Inimelu võlu ja vaev. See on silland, viimane romaan, mis jõudis lugejateni 1945. aastal. Romaani on eesti keelde tõlkinud Harald Lepik ja see ilmus varamu sarjas koos Silland kuulsa Silja romaaniga. Inimelu võlu ja vaev on vananeva kirjaniku tagasivaade möödunule. Teose peategelane, kirjanik Hongisto, on võõrdunud kõigest ümbritsevast. Ta püüab elu vaevade eest pageda. Oma noorusarmastuse juurde. Valitud katkendites põimuvad kaks kohtumist, nende vahel on aastakümned täis. Inimelu, vaeva ja võlu. Katkendeid loeb Aarne Üksküla. Kuid nüüd oli Anna hääl helisenud telefonis ellu, naist tulevat väärtust ja sisu. Silme ees on vana armas lapsepõlvest tuttav linn suuresti kasvanud ja arenenud võrreldes toonase Tamperiga paljude aastad, mida avalik arvamus pidas talle vägagi tähtsaks, kustusid nüüd. Ta oli puhas ja kohmakas, lütseumi poiss. Ta polnud isegi see üliõpilane, kes ühel lõikuskuuööl oli majutatud leiba võõrastetuppa. Järgmisel päeval, kui leba suures saalis ikka veel tantsiti sedasi päevavalgel vaid pooleldi naljaviluks. Just siis tähendas keegi kohalolijaist, et marti Hongist on jäänud täpselt samasuguseks kui enne. Marty tantsis annaga ja saatemuusikaks oli vana Viini valss. Enne seda aga oli sündinud paljugi nii hästi terves ilmas kui ka nende inimeste elus. Mida kaugemale õhtu jõudis, seda intensiivsemaks neis muutuvat eriline ehavalgus kah, kes taevas ei näidanud veel ühtegi tähte. Aga kui oli viitsimist hulk aega üksisilmi mingisse punkti vahtida, võis peaaegu igalt poolt mõne tähe leida. Tasasemadki hääled kostsid üpris kaugele. Kui õhtu süvenes, tõusis kusagilt täiskuu või oli ta servast raasuke kulunud, igal juhul ta tõusis. Ja kui kuu on täis saanud, on see alati kaunike sündmus. Ta tõuseb mõnest metsa sakist, on siis seda metsahoitud või lagastatud, kuidas kunagi. Ja teda vaatab popsi laps töölt tulev, kuna mees luuletaja. Õhtu sõudis lebava mõisas, milles eneses nagu peitus mingi jõud, ta valitses oma mõjupiirkonnas olijatele, ehkki need väljaspoolmõisa eluringi nii mõtteavaldustes kui sõnavõttudes üldiselt nähtavale-kuuldavale tõid, mis masti mehi ollakse? Omal oli Juhanil ebatäielikult unarusse jätnud oma parima koolivenna Martti Hongisto kellel oli enda poole lihavõttevahe hääle kutsunud. Marti, oli juba sunnitud majarahvalt üks ja teinekord tema järele pärima kuid talle vastati väga uduselt. See asi huvitas nüüd ääretult vähe. Juho tallimees Lentsis jõude talliõuel. Tema oli lahkesti valmis juttu puhuma. Ta nimetas, et Päeval lõokest kuulnud, nii hilja ta siiski enam ei laula. Ei kuldnokka pole ta siinmail veel näinud. Arvata on, et kirikukülas küll juba vilistab. Vaadake, anna preilit, kus on teine katusele roninud. Tegelikult oli Anna elumaja katuseharjalt kogu aeg jälginud talimees juhu ja perekülalise lütseumi õpilase Martti Hongistu jutuajamist. Et Hongist oskas nii vagusti seista ja kõnelda nagu Joloogi. Selles oli midagi õige meelt lõbustavat temale tuttavatest poistest ei oskaks seda ükski. Anna ise tundis, kuidas ta silmad läkitasid, kiirgavad lausa kõrvetavaid pilke taliõue poole. Aga ta oli ju ohutus kauguses, kuni ühtäkki märkas, et juhu oli teda märganud ja ütles midagi vestluskaaslasele. Anna pilk oli juba naelutatud elamule metsa serval just nagu oleks ta seda ammu uurinud. Kui talimees, juhu ja lütseumi