Rahva tungival nõudmisel viis erilist paradiisi. See on Igor Maasik ja möllab paradiis. Kes? Sõjakaotustest ja võitudest. Käin trennis. Paneme selle. Mehe ja suur kaotus. Kergem. Menna paradiis. No saatejuht on päris kindel selles, et paljud inimesed, kes on ka raadiokuulajad, on käinud rock ja popmuusika kontserditel ja siis artist esineb ära, teeb oma põhiprogrammi ja kaheksa randa kaheksa päevitust ja siis publik aplodeerib ja iga endast lugupidav artist tuleb uuesti lavale tagasi ja teeb lisasoorituse. Nii on läinud saatega Bella paradiis ja siin me nüüd oleme. Saate juht on ülimalt tänulik kõikidele kuulajatele, kes ise on kirjutanud nii virtuaalmaailma avarustesse saate võimalikust jätkusuutlikkusest ja selle vajalikkusest ja üllatus-üllatus, ka paberkandjatel on tulnud palju kirju meile. Nii et Peame siinkohal jätkama. Midagi ei ole teha. Ja Need inimesed, kes tähelepanelikult kuulasid, avabala, ma tahan võita, võivad praegu olla õigele teele suunatud, kui arvavad seda, et nii nüüd tuleb sporditeemaline saade ja pean siinkohal tõdema, et saatejuhi Igor Maasik on esimene sporditeemaline saade, mis on seotud ka rannas olemisega. Kuigi rannas olemine on tänases saates üli ülipõgus. Aga läheme teemade manu. Lugu nimelt selline, et aulikud raadiokuulajad, teate, on olümpiamängud juba hoogu kogumas ja siinkõneleja seal on ütlemata hea meel oma rannateemaline saade siduda spordisaatega. On plaan viia teid olümpiakülla? Jah, sellesse iidsesse olümpiakülla, kus. Noh, ütlen, et 776. aastal enne Kristuse sündi toimusid esimesed registreeritud olümpiamängud. Selleks, et sinna saada, on saatejuhil ette võetud selline ekskursioon nimelt Sakintuse saarelt sele sadamas santest sõita Peloponnesose poolsaarele praam viiki. Olgu siinkohal öeldud, et praam on enam-vähem sellises gabariidis nagu selline praam, mis sõidab Tallinna ja Helsingi vahet. Ühesõnaga, aga tuleb sõita siiski liini sadamasse Peloponnesose poolsaarel, see on selline väike külakene. Ja muide, Kilinis sadama vahetus läheduses on rand liivane. Ma julgeks öelda väga bueno rand ja ma tunnistan üles, et ma isegi kastsin väikese varba ette. Niisiis rannas viibitud liiv oli hea, päike paistis ja, ja igati rannateemaline saade on õigustatud, kuigi rannas sai veedetud võib-olla no napp kaks, kolm minutit edasi oli soov sõita ja siis sellesse iidsesse olümpiakülla mis asub nagu ma juba poole lausega ütlesin, Peloponnesose poolsaarel ja konkreetselt siis eelise prefektuuris. Rõngas on administratiivne keskus sellel prefektuuril. Sõit Kiliini sadamast olümpiakülla kestab kusagilt tundi, poolteist teed on enam-vähem samasugused nagu meil siin Eestis. See on siis sõita, aga nüüd jõudmine olümpiakülla Nõnda ära märkima, et esimesed registreeritud olümpiamängud toimusid siis aastal 776 enne Kristuse sündi kuid mõned eksperdid ja vaatlejad on uurinud, et tegelikult on see 770 600 kas te enne Kristuse sündi selline olümpiamängude pidamise aeg, mis on registreeritud mõned ajaloolased ja arhitektid arvavad, et tegelikult selles samas olümpiakülas toimusid spordivõistlused ja spordivõistlused rohkem kui läbijooksuvõistluste tunduvalt varem kui aastal 776. Aga ühes on eksperdid ja vaatlejad ühel arvamusel, et registreeritud olümpiamänge võiks siis pidada NAGU esimesteks olümpiamängudeks sellest edasi. On väga piinlik arvestus ja huvitav märkida, et olümpiamänge Alates siis sellest esimesest registreeritud mängust toimus kuni 400. aastasajani peale kristus, niisiis jämedalt võttes 12 sajandit keedi Veebeeti antiiksed