Tere õhtust, stuudios maris Johannes. Tänasel pimedal õhtul läheme Pärnu talveteatrisse. Raivo Trass on lavastanud Valli Käärdu, Sven Kivisildniku vabaõhumuusikali pööripäeva päike. Ja Madis Kalmet näitab Endla küünis inglise autori Sheila Stephens soni, vee mälu. Saatele pus heidame põgusa pilgu ühe 60 aastased teatrimehe ja tõlkija noorpõlvele. Ehk soovime õnne Tallinna linnateatri dramaturg-ile üle Vaaloele. Aga nüüd Pärnu teatrisse suvepealinna talveteatritormide ja tungide tunnistajaks olime koos Pillerin purjega. Selle nädala neljapäeval vaatasime pööripäeva päikese eelviimast proovi. Ei olnud veel põlevad kuuske, ei olnud lõkkeid püstkoda ega kiikesid. Aga Tõnn oli juba olemas. Vorsti ja putru, mida puusliku kõhtu keerutada oli isegi ülearu palju. Nii et söögilaul oli lühem kui söögivaru. Talvega ei olnud ja kui proov lõppes, tuli isegi päike välja. Tänaseks on pööripäeva päikese kogu peremuusikaliratas keerelnud juba kaks korda. Ja ees on veel kolme etendust. Ajame juttu selle loo lavastaja Raivo trassi ja autori Sven Kivisildniku ka ja kuulame laule pööripäeva päikesest. Helilooja Feliks Kütt, sõnad Kivisildnik. Käes mõista tõi nüüd Igavesti sel ajal luu sti ja ei ta omi ta käes mõista. Nüüd. Igavesti sel ajal. Lu. Katsuks natuke kirjeldada seda kohta, kuhu meid kutsutakse, ühelt poolt, see on selline nagu väike Disneyland, siin on talutared siis minu lapsepõlves ma meenutan, et siin laulis Vello Orumets ja Laine, et juba kohal vallikärul endal on mingisugune omaaegne elu, mida ta meenutab. Ja siis kolmandaks tuleb siia Kivisildnik kirjutades oma lugu, millel on ka veel mingisugune vint peale keeratud, et millise niukse emotsionaalse seisundiga ma seal üldse olen, ma olen hästi kahestunud, kolmestunud, lõhki rebitud ja siis on veel Raivo Trass, kes on ikka nagu Eesti asja ajada. Estraad, eesti asi. Muusikal Kivisildnik. Et Svenil oli alguse žanri määratlus rahvaooper, saab Eesti rahva ette, lauldakse, tantsitakse, Aetakse jura. See on selts, on lik, meelelahutusküla meelelahutus on pere, meelelahutus. Aga kuidas me kujutame ette 200 aastat, mis tehti, kui me oleme üles kirjutanud need muistendid, muinasjutud, kõnekäänud mõistatused, mis on see tuuliseks loominguks? Praegu Sirvime neid, vaatame neid. Aga see on ju oimu töö, trivise põld, puldiautopõld, midagi, põld terada, tunda mõnu elust, ajati, pula juttu, praeguses eestikeelne jura, juttu räägiti anekdoote, mitte Armeenia anekdoote, mitte slaavi anekdoote, mitte juudi anekdoot riivel oma anekdoodid. Need on meie muistendite ja muinasjuttudes kirjas. Selle kõigi mõte, see, et kui tahad elada, peab suu vahutama, peab teisele ära tegema, peab näitama, et sa oled mees, millega sai tol ajal mees olla juttu lauluga tantsu kulgeva tantsu, Põltki tammuti, imiteeriti loomi, seoli, tants, paganluse hammastele, kõik oli, aga põhimõtteliselt jutuga tegid teisele ära, sõnaga pidi teisel ära tegema. Aga siin on ju selles roos, jusid, me pole, ma olen püüdnud selle poole, seda ei saa pikalt ja võiks kuus tundi teha. Aga siin me peaks olema saksa rahvas, meil peaks olema 60 miljonit türklast koos, eks ole. Palju meid on praegu natuke venelasi, natuke eestlasi ja ma ei tea, keda veel kõik ei saanud enam 11 arugi, varsti selle teo mõte ongi. Noh, kas me oleme natuke tobedad? Meil on teel elujõudu sees. Tehakse viilimine nagu Tarkovski teeb. Nii nagu ma ütlesin, sulle rämps kelle üle me naerame? Tulindeer mõtlesime sõnadega, mis hakkame nüüd sakslase järgi Vinglas järgi pidama, ainult oskab, mida me peame tegema. Mitte kohus, aga see ongi see, missugused ei ole, saame ikka mõtiskleda, härda, indium, seemneid elus hoiab meedeme Talbe Luki vastikul ajal, kus peab saama pull ja mille juured on kuskil väga kaugele sügavas. Ilmale. Mõeldud. Matkata üritusi. Ma. Panen talle üksi. Jook kiiremini. Pära. Sees aura. Jari. Käes mõistad? Õõnsusi igavesti sel. Luu hääles ei ja ei ole ta omi, ta. See Tõnni mäng, mis asi see siis on? Arhiivid ja tutvusid materjalid. Mitte ainult ma lugesin teadustöid ja suulist pärimust, töötasin läbi ja ma lugesin jah, kõike, mida ma nagu sihukeste rahvakommete ja ja tavandite siukse rituaalide kohta oli kätte saada, seda õnneks ei olegi nii väga palju. Paari aastaga sai sellest ilusa ülevaate, aitäh, ma sain nagu aru, et see nagu ometi keel, kui seda niimoodi sellesse sisse minna, tal on mingi mõte või et vot Eestis on see paha asi, et meil räägitakse, et ei ole ju seda oma filosoofiat või oma religiooni või et ei ole sellist oma maailmavaadet tervikuna üles kirjutada. Pudemedia katkendid, aga kui võtta see, eks osa pudemetestased tavandide kombetäitmised, siis neist saab täiesti nagu selge vili nagu eestlase iseloomumaailmavaate probleemide lahendamise viiside kohta. See väide ongi kokkuvõte sellest minu uurimuste eest. Annan endale aru, et mida ma tegin, oli see, et ma tõlkisin selle sõnumi, mis vanasti leina korritoonides ohverdamistes ja, ja Tõnni tegemistest me ütleme seda õnni võrku muidugi, kahtlasem, et ma tõlkisin nagu tänapäevase meelelahutuse