Mis sai osaks meie esimesele mälestusteõhtute õhtule möödunud? Kevadel innustas meil korraldama ka tänast ja panema sellega aluse nii-öelda nurgakivi tervele sarjale taolistele mälestusteõhtutele. Sarjale, mida me nimetame näitleja ja tema kaasaeg. Tänase õhtu pühendame ühele meie teatri suurkujudest. Celta me ei saa mööda telenimeta meie isa mööda. Siis kui me nimetame meie teatri kõige suuremaid näitlejaid. Pühendame selle paunpinnale. Pinna sündis möödunud sajandi üheksanda aastakümne all Tallinnas kitsal Raekoja tänaval vanas kivimajas kus kitsukese tänava äärsed vanad kivimajad oma katusel, aastaid, pealegi Cuculevad Wana Raatuse hallide müüridega ning kus valgus see pääses samuti ainult peaaegu nende vanade müüride vahendusel. Järgnesid lapsemängud Raekoja platsil ja vanaturu kaelas lapsemängud teiste raekoja poiste seas kellede hulgas Väike-punase tuttmütsiga paun oma koerustükkidele muidugi kaugeltki mitte viimaste hulgas. Edasi avardusid mängumaad sinna, kust hiljem kerkisid Estonia teatri valged müürid. Tuulelohesid soodsa tuule puhul raekoja platsi poole kus kohalikud elanikud, ümbruse elanikud ja möödakäijad imetlesid omakandi poiss poiste koerustükke. Järgnesid õpinguaastad Tallinna vene linna koolis vene tänaval ning suvevaheajad Peterburis poolõe Saša juures. Kellega koos te näete ka teda. Praegu näidatav Abbott olnud. Veel võiks öelda poisikese Estonia teatrisse orkestriorkestrisse korneti puujaks kust ta aga pealegi õige varsti hüppas juba lavale. Ja juba sajandi käesoleva sajandi algul täitis ta Estonia asjaarmastajate näitetrupis üsnagi vastutusrikkaid osi. Pinna seisis ka loodava Estonia kutselise teatri asutajate esimestes ridades ning temast sai selle kutselise Estonia esimene näitejuht. Näitame teile pinna esimest lepingut, mida ta sõlmis juba Estonia kutselise teatriga juhile kohale. Kohale astumiseks. Ning nüüd tema kujunemisteest näitlejana ning tema kui inimesi valge kujunemisest palume juba rääkida seltsimeestel lautorilt. Patsient ja toomil palun seltsi. Otse hingavast Adviibi on parem või isegi veel. Vennak. Sissejuhatavas sõnavõtus oli kõik oluline selles mõttes ära mitte selle tähelepanuväärse huvitaval üritusel. Terve see loeng või ettekannetes harjalda teatri- ja muusikamuuseum kavatseb, eks brase algasime just Paul pinnast. On nii mõistmatu, ilma tema nimetatud kuidagi kui me mõtleme temale, siis teatrile, siis meenub pinna või mõtlevad pinnale minu teada. Sest ta on üks nendest, kes seda hälli kiigutas ja sealjuures, eks nendest kõige markantsemalt kuludest meie asjaarmastajad, teadus, kes tegid niisuguse suure poognaga kutselist teatrisse, kus siis teatrist edasi meie nõukogude nõukogude korda. Tervelt niit taset õhtu ülesanne olekski. Seepärast nimme ei ole mitte õhtut nimetatud pinna mälestusõhtuks vaid sari kannab nimetust näitlejad ja tema kaasaeg. Ja me vaataks regi täna pinnat seoses ajastuga ja pinnal liikumist ja muutumist seoses ajastu liikumise ja muutusega. Pinna Se mõistev Paul Pinna ei ole muutumatu, nagu mitte ükski vähe ja see siin maailmas. Ja seetõttu me teeksime Ja kui me istuksime siin koos ja seltsi mentaalselt, veedaksime minevikumälestusi. Ah kuidas teatritest ja missugune oli Paul Pinna, meil teeme palju suuremat teene, kui me siin püüame lahti mõtestada aega epohhi ja Paul pinnad ning hiljem järgnevates õhtutest, mis on meil plahitsetute, teiste meie suurtelt tuntud näitlejatega lahti mõtestada, et inimesed epockis ja omas ajastus. Öeldakse nii, et talendi kõige iseloomulikum tunnus on tema arenemisvõime. Ja Paul Pinna puhul teame imetlema seda määratu suurt hoogiat mille on teinud arengus Paul Pinna tualett. Me peame vaatama Paul pinnalt tema esimeses suures puhkemises selles suures romantilises Bockis, kus pinna tüüpiline romantilise teatri esindaja. See epo etapp, mis oli võib-olla mujal tões kultuurimaades juba elatud ja mis meil seoses rahvusliku liikumisega õitses, esinenud, puhkesid, kas meil on vaja vaadata teda ses arengus, sest esimesest suurest puhkemisest kuiv pinnas Joon actiorovitš näitleja ta hellitab, sädeleb lõngal üksikisik, kes kallis diaatrite, keda mindi vaatama kuni pinna arengu lõpuni. Kui pinnast sai Eesti NSV rahvakunstnik. Mitte ainult läbi meie teatri vaid läbi terve maailma. Teatriajaloo on näitlejate eri tüübid mahutatavat kuhugi kahe äärmuse vahele. Ja need kaks äärmust kakande eriliiki, mille vahel on palju kõiksuguseid. Muid variatsioone läbib punase niidina. Näitleja. Niisugune intuitiivne talent ja selle antipood, näitleja intellektuaal alle. Näitleja näitleja kui isiksus, kes oma mõistusega on süstematiseerinud vorminud teatrit on loonud koolkonna, on võtnud kokku selle, mis selle teda loodud kalluta laseb teatripäeva asendivad andnud suunad järgmised järg järgmisi teatri arenguetappi. Kahtlemata pinna kuulub see eredama näitena selle esimese esimese liigi juurde. Nii nagu tihti tema kohta öeldi näitleja jumala armust. Ja selles tänases õhtus on meil võrdlemisi hea õnn, et me saame kasutada ja ekspluateerida. Nestorit näitlejate. Seltsi šanss lautorit ja ma usun, et me teeme tänase õhtu talle kõige raskemaks. Paneme teda kõige rohkem rääkima. Sest ma lasin isa ja siis me mõtlesime õhtuse õhtu ehitame üles, nii et ma kuidagi püüan juhtida seda õhtut ja vestlust. KuMul tuleb parajalt meelde mitmesuguseid asju, ma pistan vahele. Aga põhiliselt. On julm aeg läheb ja kustutab me tihti ei mäleta enam seda, mis on juhtunud viis aastat tagasi eriti näitle, kes näeb palju, palju palju näitlejaid on läinud. Ma usun küll, et laste arv, mida ta on teinud sinna juurde etendust arv või mida ta on näinud elu jooksul, seal lõpmatu suuri, peavad oma väga eredad, väga eredat muljetes jäävad pikaks ajaks kauaks meelde. Selle tõttu on muidugi tihti mitmes suhtes võimatu nõuda mingisugust täpsemat. Vähese. 