Nii juba nagu need legendaarsed laulusõnad ütlevad, siis üks president korraga, aga on meil kombeks, üks president saab välja valitud. Ei tea veel millal, sellepärast et eks poliitmäng võib päris pikale minna. Aga hetkel võib öelda, et kuus peamist kandidaati on sõelale jäänud Järgneva kuni järgmise nädala keskpaigani. Kõik käisid, raadio kahest stuudiost läbi käivad ja minuga juttu ajavad, sellepärast et eile sai käima tõmmatud presidendikandidaati tutvustav mälumängusari siin raadio kahes nimega presidendiralli. Selleks, et tagada võrdsed võimalused kõikidele kandidaatidele, on vestlus jagatud viide teemakategooriasse, kus ma küsin kandidaadilt ühe küsimuse, mille põhjal ka siis edasist vestlust temaga arendada. Need kategooriad on Eesti asi, ehk siis kõik oluline kodumaast vabariik 25 aastat taasiseseisvunud Eestit, välisilm ehk olulisemad sündmused ja nimed välispoliitikas popkultuur ehk siis need teemad, mis ennekõike kõnetavad eesti noori ning vaaria, ehk siis küsimusi siit nurgast ja sealt nurgast. Selle küsimuse tõmbab kandidaati endale loosiga. Ja iga õigesti vastatud kategooria küsimus annab 20 punkt, tiimis teeb maksimaalseks punktiskooriks 100. No see on ikkagi selle jaoks, et kui siin kuus inimest läbi käivad, siis mingit võistlusmomenti võib ikkagi tekitada nii et kui järgmisel nädalal. Kui kell saab, kas siis on juba teada täpselt, kes on raadio kahe presidendiralli võitnud esimeses osas, ehk siis eile astusin üles Eiki Nestor, kes kogus 60 punkti kes praegusel juhul on ju täiesti liidripositsioonil, kuidas kõik hakkab välja nägema nüüd vähem kui 40 minuti pärast, saame teada, sest et järgmine kandidaat on võistlustulle asumas. Tere päevast, Marina Kaljurand. Tere. Väga meeldiv olla siin enne, kui me hakkame seda mängu mängima. Ma küsisin, et kuidas teil sedavõrd tähtsale olulisel positsioonil ehk välisministrina olles jätkub aega sedavõrd pingelist teekonda ette võtta ja, ja presidendiks kandideerida? Noh, selge see, et number üks on ikkagi välisministri töö. Nii et see on ka põhjus, miks ma vastan küsimustele ja käin ka saadetes, kas siis lõuna ajal või tööst vabal ajal või teen seda õhtutundidel, sest noh, välisministri töö on number üks ja siin ei saa mingit kompromiss olla. Et kui te võtate oma isikliku kalendermärkmiku lahti, siis sealt rida on väga raske leida mu ja ma jagan aega juba viie minuti kaupa 15 minuti kaupa enam seda aega aga ta ei saa ja kui aeg saab otsa, siis tuleb lihtsalt varem märgata. Räägitakse, et kõige edukamad ja geniaalsed inimesed läbi ajaloo on võrdlemisi vähe maganud, ehk siis nad lähevad hiljem magama ja ärkavad vara, kuidas teisele magama. Ma ikkagi nomin õhtul kaua üleval olla, aga ma pean ikka oma mingisugused viis-kuus-seitse tundi ära magama, aga on olnud küll ja küll selliseid aegu, kus ma ei ole saanud seda aega täis magada, aga siis hakkab tööle mingisugune adrenaliin või mingisugune mingisugune teine tunne ja sa saad aru, et praegu on see aeg, kus sa pead ennast mobiliseerimata. No ja siis ma võin pinge all töötada kaua-kaua-kaua-kaua, aga mingil hetkel taktika välja vaata. Kuidas te ise hindate, kuivõrd hea pingetaluja te olete? Ma arvan, ma toon väga hästi pinget ja ma arvan, et ma olen ka see tüüp, inimesi, kes pingeolukorras vastupidi, mobiliseerub ja on võib-olla isegi efektiivsem. Kui mul on palju, aga siis ma hakkan mõtlema, kas ma tahan seda teha, kas ma tahan teist teha, mul ei ole pressi peal. Kui munana mina olen päris peal, siis ma ei mõtle nii palju. Siis ma tegutsen ja tavaliselt kriisiolukorras tehtud otsused on mul vähemalt siiamaani olnud. Õiged ja head, ma ei ole pidanud noh, reeglina ümber mõtlemapanevad vabandused on ühe väga hea juhi omadused. Võib-olla tõesti nii, milline oli see viimane hetk, kui ta tõesti tundsite, et pinge kasvab üle pea? Niimoodi raske öelda, see võib-olla mõni päev, mis on olnud tõesti hullumeelne. Mõnikord, kui hakkab tulema kas kõnesid või meile, mis näitavad, et olukord hakkab muutuma kriitiliseks. No viimased paar päeva ma olen tõesti rippunud telefonitoru otsas, rääkides oma Türgi kolleegiga Ukraina kolleegiga, Euroopa nõukogu peasekretäri ka teistega, et ma ei oskagi sellist ühte hetke välja tuua, ütleme, et praegu on välisministri jaoks pingeline aeg. Välisteemade juurde me kõige pea, Marina, teiega ka jõuame, aga teie ees on praegu seal viis erineva kategooria hunnik. Ütleme siis ümbrik, kuidas te praegu siin võistlustulle asudes ennast tunnete? Suhteliselt ebamugavalt, sest mälumäng