Algavas saates Ringkäik räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Oro majadest, kus kunagi elasid meie tuntud kultuuri ja riigitegelased. Esimene kodu, mida ma tahaksin meelde tuletada, on Anton Hansen Tammsaare kodutalu JärvaMadise lähistel vetepere külas siis nõndanimetatud Tammsaare väljamägi põhja ja lõunaTammsaare taluga, mida me tunneme kirjandusliku Vargamäega, see tõeliselt arhailine rehemaja ja need abihooned tuletavad tõesti meelde seda keskkonda, kust me tuleme ja kus on elanud meie esivanemad kui külastada järjest seda kaugel, isegi tänapäevalgi raskesti ligipääsetavad ja inimasustusest eemal paiknevat põhja Tammsaare ja Lõuna-Tammsaare talu seal soode ja rabade keskel ning siis Tammsaare linna kodu Tallinnas Koidula tänavas. See kontrast on õige suur ja see räägib ka seda maalt linna tulnud tolle aja, haritlaste linnaoludega kohanemise või kohanematuse ja eestlaste linlaseks saamise lugu. Ja iseenesest põnev on muidugi kas selle Tammsaare talumuuseumiks muutmise või siis vaatamisväärsuseks muutmise lugu. Me teame, et Tammsaare enda suhe oma kodukandiga oli küllaltki keeruline. Temast peeti lugu. Albus pandi talle juba eluajal ausammas, mille avamisele ta aga ise ei läinud. Ja ega ta tegelikult seal väga sageli käia ei tahtnud. Samas peagi peale tema surma muutus Tammsaare talu selliseks tõeliseks eestlaste palverännakute kohaks, kus siis käia tõeliste õige eestlase elutunnet otsimas ja oma juurtega ja eestimaastikuga suhtlemas. Samasse vanem elumaja, kus siis kirjanik Tammsaare oli sündinud, hävis 1945. aastal tulekahjus ja püsti jäi ainult 1900 kolmekümnendatel tema kohapeal elanud ühe venna poolt ehitatud uustaluhäärberi tüüpi maja millel aga kirjanik Tammsaarega otsest seost polnudki. Ja praegu nähtav too eelmainitud arhailine rehetare ning ka suur osa abihoonetest nagu ka läbi tõe ja õiguse romaani kuulsaks saanud saunakompleks. Tegelikult on 1970.-te aastate restaureerimise rekonstrueerimise tulemus, mis siis räägib ka tolle aja restaureerimistavadest. Esmapilgul nad tunduvad väga veenvad, nii et kui me ei tea, siis ei saa arugi, et paljude palkehitiste näol sellest talukompleksis on tegemist alles kolme-neljakümne aasta eest ehitatud koopiatega algsetest hoonetest, Lõuna-Tammsaare talu aga alles võeti kaitse alla siis riikliku kultuurimälestisena mõne aasta eest. Ja praegu on ka sealne pererahvas hakanud hooneid korralikult restaureerima. Saadi aru, et ega siis Neid kahte asja arvestades ka just seda kirjanduslikku tausta, seda Andrese ja Pearu maailma saa lahus vaadata. Selle paiga väärtus väheneks tunduvalt, kui too seal kõrval olev Lõuna-Tammsaare maa pealt kaoks või kuidagi veidralt ja moonutavalt need hooned ümber ehitataks. Sealjuures siis sellist autentset vana materjali on paradoksaalsel kombel seal Lõuna-Tammsaarel ehk siis nii-öelda kirjandusmaastikul Oru Pearu talus säilinudki rohkemgi kui Põhja-Tammsaarel. Järgmised majad, millest on huvitav mõelda, on nüüd juba just nimelt eestlaste rahvusliku ärkamisaja ja linnastumist protsessiga seotud majad. Kui siis osa meie vanema põlve haritlasi olid tõesti pärit maalt paiguti ka väga kõrvalistest kaugetest maa nurkadest, nagu me Tammsaare talu puhul nägime siis muidugi on ka selle kõrval juba ammu olnud olemas linna eestlased ja 19. sajandil välja kujunema hakanud eestlaste linnakultuur mis aga väga kaua oli seotud muidugi ka selliste saksapäraste elamutüüpide ja elamisvormidega ja sellist eestlaslikku ja Saksaliku linna, kultuuri ja linnaeestlaste agulikultuuri vahepeale paigutuvad elamisviisi ja sellega kaasnevat majapidamise tüüpi esindavad võib-olla Johann Voldemar Janseni maja Pärnus ehk siis 1900 viiekümnendatel aastatel ehitatud Pärnu ülejõe koolimaja ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi maja Võrus. Need mõlemad on siis nõndanimetatud uur, Baltiš vana balti ehk põlisbalti tüüpi raskepärase kelpkatusega majad, ühekorruselised, niisugused maadligi madalad ja tüüakad ja seal asuvates Maja muuseumites üles lavastatud elu. Maailm räägib ka just seda tolle aja linnakodanikulugu. Ja see, kuhu me siis selle kaudu sissevaate saame, on just see 19. sajandi saksapärane väikelinn, kus siis sakslaste kõrval on aga ka järjest enam selliseid, osaliselt küll saksastunud, aga järjest enam oma Eesti päritolu teadvustavaid ja hindavaid linna eestlasi. Need majad annavad