keelde, et sõnum on sama, aga vorm on arusaadav, et selles mõttes ma teen sedasama asja, mis kogu aeg on tehtud. Kunagi, kui need riitused rituaalid olid, need ikkagi siis nagu tahtsid midagi nagu nõiduda või posida või et kuidas siis selles tänapäevas show pissiga see kõik kokku käib. No eks ta täpselt nagu, nagu õieti kokku ega šõubisnis on ja ka sellel esiti nimi taha tööd teha, võtab kergelt raha teenida. Ega see ohverdamine, kõik seesama asi tegelikkuse muutmine ilma nagu tööd tegema, et okei, et ma annan putru puuslikule, noh ja siis tuleb ilus ilm või võit sõjas kergemini. Ei peagi nagu kirvega vehkima. Et see on täpselt sama asi. Probleemide lahendamine nagu meeldival viisil, noh, ütleme, et mis siis olid nagu põhilised viisid, kuidas aga eestlased seda tegid, põhiline oli palju süüa, palju juua, palju kakelda, noh, ja ohjeldamatult suguelu elada, mis ta isegi sellest näidendist on jäänud välja, kuna see on kogupere, noh, nii ja naa, aga ütleme, et tahan vihjeid kunagi, kui kristlased siia tulid, sisu kirjeldati eestlasi kui kõige kiimalisemad rõvedat rahvast maa pealt kunagi ma arvan, et ma töötan selle teemaga edasi. Nii sügav, nii tähtis asi, et see, seda me elame nagu praegu välja nagu ansamblile Seksmas siin sõnu kirjutades, et praegu ei ole õnneks kokku pandud kõik ei saa korraga ei jõua, pole aega töö kõrvalt lihtsalt öiseid uneajast lihtsalt tükkhaaval, samm-sammult. Lee Sookuu see ja v. Kuidas selle idee sündaguts oli, ehk avaneb? Minul ei ole ideedega midagi, tegelikult mina vihkan ideid ja kõike seda, mis ideedega seostub seal nik trassi mõttedress mõttes selle kunagi välja seal juba kolm aastat tagasi, et siin nii kaua oleme siis tööd teinud ja siin on, pidime selleks teatri juhatus ära vahetama, umbes et saaks nagu talvele endast teha. Ega see kergelt ei tulnud, kõige ilm tuli ja muuta nagu etendusele soodsaks ja nüüd sai teha, kujutan ette, kui raske, raske on selliseid häid vabaõhuetendusi talvel Pärnus teha, et see, see, see ei tule kergelt. Miks ma seda asja nagu tegin, on? On see, et mulle koju Eesti värk meeldib ja minu meelest Eesti asja tehakse liiga vähe, iseäranis Eestis. Et siin on kõikvõimalike muusikale igasugust solki, üldjuhul on nad halvasti tehtud peaaegu alati kas Jeesusest või mustlaste elust, et võiks ju teha ka eestlastest mõnikord, et see on vahelduseks, see on põhiseaduse nagu elluviimine, sest põhiseaduses on kirjas, et Eesti riik on Eesti poja kultuuri säilitamise jaoks. Selle Jeesuse sõnad ei ole. Et sellepärast ma arvan, et ma lihtsalt täidan oma kodanikukohust sellega. Kodanikukohus on sellises vormis, et seda on võimalik võtta meelelahutusena. Soodsate asjaolude kokkusattumisel võib see ka mõtlema panna ja ma arvan, et ega rohkem ei saa ka seal kogu pere muusikalilt nõuda. Kas sellel show pissi ja rituaali maailmakooslused, mingi side või seos ka jõuluajaga? Julane vana vanapaganlik püha ikka on, aga minule meeldib pööripäev, sellepärast Rahtujaid perepäev on konkreetne optiline fakt. Mingil hetkel on mingi valgus nagu pikem või lühem. Aga, aga mis see jõul on, selle selles mõttes on täpselt ei tea ja, aga, aga mille me teda praegu müüakse, seal ebameeldiv. Sealt ei ole nagu midagi võtta seal reklaamikampaaniaks muudetud universaalne reklaamikampaania, millega saab müüa igasugust sitta. Milleks ennast sellega siduda? Meil on iga päev kaheksa tundi asju, ma tahan vahepeal vahet ka midagi endast, räägin endast, räägin. No aga, kuule, see on ju hullumaja, ma tulen siia, mul on ju külm, mul varbad külmetavad kuuseumi, tead, ma tulen Pärnusse, eks ole, mõttes on ju kaunis suvepealinn ja nii edasi, et kõik need kaunid sõnad, sa ise elad siin ja naudid suve, mina pean siia talvel tulema, seda sinu lugu vaatama. Ma naudin suve niimoodi, et ma kolin, suveksid ära kuskil tihemetsa taha talusse, niimoodi ma naudin siin suve. Talvel on siin väga hea, eriti sellise pehme talvega, siin ei ole midagi vinguda, sest Tallinn on masendav sellele üldse mitte midagi, et seal ei toimu ühtegi vabaõhumuusikali. Mul on Eesti vabaõhumuusikalide talve peale No väike tagasi või ei kuulu ka see küll on küll niisama. Ja. Suvel on hoopis teine asi, mujal on nii palju vahvat juhuslikkust, loodus ise pakub välja linnulaul ja v sulin ja tuulde hoopis teist hääl. Talvel on lavastaja režissööri poole pealt on muidugi kurb, et sul ei ole midagi, mis nagu ootamatusi looks, vaat meie oleme vallikäärus ja seekord hakid ja varesed ei ole neid märganud proovida ja nad võivad ühel päeval muidugi tulla, nii nagu nad surnuaedades pesitsevad näiteks Vana-Pärnu surnuaias, seal üks hakikisa käib aasta läbi. Aga vallinaerus nüüd ei ole, kuid vallikäärus ootamatult juhtuda, ütleme niisuguseid asju, et viiking on ju kuulus rahvusvaheline hotell et äkki meie põhjanaabrid seal midagi korraldusse etenduse ajal see oleks vahva küll. Muidugi, ega Vallikäär ei ole kaugel Pärnu kaubasadamast, mine sa tea. Mõni idanaabrilaev näiteks annab meile väga õigel ajal oma sireeniga märku, miks mitte. Ja ega publikut ei tea, talvel