Räägi tasa minuga siis mu kuulmine on ergem. Räägi tasa minuga. Tasa taibata on kergem. Räägi tasa minuga. Andsime pealkirjaks sellele saatelõigule, mis nüüd tuleb meie kavas. Betti Alveri luuletusest on see rida. Räägi tasa minuga. Täna on jõulu esimene püha on tasase rääkimise päev. On ilus, vaikne, rõõmus ja rahulik õhtupoolik. Mina olen toimetaja Mari Tarand ja tavaliselt on sel kellaajal laupäeviti pikki aegu juba olnud keelesaade keelekõrv. Aga lõppude lõpuks on ju iga raadiosaade keelesaade, sest need toimetame oma asju, oma mõtteid teile, kuulajad oma emakeeles sageli ka luulekeeles laulude keeles muusika keeles. Ja loodame, et mitte väga halvas keeles, vaid et meie keel ikka kõlab nii nagu me seda siit rääkides soovime. Et meid mõistetaks, et meist aru saadaks. On tasane püha. Ma hakkasin mõtlema nendele kahele sõnale tasa ja püha kaks väikest ilusat minu meelest Eesti keele sõna mis on nii paljudes luuletustes nii paljudes tekstides, mis on seotud ilusate heade pühalike asjadega. Tasa tasa jõulukellad kajavad, kumiseb lapsepõlvest ja seda laulu lauldakse nüüd jälle ka praegu. Tasa, tasa langeb aknaliga lumehelbeke. Kes on tasased, teame ka piiblitekstidest. Ja meil on tasane maa, siin olen kasvanud tasasel maal. Olgugi et meil on oma munamägi ikkagi olemas. Aga püha. Püha püha püha, kõlab kiriku võlvide all. Üks on minul pühakoda ette panna haava, pühalikult lume sülest mõneks tunniks tõuseb üles külmast hõõguv päiksepall. Selles valguses on uhkust, süütust, säravust ja puhtust. See on võimas põhja talv. Siin, kus ma praegu, ilma et mul ükski raamat käepärast oleks neid mõtteid mõlgutada. Ta on. Ei oskagi ütelda, kas on see Juhan Sütiste luuletus, mis minule lapsepõlvest koolipõlvest meelde on jäänud, pühalikult lume sülest mõneks tunniks tõuseb üles külmast hõõguv päiksepall. Seda näeb viimastel aastatel harva. Meie karmid talved on kuskile taganenud, kõik muutub meie ümber. Aga see püha sõna kõlab väga paljude luuletajate sõnavara hulgas. Alates Koidulast kuni tooris Karevani, Viivi Luige eni. Mäletan lapsepõlvest üht laulu, pühapõline ja üllas, meie armas Eestimaaema laulis seda. Ja siis hiljem pikki aastaid ei kuulnud ma seda laulu, aga minule oli ta lapse meelde jäänud just nende sõnade pärast minu meelest kõlasse nii ilusti, püha põline ja üllas ja imelik, seal olid ju kõik meie ööd ja ööd sees need täppidega tähed. Mis on meie tähed. Meil on pühad. Täna on jõulu esimene püha. See tüvisõnatüvi on midagi muud kui pidu. Pidu ja püha ei ole üks ja see sama. Ja ka pidulik ja pühalik ei ole täiesti üks ja see sama kuigi pidulikuses võib-olla pühalikkust. Niimoodi ma arutlesin nende sõnadega ja tahan nüüd ette kujutleksite, mis asi on pühalik, vaikus. Pühalik vaikus oli näiteks Jõgeva kultuurikeskuse suures saalis, mis oli noori täis, mitusada noort inimest. Aga nad olid hiirvaiksed kui nende eeslava kõrval. Vanemad ja nooremad mehed ja naised. Urmas vadist, Jaak Allikuni, panid käe Betti Alveri luuletuskogule ja kordasid nagu vandetõotust kooris sedasama teksti. Räägi tasa minuga siis mu kuulmine on ergem. Niimoodi alustatakse alati Betti Alveri luulepäevi Jõgeval. Olen palju-palju aastaid sellest osa võtnud, sellest mõnikord ka kirjutanud või mõne saatelõigu teinud. Ja tahan tänagi seda nimetada teda kui minu tööaasta ühte ilusamat ühte sisukamat elamust. Ikka ja jälle mõtlesin, et meil on nii palju noori, keda huvitavad paremad kõrgemad teemad, ilusamad eluväärtused, kes tunnevad rõõmu enda kunstilises väljendamisest, kes loevad raamatuid ja tahan saata sinna Jõgevale, aga kaugele Saaremaale Varstu, Kolgale, Rakverre, Põltsamaale igale poole mujale, kust noored tulid lugema tervisi ja õnne uuel aastal neid samu radu käia. Ja muidugi väärivad. Aga oli veel teinegi ilus kohtumine luulega ja see oli Pärnus üsna hiljuti. Pärnu linn ja maakond ja Lydia Koidula nimeline gümnaasium korraldavad juba mitmendat aastat Lydia Koidula majamuuseumi abi ja