11 aidata kuskil ma mingisuguseid kirjandusliku materjaliga vanemasse aega puutub. USA-s võib olla mitmesuguste isiklike muljetega kava nii üles seatud, et me teeme õhtu kahes jaos kuskil umbes, kus õhtul arvestatud umbes kaks, kaks ja pool tundi kus pool aega läbi on, seal me hõikame ja siis teeme ühe veerandilise vaheaja, kuste. Jalutage suitsetate ja vaadata muuseumit ja siis tuleme hingata natukene. Ja siis tuleb aga uuesti siia kokku. Me oleme mõttesse jaganud umbes niisugusteks etappideks. Tänase ta tänase päeva pinna tänasest päevast, tänasel päeval tagasi vaatas Paul pinnale nimetama. Esimene niisugune suur tormi ja tungi ajastu. Isetegevuslikust näitlejakutseliseks näitlejaks saamise saanud siia esimese kutse 100 aastat, kuni umbes 1912. aastani. Teine etapp 1912.-st umbes kuni 1925.-ni, kus on pinnal mitmesugused, et kus on vast kõige, kui esimest etappi, mõtlesin, et võtan kõige suuremaks puhanguks veidi suruks puhutava talendi puhkamiseks siis teine etapp, tema kõige suuremat otsingud võib-olla kõige kaootilisemate teietama nakute elus elab Viinis, tema võitluselus lainetas võitlus eluga, võitlus iseendaga, oma parema, mina, mina ka tema ja sealjuures pannud ja näitlejatee leib. Aga kui Vene lavadel USA 1902 20 viiesalgast. Kolmandat etappi, kus pinna lõplikult pöördub tagasi Estonia teatri suures saab Estonia näiteks kandmis vana Aadama ana Aadama lavastusest, mis Lauter lavastas ja siit kolmas etapp, kuni nõukogude korra saabumiseni pinna mobilisatsiooni ja sildumis nibin nõukogude tagalasse sellest etapist Nõukogude tagalasse pinna Nõukogude tagalasse. Inimesi kui isiku sellekteerumine Ja sellega viga teeksime lõpus kokkuvõttes selle teise plaani, mis on pinnast ei, meie kõigi mälestus on jäänud niisugune umbes ehitusette. Mõningal määral luua. Et mõningal määral luua seda. Seallektilist. Pinnasuus pinna talendi anud erakordses ühtlasi see, milles pinnale suur milles olid pinna puudujäägid. Näitlejana ja isik on huvitav lihtsalt tema oma mälestustes ja tema arhiividest ma nagu siin mõningad üksteisele vastukäivad hinnangud mitmed üksikute osade kohta pinna Loomingu otseses mõttes saame kätte niisuguse amplituudi kaks erinevat, kaks vastandlikku suve, kaks vastandlikku arvamust. Tila loomingu materjalist Jantsetama esimese esimesel elupoolel. Pinna Paul Pinna vorstimeistri osas läks oma mõtetega vahel küll liiale, siis võib väga terve ettekandega rahule jääda. Igatahes jälle üks õhtu, mis tervele saalitäiele lõbusat naeru sünnitas. 1009 15 16 nitus Päevalehes. Aga kas nii meisterlikult peale ja siis kõik ise. Koostamine uppus naljade sisse, mille kohta üks pealtvaataja lähedal õieti ära täheldas tsirkusetola, kas võetud siis kukkudes näitas publikule haiget tagumikud arvu poolest seal mitu korda, kordas. Põhjas etendus Eduard Bildevitab Paul pida näitlejana suutis oti surma, vaikust. Sumisemasse ja köhisema käivasse saali nõi lõiduda. Hur Raudsep. Ma ei ütle, et pinnamängus puuduksid mõned tõesti head momendid, niisuguseid momente pilla mängus alati kui nad jäävad kahjuks ainult lahus olevateks momentideks. Bakterid murravad mängu jooksul mitu korda sääreluude ikas sünnitas Tili lagedas mängus. Ja siis tõi ta ühe üllatuse teise järel. Ta lõi tüüpusi, nagu oleks leid maast võtta Sapli pillanud talendirikkusele lopsakusele tundemärgid. 1019 kuningriigi väravate ees. Sipelgas arvustus. Ei oleks uskunud, et pinnaga niisuguses mastaabis näitleja on. Pärast seda tuleks küll surmanuhtlusega ähvardades temale jantides ülesastumine ära keelata, et päästa võimsa pandi lavastamise eest. Tartus Postimees 1009 20 mängiti tõesti hästi, pärast seda, mis Tartus oleme harjunud nägema, tunned, kui suur vahe siin mängus nagu Paul Pinna ikka teisi Marju katsub jätta oma mänguga nii kordusse siingi. Kohati tundus, kuidas üksteise võidu mängiti. Tahtsid etendusi, tahaks veel näha. Nagu pühapäeval äripäevases teatrielus. Siis on üks. Selle etapi Klon pärast ma lihtsalt loen need erinevate suhtumised ette. On üks Päevalehes üks teravamaid artikleid, mis 1000 914.-st aastast kui pinna pidas, esines varietees kand Parinas kvaliteet Grand Marina kunstiliseks juhiks, kui tunti muret pinnakuid kunstniku talendi saatuse pärast. Neljateistkümnenda praktilisem. Aga see on kuulda soomiliselt kõvemini peaks rääkima. Kuulda jah. Kõvemini väga hea, väga hea. Siin on, siin on käivad umbes ja ta 1914 on see kirjutatud. Ja binaal. Pinnad tsiteeris oma mälestuses nähtavasti väga tugevasti puudutas, ta pani mõtlema. Ütleb ühe eesti näitleja surma puhul kannab see pealkirja. Pinna hakkas ennast, seda enam, mida kuulsamaks sai ilmeksimatuks pidama. Saljub mingit arvustust peale Hurratava Ta tunnistas uppi. Ta tuli sadu pekslikuks iga pekslikuks iga ainese kohta tehtud märkuse, mis algusest lõpuni hosianna ei olnud ta Tõnele sarvustajatega isiklikult kokku puutumistel. Ta pilgutas täitlevalt oma koduküpsetatud pilke sallidega. Ja siis talutasid Marina kavaldada, seisis suurte afisse dopina, seda teatris esinenud kuulsa vene eesti naljalaulude autorid Paul Pinna etteastet. Ta esines kukega naheli, demonstreeris. Ja autor küsib, on ta niisugusena lootusrikas maju, sumite Ta oli suur näitleja. Aga ta ei tahtnud olla, nüüd tahab olla suur palagani kunstnik aga ei saa. Enne mängis ta Liivia kiini ning seisis oma ülesande kõrgusel. Nüüd imiteerib ta kana ja ei kannata õrnemat arvustust välja. Sest esiteks puudutad selleks anne ja teiseks on ta liiga tugevalt võistlejad. Kolm neegrit, kes kassi laiuvad sellega hiilgavalt toime saanud. Ja see artikkel lõppeb niisuguse väga-väga teravana kodanliku kodanikutundest kantud surev kahjutundega, kuhu pinna näitlejana klarnet linatalent näitlejana ja lõpeb niisuguse niisuguse retoorilise lõikega. Tuur andrikas publikumi pailaps. Ja nüüd. Näitab Paul pinnalt ei ole enam, tema jaoks ei ole ka enam mingit liha, ülestõusmista ei saa enam tagasi, pöördus sinna, kus ta kord tähendab kaassest, ta on oma laevad ära põletanud. Siit olekski siis Moskvasse, operetti, opereti teadesse, samast ajast on 1009 Üheteist lehest artikkel autor, autor on tundmatu, teadmata pole artiklis kirjutatud. Es Estonia teatri esimene näitleja Paul Pinna on kahtlemata Eesti andelsin näitleja oma temperamendi kandejõuga ja karakter lihtsalt tüseduse poolest seisata draamast tähtsal kohal, kus ta harilikult hiiglaosasid armastab etendada Eesti laitavalt kunstiliselt igatahes kõige