võib juhtuda midagi niisugust, mida ka riigikontrolör või peakohtunik ei suuda ära keelata, et teatud seltskond võtab rohkem õlut, kui puu kannab, nii et see võib kavalava? Muidugi, kuidas ta nüüd eetiliselt mõjub, sest me oleme ikkagi kristlikuks kasvatatud rahvas ja me naerame küll, kui kellelegi halvasti läheb, kui keegi kukub, kui keegi purjus on. See ongi niisugune etendus, kus me näeme oma paised ära. Ma olen käinud õige kaugele maale, kus on valged ja mustad lina ja nii suured punnrahval näosaid paistavad kui Järvakandi kenad. Me ei käinud ainult sõjal, et sind on saadetud Mirega ime, kui sa üldse alla saada ka põllu peal ja pooled saadikuile. Aga mina olen käinud Poolamaal, kus inimesed üldse eesti keelt ei oska ja aru millestki ei saa, tead, tarku pole üldse poolne maal. Riim reisilt kaasa tõi mina pühad, vaatan koti mulda täis mulda, millega ravim lambaid, hambaid ja tapan ära. Proovide lõppfaasis, kui adekvaatne see lavaline vormistus tundub või kui palju autoril seal on sõna sekka öelda või kuidas? Koostöö on sujunud mulle, maksta lavastamise eest, et selles mõttes isegi kui tahaks, ei ütle trassi, usalda Kressa minu arust väga hea lavastaja, eriti Eesti etendused, noh, viimati, mis ma siin nägin, oleks Tammsaare järgi need asisele oivaline jõhvikal väga hea lavakujundaja. Feliks Kütt tegi suurepärase muusika, et minu meelest see on niisugune mate meeskond ja see on siinsamas mulle üle tee, et noh, mul on nagu hea siin tööd teha. Minu arust, kui igaüks teeb oma tööd hästi, siis tuleme vaja näidanud välja ja seal on väga toredaid siukseid avastuslikke kohti näinud, praegu kõikeks rattale tulid, põgenesin kontorist, vaatasin siin nagu teist teist Poola, et see on täiesti okei. Et me ikkagi ju teeme muusikaline koguperemuusikali, noh, minu meelest seal seal nii müstiline asi, et seal nii jälka vorm, et ma arvangi, et keegi ei julgegi seda vaatama tulla, mõeldakse, et see on nüüd veel üks, noh nagu need muusikalid on nõme, rõve, siuke haltuura mentaliteediga tehtud, selline tühisus. Ma arvan, et siin on kõik see olemas, mis on nagu tavalises muusika, lisaks natuke veel, mulle väga meeldis Arno teatrei tehtud muusikal ja see oli Raimond Raimond Valgre, kus oli lihtsalt liiga palju kunsti peale suurepärane asjaga, normaalne inimene ei suutnud seda alla neelata. Nad läksid kohe siin üle tee kõrtsi, eks ole, noh, pärast esimest vaatust kurb. Aga ma arvan, et see on mõõdukas seal nagu see konksamisena uss ka ümber, et seda nagu mõnusa alla neelata. Muud vahepeal ei ole tavalise muusikali tavaliselt ainult konks või vastupidi, vahet pole ainult uss, eks ole, sinna mõlemad tavaliselt näiteks lähed Tallinnasse, sõbrad küsivad, et kuule, sul tuleb seal etendused, kas, kas on mõtet vaatama tuled kas seal mingi haltuura või esimene mõte on kohe muusikal, siis sa mingi ilge saast, noh, seda on teinud siin kõik need miljonitega kinnimakstavad Rootsi lavastajad jällegi suurprojektile, et inimesed absoluutselt ei usalda muusikat. Ma ütleks, et see on okei, et no saan aru, et sa tegid raha pärast, aga ei, ei sorry, et otse vastupidi, raha läheb ju Mallvyasele, mina tegin ka kunsti. Ma kardame eelarvamusi natuke. Aga ma julgustan kõiki neid praegu inimesi, kes sellest praegu kuulevad, et ma ei ole tõesti mallides meile isegi pede, ausõna. No see rahvalikuks tali reituseks nimetatud, ma arvan, et see on ikka rohkem paganlike algetega lugu või siin oli see Krist märgsele. Oi, kullake, hakkad mõtlema, mis oli 200 aastat ja veel, kui lisada ükskõik mis 1000 aastat veel juurde kuume hetkeks unustaks ära kõik selle, mis on seotud kristlusega, siis mõtlemisele, issand jumal, ka ise, issand jumal. Pagar võtaks, kuidas me oleme elanud? Meil on laval, eks ole, välikäimla 200 aastat polnud üheski talus välikäimlat veel puidust ehitatud. Me elasime mustuses rokka sopas loomadega koos ühes ruumis koos annab, rääkisid eesti keelt. Ma rääkisin nüüd eesti murdeid. Mismoodi me oleme küll säilinud. Kas tõesti on niimoodi, et SEB baltisaksa parunite maailm nende vene keisririigi chinovnikute maailm omas Eestimaal orie, olgu nad siis pärisora, teooriad, palgaorjad, see rahvas, kes pidas end maarahvas, eestlasi, elas viimases vaesuses ja see oli pilk enne seda, kui jõulupuud hakati tuppa tooma, kingitusi hakata, on seal alles 100 150 aastat tagasi minu jaoks kujuteldamatu piss suus, olude droon, Tartu Ülikooli rektor. Väär on kirjutanud hea raamat eestlaste indeemilistest haigustest, mis haigusi nad kõik pidasid, meie peame nende äril tuli üks võimalik. Aga nad laulsid oma laule. Mõtlesin see regilaulu, tuhanded kümned tuhanded aastad, vanad tava, mis viga oli, kristlusele? Lihtsalt võttis kamba, panime juurde natuke, täiendas muidugi Euroopas rikkamaks, kogunemas halvedesse, rohkem vilja ja vara, võtab Vildegi romaanis Mahtra sõda on väga palju niisuguseid maarahvakombeid ja uskumusi ja nad hakkavad vastu. Kuulge, tänapäeva linnaväljaku sõduri peksavad piitsena inimesed veriseks näols mees Ain on üldse sellest aru, mida tähendavad need