Roheline värav. Pere eetris taas roheline värav ning tänases saates pühendama suuresti jõulueelsel ajal ikka ja jälle oluliseks tõusvale teemale tarbimisele. Psühholoog Tõnu lehtsaar räägib. Mis on see jõud, mis inimesi ikka ja jälle jõuluajal poodi ajab ning kas sellele jõule ka kuidagi vastu saab astuda? Küsitlesime ka mõnda tuntud inimest, et teada saada, mis on tema mõttetu. Imastu Andri kseno Phantom kõneleb sedakorda hoopis ühest huvitavast eksperimendist mööblikeskkonnakoormuse hindamise alal. Marek Strandberg lõpetab pajatused energeetika teemadel. Stuudios anarhia. Saate kuulamise käigus tekkinud küsimusi, ettepanekuid võite meile läkitada elektronposti aadressil roheline varal ät r. E head kuulamist. Algatuseks. Lühisõnumid meilt ja mujalt. Eesti elektrijaamad on Euroopas aja suurima saastaja hulgas 31. ja 33. kohal. Kaks jaama paiskavad aastas õhku kokku 79000 tonni vääveldioksiidi ja lisaks veel 38000 tonni lämmastikoksiidide ning kuus miljonit tonni süsihappegaasi. Taani firma Consulting network koostas sõnnikust elektrit ja soojust tootva koos tootejaama tasuvusuuringu. Eesti Energia tellimusel valminud uuringust selgub, et Ekseko seafarmi rajatava kombijaama ehituseks kuluks 65 miljonit krooni. Taanlased on uurinud sõnnikust elektri ja soojuse tootmise tasuvust kevadest saadik ning sel nädalal esitatakse ligi 300000 krooni maksma läinud uurimistöö lõplik versioon Eesti energiale ning Execule. USA valitsus kinnitas sel nädalal oma vastuseisu Kyoto kliimaprotokollile. USA valitsuse kinnitusel on Ühendriigid valinud teistsuguse tee, kuid töötavad siiski üleilmse kliimasoojenemise pidurdamise nimel. USA president George Bush rõhutas rahvusvahelisel kliimakohtumisel Buenos Aireses taas, et Kyoto protokolli järgmine on liiga kallis ning protokoll pöörab ülekohtuselt vähe tähelepanu arengumaade kliimagahjulikule tegevusele. Viimase 20 aasta suurimas energiakriisis vaevlev Hiina kavatseb rakendada ranget energia kokkuhoiupoliitikat ning hoida sellega kokku miljoneid tonne kivisütt ja naftat aastas. Hiina majandus kasvas selle aasta kolmanda kvartali lõpuks 9,1 protsenti. Koos majanduskasvuga kasvab ka nõudlus kivisöe ja nafta järele. Nõudlus on ammu ületanud Kodumaise pakkumise. Suvel kannatas kõrgest energiatarbimisest tingitud elektrikatkestuste käes üle kahe kolmandiku Hiina provintsides. Sel teisipäeval kogunesid Lõuna-Korea pealinna souli lähedale kvanghamunny pea kõik Korea keskkonnaliikumiste föderatsiooni liikmesorganisatsioonide liikmed. Keskkonnakaitsjad avaldasid meelt valitsuse plaani vastu ehitada erinevatesse kohtadesse üle riigi 230 golfiväljakut. Protestijate kinnitusel põhjustavat golfiväljakut Korea loodusele korvamatut kahju. Eriti suures ohus on aga Korea poolsaare haruldane linnustik. Suurbritannia kuningliku keskkonna saastekomisjoni hinnangul tuleb tööstuslikku kalapüüki Ühendkuningriigi vetes vähendada vähemalt 30 protsendi võrra, et kaitsta ohustatud liike. Komisjoni kinnitusel tuleb kalalaevastiku vähendada jätkusuutliku määrani. Suurbritannia kalandusministeeriumi teatel on esimesed sammud olukorra parandamiseks juba astutud. Jõulud peaks olema valguse iluaeg tähenda, kui nad inimesele siis kas Jeesuse sündi, päeva pöördumist pikenemisele talvisel pööripäeval või lihtsalt võimalust aeg enne aasta lõppu korraks maha võtta. Paraku tähendavad jõulud ka peavalu keskkonnakaitse eile, sest niigi kõrgel tasemel