ei ole kindlasti mu lemmikmängija mängiksin parem sulgpalli, mida iganes, muud, aga mitte mälumäng. No võib-olla kui te leiate siis aega oma suurest kalendermärkmikust ka sulgpalli, ehk siis ehk siis kohtume õhtul juba kuskil platsi peale, kaadiksin meelsamini ja siis me vaatame, et ma isegi usun, et ma ilmselt kaotan teile seda mängu ei ole mina küll mänginud, vähemalt platsi peal, mitte kordagi, ma olen seda mänginud aias niisama Kõksingutada peale. Aga sulgpalliväljakul ei ole, ei ole, siis ma arvan, te kaotate. Ma arvan, et siin võib öelda, et võib-olla tulevase presidendiga on meil juba ükski rõdu veetud aga igal juhul alustame praegu selle mänguga, kus vaatame, kuidas teil täna läheb. See on kategooria number üks kolm märkmikud seal ees tähendab ümbriku ja valigi sealt üldse üks välja. Muutan kõige pealmise. Teete nii nagu Eiki Nestor. Jaa, nonii. Marina. Küsimus kõlab järgmiselt. Kus asub Mandri-Eesti kõige Põhjapoolseim punkt. Kõige põhjapoolsem punkt. Pakuksin, et see on mõni saartest. Oleksin sõjaaegne aeg, ütleksin Suursaar. Ma teen siin veel väikse täpsustuse Mandri-Eesti mandrijärgult saaredadele mängu. Zare aitäh vihje eest. Mandri-Eesti kõige põhjapoolsem punkt, ma oleksin küsinud läänepoolset, siis mul oleks pakkunud kohe ka Hiiumaal või Saaremaa punkti, ma juba ütlen alguses ära praegu, et hakkab. Ma ütlen sulle, et sa tõesti ei ole kõige kergem küsimus, et ma olen, ma annan au. Praegu oli väga halb loosiõnn 12 küsimuseks, natukene lihtsamad olnud. Ei, see on okei, suke, ma ei tulnud siia punktide pärast muidugi. Sellepärast, et meeldiva inimesega vestelda. Kuidas ma võin selle, selle esimese tähe vähemalt esimene täht ära? P täht? P nagu põrsas p, nagu Paide või Paide. Tan üks neem. Oi, oi oi, ma ei hakka üldse pakkumagi, ma kohe ütlen, et ma ei oska sellele küsimusele vastata, vastasel juhul praegu midagi siis mul on ja geograafia õpetaja, ma vabandan. Ma arvan, et mitte ei pea vabandama, sest et ilmselt on see protsent protsent, kes praegu kuulates ära ka päris pisike, aga mõtlen, mõtlen selle ära. Purekkarineem pärispea külas Kuusalu vallas Harjumaal. Elu sees ei oleks seda armastanud kohe mitte kuidagi oleks vastanud. Nii et selles mõttes väga õige see, ma ei teadnud seda vastust. Ja ma poleks seda tuletanud, aga Marina, praegu selline pingeline presidendiralliaeg on, see tähendab, et tulebki kohtuda inimestega lisaks nendele suurtele välispoliitilistele tegelastele, kellega te peate välisministrina iga päev kontakti hoidma, te peate siin ka ju kohalikul tasandil inimestega kohtuma, tegema sõna otseses mõttes lobitööd. Palju te olete kohtunud omavalitsusjuhtidega ja mööda Eestit ringi sõitma? No ma alustan sellest, et tegelikult me oleme mööda Eestit palju ringi sõitnud ka mitte ainult välisministrina, vaid juba varem ka suursaadikuna, diplomaadina oleme pidanud vajalikuks käia koolides ülikoolides, kohtuda inimestega, rääkida, mis asi on välispoliitika. Siis ma kummutasin seda müüti, et välispoliitika midagi kaugel kõrgel, mida suudavad mõelda ainult väljavalitud geeniused, vaid ma olen püüdnud inimestel alati rääkida, et välispoliitika on samasugune nagu sotsiaalpoliitika põllumajanduspoliitika. Jah, tal on oma eripärad, et selles mõttes ma olen väga palju ringi sõitnud, aga praegu jah, presidendikampaania mõttes. Kuigi me räägime väga palju välispoliitikast, sest välispoliitika sisepoliitika vaheline piir on täna kadunud? Jah, ma olen ringi sõitnud, eriti puhkuse ajal. Nende päevade ajal vihmana puhkuseks võtsin selle suve jooksul. Ma arvan, et ma olen käinud paarikümnes omavalitsuses ja ma olen osalenud debattidel, mida on korraldatud kas siis Harjumaal või Pärnumaal ja jään huviga ootama järgmisi debatte. Kui rääkida sellisest päris eesti inimesest, kes, kes ei ela, võib-olla ka siin, Tallinnas ei ela kesklinnas, kelle sissetulek ei ole Eesti keskmine ja sealt ülespoole kui rääkida nendest inimestest, kes tunnevad, et nad on võib-olla tahaplaanile jäetud Eesti ühiskonnas. Mida te ise tunnete, millised on need peamised mured, mille üle nemad igapäevaselt mõtlevad? Jah, tõepoolest, ma olen teiega nõus, et, et erinevatel inimestel on erinevad mured, no midagi, mille pärast inimesed muretsevad, nad muretsevad selle pärast, et oleks töö. Nad muretsevad selle pärast, et oleks palk, mis annaks neile noh, elamisväärse koduelamise, et lastel oleks hea haridus ehk tegelikult Need üldiselt mured on meil kõigil samad. Aga kui ma olen ringi käinud, noh, minu nii öelda teine koduvald