olümpiamängud, nii et meil siin annab veel natukene pingutada. Sajand keskeltläbi sajandi jagu on moodsaid olümpiamänge peetud need 11 sajandit tulles veel spordi ja olümpiamängudega kokku puutuda. Nüüd räägime veel ajaloost ja räägime sellest, et väga olümpiamängude vaenulik imperaator Rooma imperaator oli deodoosius esimene ja tema arvas, et kõik paganlikud lõbustused, kaasa arvatud ka olümpiamängud tuleb keelustada ja seda ennekõike just seetõttu, et tolleks ajaks ehk siis aastaks 393 oli Rooma riigis ametlikult juba kristlus kui riigireligioon välja kuulutatud. Ja viimane mäng, mis siis toimus, oli neljas 100. aasta künnisel täpsemilt, nagu ma juba ütlesin, 393. aastal. Nüüd tulles tagasi nende esimeste episoodide juurde, kui olümpiamänge peeti, siis on teada, et neid peeti jumalate jumala Zeusi auks. On siis oluline märkida, et olümpiaküla territooriumil asus Zeusi tempel, kahjuks Zeusi tempel hävines 426.-le aastal peale Kristuse sündi. See on siis niimoodi, et olümpiamänge enam ei peetud. Zeusi tempel ja kogu olümpiaküla oli jäänud unarusse. Loomulikult vargad tegid maalid, tegid omad tööd. Eks seal siis käidi lõhkumas ja, ja ka loomulikult laamendamas, on siiski mingeid Erki, aga need ei ole nii-öelda tõestatud märgud märgid, et olümpiamänge poolsalaja peeti ka ka hiljem peale ametliku keeluaega aastal 393 ja ja. Olgu siis öeldud, et, Olümpiamängude ja täpsemisele, olümpiaküla hävimisele ja ütleme, degradeerumisest aitasid kaasa ka sellised faktorid nagu maavärinad. Neid toimusid nii olümpiamängud aktiivsel perioodil tähendab vahemikus 776 enne Kristust kuni 393 peale Kristust, kuid mis kõige olulisem, kõige suuremad maavärinad toimusid siis, kui olümpiaküla enam oma funktsiooni ei täitnud ja, ja oli jäetud unarusse ning seetõttu tulebki siis tõdeda, et kusagil aastatel 500 ja kopikaid peale toimus siis selline taalne, olümpiaküla häving maavärina tõttu üleujutused ja muda ja tegi oma tööd ja siin siis tuleb vaadata näkku sellele, et tegelikult tollel ajal olümpiaküla hävines ning selle rajatise vastu suurt keegi huvi, enne kui saabus, 18. sajand ei ilmutanud ja õigupoolest on teada, et alles 19. sajandi kusagil keskel mälunud täpselt ei peta. Algasid siis väljakaevamised, siis taastada ja uurida, mis siis vanas olümpiakülas oli praegusel ajal seal on seal loomulikult varemed. Me räägime mõningatest rajatistest täna kohe päris kindlasti natukene pikemalt. Kuidas on seda maailma ajaloo pärandit ja, ja mis siin salata ka maailma spordis ajaloo pärandit üritatud taastada ja hoida ja reserveerida või vähemalt siis neid varemedki. Sest uskuge mind või mittekoht iseenesest on äärmiselt. Võimas äärmiselt põnev ning iga spordientusiast peaks selles kohas kohe päris kindlasti oma elus ära käima nagu saatejuht Igor Maasik ei ole nii kõige suurem spordientusiast, aga olgu see selleks. Nüüd. Oleme jõudnud siis oma saate selle episoodi juurde, kus me peaksime rääkima ka natukene muusikalisest külalisest. Me oleme üritanud saada igasse vatesse autentse artisti, kellel selle maa või, või, või riigiga mingisugune ka side on olemas ja täna musitseerib meid musitseerib meile Evangelos papatanasseos. Täpsemini teatakse teda Angelise nime all. Kuid mitte mitte üksinda, ta ei mängi süntesaatorid ja, ja tal on see seekord kaasas. Kui ta salvestuse käis 70.