tarbimine kasvab lausa pööraseks. Ning sellega seoses suureneb muidugi ka koormus keskkonnale mis inimestega enne jõule nii pööraselt tarbima ajab. Tartu Ülikooli õppeprorektori Cap psühholoog Tõnu Lehtsaarega ajas juttu Kristiina Baum. Mis võivad olla sellise jõuluhüsteeria psühholoogilised? Tagamaad ilmselt neid põhjusi on rohkem kui üks. Ma arvan, et väga tugevalt mõjutab seda asjaolu, et meie inimesed üldiselt on üsna hõivatud ja jõulude periood tekitab olukorra, kus inimesed pääsevad otsekui rõhu valt selles mõttes, et see on periood, kui ka meie traditsioon toetab seda. Ta tehakse kingitusi. Kingituste tegemine ja ostmine võib aga olla seotud ka täiesti isiklike motiividega. See tähendab, et, et inimesed, kellel on kuhjunud rahuldamata ostukirge saavad seda sellel perioodil tasa teha. Nüüd miks see igal konkreetsel juhul sünnib, nõuab Igaka konkreetset vastust. Kas seda heatahtlikkust üksteise suhtes saab väljendada ka mõnel muul viisil, kui kinkida üksteisele võib-olla mõttetuid asju? Kindlasti saab väljendada ja ilmselt ka, kui me räägime heatahtlikkusest selle sõna sügavamas või tegelikus tähenduses siis kui see on olemas, peaks heatahtlikkus väljendama nii-öelda kogu aasta ja igas argipäevast ning mitte olema ainult jõuluperioodi tegevus. Ning seepärast jõulude ajal kingituste tegemine võib väga paljudel juhtudel olla lihtsalt hea kombetraditsiooni täitmine mitte aga niivõrd tegeliku kiindumuse või poolehoiu väljendamine. Ma arvan, et jõulude algne tähendus lunastaja sünd on see, mis tähendab inimkonnale suurimat kingitust, mida jumal on teinud meie sekulaarses ühiskonnas on see aga asendanud ostupalaviku vormivõtva kinkimisega. See, kus tuleb ostupalavik, võib omada üsna mitmeid tagamaid. Tänapäeval on näiteks hakatud rääkima ostusõltuvusest, mis on psühholoogiliselt sarnane fenomen nagu mängurlus, mis tähendab seda, et kui inimene sattub kauplusse, siis ta enam ei kontrolli oma käitumist, vaid lihtsalt ostab Ostupalavik võib-olla ka seotud moe või traditsiooniga teatud ülekantud tähenduses millegi massipsühhoosi, taolisega, kus inimesed teevad seda, mida kõik teevad. Ja samuti see ostupalavik võib olla seotud lihtsalt traditsiooni või kombetäitmisega, mis mis jõuluajal võimendub ja see on iseenesest hea komme teha teisele kingitusi. Kuid sellega kaasneb ka sageli nii-öelda tühi astuda või, või, või lihtsalt soppamise fenomen. Ja tulemuseks on, et jõuludest, mis peaks olema lunastaja sünnipäev on saanud suured sisseostupühad. Sageli võib juhtuda, et ostujärgne kainenemine leiab aset kas siis kaupluse ukse taga või hiljem kodus ja küsimus võib tekkida, et miks siis inimene sellel hetkel, kui ta ostis, ei andnud aru oma tegelikest vajadustest ja võimalustest. See on ilmselt ka üks selliseid näiteid, kus meie kaasaegne meedia reklaamturundusele suunatud ühiskond juhib inimest, mitte inimene ise ei valitse lõpuni mu käitumist. Samal ajal ilmselt niisugune ostuküllus või üleküllane ostmine käib kaasas ka majandusliku jõukusega, sest kui me vaatame läbi inimühiskonna, siis need, kellel on olnud avarad majanduslikud võimalused on sageli pillanud ja passinud. Ning kuna meil on tegemist heaoluühiskonnaga, milles inimestel tekib esmavajaduste järel teatud ülejääk, siis seda ülejääki ka meie praeguses sellises tarbilly, lõikus ja heaolule suunatud ühiskonnas ka lihtsalt nii-öelda lüüakse laiaks, lüüakse läbi. Kui küsida, et kas poest kingitud asi