jutumärkides Hiiu vald, siis muidugi seal lauto lovkalt oodates või kuskil me oleme rääkinud oma külainimestega ja ja tegelikult küsitakse just rohkem küsitakse põgenike kohta, küsitakse terrorismi kohta, küsitakse, kuidas ja mis muutusi mõjutab meie elu, mis saab edasi Euroopast? Need küsitakse, selliseid globaalseid küsimusi. Inimesed on täna mures oma turvalisuse pärast. See on esimene, mis silma torkab. Ja siis töökohad, haridus, sotsiaalsed garantiid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ehk mina julgen väita, et lõppkokkuvõttes olenemata sellest, kes me oleme, kust me töötame. Mis on meie ajalugu, mis on meie haridusmeid huvitavad elus ühed ja samad asjad. Me tahame, et meil läks hästi, me tahame, et meie riigil läheks hästi, me tahame, et meie lastel läks hästi. Marina on tegelikult, olgem ausad, ka teie olete inimene nagu iga teine meist on, lihtsalt olete vägagi prestiiž. Kohapeal otsustava otsustava koha peal imet vedades, aga muidugi ma olen samasugune inimene nagu kõik teised. Ka mina lähen õhtul koju ja arutelu mu abikaasa lastega täpselt samu asju, mida arutatakse kõigis kodudes laudade taga. Mõistagi kindlasti lähete ju ka poodi, kui teil on vaja süüa. Loomulikult käime poes ostes. Ja kui te olete näiteks seal sooja söögileti juures ja kui tulebki keegi murelik kodanik, võtab teil prossist kinni ja küsib, et proua kaljurand, mis nüüd saab, mis edasi, mis nüüd saab, kui tulebki siia niivõrd palju põgenikke, et kas sa suremegi väljumistes vastata? Neile kõigepealt alati, kui inimene hakkab rääkima, ma räägin taga. Sest ma tean, kui palju julgust võtab ja kui palju enesekindlust on selleks vaja, et kellelegi noh, jutumärkides tuntud inimesele ligi astuda ja temaga rääkima hakata. See on suur julgus. Ja loomulikult igatseda muret või igat küsimust, mis mulle esitatakse. Ma võtan väga tõsiselt, jah, ma jõua läbi analüüsida kõiki pagulaste välispoliitilisi aspekte. Mõju võib olla läbi analüüsida nii põhjalikult, kui ma tahaksin või teen mõnes raadiosaates. Aga ma saan talle öelda, et Eesti riik teeb omalt poolt kõik, mis võimaliku, et tagada meie inimeste julgeolek. Ja siis tool, näited näiteks selle kohta, kuidas meie piirivalve, politseiametnikud kohtuvad kõigi kõigi kõigi, iga viimase kui põgenikuga kes Eestisse tuleb. Et me teame nende inimeste tausta. Me oleme nende inimestega kohtunud, nende inimesed teavad, mis on Eesti, mida me neilt ootame. Ootame oma keele kultuuri austamist ja kui ma olen niimoodi natuke hakanud seletama, siis tavaliselt inimesed tänavad, kõik ei nõustu. Mõned jäävadki, luban sulle, ma olen seda kohanud ka teistes kohtades, mitte ainult Tallinnas vesteldes, vaid inimesed jäävad eriarvamusele. Aga nad on tänulikud, et sa võtad selle aja. Püüad seletada, sa püüad suhelda ja sa võtad tõsiselt nende küsimust. Mis on meil praegu ühiskonnas puudu jäänud või kus see kaalukauss tuleb, et on sellised hirmud, millel tegelikult ei ole päriselt alust all. Kindlasti on seal mitmeid põhjuseid, kindlasti on, osaliselt on seal ka, ma arvan ka teadmatust. Me peaksime paremini nüüd, kui mõtleb meie, siis ma mõtlen ka valitsuste ministreid. Me peame paremini selgitama, miks me midagi teeme. Ja me peame konsulteerima enne ja enne otsustusprotsessi, miks me hakkame selliselt tegema. Ehk kaasama kaasamist peaks olema palju rohkem. Et iga inimene Eestis tunneks, et tema arvamus on oluline. Ma saan aru, see kõlab nagu loosung ja mina, välisministrina, ega president ei suuda rääkida iga üksiku eesti inimesega ega lahendada nende probleeme. Aga seda kõrva peab olema, et sa kuuled ja tunnetad seal see grupp või need inimesed tunnevad, et nende suhtes ei käitu riik õiglaselt ja seal peab president vahele astuma. Ja seal saan ma täna ka välisministrina vahele astuda, seletada, rääkida ehk infopuuduse taha ei tohiks seisma jääda ja õiglus, et kõik inimesed tunneksid, et nad on meie riigis vajalikud. Väärtuslikud. Ja edulood ei ole mitte ainult need, kes töötavad Tallinnas kõrgest ja hästimakstud ametikohtadel. Edulood on igal pool üle Eesti ja me ei pea rääkima edulugudena ainult nendest, kellel kõik super. Hästi edulugu on ka see, kui inimene saab endaga hakkama, kasvatab korralikud lapsed, käib tööl, teenib palka, kas see on edulugu ja sellest tuleks rohkem rääkida? Kui probleemid inimsuhetes ma arvan, et võib vist taandada kommunikatsiooniprobleemidele tihtilugu, kas Eesti elu üldisemad tendentsid ka, et kui keegi tunneb ennast taha jäetuna ara unustatuna tekivad aru