piinad rahvale, külale, kogukonnale, kuidas me selle kõik läbi elanud, sellest välja tulnud tõenäosus on muidugi nende tavade ja kombestiku seod, kuid etendus ise räägib sellest kui sugused. Me oleme. Kuule. Vaikuse vahel kuude ees nad tarkusena. Tarkuseterad, mis teadmise kõik ajad, käiguraja, käi kuu, modeade koopad ja valed rühkis kuusk vale püsti. Vaata maa peale. Peale vaata kas ta kukub. Punane või see jaane urajale või sööta sees ja uus püüdlasi pann. Seepeale aeti peale ojja arkusti. Kuusk toogojus, kuusk koju, Sa hoiad silmad lahti hoida, see teadmine on valgus. Majata. Mitte sirvilaudu. Palvehelmeid palvehelmeid Käolt ära küsi, ära küsi, tema kukub igavusest kogu kuusest. Ema kukub punktiks kogukondlik soove õletise jaa. Jaa, osutab päikese poole, moodustab uuteri Oya Tarkovski. Hääle. Mõnes mõttes sinu isikus on minu jaoks väga tugev sihuke konflikt sellise hea väikekodanliku kena väikelinna ja sinusuguse hullu Kivisildniku vahel alates sellest, et ma löön lahti lehe ja sa kirjutad muusikat, kallis, suudle mind, geid seda põrmustades, eks ole, see on hooaja avaetendus ja siis ta nagu mingisugune süüdimatu kägu, istusin baaris ja arutlenud seda, kuidas nüüd võiks Pärnus muusikali teha, nii ja naa. Et kas sa ise oled seda endale niisugust vastuolulist positsiooni nagu tajunud ka või on sul selle peale ka selline hea ja sõnaosav vastus? See on lihtsalt see, et öeldakse, et kus, kus su positiivne programm on, mida sa ise teed, eks seal ainult vingu laps selles mõttes öelda, et see on positiivne programm ja vaata ainult ellingu vait, paremini konkreetselt öelda, seepärast teen ka, ma ei näe mingit Vastre mehest pärnane, väga hea, väga hea koht just nagu kultuuriinimesele elamiseks, et sa lähed Tartusse või Tallinnasse, seal toimub Sa pead igal õhtul mitu üritust või mingeid asju, mis alati on mingisugune selline kahtlus, et võib-olla peaks kohale minema, ehk see on midagi väärt. Kui sa ei lähe, jääb kripeldama ülalt kohale, raiskad aega. Noh siis edasi on veel tuttavad ja kõik see värk, et noh, üldse millegi jaoks enam aega, eks ole, eriti minul, ma käin tööl ka, eks ole, pärast tööd novell Haajale mingitele üritustele, mis siis saab perekõneleja isalt kapist toitu kätte. Pärnus on see, et sa tead, et see toimub ka sageli igasuguseid üritusi aga peale selle muusikale nad ei ole nagu väärt midagi. Ja peale mõne muu selle teatrietendus ja teater on viimasel ajal siin läinud paremaks. Mida te siin viimati nii näinud oled, mille puhul sa positiivset märki ilmutavad peale oma muusikali muidugi? Seal on, ma ei ole lõpetatud näinud, aga, aga mis mulle väga meeldis rehveri, proovid ja palu, Ekke Moor meeldis väga ja uuematest etendustest, et mõista, palju lootsin millegipärast sellelt mängurite vist oli ja diiler et mind ennast nagu hasartmängimine ja kõik see nagu kohutavad erutavam, nende oleks nagu samateemaline näidend. Mõtlesin, et nonii, palun paradiis, ehk mees, et need nii hästi ära, vaat ma ei anna, vaheta. Läks mööda, napilt läks mööda. Ongi hea nagu teema näoga inimene, isegi täielik mängur, kes on kirjutanud, et ta nagu ei saa välja, et noh, kõik detailid kõik on õige, aga nagu seda laiemat plaani nagu sellist filosoofilist värki nagu tuleolmest välja kõige viimaseid asju, mis siis veel see v mälu on tegelikult päris hea ja mulle meeldivad pildikesksed näidend, et kas seal on ka palju pilte, kui seal ainult tekste, kus ainult ei räägita head juttu. Ja minu meelest viimane ikkagi selline oli, oli Raimond seal oli see pilt ja seal oli see muusika ja kõik asjad jooksid nagu eriliselt tahtmatult. Ma hindan selliseid asju, mis on nagu võimatu teha ja selliseid on siin teatris need viimasel ajal mitu korda juhtunud. Et ootan edasi huviga. Sellisena siis paistis pööripäeva päikene sealt Pärnu vallikäärust Endla kõrvalt ja kuulsite, mida arvasid asjast autor Kivisildnik ja lavastaja Trass. Nüüd vahetame lavastust ja lavastaja teatrit ei vaheta. Endla küünis mängiti neljapäeval neljandat korda inglise autori šiljas Defensoni vee mälu. See on 1996. aastal Londonis esietendunud näidend, mis võitnud vestendi teatriühingu poolt välja. TavaLorenz oli veeauhinna, kui. Ja pean tunnistama, et pole ammu teatris nii palju naerda saanud. Madis Kalmet on sellest pisut häiritud. Talle tundus, et publik kallutas oma naeruga näitlejad õigelt teelt kõrvale ja mäng läks sellele etendusel liiga ühte väravasse. Aga publik ja näitlejate vandenõu lavastaja vastu ei nurjanud ometi lavastust sest tekst ise hoidis meid ohjes. Etenduse järgseid jutu pudemeid lavastajaga. Madis Kalmet. Ega ma ekstra mingeid komöödiaid teinud ei ole, aga paljudes lugudes on mingid koomilised elemendid alati sees olnud, ma arvan seda gigahea näitemäng, kas see v mälu, millel ei ole mingit žanrimääratlust autor ise andnud? Ta on tõesti naljakas. Aga samas ta on hetke pärast kohe kurb, omavahel on segatud, on nii madal kui ülev ja nii räme kui hell nagu elu ise tegelikult ma pean ütlema, et meil oli suhteliselt lühike prooviperiood väga intensiivne, aga Me tõdesime