-te aastate lõpus. Ansambli jess laulu on Anderson ja see moodustab siis sellise projektina Ko jonn anud vangelisi. Kui mu mälu mind alt ei vea, siis see kooslus salvestas neli või viis stuudioalbumit, mis oma sel ajal said väga suurteks hittideks. Evangelos papatanasse, nagu oletada võib, on kreeka päritoluga muusik on väga pika karjääriga muusik ja, ja siis, kui Kreekas valitses hunta ajastu seitsmekümnendatel aastatel, siis tema oli sunnitud minema Prantsusmaale, hiljem ka Inglismaale, kus muidugi ta oma kõige olulisemalt muusikateosed lõi ja see garanteeris talle siis ka rahvusvahelise tuntuse ja mis siin salata, ka edu, nii et see on and vange lihtsalt aja muusikaline külaline. Paradiis. Olümpiaküla on tegelikult varustatud kahe olulise vaatamisväärsusega muuseum, mis on siis katuse all ja kus on hästi palju igasuguseid kujusid sees. Nende kujude juurde me me kohe ka jõuame ja teine osa on siis see olümpiakülla tema naturaalses võtmes, täpsemini küll siis varemete võtmes. Nüüd muuseum on. Teades nüüd, millised võimalused on muuseumieksponaatide eksponeerimiseks suhteliselt konservatiivne, interaktiivsusest on seal võib-olla ainult võimalik unistada. Kui 21. sajandil minnakse sihukesesse tähtsasse ja olulisse maailma ajaloo ja spordis ajaloo muuseumisse ja kui giid peab näitama siis oma kausta vahel taanelia pilte milli nägi siis olümpiakülas väljad, Zeusi tempel või, või milline staadion oli tollel ajal, sest noh, need fotod on loomulikult rekonstrueeritud. Siis selle kohta võib siis öelda, et on väga vanamoodne ja konservatiivne muuseumi interpretatsioon võitleme muuseumi ülesehituskontseptsioon. Esineja küsimus, millega saatejuhte ka tiigi tüütas, oli see, et miks on mõned kreeka kujud alasti ja miks mõned on riides. Seda muide oskas ekspert ja vaatleja konkreetselt siis giid päris asjalikult ka lahti seletada ja võttis aluseks siis vanakreeka filosoofia. Nimelt kujutage nüüd lugupeetud raadiokuulajad, et kui inimene on noor, siis, siis on, mida näidata, see on siis tema keha ja keha kui, kui fetish, kui kultusobjekt. Aga kui inimene loomulikult vananeb, siis ei ole tal nagu seda keha eriliselt vaja eksponeerida, siis see muutub aegade jooksul paratamatult natukene koledamaks ja seetõttu on hakatel kujudel, kes siis on kujutatud kujurite poolt alati kas mingi hõlst või, või tooga vahel on peal, eks ole, et et oma siis intiimsemaid paiku varjad. Ja, ja samas tulla nüüd selle juurde, et kui on, Me natukene noorem, siis on tal ka mõistus natukene ja elukogemust on natukene vähem vanematele inimeste, siis on nagu elukogemust ja mõistust ehk võibolla tsipa rohkem selline siis Kreeka, Kreeka. Räägitud siis siinkohal veel, et olümpiamängudega seoses tuleb rääkida ka mingitest huvitava, mõnedest huvitavatest definitsioonides, mis tänapäevases mõistes on võib-olla natuke teistsugused lahendusega näiteks olümpiaad, olümpiaadi na, me kujutame ette siis kas oma teadmiste proovilepanekut või minu pärast kas või siis. Spordivõistlusi. Teatud. Inimgruppide või võistlejate vahel aga Vana-Kreeka tähenduses tähendas olümpiaad ajaperioodi neli aastat, mis oli siis mängude vahel ja täpselt samasuguse kontseptsiooniga siis nelja vastase intervalliga toimuvad ka kaasa kaheksaseid olümpiamängud, nagu me väga hästi teame. Nüüd huvitavam märkida, et olümpiamängude päritolu kohta puudu üheselt interpreteeritud tekkelugu Ühed ütlevad, et üks kontseptsioon on nimelt säärane. Teine teine koolkond ütleb Etjale kontseptsiooni on hoopis seesugune ja ma ei hakka tänases saates neid asju lahti seletama, sellepärast et mõnes mõnel puhul ühtedel ekspertidele, vaatlejatel on ühtemoodi õiguste eest seljale on võib-olla natukene vähem õigus selle kohal. Olgu siinkohal ka mainitud, et niikaua kui olümpiamängud