saanud, kas see on ka kõik tegelikult üks suur kommunikatsiooni probleem, mida võib-olla otsustajad ei ole õigel ajal suutnud ära selgitada omaenda rahvale, kes nad tegelikult ju valinud nendele juhtivatele positsioonidele. No ma ei oska öelda, ma ei oska hinnata, kas on alati kommunikatsiooni probleem, aga noh, seda ma tahaks veel kord üle rõhutada, et kui inimesele teeb midagi muret ja ta selle küsimuse küsib, seda tuleb võtta väga-väga tõsiselt. Kas siis vastab poliitik riigikogus, minister kohaliku omavalitsuse tegemata, võib-olla keegi istub siin raadiosaatesse ja vastate teie aga inimese küsimustesse iga inimese küsimusse tuleb suhtuda tõsiselt, see tähendab nõustumist. Kui sa kellelegi ära kuulad, see ei tähenda, et sa nõustud, automaatselt saab oma seisukohti seletada, saab püüda leida lahendust, mis on sobiv nii mulle kui ka sellele teisele inimesele, aga kindlasti tuleb ära kuulata, kindlasti tuleb suhelda. Seda ma tunnen, on täna Eesti riigis natukene vähe. Oleme jõudnud kategooria, nii number kaks, ehk siis vabariik ei tahagi enam ümbrikud. Jah, noh, aga selleks, et me saaksime siit edasi minna, tuleb ümbrik siiski võtta ja ära valida selle kolme hulgast. Ja siis minu poolt ka see küsimus ja Marina, see strateegia on täpselt sama, mis eile Nestor, teisel küsimusel. Jaa, absoluutselt, ning kokkumäng. Nonii, nüüd on selline fifty-fifty küsimus, sellepärast et siin sellist vastust leiutama just ei pea. Ma küsin teie käest, et kas Eesti esimene mobiilsidevõrkkaarti juba taasiseseisvunud Eestis Või mitte? No mina vastaksin, et. See oli varem olemas, sellepärast et Lennart Meri jalutas ringi ja tal oli suur asi, mida nimetati mobiiltelefoniks ja ta võttis sellest kõnesid Soome. Nii et mingisugune võrk kattis meid igatahes ka enne kahekümnendat augustit 1991. Nii et ma ütlen, et mobiilside Eestis oli enne olemas. Mobiilside Eestis oli tõepoolest enne meie iseseisvuse taastamist olemas, kuigi see oli ikkagi aastal 91 ja esimesel juunil, kui Tallinnas avati, aga see, see analoogia just nimelt Lennart Meriga, sest temal oligi kõige esimene telefon Eestis. Kuidas seda enne juunit juba, kas tõesti, ma mõtlen, mäletad nii valesti, mina pakuksin, et ta kasutas seda ikkagi juba kevadel, aga võib-olla tõesti, see oli juuni. Minul pole seda positsiooni teiega selles küsimuses vaielda, sest mina ahelas roomasin ringi sel hetkel, aga tal oli. Tal oli suur kask ja me kõik vaatasime sellise aukartusega, kui ta selle suure kasti välja võttis ja selle kastiga kuskil läks. Ma ei kujuta ette, mis sellises maksta võis, sest kindlasti olid helistamised ikka väga-väga-väga kallid, aga Eesti välisministril isegi enne Eesti taasiseseisvumist oli olemas mobiilsidevahend. Millal teie oma esimese mobiili saite? Ma arvan, et ma sain selle konsulina Soomes mis oli siis vahemikus kuskil 96 99, sest ma pidin olema seal kättesaadav. Ja kui me läheme tagasi 90.-te keskpaika, siis tegelikult ütleme, eestlastega ikka juhtus Soomes ühte kui ka teist. Nii et konsulit oli sisuliselt vaja. No iga nädalavahetus, kes kaotas dokumendi ära, kes sattus kaklusesse, kes peeti kinni kogu aeg midagi juhtus. Nii et ma arvan, et siis ma sain esimese mobiiltelefoni, mis oli mu töötelefon, mida ma kasutasin ainult tööotstarbel, aga ma olin 24, seitse kättesaadav. Ja ma arvan, et sellest hetkest alates olengi olnud alati 24, seitse kättesaadav. Et elanud ka teate, mis asi, mis mul seal. Tal on 20 punkti. Esimene õige vastus, aga lähme korra juurde. Marina, palun meenutage. Milline oli teie jaoks 1991. aasta 20.. Minu jaoks oli see tööpäev ja ma olin üks nendest välisministeeriumi ametnikest, kes oli valves igaks juhuks, et kui on vaja juriidiliselt sõnastada või tõlkida mingisugust teksti, mida siis kas vabasse maailma saata või reageerida nendele sündmustele. Nii et minul oli see tööpäev. Selge, aga tegelikult vägagi samas valdkonnas me läheme ka edasi, sellepärast et järgmine teema kategooria on teie lemmik kindlasti ja see on välisilm. Mul on teie need külge suitsetanud, selle kõige alumise või ei võtaks, ma läksin tagasi esimese juurde. Nii strateegia on muutunud, strateegia muutunud ja kuigi ma ei peaks, sest esimene läks mul halvasti, aga ikka maid. Vähemalt see küsimus sai. Päris kena, ma loodan nii värina mitu tähte on Euroopa Liidu lipul? 