kokku. Tal on veel siin laule ja asju, mida tal ei ole plaadistatud, et samas stiilis, nagu tal need esimesed plaadid olid olnud. Kas mina oleksin nõus, et tema kõik seal korraldaks finantseeriks ja kõik salvestused ja väljaandmise taga, et mina laulaksin siis nagu tema asemel selle sisse ja Valve Tali on siis partner. Ja mina muidugi olin äärmiselt õnnelik ja sain temalt portsu neid tekste kohe kaasa ja 95.-ks aastaks, kui me uuesti sinna läksime, siis tal oli kõik valmis, nimekirjad kodus plaadi peal mitu minutit, üks külg kõik lood, mis järjekorras ja tal olid isegi vist mingisugused väiksed eellepingud seal vähemalt jutu tasandil lepped salvestusstuudio osas ja aga ta ise ja tema tervis muidugi halvenes tunduvalt. 96, ma käisin ka veel kord seal, aga noh, siis me enam plaadist palju ei rääkinud. Siis ta oli ikka ikka juba päris vilets ja 97 alguses ta juba suri kevadel. Kahjuks see jäi tegemata. Küll olen ma siin Eestimaal pärast Eli vahinguga need laulud, et vähemalt mis ta andis, need uued asjad olen kõik korra sisse laulnud. Ja nüüd, kui Kobleesid on vaja kuskil esitada, siis laulan pinnat ja drilli järvelugusid ja ja laulan ka kindlasti, kui vähegi on repertuaar minu enda otsustada, siis on seal vähemalt üks asiga kop Villemilt alati. Siis, kui saabunud on vihmane oktoober taevas pilvine ja lootusetult hall. Ridu koondada eesti rahvas peenia noobel linna kihama lööb hiilgav sügismall. Kuivalt daame täis on iludussalongid. Nendest kihavad kõik kaupluseria poe tume juuksalistest järsku saanud. Veel on teed leiutada viimaksainud kleidil lõiked Mae. Silmas segaseks lõi uhked tualetid samet läikiv siid, karrane brokaat, vormedoahhovaatlusemaks surunud korsett teed, kus Kell kämpar sõrmeeritud granaat. Keegi ütles, ei, ma mõista seda mete. Eile naabri Maali Lai, Virtsu praam. Täna õhtul seda vööta kas või et tööle ööda saanud rahvin r. Mihhidel raksus kleidi lukk ja oli. Kutseri seinal kleeninud yks rehkibunnyden, eks väike Kontnergi, oh taevas dile, sukahoidjale tõusis küünarnukk, raksus, kleidi lukk, häda. Meestel silutud on harvaks jäänud lokid. Viltu kisub varruka paljal pealael. Varbad külmetavad, mustas siidisoki. Lahtin ple kangeks tärgeldatud krael. Keegi ütles, kas see tõesti naabri August, kuidas inimest võib muuta, lihtne malm pillub poognat nagu man kikkaroos trennile mulda viskas kraavi. Taeva dile sukahoidja lõkke, kui tõusis, küünarnukk, raksus, kleidilukk. Oodaevad lakat dile, sukahoidjale tõusidki, raksus kleebi Lucia. Tahaksin rajal üha paremaks läheb tuju aastat sisse võeti naps. Tantsu hoidub kurvavõitu koju. Argo Vals, Swingers, KaPolga kajak. Kõlas Olav kop, Villemi pall, laulsid Marika Korolev ja Peeter Kaljumäe, kes on ka meie tänase saate külaline. Peter, kas sa kunagi seda ei ole mõelnud, et oleks võinud ka tõsisema laulmise peale minna või jääda või, või proovida vähemalt? Jumal muidugi olen mõelnud, aga noh, nüüd on kuidagi elu on niimoodi läinud, et tagasikäiku nagu ei anna, ma peaksin selleks ikka ikka päris nii-öelda õpingute suht algfaasis. No sa oled häälelt bariton Mõnd õpetati paritoniks, aga samas ma olen nagu tenor ka. Minu õpetaja oli Tõnu Bachmann ja me õppisime jah, paberit Doniks, aga siis tema õpetaja oli olnud Moskvas geninasterenko, järsku Nesterenko siin käis alati siis Tõnu lasi siis oma õpilastel ka lasinasterancol meiega tundi teha ja jänest errenkoloputas minuga ikka päris