ka veel vaadata sellisesse tööstusliku pöördeeelsesse kooli õpetajate köstrite majateenijad, kellameeste kingseppade ja kübarategijate, Väikelinna. Nad esindavad teist poolust ka meie esivanemate maailmas selle päris maalija talus elamise kõrval seda kõikumist oma ja võõra, saksapärase ja eestiliku maa ja linna euroopaliku ja kohaliku vahel esindab minu meelest eriti kujukalt Carl Robert Jakobsoni maja, ehk siis Kurgja-Linnutaja talu Vändra lähistel mille rajamist Sis Jakobson alustas teatavasti 1874. aastal. Ja ise ta seal ju väga pikalt elada ei saanud, peagi ta suri, elumaja sai valmis peale tema surma tema enda projektide järgi. Nõnda siis see ikkagi kogu kompleksina seal looduslikult kaunis kohas väljendab tema ideid ja koduideaale. Ja Kurgja-Linnutaja pidi siis kindlasti olema ka selliseks ideaal või näidistaluks, mis pidi andma eeskuju teistele. Jakobson oli ka üks esimesi meie teadlikke põllumehi, kes püüdis juurutada uusi põllupidamisviise uusi põllu- ja aia tuure, kasutada moodsaid põllutööriistu ja masinaid. Ja tal olid ka ambitsioon Eesti talumeestele näidata, kuidas elada paremini ja moodsamalt. Mis on aga selle juures siis see paradoks, et kui me seda maja vaatame, siis tegelikult Jakobson, kes oli ju tuntud saksa vastasena ja mõisnike kritiseerijana, keda peeti isegi justkui pigem vene sõbralikuks selleks et vältida seda liigset saksa mõju Eesti poliitikas ja kultuuris on tegelikult endale kavandanud ehtsa mõisamaja. See torniga hoone natukene Šveitsi stiili laadis esitatuna on väga selgelt meie mõisakultuuri ja just siis sellise saksapärasega linna ehituskunsti peegeldus maa arhitektuuris ja midagi talu majaliku siin peaaegu ei ole. Ja erilise aktsendi andis seal ümber veel ka see mõisaparki meenutav iluaiakujundus millele Jakobson ise ka palju tähelepanu pööras ning eriti mõisa laadsena või mõisa eeskujudele osundavana tundub see perekonnakalmistu, mille ta 100. iseenesest kalmistu kui selline selgesti näitab seda, et eeskujuks on võetud baltisakslaste mõisaparkide servades olnud perekonna kalmistud. Ja teada on, et isegi üks Pärnu jõest välja tõmmatud kivi pidi saama nurgakiviks kavandatud haua Kabelile. Jällegi midagi baltisaksa matusekultuurist, mida sinna küll kunagi ei ehitatud. Aga see on just huvitav, kuidas inimese kirjutised ja see, mida siis teada, on tema vaadetest tema kirjaliku pärandi põhjal räägib üht keelt aga tema nii-öelda ruumiline pärand, tema kodu, räägib võib-olla midagi hoopis muud ja laseb Jakobsonile isiksusena paista veel põnevamana oma vastuolulisuses selliste maa ja linna vahel kõikumist. Seda, et me tahaks elada justkui maal ja seda ideaali, et õige eestlase elujõud ja meie juured on maal. Me oleme seotud Eestimaa maastikuga ja me tahaksime seda sidet säilitada. Samas aga seda vajadust ja soovi elada moodsamalt teisiti kuidagi puhtamalt, paremini euroopalikumalt. Me näeme veel paljude majade juures, mida eesti haritlased, aga ka oma aja silmapaistvamad riigitegelased on ehitanud tsaariaja lõpus või ka veel kahe maailmasõja vahelisel ajal. Ühe huvitava näitena olgu mainitud näiteks Oskar ja Aino Kallase maja tsaariaja lõpust, Tartu lähistel. Praegu on see jäänud Tartu linna sisse. Aga varem oli Tartu lähedal maal ja seal nagu ka on selgesti tuntav see just linna lähedale maale kolimise või justkui talus elamise soov. Samas tegelikult on tegemist ikkagi pigem sellise äärelinna villaga. Aino Kallas oli ju päritolult soomlanna ja soovis siis ka tuua meile võib-olla paremat ja teistsugust arhitektuuri kultuuri. Soomlastel oli olemas juba oma rahvuslik arhitekt, kond, keda eestlastel veel ei olnud. Ja seetõttu siis Aino Kallas pidas ka vajalikuks tellida soome arhitektilt, et maja projekti ja selle tegi noor arhitekt Homee kes sel ajal olid juba hakkab tunnustatud. Ja siis sellises uusklassitsistlikus laadis, mis siis paralleelselt juugendiga oli nii Peterburi kui ka skandinaavia arhitektuuris levinud ja mis siis oli sel ajal ääretult moodne arhitektuur. Aga paradoksaalsel kombel see uusklassitsistlik taluhäärber või Aino ja Oskar Kallase maja jällegi Eestimaa maastiku kontekstis mõjub täiesti mõisa hoonelikult. Kui ei teaks, siis võikski arvata, et tegemist on mõne 100 aastat varem 19. sajandi algul ehitatud klassitsistliku suvemõisaga Tartu äärelinnas. Hiljem on see maja kuulunud veel näiteks ka Kaplinskile perekonnale ja