12. Nonii 40 punkti on juba teisiti. Aga jätkame siis see teie jaoks tõesti kõige olulisem on kõige südamelähedasem on kindlasti kõige kaasräägitavamal teemal välispoliitilised suhted, seda on vägagi raske kuidagi kanaliseerida ja rääkida millestki väga konkreetsemast, kui ma küsin, et milline on see välispoliitiline teema number üks, millega Eesti peaks praegusel hetkel tegelema? Ja ma ei oskagi seda ühte teemat nimetada, seda ühte teemat ei ole olemas, et kui ma, kui ma enne ütlesin, et inimestele tuleb kõige rohkem muret julgeolek siis tegelikult viimasel Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel me kõik tõdesime. Et meie inimesed vaatavad nii meie Poola riikides kui ka Euroopas laiemalt. Nende mureks on julgeolek. Julgeoleku alla läheb kõik, läheb migratsioon, terrorism. Ukraina-Vene sõda, Krimmi okupeerimine, majandusolukord Kreekas, nüüd Türgi ehk neid alateemasid on väga-väga-väga palju, aga nad kõik lähevadki mütsi alla. Julgeolek, kuidas olla nii, et meil on hea turvaline elada nii Eestis kui ka Euroopas. Ma nüüd ei teagi, komisjonilt, Amist oleksite oodanud selleks üheks teemaks. Ma ma eeldasin, kes seal tuleb, see julgeolek, aga, aga ma mõtlen, et kui siit nüüd edasi minna, et need kõik need riigid nüüd ette, et kõik need kriisid-kriisid seoses nende riikidega, ma küsin seda, et kuidas te praegu peaks vaatama sellele, et neil nüüd Venemaa ja Türgi sedasi on üksteise embusesse langemas. No kõigepealt ma olen järgmisel nädalal Türki visiidile lähen sinna Euroopa nõukogu eesistujana. Sellepärast tõesti praegu on see olukord, kus ma tunnen, et Türgiga räägitakse vähe. Jällegi see ei tähenda, et ma nõustun kõigega, mis Türgis praegu toimub. Aga ma arvan, Euroopal nii Euroopa liidule kui ka Euroopa nõukogu peab olema selgem pilt, mis Türgis toimub ja selle parema pildi saab kohapeale minnes. Ja sellepärast pidasin ma Euroopa nõukogu peasekretäriga nõu tema käest Türgis nädal tagasi järgmisel nädalal lähen mina ja lähen selleks, et kavandada septembri alguses Türgi Tõnu Euroopa nõukogus. Ma ütlen kohe vahele, et Euroopa nõukogu ei ole Euroopa Liit. Euroopa nõukogu on siis 47 Euroopa riiki, kus on Euroopa Liidu liikmesriigid ja laiemalt ka teisi riike. Et ma tunnen, et me peame türklastega suhtlema. Väga lihtne on kellelegi panna otsa ette silt isoleerida, öelda meile ei meeldi, me ei saa aru, ei suhtle, see ei ole lahendus. Ja välisminister ja diplomaadina pean ma seda suhtlemist väga-väga oluliseks, nii et ma lähen sinna koha peale. Ma vaatan, mida seal räägitakse. Noh, ma olen piisavalt kogenud, et ma ei lase endale ehitada mingisuguseid ulmelisi muinasjutuloss, vaid ma oskan ikka hinnata tegelikku olukorda ja siis türklastega suhtlemine väga oluline, et neid mitte isoleerida, vaid hoida neid nii kaua, kui saab Euroopa Liiduga samal liinil Euroopa nõukoguga suhtlemas. See on oluline. Aga mis puudutab Türgi ja Venemaa lähenemist, siis vestlesin sellest Türgi välisministriga kes ütles mulle, et jah, nende suhted paranevad, aga see ei mõjuta ei Türgi NATO liikmelisust ega Türgi kohustusi Euroopa Liidu ees ega Türgi teisi suundumusi välispoliitikas. Nii et jah, nende suhted on seal paranemas, aga tema sõnade järgi see ei mõjuta suuremat ja üldisemat pilti. Ja see suhted Vene ja Türgi vahel paranevad, on tegelikult ka hea. Mäletate, kui mures Me olime, kui tulistati alla Vene lennuk ja kuidas kõik kutsusid Türgit ja Venemaad rohkem omavahel suhtlema. Et suhted ei eskaleeruks leidma mingisugust tasakaalupunkti ja see praegu toimub. See annab ka samas sellise võimalik et nii kattevarju ja üks üksteise sellise õlatunnetuse, mis puudutab koju Venemaa tegevust Krimmis ei arva niimoodi. Türgi on siin NATO liitlane ja olin Varssavis NATO tippkohtumisel kuulasin kõrvalt arutelusid, mis seal toimusid, ja Türgi president, Türgi välisminister väljendasid täpselt samu seisukohti, mida kogu NATO. Ehk siin on küsimus Euroopa euroopalike ja transatlantiliste väärtuste kaitsmises. Ei ole mingisugust teistpidi hinnangut, kui Krimmi okupeerimine on ebaseaduslik ja praegu NATO kõik liikmesriigid, kaasa arvatud Türgi jagavad Krimmi okupeerimise mittetunnustamispoliitikat, nii et siin mitte mingisugust muutumist Türgi seisukohtades ei ole. Türgi on siin meie liitlane ja jääb selleks Ma saan aru, et diplomaat on diplomaatiat igasugustes käitumismustrites ja suhtlemismallides diplomaadiks, aga kas näiteks türgi kolleegidega käibki suhtlus natukene teistmoodi, sest et võttes arvesse võib-olla nende teistsugust olemist käitumiste, temperamenti? Kas te olete diplomaadid või, ütleme, suursaadikud, välisministrid, nad on ikkagi professionaalid. Nii et ka kõige keerulistel aegadel, mis mul on olnud