kestsid tema esimene nende esimestest episoodidest alates olid nad peaasjalikult kreeklaste pärusmaa. Siiski siiski hiljem osalesid roomlased ja olgu siinkohal öeldud, et roomlaste jaoks oli olümpiamängudel mitte ainult võistlemine, vaid ka selle külastamine on niisugune suur suur privileeg. Enam-vähem nii, et kui kaasaegne tänapäevane inimene tahab minna kuhugile soojale maale või kuhugile eksootiliste maade ja, ja teadupärast selliseid reisijaid on väga rikkad või väga kallid reisid ja seda saavad endale ainult rikkad inimesed lubada nii voligaroomlastega, sest et nad pidid siis kodukohast Rooma riigist sõitma, sinna Peloponnesose poolsaarele olümpiakülla ja see võttis päris pika aja. Nii, ja olgu siinkohal siis veel öeldud, et iga kord, kui algasid olümpiamängud, toimus siis suur kummardus avaldamine peaasjalikult Zeusile. Zeus oli siis jumalate jumal. Selline religioone, rakurssi oli spordivõistlustel hoiutaksime olümpiamängude väga tuge ennekõike just olümpiamängude alguseni aegadel, hiljem sai nendest olümpiamängudest pelgalt spordivõistlus ja religioone komponent nokkis tõrjuti tahapoole tahaplaanile. Nüüd huvitav märkida, et kui toimusid esimesed olümpiamängud, siis esimeste olümpiamängude ajal oli üksainus spordiala ja see spordiala oli staadionijooks jälle uus ja huvitav definitsioon, millest peaks siis nagu rääkima kaasaegses võtmes. Me teame seda, et staadion on põhimõtteliselt rajatis ja rajati siis, kus toimuvad spordivõistlused. Kuid Vana-Kreeka olümpiamängude võtme läbi vaadatuna oli üks staadion pikkusühik ja üks staadion nuli peaaegu et 200 meetrit. Ma nüüd natukene spikerdanud, võin öelda, et see oli täpselt, on välja mõõdetud 192,27 meetrit. Nõnda nüüd, nagu ma mainisin, esimesel esimestel olümpiamängudel olid siis vaid staadionijooks. Spordialaks, kuid aegade jooksul hakkas neid spordiga kõlasid lisanduma ja kui me nüüd kaasaegsed olümpiamängud toome siia võrdluseks, siis täpselt samasugune tendents on ju toimunud ka kaasaegsete olümpiamängudega, et osad spordialad on tulnud juurde, mis sain salata ka ja osad spordialad on tõrjutud olümpia kaasaegsete olümpiamängude programmist välja. Nüüd kui nüüd nimetada veel valu, antiikolümpiamängud spordialasid, siis pikamaa jooks ja pikamaajooks oli jälle võetud aluseks üks mõõtühik, üks staadion, pikamaajooksudistantsid olid siis seitse kuni 24 staadionit, nii et, et kui te tahate täpselt saada lugupeetud head matemaatikahuvilised raadiokuulajad, siis võtke gro kalkulaator ja korrutage seitse, 190-ga kahe koma 27-ga või siis 24 192,27 saategi siis distantsi meetrites ja oli ka natukene pigem, kui ühe staadionijooks on siis nii-öelda kahe staadioni jooks, mis on siis minu arusaamise järgi see kõik keskmaajooks. Maadlus, rusikavõitlus, Pentatloon pendad, loon, oli siis, julgen öelda mitmevõistluse esi esi, esi, esi esiisa, sest see võlakoosnes nagu juba eesliide ütleb, penta viiest spordialasse oli staadionijooks kettaheide, kaugushüpe, odavise ja amma maadlus. Ja siis oli veel üks niisugune üsnagi agressiivne spordiala, nimelt pankratioon, see oli segu rusikavõitlusest ja maadluses ja mingisugune teatud mõttes teri vaat on säilinud mitte säilinud, vaid tekkinud ka kaasa spordis. Kahjuks mulle ei meenu, mis selle spordiala nimi on, kuid seda praktiseeritakse päris laialdaselt ja see on üsnagi populariteed spordialal. Nüüd. Põgu siinkohal lisatud veel üks huvitav tõdemus. Nimelt kui meiega kaasaegses olümpiamängude korralduses oleme harjunud sellega, et noh, on, võistleme võistlusvõistlejad