on selles mõttes mitut pidi Eesti kultuurilooga seotud. Kuid praegu on ta kahjuks juba pikemat aega tühi ja seisab laguneva ja unustatuna. Ja ausalt öeldes selle situatsiooni pärast, arvestades ka Aino ja Oskar Kallase tähtsust meie kultuuriloos. Oskar Kallase puhul ka poliitilises ajaloos on see tõesti piinlik ja kummaline. Linnamajadest võiks nimetada näiteks Jaan Poska maja Tallinnas Kadriorus, Poska ostis villa, mis oli tegelikult üsna väike ja siis selline suvilalik ehitas selle ümber oma perekonna tarvis ja kolis sinna sisse 1908. aasta paiku. Ja seal tegutses ka üks esimesis linna eestlaste kooskäimiskohti või salonge. Nii et see maja toonases Tallinna just eesti seltskonna seltsielus, aga ka näiteks eestikeelse venekeelse ja saksakeelse kõrgseltskonna integreerimisel oli küllalt oluline paik. Aga iseenesesthoonena esindab ta küll juba täiesti selliste moodsat euroopalikku linna kultuuri ja oli omas ajas väga moodne maja, mitte ainult sellepärast näiteks, et Poska pani ühe esimese Kadrioru maja omanikuna sinna sisse elektri vaid ka seetõttu näiteks, et seal olid toona väga ehmatavad peaaegu ilma raam jaotuseta aknad, milles Poska oli ilmselt üle võtnud Ameerika nõndanimetatud preeriamajade stiilist sellised suurte klaasidega aknad, mis muidu hakkasid meil levima alles hiljem funktsionalismi ajastul. Ja ilmselt see oli saanud talle tuttavaks mingite arhitektuuriajakirjade kaudu. Lisaks ka näiteks veranda akendel allatõmmatavad metallrulood ja muud säärased Ameerikas või ka mõnedes Lääne-Euroopa maades levinud aga meil sel ajal veel ehmatavalt uudsed ehitusvõtted. See oli niisugune küllalt suurejooneline linnamaja tsaariaja lõpust samas kui paljud mitmed teised meie olulised riigitegelased elasid märksa tagasihoidlikumate majades. Ühe huvitava näitena võib võib-olla esile tuua Jaan Tõnissoni Tartus Tõnissonil siis Jaan ja tema vend Jüri ostsid hästi silmapaistva ja suure krundi Tartus Tähtvere mõisnikelt juba tsaariaja lõpus ja sellest krundist siis hakati hiljem väiksemaid krunte eraldama, nii et mitmed meie ajaloos ja kultuuriloos väga olulised majad näiteks kas või Eesti üliõpilaste seltsimaja, millest loetakse Eesti rahvusliku arhitektuuri algust või mitmed siis ka eestlastest omanikele kuulunud üürimajad Tartus kastani tänava ääres. Ja ka tegelikult põllumajandusnäituste niisugune ala, mis oli ka eesti toonases seltsielus ja kultuuriloos hästi oluline. Need kõik on rajatud sellele ühe suure Tõnissoni krundi erinevatel aegadel eraldatud osadele. Aga Tõnissoni jätsid endale suhteliselt tagasihoidliku siilu raudtee lähedal. Päris üllatav asukohavalik oli sellel suurel krundil ka esinduslikumaid osi, aga nemad oma maja siis ehitasid sinna. Jaan Tõnissoni ja tema vennale kuulus seal tegelikult mitu maja ka silmapaistvama arhitektuuriga üürimaju. Aga Jaan Tõnissoni enda maja oli üsna tagasihoidlik väike krohvitud puittoone, millele küll mitmes järgus erinevaid hooneosi juurde ehitati ja mis ei näinud omal ajal välja, nüüd muidugi mitte nii mannetu, kui ta praegu lagunenuna tundub. Aga mingit suurejoonelist arhitektuuri seal tõepoolest ei ole. Tõnissoni teleküll kuulus ka Tartu lähedal Eerikal üks talu aga tema põhiliseks elukohaks jäi ikkagi siis linnamaja kolmekümnendatel, kui olid keerulised ajad ja teemaks krooni devalveerimine ja kui Jaan Tõnissoni väga inetult ka toonastes ajalehtedes süüdistati selles, et krooni devalveerimine võetaksegi ette selleks tema enda võlgu kuidagi kustutada või et tal oleks neid kergem maksta ja muud sellised ilmselt absurdsed süüdistused siis ta on vastu öelnud, et tal ei ole oma võlgade maksmisega raskusi, sest et tal on suured maavaldused ja tal on aias 700 õuna puud. Inimesed on vahel küsinud, et kus tal seal Tartus raudtee ääres need 700 õunapuud maht astusid, siis see käib nüüd selle Eerika taluaia kohta. Tõnissonil linnamaja juures oli ka aed, aga see oli siis üsna väike ja tagasihoidlik iluaed. Seda Tõnissoni temaa valdusele tekkinud linnaosa, kus on siis palju Eesti ajaloo jaoks olulisi maju, on Toomas Kiho huvitavalt käsitlenud kui eestlaste linna kultuurivabaõhumuuseumi. Ja tõesti, see eestlaste linnastumise lugu on seal Tartus kastani tänava kandis väga ehedalt esil ja erinevalt paljudest teistest Tartu linnaosadest on see kant ka sõjast üsna puutumata jäänud. Nii et need 20. sajandi alguses erinevad majad ja ka need eestlaste nii-öelda oma stiili otsingud. Samas aga saksa ja venepärased mõjud näiteks selles rikkalikus puitpitsarhitektuuris on seal ka selgelt esil. Ja kõige selle taustal see iseenesest välimuselt väga tagasihoidlik Jaan Tõnissoni enda maja tundub tõeliselt põnev ja kuidagi kujundlik. Eesti ajal muidugi ka meie riigijuhid ehitasid endale päris põnevaid ja Nende oma tõekspidamistest, aga laiemalt ka tolle aja esteetilistest arusaamadest rääkivaid maju. Ja minu meelest on väga huvitav vaadata ka näiteks Pätsi ja Laidoneri kodusid 1930.