paremini korda läinud kujusid on loonud Eesti teatriselts Estonia teatri seltskonna poole hoidmisest on pilla avale kabel koomikusena võitnud poolehoiu, kuhu poole tal rohkem kalduvusi on viiul, tema kujud, naljamängus alati kaasakiskuvad. Niisugusena võidab pilla operetis omale loorbereid rohkem näitleja koomikusena. Nii naise ütleb, et kuskil on kaks näitleja teatüüpix, näitlejatüüp, kes töötab osa kallal ja teine näitleja, kes laseb osal enda kallal töötada ja andad, loeb ennast. Sellel näitlejate Ligil esindas kus näitleja, kus osad näitlejad sees valmida küpseb tähendab need näitlejat töödeldud. Ta ütleb niimoodi, nad loevad lavateost, millest osa on nii mitu korda algusest lõpuni kulise osa nii-öelda hakkab neile ise midagi endast kõnelema, kuni ta neile saab mõjuvaks nägemuseks, mis seisab nende vaimusilma ees sundima teenäitajana sagedusi. Nägemus omandab haruldasest selguse ses mõttes, et ühes osalises seesmise füsionoomi visionoomiaga tõuseb näitleja silme ette kehastust paluma nakatav välimus, tähendab, näitlejal on erilise mõistuse vaevamiseta intuitsiooni selge, milline peaks olema kuju, mask, kuidas ta peaks kõndima, missugust häält tarvitama, mis kostüümi kandma. Ja ta ütleb peeglis enda mängu loomise kohta oma räägib köögist võrdlemisi vähe, nagu kõik selle epohhi hoidis intuitiivsed loomingu näitlejad. Eks tihti ei oskam palju analüüs, kuidas Lovision ütles lihtsalt sünnitamas endast oma olemasolev liik, näitlejaid kui ta leidis õige tooni, oli osa käes. Ja see oligi minu omapära ühelt proovil minust sõltumata tunne läkijad, esimene lause, mida ütlen, on sootu teisiti öeldud kui vanemail proovidel. Tunned instinktiivselt, et olin õigele soonele sattunud. Selle öeldud lause järel illub vastavalt mändi instinktiivselt leidnud põhialuse, mille te juba järjekindlalt ehitanud üles kogu osa. Ta ei pea seda veel kunstis kui näitleja nutab laval tõelisi pisaraid ja tsiteerib Kokla saga uisus selles etapis. Pinna seab endale eeskujuks suured prantsuse näitleja etenduskunstid, Teamisesside kokk, lääni ütleb niimoodi. Lavakunst seisab selles, et näitleja ilma tõeliste pisarad deta teestleks nuppu sedavõrd osavalt, et Pealt pade usuks seda ilma nägemata pisaraid vaid hakkaks pealt teise nutma, tõelisi pisaraid saavutades seda, mis on näitleja vast saavutas seda. Siis on näitleja vas tõeline lavakunstnik. Pinnakarakterid ja tema nii iseloomu, põhihelile, mis on väga tähtis, kui me hiljem jälgime teda arengus, see on see armumine ellu kõige kõige laiemas mõttes. Ta muidugi tundis väga hästi, elu tundis väga hästi inimesi ta tunnis ka väga hästi publikut, armas publikut, tihti apelleerides ehitas ennast publikule sõja armumine ellu, see hommikul ärgates ei tea, mis õhtul tuleb. See. Domineerib tavaliselt see lootus intuitsioonile intuitiivne puhang, mis ta tõesti väga palju ta kordade infot nii tihti näib olevat ka tema kirjavahetusest teistele tema oma mälestustes. Isiklikust kokkupuutumisest domineerib kogu aeg see, et elustab õnn olema juhus, juhus ja suur osa tema elus, vaid ma räägin, inimene ei ole kunagi. Üks võtab kogu aeg küpseb ja muutub punase joonena läbi. Et mul Winas, kus elustiili tuli üks mees vastu ja siit hakkab korraga nagu tuletikke otsimas Laszylal aga Boraga sündmus keerama siit läheb, korraga tuleb terve suursündmuste rida korraga pinna elutee, aga mida hoopiski teise poole võidab üks teine sündmus, kus aga paragatsi hiiglalaviin liikva hoopis teises suunas. Elu armastama ja elu Iskame täisvereliselt elav kuju, nagu Paul pinalised tundub nii olevat temale nii tüüpiline, et ärme all ühe mõttega ilm, ilus, päike särab, lähen ellu ja siis vaatame, mis päev pärast urkasse õhtul lõpped. Padiaatriatakas asutama lehekülg 16 ma olin jälle kord vabameelse kohatu näitleja suuremat ei heidutanud, sest seiklejaveri otsis alati minus. Seiklejaveri oli alati minust võtnud üle võimu püsida pikaajalised, ühelt paigad leppida mugavama olukorraga ei olnud kas kahjuks või kasuks mitte minu iseloomu järele. Nii ja me peame tundma koos tuisk koos temaga, nii nagu ta ise oma mälestustes kirjutab. Kuidas ajad muutusid? Kuidas pida isakas tunnetama aegadel kuidas ta võttis rediteerimisele oma mängulaadi, sest kujutage ette näitekunstis särada, tõusta särava andena, olla võidutseb viis aastat, 10 aastat ei ole mitte kerge. Kui raske on olla 40 aastat laval ja 40 aastat olla laval esireas 50 aastat olla laval esireas, see nõuab, see näitab ilmselt olla määratud suurelt potensiivsed, allilised potentsi ja küllaldane mõistus. Eto, tunnetada kogu aeg peale põlevat uut ja olla valmis uuteks stiinidekse võteteks, sest me teame me teatral küllalt palju eredaid talente, kes silasid esile, tõusid ja kustusid viie või 10 aasta pärast ja mis edasi saime, enam ei teadnud. Nii ta ütleb, 1930. aastal tunnistab, et uus aeg veeres Estoniasse. Mul õnnestus ümberkohandumine ilma raskusteta instinktiivselt, nii nagu ma olin alati Taiwaldis instinktiga. Minu esimeseks põhjapanevaks sammuks selles sead uues väljendusviisis nimetatakse seda kas või intiinseks mänguks pean kindlasti oma rolli elavas laevas. Minu Theodor Protassop ei olnud mängultega žestid mingil kombel võrreldav minu eel mängitud kas või tõsisematest teostes osades. Kuid selle intiimsuse ka ei tohiks liialdada, kui on tarvis näitlejal olla liha eriselts. Tihti esineb pinna lustes täiuslik inimene laval sealt, kus seda, mida nõuab saater. Kuid lõuetaval realistlikul alusel leidub palju neid, kes peidavad oma jõuetuse intiimsuse maski alla. Kuid see on väär. Selline intiimsus on teesklemine ja petlik. Tema mälestus, et tal on ilmunud mälestused, esimene osa trükist teine ja kolmas osa käsikirjaliselt olemas. Enne seda on tal ilmunud kodanlikul ajal minu eluteater ja teatrielu niisugune seltskond ka ajalehes ajalehes. Vaba maa, vaba maarahvasilmus. Mulle tundub, et see, see pealkiri on palju täpsem kui ainult pärast hiljem antud mälestusest, sest see minu eluteatri teatrielu, mille pinna on valinud oma mälestuste pealkirjaks see tundub olevat väga Hiljem 1000 94. aastal taas esimese jao lõpetanud, kus ta vaatab tagasi elatud