ja siis määratakse kolmas koht, see temal sellele sportlasele riputatakse kaela pronksmedal, siis on teine oht, sellele riputatakse kaela hõbemedal ja esimese koha omanik, siis saab kaela kuldmedali. Nüüd antiikolümpial teise ja kolmanda koha jagamist ei toimud, seal oli kõik, oli mustvalge, on võitja või ei, Pole võitjat ja olgu-olgu mainitud, et võitja kui sa ükskord juba said selle au siis praktiliselt kuni elu lõpuni oli sul garanteeritud heaolu ja loomulikult selle koha või selle paiga, kus sa elasid nende elanike heakskiit ja ja on teada, et vähemalt olümpiavõitja oli garanteeritud elu jooksul, et kõht on täis. Ja, ja kõik need olid siin väga olulised, mida siis kaaskond konkreetne sootsium välja pakkus olümpiavõitjale. Nüüd korralduslikku seisukoha pealt oli lugu väga huvitav. Rääkis meil oli väga sümpatiik giid, kes oskas väga veenvalt ja puhtas julgen öelda fluent inglissiis selgitada kõike huvitavat detaile ja nüansse, mis siis antiikolümpia ka seotud oli. Atleedid saabusid sinnapaika ehk olümpiasse kuu aega enne ametlike mängude alguse väljakuulutamist ning hakkasid muide publiku vahetus läheduses publiku silme all, ütleme nii. Treenima nokk tänapäeval treeningprotsess jääb ju nagu te teate, head spordihuvilised üsnagi üsnagi varjatuks tavakodanike pilgu eest ja niimoodi siis antiikolümpiamängude puhul ei olnud. Ja siis kohtunikud otsustasid, kes siis gaasiad võistlema nii et kõik, kõik inimesed seda au ja õnne ei, ei saanudki kogeda, et saavad võistlema minnes võisid küll olümpiasse tulla, treenisid, kuid olid mürk treenimisel all ja siin praagiti välja, kes võisid võistelda põhimõtteliselt kõik kreeka keelt kõnelevad mehed. Ja oluline oli see, et, et nendel meestel, kes siis võistlustulle astusid, ei tohtinud olla veresüüd, nii et nad ei tohtinud olla. Mõrtsukad, ütleme kohe nii, otse välja. Võistlused põhimõtteliselt toimusid nagu kahes kategoorias nii meestele kui ka poistele ja vanusepiiri, kus siis seda loeti, et sa oled nüüd poiss, sa võid võistelda ja sina oled mees, sa võid. Selles kategoorias võistleb ta, seda üleeksperdid ja vaatlejad ajaloolased suutnud tuvastada. Mis, mis oli see kriteerium. Nüüd. Mängudele võistlesid põhimõttelised ülikud. See oli mängude esimesest staadiumis, seda ennekõike just seetõttu, et nendel oli hästi palju vaba aega ja nad võisid pühenduda spordile. Mõni aeg hiljem, kui olümpiamängud, nagu arenesin, ma pean silmas antiikolümpiamänge siis ilmusid välja ka nii-öelda lihtrahvaesindajad ja nemad said siis ka õiguse võrdselt ülikutega võistelda siis nendel mängudel. Ja tuleb tõdeda. Räägime antiikolümpiamängude tasandist siis sellist definitsiooni nagu amatöörsportlane ei eksisteerinud, kui sa olid juba nii-öelda näpu andnud spordile siis võisid lugeda n põhimõtteliselt elukutseliseks sportlaseks. Nüüd on huvitav märkida, et selles taas olümpia küla territooriumil on ka oma kindlad reeglid paika pannud siis nagu eirata ei tohtinud. Ja on teada, et on olemas konkreetne konkreetne koht kus siis need, kes korda rikkusid, kes eirasid reegleid, siis nende nimi renoveeriti häbimüürile läbi müüri juures võisid. Olümpiamängudest osavõtjad ja ka publik käia siunamas, karjumas, räuskama ja muide katatkistamas nende graveeritud nimede suunas ja otse loomulikult see, kes ükskord sai disklahvi, see k sellelt võistluselt eemaldati ja ja edasi tema võistlemine enne oli ka järgnevatel mängudel üsnagi küsimärgi all. Üldiselt selle sellel mängul, kui sa korda rikkusid selle mängu ajal, siis oli kohe päris kindel, et rohkem sulle