-te aastate kontekstis. Johan Laidoner oli koguni kahe silmapaistva kodu omanik. Üks neist oli tema linnavilla. Ta nimelt 1930. aastal ostis ühe tulekahjus kannatada saanud vana suvemõisa Tallinnas Tõnismäel. Seal oli friitaimi suvemõis, mis oli kunagi kuulunud kuulsale baltisaksa kunstnikule Karl Ferdinand von küügel genile Agaka selle ümber mitu väiksemat suvemõisa ja siis ühe neist ostis ära Laidoner ja ehitas siis vana vundamendi peale uue maja osaliselt ka endise hoone koopiana. Nii et siis sai sellise natukene neobarokse ilme ja vaatamata sellele, et see kant on teises maailmasõjas kõvasti kannatada saanud, imekombel Laidoneri villa säilis. Ja hiljem peale sõda on seal olnud mitmeid erinevaid asutusi, kaasa arvatud pikemat aega Eesti kunstiakadeemia eelkäija, Eesti riikliku kunstiinstituudi arhitektuuri kateeder. Nii et tolles samas vana suvemõisa vundamendile Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ehitatud majas toosama professor Kuusik hiljem ise õpetas välja noori arhitekte ja sisearhitekte. Praeguseks on selle maja ära ostnud üks tõeliselt tore ja vastutustundlik eraomanik, kes on hoone kenasti restaureerinud ja see on siis jälle mingis mõttes kasutusel oma algses funktsioonis ühe jõuka pere eramuna. Laidoneri teiseks koduks oli tema suvekodu Viimsi mõisas siis praegune Eesti sõjamuuseum, mis siis on ka osaliselt kindral Laidoneri isikumuuseum. Viimsi mõisa kinkis Laidoneril Eesti riik tema teenete eest vabadussõjas 1923. aastal. Nii et Viimsi mõisa tegelikult ei ole Laidoner sugugi ise ehitanud. Viimsi mõis oli olemas juba ammustest aegadest praeguse hoone keskosa müürid võivad pärineda 18.-st sajandist, aga 1865. aastal oli seal siis üks tulekahju. Pärast seda hoone ehitati uuesti üles Kistoritsistliku stiilis kulmud on ta puks höövdanitele ja hiljem veel šotlendarite siis baltisaksa aadlisugu võsadele ja pärast mõisate võõrandamist tuli siis riigile. Riik ei osanud sellega suurt midagi peale hakata ja siis kingiti ta Laidonärile, kes siis sellest oma suvekodu kujundas. Võib öelda, et Laidoneri, tegelikult mõlemad kodud nii tema suvekoduks olnud ehtne vana rüütlimõis kui ka siis vana suvemõisa peale ehitatud võimas linnavilla olid vägagi sellised mõisalikud või esindasid üldeuroopaliku aru saama esinduslikkust elamisest ja tundub, et teda väga sellised millegi eestlasliku otsingud kodukultuuris ei erutanud. Ilmselt on siin ka võib-olla osalt tegemist tema Poola päritolu abikaasa maitsega ja eelistustega, aga need mõlemad on ka tõeliselt hästi olnud, hooldatud ja peenelt sisustatud 1900 kolmekümnendatel. Nii et ta valdas seda nii-öelda mõisapidamise kunsti, mis siis paljudel teistel eestlastel toona küll sooviks oli, aga pigem natuke kentsakalt ja naljakalt välja tuli. Konstantin Pätsil oli võib-olla rohkem selliste talukultuuriga sideme säilitamise ambitsiooni, kuigi ka siis tema oli ju ammust aega tsaariajast saadik Tallinnas elanud ja ta väga nõutud võttis elu ka näiteks kolmekümnendatel aastatel riigivanemapõlves, nii Kadriorus kui ka oma suveresidentsis oru lossis. Aga selle kõrval oli tal ka ambitsioon sellise päris oma koduna ikkagi omad hakka talumajapidamist. Aga jällegi see pidi olema kuskil piisavalt Tallinna lähedal, et ta ikkagi saaks Tallinnas resideeruda ja samal ajal käia ka oma talus tööde kulgemist ja ehituse kulgemist üle vaatamas. Ja hiljem siis seal ka aeg-ajalt, et elada ja nii rajas siis Konstantin Päts oma talu Tallinna lähedale kloostrimetsa Pirita jõe äärde maastikuliselt väga kaunisse paika. Tuleb öelda, et need talumaad olid tegelikult Väo mõisnikud, kellele need maad kuulusid juba enne esimest maailmasõda renditud. Nii et kui vahel seda talu seostatakse ka Pätsi presidendi ajaga, siis see ei ole päris õige ja ta ise on ka rõhutanud, et see ei ole mitte riigivanema talu, vaid see