peaaegu kõik, et see materjal ei tüüdanud meid ära, et me kogu selle prooviperioodi ajal ei tundnud mingisugust tülpimust või väsimus sellest loost. Ta kogu aeg nagu toitis meid ja võib-olla see ongi hea dramaturgia tunnused, lõpusirgel ei ole sellist tunnet, et nüüd on kõik läinud, nüüd tuleb kuidagi kuskilt jõuga läbi suruda. Ei ta nagu jäi, jäi värskeks lõpuni. Ja see on väga tugevasti ikkagi naistelugu või naiste maailma, et kuidas see lugu ja, ja need naisrollid mees lavastajale ennast kätte. No ma ei tea, meeldib alati naistega koos teha, naised on ju väga paindlikud koostööpartnerid ja mis siis, et võib-olla selle loo positiivne pool kaldub nagu naistele, et mehed on nagu selles loos natukene natukene nega aktiivsemas võtmes ja naiste vaatevinklist vaadatuna tunduvad sellest hoolimata tuleb olla enesekriitiline ja taluda seda naiste pilku iseendal. See lugu on tõepoolest naise kirjutatud, mängivad kaneeli, naist, ema ja kolm tütart ja siis on kaks õnnetut meest seal ja me peaksime aeg-ajalt, et ka niiviisi ennast nägema, et siis me võib-olla oskame paremini ennast ka hinnata, et me ei pruugi olla kõik nii uhked ja targad ja esinduslikud, kui me iseendast arvame. Naised võivad meid suuresti teistmoodi näha ja võivad meid ka läbi näha. Inglise dramaturgi difensoni näidendis vee mälu, mida Pärnu teatris lavastanud Madis Kalmet. Seal on kolm naisetüüpi, üks on selline pitsmeeste ja hilpude hull, teine on selline korralik, kästi tugevate perfektsionisti kalduvustega, kes tahab, et maailm oleks tema ümber igat ordnungit. Ja kolmas on selline ratsionaalne naisetüüp. Need on kolm tütart, kes tulevad matma oma ema. See on. Lähtepunkt sellele vee mälu nimelisele näitemängule. Kui ma nüüd Pille-Riin Purje sinu käest päriksin, et kes neist kolmest naisest oli sinule nagu kõige hingelähedasem, kellest sa võib-olla killukest sisendab probleemi ära, tundsid kohe selline küsimus. Nii isiklikuks läheb see asi, et sa ju tead vanad tõde, et sa pead tegelase endale isiklikuks mõtlema, muidu näitleja ei saa üldse mängida nuga, kriitik võib ju ka ikkagi niimoodi isiklikuks mõelda? Ei no selles näidendis ei olegi seda nii raske teha, see on küllalt nutikalt komponeeritud ja neisse tegelastesse on igasuguseid kihte sisestatud. Ja neid samastumist momente võib tekkida päris palju ja erinevate tegelastega, kuigi jah, selle Katriniga, keda sa pitsiks nimetasidki, Taireen Kernik mängis, temaga mul niisugust ühist elupõletamist ei ole eriti esinenud. Aga rohkem äratundmishetki võis leida nii selles Piret Lauri moderesas kuigi mitte nüüd selle taimetoitluse või vitamiinide levitamise rea pealt, aga võib-olla niisuguses korralikus hillitsetud olekus ja mis siis juhtub, kui see kaitsekiht laguneb näiteks alkoholi mõjul, mida Piret Lauri hiilgavalt mängis ja Piret rauk Mary rollis, ütleme, et mul ei ole olnud nii dramaatilisi eluseiku nagu sealt sellest näidendist järk-järgult välja koorus, aga aga ka tema mõtteviisis või selles elunägemises midagi tuli ette nüüd selles vanuses ta tegelikult oli peaaegu ja kaaslane paar aastat noorem. Et võib-olla selles suhtes oleksin ma paarkümmend aastat tagasi vaadanud, siis ma ei oleks selle tegelasega kuidagi sammu astunud. Nii et lisaks on ju siin veel ema ja tütre suhted väga huvitavalt kirjeldatud ja need ka kõige rohkem selle Mary rolli kaudu, et ma arvan, et, et tõesti erinevas eas ja erinevate elukogemustega naisvaatajatele pakub see ikka väga värvikaid äratundmishetki ja, või siis peale selle veel suhtumises meestesse või, või sellest, mismoodi mehed läbi naise silma paistavad, on see ikka üks nauditav kaasaegne inglise tragikomöödia, nagu kavalehelt žanrimääratlust lugeda. Ma tänan sind selle enesepaljastuse eest. Tegelikult tahtsingi juttu juhtida sellele. Pärnu lavale on jõudnud selline intelligentne ja samas väga eluterve. Kuu tõesti lugu, mis on rohkem nagu kontimööda või südant mööda või hingelähedasem naisvaatajale kui mees hingele. Mänguliselt ma nautisin kõige rohkem Piret Lauri maa korraliku ärinaist, kes murdus alkoholikoorma all ka, et võib-olla kõige rohkem mõtlesin ma kaasa ja tegelesin selle naisega, kes oli Piret raugi Mary rolli pandud ja, ja miks sellepärast et tema oli see, kes arutas väga ratsionaalselt, ka oma suhteid oma emaga, siis oli seal see mäluteema, et palju keegi, mida mäletab. Ma tabasin ennast mõttelt, et kui eri moodi mäletavad erinevad põlvkonnad ühte ja sama sündinud asja. See, mis on minule olnud kohutavalt oluline emana, minu lapse elus on minu lapsele nagu kuhugi alateadvusse võib-olla jäänud, aga ta ei mäleta neid sündmusi. Ma. Ta on neid ja ta kuulab neid nagu mingisuguseid väljavõtteid mingisugusest filmist. Et see nagu ei olegi tema endaga juhtunud. Ja, ja samas ka see kogemus, et ka minu ja minu ema suhet mõttes on seda ühist kokkupuutepunkti ikkagi kohutavalt vähe, et see, milline mina olin lapsena, et ma ei suuda sinna kaevuda või kuigi meil on ühiselt elatud elu, ei ole meil nii palju ühiseid mälestusi, mis meid nagu kokku liidaks või kokku