või lihtsalt koosveedetud mõnus aeg kumb on suurem väärtus, siis vastus taandubki sellele, mida me enam enam väärtustama. Ja ma isiklikult arvan, et oluline, mitte ei ole kingitud asi niivõrd-kuivõrd, tähtis on selle kingituse taga olev kas tunne, motiiv, soov või tegelik tahtmine. Ja nii me ei saa öelda, et näiteks sünnipäevaks saadetud kaart on ainult tükk paberit vaid selle kaardi taga on osavõtlikkus, märkamine ja tähelepanek. Ja ma arvan, et kõigi nende kingituste juures ei ole siiski mitte niivõrd olulised ennekõike need asjad vaid need asjade taga olev tunne või motiiv, mis seal on loonud ja kuidas keegi seda edasi annab, kas mõne vahetu eseme kingituse kaudu või suhtlemises mõnel muul viisil tähelepanu avaldades. See on juba teisejärguline vormi küsimus. Aga oluline väänalikese sisu. Ma küsiks lõpetuseks, mis on olnud teie elu kõige mõttetum ost? Ma kunagi väljasõidul unustasin koju kingad ja olin teel olles sunnitud endale uued ostma. Võtsin ainukesed poest saadaolevat ja ma ei ole neid kunagi rohkem kandnud kui ainult sellel korral. Eesti roheline liikumine kogub inimeste lugusid nende kõige mõttetumaist ostudest. Rohelise liikumise koduleheküljel on selliseid jutte kogunenud juba päris palju. Roheline värav aga võttis ette hoopis avaliku elu tegelasi ja tundis huvi, et milline nende kõige mõttetum ost on olnud. Ühtlasi küsisime ka, mida nad arvavad jõulueelsest ostupalavikust. Esimesena sattus rohelise värava mikrofoni ette Tallinna tehnikaülikooli võrgutarkvara õppetooli juhataja professor Tanel Tammet. Mõttetute ostude hulk on nii suur, et sealt midagi välja valida, nagu üsna võimatu, et pigem ma arvan, umbes kolmandik ostab mõttetult vaeva, et see on nagu hea, kui, kui inimeste nagu kange isu midagi osta, sellepärast et see paneb neid meeleheitlikult tööle, et et noh, nende orjastatakse ühiskonna huvides ja palun väga, kui nendesse kangesti meelt lasta, ennast orjastada, las nad seda nagu teevad. Poliitik Eiki Nestor Vast 74. aastal kunagi tudengina Moskvas praktikaoleku ajal naisele ostetud tšehhi kandekott mis viibis pärast kaks aastat kapi põhjas ja pärast seda viidi komisjonipoodi edasimüügile. Et seda ei olnud tõesti kellelegi vaja? No üldiselt mul ei ole midagi selle vastu, et inimesed jõulude ajal teineteist kingitustega meeles peavad. Et meie elus on seda hoolimatust niigi liiga palju ja kui me siis kord aastas hoolivamad oleme, on, on ju see tore, aga ma loodan, et tähtsad on mitte nende kingituste hinnad. Või siis see, kui palju neid kingitusi on, vaid tähtis on see, et need on tehtud südamest ja rõõmuga. Teine poliitik Sirje Kingsepp Ma tegelikult ajaksin kõik need mõttetud ostud üldse päkapiku süüks. Et kui sul on selline väike laps, siis alates detsembrist hakkab see aeg, kui suss läheb aknalaua peale, aga soss on niisuguse kindla suurusega asi ja ta peab iga hommiku mingisugust träni sisaldama, et mõttetumad ostud on teinud meil ilmselt detsembrikuus, päkapikk kes on ostnud igasuguseid vidinaid, mis läigivad ja sätendavad ja millega lapsel on huvitav mängida umbes kaks päeva ja pärast seda vedeleb kuskil maas. Mõnes mõttes jõulude ostubuum on arusaadav, sest see on üks konkreetne aeg, kui sa täpselt tead, et inimestele saab kingitusi teha. Tegelikult on olemas ka selliseid kingitusi, mis ei olegi ala kommikarp või, või, või soojad sokid, et et nagu, nagu üllatuskingitused üks parimaid üllatuskingitusi näiteks, mis