koostööga luuletuste lugemise võistluse, kus üheks autoriks on alati Lydia Koidula. See toimub Pärnus enne Lydia Koidula sünnipäeva sünniaastapäeva, mis teatavasti on just jõulu aegu. Noored loevad Lydia Koidula luuletusi ja kõrvuti on alati üks teine autor, kes on kuidagiviisi Pärnuga seotud ja seekord, arvestades ka sajandat sünniaastapäeva, oli teine autor Heiti Talvik. Nüüd on koht, kus tuleb vabandust paluda, on jõuluaeg, kus vabandust palutakse ja möödalaskmisi heaks katsutakse teha. Ei saanud ma sellelt ilusalt luule lugemiselt lindile niisugust materjali, mille tehniline tase, tehniline, ma rõhutan, oleks lubanud neid raadios ette kanda. Olin ju üks žürii liige ja ei saanud keskenduda lindistamisele. Tahan aga öelda, et kõik lugejad, kes olid kohale tulnud täitsid oma ülesannet hästi. Ühel oli mõni väike viga, komistus rohkem kui teisel. Üks jõudis rohkem kuulajaid uskuma panna seda teksti, mida ta rääkis, teine veidi vähem, kuid üldiselt oli see liigutav ja tore. Oli tehtud sisukat tööd, aga minu kõrvu on jõudnud ka ühe noore inimese arvamus, kes esines ja ütles. Žürii rääkis meile pärast lugemist et kõige rohkem hinnati lihtsust ja loomulikkust, aga auhindade andmises hinnati just neid, kes tegid rohkem nii-öelda kunsttükke. See on nüüd ühe noore arvamus ja seda ei oska ma siin toetuda ega kummutada, aga tahan ainult öelda, uskuge, noored valida teie hea tahtega ja armastusega tehtud tööde hulgast paremaid ja neid järjestada on äärmiselt raske. Ja edaspidi tuleb siis võib-olla neid žüriiliikmete ja noorte vahelisi rääkimisi rohkem teha, et saaks küsida ja et saaksite oma küsimustele vastused. Nüüd aga kutsun ma teid üheskoos kuulama Lydia Koidula luulet ja mõnda muudki luuletust. Nii nagu seda on teinud praegused meistrid oma tee hakul. Nimelt Lydia Koidula luulet esitavad Elina Reinold, Katariina lauk ja Riho Kütsari. Ja see salvestus on tehtud sel aastal, kui nad lõpetasid kõrgema lavakunstikooli. Edasi aga kuulame värskelt valmivalt alles heliplaadilt Maria Petersoni ja Eeva Eensaare esituses eesti luuletajate tekstidele loodud laule. Head kuulamist. No rinnus kellake hüüab. Kui kangesti hüüab, seal. See kellake on mu süda. Ta helin armuhääl, mu kaunis, mu õitsev neiu, see kella helistab. Oh vaata ette, ta muidu veel valus lõhkendab. Ma olen mu armukest näinud. Mu kena armumaa. Oh loodus, kuis hüüad ja laulad kui hiilgal ja õitset sa. Miks taevas nii selgelt sinad, kust päike sa, ilu tõid? Mu Tiiu silmist kumbki vist oma läiget jõid. Miks kõrre peal nii lahkelt õis püüad, naerata? Oh ammu nii õitsev pole, kui tema nägusa. Ja hääldal palju armsam kui loo sul pilvedes. Kui tasakest mul ütleb. Ma pean sind südames. Mind teretab kõik, rahvas nii lahkelt nikutab, kui tahaksid kõike öelda, sinu õnn, meid rõõmustab. Mu süda hõiskab ja laulab, kui lind seal oksa peal. Ja seda teeb mu põues kõik armu. Eks sa kihki pole olnud, kui päris laps nii õnnis, kärsitu, siis õnnetunnid, need ei tõesti olnud, mis sulle näitnud, kui sa meeletu. Kas siis nüüd teiseks, sinuga on saanud õnn. Usud ta, sul tahab õitseda. Oh vaata ette, kui sind meelitavad ööbiku hääled ära, Usuza. Isa ei usu sa, kuis olen rahuta, kui seisan kaldanaal, näen pilvi taeva all jõe lain, pilved, nad tõttavad mööda maad kiiresti edasi, tundmata piirile kiirest, kui tunneks seal kaugel, oh kaugele peal kenamat kohta laat, kus rahul hingavad pilvist ja lainetest isa. Oh kangelt, sest sügavas südames himu, mul idanes meri, mul noor ja kuum kodu, mul kitsas ruum. Neil leia hingepiin otsa, ei rahu siin. Mööda maad edasi, kui laine pilveke. Isa-emaga pean teist lahkuma. Ärge mind sõidelge, armsad mul olete. Siiski ei jõua sa hing enam kalata edasi, edasi ajab mind päev ja ööigatsus südames kuum verisoonte sees. Mureteil kus ma ka üksi saan kõndima, omaks mul kõik maailm, kuuvalge päiksesilm, kõigil ju sinaka hiilgava tähtega taevavõlv. Kaitsedes seisab kõik isa käes. Ja kui ma iialgi peaks jõudma tagasi