hoiaks, et need olid asjad, mille peale nagu väga tihti ei mõtle, aga mis seal sellises elegantses tekstis nagu välja tulid ja, ja mis siis tõesti nagu edasi mõtlema panid, kuigi ma pean tunnistama, terve selle esimese vaatuse, ma ainult naersin, sest kogu see situatsioon oli niivõrd koomiline ja pigem olin ma sattunud komöödias, siis ma olen täna nagu täiesti üllatunud, et jumal, mis juttu ma räägin, ma ju ei kirjelda komöödiat siin ma olen kuidagi nagu nässu ajanud selle asja. Aga võib-olla see ongi see inglise tragikomöödia inglaslikus või inglise huumor või inglaste võime ennast kõrvalt vaadata enese üle naerda on ikka mingi täiesti eriline kvaliteet ja minu meelest seda siin eesti teatris ikka suhteliselt harva õnnestub tabada ja selles Madis kalmeti vee mälu lavastuses ma tajusin seda niisugust elutervet naerusabas, kui tõesti mõeldud situatsioon on ema matused. Et teadagi, niisuguses väga pingelises olukorras ju kuidagi on kõik närvid ja meeled üles kruvitud ja, ja sa kaitsed ennast võib-olla mingite täiesti ootamatute reaktsioonidega ja ja naeradki nende asjade üle, et mitte nutma Ta või nutad kunagi hiljem. Et see kõik oli kuidagi väga täpne ja mitte ainult erinevad põlvkonnad mäletavad erinevalt, vaid seal näidendis tuli ju välja, et need õed ka mäletavad kelle vanusevahe nii hirmsuur ju ka ei olnud, mäletavad eri asju täiesti isemoodi, et igaüks võib panna ennast mingi sündmuse keskpunkti ja teine õde ütleb, et sina ei olnudki seal. Et need mälu arutlused olid väga võluvad ja peab ütlema, et selles näidendis juga surnud ema ilmub meie Ta Tedre mängib teda väga sümpaatselt ja ma arvan, et see vii tedre lavanatuuri, niisugune soojus või ikkagi mingi loomupärane helgus ka muutis selle lavastuse tonaalsust soojaks, sest ma ikkagi mõtlesin, et seda oleks andnud lavastada ka palju julmemalt. Kuigi õnneks inglise stiil ei ole skandinaavia ängidesse kaevumine, et seesama eneseiroonia või seesama Mängusuutlikkus kuidagi päästab neid inimesi seal laval ja selles mõttes on ka saalis palju kergem nendega samastuda või või iseenda üle naerdes kaitset ka ennast kas olnud või tulevaste piirisituatsioonide vastu ja väljud teatrist tõesti tervemana. Palju on üldse vaja rituaali, kas rituaal aitab või see rituaal segav siin on kohati väga osavalt seda rituaali Pilatud teisalt selle külge siiski mingitel väga keerulistel hetkedel. Me kipume, klammerdume. No ma arvan, et see on nagu loos endas ka sisse kirjutatud, et me kõik täidame mingeid väljakujunenud traditsioone või riitusi, toimetame, nad on omaette asjad. Aga see kunagi ei välista, et nad ei ole mingis teises vaatenurgas koomilised või et nad ei lagune mingil moel omaenda vastandiks. Et kui me oleme matustel tihti liiga nõretavalt nii-öelda jutustajad, olgu see siis ilmalik või olgu see siis vaimulik ja kui ta nagu liiga üle pingutab ja üle püüab kurbust ja leina ja oma rituaalitalituse pühalikkust rõhutades, siis muutub nagu halb teatergi muutub, koomiliseks, muutub koledaks, muutub selle rituaali enda vastandiks, ris enda paroodiaks ja me näeme seda elus iga päev. Ja see näidend on väga hea, selline analüüs sellest, kuidas elus peab kõigisse asjadesse, suhtud oma loomulikult meil kõigil kogemusi selliste äärmuslike situatsioonidega või oluliste sündmustega elus, olgu need siis matused või pulmad. Juubelid väga sageli on selliste ülipidulikel hetkedel või tihti ka ülitraagilistel, kurbadel hetkedel elu murrab sisse oma argisusega või oma ootamatuse ka ja, ja tihti ülev hetk murdub koomiliseks ja elu ongi selline, et tegelikult ei ole nii, et ühed asjad kulgevad ainult ühte tooni pidi ühte meeleolupidi ja siis teised asjad kulgevad teist meeleolu pidi. See ongi just selline lugu, mis, mis mind väga võlus oma eheduse Poolast ja muidugi ka see tasand, et ema ise, keda õed on matma tulnud, liigub omas loomulikkuses selles loos kaasa ja ta on ise selles loos osaline ja mängib nagu oma rolli selles annab nagu sellele loole veel ühetasapinna juurde uued dimensioonid, mis, mis ka on väga huvitav, minu jaoks. Teraapiline moment selle lavastuse juures on kahtlemata olemas, sest mida muudkui kui me surmast räägime, siis me tahame ju selle surma endale ka nagu tuttavamaks rääkida, sest tegelikult see on ikkagi meie jaoks tundmatu ja õudne koht, kuhu me satume. Aga teine asi, mis mul sellel aastase puhul väga meeldis, oli see, ta ei kaldunud ka kuhugi melodramaatika. Kas see, et seal ei olnud seda magusat Ilamis külge kleepub ja no nüüd ma toon ühe näite ühe teisest teatrist, see on siuke magus pealkiri juba mesimees. Mis on ju ka selline hästi ladusalt kirjutatud lugu, mis muide on meeldinud väga paljudele mees kriitikutele, kus ma tundsin, et ma olen nagu üleni sinna mingisuguse mee vee sisse kastetud ja Mannaksun üleni ja mul oli nagu tõesti füüsiliselt vajadus minna pärast kohe nagu duši alla või et see oli selline lugu, mis üritas pähe määrida mingisuguseid suuri üldisi filosoofilisi märksõnu ja samas ta tegeles lihtsalt siukse tavalise naisteajakirja klatšiga. No üldiselt on