mina olen oma mehelt saanud, olid teatripiletid. Ja inimesed võiksid kinkida näiteks oma kaaslastele koosveedetud meeldivat aega. Eesti televisiooni hommikuprogrammi saatejuht Anu Välba Minu elu kõige mõttetum ost, ma arvan, on elektriline hambahari sest need kõik teised mõttetud asjad on tulnud mingite kaupadega kaasa. Aga hambaravi tõesti selline, mille ma ostsin ja mõtlesin, et nüüd ma hakkan siis uutmoodi hambaid pesema ja elu on palju mugavamad, parem seda muidugi ei juhtunud. Ma kasutasin seda üks, kaks korda ja nüüd ta nurgas seisab. Ei ole mõtet endale muretseda asju, mida sul vaja ei lähe. Ei ole mõtet kinkida hüppepalle parditopiseid ega siniseid vaase inimestele, kes neid ei taha. Aga teisest küljest vaadates ma arvan, see kui saab, kui sa ostad midagi jõuludeks, on oma sõbrale või oma lähedasele, mis ei pruugi olla suur asjaga, aga et sa pakud talle midagi väikest, ma tea mingi elamuse, mingisuguse väikse asja, millega sa teda meelespead või milleks see näitab, et on oluline sinu jaoks, siis ma arvan, et seda ei, ei saa nagu kani üheselt halvaks mõista, et las need inimesed ostavad, kui need sellest nagu Parema hakkab või kui nad tunnevad, et nad tahavad teistele midagi anda ja midagi midagi kinkida. Loomaaia direktor Mati Kaal, seda võiks nimetada ostude seeriaks, sellepärast et et kuigi ma 35 aastat tagasi suitsetamise maha jätsin, siis ma enne 105 aastat suitsetasin ja, ja ilmselt kõik need suitsud, mis on ostetud, on kõige mõttetum, on, mida on osta, elustunud kui vaadata, kui palju igasugust kraami kokku ostetakse, sellel puhul siis ostmine on praegust üldse muutunud hulluseks, aga, aga sel ajal muidugi eriti jõhkraks. Kirikuõpetaja Jaan Tammsalu. Ma teen need kõige mõttetumaid uste, peab, et iga päev ikka jälle ma avastan, et olen koti koju jätnud ja ostad mõttetult kilekotte kokku. Ühest küljest on ju Dorajat inimesed inimestele mõtlema hakkavad. Toredam oleks see, kui nad mõtleksid neile kogu aeg ja siis ei oleks ka võib-olla palju mõttetuid oste. Ja selge on ju see, et, et inimesed tirivad 11 kaasa, reklaam tirib inimesi kaasa ja nii edasi ja nii edasi. Kahju natukene kahju inimestest, kes ei suuda vastu panna ja kes lasevad ennast vooluga kaasa tõmmata. Kui enamasti jäävad kõik suured muutused aasta algusesse, siis roheline värav otsustas siinkohal olla erand ja teha pisukese muutuse oma saatesse veel sellel aastal. Muutus seisneb selles, et koha peal, kus seni on olnud säästva renoveerimise minutid hakkame edaspidi rääkima säästvast elustiilist laiemalt iga kandi pealt, et raadiokuulaja saaks ka oma elu jätkusuutlikumaks muuta. Stuudios on meil täna endiselt vana tuttava Andri kseno fantov ja täna tuleb juttu mööblist. Andrei, sa tulid äsja Itaaliast, mis seal oli siis sellist mööbliga seotut, mida varem nagu maailmas olnud ei ole? Toskaana seal neli aastat käimas olnud selline projekt mida on toetanud siis huvitatud tootjad Firenze ja Pisa ülikoolid, kohaliku omavalitsus ja siis laiemas mõttes kohalik ärikogukond tegemisel otse tootmisavangardiga. Nimelt kui on juba viimaste aastakümnete jooksul näiteks õpitud hindama erinevate toodete elutsüklid, see tähendab, et mil määral koormab üks toode keskkonda alates sellest, et kaevatakse välja, maak kulutatakse energiat selle transportimiseks, selle töötlemise käigus võivad erituda mingisuguseid see näiteks kasvuhoonegaaside, mingeid mürkgaasid selle kasutamise käigus võivad