elule. Eriti tähendab sellele esimesele etapile, vanale Estoniale mille juurde tagasi tuleme. Ta hindab seda, mis ta, mida ta on teinud ja ütleb, et seetõttu lähevad lahku meie praegused ilmavaated, mis oli tol ajal maksev, võiks öelda stabiilselt, ei imponeeri, elan meie praegustele nõuetele. Talvel kütmata puudulikult mööblit ja dekoratsioonidest rääkimata, suutsime lavastada teoseid nagu Ivan julma surm. Apolion Kiili hotelli ja terve rida teisi, millised nõudsid dekoratsioone ja üldiselt tehnilisi abinõusid. Selle peale vastan, see oli lõpmatu suur armastus asja vastu, nooruse verd ja lootust parimale tulevikule ja parimaid oludele. Teiselt poolt seltskond ise pidin osutus peamiseks teguriks toetas kõigest hingest ja innuga seda noort teatrit. Keegi nurisenud, lõhutud teha, mis vaid lepiti oludega ei oldud ära hellitatud, lõpuks ei teatud rohkem lõuda praanivusi. Oludel võtub maade, lepiti piskuga, sealt katsuti vaid välja saada, vabaneda kitsuses ja pääseda laiemale ja vabamalt oludele. Minule isiklikult olid seitseaastakul pühad mälestused, ilusaim õitsema, järg ärkamise ja võitluse aeg. Ausalt lähemigrossinud seda ümbrusesse. Nii väidan, et palun mõned pildid, aga ei tea, niisugused pildid seal on meil olemas siin just sellest, kas puudutad esimeste tahke või mitte. Nii see oli üks esimesi pilte. Paul Pinna asjaarmastaja osal son, maks, halve, moorus. Allan pin oma käega kirjutanud osalist Sharp'i Gandhart veegi maksalvi juugend. Esimene poissi veel päris poisina. Pinna puhul märkimiseks sellest laudesse sai ka, mida me tihti teame, mida pinnan teinud, aga me ei ole kunagi madalat või isegi aastani kunagi ei ole mõelnud. Kui vana pinna siis oli, siis seisame üllatavate faktide ees pinnal ma kõige suuremat osa, kõige kuulsam talent meie teatriajalukku nagu või nagu hotello ja kiin ja Ivankroosida mänginud, kuni ta ei olnud veel 29 aastal. Meil tihti teatrikooli lõpetab praegu inimene, 23 aastast hakkab tegema oma esimesi samme. Londoni talentide tõeliselt loomupärast talente tunnusalt, nende esilepuhkemine naatilisega kiire, spontaanne, mille pärast peab järgnema juba süstemaatiline töö. Palun jah. See ongi üks Pinav suur osi kiil. Son, melodraama. Tuntud melodraamas romantilised teatri inglise romantilise teatri näitleja. Sa ei lase ja sellest räägitakse väga palju kõiki maailma suured näitlejad mängisid seda osa melodraamas ja pila sa osa väga kiidetakse, muide, pinna oli ka ise sel ajal kiil just nagu tüüpiline meie romantilise teatri suur sädelev ja puhkeb pallutav staar. Et need on kõik need osad, mis pinna mängis enne enne 20 üheksandat eluaastat. Ivan krooses Tolstoi Ivan, julma surev surm ja. Tänasest toonias jah, astun, See on, see on üks asi, mille juurde pinna on tuleb tagasi mitmes uues lavas, vähemalt kahes uues lavastuses. Taas kordas 24 aastane siis 24 aastasi pinna. Hiljem kordas seda umbes 1336. aastal umbes Põldroosi lavastuses. Pudeli kuju juurde on pillanud paaris erinevas lavastuses. Ütlesid, et seda uudist kolm lavastust olud olid vanuses tuues ja siis oli see 13. aastal. Ja siis on ta trassile müügiks veel draamateatrisse. Pol jooni ja kaks esscodka jah. Vaidluseks. Aegne riietus ja hoiak. Kette kõva kübarnek kuulsid ilmtingimata täis artisti juurde. Korra veel näidakse teised pildi tagasi, vesi, muidu sama seal ühel samal samal ajal. Rääkinud oma kaaslastel, kolleegidele, sõpradele ja ka muidu tuttavatele ja eelmine kord juba siin ühel niisugusel kokkutulekuid, eriti sellest vanemast osast olen palju juba rääkinud. Nii et siin ei ole midagi parata, kui ma pean rääkima, siis ma hakkan ennast kordama. Padrun omale hetke, nii nagu. Kõrvaleastumisi, nii et kui ma täna jälle räägi nendest samadest asjadest, palun mitte pahaks panna, see on nii olude sunnil, aga midagi ei ole teha, nii nagu Napoleon ütles, et kui viin on väljapalatites juua ja mina pean kannid siin uuesti pinnast võib olla korduvalt mõnest asjast rääkima. Ja kõige huvitavam ja pinna elu käigus ja tema loomingulises käigus. No on just see, mida meie viimasel ajal nii nõukogude ajal väga rõhutame. Et iga inimene ja eriti veel näitleja kunstnik, et see on oma aja ja oma ühiskonna laps oma. Tekib areneb ja ja võtab omaks selle õigluse vaated ja omakorda tema mõjutab ka ümbrust ja sedasama saame meiega pinna kohta ütelda ja kui siin seltsimees tantsu tegi niisuguse jaotuse pinnaelust, siis me siis langevad need jaotused minu arust ühtlica. No kuule, need ütleme nii ühiskondlike muutuste ja murrangute jaotusega selles ajastus ja pinna algas oma tegevust tõesti, nii noore Leena ei kujuta seda ette, praegu me ei võta nii noort inimest veel teatrikooli vastu ja, või kui me võtame, siis vaatame ikka tema kui veel võrdlemiseni infantiivse olendi peale. Aga kui me pinnast mõtleme, et ta juba 1800 90 8000 üheksandal aastal ja oli juba laval ja etendas, mängis kohe päris niisuguseid tõsiseid suuri raskeid ülesandeid. Hiljem, enne viiendat aastat, kui ilmus Estonias, see kuulus põhjas etendus kus ta mängis näitleja osa. Ja siis me hakkame tõepoolest küsima, kust võis pinna teada või kus olid pinna näinud niisugust olukorda, nii nagu korki põhjas esineb või niisuguseid kujusid, niisuguseid inimesi, nende nende elamusi ja kogu seda õhkkonda. Ometigi ütleb Vilde kuskil, et see etendus, see oli igatahes võrreldav kui mitte parem ja õigem just nimelt õigel ja tabavam, kui ta nägi näiteks Berliinis. Ja nüüd on küsimus, kust võttis pinna siis oma näitleja sel ajal, nii et see nagu siin vallutas publiku, nii et kui ta muidu köhis, siis kui pinna hakkas kõnelema näitlejana, siis ta jäi korraga vait. Vaat seda meie ei tea, seda ma ei oska ütelda, pinna on siin ise ühte ja teist oma loomingu kohta oma lontu meetodi kohta on ta ütelnud. Me katsume pärast veel selle juurde tagasi tulla ja natukene seda ka arutada. Aga kui see on imekspanemisele või kui ma nii meeletuletan nii isiklikest kokkupuudetest või Ja siis olid need alati oli niivõrd nii, nii vallutavad ja niivõrd üllatavad ja nii kuidas ma ütleksin, nii sugestiivse, nii, nii agressiivsed, nii pealetungivad, et et kui ta lavale tuli, siis tundus