ta Vanemuise repertuaari üks sõnalavastuse kanded alasid, nii et siinse niuke irisemine ideedele miskit halba. Aga vee mälu suutis nagu jääda elegantses voolusängi ja, ja kas see oli nüüd lavastaja teene? Tekst muidugi dikteerib talle üht kui teist ette ja ei saa salata, seal oli ju välja pakutud ka igasugune eriline momente, soteeria, mäng selle asja juures ja sai isegi kardetud pisut, et tuleb jälle mingisugune elu õppetund, see, kuidas sa pead näiteks feng shui järgi oma aja korraldama või vee molekulidega seal kui saama siis nirvaanasse jõuda või noh, üldiselt kohad, mis teevad nagu Pisulate irooniliseks mind. Aga, aga õnneks seda esoteerijat ei olnud seal nagu väga pühitseda. Ja tegelikult oleks paras koht, kui Madis Kalmet räägib, kas tema usub veemälusse. Ma usun küll, sest et ausalt öeldes näit asju, mida siin maailmas praegu otseselt tõestada ei ole võimalik, kuid nad eksisteerivad, üks nähtus on kindlasti ka seesama fenomen, millest räägitakse praegu v mäluga seoses. Ja küllalt palju on neid, neid osake, mis seda ka tõestavad, osad võtavad seda pseudoteadusena, teised võtavad seda tõemeeli, mina küll usu, millesse uskuda, kui teatrit, siis pead uskuma ka v mälu ja muid selliseid imesid ju palju muid selliseid asju siin maailmas, mida me otseselt käega katsuda ei saa, kõik need asjad, mis meie hinge puudutavad, on ju nähtamatud asjad ka nii nagu juba väike prints ütles hüperi sõnadega, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ja kui me neid asju ei usuelus, siis on elu minu meelest väga vaene ja kui me ainult ratsionaalselt elu lahkame, siis elul on väga vähe mõtet. Noh, see luulese poeesia, see uskumus asjadesse, mis võivad olla, annabki elule mingisuguse mõtte, annab meie eksistentsile mingisuguse lootuse. Et kõik on võimalik. Ja muidugi, kui need neli naisnäitlejad said igasuguseid erinevaid registreid proovida oma rolli piirides ja, ja tõesti lustiga mängida, siis oli ka kaks mees osalist seal. Mike ja Frank, Neid mängisid Jaan Rekkor ja Ago Anderson, neil olid tõesti antud niisugune üsna jobukeste rollid või nad täiesti pisut ehmunult ja hämmeldunult seda naiste maailma seirasid. Aga minu arvates ka nemad tegid seda mõnuga, nad tegid seda väga täpselt ja mõlemad väga mõõdutundlikult, selles mõttes, et ei, ei pandud pedaali põhja ja ma arvan, et, et ehk võib segameestele teraapiline olla, sest eks neid hulle naisi ole nähtuti ka väljaspool lava ja just see, see vastastikune suhtlemine, see mees omaenesekeskses maailmas, kes tahab oma tähelepanu saada ja siis, kui naisel kuidagi tujud üle kallaste voolavad ja mismoodi siis neid mehi koheldakse, et selles oli ka väga palju elutervet äratundmist minu jaoks küll. Sai siin alguses nagu arutada, et mida üks mäletab või mida teine mäletab, siis pean tunnistama, et mina ei mäleta Madis Kalmet lavastaja teelt midagi nii lustliku. Tõsi, üks asi tuleb meelde, aga see jääb nagu väljaspoole Kalmet tee omad teemad, see oli see tema kunagi nooruses Rakvere teatris Andrus Vaarikuga peaosas lavastatud Marjääriskabeni kelmused 83.-st aastast. Naiste teema on olnud Madis Kalmet teile hingelähedane ka hiljem, aga seal on alati olnud mingisugused ängid ja maailma mure, et kuidagi on nagu laviinina sulle peale tulnud vaatajana, aga seekord saime nagu puht. Läbi, ja ega see näidend, mis nüüd seda ühte matuste aega kirjeldab ta ei ole ju kindlasti happy endiga ja mitte kõigi tegelaste jaoks, küllap mitte kellelegi jaoks, ta ongi see tükike elust, aga aga ta siiski lõppeb ka kuidagi selles mõttes elujaatavalt, õiges tonaalsuses või selles mõttes, et, et sa usud või näed, et neist naistest siiski on tugevust on seda andestamise tugevust on elus edasiminemise tugevust ja see on jällegi omakorda julgustab seda muidugi ka sedasama piiri situatsioon võib välja tuua, eks ole, et see matuste meeleolu ühelt poolt, eks ole, kõik kraavid hinges valla ja siis võib-olla tahad pärast selliseid enesepuhastuse seansse ka oma lähedaste vastu parem olla? Rääkisime Pärnu Endlas novembri lõpul esietendunud inglise tragikomöödiast vee mälu mille lavastas Madis Kalmet. Aga mälust ja mäletamisest on meie saate lõpu minutitki. Tahame õnne soovida mehele, kes muide 15 aastat töötanud Pärnu teatris peale normetit ja enne trassi olnud ka Endla kunstiliseks juhiks. Ta on tõlkinud strindberja perimani söderberi, änkvisti näidendeid, torni, Lindgreni, romaani, Mao tee kalju peal, janu, Reeni näidendeid, Inslaneerinud Selma, Lagerlöfi, Gösta, Berlingi saaga. Täna töötab ta Tallinna linnateatris dramaturgina ja talveöö unenäofestivalil mängimisele tulevad Põhjamaade näidendid on samuti tema tõlgitud. Muidugi ma räägin üle vaalast, kes seitsmeteistkümnendal detsembril pidas oma kuuekümnendat sünnipäeva. Aga enne teatrisse jõudmist jõudis ta 10 aastat teha ka raadiotööd. Isegi veel siis, kui mina paarkümmend aastat tagasi raadiosse tulin, kõneles rahvasuu ülevist kui ühest suurejoonelisest pidutsejast. Nii et raadiofolkloori sky on tal oma osa. Aga nüüd lõikame ja kleebime vanale raadiomehele ülevile ühe sünnipäeva kaardi lõikame ja kleebime selle sünnipäeva kaarti kokku arhiivilintidest. Teatrimehe Otto aaloe pojana sattus ta raadiosse õige varakult oli lapsnäitleja kuuldemängudes. Siinkohal kuulete fragmenti 1959.