Öelge, siis leinata Rahuvist leidis ta. Küll eile peig mu ümber hakkas kui ennegi, suud andis ta. Mul siiski Argselt süda peksab, nutt püüab silma veereda. Miks ta nii tihti maha vaatas? Miks tuimaks jäid tal silm ja keel. Kuid ühte ikka jälle küsis, kas armastad mind, Tiiu, veel. Kuis madal virgalt vastu jooksil kui steretasin armuga, kui ehale eile maja poole nii pikkamisi tuli, ta ei pärinud ta kui muidu, enne mis head ehk paha päev mulland. Kortsus kulmudega kaebas, kui väga teed end väsitanud. Tall kena lauluviisi, laulsin, mis ennedeni armastas. Kuis muidu arm tal silmist leekis, kui tänades mind kuulatas? Ei, mitte ühte armusõna mul eile tänukese leidnud ta kas enne selgem mitte, polnud su hääl? Jah, seda küsis ta. Mul akna ääres väikses potis hulk nupus, lilli seisavad. Neid unes. Nägin ära närtsvat, kõik köied maha langevat. Ma tean küll, üks unenägu on paljas vari Vahte bet siiski ikka jälle tuleb mul meelde vaene lillepott. Ja varakult peid koju tõttas. Tee olla kauge pime öö. Nüüd ainuüksi nuttes kaeban ja mure koormab südame. Oh oleks õhtu käes, oh veere veel rutem, rutem. Päikene. Jah. Kas ta tuleb siis? Oh jummal. Viimast korda ehk tuligi? Kaks selget silma mulle vaatnud kui taevatähed südame kaks selget silma põue saatnud mul täheläiget ägiste nad saladuses sõlmitanud mu südamele sidemeid. Kaks selget silma valmistanud mul nõidus kombel Nidemeid kust oleks teadnud taganeda, ma vaene vaga palgeilta nii ninni nägu põgeneda, nii selget silmas ütelda kuis lapse viisil langes vaade varjamata südame. Ja nagu taevaterasaade mul löönud südant lõkkele. Et ühtepuhku mõttes suivul, et mõistus kõik mul metsa läinud. Et nagu unesalatuigul kaks selget silma seda teinud. Kes vastan veel kõik seda usku, mis Sestvast tõuseb hiljemaks kes võis kaht selget silmausku nii kahju saatjaks kavalaks. Süda, kui sa ruttu tõused, kuumalt rinnus, tuksuma kui su nime suhu võtan. Püha Eesti isamaa. Head, olen näinud paha. Mõnda jõudsin kaota. Mõnda elus jätta maha. Sind iial unusta. Olen hinganud, kui ma vaevalt astusin sinu õhku, olen joonud, kui ma rõõmust hõiskasid. Minu pisaraid näinud, minu muret kuulnud sa. Eestimaatööd mu laulu Sulmeid, tulin rääkima. Oh ei jõua iial õelda maa, kuis täidad südame sinu põue, tahan heita Magord viimse unele. Ema kombel kinni katta lapse Tuksvat rinda, sa, Eesti muld ja Eesti süda kes neid jõuaks lahuta. Sokk lendab ja teine. Mõni rida on loetav isegi tundma. Tahan keelt, olen ma tugitoeta toetuv, eksinud teelt. Hommikul küsin, kas ta muudab mu meelt? Mida tunneb see mina, kes on endale keelanud enda ja näha ja dum ta, nii ta tunneb, see kes on endale keelanud n ta. Vesi, kus kala ei uju maa, millel syyuugeiru oma, mis on, kes on endale keelanud, et ta. See on tar toonud taevas kus iialgi tegi lindu enda Ele heliseva Lui liiva. Tiirleb kajakate legendaarne. Üle virvendava val. Liiva. Vahupärleid. Hiilgab hõbe tab neist kogu kaldaviir. Laindeeri Summi kajastab vooleri Igas liblestuika päi seegi. Tunnid hele palk, see Hetbik ka kaova pika läände lookle Braugust õhku, võrrat. Vennakese silmad kinni, nii vahvad, käies väsinuks jää päike kandma. Mu käsi hoiab Hellana meid kangastuva. Astu venna. Näed neiksineerin kaid mere taga. Sinna maniksismi tükskordisa. Pilved vestlevad. See Ljumalaga. Kuldne valgus Luila klemmide. Tule üleval. Vehime. Me. Sinna kaome rinnas kui seeme. Iga Vese päiksevaim Nüüd tuule maga vad rohus ja päevaaeg on täis, kes harjunud käima ohus see kaugemal teistest käis saanud uhkusest alandlik, kus ja trots, siis talla heitsoe, muld ja varri õdebi kuus muu maha lööd p kooley. Ja tähti, kaste, sealge kuu õhetab kõrguse jääs. Kõik käki vaikselt, nii valge, et kõnnid kui küünal käes. Et kõnnid, kui küünal käes. Lydia Koidula luulet esitasid Elina Reinold, Katariina lauk ja Riho sar Juhan Viidingu, Heiti Talviku ja Jaan Kaplinski tekstidele loodud laule esitasid Eeva Eensaar ja Maria Peterson. Palad valis saatesse Mari Tarand.