Alustasin teise osakas, nüüd on hästi kuulda vä? Mailis Repsi püst räägid taha, ei olnud kuulda, et see ma ei rääkinud siia aparaati ja ülevalt. On küll, hästi, jah. Kas seltsimees Lauter oli hästi kuulda? Nii ma lepin veel omavahel niisugust asja kokku, tähendab, me ületasime plaanid, mis te arvate, kas umbes nii tubli tund on? Meie käsutuses oli. Nii hästi lihtsalt praegu, kas teil on siin lihtsam olla, aga Teil on seal palav, ei hakka materjali nii palju nagu isik on nii rikas ja mitmekülgne, et väga valesti arvestasime ajalimiiti. Siis saaks veel niisugune asi. Meil on udupilte osa, osa, pilt on tõesti udupildid, sest see osa, mis me saime teha diapositiivide klaasile, paistab hästi. See on üks terve rida pilte diapositiivide teha, aga mis on seotud taaskeskustega, võidab, proovime neid. Kui nad väga udused on, eks, ja siis öeldi, et ta ei maksa. Pull pimedas tõesti väga halvasti paistavad. Aga kui nad nii on tuntavad, sihukesed huvitavad, sest see on just pinnani mitmes osas tema tõsises ja, ja koomilises loomingus. Ma mõtlen, et praegu oma vestluse teises osas meil on jäänud kaks, kaks etappi, Epinnaste Kupina tuleb tagasi Estonias 1925 Adamiga kus algab just nii, kuni pinna elu lõpuni kõige sisukam jaanis, süvenenum, osa pinna loomskust, pina, villak omanis, kõige küpsemad võidud saavutab ja võib-olla sellega seoses, enne kui me seal tõsisele perioodile läheme üle, et me teist osa alustaksime. Vaatame, et meil on mõningate pildid sellest jänkide pinnast pinna-, kes oma kes mängis niisugust tükkidest, mida eriti Arnold Bachi tükid, mis on olnud kaadripurgid oma ajastu üle elanud, mida mitte kuskil kunagi ei mängita ja mis said tõmbenumbriks seetõttu, mida mängida nii palju kordi, sellepärast et ühes tükis peaosa mängis pinna ja siis me näeme, et mitte siukse tüüpilise pilte, jantide pinnast. Kuidas nad ostaksid siin selle? Habe. Soojas tagastades ma tõstaksin seitse-kaheksa. Poiss on näha, jah. Ta on väga kenad, väga kena proua. Nii. Lava taga seal on üks linna näolikute paar, kes satuvad seiklustesse vajal Aadamat nei vana Aadam, neid tülitab väga, nende elu keeb elukäigul nagu pinnad nimeka vahel. Jämedust tava kuuel. Mägra varasel perioodil astuda. Umbes koos läbivus temaga. Kas sellest ei tea aga nii pikalt, nii mõtet seal vanas Estonias tema peaks olema jah? Trikood jumaldab frakis ninatubakat, nuusk ja. Ja siis veel see seal pabeross ikka ja nüüd näitab neid ka, sest see on mäleta, tondid ilmusid pinna suitsu Bockis, sest kvartalite kvartalid ajastust grillusid pinna suitsute pinna eripiltidega. Pilte korjab, väiksed poisid korjasid pinna pilte, vahetati nagu kirjamarke, seal pinna pabelasid garanteerib aktsiaselts Latherme, omandage suures partiis. Igas suitsukarbis olid erinevad erinevates osades, pinnapildis oli siis niisugune kajastus sõnastikus tüüpidel nähe. Kindlasti vanemad inimesed ise mäletad veel seda aega pinna paberusse? Ja võib-olla võib-olla kuuleme nüüd, meil on plaadi teine pool olemas veel üks, üks niisuguse straadlik pala hambaarsti juures son proosastab pinna mängib ise nii patsienti kui hambaarsti. Muide, ma kui vastiku. Kuule, ma usun salevast sõnadest aru. Ja üks mees kahes osas. Ausalt hakkab nüüd seal sellest autost edasi ekspluateerima. Harjutasime see taim mis selle aastakümne algul väga lopsakalt õitsema kogu vabariigis jagus. Enamasti juba omad juured kaotanud. Sinna ka oma mõtteid vahele segama. Seda tehti küll peamiselt seltsi juhatuste kaudu. Vaat pinna tagasitulek satubki umbes ühendusse, vot selle ajastuga muidugi teatris. Teatri otsese juhtkonna nägi juhtide ja ja siis seltsi juhatuse vahel olid mõningat hõõrumist. Ja veel üks. Hoole tekkis, tekkis nii suur, aga isamaa siis ja vapsi vapsik, liikumine hakkas juba juuri ajama, see on 20.-te aastate lõpus. Vaat sealt me jõuamegi ka pinnaelus öele sellisele ajastule, kus pinna sellest seisukohast, millel meil on nüüd teatris ja näitlejad, nii tavalised asusid, see tähendab, et poliitikasse meie ei puutu, poliitika meisse ei puutu. Me oleme väljaspool poliitikat, me oleme erapooletud. Tehku seal mis tahes. Kuid kui vaatasid liikumine, algas. Kuidas oma eluga rahul olete ja te olete ju suur kunstnik ja paljude palka saab ja kas see palk on ka teie vääriline, aga kas te ei tahaks meie mõttekaaslaseks hakata ja siis me võiksime teile garanteerida hoopis teised sissetulekud ja nii edasi. Ta tegi sel kujul ja. Seal lina enda kogudes. Sobinud isenesest mingil määral, sest ta varsti unustas selle jälle ära. Aga vahetevahel ta ajas selles mõttes niisugused niisugused ideelised rinna ette, kui just sellest kõne tuli. Kõnetoni võid. Kas see lõppes võimu ülevõtmisega veel tugevamalt veel tugevama paksuse poolt? Ja need tähiste tähelepanematult, nii nagu väga. Ja vaat see on nüüd huvitav, et siin pinna tundes nagu mingisugust riiklikku vastutust, riiklikku vastutust oma rahva eest, sest varem mis me sellest salgame, ma tean seda päris kindlasti ei olid pinnaorientatsioon. Nonii ja kultuuri mõttes ikka vaadanud sinna alla rohkem nii Saksamaa poole ja. Mahlane nii selles samas vaimus, mida tol ajal väga rõhutati ja mis väga vajalik oli ja mille eest ordeneid anti ja kotkaristi ja, ja Punase risti ja nii edasi. Ja vaat kas nüüd sellest, mina arvan küll ka sellest, aga sellest pinnast muutus üleüldse kui isik, kui inimene muutus palju tõsisemaks, ta taltus kuidagi kogusid tema suur lai eluka ja see muutus natukene kitsamaks ja tema töö, tema töö ja tööülesanded muutusid temas nii tähtsamaks, sest ta tundis ohustust nii-ütelda selle rahva ees, sest rahvas oli iseseisvuse kätte võidelnud oli asukes oma kultuuri ja need olid kõik nii suured sõnad, mis tol ajal lausuti ja eesti rahva Soome näitlejate ühingu auliikmeks ja kõik need, need käigud, kõik need mõjusid minu arust arvates nüüd mõjusid pinna peale. Pinna muutus päris tõsiseks kunstnikuks. See tähendab kunstnik kolida saati ja kurssi oli ta tugev alati, aga sealsamas kõrval vaat oli seesama mis mis kiini kohta öeldi, ja kiini kui näidendi kohta vene keeles on seal müüdud geeni. Pulmas sel määral seid see ei kõlba, kuid midagi kiinliku pinnas oli, oli see määratu suur talent ja olid ka muud nii vanad Aadamat ja loomaaia elukad, mis mis kõigis omamoodi väikselt pesitsesid nii või võib-olla ka pragusid. Ja ja kui me nüüd ülevaate teeme näiteks pinna kolmekümnendatel aastatel antud, kujunes siis. Selle ajal ei ole olnud ja mis tänapäevani jäävad meie teatriajaloost tippudeks, lammutan siin niisuguseid mõjusid nagu. Kaugetes langedes tseesar see baari kauplis või baari omanik kelle poeg ihkab