lenduda sellest ootas mingisuguseid aineid, mis on tervisele kahjulikud inimesele tervisele. Ja lõpuks, kui see asi saab nagu läheb katki või inimene kaotab oma kasutuse, et mis siis sellest saad, kas ta jääb kuskile vedelema või siis teda saab uuesti taasringlusesse, Riia Toskaana maakonna projektide puhul on, on esmakordselt võetud ühe toote puhul kõik need asjad, kõik need keskkonna koormavad aspektid kokku, ühte numbrisse. See tähendab seda, et, et siis kui näiteks piinatakse näiteks poole siis pärast seda hindamist on võimalik nüüd inimesel hinnata, et vot sees olnud, kus ma praegu istun, see on nüüd keskkonnakoormus kolme rahvuse teine kui tool, kus istudes naaber see on võib-olla need väga lihtsalt öelda, aga, aga see tõepoolest niimoodi on. Iseenesele projekti nimi on Casa Toskaana allkeele siis inglise keelde on tõlgitud kui, kui roheline kodu, green, room, talonge oma logo olemas ja põhiliselt omavalitsuse rahade peal ning ta on ääretult selline mitte regulatiivne projekt absoluutselt, vaid ta on selline projekt, mis pigem julgustab tootjaid tähelepanu pöörama mõningatele oma tooteaspektidele ja julgustab ka lähenema oma oma turule või ökosõbralikust seisukohast, et kõik need tootjad usuvad, et ostjad ostavad parema meelega nende tooted siis, kui nad teavad, et need on tehtud vähima võimaliku keskkonnakoormusega. Kas selle projektiga on mõned tootjad juba ühinenud? Algas see pihta niimoodi, et on disainer Giuseppe Loti arhitektid, ainer tegi uurimistöö sel teemal ja kui ta leidis, et kui nüüd igasuguste erinevate väga kergete skeemidega arvude skeemidega, arvutusmudelitega, mis siiamaani nagu nagu valitsused ütleme nii olnud kontrollinud oma maalt toodetavaid tooteid ja nende nagu keskkonnamõju tal tuligi see mõte, et viia see kõik ühte näitlikkuse numbrisse. Praegu on see võrk, on päris suurfirmad juba ise tulevasele projekti juurde palvega palun hinnake seda teist toodet. Aga Eestis seda võrgustikku praegu veel oodata pole. Heyson, puhtalt kohalik Casa Toskaana, see on ka oluline, et, et selline hindamine on kohalik, sellepärast et nagu igas kohalikus olukorras, vot see suhe, see ka nende erinevate faktoritel on erinev Toscana puhul on, on eriline näiteks see, et see on ju väga vana ja, ja arenenud tööstuspiirkond skaalas on, on seda tehtud nüüd esimest korda maailmas ja, ja seda on tehtud siis hetkel nagu intuitiivselt ja praegu tegelikult nagu võib-olla siis teoreetiliselt seda siis mõtestatakse lahti natukese natukese rohkem, et kuidas võiks sedasama skeemi rakendada mingisuguses teises olukorras, mis ei ole ta skaalas. Siinkohal lõpetame siis juttu ühest huvitavast algatusest aga jätkusuutliku elustiili tutvustamisega jätkama juba tuleva aasta esimeses saates. Nagu tavaks saanud nõnda jätkame selleski saates Eesti linnades elavate lindude tutvustamist, seda kordan järk piiritaja käes. See lind on meie linnadeks tuntumaid häälitseja, et tema nimi on piiritaja rahvakeeles ka piirpääsuke. Tegelikult pääsuke ei ole, kuuludes süstemaatiliselt hoopis teise rühma ja ei ole ka üldse laululind. Piiritajad saabuvad meile ühtede viimastena mai lõpus ja nende saabumist on kohe kuulda selles mõttes, et nende iseloomuliku hääle poolest piiritajad tegelikult on looduses hoopiski kaljude linnud ja linnades pesitsevad nad kõrghoonetes, mis põhimõtteliselt asendavad neile, nagu siis kaljusid. Piiritajad on kal linnuriigis veel kiiremad