on Konstantin Pätsi talu. Vähehaaval ta ostis siis selle peo mõismikult välja. Tegemist oli tolle aja mõistes küllalt suure taluga kus oli 57 hektarit maad, sellest 35 hektarit põllumaad taluhooned enamasti ehitatud juba eesti ajal, seal oli mitu elumaja siis töölistele, sest ega pätsil endal töödes kaasa lüüa või isegi töid juhtida ei olnud oma poliitiliste ametite kõrvalt kuigi palju aega. Nii et tegelikult siis majandamisviisi mõttes sellest talust jälle kujunes pigem midagi mõisaliku, kus on olemas siis mõisavalitseja eestöölised ja veel terve hulk palgatud põllutöölisi. Hooned on välja ehitatud ühelt poolt moodsas, teisalt aga ka Pätsi maitsele vastavas, pigem alalhoidlikust traditsionalistlikus laadis see kõrge katusega taluhäärber seal aga siiski püüab ilmselt otsida ühel või teisel määral kontaktiga eesti traditsioonilise taluarhitektuuriga. Eesti poliitikute majadest on üks huvitavaid Jüri Uluotsa maja Tartus, mis esindab ühelt poolt selliste maalähedast pragmatismi, teisalt aga ka soovi rajada oma kodu ka moodsana ja olla seeläbi ka teistele koduehitajatele eeskujuks. Nimelt uluvad Sastis praegusel õpetaja tänaval Tartus ühe väga tagasihoidliku 19. sajandi ühekorruselise puitelamu selline otsaga tänava poole pööratud klassitsistlik tüüpfassaadide aegne puumaja mille ta siis laskis moodsaks funktsionalistlikuks villaks ümber ehitada. Aga selleks, et raha kokku hoida ja ka just siis sellisest talupoeglikust pragmatismi lähtuvalt oli tegemist just nimelt ümberehitusega, seda vana maja ei lammutatud, vaid uus maja ehitati selle ümber. Esimesel korrusel on selle vana maja aknajaotus ja akende paiknemine aknaluugid selgesti loetavad ja ka majas sees on säilinud siseuksi ja muid detaile, mis ilmselgelt pärinevad sellest vanast majast. Nii et päris diilid puhtaks funktsionalistlikuks villaks, seda ei saagi lugeda. Arhitekt Arnold Matteus, kes siis kolmekümnendatel, kui uluotsale ümberehitusega tegeles, selle projekti tegi on siiski suutnud selle vana hoone säilitatud osad ja moodsa arhitektuurikeele kuidagi enam-vähem sundimatuks tervikuks liita. Aga iseenesest ühe küllaltki huvitava hoonega ja huvitava hoone sünnilooga on siin tegemist. Praktiline lähenemine on just minu meelest kõnekas, et kui vanast majast on midagi võimalik säilitada, siis seda ei hakata sellepärast maha lammutama, lihtsalt et oleks moodne. Kui ikka tehniline seisund võimaldab seda vana osa säilitada, siis on ju praktilisem ehitada uus osa sinna peale ümber ja juurde. 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel sellised kõige ägedamad moodsamad villad, olgu siis Tartus, Tartus, Pärnus või ka Tallinnas, nõmmel on sageli ehitatud pigem ärimeeste ettevõtjate poolt loov haritlastelt nagu kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, oli harvem võimalust hakata oma maja ehitama. Ja ka ütleme tipp-poliitikute või ka näiteks arstide inseneride maitse oli sageli alalhoidlikum. Aga on muidugi ka mõned erandid. Kas või näiteks siis üks meie kõige radikaalsemalt modernistlikke maju villa Tammegan, mille projekteeris maailmakuulus soome arhitekt Alvar Aalto Tartus Tähtveres. Härra Tammekann oli Tartu Ülikooli geograafia professor. Miks telliti projekt soome arhitektilt? Siin oli küsimus ilmselt selles, et proua tammekann oli päritolult soomlanna. Nii et see on siis just üks selline tolle aja teadlase või haritlasi villa. Aga jah, sellised kõige moodsamad villad on kuulunud ärimaailmategelastele. Aga on muidugi ka väga põnevaid loovharitlaste maju, mille juures jällegi on näha seda püüdu leida mingisugust omapärast stiili või keskteed traditsioonilise ja moodsa, rahvusvahelise ja rahvusliku personaalse eneseteostuse ja ajastu esteetiliste ideaalide vahepealt. Üheks kõige stiilsemaksja kujukamaks näiteks on muidugi Ants Laikmaamaja Taeblas. Ants Laikmaa ostis selle koha 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui ta toetaks seda, 32, sulges oma ateljeekooli Tallinnas otsustas ta minna pensionile ja kolida Taeblasse elama. Ja see kõrge rookatusega rahvusromantiline maja jällegi ühelt poolt püüab siis kuidagi moodsalt interpreteerida Eesti taluarhitektuuri. Teisalt on aga ühe suure kunstnikuisiksuse selliseks väga isiklikuks eneseväljenduseks sinna ümber ta rajas ka park Kaia tegelikult siis selliste traditsioonilist talumajapidamist seal üldse ei olnud, ta pigem oli ikkagi