kaugelt randu ja tekivad seal ja vene Seda osa võiks Koomilise sõnaga, pinna tegi selle sügavpalk ökoloogilisi väga mitmepalgelise nisuguse, vaimuka tõsise mehe kelle ja muuseas joon ja siis läks kolmest näidendist läbi kolmest etendusest kolmest lavastusest läbi. Ja pinna oli siin lihtsalt võrratu. Ma võin teile ütelda, et see on nii esmakordne Eesti teatriajaloos pärast mul naarikulist punast veskit või seda vaadist, see tükk läks 35 korda. Ja selle juures on huvitav tähele panna seda, et viienda etenduse järele me tahtsime selle tüki repertuaarist maha võtta, sellepärast et ta ei toonud rahvast. Alun seal esietenduse publikul Se sellelt peenelt. Läks niisuguse mäluga ja niisugusel kujul nagu enne seda vist Eesti teadmised üldse näha ei ole olnud. Paaniliselt pinna tõepoolest suure näitleja mängul või võtame tema niisuguse kuju, nii nagu eluaabitsas see äritseb linnanõunik. Prantslane vaat mõlemad on prantslased, ma tahaksin sinimustütelda, tahaksin seda rõhutada, mul tuleb meelde, et huvitav, et prantsuse kerges komöödias ja prantsuse näidendis seal olid pinna minu arust minu arust alati palju parem. Ja palju huvitavam, palju haaravam, palju rikkam, kui nendes Wiretsetest saksa jändides juba sellepärast. Mulle paistab see, et. Prantsuse nonii, prantsuse Paimukus on meile eestlastele vististi palju lähim kui saksa, niisugune imal ja leidmata niisugune võrdlemisi labane ja lagedal. Situatsioon kumbki situatsioonikoomika, aga mitte vaimu koomikal püsinud juba asjad, miskine seal pidi tegema. Ta jäljendas seal omamoodi natukene ühte saksa Siis aga seal oli neid ainult 10 ja pinna kahjuks ei kasutanud mitte puhtalt oma viisteistkümmend ja enda leitud ja palju paremad kui selle kiidu tiilseri, võrdlemisi niisuguse keskpärase, aga lageda ja, ja labase koomika võtteid ja selle tõttu ja pina usaldan ennast selles mõttes temaga sai räägitud palju ja tihtipeale oli ka niiviisi, et ta hakkab näiteks hakkab proovi peale ja läheb kaasa päris niisugused tõsist teaduslikku loogilist teed ja tuleb, tõmbus ta vaatuse läheb sedasama teed mööda, mis tahab. Siis korraga nii nagu Nikastab koha pealt ära ja hakkavad tasapisi tulema needsamad vanad võtted ja nõksud ja nii edasi, sest ta arvas, et publik näkka küllalt ei näkia küllalt, nii nagu see näkkama peab. Nonii viisi, aga prantsuse komöödias, vaat see on, mul oli tunnused, seal oli pinna täiesti nii, nii nagu kala omas vees. Nii, need olid. Mida pinna andis selle kergusega nende üleminekutega, nende silmis prantslasele, omal on niisugune. Need suured, need palaviku joondit, vaat siiasamasse üles kergus siitsamast alla põhja pool jälle üles. Vaat see oli pinnal, nii nagu me räägime, siis oli tal nii varrukast raputada ja sellepärast prantsuse komöödiat ja prantslase nägudes olid sündisid ka pinna suuremad võidud ja üks neist on siin sama, need seisvad nendes kaugetes randadel. Niisamuti on sellesamase leer. Puuäri on äri, mida ta oma juubeliks ja tuluõhtuks tühi või temas No neid on võimatu kirjeldada, neid peab tõepoolest nägema. Need on niisuguse rikkusega ja niisuguse niisuguse värvikusega niisuguseid leidlikkusega. Ja ma ütleksin selle juures, mis eriti pinna juures ju iseloomulik oli. Tal olid teatud vahendid, teatud mõtted, kuid igal etendusel mis on suure näitleja tunnus. Tulital nõued ja ootamatult niisugused võtted ja ootamatut elamused, tulite liule, ta improviseerid ikka, see on silmapilgu praegu siin sündis see. See ongi, see oli pinnatugevust, see oli pinna suur. No võiksime rääkida muidugi, sel ajal linna pealikus, see oli midagi muud, võib-olla ma seda linna piinlikult varasest unes nägin. Ma hakkasin neid kasutama, muidugi, ega ma neid nii hästi ei saanudki pinnaga, ma püüdsin vähemalt sinnapoole ja lateks pinnases seen teises vaatuses Essakoviga, kus tahaks lihtsalt koogi. Nii püüab väljend nuhkida, mis selle revidendi taga on ja samad. Ja samal ajal mul on siis see nii meeles samal ajal ise, keda põlgad ja vihka, petad maa aga aga tunneb, et ta sellest üle on oma tarkusega oma kavalusega. No siis jälle võrratu, kui palju siin, kui palju siin on terve kõiksuguseid nii hästi kehalisi kui miimilisi, kui häälilisi, niisuguseid väikseid pisivahendeid, millega ta kõik need meeleolud edasi andis selle juures muidugi peame märkima seda, et see nagu matest auastmetest üles kerkinud linnapealikuks see mees seda pinna päriselt ei tabanud, tema jäi natukene peenemat sorti või peenema teenima kihuliseks suliks. Buysi. Tema avamist kogusele. Ma ütleksin niiviisi, kuna see on üks on maapoiss, lihtsatoimeline poiss. Me vaat, kõlin kõnemaneer ja kõneviis ja ütles, et need ei olnud pinnale mitte lähedased. Hinna oli väike kodanlusest tõusitlusest, peenikestest härradest ja, ja siis suurutest, võimukandjatest ja nii edasi. Vaat seal tunnis pinnanest kodus, kuid lihtsamad juba nii lihtsamad maameeste saatsime nii nagu Mogri Märt nendega kord mängis ja mille kohta ta isegi ütles, et sõidan nii-ütelda naka läks. Nii, mulle tundus, et tema, kuigi ta tegi väga meisterlikult kuid Esko Esku täie teeninguseni, nii kui ühe lihtsa, no talupoisi, veendusin, et minu arust ta ei jõudnud ja tulisi võib-olla jällegi sellest, et pinna iseennast ja oma annet küllaltki usaldanud, vaid piidis puro soome suurenenud leia võtteid ja tervet seda arsenali, millega tuli ta mängis muuseas ka neil Estonias kord külaskäigu, et siis ma nägin seda, kuivõrd pina olid püüdnud neid üle võtta. Ta käis Soomest, oli paar korda näinud lõigu purud ja vaat seal oli isegi vats, kõik see kuuekeeramine ja kõik niisugused asjad olid võtnud, aga seal kus pinna nii vahepeal ütlesime, tundsime, kus pinnaga puhtalt oma instinkti oma vaistu jälle minema oluline ja seal pinna kohe-kohe võrratu ja kohe oli näha, kus pinnal nagu midagi võõrast külge pookida, nagu üks mingisugune võõras nahk oli korraga natukene külge kleebitud sibutab escort nüüd üks teine osa, mille kohta hinnang jalise ütelnud Veneetsia kaupmeest. See oli vist, ma ei tea, 37. aastal oli põlguse lavastuses mis näitab, et, et see tal ei õnnestunud, mina ei tea. Ma mängisin ka ise selles etenduses kaasa ja. Väga huvitav, väga ta läks muidugi teisest seisukohast välja, siis kui me praegu meie kontseptsioon on kusi näiteks Vanemuises oli see oli siis olid nad mõtlemisel kodanliku kodanluse ajal seal, kus aga pinna ei läinud istikut mitte sellest kontseptsioonist võitjana. Seda küll väga tantsu, veel terve rea kõiksuguseid Häid, toredaid kujusid, mitte ainult draamast väike operetist, kus pinna tol ajal väga palju kaasa mängis. Tema kujude loomise oskus oli võrratu ja