õpilane vangist olid oma dialoogi maha pidanud, läksid nad lahku. Lütseumi poiss lonkis talli õues tasapisikarjaköögi juurde, katuseharjal istuv anna ei võinud sealt teda enam näha. Ometigi teadis Marty kogu aeg, et ei kõlba niiviisi oma sõbra ja klassivenna õe silmapiirilt kaduda. Ta tüüriski nagu õige mees kunagi mööda peateed mõisa suure värava poole. Õhtu sisaldas kõiki neid toone ja värve, mida üks põhjamaavarakevadine õhtu võib sisaldada. Isegi surnud mullusuvine rohi paljaks sulanud kohtades osutas nüüd vähemalt niisama suure teene, kui oli osutanud oma parimasse luhtamis eas selle toores lõhn uhkas kevade aimust. Asjalikult võttes oli see küll määrdunud kululõhn kuid ühtlasi tähendas kevadeeelse maa vägevat ning salapärast hingust. Kuluheina lõhn nagu vastaks kustuvate talvetähtede hingamisele. Lütseumi õpilane Hongisto jalutas leba mõisa peaalleel ja selles polnud midagi iseäralikku. Ta läks kahe poole väravani ja pöördus siis ümber. Ta nägi ääre pärit, mille ülesvõtteid ta vist kunagi varem oli näinud. Aga ühelgi pildil polnud seda väikest üksikasja, mida ta nägi. Mõisahoone katuseharjal istus niisuguse näoga, nagu poleks tal vaatajast õrna aimugi, selg tee poole ja otsekui õhtu kuminat kuulatades mõisal noor preili, anna leiba. Kummalgi neist verinoortest inimestest polnud vähimatki kahtlust, et nad olid teineteist märganud. Mõisa teeradadel ei liikunud enam kedagi. Martimegi läbi akna, kuidas köögis üks teenijatüdruk usinasti ringi saalis. Ilmselt ei pannud tüdruk üldse tähele toda mõisale liikuvat vaikset ning tagasihoidlikku poissi. Koolipoiss Hongisto läks köögipoolsest otsast ümber peahoone ja seadis sammud suurde rohtaeda kus ta pidi minema lehtlani välja enne, kui katuse külg lubas tal näha selle inimese nägu, kelle selga ta oli äsja häärberi peaukse poolelt võinud vaadelda. Nüüd seletas ta eemalt tüdruku nägu. See oli seesama, mida ta mõnikord Tambre soli näinud. Ta oli näinud seda nägu koolilaste tavalises jalutuskohas mõnel üksikul õhtul. Ta oli siis näinud ka tema pilku. Jäi teadmatuks, kas mitte annab olnud kahe üsna erineva poisi Juhani lebaja tihongistu südame sõpruse algpõhjus. Katuseharjal istus tüdruk ja neis peaaegu et temagi püüdis taevast veel mõnd tähte leida. Ta oli sama inimene kui see tüdruk seal Tampere jalutuskohas aga seal oli ta vaid üks tüdrukutest vahest mingil erilisel viisil kaunim neist. Aga siin oli tal usaldusväärseks istmeks 200 aasta vanuse maja katusehari. Pealegi lihavõttevaheaja esimesel õhtul. Juhani oli kunagi mööda minnes nimetanud, et leba mõisa peahoone on nii vana. Kui marti, aiamaja seina äärest nägi annat eestvaates, milles ta väga hästi teadlikul ehki ta seda välja ei näidanud. Tundis ta järjest kasvavat pinevust nagu mingi ülesande kallal, mille õnnestumise seisab päris kindel olla. Ta taipas, et tal ei jää muud üle, kui ronida redelit mööda üles katusele Hanna kõrvale. Selles küljes olid küll mõned alumise korruse aknad, mille taga asuvatest ruumidest tal polnud aimugi. Aga nende välisilmes oli kuidagi salapäraselt heada ohtlik varjund. Kui nad siis katuseharjal istusid, ütles alla. Kuule marti, eks ole siin ilus ümbrus. Suurim ime oli, kuule, marti. On küll, vastas koolipoiss, kelle ihus ja hinges toimisid need parimad jõud, mis looja sinna oli pannud. Anna haaras venna