selline ateljee-elamu või linnalähedane villa ja sillaparkaeda, talle käisid mitmed tema sõbrad, kellest paljud olid Eesti tolle aja kõige kuulsamad kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, käisid puid istutamas. Aga jällegi siis selline kuulsuste puudega park on midagi, mis pärineb mõisapargi traditsioonist ja baltisaksa kultuurist. Ja see laikmaa maja, mida tal küll Karl Burman aitas projekteerida, aga mis siis suuresti on ikkagi tema endale näpunäidete järgi ehitatud ja kus siis on selle tõttu ka võib-olla arhitektuur selles mõttes natukene selliseid kentsakaid või amatöörlik jooni tema eluajal päris valmis ei saanud. Kui ta 1942 suri, siis see maja ei olnud päris valmis, nii et lõplikult valmis ta ehitati ja viimistleti alles pärast Laikmaa surma juba laikma muuseumina. Sellele kirjanikud ja kunstnikud kuidagi saaks oma eluasemeprobleemi lahendatud ja et nad sellise ebastabiilse sissetulekuga inimestena ei peaks virelema. Kehvades elutingimustes hakati tähelepanu pöörama 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel, mõningal määral ka riiklikult ja titeelekate isikute puhul hakati soosima seda, et nad oma eluaseme küsimus saaks lahendatud. Kas või siis näiteks Eduard Vildele antud korter Kadriorus, mis leiti küll Vildele alles pärast pikki otsinguid ja seda asja juba kajastati ajalehtedes ja juba piinlikuks läks see küsimus, et riik ei leia Vildele lubatud eluga. Sealjuures riiklikult toodi esile just nimelt Vilde teeneid diplomaadina, mitte nii palju kirjanikuna ilmselt ka hirmust, sellepärast et muidu tekib küsimus, miks just Vildele pakutakse riiklikult elukohta ja mitte mõnele teisele kirjanikule samamoodi selle elukohaprobleemi lahendamisele, näiteks Oskar Lutsu puhul püüdis kaasa aidata Tartu linn kinkides siis talle elamukrundi tammelinnas maja ehitamiseks. Ja kuigi kaheldi, kas Oskar Luts on võimeline maja ehitama, siis tänu ühele heale lepingule Noor-Eesti kirjastusega, mille luts sai ikkagi õnnestus see maja valmis ehitada. 1936 Tartu legendaarne linnaarhitekt Arnold Matteus tegi Lutsule maja projekti. Maja sai kenasti ka enne sõda valmis, kuigi see oli siis ikkagi professionaalsete ehitajate poolt püstitatud hoone. Luts ise olevat väga vähe selle ehitusprotsessi juures olnud suuresti tema innukas proua Valentiina, kes oli maistes asjades palju rohkem kodus ja palju praktilisem kui boheemlaslik kirjanik, kes mõnikord ka alkoholiga kimpus buss oli olevat siis selle maja ehituse korraldamise taga suuresti olnud. Lutsu maja kõrvale sai elamukrundi helilooja ja koorijuht Juhan Simm samamoodi Tartu linnalt ja ehitas ka oma maja valmis. Nii et siis luts ja Simm olid kaua aega naabrimehed või üleaedsed ja neist räägiti ka mitmesuguseid naljalugusid Tartu linna peal ka seda, kuidas siis Lutsulase maja päris hästi ei sobinud või noh, ta sai küll majaga hakkama kama ja elas surmani seal majas sees. Aga kuidas temas ei olnud tegelikult võib-olla sellist ehtsat majaomaniku vaimu, kui luts sinna sisse kolis, ta jäi haigeks ja siis, kui ajakirjanik tuli vaatama, kuidas kirjanikuhärra luts oma uues majas elab, siis Luts ütles, et nojah, et ma jäin tõbiseks ja pole veel isegi kõikides tubades seetõttu saanud käia. Noh, eks see oli nüüd muidugi Lutsu nali, kuidas ta siis justkui koos ajakirjanikuga hakkas avastama, mis toad tal kõik majas üldse on. Aga eks natuke see asi tõesti sinna poole kiskus. Lutsu proua koos professionaalsete ehitajatega oli selle maja ehituse korraldanud ja luts ise majast suurt midagi ei teadnudki. Iseenesest arhitektuuriteosena on see maja päris põnev, sellise kõrge traditsionalistliku katusega, aga samas moodsate selgelt funktsionalismist pajatavate, laiade akendega. Nii et siin jällegi Arnold Matteus on püüdnud kokku segada midagi moodsat ja midagi traditsioonilist. Ja püüdnud siis mõelda, milline võiks üks moodne, aga samas mitte liiga radikaalselt moodne haritlase linnamaja välja näha. Kui maja võib-olla iseenesest lutsu liiga palju ei erutanud, siis mis teda küll huvitas, oli aed ja aiapidamine eriti päris viimastel eluaastatel peale teist maailmasõda, kui ta siis ka palju just on aiast ja loodusest oma päevikus igasuguseid tähelepanekuid teinud. Sellise preemia maja sai kirjanikest veel Eesti riigilt, näiteks August Mälk. Kuulutati välja, et üks kirjanik siis 30.