tema ta välja ja kogu kogu ta, ütleme ta ümberkehastuse võime, see oli võrratu. Ja siis, mis nüüd kõige tähtsam, kuidas pinna Toomus pinnal loomingut Toomus tasapisi muutus üha, vaat ma ütleksin madalamaks, see tähendab hääle kõrgus muutus madalik madalamaks, selle tõttu sügavamaks hingilisemaks väärtuslikumaks jah, positiivsemaks. Ja kui me nõukogude korda üle läksime, siis me võiksime ütelda, et siis oli pinna enese täiesti leidnud, kui igakülgselt sügav, sügaval laia suure teatas. Väga kaua aega pinnatlegi proov, harilikult. Kui tema tuli proovi, olid seade proovid ära, olid analüüsid ära pinnakotis kätte. Me nägime pina, istus garderoobis või käis koridoris ja õppis osa paari päevaga, tal oli väga hea mälu olisi osadelt. Siis ta viskas osa nurka, ütles. Proovi, kui ta teadis, mis tal ütelda oli teisi talase, alustasid, teised hakkasid peale. Ta pinna mängis juba tall joogat ja tundis, et no ja kõigil oli piinlik, et no mis me pinnatlik siin asjata talutame mööda lava ringi pinnakas vahepeal nii väikselt nii markeerima enam osa ei vaadanud. Läks kuuega. Ta tuli, esietendus pinnal, oli ära ununenud. Jääb ja vot siis tuligi niisugune asi ja me sama arvelti lust mängudes ja nendes, kus peab väga väga kiire tempo, kiired rütmi, rütmi, vaheldused, seal pinna olid tekstiga väga sageli hädas. Tol ajal enam ette ütleb, ei olnud. No tähendab, üteldi oli seal lava taga oli küll üks olemas ja. Nagu et ta teeb väikse pausi ja siis kõiksuguseid vigureid sinna juurde, et minna selle portaali juurde sealt paar sõna seal lavataguseid. Tolle nüüd Valtliva, tead, ja siis pani edasi. Ja see muuseas sellega oli üks väga suur häda, kui me kaotasime pinna eitas kategooriliselt, mina ei mängi. Mina ei sain mõttetati mängida, etite peaks seal olema ja tõepoolest Tal oli osa peas. Aga ta ei ütelnud sõna mitte enne välja, vat mis tähendab rutiin. Ta ei ütelnud seda mitte välja. Ja kui ta selle etüüdi kuulis, ta teadis seda. Aga vaata enne kui ta seda kuulis. Ja siis tuli üks juhtumi seltsimees tapale sulanud rahaga või mis asi see oli. Ja tal oli seal üks väga pikk ja keeruline lause, ma ei tea vist kolm, neli rida, üks lauset ja ta oli selle lausega alati hädas. Ta võttis alati Etitlejad ja park Gordoni kuulates ja ütles selle ära ja ma ütlesin su, aga me sinna Etitud kaasa võtta. Meil on väike trupp ja peame siin kokku hoidma. Mis nüüd teha, sina aga tuled ja siis me nägime, kuidas pinna käis koridoris ringi juba tükk oli mängitud mitu korda, mida me pinnalt kunagi näinud ja pinna õpisus. Ja kui me siis tapal mängisime ja kui ta siis Muutus tina muutus selles mõttes pinnal läks ta harjus juba sellega ära ja kuulasime üha ägedamalt. Kui pinnal laval oli, kuulsime ikka lava tagant, kui mina tegin ehteid, teatas, läheksid, tema hakkas teda juba eksitama. Ei ma ei tahaks praegu neid mitte enam rohkem isiklikult kinni pidada, sest siin tuleb nüüd suure isamaasõjaaeg ja sellest pidi rääkima seltsimees toom, kas ma tohin, jah, temal otse üle anda? Mina õppisin Paul pinnad esimest korda tundma poisikesena nendelt pabeross karpidelt ja olin ka üks nendest, kes neid pilte põgus talletus. Pinnalt ma laval ei olnud veel näinud. Aga hakkasin teda laval nägema nii 35.-test aastatest alates. Ja nagu te võisite kuulda seltsimees Lauteri vestlusest, et see langes kokku selle perioodiga, kus Paul Pinna oli juba väga suurmeister, küps kunstnik. Ja selles suhtes mina olen üks nendest õnnelikudest, kes on näinud Paul Pinna hiilge aega tema suurt kunsti ja hiljem teatrikooliõpilasena tantsuga, mäletame, kuidas me olime suured pinna kunsti austajad ja imetlejad. Ja nii mitugi korda pärast Estonia teatrist etenduselt koju minnes olime uhked ja õnnelikud, et meil on niisugune näitleja, niisugune eesti näitleja, kellelt, kes on meie suur eeskuju. Isiklikult ma ei olnud pinnat veel tundma õppinud. Olen ma teda tänaval jälginud, mitu korda, missugune ta on? Mäletan, tal olid, oli niisugune kaamelikarvadest mantel. Ta jalutas mööda Pärnu maanteed, Vaike kohvricken oli käes. Mina teatrikoolipoisina, jäin hiilima ja vaatama, et missugune see pinna küll kah nii inimesena võiks olla. Vaatasin, kuidas ta läks mööda Pärnu maanteed alla, inimesed tulid talle vastu, tal oli palju tuttavaid tapeeruvitas ma muidugi ei kuulnud, mida nad rääkisid, aga inimesed möödusid temast niisuguste heade mahedate nägudega. Ja siis soliidne vanahärra läks, jalutas mööda tänavat ja mina jäin teda igatsevalt talle järele vaatama. Isiklikud okkad, puutumised, kus maapinna kätt võisin teretamiseks suruda. Need algasid väga karmil ja väga raskel ajajärgul suure isamaasõjapäevadel, kaugel, kaugel sünnimaast. Ja ma mäletan ka seda kuupäeva. See oli 28. jaanuar paar 1942 kui Kuiboshevis hotell natsionaalis viiendal korrusel. Mina olin tööpataljonist tulnud ja seltsimees Lauter elas seal Maleksin raha juurde. Seltsimees Lauter esitles mind kui äsja teatrikooli lõpetanud poissi esitles Paul pinnal. Ja meid kätlesime. Ja see oli minule muidugi väga suur elamus. Et ma sain nüüd isiklikult Paul Pinnaga tuttavaks. Peale ma hakkasin suhtuma Paul pinnasse väga suure huvi ja tähelepanuga. Kui noor inimene. Paul Pinna oli sel ajal 57 aastane. Mina olin 21. Edaspidi kujunes meie elukäik selliseks et seltsimees Lauter rääkis siin ennist, et tema oli üks esimesi pinna adju Dante. Siis. Ma olin üheks viimaseks pinna adjutandriks. Ja edaspidi te muidugi kuulete, missugused ülesanded ja missugused vahekorrad meil välja kujunesid. Minul kui adjutandi ja temal kuiv suurel kunstnikul ja inimeseni. Ma ei kavatse teile rääkida pinnast kui näitlejast. Sellest on väga palju räägitud ja sellest ka räägitakse. Sellest kirjutatakse kindlasti uurimusi ja teoseid sest pinna kui kunstnik kahtlemata on üks suuremaid kujusid, kes kunagi Eesti laval on olnud ja temast tuleb kirjutada väga sisukaid ja väga häid raamatuid. Ma peatuksin oma Isiklikkudel tähelepanekutel mõtetel mis minul, noorel inimesel tekkisid, suheldes pinnaga. Meie vastastikused suhted olid väga karmil ajajärgul. Aga. Ma ütleksin, et sellele ajajärgule oli omane ka midagi väga romantilist eriti minule kui, kui noorele inimesele. Ja mul oli alus just adjutandi seisusest lähtudes pinnalt, aga. Väga palju koos olla. Näiteks kui me reisisime hiljem rahvusväeosadele, käisime esinemas, siis ööbisime alati pinnaga koos. Kui oli hotellides, siis oli me kahekesi temaga ühes toas, kui Muldonnides, siis olime kahekesi temaga koos. Meil oli ühine leivakott. Oli ka neid aegu, kus me temaga isegi ühe sineli all koos magasime heinaküünis. Ja meil oli meie käsutuses oli küllaltki