koolikaaslasel vasakust käsivarrest. Kuule, kas näed seda hütti seal? Näe, see seal. Ma olen tihtipeale nende pool käinud, meil on palju lapsi ja nad kõik on kole vaimustavad ja, ja nüüd uks käis, lähme meiega alla. Tüdruku pigistus, poisi vasakus käsivarres muutus järjest tugevamaks, härra, lase mind alla kukkuda. Nad ei kukkunud alla aga sõõriku või pea praegu sõõrik tõusis. Ema oli käinud Annale head ööd ütlemas. Anna oli oma toas pikk öösärk seljas. Nad suudlesid teineteist kenasti, pisut kelmikalt Jannalex voodisse. Sama neis tegevat kogu mõis piigakestest pere rahvani lebama. Häärberi ülemisel korrusel oli neli, elutuba, üks igas nurgas. Keskel oli üsna avar ruum, hall, mida tol ajal nimetati ülavööruseks alt korruselt viis sinna trepp ja selle aknad avanesid põhja ja lõunasse. Ühed sinna, kust marti Hongist oli õhtul vahtinud, anna selga ja teised sinna, kus ta lehtla juurest oli silmitsi. Neiu nägu. Kaasus loodepoolsel nurgal ja seega ei langenud sinna otsest kuuvalgust, vaid ainult peegeldust all Juhanile tema toa ukselt head ööd soovinud jäi ta veel tükiks ajaks kuupaistes maastikud tunnistama. Tali nüüd üksi. Kuid praegusel hetkel oli see kõik nagunii üks tühine asi. Mingil moel istus Marti nagu veelgi katuseharjal. Ta oleks pidanud riidest lahti võtma ja voodisse heitma. See oli hästi kohe vilja kenasti valmis tehtud ja tuba üksi tema päralt. Meedia muudki asjaolud tegid lahtiriietumise ja magamaheitmise talle praegu võõramaksja võimetumaks. Kui kunagi enne annast ei maalinud endale vähimatki pilte, ei kujutanud teda endale ette kui kindlat isi. Aga pelk teadmine, et Anna on olemas, et tasub kindlasti siinsamas kuuvalgus uppunud majas oli võimukas joovastav alistav seik. Mida võis poiss muudkui edasi-tagasi kõndida toas, kus lõhnas mahagoni ja vana nahkmööbli järele. Ta kõndis tasa ja tal oli meeles, et ees seisab lihavõttevaheaeg. Ta lisanud hea veerandi tunnistuse. Tore tunne, kui midagi ees ootab. Ta teadis, et isa ema elavad ilusti ja on terved. Ta nägijad nast kuupaistes karjaõue, kus Talimis juhu oli talle öelnud. Vaata, anna preilid. Hommikul tõi häärberi nägus toatüdruk pererahva külalisele kohvi kätte sel kellaajal, nagu majas üldiselt kombeks oli ja milles proua leba oli juba õhtul ette teatanud. Nooria oma elust üpriski teadlik teenija piga hämmastus kõvasti, kui leidis külalise kõigi riietega voodivaibalt magamast. Koolipoisi nägu oli pööratud valguse poole, ehkki päike siia tuppa veel sisse ei paistnud. Magava poisi näo omapärane ilmsi tuss köitis näitsikute tähelepanu. Tal tekkis peaaegu emalik tunne ja ta ei suutnud hoiduda poissi hoopis lähedalt vaatamast. Seda aega, kui ta asetas kandiku magaja peatsisse väikesele lauale, kuhu ta seda palju kordi paremini ja eriilmeliste peade juurde oli asetanud. Tunne kasvas veelgi, kui poiss üles ärkas ja halenaljakalt jalule kalpsas. Kui poiss õhtul oli uinunud kaunite mõtetega, siis sündinud tema ärkamine näotus olukorras. Eile õhtul tol imelisel õhtul, mis oli nagu mingi ootamatu autasu teadmatu teene eest ja mis oli nagu leebe hiigelelukas hiljukesi igalt poolt ligi hiilinud kõdu ja muda lõhnalisest mullast kahjast ja tähti varjamas päevast suve tulekut ette, kulutavast loodusest. Tol õhtul, mis hommikuvalguses tundus olevat ääretult kaugel, olles kummatigi alles