kõrgeid noote niimoodi rinna ja täie häälega. Noh, ma ilmselt siuke, ma ei tea, see pole nagu otseselt hääle liikega tänuraalne bariton, bariton, tenor, kuidas, kuidas iganes. Jah, kuigi Domingo, minu arvamine, aga, aga, aga tenorina oli ta veenvam kui praegu paritmanina lihtsalt lõpetab oma laulmist. Muide, domingoga jälle tore lugu. Ma olin möödunud aasta novembris, olin Metropolitan is ja siis tema juhatas Toscand. Nüüd dirigeerib päris palju. Tal oli mingi terviseprobleem, nii et ta oli käinud kuskil lõikusel ja ta tuli pärast seda lõikust esimest korda uuesti pulti. Ma tahtsin teda dirigendipuldis näha ja kuulda. Ei olnud teada, millal ta uuesti tagasi tuleb ja see oli ta esimene etendus pärast seda terviseprobleemi. Ja noh, siis piisas sellest, et ta sinna orkestriauku tagant ilmus, hakkas tulema, saal oli püsti skandeeris täiesti hüsteeriliselt mingi. No ma ei tea, ma ütlen, 10 minutit võib-olla ei olnud 10 minutit, et aga ja see, see oli nii võimas ja vahva tunne selles saalis sees oli sel hetkel kohutavalt hea olla. Jah, see oli vahva tunne. Noh, kui veel meenutada siin inimesi, kellega elu on kokku viinud, hästi vahva kohtumine oli, aga pean jälle natuke eellugu rääkima, kunagi oli selline klubi või moodustis nagu maitsematkade klubi siin Tallinnas. Vennas, hoian teda, vedas, ja siis meil oli iga aasta üks reis kuskile noh, Euroopa piires, aga niisukesele klassikalisele maale, kus on mitte lihtsalt hea olla, vaid kus on ka teatavad nagu põlevam köök ja ja üks aasta oli Kreeka reis plaanis. Aga just enne seda oli olnud Tallinnast emis Rose kontsert, vana ja suur paks mürakas, nagu ta tol ajal oli, ei olnud saanud ta seal linnahalli garderoobis sugugi oma keret liikuma ja oli kutsutud masseerija, kes oli ta siis nii-öelda lavakõlblikuks mudin. Ja masseerijaks osutus meie klubi liige. Rustus kutsus teda endale külla ja siis lubikaaslane ütleski, et aga meil on tuleval aastal nagunii Kreekasse tulek klubiga. Et ta võistlustele reisi sees, eks ole, tulla paariks päevaks kursusele personaalselt ka külla ja siis nad leppisid omavahel kokku, et mingisugune vaiksel Ateenas mingisugune kohvik, kus kohta siis, kui me sinna ühel päeval ilusasti jõuame, siis tuleb talle järele viita enda juurde külla. See oli katusekohvik, liftiga sai alt ülesse, õige lähedal paistis sisse öine valgustatud akropoli ei olnud mitte väga hiline tund, aga no selle järsku ja niimoodi üsna üsna tõsiselt pimedaks ja ootame seda russo, seda ja seal oli siis niimoodi, et kaljusein oli sisse, lifti uksed avanesid otse nagu kaljuseinast sinna katuseterrassile. Seal oli üks väike varjualune, kus mängis üks Buzuki mängija, üks kitarrimängija, üks naine laulis niuke ka muusika ja siis meie lauad olid seal kõik ilusti kaetud, meil oli terve bussitäis rahvast ja siis masseeri ütleb, et mina ei oska selle Rustusega midagi. Tule sina, Peeter, kunstiinimene, tule istu tema kõrvale, tule meie juurde istuma sinna ja ühel hetkel siis Ossos tuleb sisse sealt ja vaat need on seda pilti vaja kuidagi raadius, eks ole kirjeldada, et kui ta astus sealt lifti juustest välja, siis tema pea kohal tema selja taga oli sisse valgustatud agropol temast vasakule jäise rekkamuusikaansambel ja siis see meie klubiga kaaslane võttis minu käekõrval, ütles, et näete redemis, et vaat siin on eesti näitleja, laulja Peeter Kaljumäe ja ja Kustas ütles esimese lause niisuguse. Kreekas on ainult