lendajad. Nende sööst lend võib olla kuni 200 kilomeetrit tunnis kiirusega. Kiritajatele on omapärane see ka, et nad on väga tundlikud õhutemperatuurikõikumiste suhtes. Madalatel temperatuuridel ja söögipuuduse korral võivad nad langeda tartunne. See tähendab siis seda, et kui lindudel tavaline kehatemperatuur on 40 kraadi, õitse neil siis alla minna kuni 20 kraadini. Linnud on loiud ja nagu magaksid Sel aastal lõpevad ka meie vestlused Marek Strandbergi ka energeetika teemadel. Marek Strand prügiga kohtume küll kohe ka järgmise aasta esimesest aga siis on kõne all juba hoopis transport. Viimases energeetika alases vestluses tahaks aga vaadata natuke seda olukorda, mis meil siin Eestis on. Mis juhtub, kui Eesti jätkab energeetiliselt senises vaimus? Ega muud? Kui me öelda enerketiseerima ennast vaestakse suutmatuteks kümmekond aastat, on Eestis räägitud ainult sellest, kui vägev infotehnoloogia ja biotehnoloogia rahvas me oleme seal olnud nagu selline poliitilistes sõnades innovatsiooni fookus, millest on räägitud ja millest on loodetud kõikvõimalikku head. Paraku on lugu selline, et tehnoloogilise innovatsiooniga on Eestis tegelenud tehnoloogiliselt ja teaduslikult küündimatuid, ametnikud ja poliitikud, kes pole märganud ühte olulist asja, nimelt seda, et meie tegelikult probleem on just nimelt energeetikas, energeetikasektori, tehnoloogilises küündimatuses ning tohutus keskkonna Muhus. Ja kui lähema kümnekonna aasta jooksul ei rakendata uusi tehnoloogiaid, mis energeetika keskkonnamõjusid Eestis märkimisväärselt vähendaksid ja selle kümnekonna aasta jooksul rakendamiseks peaks lähema paari aasta jooksul sündima selline väga selge kava siis tegelikult oleme Me tõenäoliselt kümne-viieteist aasta pärast ühtepidi Euroopa liidus põlguse objektiks kui riik, kes ei ole suutnud oma energeetilist infrastruktuuri uuendada. Aga teistpidi elame me oluliselt kallimalt. Meie elukallidus tõuseb tänu sellele keskkonnavahule väga palju. Ja ma arvan, et sellest ei ole kellelegil head meelt ega, ega tunnet. Äsja käis ajakirjandusest läbi teade, et kunagise IT-lemmiklapse seisukohast on Eesti kukkunud nüüd allapoole kriitilist piiri. Infotehnoloogia ei ole meie saate teema, aga energeetika koha pealt saame küll küsida, et milline on siis eestile sobiv energeetikamudel, et mida meie energeetika, poliitikud ja muud otsusetegijad peaksid siis tegelikult silmas pidama, kui nad Eesti energeetilist tulevikku ette kujutavad? No Eesti jaoks? Kus nagu tegelikult ka kõikide riikide jaoks, aga noh, eelkõige selliste riikide jaoks, kus nagu energeetilist innovatsiooni uuendust ei ole läbi viidud. Olgu siinkohal öeldud, et näiteks Euroopa lääneosas on siis ikkagi energiatehnoloogiaid uuendatud, viimati paarikümne aasta tagusel ajal, kui elektri ja sooja koostootmine sai selliseks oluliseks sõnaks, mida siis arenevates riikides pruukima hakati. Eesti puhul ei tähendab see seda, et me peaksime nüüd ka selliseid suuri või keskmisi sooja ja elektri koostootmisjaamu ehitama hakkama väga kiiresti vaid Eesti jaoks on öelda tulevikuks hajutatud ning maksimaalne vaheliselt autonoomsetel jõuseadmetel põhinev energeetika. See eeldab ühtepidi seda, et asustustihedus peab ühtlustama Eesti ulatuses. Ülitihe linnaline asustus peab olema kompenseeritud lähema kümnekonna aasta jooksul nõndanimetatud haju asumitega. Ja selline autonoomne mikroenergeetika võimaldab ka siis rohkem taastuvenergiat