siin, ma tõmban paralleeli Moskvaga, suhtlesin alati vene välisministeeriumi ametnikega. Professionaalselt. Jah, sees võis keerata. Aga sa ei lase seal, sa ei näita seda välja. Sest see, kui sa lased mingisugustel emotsioonidel enda üle võimust võtta, see nõrkus. Ja seda teine pool kohe näeb ja samuti lubama endale mitte kunagi lobasust ei luba endale mitte kunagi kellelegi mõnitamist, üleolevat suhtumist. Ma arvan, et see ongi diplomaatia väärtus, öelda oma sõnu välja, naeratus näol, aga nii, et ta saab väga hästi aru, mida talle öeldi või kuhu ta saadeti, mida temast või mida temast taheti, mida talle sooviti või mida temast taheti. See on diplomaatia väärtus ja tegelikult, et vahel on isegi ma naudin seda. Kui mu vastas on mitte kõige kergem partner, on see siis läbirääkimistel, on see kahepoolsetel kohtumistel ja ma saan oma sõnumit edastada viisakal diplomaatilisel tsiviliseeritud moel ja ta saab kõigest aru. Kui tihti te tahate võltsnaeratus näos olema? Vahel on, vahel on, aga ma arvan, et võib-olla ma olen õppinud ka Ameerikas elades. Tõepoolest, mailing issand see on see, milles nägi eestlaslikud vägagi häiriv kogu aeg USA-s olles taluma seda nagu läbi ja lõhki võltsi emotsionaalset pealetungi, ütleme niimoodi. Ka mina ütlen selle kohta, vaadake natuke kaugemale, et esimesed paar esimest sekundit ja vestluse algus, jah, see võlts. Esitatakse küsimus, kuidas sul läheb, ootamata ära vastust, esitatakse, öeldakse mingi ilus lause, ootamata ära sinu reaktsiooni, jalutatakse edasi, jah, see kõik on võlts. Aga mina väidan, et kui sa jõuad neljanda, viienda lauseni ja kui sa hakkad suhtlema ja kui siis sulle naeratatakse, siis seal on võltsei, ole nii, et kui te suhtlete minuga, jõuate neljanda, viienda naeratuse lauseni, siis see ei ole enam võlts. Siis mul on meeldiv teiega suhelda. Ma naeratan südamest, see esimene naeratus kätlemisel, esimene naeratust, telekaameratele, seal midagi muud. Aga ma arvan, selle tunnetab igaüks ära, mis on nagu osa tööst. Ja mis on siiras ja mis on, tuleb südamest ja Eesti inimestele kunagi võltsi naeratust. Meie oleme juba jõudnud, neljanda kategooria oli, nii et ma arvan, et see naeratus, mis sa oled, mulle vastu vaatab ja sugugi mitte võlts Selles valdkonnas ennast tunnete? Üldiselt ei tule ühestki selles valdkonnas, välja arvatud välispoliitika ennast eriti koduselt ja mugavalt, aga no vaatame, vahel veab. Te olete selles küsimuses natukene isegi vedaski seda natukene ikkagi välispoliitikaga seotud ja ka selle riigiga, kus te olete olnud Eesti esindaja, nimelt nii. Venemaa oli küsimus kõlab järgmiselt. Peeter võsa kunagises legendaarses telesaates Võsareporter üks kuulsaim tegelane rahaboss käis leiba teenimas, millises Venemaapiirkonnas? Välispoliitika ei ole tal mitte midagi pistmist. Oleks rahaboss, kes, kes oli rahaboss, oligi eestlane vaid Sergei. Lane, kes, kes tuli Venemaalt ja, ja võsa võsamees Peeter võsa sattus peale ühele toredale olengule ja sealt ta siis niimoodi karistas kaasmaalastele kõvasti seal igasuguseid meelehead välja ja ta ütles, et tenor rahaboss, sest tema käis siinkohal tahaks Venemaal ja 30000 siis toona krooni ei ole mingi näitaja, selle järgi on tehtud kohutavalt palju paroodia, häid lugusid ja kõike, kõik täiesti teadlikult. Ma ei tea selle kohta, aga noh, kus Venemaal raha liigub? Raha liigub suurtes linnades ja kriminaalsetas kohtades. Nii et mina pakun Eestile lähimat suurt linna Peterburgi. Vale. Või õige oleks olnud raha passiverist. Okei, jah, jah, väga õige ja tuleb meelde midagi. Ei. Aga ma kõhklesin, et äkki oleks olnud Tambov, et siis võib-olla oleks isegi piirkonnaga natukene pihta läinud, käin Peterburi juurde, aga jah, Venemaal ei ole raha otsa saanud ja Venemaal liigub palju raha, saab. Seda pigem tekitatakse sinna kogu aeg juurde. Aga Marina, kui me oleme jõudnud siin praegu popkultuuri teema juurde ja, ja see on kõik teemad, mis puudutavad noori, ma küsin teie käest, et mida teie presidendina saaksite ära teha, et noorte väljaränne Eestist pidurduks? See on keeruline küsimus. Kõigepealt ütleb, et täiesti pidurdada või täiesti lõpetada ei saa ja see on normaalne, see, et noored inimesed tahavad minna välismaale õppima tööle. No mõned, ma kujutan ette, on ka erialad, kus Eestis ei saa, mida Eestis õppida ja kus on Eestis raske rakendust leida, see on normaalne, et käiakse ära. Muidugi ma tahaksin, et võimalikult paljud tuleksid koju tagasi. Noh, selleks peab looma sellise keskkonna, see ei ole ainult palk. See ei