palju pikki öid, meeletuid öid. Meile mõlemile oli ühine, äärmiselt suur igatsus kodu järele oma sünnimaarahva järele. Oma lähedaste omaste järele. Need ööd olid tihtipeale pimedad, meil ei olnud isegi valgust toas, mõnikord oli küünal, sest sel ajal olid niisugused asjad võrdlemisi defitsiitsed. Ja siis nendel pikkadel öödel mina pärisin. Ja tema oli nii tore ja südamlik. Ja ta rääkis, jutustas mulle väga palju oma elust, oma noorusest. Ja vaadake nüüd edaspidi, mida ma teile hakkan rääkima, ma räägin nendest asjadest. Ma ise temaga koos läbi elasid ja räägin mõningates nendest asjadest, mida ma kuulsin tema süü suu kaudu, mis säilivad minu mälus. Nende asjade eest, mida ma ise temaga koos läbi elasin, nägin nende selle täpsuse eest malastuta. Et see kõik nii hull. Muidugi see, mida tema minule rääkis. Et see just absoluutselt kõik nii oli, ma seda ei tea, sellepärast et. Ka minu mälus ja minu vastuvõtuvõimes võisid olla lünki. Ja võib-olla selles suhtes nii mõnedki asjad kõlavad ehk pisut teisiti, kui nad tegelikkuses olid. Aga seda ei tea. Nüüd enne. Kui ma pinnaga isiklikult tutvusin ma võib-olla loeksin teile ette Ühed katkendi tema päevikust. Muide, teadsin, et ta päevikut pidas, aga ma ei olnud seda kunagi varem lugenud. Aga eile siin muuseumis mul avanes võimalus tutvuda mõninga osaga sellest päevikust. Ja ma kirjutasin endale välja ühe minu arvates väga olulise lõigu. Mis aitab mõista pinnad niisugusena, nagu ta oli 50 seitsmeaastaselt tööpataljonis, see on tal kirjutatud. Ta kirjutab Kodumaast lahkumisest seal. Perekonnas lahkumisest ja kirjutab, et see kõik senini aeg tähendab siit sünnimaalt lahkudes kuni sinnani, kuhu ta nüüd jõudis kaugele Siberisse. Et see on läinud nii kiiresti, et ei ole osanud endale nagu arugi anda sellest ajast. Oma tunded tulid ja süvenesid hinges alles Siberis, öösiti barakis kui läbi paraatia aknad talvel paistis kuu, kui väljas metsas oli surmavaikus ja barakis kuulsid vaid meeste rasket hingamist. Pärast 11 tunnilist harjumatult rasket tööd magasid ja ühe külje pealt teisele visklesid seal ja üksikus metsas päise päeva ajal rõhutud meeleolus. Seal tuli see arusaam saamine, mis on olemas, mis oli ja mis on jäänud selja taha. Seal tuli too äratundmine hoogsalt tumedalt sügavalt kogu minevikku ja tegevuse analüüsiga. Seal oli aega iseendaga arveid teha ja bilanssi teha. Kõige petliku meelu ilu nauding elujoovastuses, püüdlikkuses, lootuste saagaruses, illusioonides, voorustes, isegi ulakusest, kestab lakkamatult vaatamata vahelduva le kurbusel ja rõõmule õnnetusele ehk saavutatud edule. Kuni selle suure elu pettumuseni mille tagajärjel kained jõuad lahtiste silmadega arusaamisele, et kogu see suur elu askeldus. On olnud vaid suur lõpmata suur seebimull mis lõhkes otsatumase eluruumis. Vaatamata selle suure joonelisusele. Peale tolle suure pettumuse on elu lahedam igati hingeliselt tasakaalukam. Meelselt iroonilise askeldus on lõppenud. Tunded tuimenenud, atrofeerunud järelejäänu üle, irvitab salaja, irvitad salaja pihku. Narr on see, kes lõõda, petusuur, elu, pettumus, tulemata jääb Turnar oodaku ainult seda liiki pettumus paisub vaid, et paista elu taevavõlvil, vikerkaarena ja muudes tuhandetes värvingu variantides Taiwalmegi vaid lihtsalt äkki ootamatult lõhkeb silmapilkselt järele jättes vaid mullipuhujad ja tühja õhku. Seebimull. Siberis 25. oktoobril 1941. Miks ma selle teile ette luges? Selleks et mõista aru saada mis toimus selle suure ja sügava inimese hinges. Et hiljem, kui me hakkame rääkima tema kasvust, arengust et me suudaksime aru saada sellest, et inimese areng ei toimu mitte väga nii kergesti kiirelt lihtsustatult, nagu me tihtipeale halbades ajalehe juhtkirjades jaga mõningates müüsitud näidendites kujutame vaid inimkarakteri kujunemine on palju keerukam. Ja vaadake sellise Paul Pinnaga Karmidel õigemini karmil esimesel sõjatalvel Kuiboshevis. Tähendab, inimene oli elanud juba pikka elu Ta oli jõudnud sellele äratundmisele, et siiski midagi ei ole veel nii nagu peaks olema midagi. Nii, et ta võis oma senist elu võrrelda omamoodi nagu seebimulliga. Ja pinnale oli alati omane väga tõsine huvi elu ja inimeste vastu. Ja enda vastu inimeste keskel enda ülesannete vastu enda kohustuste last. Ja ma võiksin ütelda, et pinna oli väga suurotsija. Ta ei olnud mitte niivõrd ma ütleksin, mitte teadlik, otsida vait otsija, vaid ta oli intuitiivne. Näiteks meil. Õige pea. Tekkis temaga jutuajamine näitekunsti põhialus tööle. No võite arvata, et mina oskasin väga hästi ja põhjalikult pärida, sellepärast et ma olin just äsja teatrikooli lõpetanud ja teooriat oli meile küllaltki hästi põhjalikult loetud. Nii et mina olin nendes küsimustes võrdlemisi kodus, mis teoorias puhtad. Ja mäletan, küsisin tema käest, et kuidas ta suhtub Stanislavski süsteemis. Tema ütles, et ma ei ole selle süsteemiga nii põhjalikult tuttav. Et ma olen üht-teist selle kohta kuulnud ja lugenud ka. Aga et minul ei olegi süsteemi. Et mina olen näinud oma nooruses palju häid vene näitlejaid, saksa näitlejaid. Ma olen nendelt õppinud. Nii et ega minu arvates teatrikunsti või näitlejaks ei saagi õppida. Et mängida tuleb südamega. Ja no vot vot nii ongi kõik ja poliitika teoreetiline seletus, et kuidas, kuidas tuleb mängima, et väga lihtne, väga lihtsalt seletusele mängida tuleb südamega. Ja kui me hakkame mõtlema, selle taga on väga suurt tõde, mida ta ütles. Tema ei osanud põhjendada, miks ta nii mängib. Mäletan, ta rääkis oma osadest, mis tal oli õnnestunud ja mis mitte õnnestunud ja üks oli Mogri Märt ja seda Veneetsia kaupmehe šailukit ütles ka, et see ei tulnud mulle kui vaja. See nähtavasti tuli vist lavastus ja lühikese lühikese ajaga tuli välja ka ja ta ütles jah, et vot mulle see osa nii väga meeldis, aga ei, ei olnud see, mis ma oleks tahtnud. Ja siis ta rääkis, et tema osad valmivad kõik nii intuitiivselt. Ja et ta ei tea, kust või mismoodi tema leiab leiab kuidagi õige intonatsiooni õige oleku ja tunneb, et vaat niiviisi seda osa tulebki mängida ja teised ei saa. Aga siis ta rääkis ka, ma ei mäleta muidugi seda osa, mis oli misseid tulnud tal välja. Ja siis oli juhtunud nii. See oli ühes soometükis, ma ei mäleta isegi nimega autorit Osama ka ei mäleta. Aga olevat nii olnud, et. Soome külalised pidid ka siia tulema. Ja nüüd pidi esietendus olema mõne aja pärast sel ajal kontrolletendus ei olnud. Peaproovid juba lähevad ja pinnalised muidugi, ega mulle keegi ei ütelnud, et sul ei tule osa välja, et nad olid minu vastu väga delikaatsed. Aga maisetult. Ja ma sain ka aru juba niisugusest suhtumisest, et