-te lõpus saab preemiaks oma kirjanduslike teenete eest talu Tallinna lähedal uus asunduses, teles-Õismäe uus asunduses, mis ei asu mitte päris praegusel Väike-Õismäel, vaid praeguse vabaõhumuuseumi juures. Pärast pikki vaidlusi oli ka inimesi, kes arvasid, et selle peaks saama Tammsaare või keegi teine SAISis kirjanik August Mälk 1937. aastal, see on siis Mälgu kuulus Lagle talu aga kuna Mälk on siis üks nendest, kes teise maailmasõja lõpul Eestist lahkus, siis ega ta väga pikalt seal elada ei saanud. Hiljem, kui pagulaskirjanikest juba avalikult rääkida tohtis, siis sinna endisesse Mälgu tallu sisustati ikka tema muuseumituba. Paraku jällegi neil segastel erastamise ärastamis aegadel läks maja ühele vene ärimehele, kes Mälgust tema pärandist suurt midagi ei teadnud. Ja muuseumituba ka suled. Ja oli lausa hirm, et seal olnud ka Mälgu isiklikud asjad lähevad kaduma. Aga õnneks need suuresti siiski suudeti päästa ja muuseumile siis üle anda. Aga see maja on ka praeguseks veidralt ümber ehitanud teatud, nii et midagi 1930.-te aastate sellest moodsast asunikud alust seal säilinud ei ole, ainult maja üldkuju on vanade fotode järgi äratuntav. Oli ka selliseid loovharitlasi, kes suutsid iseseisvalt omale krundi soetada ja maja ehitada, noh, kas või näiteks Marie Underi ja Artur Ratson 1900 kolmekümnendatel aastatel nõmmel algse aadressiga veere tänav 12, praegune väikese Illimari tänava ja Vabaduse puiestee nurk, kus hiljem elasid Elo ja Friedebert Tuglas. Praegune Underi ja Tuglase kirjanduskeskus iseenesest ka moodne funktsionalistlik villa, mis küll oma algse vormi on mõneti minetanud, siis hiljem muuseumiks kohaldamisel paratamatuks osutunud mõningate juurdeehituste tõttu. Eramaja ehitamine Eestis jäi populaarseks ka veel nõukogude ajal. Nende eramajaehitajate seas oli väga mitmesuguseid inimesi, siis muidugi ka tolle ajab riigitegelasi, aga ka kultuuritegelasi. Ja just nimelt need kultuuritegelaste majad olid sageli eeskujuks ka teistele majaehitajatele. Väga tuntud majad olid noh, kas või näiteks Paul Kerese maja nõmmel Või Gustav Ernesaksa maja Tallinnas Kadriorus. Iseenesest Ernesaksa maja oli selline tüüpiline 1940.-te lõpu 50.-te aastate kõrge katusega väikeelamu. Missuguseid toonased tüüpprojektide albumid ka palju pakkusid ja mida on ehitatud kõikjal Eestis aga ilmselt selle elamutüübi üheks populaarsuse tagajaks oligi just see, et mitmed arhitektid, näiteks Tallinnas, maarjamäel Peeter Tarvas ja teised ehitasid endale seda tüüpi majad ka mitmed kunstnikud ja arhitektid, nõmmel ja siis ka mitmed erinevate alade haritlased just Kadriorus hundikuristiku kandis, kus lisaks Gustav Ernesaksale olid veel ka näiteks tantsutaadi Ullo Toomi ja kirjanik Juhan Smuuli ja tema toonase abikaasa Debora Vaarandi majad. Sinnakanti sait krundi mitmed tolle aja nomenklatuurse tegelased. Näiteks ühe Nõukogude Liidu kangelase Albert Repsoni maja oleks peaaegu pidanud kerkima otse Kadrioru parki aga ühel või teisel põhjusel jättis ta selle maja siiski valmis ehitamata. Oli ka muidugi siis selliste võimuga liiga aktiivset koostööd teinud kultuuritegelaste maju, mida rahvas kutsus siis pisut irooniliselt, häär pärit, eks üks selline oli näiteks Hans leeberehti kuulsa Stalini preemia laureaadi maja Tallinnas nõmmel, mille kavandas arhitekt Mart Port mis oli siis ka palju suurem, uhkem ja luksuslikumal viimistletud, kui teised tolle aja eramajad olla said. Suvemajadest, mis siis on olnud meie kultuuriloos olulised? Valisin ühe Eesti ajast ja ühe nõukogude ajast eesti ajast tahaks nimetada Karli ja Helmi viit oli suvemaja valgejõe pikakosel. Karl viital oli tunnustatud laulja Helmi Viitol pianist, peamiselt astus üles klaverisaatjana. See maja on ka omalaadne interpretatsioon taluhäärberis, aga nüüd ehitatud juba siis teadlikult selliseks suvemajaks, kus aasta ringi ei elata, vaid käiakse ennekõike suvitamas. Maja on põnev selle poolest, et selle projekteeris Hanno Kompus, mees, keda me tunneme ennekõike esse, Eestina kunstist ja arhitektuurist, kirjutajana, aga ka ooperilavastajana ja tantsija ning ballettmeistri Rachel Olbri abikaasana. Aga kes tegelikult oli õppinud arhitektiks, projekteerinud ta eriti palju ei ole. Üheks tema väheseks arhitektuuriteoseks, mille kaudu ta siis ka omad erialast haridust realiseeris, ongi toosama hilisjuugendlik. 