jäänud majja, kus ta kõikjalt vastu Sirendas. Tol õhtul olid Anna ja marti, kes olid veel verinoored teineteisega kohtunud, ilma et ükski hing kogu häärberis oleks seda aimanud. Anna polnud sugugi salanud, et ta oli juba voodisse heitnud, siis aga jälle üles tõusnud. Kui Anna voodist tõusis ja läks mööda kuuvalgeid ruume ringi uitama. Ei mõelnud otseselt küll mingile kohtumisele. Poiss võis juba magada. Tavaid teadis, et ta ise magada ei saa. Kõigepealt läks ta suurde saali, kust kolm akent avanesid lõunasse ja kolm põhjakaarde. Seal olid täiesti valge. Kuupaiste tundus küsivat, mis armuline preili soovib. Armuline preili leidis sel silmapilgul, et tal on mingit soojemat riidetüki ümber vaja ja ta läks esikusse ning tõmbas seal selgamatut Ottawas amet palitu ja hakkas trepist üles minema. Katsunud seda mingil moel vargsi teha. Tali, vaid kindel, et ta sealt ülakorruse aknast näeb takistamatult seda kohta, mida tahtis näha. See koht polnud midagi muud kui nende oma paadi Valgma. Ja meeldiv mälestus, mis sellega oli seotud, seisnes selles, et seal kord mitmed suved tagasi. Üks onu oli saarestikus sõidult tulles teda paadist kuule, vahvalt maale tõstnud. Mälestuse tuum peitus sellest tõstmisest äratatud poole hoiuseguses lõbutundes. Marty Hongistu kuulis oma tuppa ära, kuulis otsekui selja tagant, kui nad ikka veel vahtis kuupaistelisele puiesteele, kuidas keegi tasa trepist üles tuli. Verest käis läbi tuksatus. Aga tal oli võimatu aimata, kes tuli ja talini noor. Ja oli vaikne kuuvalge öö vanas mõisahoones, kus ta viibis esimest korda. Ta ei osanud midagi arvata. Ta pöördus järsult ümber teadvuse, üks osa kuulatas omaenese vere kohisevad tuikamis soontes. Samuti jõudsid üles ja kuuldusid tema toa uksest kaugenevad. Siis jäi kõik vaikseks, aga ükski ülakorruse kolmest ülejäänud uksest ei käinud. Oli vaikne kuu paistis endamisi ja nagu kõige muu kõrval vahtis kübeke huvitatult poissi kelle pulss tagus just nagu oleks ta leebelt tahtnud tähendada, et on ilmas palju palju näinud. Nii siin kui ka mujal. Poiss tegi mõned hiilivad sammud, ta märkas, et polnud lahti riietunud ja see tõsiasi lõi tema teadvuses kuidagi seoses sellega, mis nüüdsama oli kõrvu kandunud. Siis tabas mingi sisemine tundemeel kerge sahina kuskilt sealt poolt, kuhu tasased sammud olid kadunud nagu vaistlikult tunnetatav julgestus. Ometi oli ta ikka veel kaugel võimalusest, kas või hinge salasupiski oma oletust nimepidi nimetada. Hiilimisi nagu enne lähenes ta uksele ja daatas selle tunne, mis seepeale tagasihoidlikul ütlesime õpilase marti Hongistu südamest läbi kihvates tolle nooruki, kelle hinge sügavustes kogu tema andekusele vaatamata pesitses tunne, et ta on teistest pisut saamatum, ehkki nii elurõõmus ja enesekindel poiss nagu juba nii oli just tema oma parimaks sõbraks võtnud. Ja see tunne, mis joobastas tema süütut loomust hetkel, millel on mingi uus tee ja trepi käsipuude avastamine aidanud see tunne võis olla, sellest võis kujuneda möödapääsmatult ligi tõmmates eemale tõugates Temassaa tus, tolle ilmsüütu poisi saatus, kes ise polnud süüdi. Need silmapilgud olid just sellega ja sisuga, mis neil oli ja ta ise ei saanud sinna midagi parata. Ja arvatavasti ei osanud oma tunnete vastu sel hetkel midagi ette võtta ka see, kes seisis alli keskmise lõunakaare aknal ja