kuule, ega sellest mulle ikka šedöövrite heittuule ja külma piinlesin ja vaevlesin, aga ei tulnud välja. Ja siis oli viimane peaproov läbi. Ja ta tuli teatrist ära, homme õhtul on esietendus ja tuli ära niisuguse masendava tundega, et no nüüd on läbi, mul ei tulegi osalejaid. Ja teate, mis ta siis oli teinud? Siis ta oli läinud basseini, kus ta armastas ikka käia ujumas, seal Aia tänaval. Tegi omad väiksed, nagu ta ütles. Siis läks koju, õhtul einestas ja jäi hästi rahulikult magama ja unustas ära, ütles hea küll, homne päev on nii ette nähtud, et see läheb mul aia taha. No mis seal siis ikka, eks. Eks ma siis kunagi tee nagu hoiaks selle selle asjad, aga väga kahju, et see osa ebaõnnestub. Ja siis järgmine päev katsus ka rahul jalutada linna peal. Ja õhtul läks teatrisse niisuguse meeleolu peda. Tulgu mis tuleb, mis seal ikka. Ja ma ei mäleta nüüd kas esimese või teise lause ajal ta järsku tundis. Intonatsioon, et et see oli midagi midagi selleliku ja ütles, et siis mul järsku kohe nii nagu kirgastus kogu kuju tunnetasin, tundsin, kuidas ta rääkima peab, kuidas ta liigub, mis ta mõtleb, mida ta tunneb. Et sellest momendist peale oli mul väga hea laval olla. Mängisin, mängisin, ma ei teagi, mismoodi ma mängisin, aga lihtsalt kõik voolas. Ja hiljem nagu ta rääkis, olevat osutunud üldse Tallüheks nii paremaks osaks, mis, mis sai suure tunnustuse. Võtma ei mäleta, mis võis olla nii. Nii palju tema loomingulisest süsteemist nagu mulle on meelde jäänud, nagu ta mulle radu oinas Ei, ta ei mänginud paduselt, pataljonist mängis Laur, aga pine mängis seal lehte vanas Šveitsis Sepo, Seesam. Vaat siin seltsimees Lauter rääkis pinnani esimeses perioodis, et ta pidas ennast koomikuks ja muidugi hiljem seda enam ei olnud. Ja see oli arvatavasti sellest ajast peale, nagu te rääkisite, et kui ta hakkas nii madalamalt ja sügavamalt mängima juba enne sõda viimastel aastatel. Igatahes meil jutuajamistel oli juttu sellest koomiku asjast. Mina kui noor näitleja küsisin tema käest nõuet. Ei tea kuhu peaks enda suunama, et mulle tundub ka olevat nii, et koomilist soonte jaagu läheks läks selles suunas. Tema ütles, et ei, mine ET koomilisi osi, neid võib ikka ja alati mängida, kui sul see soon olemas on. Aga. Drogrammatismi ja sügavust välja et koomika see on jah, väga tore asi, aga mitte selle peale kalduda, et, et hakkad niisuguseks nüüd kujunema, et lihtsalt rahvale naljategijaks. Nii et milleks ma seda räägin, on huvitav, kuidas tema oma tõekspidamised elu jooksul süvenesid ja kuidas tema asjadest hakkas aru saama. Nüüdispuutub temasse kui inimesse. Siis meid kõiki paelus tema juures see vähenõudlikkus, mis tal oli. Ja äärmine tagasihoidlikkus. Näiteks. Me sõitsime rinde lähedale, mindi väeosadesse esinema rongis, mis oli küllaltki rahvast täis. Ja meil olid kohad pingil, kahekesi kõrvuti, istusime. Aga sirutamis võimalust ei olnud ja me sõitsime mitu ööd-päeva. No ja siis me niiviisi magasime, et pinnal oli see niisugune ohvitseri käsi tasku tegutseda, ametlik see tal oli, seal olid kõik niisugused dokumendid ja asjad sees. Selle tapaniisis pea alla demori nurga vagunes peala tukkus, mina siis olin omakorda tema peal oma peaga ja ega ma sel ajalgi ka väga nii kerge poiss ei olnud. Olin küllaltki juba nii turske, iilisime siis öösel tukkusime hommikuni. Ja siis hommikul Ta müksas mulle külge, ütleme, silmad lahti. Ma küsin, et noh, kuidas on. Küll ikka tore, kui oled ennast hästi välja puhanud teade. Nii nagu oleks nüüd kõige luksuslikum Ast voodist mees tõusnud. Ja kas teate kogu päev alguses meile kõigile nii nagu päikesepaistet sest tema leidis igas asjas ikkagi midagi niisugust aurikkad toredad ka kõige raskemas olukorras. Kunagi ta ei löönud niisuguseks süngeks kajakanud noorutama vaid ikka ta leidis ühe niisuguse omamoodi kontrasti, niisuguse nalja, pehmuse. Ja mis neid noori eriti pani imestama ja mind isiklikult. Ma teadsin, kes pinna on. Pinna on meie kõige parem näitleja, tal oli kõige parem palk Estonias. Küllap see mees on juba ära hellitatud. Mul oli ikka niisugune ettekujutus temast ja temal oleks olnud kõige rohkem põhjust nurisemiseks. Sest ega me ei ela seal heades tingimustes, meil olid väga suuri raskusi. Aga ei mäleta mitte kunagi. Oleks virisenud, virisesid need, kes olid enne sõda elanud kehvemates tingimustes, kus pinna need virisesid ja need näitasid siis seda välja, et ei tea, kuhu ma nüüd olen sattunud. Ei, teame, mis pärast nendel oli iga asjaga jääda. Aga pinna ei olnud kunagi mitte millegi. Ja kas teate kollektiivi liikmena ja kaaslasena. Kuid tähtis on. Ja kui tähtis oli see just sellepärast, et pinna oli niisugune, kes oli meie eeskuju. Meil, May saldagi, minul kui noorel inimesel nii mõnigi kord oleks oleks tahtnud, viriseda, ei sobi. Kui juba pinna niisugune väärikas mees suhtub asjadesse sellise huumoriga siis tegid endale ka niisuguse näovõtetega, minul ka häda ei ole. Ja vaadake niiviisi. Just oma niisukese huumori ja sooja suhtumisega ta kujunes meile kõigile lemmikuks. Kõik teda armastasid. Temaga oli alati väed ka väga hea koos olnud. Siis. Mis pinna juures? Oli üks eriomadus, ma ütleksin, see oli tema erakordne takt inimeste kohtlemisel ja heatahtlikkus. Ja vähemalt nendel aastatel, kus mina temaga kokku puutusin, ei rääkinud ta teistest inimestest, alb külma, pärisin tema käest. Ma pärisin tema käest teatri ajaloo kohta nende inimeste kohta, keda ma nimepidi teadsin. Ma tahtsin eita tundma õppida kui isikuid ja et pinna juutustaks. Ta jutustas mulle oma kokkupuutumisest nende inimestega ja isegi teatud konfliktidest, mis tal oli. Aga ikkagi oli sellel niisugune Maiked nujah, tead, juhtus aga ikka ta ütles teise kaitseks midagi ja kui kas seal midagi arusaamatust oli, siis ta luges selle enda kontos. Ja pinnal puudus absoluutselt kadedus teiste inimeste suhtes. Ja see, mis siin saladust teha on näitlejate hulgas vääga harukordne omadus. Sest tavaliselt näitlejatar nii et hakata rääkima, kuidas see nüüd seda, seda osa mängis. Nuut julgega mängis ka, aga ikka on selles teatud niisugune varjundeid. No kui maa nüüdismängiks, siis ma alles näitaks. Aga vaadake, pinnal ei ole niisugust omadust. Pinna rääkis vääga tunnustavalt teistest näitlejatest kõigist ja tal oli üks huvitav omapärane termin, tema ei ütelnud andekas vaid tema ütles, kui sa küsisid ta käest, vaat selle selle näitleja kohta, mis oi, see on üks on rikas inimene, ande rikas. See, see oli niisugune termin Ja võib ütelda, et nende aastate kestel seal tagalas oli pinna kõikide nende lemmik kellega ta kokku puutus. Ja vaatamata ma