kasutusele võtta. Aga teistpidi me peame rääkima hakkama ka energiasäästust. Sellepärast et me ei saa rääkida pidevalt ja loota selle peale, et meil õnnestub taastuvallikatest ta kõiki neid kulusid, mida meie ühiskond energeetiliselt teed ei õnnestu ja tuleb hakata mõtlema selle peale, mismoodi energiakulutusi elamisele hoonete kütmisel valgustamisel nagu transpordil väiksemaks muuta. Ja kui loodame, et suudame oma majandust ja ühiskonda upitada vaid energiakulutusi kasvatades oleme tegelikult sama leksi teel, kus pool sajandit tagasi oli ka Nõukogude Liit idabloki kus siis paa üritati energiakulutusi kasvatades majanduslikult järele jõuda, siis noh, nii-öelda Ameerika Ühendriikidele see on nagu tegelikult enda surnuks vähendamise tee. Ja, ja niikaua, kuni sellist nii-öelda hajaenergeetikamudelit praktiliselt Eestis katsetama ei hakata, sellist tehnoloogilist innovatsiooni ei tehta. Oleme me selle põlevkivi energeetikaga, noh, nii-öelda oma arengulangusteel siis tõenäoliselt, kui me täna tõdeme juba seda, et ilma sisulise infotehnoloogia edendamisel oleme infotehnoloogias mahajäämus siis energeetikas seda enam, kui ma sellesse ei panusta, olemas 10 aasta pärast täiesti selgelt õppena mahajäänud riik võime olla niukses, põlatud seisundis ja kõigel juhul meie majanduslikud võimalused on oluliselt väiksemad. Aga kuhu see energia siin Eestis raisatakse mis on need kitsaskohad meie energiatarbimises ja kas põhiliselt raiskavad energiat suur või siis tavatarbijad? Esimene asi on selles, et kõige suurema energiaraiskaja on loomulikult nii-öelda Eesti energia peamine elektrienergia tootja. Eesti siseiga-aastaselt kaob atmosfääri kolme kuni nelja miljardi krooni väärtuses põlevkivist põletatud soojust kuna sellele soojusele võimalik leida kasutust. Aegu tagasi, kui Narva linn oli suurim energiatarbija, siis osa sellest energiast tarbiti Narva linnas. Narva elanikkond on vähenemas ja soovida kasutust seal Narvas ka enam ei ole. Ning see ongi peamine, nagu raiskamine. Sääst tulekski nagu sellest, kui õnnestuks kasutada väiksemaid kombineeritud tootmisega tsükleid, kus toodetakse koos soojust ja elektrit väiksemas mahus, mida väiksemas mahus toodetakse sooja, seda lihtsam on leida sellele kasutust. Loomulikult, kuna Eestis paikneb elektrijaam valdavalt nii-öelda ühes Reigi punktis Kirde-Eestis, Narvas, Narva lähedal siis on küllaltki märkimisväärselt ka energiaülekandekulud, mis ulatuvad kuni 20 protsendini. Nüüd, kui me räägiksime sellisest aevale paiknevast energia tootmisest, siis olgu näiteks öeldud, et kui põlevkivist toodeteks gaasi siis selle gaasi transportimise kulud ühest riigi otsast teise oleksid kõigest kolm, neli protsenti gaasist sisalduvast energiast. Nii et igal juhul on otstarbekam rakendama hakata väiksemamahulisi tootmise, mis on hajutatud ja tegelikult võib öelda ka, et elektrivõrgud on nii-öelda nõrgim lüli meie energiast masenduses kuna elektrivõrgud on vanad. Me teame seda kui eelmisel aastal, kuidas Ameerika Ühendriikides elektrivõrkude liigne tehnoloogiline vanus põhjustas suuri katastroofe. Ja nüüd on meil valik, et kas me hakkame oma Eestis olevaid elektrivõrke uuendama või asendame tegelikult kogu energiatootmise sellisega, kus vajadus elektrivõrkude järgi hoopis väheneb. Aga kas tavakodanike peab seda kõike lihtsalt fatalistlikult välja kannatama või on tal mingeid mõistlikke võimalusi ennast ametlikust energeetikasüsteemist