kolm asja, mis üldse midagi väärt on, näitas akropoli peale, näitas selle Buzuki mängija peale, näitas iseendale rinnale ja siis andis viis pihku, ütles tere. Ja siis me veetsime seal mõnusasti aega, sest et kolm muusikud, kes mängisid, olid väga toredad ja sai seal tantsu löödud ja õpitud samme ja mina jõin ikka kreeka veini, sain seal kaheksajalgu asju, Russos ostis liitri shoti viskit ja klapp sandwich ja ajas selle kõik üksipäini endale sisse, siis võttis selle meie klubikaaslase ja viis kolmeks päevaks enda juurde. Millest ta rääkis, lobisesime, mida mehed võtavad viinalaua ääres, mida nad ikka räägivad, ei mingit aukartust, ei mingit suurt staari minevikku võtsime lauluviisi ka üles kõrgeid noote, sedasama kreeka bänd, kes seal mängisid tänu sellele, et meil siinse Sorbase nimeline ansambel olid need ikka muusika nagu eesti keeles ka meile toonud koju ja mitmed sõnad olid tuttavad eesti keeles. Taas üüratud jäädvustus laulis vist kreeka keeles ja ikka täielikult. Jah, jah, no aga liiter šoti viskit, temal vähemalt tubli liiter. Mõnusat värsket kreeka veini, minul asise vennastuda. Peeter 50 on täis saanud, mida sa edasi tegema hakkad? Oled sa kuuendat kümmet pead ka? Plaan? Et siin on natukene veel tegemist sellel aastal, sest et Heidi Sarapuu on võtnud omale siukse vahva kohustuse linnateatripoisid pakkusid talle välja ühe niukse suveplaani, et teha Kihnus üks lavastus kirjutada Kihnu lugudest ja legendidest üks lavastus kokku ja ja ma olen tal seal natukene abis seal muusikat, lugude valimisel ja juulikuus saab kihibus olla natukene rohkem kui kaks, kolm päeva. Ja eks üht-teist on siin esinemisi ka ju suve suve jooksul ja kaugele seltsi ütled, mina mõtlen nii kaugele, kui mulle palutakse, või antakse mõelda selles mõttes, et ma olen ju vabakutseline inimene, kui ma tean, et, Ise pead ka mõnikord otsima, kui juba tükk aega polegi. Ja ma ausõna, ei ole siiamaani seda teinud vaid vaid või vabandust, aga siiamaani on elu kuidagi toonud nende asjad ikkagi kõik pigem niipidi mulle kätte, et keegi on mind ise üles otsinud õigel ajal. Ja enamasti ka õigel ajal. Jah, ei, päris niisugust suurt pikka tühimikku pole tekkinud, jah, vaiksemaid tagasilangusi on küll, vabakutselisena on ikka. Aga üldiselt ei, väga ei nurise. Ja noh, siin on ju mitmesuguseid mõtteid eidil jällegi sügiseks üks väga põnev teatriprojekt. Kui mul on selles võimalik osaleda, siis ma seda hea meelega teeks ja ma arvan ikka esialgu ikka ühteteist tiksub. Püssi põõsasse ei viska või on niisugune väljend jah. Aga kui nüüd päris kardinaalselt aus olla, siis aeg-ajalt ma mõtlen ka täiesti siiralt niimoodi, et ei viitsigi enam kuigi palju teha, et pigem isegi mõnikord ütled mõne asja ära. Vaata teda, enam-vähem, ma selle kuu üür on nagu makstud, aga ma olengi niisugune ühest sündmusest teiseni elaja, ega mul mingit sääste pole ja nii et kui peaks mingisugune suurem kollaps juhtuma siin majanduslik, siis olen mina see, kes on esimesena supisabas. Aga ei, üldiselt ei ole hullu, jah. Jõudu ja tervist ja aitäh tulemast saarlaste kutsuvast. Päevade suvekülaline oli Peeter Kaljumäe MINA OLEN Ülle Karu. Saate viimane laul on rikas ja vaene, mille Peeter Kaljumäe esitas Tallinna lauluväljakul, kus oli tuhandeid kuulajaid-vaatajaid. Peeter ise ütles, et nii suur rahvahulk võttis natuke põlve värisema küll. See oli öölaulupeolt märkamise aeg. 19. augustil 2008. aastal.