ütleksin aukraadile ja seisundile. Ja mis pinna juures veel oli niisugune harvaesinev joon. Tema suhtles ühtviisi suurte ja väikestega. Pinna juures ei kohanud seda, ei saanud vaest arukas, ta rääkis nüüd kindralleitnant pärnaga või rääkis seal reamehega. Vaid ta oli, oli võrdne kõigiga. Muide, Leningradis, hiljem, kui me elasime oktoobri võõrastemajas siis pinna oli just väikeste inimeste lemmikkoristajate ja nende kui toredasti ta oskas nendega rääkida. Ja need ei tahtnud uskuda, et kuidas see pinnolatsioon, Eesti kõige kuulsam näitleja, mis räägib see tema, tema, see oli midagi Ortistlikuste Chee niisugune heatahtlik teadjotine. Kuidas aga oli ja kui temaga tänaval liikusime, jalutasime, tulid inimesed vastuda, leidis igaühe jaoks. Mäletan, seal sõja ajal poja mehi otseselt ei olnud, aga oli ka ikka Leningradis pärast blokaadi läbimurdmist tänavaid puhastati, kuidas tema läks juurde inimesele siidilindsust, muhedat, toredat juttu. Ja ma ütlen, jalutas nii nagu päike Nevski tänavat igale inimesele, kes temaga kokku puutus läks tuju heaks meeleolu heaks. Võtal oli niisugune harukordne oskus ja südamlikkust. Ja näiteks niisugune detail. Ükskord jälle sõitsime rindele, nagu ma ütlesin, meil oli ühine leivakott. Niisugune harjumus on ju inimestele, et kui sõitma hakatakse, siis ikka tingimata söömaaega sõidetakse juba jällegi ilmselt kontserd laadi hakatakse see. No meie trupile oli ka nii nagu jõudsime vagunisse, hakkasime sõitma veidi sõidame ja juba hakata seal üksnesid teine asi. Ja neil olid ka korralikud proviandid kaasas tänu pinnale just sellepärast, et temal oli eri bajoki, mida ta minuga kui omadjotandiga jagas. Muidugi mina sain sellest suurt kasu. Ja kõige kummalisem on just see, et pinna vaatab nii nagu väike laps ringi. Teised kõik söövad, ütleb mulle. Kuule tahaks ka müüdi, ei võta, sõime alles, kui hakkasime tulema ja söögiisu ei riku. Ja vaat, sööme kahe tunni pärast. Arvo tõi, Ma ütlesin jah, nii on tervisele kasulik ja kõik hakkas teatis. Kujutage ette, iga teine mees oleks hakanud. Kuule, poisike, mis sa nüüd seletad, minu asjad, kanna siia. Aga näiteks teeksime väikseid pläru, siis vähemalt mõtlesin, seda võib ja siis keerasin ühises tubakas talle pläru ja ja siis seda tõmbas. Ja muide Vaat siin oli huvitav kuulda pinna sellest perioodist, kus ta ärimees oli ja niisugused ärilised kalduvused. Aga huvitav on see, et neil oleks peaaegu tüliks läinud enne ärasõitu, kui me Leningradist hakkasime koju sõitma ja teate, mis pärast raha pärast. Ja oli nii. Tema talus ta oli saanud orderiga ühed kingad, naisterahvakingad ja need ei osanud muidugi nii meie arvates kuigi mõistlikud koju viimiseks. No hea küll, ja tema paluses minded Mineb realiseeri ära. Nuturursioonis avalikult käis see asi. Tema ei olnud suur majandusmees ja mina kahjuks ka ei olnud. Ja siis ma ütlesin talle, et kuule, et ma võiksin minna küll, aga mina kardan, et mina ei, ei oska ja ma ei saa sellega hakkama. Kajutasin oja küll käia ära. Ja ma küsisin siis, et no, aga mis arvad nii orienteeruvalt et palju ma sellest peaksin siis küsima. Noop temaarlased. Ma arvan, et üks, 2000 ikka ära. Sel ajal muidugi see 2000 ei tähenda midagi, sest teates oli enne rahareformi, sõja ajal. See oli, see oli vahik raha. Sellega hästi mina võtan siis need kingad ja lähen lähen nendest lahti saama ja alguses ei näita kellelegi sondeerin pinda, nii, vaatan et kuidas hinnad on. No ja tulebki üks mulle vastu samasugused kingad käes. Ma olen siis nii nagu tahaks osta, küsin, et palju maksab? 700. No kujutage ette. 2000, vaat ja 700 ja mis teha? Ma mõtlesin siis, et see oli just viimasel päeval, kui me hakkasime ära sõitma Leningradist. Mõtlesin, et mis nüüd teha. Et see vahe on ju niivõrd kohutav. Et kui ma, kui ma ära annan, no kuidas ma suudan pinnale seda nüüd selgeks teha, et aga äkki hakkab kahtlustama, et tõepoolest tegi, tegin lahelt endaga. Ja, aga ta ütles, et ära neid tagasi too. No ja siis ma ikka müüsin ära 600 eest. Sest hiljem, kui mina hakkasin nõima, siis enam seitsetsadat pakute? No see oli, kes küsis 700, ega ma ei tea, palju ta sai keele, aga mina siiski 600 sain. Ja tulin siis niisugused hiigla halva enesetundega hotellid, gaasi ja niisugune piinlikkuse tunne, et no kuidas Ja ta ei näinud üldse sellest mingisugust küsimust, ei hakanud pärimad kuule kas ikka või vaid nii iseenesest mõistetav, lihtsalt lihtsalt usaldas. Ja siis mul ei olnud aega sel momendil isegi talle raha ära anda, vaid linna peal oli veel vaja asju ajada, sest noh, õhtul hakkasime sõitma. Ja õhtul siis, kui rongis hakkasime sõitma temaga, siis jälle kahekesi istusime kõrvuti, siis hakkasime arveid klaarima. Sest meil oli enne pikemat aega nii ühine rahakott ka ja aga et siis nüüd koju sõites teeme arved klaariks ja see oli mitte tema ettepanek, vaid minu ettepanek. No siis hakkasime meelde tuletama, et mis austid, mis ma ostsin. Ja muidugi selgulised, mina olin temale võlg. Ja mul oli see meeles. Ma olin endale ära märkinud ikkagi ja nüüd hakkasin, andsin selle kingade raha talle tagasi ja siis veel hakkasin juurde andma. Ja kas te teate, missugune õiendamine tuli? Andsin talle selle raam, mis minu arvates võlg oli. Andsin temale, tema viskus tagasi, mitu korda käis ja siis ütles, et raps tahab muga tülli minna. Ütleme siiamaani hästi läbi ei ole. Ja vaadake mis selles aval sellest kunagisest noorest ekslejast, kellel tõepoolest olid mingisugused kalduvused ka ärilistele tehingutele, milles tal õnne ei olnud kunagi. Sellisest inimesest oli nüüd vanas eas saanud niisugune lahtise hingega inimene, kes ei arvestanud eid, kopikaid ega mitte midagi vaid oli jõudnud selle niisuguse lahtisuseni. Ja ma julgeksin seda pidada tema põhiliseks hingeliseks omaduseks. Ja vaadake veel üks, üks asi, enne kui ma lõpetan, tahaksin rääkida ühenduses eetikale. Siin seltsimees Lauter tõi näite selle Napolioniga. Et ebaõnnestus sellepärast, et nonii vaadake, meil oli Leningradis nisugune patuöö. Praegu võib ütelda selja tagapinnaga, koos. Võtsime napsi. Ja muidugi seal oli päris suur seltskond. Pärast seda jäime magama, magasime välja, me olime siis pinnaga jälle ühes toas. Ja nii lõuna paiku, siis tulid need sõbrad, vaat kellega me pidutsesime koos tulid väga heatahtlikult, et nüüd tuleb pead parandada ja pidu pisut jätkata. Ja muidugi seal oli päris suur seltskond. Pärast seda jäime magama, magasime välja, me olime siis pinnaga jälle ühes toas. Ja nii lõuna paiku, siis tulid need sõbrad, kellega me pidutsesime koos, tulid väga heatahtlikult, et nüüd tuleb vead parandada ja pidu pisut jätkata. Ja