Maikuu keskel oli meil jällegi võimalik kuulata palju erinevate rahvaste rahvamuusikat. Järjekordsele rahvamuusikakonverentsile kogunes nii rahvamuusikauurijaid, kellel kõigil muidugi lindistused kaasas kui ka rahvamuusikuid. Et konverents oli pühendatud soome-ugri rahvaste rahvamuusikale, siis muidugi ka kontserdil kuulsime põhiliselt sugulasrahvaste laule ja pillimängu. Külas oli ka rahvamuusikaansambel mari, ANSV-st rahvamuusika uurija ja propageerija olek Gerassimovi juhatusel. Õieti polnudki see omaette ansambel, kümmekond rahvamuusikut, kellest osa mitmesugustes ansamblites tegutsevad mõned aga lihtsalt rahvamuusikat tunnevad ja teavad. Peale kontsertide Tallinnas ja Tartus sai Marilaste esinemist salvestatud ka televisioonis ja seal saingi jutule oma esinemisjärge ootava torupillimehe Ignati šaberdiniga. Ma räägin teile mari muusikariistadest ja oma lemmikpilist showerrist. Meil mari ANSV-s on olnud palju andekaid pillimeistreid. Üks neist, kellest tasub rääkida, olid Prokobjogor torupillimeister lohakus nii rajooni Iregieži külast. Jogoril oli neli venda, Pjotr Mikaali, Vasli ja Simon. Ka nemad olid kõik meistrimehed. Pjotr ja Mikaale meisterdasid pill ja mänguasju. Vasli oli Köstner, Simon aga kingsepp ja sadulsepp. Mika-le oli ka väga osav jahimees ja et minu isa Kavrill shamperdin elas lähedases Muska külas ja Mikkalga sõbrustas ning koos jahil käis siis tundis ta seda meister meeste perekonda väga hästi. Ka minu isa oskas teha paljusid pille, nagu Špock, savist kägu, Shealtes vilepill, Jaagumus, balalaikakujuline kolme keeleline pill, mida poognaga mängitakse ning mis tänaseks nii kadunud on, et isegi muuseumi jaoks pole leidunud. Siis veel töötter lõbuks pasun, mida Marimaal ainult mehelemineku eas tüdrukud mängisid. Ning muidugi oskas mu isa ka torupilli teha ja sellega mängida. Mari torupill Shu võrr on teistsugune kui meie oma. Puhumiskott on väiksem ja ilma passiidoruta. Sõrmiline ei ole puhumiskoti külge kinnitatud, vaid käib lihtsalt spetsiaalsesse auku, mille servad suruõhu mõjul sõrmilist tihedalt haaravad. Sõrmilise sees on aga kaks roopilli üksi jämedama, teine peenema häälega jämedama toru noodid annavad huvitava rütmi. Pildi. Ignaadi šaberdin rääkis, et tema isagi olnud väärt meistrimees peale pillide, mida eespool nimetatud sai osanud ta ise ka lõõtspilli teha. Oli osav. Sepp, põletas ise telliseid, oskas parandada igasuguseid masinaid, kellast, aurumasinaid. Isegi püssi tegi ise valmis, jalgratast rääkimata. Neil olnud kodus isa tehtud jalgratas ainult puust. Kahjuks on see sõja ajal hävinud. Ignaati onu Philips aberdiin on samuti isemoodi inimene. Iseõppija, kellest on tänaseks saanud Marima esimene skulptor. Philip, sa Berliinile on antud mari ANSV teenelise kunstniku aunimetus. Et Philips Aberdingi on tunnustatud Torupillimeister ja mängija peaks meie muusikasõpradel teada olema, sest ta oli meie külaline eelmisel rahvamuusikakonverentsil ja vilksatab ekraanil tookord filmitud Mark Soosaare tuhandeaastases muusikaski. Kuulame ka tema mängu. Ka Ignaati Saberdiini ema oli musikaalne, armastas mõistatusi ja muinasjutte ning muidugi pillimängu. Ignaati oli seitsmene ja tema vend Maxim viiene, kui nad said esimese lõõtspilli. Seni, kuni siis väiksemat õde tuuniat söödeti, olevat viieaastane Maksim