ole ainult töökoht, vaid tuleb luua selline, kus noor inimene tunneb, et see on talle. See on talle hea koht elamiseks. Siin on väljakutseid, siin on huvitav elada, mingil hetkel juba ka lapsi muretseda, see on hea koht, kus lapsed hoiase koolis käiksid. Aga ma arvan, et see peab olema ka selline riik, mille üle noored on uhked. Ja kindlasti, mis ma teeksin, kuulaksin neid. Et mis on need põhjused, miks ei tulda tagasi? Muidugi ma olen suhelnud, ma olen rääkinud, et ma saan aru, et töökohad välismaal on ahvatlev, omad elamistingimused välismaal võivad olla ahvatlev, omad võivad olla paremad. Aga siis selle tasakaalustamiseks on, ma ei tea. Meie loodus, meie kultuur, meie väiksus. Meie see teadmine, et me kõik tunneme 11 See teadmine ilmselt tulebki inimestele siis, kui nad on seal kuskil käinud, kaugele aru saanud. Mitte ainult turistina, vaid pikemalt elanud, sest turistid on kõik hästi tore, mul on lennukipilet, ma tulen tagasi, aga kui ma olen seal elanud ja kui ma hakkan nägema selle teise riigi ka pahupoolt, kui kaua mootornetti, kuidas pangas kirjutanud tšekke ja kas ka seda muud poolt, siis võib-olla hakkab mängima rohkem ka Eestit positiivne puhul, mis tagasi tooks. Aga täna just salvestasin oma pöördumise välismaal elavatele eestlastele 20. augusti puhul. Ja seal ma ütlesin, et tegelikult meil on see piir kadunud väliseesti ja kodueestlaste vahel, mis oli müüri näol või mis oli külma sõja ajal raudse eesriide näol, see on kadunud. Ja keegi ütles Paide arvamusfestivali nii armsalt, et piir läheb seal, kus ma olen. Sest tänu ühendustele meil on side Eestiga ja ma arvan, kõik need inimesed, kes ei ole täna Eestis aga tunnevad, et nad tahavad eesti heaks midagi teha, nad saavad seda teha. Ja välismaal olles mitte vähem kui Eestis olles. Praegu ametisolev president Toomas Hendrik Ilves on saanud vise digimehe kuvandi endale ja e-residentsuse suur nägu ta tegelikult onu Eestist väljaspoole. Kui teie presidendiks, siis mis on teie treid, Mork? Sellepärast, et kui mind huvitab eriti rahvusvaheline õigus ja küberturvalisus, ma olen olnud ta nüüd üle aasta ÜRO ekspertide grupis, kes tegeleb rahvusvahelise õiguse küberturvalisusega ja olen ka sellel aastal selles eksperdi grupis ekspertgrupis, need digiteemad mingil määral paratamatult on ka minu portfellis välisministrina ja tegelikult digiteemad peavad olema iga Eesti valitsuse ministriportfellist teemana horisontaalse teemana, sest selge on see, et ka Euroopa Liidu eesistumise ajal digi on ja jääb meie teemaks. Olen e-residentsusega tegelenud nii, digipool jääb. Mulle meeldivad teemad, mis on seotud naistega. Naised poliitikas, naised julgeolekus ja mina usun ees kujudesse. Noh, mul on olnud eeskujudeks mitmete riikide välisministrid, naisvälisministrid, see, kuidas nad on oma tööd teinud, see, kuidas, millise panuse nad on andnud see, kuidas neid on kuulatud, kuidas nad on ennast kehtestanud, et mulle meeldivad memuaarid, mul on hea meelega naisvälisministrite ültse naiste riigijuhtide memuaare. Ma arvan, et naispresidendina võiksid olla eeskujuks Eesti naistele või mitte Eesti, vaid Eestimaa eestimaal elavatele kõigist rahvustest naistena aga ka rahvusvaheliselt näidata, et kui naine võib olla ühe riigi president ja välisminister siis ta võib-olla kõik tahud naised peavad julgema vastutust võtta, kui nad tahavad. Me peame toetama naisi, kes on otsustanud karjääri teha poliitikas, majanduses, kus iganes, mis sa sundida. Aga me peame looma need võimalused. Ma loodan olla eeskujuks ka venekeelsele kogukonnale. Need korrad, kus ma Ida-Virumaal olen käinud ja ma käin seal iga aasta ikka astub keegi ligi ja ütleb, et kas ongi niimoodi, et kui ma õpin ära eesti keeles, ma võin saada välisministriks või diplomaadiks ja minu vastus ja õppige keeli, õppige keeli, nii et oskate neid võimalikult palju. Kõige edukamad on täna siis need, kellel on haridus ja keelad. Nii et ma arvan, et ka vene kogukonnale võin olla eeskujuks, näidata, et venelasel Eestis austades seda riiki, keelt ja kultuuri, on väga hea elada ja võib saada väga kõrgeid ametikohti ja võib liikuda unistuste poole. Marina teiega läheb vägagi lennates, oleme jõudnud viimase Aafrika räägingi nii pikalt, aga viimane. Maarja see on muidugi tõesti Väga hea strateegia, et lihtsalt lihtsalt räägi, räägi, räägiksin muidugi, et teemad, mida te ette annate, muidugi räägiksin praegu veel teistest naise peaministritest, välisministritest kõigest kõigest, aga paraku on, on ka see kellaaeg, mitte kummist. Nonii, aga tegelikult oleme jõudnud sellise küsimuse juurde, millele võib-olla te oskate isegi. Veel nuusata minusse väga suurelt lennukogemuse põhjal oma eluga väga-väga palju lennanud. 