-st aastast kuuldemängust helesinine nool ja siis veel salvestust 1961.-st aastast ja Kerttu Soans intervjuu katkendid lähiminevikust. See on 90.-te algusest ja ühte mari tarandi isikliku mälestuskildu. Mis muud, kui palju õnne sünnipäevaks üle vaala. Kui ma teatrisse tööle läksin, siis ma püüdsin olla nii palju juures kui võimalik. Arvasin ise, et, et minu osa on ikka väga suur, et kui mul pärast iga proovi räägin režissööriga, arutame midagi mida rohkem on aeg edasi läinud, seda vähem ma saan aru, et noh, et minu soovitused midagi maksavad. Sul endal ei ole olnud sellist soovi, et võiks mõne tüki ise lavastada. Teatris töötades ei saa sellest küsimusest mööda minna, aga ma olen seda küsinud iseenda käest ja olen leidnud, et ma ei ole piisavalt hull hakata lavastama. Selleks on vaja olla natuke hull. Ja ma olen teistmoodi hull. Arstid-õed hästi väike poiss, aga ei pane uks kinni. Minu proua haldjas, kallis poiss, mul on väga vähe aega kiiresti või jäta mind rahule või kõige parem, kirjuta mulle kena kiri, kuid ma ju kirjutasin juba teile, proua. Ah nõnda, millal siis umbes aega tagasi? Vaatame kohe järele, mis su nimi on. No see olnud eestindatud nimi sellepärast et kunagi oli Aloe täpselt see kaktus ja nii palju, kui mina oma esivanematest tean, siis tähendab mõisnik vahetas minu esivanema koera vastu hea tõukoerale ja et panna mingit nimed all, siis vaatas oma potilillest esimesed Vast ehk räägid meile ülev oma tööst, lasteraadios? Lasteraadios hakkasin masina, ma juba täpselt ei mäleta. No päris mitu aastat tagasi, esimeseks saateks oli üks kuuldemäng peal, keel oli õunad, enamasti on saated toimunud kõik režissöör Aarne Roosi juhtimise all ja olen ka tegutsenud seltsimees saare juhtimise all. Kas seal muid huvialasid ka pääle raadios esinemisi on peale raadius, esinemise huvitab mind samuti. Siis armastan käia teatris, siis sportides tegelesin jalgpalliga, käisin jalgpallitreeningus. Kes ülevika ei mäleta, koos olime kuuldemängudes ja mulle on meelde jäänud, et ülev rääkis, et kuidas tema paneb hästi paksult ajalehte kitside sisse niisukese kihi. Et siis paistab pike, et siis antakse pile, et niisugusele filmile või teatrile, mis on muidu alla 16 keelatud. Praktiliselt on mul kaks ametikohta olnud, üks on Eesti Raadio ja teine on olnud teater. Kui ma lõpetasin ülikooli, siis ma tulin raadiosse tööle, töötasin seal 12 aastat. Kui nüüd hakkab mingite füüsiliste tundide pealt asju võtma, siis ma arvan, et noh, et mina olen kõige rohkem tõlkija. Ja kui seda tööd ei oleks olnud, ma ei tea, mis ma annaksin oma vaba ajaga peale hakanud tõlkijate tsunft on, mis on omaette kihvt, kihvt maailm. Üks meeldib oma ilusa näolapi, teine oma piibu pärast. Aga see on mingi oma omaette suletud ring, aga me hoiame niivõrd ühte ja ja kuivõrd ma olen kõige rohkem kursis Skandinaaviaga ka Skandinaavia ei ole mingi üksikpõhja mainega graafiline punkt, vaid näiteks Stockholmi Kuninglik Draamateater annab iga aasta välja paljundatud materjalid, mis on kogu maailma teatripress, on kirjutanud uutest näidenditest ja kui, kui sul on juba need ühikud olemas siis on sul praktiliselt kogu maailm käes. See, mis tehakse uut. Ja noh, see Skandinaavia aken on minu jaoks olnud kogu aeg väga tähtis, kallis, sama kallis kui minu isa, räägitud anekdoot mõisapärast seda, kui ta ei tohtinud enam vastutavatel ametitel poliitilistel põhjustel töötada, siis töötas ekskursioonijuhina ja ta oli vist Tallinna paremaid. Tema rääkis mulle ühe loo sellest, et kuidas vene turist küsib Peeter esimene raius akna Euroopasse ja see olevat olnud Tallinnas. Kas te oskate mulle seda akent näidata? Minu aken on see Skandinaavia olnud, et see, mida võib kirjasõnast lugeda, noh lõppkokkuvõttes seal on ju kõik kätte saada, mis kogu ilmast tehakse. Kui sa ei taha kere peale saada, mis te mustaate, mul pole mitte midagi kaasa, öeldi sulle. Olen pessimist kuid elan nii, nagu ma ei oleksid. Kuule, ma olen juba ammu kavatsenud oma kaupluste selli võtta, kas sa tahaksid seda kohta endale, mis oleks toredam, kui haldja kauplusesse elliks olla? Selle tööga juba käsi ei külmeta ja lehti on mõnusam lugeda, kui müüa. Ei, oleme kokku leppinud, aga nüüd ma pean koju ruttama. Ema juba muretseb minu pärast. Ühe haldja mänguasja kauplusesse selliks läks väike francesco, kes rääkis 15 aastase ülevaalu häälega. Kui juba Mao tee kalju peal jätab jälje, siis mis inimesest rääkida? Tänaseks on teatrijutt räägitud. Järgmisel laupäeval on siin Pille-Riin Purje oma hiirelõksuga koos 50 aastase jõululapse Roman Baskiniga. Mina soovin teile ilusat jõuluaega ja kena aastavahetust kuulmiseni teatri magasini uuel aastal üheksandal jaanuaril. Et need toimetaja maris Johannes ja küll Tõnn kunagi ka päikese toob. Kui Pärnu teater koos Kivisildnik kuva juba nõiduma on asunud. Kuulmiseni.