1900 kahekümnendatel aastatel ehitatud Karli ja Helmi viit oli suvekodu, kus siis ka paljud tolle aja näitlejad ja kirjanikud ja teised haritlased suvitamas käisid. Helmi viit, tal oli ka väga huvitavat päritolu, tema isa oli praost morfelt. Tema vanaisa aga oli ei keegi muu kui meie ärkamisaja tegelane, Jakob Hurt, nii et siis ka juba see andis sellele suvekodule erilise oreooli pärast sõda mõnda aega seal suvitas veel Helmi Viitor üksinda, Karl Viitor oli hukkunud 1944. aastal Tallinna märtsipommitamise ajal. Aga endiselt käisid seal paljud haritlased. Hiljem Helmi Viitol, kellel otseseid järeltulijaid ei olnud, korraldas nii, et see maja läks tema heade peretuttavate Sundjate perekonnale kes on seda maja imeliselt hoidnud. Ja see näitab seda, et siis kõikidest sellistest majadest ei pea mitte saama majamuuseumid vaid mõni neist võib toimida ka nõnda, et seal endiselt keegi elab või käib suvitamas. Aga samal ajal kõik see kultuurilugu, nii väliselt kui sisustuse mõttes on seal kenasti hoitud. Teine põnev suvila, mis siis ka sai eeskujuks võib-olla just paljudele teistele suvila ehitajatele. Sellise eriprojektiga lahenduse näol on arhitekt Allan Murdmaa kavandatud Valli Lember, Bogatkina suvila Karepal, kus siis Valli, Lember, Bogatkina ja tema samuti kunstnikust abikaasa suvitasid ja kuhu õue peale veel kerkisid sellised rannast leitud lauajuppidest, okstest ja muust kättesaadavast juhuslikust materjalist põnevad nõiamajad, mida siis ka kaugelt vaatamas ja pildistamas käidi. Need nõiamajad on sealt õue pealt kahjuks hiljem hävinud, aga suvila ise on väga kenasti säilinud siis niisugusel järsul mäenõlval ja esindab siis ka sellist Eesti NSV aegse suvituskultuuri kõige paremat ja põnevamat osa ja ka ilmselgelt tolle ajastu tipparhitektuuri eramaja ehitamine kui nähtus jätkus tegelikult 1980.-te aastate lõpuni ja muidugi ka sai uue hoo sisse pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1900 üheksakümnendatel ja kahetuhandendatel aastatel. Valisin kaks maja, mida veel nendest hilisematest kümnenditest tutvustada. Üks neist on kunstnik Tõnu Virve maja, mis siis kerkis ka põnevasse asukohta Piritale olümpia purjespordikeskuse kõrvale. Tema ateljee-elamu projekteeris üks tolle aja kõige intrigeerivama loome käekirjaga arhitekt Villem Künnapu projekt 1983.-st aastast. Ehitamine jätkus siis läbi 80.-te aastate. Ja see maja esindab siis sellist postmodernismi, kus arhitektuur on selline kummastav, mänguline, palju kuidagi veidralt viltu paiknevaid või erinevate kujudega aknaid. Selline maja nagu mõni laps oleks selle joonistanud. Ehmatav ja veider maja, mis ei saanud ka kunagi päriselt valmis ja mille projekti juba ehitamise käigus ka korduvalt muudetud. Aga niisugusi postmodernseid villasid, ehitati tol ajal päris palju ja pigem nad tänapäeva pilguga vaadates kuuluvat kurioosumite kapikesse. Kuid see maja on kuidagi veenvam kui teised just ka seetõttu, et tegemist on teatri ja filmikunstniku Tõnu Virve majaga kunstnikest tolle aja kultusfilmi hukkunud alpinisti hotellikunstnikuna oli palju tunnustust pälvinud ja võib olla see selline mänguline, teatridekoratsiooni meenutav, natuke unenäoline laad oli siin kuidagi rohkem õigustatud ja samas ta kuidagi annab edasi ka seda 1980.-te nõukogude aja lõpus puu natukene absurdihõngulist ühiskondlikku situatsiooni, kus siis iroonia ja kummastav mängulisus oli ka üks siis haritlaskonna võimalikke reaktsioone ühiskonnas toimuvale. Nii et minu meelest see on ka üks põnev ajastu vaimu kandev hoone eesti kultuuri haritlaste kodude seas. Aga Eesti taastatud vabariigi ajast tooks esile Lennart Meri maja Viimsi poolsaare tipus. Seda, et president ehitas sellise kataloogimaja või niisuguse traditsioonilise kõrge katusega elamu mis ei ole iseenesest arhitektuurselt teab mis tippteos on talle isegi natuke ette heidetud. Aga minu meelest see ei olegi siin oluline, vaid pigem on põnev selle maja paiknemine, taaskordse soov elada kuskil looduse keskel, linna lähedal maal justkui talus, aga samas piisavalt lähedal linnakultuurile. See kummaline asukohta tuulisel neemel, kuhu ajalooliselt ei olnud keegi maja ehitanud, räägib Lennart Meri väga erilisest silmapaistvast isiksusest. See maja võtab väga hästi kokku viimaste kümnendite kodu rajamise tendentsid samas väljendades aga ka ühe konkreetse ajaloolise isikueelistusi, unistusi ja soove. Saates Ringkäik esines arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.