koguni autonoomseks muuta? Vähemalt mingilgi määral. Ja täna on. Tehnoloogilised võimalused maailmas olemas loomulikult öeldakse kohe, et nende hind on kõrge, jah, tõepoolest, ja selle tõttu, et autonoomseks muutuda, on vaja alati mingisugust välist abi, abi üldiselt pakuvad riigid riigistruktuurid rakendada siis ühte või teist nii-öelda poliitilist majanduspoliitilist lähenemist nende tehnoloogiatega, mis võimaldavad niimoodi autonoomselt ja omaette energiat varustusega toime tulla, on lugu niimoodi, et nendes ei ole enam midagi tehniliselt nii-öelda uurimist vajavat. Vajalik on lihtsalt nende masstootmisele eeliste loomine. No olgu siinkohal näiteks toodud, et Saksamaal kohustas riik 1999.-st aastast alates elektrivõrke ostma päikeseelektrit hinnaga seitse krooni kilovatttund. Ja tulemuseks on tõeline päikeseenergeetikabuum, kus nii-öelda päikeseelektrielemente paigutatakse kõikidesse uutesse hoonetesse ja olgu öeldud, et 2004. aastal on Saksamaal paigaldatud umbes 350 megavatti võimsusega päikesepaneele. Masstootmine saab sellise meetodiga jalad alla ning lõppkokkuvõttes hindavad nad ise niimoodi, et kui selline suund jätkub, siis 2008. 2010. aastal on masstootmine sellisel tasemel. Me oleme üks päikeseelektri hinna, noh ütleme siis Saksamaa laiuskraadidel viib tasemele 1,5 kuni 1,8 krooni kilovatt-tunnilt. Ja kui selline nii-öelda masstootmine on kord juba Saksamaal käivitunud, siis tõenäoliselt levib seda tehnoloogiaga muudesse riikidesse. Kes siis oskab öelda, kui palju kümnema laste pärast või isegi vähema kuue aasta pärast maksab näiteks põlevkivielekter Eestis võib-olla üle kahe krooni, võib-olla üle kolme krooni, keegi ei tea seda. Ja selles osas ongi ainukene tee selleks, et autona homset energiavarustust nagu rakendada mikroenergeetikat, nagu rakendada, peab ühiskond panustama selliste tehnoloogiate eelise arendamisse. Just nimelt maksupoliitiliste ja majanduspoliitiliste ja majanduslike tugede abil on võimalik luua eeliseid. Mis on siis noh, inimesed näiteks hakkaksid rohkem ehitama energiasäästlikke maju ja rakendama seal autonoomseid energiasüsteem ja kui see on riigi poolt toetatud riiki teistpidi lahendab enda jaoks äraga perspektiivis vaevaliselt probleemi. Et kui näiteks 10 aasta jooksul Eestis oleks nii-öelda säästlikud energialahendused eelisarendatud riigi toel siis kümne-viieteist aasta pärast poleks meil enam nii suurt probleemi kogu energiasüsteemi arendamisega. Meil turismi kõik loodud majad ja elukeskkond oleks juba suurel määral autonoomne. Selle tõdemusega või energeetikaalased võistlused, lõpetamegi ja nagu juba öeldud, järgmisel aastal jätkame transpordi teemadel. Ja ongi tänaseks kõik roheline värav läheb sel aastal eetrisse veel ühel korral, järgmisel neljapäeval. Siis on saatejuht Toomas Jürjo Ado oma arvamusi, küsimusi, ettepanekuid saate esitada elektronposti aadressil roheline varav ät r. E mina Arni Alandi aga jätan koos tänast saadet ette valmistada aidanud reporter Kristiina Baumi ja helioperaator Kätlin maasikuga teiega hüvasti. Ning soovin teile ilusaid jõule ja kena aasta lõppu. Ning ärge unustage, et jõulude puhul pole olulisem mitte lookas laudega pungil kingikott, vaid hoopis miski muu. Nii ilusad ja head. Et inimesed on nii ilusad ja head. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii head. Oli tore firmas kus lihtsalt ei saa teisiti. Kui rõõmustama peab. Koju tulen siis, kui miskit silmas.