vahtis välja nii, et tema parem piss kuuvalgel esile joonistus kuu vahti ja käitusele, nii nagu poleks ta kuulnudki ukse avanemist selja taga. Kummatigi hüüdsid tuhanded kuuldamatud hääled neile kahele verinoorele inimesele, millega on tegemist. Hulk aastaid hiljem täismehena tutvus ja vennastus marti Hongistu paljude omaealistega. Need olid ilusad tugevad mehed, kes veini mõjul vahel usalduslikult jagasid oma elukogemusi. Nad rääkisid peenetundeliselt naistest, keda nad oma eluteed olid kohanud ja omanud. Nende mõtteavaldustest jäi kõlama ürgnaiselikkuse jõudja tähendus. Kuid marti Hongistule tundus alatasa, et tema pole iial oma elu kestel osanud sisse elada, sest elu kõige Hellemasse külge. Et esimene ilus kuupaiste viiv leba häärberi ülakorrusel oli vaid olnud ja läinud. Suudlus, mille nad võtsid ja andsid, oli neile mõlemale, nii tüdrukule kui poisile nende elu esimene kümneid tuhandeid taasta tuli mööda veerenud, kui lühike aeg, enne kui nad oma sugupõlvede liini pidi olid käesoleva hetkeni jõudnud. Vaevalt neist kumbki iial mõtelnudki, et inimesed võivad kogeda midagi sellist, kui nemad. Nüüdsama. Tee ronis tuttavat treppi pidi ülakorrusele jäädes viivuks seisma vahe mandamele, kust trepp keeras. Sinna ei langenud iial otsest kuuvalgust all vestibüülis vinetas kuupaiste maheda ja kahtjana ülahallis aga oli aimatav heledana otsekui aktiivsena. Marty Hongistor rühkis üles ja astus oma tuttavasse tuppa. Seal pidi nüüd olema elektri valguski, aga ta ei tahtnud tuld põlema panna. Ta tundis mööbli paigutust ja oskasse pärast Loovida ses napis valguses, mida kuu heitis meelde üks kauge lihavõtteöö. Miinus ka lõikuskuu öö. Kuid nende mälestuste toime oli kummaliselt nöör. Vähe puudus, et mõistus neid hoopiski minemaid tõrjunud, nagu ta tõrjub ja surub välja mälupildid, mis inimesele tema enda arust päris kasuks ei tule. Vangistus silmitses peaalleed, mis nüüdki kuuvalguses 10. ja ta mõtles, mis tarvis, ma siia tulin. Maa oimetu kui koolipoisipõlves vanasti ja isegi hiljem siinsamas toas. Ka kodurahvas, kes temast oli magama jäänud, vilksatas teadvusest läbi ja sellel uid pildil oli suutuks eriline varjund. See oli nagu dekujutus mõnest kõrvenurga hurtsikust, mille rahvas rassib ja võitleb teadmata ja targutamata. Miks see nii on? Küllap magab ka väike kleenuke Arvist poeg. Ta silitas käega neid kohti seinas, kus talle päeval oli näidatud sõja ajast pärinevaid kuuliauke. Need polnud tahetud remondiga kõrvaldada. Ta mõtles Juhanile oma varase nooruse parimale sõbrale kelle kuju nüüd nagu vaadanuks kuskilt oma ausa ja avara pilguga ei hukkamõistmisega heaks kiites, maid otsekui oodates. Niisuguse poisi puhul, nagu Juhani leba ei loe, elab ta. Või on surnud. Ja our Johani. Anna poeg, see, kes laulis nii, et mundrikuue põunais kitsaks jäävat ilmutanud oma sõbra vastu isesugust jahedat tähelepanelikkust. Ja kui ta enne ärasõitu palus ema omavahelisele jutuajamisele, oli Hongistud tundnud end nagu kõrvalejäetuna, otsekui oleks ta tühi koht ses vanas majas. Ongistu käis toas edasi-tagasi, täpselt nagu lihavõtteööl, ammu-ammu aega tagasi ja uuesti ühel lõikuse ööl. Jürikuu ja lõikuskuu. Kui palju on neil ühist ühes aimus sellest, mis tulekul? Peas annaga kahekesi, kõik teised on surnud või minema läinud. Marti oleks seda aega nagu oodata, teadnud. Trepilt