nii nagu kõik. Kõik muu taandus ja pinnakorraga oli nagu üksinda laval. Nagu mul tuleb meile muidugi need olid üksikud niisugused väikesed vihjed ja nüüd on mul meeles pinna Liir selles tormis stseenis. Vaat seal tema üksikut karjatas, et tema ükskupoosid, ma ei tea, üks mingisugune niisugune on mul meeles ja ma mäletan, kuidas poisikesena süda jäi otsekohe seisma, sest need olid inimese sügavalt läbi tuntud inimesed kannatasid, muidugi ma nägin teatrit siis ju ka esmakordselt ja see oli mul kõik uus, niisugust teatrit näha või või teisest küljest, võtame korraga pinna tolleaegse seal, sellest vanast Estoniast võtame tema lõbusa talupoja näiteks selle vana talupoja kuju. Ta oli nii noormees kui mõtleme praegu, me ei usalda keegi anda nii noorele mehele, et ta võtab korraga ühe vana mööda. No muidugi, näomäärimine paistis silma ka, seda meie tol korral niiviisi jäi. Niiviisi armastan nii nagu tänapäeval. Ta tegi mingisugust kriitikat, nii nagu maakaart oli näol, seal ei olnud midagi parata, aga kuidas kogu tema olek ja tema ja kui kõik igat pisem sõrme ots ja, ja kõik liikmed tundusid korraga niisugused vanad ja juba jõue veetud ja elust ära väsinud. Ja eriti tema niisugused dramaatilised momendid, nisukesed pisarais sundivat momendid selles osas, mis seal ju olemas olnud, sentiment, mentaalsed momendid, Need olid need saal siin sammuste naeris siinsamas, ta nuttis ja ma mäletan, mina koos sellega, ma käisin seda vist kaks või kolm korda vaatamas, see oli üks kuulsamaid pinnaosi. Ja, aga kui me niiviisi küsiksime neilt, vot nüüd ma tahaksin tulla selle selle ajastu juurde tagasi, et kus kost võis pinna võtta ka kogu selle rikkuse ja selle suuruse ja mis tal tol ajal oli, kus ta nii ruttu kohe nii järsku, nii mõne mõne aastaga sai rahva üldiseks lemmikuks ja, ja keda otse jumaldati, keda vaadati ja nii edasi siis muidugimõista, peame selle sellega ühes mõtlema ka selle ajas ja nende inimeste peale mõtlema selle Eesti nõndanimetatud seltskonna peale. Tol ajal tuletame meele, et kõigepealt Põrki puiessilmus enne viiendat aastat just varsti Estonia oli täiesti põhja käinud oma seltsieluga ja seal andis tema siis esimest korda tõsisemalt märku, et ta ka mingisugusest Ta ajakäigust ja aja sündmustest osa võtab ja loomulik, et see siis mitte ainult kodanlikus meeste seltskonnas, vaid eriti samal määral ka. Kõigis seltskonnaklassides, see tähendab ka tööriskonnas Esimese kõige pisema ja teiste väärtuslikku eest, aga see ei olnud mitte ainult pisiku, vaid see oli tõesti suure kunstniku julgusega tehtud ja nähtavasti algas sealt peale pinnase see, mis tema kogu tema loomingu põhi oli. See vaist ei tea kustpoolt seesama, nii nagu ma ütlesin, et ega mina ei, mina ei meigieimiski, nägid minu sees ja niiviisi sündissiga pinna. Ja peale selle Siis, kui pinnal oli, juba oli juba mina olin juba nii surkilisi seltskond, siis Tallinnast kaunikuga tagasi mõtleme selle aja peale. See, kes kes teie stendid eestlasteks eestlastena tundsid ja eestlasteks nimetasid, teised tundsid ennast rohkem niikuiniisugune küsimus otse pandi. Ta ise kirjutas kuskil, et ta kodune keel oli saksa, vene ja eesti keelt, kuigi vanemad olid tal eestlased. Aga kodune keel oli saksa tuli jäi pinnal. Üle poole eluks ajaks jäi tal saksa keelt koduseks keeleks nii lastega kui kui naiste. Vaat niiviisi on see asi ja, ja kui me siis nüüd seda seltskonda meile tuletame ja seda, mis tol ajal tähtis oli ja missuguse vastutustundega tol ajal näitleja, kes tundis eneses võimeid olevat, kes tundis neid niite saalist enese juure tulevad mis, mis teda hellitasid kest tunnis, et ta võib selle saali pakatame, ta võib seal saali vait panna. See oli ühtlasi ka vastutustunne ja see tekitas selle tunde. Vaat kui mina nüüd välja tulen, siis pean mina iga kord midagi andma, nii et inimesed tunnevad, vat see tuli välja. Ja see, vaat seda me tunneme pinna esinemises, vähemalt kui ma nüüd tagantjärele mõtlen ja see jäi aastateks ja aastateks, väga kauaks ma ütleksin, kolmveerand tema elust ja loomingust jäi see, mis tal, mis ta siis enesega kaasa haaras, see jäi talle külge. Nii, peale selle näitleja, see, mis kui me, kui me loeme arvustust, et vaat oli väga palju poosi, oli ülemängimist ja ülepakkumist ja taheti, et oleks lihtsam olnud inimene ja nii edasi. Aga me ei tohi unustada seda missiaeg tol ajal. Näitleja oli nagu selle palga eest, mis ta sai kohustatud esindama mitte ainult laval, vat kui ta teatri uksest välja astus, siis siis oli ta nii nagu elevant tänaval, keda vaadati kui maailmaimet ega midagi, ma muidu ma olen ise käinud näiteks Benno Hanseni kannul Viru tänavalt. Kadus alla hoopis sininimed. Ja ma läksin sinna ka järel, aga sellest ma ei räägi enam. Vaat niiviisi niisugune oli näitleja ja linn, kõneles pinna üheksast vestist. Pinal oli rohkem püsti kui aga neid, mida teati, mida teati, mis oli millel oli oma kindel värv ja, ja niisugused kirjad peal ja, ja, ja nii, siin te nägite praegu vat näitleja poos või kui te vaatate ka üleüldse ka ülesvõtteid tol ajal ja kõigil on oma mingisugune kunstlikus oma poosund juures, mida näitlejatel vaid ka päris lihtsalt allkiri, surelikud, sellepärast et fotograaf nõudis niisugust poos. Sa ei saanud muidu seal seal pidi mingisugune piduliku suurus on seal ikka pühamoment mõtelda. Inimene korraga jäädvustatakse, ei tea, mis ajaks igaveseks. Tässur moment ja, ja nii ka pinna ja seda muidugimõista pinna tundis aga pinna. Aga teisest küljest klatši samane kohustus ja see samane ühendused kui ta, kui ta välja tuleb, lavale ta siis midagi pakkumata tingimata pakkuma peab. Ma usun, see tõi kogusele nooruseid, jõu ja selle määratud potentsiga, mis selle bioloogilise potentsi pinnal oli tal seal anda ületamatuks jäänud minu arust tänapäevani kui inimene ja kui näitleja vähemasti meie laval ja vot selle ta tõi enesega kaasa ja seda tema siis ka raiskas, nii nagu kõiki näitlejad riskisid, aga vaat ainult. Me Meli jääb pinna selle pärast palju rohkem meeleselle raiska Ena etaloni. Tal oli palju rohkem, mida raisata. Ja sellepärast on meil pinna sellest ajast nii teravalt, nii hästi näitlejana ka