2015. aastal ehk siis eelmisel aastal oli maailmas reisijate arvult TOP kolm lennufirmad USA omad. Neljas oli Hiina lennufirma ning viiendal kohal oli esimene Euroopa lennufirma. Mis lennufirmaga on tegu? Euroopa pagul Lufthansa Sass, Finnair, kes siis Easyjet ei ole? Ma saan aru, et teie vist ei sõida väga odavad Ryanair Ryanair üldse sellise lihtsa inimese odava lennufirmaga sõidate lendate. Lendan muidugi lendama, vaatan ma vaatan, kuidas on kõige lihtsam jõuda punktist A punkti B, nii et seal vahepeal lennujaamades ootamisest oleks võimalikult lühemalt. Muidugi ei ole lennanud ka jah, Ryanairiga lennanud Easyjeti lennanud ja mitte üks kord ja lendab ka edaspidi, kui seal mõttekas. Marina selle mängu punktiskooriks 40, aga kui häbi ei ole sugugi mitte vaja häbi tunda, sest et tegelikult ei olnud täna fortuuna just teie poolt, sellepärast et kõikides kategooriates kõige raskemad küsimused oli ka veel tõepoolest tõepoolest, nii et minu meelest on vägagi ilusasti see mäng praegu uniorganis. Talgujuht lohutab sind pärast seda, kui sa oled vastanud alla pooltele küsimustele naeratab ta, veetavate ütleb, et ei ole rumal inimene, lihtsalt küsimused rasked, sellepärast et kogu mäng läheb meilgi ERR-i portaali üles ja need, kes praegu sattusid kuulama, kes ei tea ka vastuseid eelnevatele küsimustele, saavad seda kõike sealt kaasa mängida ja võimalik, et mõni ei saa mitte ühtegi punkti, seega ei ole, pole siin Ma nägu ega silmi peita mitte kuskile. Kuigi jah, eelmisel päeval ehk siis eile sai Nestor 60 punkti, et praegu selles rallis on temale madal ja no absoluutselt praeguse homseni seda, seda enam. Ja võib-olla jääb see püsima selle koguse lõpuni äkides hõika muudaksid oma küsimusi, sellepärast et tõesti teeksite ka teised natuke raskemaks. Seda me vaatame juba homme, kui homme saade jõuab kätte, aga Marina lõpetuseks teeme ka ikkagi need asjad selgeks. Teie küllalt öelnud, et ei kandideeri riigikogu voorus, aga mida siis ikkagi tähendab, ma olen kuulnud ka ise mulle öeldavat, et aga miks sa, miks sa kutsud Marina stuudiost, sest et marja ju ei kandideeri. Jah, tõepoolest, ma tegin oma ettepaneku ja Reformierakonna juhile tus otsustas ka, et riigikogus on Reformierakonna kandidaadiks Siim Kallas. Nii et tõepoolest, riigikogus ma ei kandideeri, aga ma olen kandidaat, juhul kui riigikogus ei peaks valitama president siis olema kandidaat valimiskogus. Nii et kui Riigikogus valitakse president, olen ma üks esimesi, kes õnnitleb ja soovib edu. Kui seda ei juhtu, siis jah, ma kandideerin ja ma kohtun kohalike omavalitsustega. Jah, ma olen kandidaat valimiskogus. Ma väga naudin teie ilusat diplomaatilist vastust. Aga see on tõsi. Marina, mida siis öelda selle kohta, mis tegelikult avalikus ruumis tekitabki sellist segadust, et kui vastaskandidaat Reformierakonna poolt, Siim Kallas ütleb et hea küll, kui kui riigikogus ei saa ma piisavalt hääli, mind ära ei valita, siis ma lähen ka valimiskogusse. See ei ole ju ilmselt vägagi loogiline, et ühe erakonna poolt kaks inimest üksteise vastu läheksid. No mina sain juhinduda sellest, millest ma rääkisin erakonna esimehe Taavi Rõivas, aga pärast seda, kui juhatus oli oma otsuse teinud mind ei olnud selle otsuse tegemise juures. Ma olin alguses selle koosoleku alguses, sain tutvustada oma seisukohti, aga arutelu toimus ilma minuga ilma Siim Kallase juuresolekuta. Et mina saan tugineda sellele, mida erakonna esimees ütles. Erakonna esimees ütles, et valimiskogus olen ma Reformierakonna kandidaat. Marina Kaljurand olen palunud teil ka välja valida selle loo, mis on teie lemmikautoroolis kuulamisel. Ja tegelikult seda ma hakkasin kuulama, autoroolis, Ameerikas sõita, seal on ju pikad teed, pikad vahemaad. Ja Washingtonis käis esinemas Ewert and the Two Dragons. Nad olid väga edukad, neil olid väga vahvad kontserdid ja turnee lõpus kinkisid nad mulle oma CD. See oli esimene CD, mis mul neilt oli. Ja kohe esimene lugu and Indian õmblil, Low ta, nii rütmikas ta nii mõnus. Nii et kui mul on pikem sõit, ma panen selle reeglina mängima. Marina mõtlen juba, et võib-olla tõesti lohutuseks, et läheb, kuidas läheb, selle selle, selle visiooniga lõpus on nagunii haige, ainult armastus. Just ma olen nõus. Edu teile sellest selleks ralliks, aitäh, väga tore oli olla siin. See on raadio kaks.