olümpiakülla nagu sellel seal mängude ajal asja ei ole, küll aga, ja järgmisel korral võisid sa, kui sa, kui sa uuesti korda ei rikkunud taas olla atleetide või siis pealtvaatajate hulgas. Teeme siinkohal ühe muusikalise pausi ja kuulame taas jonni ja vangelist. No tänane nagu kuulajad on aru saanud, on distantseerinud end nii palmide, sest soojast mereveest ja valgest liivast. Ta on väga päevakohane, sest me oleme siirdunud väikesele ekskursioonile, mis viib meid antiiksesse. Olümp Pia külla. Antiikseid olümpiamänge toimus 293 korda, nii et kaasaegsetele mängudel annab veel päris palju rühkida. Et seda olümpiamängude kordade hulka ületada. Ja maailmale andis antiikolümpia üle 4000 atleedi keeles, siis umbes 25 protsenti on ka kaasajal tuvastatud nende nimed, nende päritolu ja veel kord tahan rõhutada, et olümpiavõitjad olid austatud sang, karid ja võitjatele püstitati muide ka kujud. Sealsamas olümpiakülas. Pandi siis ka kujuri tööle ja niipea, kui oli võit saabunud ja võit oli käes, täpsemini niisiis kujurika askeldama hakkasid ja olgu siinkohal öeldud, et need kujud olid valmistatud pronksist. Nüüd on üldteada ja tuntud ET montiiksel ajal valmistati väga paljuga marmorist kujusid ja olge nüüd meeles, lugupeetud algajad kujurid, kuidaspidi kunstnik täpselt visualiseerima oma nägemuse ühest või teisest tegelasest, sportlasest või ülikust. Sest lugu käis niimoodi, et kõigepealt toodi üks kang marmorit ja sellest siis hakati välja peitleja ja haamriga ja igasuguste muude. Tööriistadega siis inimese kuju välja voolima. Aga mõtleme nüüd natukene ka pealtvaatajate peale ja olme peale, mis siis valitses olümpiakülas. Pealtvaatajad olid olümpiamängudel mehed ja vallalised naised. Miks abielu naisi publiku hulka ei lubatud, ei ole täpselt teada. Ja teada on vaid see, et kui keegi selle reegli vastu karikus, siis teda ootas väga julm karistus, nimelt see naine võeti kinni ja visati, visati künka otsast alla. See oli noh, see oli, ütleme, kabelimats. Kui, kui nii vulgaarse end väljendada. Nüüd siiski on teada olümpiaajaloost, et üks naine riietas ennast mehe riietesse, et vaadata, kuidas oma poeg võistleb rusikavõistluses ja poeg tegi siis väga tubli soorituse ja naine natukene ennast reetis sellepärast et tema rõõmukisa andis märku, et ta ei ole mees või naine kuid kuna tema poeg võitis ja, ja, ja kaklus või õigemini rusikavõitlus oli päris äge ja päris põnev, siis sellele naisele alastati nüüd olümpiaküla. Ta meenutas nagu sihukese herilasepesa, seal valitses kogu aeg üks suur tunglemine ja kära ja, ja edasi-tagasi siblimine. Ning seetõttu oli see selline väga huvitav ja, ja põnev tunglemise koht ning paljudele, kellele meeldis siis nii-öelda õla tunne võisid olümpiakülas ennast päris hästi tunda. Olgu siinkohal mainitud, et arvestades siis antiikse Kreeka, Neid tingimusi oli olümpiakülas olme seatud väga mitmest rakursist või ütleme niimoodi, et kui ta millises seisukohast võtta palun väga, seal olid olemas bassein, kusjuures ma tahan siinkohal rõhutada, et bassein oli ainult nii-öelda vees hullamiseks ja v mõnudega. Enda hellitamiseks olid saunad, olid kõrtsid ja paikka külastasid ka rändkaupmehed, noh, selline üsnagi meie laadalaada meeleolulaadne, kuid oli väga akuutset puudujääke, nimelt kõige enam nappis olümpiaküla taas puhtast joogiveest. Ja seejuures siis tarvitati seisnud vett. Või, ja mis kõige jubedam Lasti siis hea maitsta. Julgen nii-öelda mitte mitte just kõige parema kvaliteediga jõe veest. Ja Need inimesed, kes seal olümpiaküla juures oli, oli