kui elumehena. Ja kui hea tooniandjana meeles ja et pinnatoonianda oskas, seda ma näginikesest pinnal on, oli. Võib-olla nõukogude kõla rõdu, aga pinnal oli alati oma keegi vägina adjutant, pidi tal kaasas olema keegi noorematest näitlejatest või keegi, kes tal nii asju ajastal kirju edasi toimetas või või puhvetis pudeli õlut tõi või, või niisugused ja tal oli niiviisi saata. No kui mina teatrisse tulin, ega ma ei pannud seda tähelegi, korraga olin mina selle suure mehe või muuseas ja olin tal nii-ütelda saata siia jätan. Ja selle juures pinnal oli vaja seda mitte ainult teatris, vaid ka väljaspool teatrit jagu pinna läks kuskil saksakommidega õhtul Nordic istuma. Pidi tal ikka ka olema nii oma väikene adjutant piidal kaasas olema ja siis ta pani selle ka laua taha istuma. No ma mäletan, et mina olin päris nii kujunematu maapoiss küll linnariides, aga ega see mul vist hästi ei sobinud. Aga pinna siis laua ääres ta pidas, see võttis tal kaua aega ja palju kannatust ja ta oli väga kannatlik. Ja vaata, pidasid mind silmas, et ma mitte mingisugust viga siis need olid ju peened inimesed, rääkisid kõik saksa keelt ja ja need, kes seal laua taga ja seal ma siis ka kuulsin. Kui me veel mõne osa tahame told tollest ajast meelde tuletada, oi see, see aeg läheb ka nii kiiresti. Linnapealik Napoleon jah? Jon pinnal, Endal vist ka üks nii üks osa millega ta võib, mille peal ta võib tõepoolest uhke olla, ta sai selle eest prantsuse ordeni omal ajal ja ta mängis näpuljoonid tõesti haruldaselt ja huvitavalt. Ma olen näinud ühte sakslast selles osas, aga ma olen näinud ka. Ei olnud sellepärast, et. Don ela, Don, ela vaat seal ei olnud pinnal, ei üle mängu ega alla mängu, vaid seal oli tema tervenisti üks mõte ja saad nii. Ja nagu te siin näide selles pilgus sellest vahedas teravast pilgust, mis otsekohe lõikas, nii et hirm tuli peale laval seista, muide ma tahan kohe seda ütelda omast hilisemast praktikast, et ma ei tea ühtegi näitlejat, kellega oleks koos nii hea laval seista kui pinnaga. Sest ta silm, ta võis vigurit teha kümneid kanti, ma ei tea igasuguseid nõkse ja võtteid ja kõigil seal oli, aga ta silm oli alati hea ja aus ja ta silm oli niisugune, mis kaasnäitlejad ergutas, rati virgutas ja nii kestis ja, ja sundis tegutsema sellepärast, et ta luise terroristi üks tegutsemine. See Napoleon. Sealt aga tagavad peale, et ma peaksin ütlema see, selle vana Estonia, teeksin selle vaese vana Estonia lõpuaastat seal juba 11 ja 12, enne luudest toonilise tulekud. Seal Morris Estoniasse juba operett sisse ja pinna, nagu me siin kuulsime, kui keegi kirjutab, et ta oli väga ja ta oli hea koomik. Aga Janek koomiku loorberilõikamised on kergemad. Ja neid vahendite rohkus, kuidas seda nii kordamööda tarvitas, see oli operetis eriti läbi lööd. No ma ei võta praegu mitte niisugust osa nagu siin. Nagu lõbus talupoeg on, ma ütleksin, mida pinna mängis otse dramaatilisem, et mitte mitooperetlikult, ta ei teinud seal vaest arva, tegid mõned väiksed, niisugused miimilised vigurid sinna juure aga nii on mul meelde jäänud, et see oli tal väga dramaatiliselt, aga siis olid ju Estonias, missugust operetist mängis ju peaaegu kogu operetti. Me oleme hiljem teda ka näinud, operettides väga palju ja ta ise arvab küll seda, et operett ja jant, need on tema päris maininud. Aga ega inimene iga kord iseenese üle päris õieti ei otsusta niisama nagu üksikkirjanik ei suuda ka oma tööle ise päris õieti otsustada, vaid selle üle otsustavad ikka teised. Ja mulle tundub, et pinna tegi siin enesele liiga, sest me oleme näinud teda ka väga tõsistes osades. Sellega nii lõpetame selle osa või selle ajajärgu, aga nii palju peame selle juure tähendama et tundes oma ja märgates ise nagu pina ütleb, üllatusena tuleb lavale ja korraga ütleb ühe fraasi ja ise kuuleb, kui kunstnikelt. Kui hästi ma selle ütlesin, tundes ise oma ande ulatust, oma tähtsust ja suurust hakkasid muidugimõista pinnal ka nõuded olema selle eest tasu saada. Aga seda Estonia muidugi sel määral. Ja varsti nii esile rühkib juba natuke suurem kodanlus Eestis tol ajal üldse hakkasid majanduslikke aluseid omal linnas Jalduses vallutama, nakkasid, majasid ostma, krunti ostma, majasid ehitama ja nii edasi ja müüma neid ja tekkisid ärid ja kauplused ja nii ja pinna vaatas pealt ja kaua see ikka, ma ei tea, kas ta sai 150 rubla kuus tol ajal või kuidas see oli või või või sai ta 200, kuidas. Ja muidugimõista oli see palgsi, tundus talle väike. Väljaminekuid oli tal juba perekonnaga ja kostüümid ja need tulid jumal ise muretseda ja mida rohkem neid oli, sellist maksti palka eraldi, mitte meil, aga. No ja need pinnal tekkisid ka tol ajal juba mõningad niiviisi, kas ta nüüd olid need ärimehe kalduvused või arvas Kainisel neid olevat või pidas ta vajalikuks neid niisuguse soetada. Igatahes hakkasite väikseid hädine kaldused seal peale ta suurte ekslitega jääradega kokku, ostis omale maa ja polgu tänaval ja. Ma olen seal majas käinud, praegust on vaja, enam ei ole seal praegu lasteaed. Selle koha peal, umbes kus see maja oli. Aga pinnal oli see häda, et vaat seda asja pidi oskama. Galakivad mängupinna tuli teinekord jälle, lõi. Vaat seal me hakkame nägema seda, kuidas pinnal nüüd omale sootuks uue tõekspidamise võtab või nagu ta hiljem ütles. Ükskord, see on juba selle sajandi 20.