kostsid aeglased tasased sammud, mis tundusid ülespoole tulevad. Need tulid üles välja ja kuuldusid siis eemalduvat leba harrastama. Ülemisel korrusel oli nagu juba 200 aastat oli olnud neli tuba. Hangistu oli tulles kindlaks teinud, et kõigi uksed olid kinni. Sammud tundusid trepi otsa juurest eemale liikuvat ja siis vaibuvad. Kuid ükski uks ei avanenud. Süda põksus ja mees, kelle juustes meelekohal oli juba õrn, õrna härma korda, nii nagu näeb maapinnal esimesel karged sügishommikul seisis oma toa ukse taga ja kuulates aga polnud midagi muud kuulda kui omaenda vintske mehe südametukslemist. Vaist ütles talle päris täpselt, mis ta näeb, kui ukse avab. Just seda ta nägigi, sihvakas kaunikujuline naise kehana haldusakna piida, vastu kooli juba kõrgele tõusnud ja valgustas selgelt Annaleba nägu sealtpoolt küljest, kus marti Hongistul oli ukse avanedes võimalik seda näha. Oli päris kindel, et ka Anna polnud mõelnud, kuidas sinna tuli mingile kunagise sündmuste rea taastamisele. Seletamatu igatsuse ajel oli ta teinud endale ööaseme sinna ülakorruse tuppa, mis asus iiliti Hongistu toa. Vastasrohkemale polnud ta mõtelnud ja vähemalt polnud ta teadlikult akna alla seisma jäänud, et Marttiga kokku saada. Tal oli üldse raske sellest aknast peatumata mööduda, kui ta kuuvalgel sinna ligidusse sattus. Kuulis, kuidas Martti ukse avas. Ja nagu alati ärritas teda nüüdki. See ettevaatlikkus, mida Marty säärases diviisis asjas ilmutas olid nad ju kahekesi terves majas. Ja pealegi on tema, anna peremees majas. Marti tuli tema juurde, surus end tihedalt tema ligi ja suudles. Nüüd oli see hoopis teine marti kui tookord sel õnnetul kuupaistelisel lõikuskuuööl üle 20 aasta tagasi. Nüüd olid nad enam-vähem üheväärsed kooli läinud oma teed. Lõikuskuu hommik hakkas ahhetama. Noored inimesed üle maa magasid kõige sügavamat und, olenemata sellest, kuidas olid õhtu veetnud lepa mail oli hommiku valgenedes ärkvel usutavasti ainult kaks inimest. Marty lebas selili, silmad suletud. Anna toetus parema küünarnuki najale. Oli juba niivõrd valgeta, võis öelda. Oh sind, hallpead, kes oleks uskunud, et isegi need juuksed ükskord halliks lähevad. Möödus pilguga aega, enne kui marti ütles. Mis pärast sama omalajal tagasi lükkasid. Ära küsi ühte ja sama asja 10 korda mis pärast samu hukatusse tõukasid. Minu meelest on sinuga Tartus üsna meeldivat laadi. Kas sa ei ole siis marti hangisto? Olen täpselt nii, nagu sina oled Annalleba. Hommikuvalgus võttis üha enam võimust, Anna väsis oma asendist, pea vajus padjale. Ja varsti magas ta nagu magab ilmsüütu laps. Marti jäi veel hulgaks ajaks ärkvele. Tema hinge täitis võib-olla puhtaim tunne, mis talle anna vastu eales olnud. Oli teda omaks tunnistanud. Oli kuupaisteline lõikuskuu öö nagu oli olnud kordam. Too kauneim, mida marti teadis oma elus olevat. Tookord läks kuu vahetevahel pilve alla ja tuli siis jälle välja. Kui üliõpilane ei saanud sõba silmale voodis, mis talle oli kätte näidatud. Vagusi ja virge vahtis ta kuud nagu praegugi. Kuni uks läks lahti ja uksele ilmus kahvatu naise nägu. Marty ütles. Armastada nagu olen armastanud sind. Ma tean, et olen kõveral teel. Aga võid sa mind nüüd hellitada nõnda nagu hellitasid kunagi enne. Katkendeid Frans Emil Silland romaanist. Inimelu võlu ja vaev esitas Aarne Üksküla.