hälli roninud ja seal kiikudes lõõtspilli mänginud. Suure isamaasõja ajal, kui külas olid vaid naised ja lapsed ning kõik võrdselt tööd pidid rassima oli muusikakülarahva ainuke rõõm. Vennal šaberdiinid mängisid külapidudel lõõtspilli ja juba siis poisikesepõlves oli Ignaati aru saanud, et laul aitab elada. Sellest ajast hakkas ta laule ja muinasjutte meelde jätma aga juba 13 aastaselt, 1946. aastal ka üles kirjutama ja koguma. Nüüd ma räägin, kuidas ma ise torupilli mängima õppisin, neid on, nagu ma juba ütlesin, hakkasin ma rahvalaule koguma 13 aastaselt. Lõpetasin keskkooli, siis olin armees ja pärast seda asusin tööle. Töötasin mitmetes asutustes ja alati, kui puhkus tuli ja kõik teised lõunasse sõitsid, võtsin mina seljakoti ja sõitsin kaugetesse mari küladesse rahvalaule koguma. Talaks. Küsin inimeste käest, kas keegi teab vanu laule ja kombeid. Need soovitavadki, et otsi üles Vasli naine või Ivan komsa. Lähed neilt küsima, aga nemad ei taha kohe näidata, mida teavad. On. Siis hakkasin ma otsima võtit nende südamesse. Kuidas neid õhutada, et nad laulaks ja räägiks. Siis otsustasingi torupillimängu selgeks õppida. Kui ma nüüd pilliga külla läksin, mängisin ja laulsin, küsisid vanamehed, kust mina, noormees, selliseid vanu laule Diana. Mina siis rääkisin, et mulle neid laule õpetanud teiesugused, lihtsad inimesed ja kindlasti teatega teie midagi mulle õpetada. Selle peale avanevad ka vanameeste südamed ja suund. Kogutud materjalidest. Andsin 1975. aastal välja raamatu šernuri Chastuskadest. Tänavu aga andsin kirjastusele üle uue käsikirja šernuri lauludest, kus kanoodid sees. Uus raamat peaks ilmuma tuleval aastal mari ANSV 60.-ks aastapäevaks. Nüüd kuulete nalja, laulu, süüdistust õhtu tuulele. Kui ei oska korralikult aeda teha, siis süüdistad lehma, et see aia lõhkus Jäärale üks. Kui ei oska väravad korralikult kinni panna, siis süüdistada õhtutuult, et see värava lahti on ajanud. Kui ei oska oma tütreid hoida, siis süüdistad poisse. Kui ei oska oma naist korralikult kallistada, siis süüdistad naabreid. Varem mängis torupilli üks inimene korraga pulmas või perekonnapidudel või lihtsalt enda tarbeks. 1967. aastal organiseeris Philips aberdiin Torupilli ansambli, kus Ignaati kaasa mängis. Selle ansambliga sai esinetud peale koduvabariigi ka Bakuus ja Moskvas korki siia Saranskis. Praegu on kaignaatil õpilased, kellele ta õpetab. Torupillimänguselgi korral oli tal üks õpilane kaasas, kellega koos ta mängis ka kontserdil. Tallinnas ning natis aberdiin esimest korda. Ta ütles, et inimesed on siin head külalislahked. Eesti rahvas oskab hoida folkloori. Talle meeldisid väga etnograafiamuuseumi ja kirjandusmuuseumikogud, kus leidus tema jaoks üllatavalt palju vanavara. Ka Marimaal oli palju rahvakunsti, aga seda ei ole osatud nii hoida ja koguda. Kõik kaob. Hävis Ignaadi isa tehtud puust jalgratas. Lõpuks laulab Ignaati tervituslaulu eesti rahvale, mille ta tegi siiasõidul ühe pulmalaulu ainetel. Algselt kõlas laul nii. Nüüd aga tervituslauluna on tema sõnad järgmised. Ööbik laulab, annab oma vilega märku, kägu kukub, annab endast teada, eesti rahvas kutsus meid siia. Sellepärast sõitsimegi teile külla. Tänase saate lõpuks kuulete mari külalisansambli esituses pulmalaulu, mida lauldi, kui pruuti, isakodust ära saadeti.