-te aastate teisel poolel, kui ta juba ütles, et ja eest olen ma valmis lõma ei ütle kõike väljaga püksata läbi pilu tänava minema. Jah. Ja see jäi tal põhimõtteks võimeliseks kauaks ajaks. Ja vaat seal me tuleme nüüd selle juurde tagasi, kus siin kirjutatakse, vat pinna on surnud. Suur näitleja on surnud. Kus pinna oli? Tegutses Grand Marina varietees ja kus sellesama püssi peal olid seal korra teatria inimene, uss ja Paul Pinna ja just asjad olid kõik segi. Jah. On ja, ja nii edasi, aga me teame veel meelde tuletama, enne kui pinnal need rännuaastad algasid, oli tal üks väga suur ja tugev tõus. Null kuues Estonias, kui uude Estonia üle koliti 1913. aastal jagus. Kust ma need pinnad nii otsekohe vahetus läheduses nägema hakkasin ja ta loomingut sain jälgida. Ja sellest ma tõstaksin esile ühe niisuguse kuju. Aga ma pean nii pinnaloomingus kui ka kogu meie teatriloomingus üheks suurimaks tippsaavutuseks joon. Vestmann Vilde epi suhenes? Jah. Pinnal oli üldse väga hea niisugune talent ja hea silm. Tõusikute ja äritsejate ja niisuguste meeste peale võib-olla et see, mis ta laval nii palju mängisid, talle tahtmata tahtsid nagu elus külge hakata ja sellepärast hakkas ka ise püüdis närvitsema hakata. See vestmanni kuju. Pidulauludega ja siin esimest korda mängis ta haldur, altar manniga koosnes stseene. No see oli muidugi see, ma ei tea, kas ma pean seda paljud, võib-olla seda mäletavad veel see, mis pinnas seal karakteri häpsuse, lööbuse niisuguse Meie tõusikumaalt tulnud, vaat see vene saabastega linna tulnud mee ja kiiresti arenenud sinnades, kes näed tulevikku linnas ikka õhku, kui rohkem õhku õhk ei maksa midagi ja kes niisuguste suurte päevadega juba tegutsema hakkab, aga kelle omal, vaat need sõrmed teatoni neljakandilised just nagu otsast ära löönud, vatt. Mitte puhtalt kaiga kortaliselt. Vaat niisugune mees, kui pinna niisugusena laval seisis, siis oli siis täiesti nii nagu nagu elust välja lõigatud. Mina võin seda ütelda, sellepärast et ma olin niisuguseid näinud. Pinna tegi siin ühe suurepärase üldistuse, tõusikluse tõusi, klased Väike-kodanlase kujus. Seda rikkust, mis ta viimases vaatuses stseenist piiblile ega väljubanipust hädas oli, kus ta peab selle maja tagasi saama. Ma ütlen päris avameelsed, seda ei saa täiesti kirjeldada või üles lugeda, seda peab nägema. See on, see on üks terve, terve näitlejaloomingu. Niisugune suur. Oli teinekord pikad tausid, rabas naeris kogu aeg, pinna oli sunnitud ise pausi tegema, sellepärast et ta ei saanud sõnagi rääkida. Ta üksikud väljenduseta mängu võttetata käeliigutused, üks miimika ja siin luurab pilk ja, ja näha tahtmine, missid, mis selle teise taga tõepoolest on ja piibel, et me teame, on teisest küljest niisama osav omas kinnisuses ja kui need vaat kui siin ning kes elavad nii kõrvalt vaadata võinud. Võrratu ja minu meelest on see kuulub see pinnaloomingu tippsaavutuse hulka, seda kordas pärast hiljem kaks korda veel ja ikka samasuguse samasuguse eduga kogu ta hääl, kogu ta rüht, kogu ta hoiak ja koguda, et see suur võitleb vaim sellesama asja eest, mis tal seal oli, see, see maamehe tore kavalus ja selle juures siiski vahetevahel niisugune Moody isandlik, tore hoiak ja, ja tore maamehe taik seal panipinate poolest iile alati punkti Ots. Siis peale selle veel selsamal aastal seal kuues Estonias, kus alguses oli suusajärgsimest pinnasin, räägib, et vat nii olud olid nii kitsad, kuidas vanas Estonias üldse saadi nii kitsastes oludes niisuguseid suuri asju esitada ja, ja sealjuures mängida. Ja nüüd korraga korraga nii lahedad olnud, nii võrreldes vana Estoniaga lahedad olud. Saali suurus, kõlapind ja kõik see kõik kokku soodusmägi, muud ja muidugi mõista loomulikke pinnatalent siin nagu uuesti jälle puhkes, aga kahjuks see, mis ta valesti Estoniast oli kaasa võtnud. Kui operetinäitleja, kui koomik jäise, uskudes endas, et et tema on põhiliselt ikka Nõmmik. Vaat see külg hakkas pinna loomingut varjutama. Pinna hakkas, hakkas nagu. Tal oli suurem armastus, vaat minna opereti vastu suurem armastus minna. Nii komöödiateed ja. Ma pean ütlema, et see tuli terveks ajastuks tulisi pinnale väga suureks kahjuks, enne kui pinna sellest mõttest lahti sai, see tähendab oma ande õieti igakülgselt läbi, katsus ja leidis, et tal on palju rohkem ütelda kui mingisugusel väiksel ministri isal kuskil poolt või, või abielude pöörises või ma ei tea, kuidas kõigile nimed on saksa väikestes jälgides nii. Ja nüüd tulles tagasi selle nende, nende rännuaastate juured, vot seal tulebki niiviisi välja. Et pinna läks rändama, läks Estoniast ära, läks Estonia juhatusega riidu, ma ei tea neid tõsisemaid põhjusi, mis seal oli, aga ma arvan, see peamine põhjus oli just majanduslikku laadi. Pine nõudis rohkem palka. Sai aru, missugune jõud tema taga näitlejana seisab, Estonia juhatus ei tahtnud, see tähendab pinnal oli no me võime öelda sageli patustusi distsipliini suhtes ja nii edasi, tema, nii suured potentsi Need nõudsid igakülgset rahuldamist ja selle tõttu ta tööteatris oli sageli lünklik. Inimestel tuli teinekord oodata, ta ei olnud ka mitte kõikidel etendustel ei olnud mitte täies vormis ja ta ise ei teinud sellest mitteküllaldase järeldusi. Hiljem me tuleme selle juurde, kuidas pinna pärast niisugused asjad, mis see suhtlus ja peasi pinna seikluslust jäi Estonias nii nagu pidama siia liiga kitsastesse oludesse. Pina läks. Neist, kuidas ja mismoodi see kõik sündis ja mida ta seal nägi, seda ma. Me siin all, see oli juba sõja-aasta, algas 14. aastal. Teatrit hakkas juhtima näiteseltskond ise Altermanni ka eesotsas, kuni Altermann suri. Ja siis pärast Altermanni surmapinna tuli sellelt pikalt teekonnalt tagasi. Aga siis oli pinna juba nii nagu paigalt ära tõstetud. Ta ei leidnud enam õit õieti seda pesa, kus ta kahe jalaga sees istus, vaid ta komistas tihtipeale nii nagu välja poole. Ja mina olin tol ajal ära maisanemist nende aastate kohta kaasa rääkida. Ma ei tea mitte kõik, mis seal sündis. Ma tean jälle, kui ma liidust tagasi tulin, 18. aastal. Mis pinna sisse. Ja vaat siin me tuleme nüüd selle teise ajastu juure. Ja see on nüüd pinna elus ja ka pinnaloomingus öeldi kõige segasem ajajärk, nii nagu see oli vene ajaloos üks suutma preemia. Ta varjumiteedis ta esimest tegi isegi. Jalad võrdlemisi kõvasti halduses, ta oli seal teatrijuht ja nägi juht aga draamateatri lõppedes tööda läks seal vastamisi näitlejaskonnaga sellepärast et tema arvas, et nii kollektiivselt, nii nagu see Draamateatris tol ajal oli. Ühte teatrit juhtida ei saa, vaid teatrit saab ikka juhtida ainult üks isik ja, või siis see nõndanimetatud ja Jeesus, aga seal oli juhtimine näitlejaskonna käes ja mina ei olnud sellega nõus, lahkus sealt siis ta asutas oma teatri seal rahvaaed sealsamas vanas Estonias, seal, kus ta oma tööd kutselise näitlejana algas pinnal läks sinna. Ja kuidas see töö seal käis, mis seal sündis, seda tubame, näe ainult selle repertuaari kaudu, mis seal mängiti. Ja näitlejaid ei olnud seal rohkem. Nii tõsiseltvõetavaid näitlejaid kui pinna ja Millie Altermann. Tema on üks väheseid säilinud pilte rahvateatriperioodist, sõda, see repertuaar, näitled, see laatesse kõik past, Ilvaksin. Muidugi rahva teatraalsus see vähesest. Tol ajal Maakri pärast ala ja seal oli vana, tead, seal oli. Ka kõige paremaks illustratsioonid lisaks sellele, kuidas seal töö käis ja mis seal tehti, on vast ehk see. Ma sattusin niisuguste andmete peale, kus ma nägin, kus on üles loetud see repertuaar, mis rahvateatris mängiti kahe aasta jooksul. 