voolamas kõlks jõgi. Praegu on ta väga väikeseks kuivanud, kuid mis kõige jubedam, paljudel juhtudel ei jätkunud. Pesuvett. Ja, ja hügieeniga oli parajasti nii, nagu ta oli, paljud inimesed sõna otseses mõttes kannatasin tänu käes, kui, kui seal olümpiamängudel kas siis võistlesid või olid. Pealtvaatajaks, sest kokkutulejaid oli ju tohutus koguses, samuti olevat puudu olnud sellel teri tooriumil ka kempsudest, nii et ma ei kujuta ette, mismoodi see keha kergendamine siis toimus ja milline hügieenist oli tollel ajal üldse väga teistsugune ettekujutus. Nüüd leevendus toodi, leevendus saabus 153. aastal peale Kristuse sündi, siis nimelt rajati olümpia küll aga veejuhe, mis tõi vee nii joogivee. Ja kui ka pesu v siis spordiplatsile. Nüüd iga kord, kui algasid olümpiamängud, ohverdati nagu aamen kirikus 100 härga Zeusi auks. Ja saatejuhid Igor Maasik on õnnestunud olla sellel nii-öelda altaril, kus siis härgade ohverdamine toimus. Selles kohas toimub praegu olümpiatule süütamine. Nüüd kuidas see olümpiatule süütamine käib, see jääb meie saate viimastes minutites, praegu tahaks aga rääkida sellest legendaarsest Zeusi kujust kes kelle jaoks olümpiamänge nagu nii-öelda piltlikult võttes korraldati, see oli austuseavaldust, Zeusile, Zeusi kuju, Pisast Zeusi temp, Bliss loomist alustati 430. aastal enne Kristuse sündi. See kuju oli 13 meetri kõrgune, kullast ja elevandiluust ja eebenipuust tehtud. Väga imposantne. Siis kunstiteos ja Zeusi kuju ja Zeusi templit on siis ka nimetatud üheks seitsmest maailmaimest umbes aastal 360, niisiis Ajal, mil oli olümpiamängude lõpuni jäänud 33 aastat, viidi kuju Konstantinoopolisse ja kõige kõige suurem dramaatiline sündmus juhtus siis 475. aastal, mil see seitsmes üks seitsmest maailmaimest ka tulekahjus hävis. Nüüd meie raadiokuulajad on kindlasti näinud, kuidas toimub kaasaegsed olümpiamängude tule süütamine ja see toimub siis Hera templi varemete vahetus läheduses, täpselt selles kohas, kus ma rääkisin, siis kus toimub või kus toimusid ohverdusrituaalid, härga veeristati, nahk ja ta on see, et tseerusile jäeti siis härgade kõige paremate kehaosad. Ja sellised peadja rupskid läksid siis tegelikult lihtrahva toidulauale. Nüüd see koht, kus siis toimub olümpiatule süütamine ja kus siis parimad artistid, näitlejad, rituaalsed ja karaktertantsuliigutusi sooritusi sooritamas on Kreeka kõige paremad näitlejad valitakse selles. Selle rituaali tegemiseks välja, on üsnagi mannetu ja üsnagi, ei, mitte ütlev koht. Tule süütamine käib niimoodi, et võetakse väike kogus poos, lammast mitte postamastad Kreekat tähenduses loomulikult oliivõli ja peegelsüsteemide ja luubiga siis õli ka süüdatakse õli süttib põlema, selle tulemusel siis läidetakse ka. Olümpiatõrvik ja tänavune olümpiatule süütamise rituaal on toimunud kuna tegemist on siis sellise juhtumiga, kus võistlus toimub jõu teisel kontinendil Riios konkreetselt selleks, et see olümpiatuli kohale Protseduur juba päris varakult ära teha. Ja kui, kui ma nüüd täpselt meelde jäi, siis meie kiitki rääkis seda, et see oli juba aprillikuu sees ära tehtud, tähendab, süüdatud ja tõrvik siis sai järgmise teekonna nimelt kõrval asuvale sante ehk kingituse saarele. See oli nagu sele tule esimene peatuspaik ja, ja luban teile siis meie järgmises saates me räägimegi juba konkreetselt Sakintuse saarest, kus siis olümpiatuli oma esimese peatuse tegi, aga mitte enam olümpiateemadel, vaid siis juba nagu meie õige kontseptsiooni särgi, palmid, vesi, sinine meri. Kohtume nädala pärast, palun John vangelis.