teate, meil oli, õhtul oli etendus. Ja pinna. Viisakalt öeldes viskas need inimesed toast välja. Ja ma küsisin siis ta käest, et ei tea, kas nüüd liiale ei läinud. Ja siis ta ütles, et tööund. Aga kas sa tead, mis õhtul on? Ja ma pean olema täies kvaliteedis. Ja mingisuguseid niisuguseid rumalusi, siia järeleandmisi sind teha ei tohi, me peame, peame olema vormis poisid. Ja see on mulle jäänud väegaa meelde ja ütleski, et näitleja peab olema niisugune ta talv, Ladolla inimlikud nõrkused, nii nagu igal inimesel, selge, aga etendus, see on ja avalik esinemine rahva ees, sundpüha. Ja selles suhtes ei tohi olla mingisuguseid eksimas. Vaadake sinnani jõudis pinna välja. Ja kui me hakkame nüüd analüüsima, miks ma arvan selle peale pärast et sellel perioodil isamaasõja ajal, kus pinna, kui me läksime rahvusväeosadele esinema, siis mehed Need, karmid sõjamehed. Piltlikult öeldes kandsid pinnad kätel, nad jumaldasid ja pinnaseda tundiks. Mida ta tähendab rahvale. Temal niisugune õige kodanikutunne, õige kunstniku tunne ja ma ütleksin väga suur ja sügav vastutustunne. Mis säilistama, kas nii nagu ma tean elu lõpuni viimse etenduseni, kui ta show kellerit mängis? Väga suurte kõrv valude käes oli lava taga krampis. Teised aitasid teda püsti. Aga läks lavale, mängis rahvas saalis ei teadnud, mis pinnaga juba on juhtunud. Muidugi temast oleks rääkida väga palju. Aga. Viimased viimased viimased viimane osa. Aga? Aga tema küla vaater. Kemad külavanema Karl roost vasakul, Terje Kukk vasakul näete pea Alfred rähast. Siis Lembit rajavad ja kemplemist. Nähtuna Botnic ihuga teed siis, kui ta teadustaja Teadustaja piinad. Therese. Kogume lühidalt viimase perioodi, mida juba paljud siinolijad on läinud. Pärast isamaasõja lõppu. Seal on väga vähe öelda siis mis toom rääkis siin juba iseenesest ära minna, kui inimesi ja kui kunstlikku. Ta jõudis sootuks uue kvaliteedi nii inimesena kui kui kunstnikuna ja ja pärast seda. Me mäletame, temast juba ainult mänginud, ainult kui väga korraliku, distsiplineeritud, eeskujuliku, nõudliku, nii enese kui teiste vastu suurt kunstnikku, kus nõmeduste viimased osad. Ma tooksin ühe niisuguse osa. Tuletaksin meelde tema. Viimasest on just nagu kindral korki vaenlastes. Tsaari-Venemaa ja tsaariajastu Arhalmisele kujule kõige sellega, mis, mis tsaari nagu Tsaari-Venemaa terve kehastus käis sellest kindralist läbi. Ja sellepärast on see imelik, meil oli seal kloorias, mängisime lava lava tagant, vaid publiku poolelt oli ringi käia seal teisel pool seal seal nii kitsas. Ja ükskord oli. Ja piina tulid kindrali sealt välja ja seal nihukest salk ohvitseri noori mehi seisis seal ja korraga tuli sealt üks kindel. Ta oli niivõrd nähtavasti kindel, et need lõid kõik plaks, kannad kokku ja. Kui teil mõnest osast selle aastaga, see viiks meid väga pikale, see ei ole tähtis. Ma tahaksin külas nii palju rõhutada jällegi isesugustest vastuoludest, pinnas Lissaga nüüd juba lõppenud olid näiteks see mobilisatsioon 41. aastal. Me läksime pinnaga siit koos. Me teame kõik või vähemalt suurem osa inimesi, missuguses oludesse sündis päevast päeva, otsekohe nii paari päeva jooksul sakslaste sissetulekut. Ja kõigil oli õieti võimalus siia koha peale jääda ja pinnal Teda võeti kui endist sõjaväeametniku, kui tagavaraväe ametlikku mobiliseeriti mina ohvitser ja seal pandi pinnapaik. Ja kui nüüd me tulime, siis selle meeskonnaga siis 700 meest, tulime kontsertsaali, olime ööd seal ja pinna tulid sõbrad teatris, teisel päeval tervitame sinna, ilmusid siis pudelid ja pinna oli lõpuks nii väsinud, et kontsertsaalis, kui loetus oli, mina pidin tema eest ja karjuma. Ja ma olin kindel, et ega pinna kaasa ei tule. Alt, annan talle kõik andeks, ma loodan, et tema minule ka. Aga ühte asja ma ei anna talle andeks. See on see, et mina pidin. Ja aga nüüd vähe sellest, olime laevas, Me olime palju kitsamas olukorras, kui te praegu siin olete. Võib-olla kaks korda kitsamas, nii et oli ajutisi seljakott ja saime üksteise vahel niiviisi olla. Need ruum oli igaühel pool ruutmeetrit umbes ja magasime ja öösel korraga ma kuulen sealt ülalt lummist kergkeegi. Anska, sa oled siin. Kohusetundest sellepärast, et ta teab, et nii kui sõjamees tuli, langes mulle kaela ja jäi siia magama ja mina pidin selle öö läbi nagu lastele. Oli veel mõningaid kõikumisi sõja algul võib-olla. Nõukogude korra ja nõukogude võimu ja Nõukogude inimeste suhtes. Aga. Ma võin teile ütelda Pinna viimased sõnad. Kristyphenonüümisega valid kätt mere, ütle neile. Nad on toredad elasinist. Viimane sõna oli teine, Ma pean teilegi. Mul tuleb praegu neile, sest ma ukse vaid ka börsilt tagasi. Ma küsisin ta käest, et kassas olla. Rääkima seal kanalis laseksid noored nord, ohvitserid sõitsid Soome ja meri oli väga karm ja üks noor ohvitser oli selle hädadele, ta süda oli kogu aeg halb ja läks üks kolama, sealt möödus Leida all magusat kohvi, lõikeldaks alla magusat, kohtul. Süda läks jälle. Läks kolonel möödudes ju magusat kohvi. Seal ma jäin, kool aga ei aita. See ja kolme ütles, et ega ma nüüd aitab, aga magusama lapsendada. Samuti räägiksin. Pisut sellest, kuidas mina tema surivoodil käisin, see oli kaks päeva enne tema surma, käisime seal aga kahekesi. Ja nii nagu seltsimees Lauter siin ütles, et tõesti pinnast ei olnud enam midagi muud säilinud kui tema silmad. Tõepoolest. Aga ma ütleksin veel seda, mis tal säilinud oli. See äärmine optimis. Ja see suur suur heatahtlikkus teiste inimeste vastu. Ta ütles alguses, kui me rajalaga läksime, poisid ilma sentimentaalsus eta, mina põen niisugust haigust, millest pääsu ei ole. Istuge, toret tulid. Ja siis me rääkisime seal õige palju. Ta oli enam füüsiliselt, teda ei olnud olemaski ja ta oli niisuguse pilk oli nagu suunatud kaugusesse, häält tal enam ei olnud, käsi liikunud. Rääkis aga ta rääkis niisugust filosoofiliselt sügavaid mõtteid, isegi. Ja palju anekdoote, jah. Nii et kui keegi oleks ukse taga kuulatanud, siis oleks mõtelnud, et mis asi seal seal palatis nüüd on Tauli üksikus palatis, et irvitavad. Me tõesti naersin. Sest tema, ta ei tahtnud isegi oma surmaga kedagi kurvastada. Ja siis ta ütles, et rajal oled, vaat mul seal öökapis on pudel šampust, võttase välja. Rajale võttis selle välja. Korgi pealt ära kallasime suurtesse gaasides klaasidesse, mis on ja sai muidugi ulatatud kohe pinnale. Ei, ega ega mina seda ei saagi võtta, sest nagu seal Lauter ütles, et tal ei seisnud sees. Ja siis ütles poisid, et juutide ees ja ma tean, et seda väga armastate. Ja meie vaatasime rajalaga teineteisele otsa, et väga piinlik nüüd, kuidas sa hakkad