1000 923925, kus me leiame neli, ent koms. Loe ja kirjuta 46 nimetust. Ja kõik pinnalavastused kahe aasta. Mul ei ole vist tarvis siin midagi kommenteerida. Ja kuidas teater töötas, kas seal rahvast käis seal suvel souli suveaias mängiti ja talvel mängiti sees. Küllap seal pinna pärast. Peatükkides kaasa ei mänginud, mängis üksikutes kaasa. No ja seal oli ka kõrts, seal seal oli, oli sa kuulutad eriti välja, pinna tegin seal reklaami. Kõrts tõi ka midagi sisse, aga pinna vahetevahel paar-kolm korda. Ta mängis Estonias rahvas, pinna tuleks Estoniasse, gaasipinna tegi paar katset, aga need katsed ebaõnnestusid. Pinna ei jäänud mitte püsima, sest pinna oli kord Estoniast väga suureni vurfiga välja visatud. See oli 18. aastal. Me võime sellest ka siin rääkida. Linna ise küll kuskil õiendab seda, aga mina olen kuulnud seda kani otsestest allikatest, et see lugu oli niiviisi. Et kui sakslased sisse tulid 18. aastal siis Estonias oli juhatuse esimeheks notar Jaan Linnamägi. Üks väga suure energiaga ja niisugune peremehelik mees. Ta, muuseas ta teine on see, et ta ei lastud sakslase kontsertsaali sisse. Need tahtsid sinna tungida, aga temal olid võtmed kadunud. Šveits Šveitsis ütles, et mina ei tea võtmist. Esimehe käes. Sakslane mitu korda edasi-tagasi Šveitsi, Riia linnamäe vahet ja kontseptsiooni kinni esinevaid sisse ei lastud pärast asid lahendus nii, noh. Igatahes tegi tema siis teatriavamiseks, tegi tema visiidi. Sellele. Kuidas, kuidas ta nimi võis olla, ma ei tea, saksa keeles, no garnisoniülemale siin. Juba ja see muidugi oli väga imestunud, mis teatab, kus teada eesti teatas. JAAN no no väga tore ja siis me saame siin ka oma saksa saksakeelset teatrit näha ja kuulda see kui kindlad ja ei, see on eestikeelne teater. No see ei olnud seda mitte uskuda, sest et mis niisugune otentottide maal võib-olla nüüd teatritegemisega ühist. Kuid linnamäe kord ütlen, et ma palun teid vat tulla etendusele. Ja linnapeale olid muidugi kõik õigused ja eeldused me niisugust reklaamipinnale teha ja kas lepilised sõlma tantsu säil. Sarduuse kuulus komöödia, kus Pinane purjooni mängis? Ta tuli lavale nii väärest teise juure niiviisi säänest hoida ja selle asemel, kui Napoleon, nagu te nägite, siin lükkab kaks sõrme siia vesti vahele. Pinna lükkasin palju alandada. No ja siis need sakslased olid ka nördinud, ülestõusud ja olid väga viisakalt kummardasid ja teil on õigus häbreesis niisugust Napoli oli, me ei ole tõepoolest. No me võime arvata, et linnamägi selle peale tuld ja tõrva, sülitas ja pinnapidi teatrist lahkuma ja kuni linnamägi oli seal esimeheks üks lugu veel edasi ega peleta tulp tulek ei olnud mitte. Ja ta on muidugi nagu ma siin rääkisin, ta käis, ei soodustanud endale seda sellepärast, et pinna oli niisugusesse elu keeris ja siin me räägime jällegi inimestest ja ümbruses ja sellest, kuidas ümbrus inimesi teeb. Kui me mõtleme, et pinna käis Grand Marina seal gabarees ja talveaias ja tegi kõrtsimeestele kupleesid ja laulis, Legia laskis trükkida ja tegi neljareklaami, siis me näeme, missuguses ringis pinna kogu aeg keerles. Ja mis me siis nõuame, need inimesed, kes niisuguses ringis keeles, see on selge, et mingisugusest tõsisemas tööst ja ülesandest. Ja eriti veel nagu tol ajal Estonias, kus oli üks grupp nooremaid Väga Burritaalse vaimuga kõigi niisuguse vastu täis püha viha, igasuguse Po hellus ja niisuguse vastu, vaid tahtsin väga tõsist ja kõrget kunsti teha. Ja kui kokkusattumise pinnaga need olid sootuks teist laadi. Sest. Tal juhtus puudumise päev või kaks siis ta läks sauna tegemise puhtaks seest ja väljast igati ja tuli siis teatrisse. Ja siis jumal hoidku, kui siis keegi ümbruses juhtus viinalõhnaga olema. Siis oli pinna nii suurt nördimust täis, et ta ütles, et ma ei saa mitte, ma ei saa mitte niiviisi tööd teha ja asi tuli ta südamest ja ta oli üks paar nädalat oli tema siis niisuguses ranges töövihas ja seisuses ranges tööd tahtes. Vaat ta ütleb, et mul on tarvis seda, et vaat siis mul tuleb see gaasid, teine potents tuleb mul välja, mul on liiga Paiusta potentsi nähtavasti. Nonii viisi. Ja vaat niiviisi oligi, et näiteks oli juba kokku lepitud, et Pinna tuleb Estoniast tagasi, mängib Estonias tattool. Ja mina olin selle lavastaja. Võid isegi arusaadav, kui ma siin ütlesin, vapulitan olid, see oli paar aastat hiljem. Siis ma olin veel suurem puritaanide ja, ja tegime pinnad tööd väga tõsiselt ja olime väga heas läbisaamises. Aga seal on tantonil, kuidas sisse tuleb. Esimeses vaatuses on üks liisul lause. Danton lärmab ja lööb lulli. Ja ütles seda niiviisi, nagu ta on toonud tõepoolest seda öelda võis. Lärmab ja lööb lulli, aga pinna oli enesenii ära sättinud, et ta ei olnud enam enese nägu. Ta sai ainult kuidagiviisi need sõnad lause ma lõpetasin selle proovi ära ja tegi niisuguse tingimused. Mina ei saa mittepinnaga selles tükis koos töötada. Nii et ma võtan tervenisti selle süü, et pinna üks aasta veel Estoniast viimane oli. Võtan enesele sihiks. Tuli aga 25. aastal. Tuli juba Estoniasse tagasi ja seekord ta sattus jälle minu lavastusse, see oli vana Aadam, Arnold ja pagi üks komöödia. Ja seal me leppisime väga hästi kokku, pinna oli väga korralik, pinna oli ennast kokku võtnud, pinna oli tugevasti muutunud. Ma ei mäleta, kas tal Pauli paar tol ajal veel alles oli või mitte, aga ükstakõik kui, kuigi siga on, see teda igatahes tööd tegema, seda enam ei takistanud. Ja need pinna asus jälle Estonias tööle. Ja nagu me pärast ühte vaheaega siis näeme, leiame me varsti sootuks uuest kvaliteedist.