haige juures? Tavaliselt temale viiakse ikka midagi kosti ja nüüd me hakkame siis ta vaatused. Jajah, poisid, et ma tahaksin, teil oleks hea niisugune. Ja siis ma jäin temaga pärast üksinda rajale, pidin minema etendusele. Ja muidugi ei olnud mingit mõtet hakata teda lohutama teav, ta teadis, et ta läheb. Ja siis ma ütlesin talle, küsisin, et savist võid küll päris nii hea meelega minna. Et kas sa tead, kuidas inimesed sind armastavad. Ja mina tahaksin kunagi ka niisugusena lahkuda. Ja vaadake, mis, mis minule väga, väga hinge läks tema juures just see äärmine heatahtliku, seda isegi siis ei teinud ennast tähtsaks. Oleks ka võinud kurta millegi üle võid kaevata veel või, või kirud ei vaid temas säilis viimse momendini see suur soojus, inimlikkus ja ma arvan, et see on üheks peamiseks põhjuseks, miks meil aastakümneid olnud niisugune näitleja meie laval ja miks me ka täna oleme siia kokku tulnud. Ja kui me hakkame otsima saladust, mis Peep suure kunstniku siis ma arvan, et üks suuremaid saladusi selles suhtes läks pinnaga hauda tähendab, peab olema päkasügav ja suure hingega inimene. Ja niisugusena on pinnajäänud kõigile neile noortele ja ma arvan ka vanematele inimestele kellel oli, ma ütleksin, tõesti õnn tema teda isiklikult tunda ja temaga kokku puutuda. Meil oli plaanis lõpuks veel kokkuvõtet teha, aga mulle tundub, et ei ole mingisugust, mitte ajaliselt, aga ei ole mõtet mingisugust kokku tööd teha, sest meie sõnaldatud vestlused ise annavad küllalt kokkuvõtliku pildi pildi sellest inimesest, kes oli Paul Pinna. Ja ma mõtlen, me tegime, see oli esimene katse pinnat analüüsida. Binatar ahista kui inimestel, näitlejate, mul on hea meel, et ma tunnen, et me tegime väga õieti, lähenesime. Dialektiliselt arutasime, rääkisime pinnast, pinnast, mitmest tahust, sest pinna tõesti nii väga mitte, küll ta ise ütleb kuskil oma kirjas Jungolsile. Aga kui ma mitte seesugune liikuvate omaduste tundmustega ei oleks? Võib-olla ei oleks ma ka mitte näitleja. Ja mulle tundub, et me selles, et me käsitlesime väga mitmest tahust mitmes perspektiivis jälgisime pinnalt läbi ajakeeriste, et pina sai meile palju lähedasemaks kui siis, kui ma lihtsalt laulud mingisugust sentimentaalse, roosat ülistuslaulu. Nii jal, lõpuks. Lubage ainult niipalju öelda, et. Üks küsimus või üks mõte, et tekib alati seoses Paul Pinnaga. Millal oli Pinna noor näitleja? Ja see on sellepärast, et meil juhtub tihti olema inimesi, kes on 40 aastased, öeldakse ta, on veel noor näitleja, pole vigade maskilt midagi saada. Me ei tea, mida pinna noor näitleja nagu me ei tea, mida tulid Puškin, noor luuletaja. Ja me ei tea ka seda, millal pinna oli vana näitleja. Me ei ole kunagi näinud. Ta elas üle 60-l aastal uppucle kunagi näinud Vanamist pinnad hauka pillata, kui ma ei ole kunagi lõhute vanameest. Rauka. Seitsmest lautorit. Ja pole praegu mitme puhul näitejuhi kõige raskemat etappi, elame üle, kui näitejuht käib ringi, kellele osade kantslerid, kellele seda seda osa anda, siis mitmel korral tekib tunne kuram, kui praegu pinna algselt tema, temal annaks selle osa. Ja kui see mälestus inimesest järgijasse näitab alati kõige paremat tunnistust Mõeldud, et kui lavastaksime uuesti pisu enda ja kõik näitlejad ütlevad ära, aga meil ei ole vestonid. Ma ei usu, et see igavesti jääb elus kõik, alati Tartu pea, kõike ületatakse, aga mõnes suhtes pinnal niisugune niisugune niisugune mägi, mida ei ületa mitte alati aastakümnega ja võib-olla ka mitmekümne aastaga. Nii. On lõpmata palju lugusid, mida pinnast räägitakse, mis käib rahvasuus ringi, kõike ei vastagi tõele, muist vastavat, muist vastab pool tõele ja need lood, mis pinnast liiguvad, need kunagi ei tee läbivaid alati täitvate seda rikkust, küllust ja neid võimalusi, potentsi, mis inimeses peituvat praegu lõbustada. Praegu üks niisugune lugu momendil meeldepinnalist 50 aasta juubeliks oli üks niisugune kuulus tükk äri on äri, millega ta käis gastroleerimas Tartus ja mille kohta on mul siin praegu laua peal olemas. Arvustused, kus öeldakse, et näed ainult oma ees kunstliku jumala armust, kelle haruldane võime antud inimeste südamete üle. Ja siin oleks. Võix arvustaja ütleb niimoodi, et on tagasi tulnud ajad, kus teatesse mindi mitte üksi tüki pärast mitte lavastust imetlema vaid seepärast, et Paul Pinna mängib kaasa ja siin ollakse kolmas soolde Sumbergi lavas uudist lehes. Teine vaatus oli selge nauding, siin avanes näitlejal võimalus nüansse anda ja nendel on pinnameister erilist väljatõstmist vääriks, hingab kõnelus pojaga, tema põnezbajakusta, tänud pinnamängule võimaldus inimhinge saladuse soppidesse ava. Ja selles samas suurepärases paksudes skutel Endel Pärn, keda Putin Tartus gastroleerimas siis tema poeg olnud, kes kirstus lamab, surnud ja see on tõesti siukseid haaravaid hetki terves tükis, kui ta surnud poja juures ahastamis olnud. See oli. Aga kas troll, etendus ja selle selle mõiste Tallinn Tartu distantsid hoopis teised aeg oli teine muidugi harilikud kombestikku, kas troll, etendus lõpeb siis Castor lõõri poolt on ettenähtud laud lahkumiskoosviibimine, see oli korraldatud stamp Vanemuise restoranis ja Pärn pidi siis selle asja korraldamata asjadega. Mis Alsus saanud, kas Exceli valmis? Ja muidugi kes mäletab 1009 47. aastal seda päeva, kui oli Paul Pinna matused maeti koosa Kulüüdikuga päeval. Nüüd ei, see oli esimesel aprillil. Töö juures, kes vähegi mahti sai, tuli tänavale. Tervel stonia ümbrus ja terve Narva maantee oli palistatud inimestes, kitsesid tummalt igal iga, kui me juhtusime nägema vaatama inimeste silmadesse, siis kogu aeg tundus, et, et et kõik nagu mõtlesid, mingisugust ühte mõtet ja sel hetkel nagu tihti harilikult surres pärast surma jääb inimeses särgitamad, teine plaan ja siis hakkasime alles kuskil korraga sügavamalt taipama. Kes oli see inimene, kes meie ära läks. Nad ei tunne nii tervikuna, nii lähedalt elus, kus me iga päev kokku puutunud sinise puudused ja voorused paljud rockis silma paistavad. Ja seep, tumm, vaikus, need pilgud, need mõtted, vaated, et ja see hiigelhulk rahvast see jutustas. Sest et tal on nagu üks terve hiigelsuur kivi eesti teatrist ja kindlasti üks nurgakivi, sest ainult seda tähendabki kindlasti seda tähendab pinna meile ja kadus sellega üks terve suur mõiste. Meie teatrikunstis, mida me nimetame Meisterjaan meisterlikkus ja mulle tundub, et see oli üks niisugune samasuguseid suuri leinahetki ja samasuguse, kõiki haaravaid hetki. Nii nagu siis, kui meie kunstis kadus professor Köler, kui kadus meie hulgast Georg Lurich, vigu kadus Anton Hansen Tammsaare.