Tänases rahvamuusikapooltunnis jätkame maikuus toimunud rahvamuusikakonverentsi teemadel. Meie saates on varem mitmel korral kõlanud mansi muusika seekord pöördumi manside lähemate naabrite ja sugulaste hantide poole. Eelmisel rahvamuusikakonverentsil oli meil külas kaks handi neiut. Keska kontserdil laulsid ja tantsisid ja oma kodumaa rahvamuusikast jutustasid. Seekord oli meil külas sale Hardi raadiotoimetaja rahvamuusika koguja Leonti tara Gupta. Ta tõi kaasa ka linditäie handi rahvamuusikat ja kommenteerib seda nüdise. Enne kui alustada muusikaga, räägin ma natuke, mitte teaduslikus plaanis meie lauluprintsiipidest. Enne kui laulu alustada, alustab laulik mingil silbil või täis häälikul omalaadset mängu. Seal ei ole mingit rituaalset tähendust, lihtsalt laulikul tuli mõte laulda alustabki nagu eminal, et valmistada ette seda, mida ta laulma hakkab. Näiteks on meil üks laul tüdrukust, laulik ümiseb, kujutab endale ette tüdrukut noort ja õitsvat. Kuidas see kasvas. Nüüd on kujund olemas, nüüd on vaja sõnu ja meloodiat, ka need tuletatakse selle sissejuhatuse käigus. Siis juba jätkub laul sõnadega. Enamik laule lauldakse ilma eriliste peatuste ja pausideta. Nii kui aeglase sissejuhatusega algas, nii hakkab laul keerlema ja käib, kuni sõnu jätkub. Huvitav on, et laulu kestel meloodia kord tõuseb, kord laskub kogu aeg Bron tunglemine. Erinevalt Euroopa muusikast, kus kõiki püütakse lahendada, ei ole meie lauludes kadentsi vaid üks suur tunglemine. Püüd edasi. Üks tõusukaar juhib järgmisse, võiks nagu meloodia lõppeda aga jällegi subjätkama. See on siis esimene iseärasus, sellest sõltub ka värsiehitus. Kõiki ehitatakse üles nelja tõusulainele. Aga see, mille varal kõik koos püsib, on. Rütm püsib läbi, kogu laulu, ei kao kuhugi aga teema liigub ja areneb. Laulu lõpus on kiirendus, kiirendus mitte tempo mõttes, vaid meeleolu tõusu mõttes. Esitusmaneer on meil surutud endasse hoitud. Kui võrrelda meie laule näiteks vene lauluga siis see on lahtisem, aga meil on kõik endasse surutud, kaetud nagu poole häälega lauldud. Meie esimene laul on karupeotsüklist, siin kajastub see moment, kui karu veel metsas elab enne seda, kui ta jahimehe kätte langeb. Süžeed ja värve on väga raske seletada. Kõik on nii keeruline ja sügav ja peen ja tark. Karu käitumist kirjeldatakse lausa psühholoogiliste peensusteni. Kui me laulame karu laule, laulame karust kolmandas isikus. Aga teksti vaimsus on selline, nagu laulaks karu ise. Ta avab oma hingelise seisundi. Kirjeldatakse paiku, kus karu elab. Näiteks meie laulus elab karu kuskil Sosva lisajõe kohatši Johani kaldal. Ta käib läbi kõik tuttavad paigad. Ta tunneb seal iga puud ja iga kaljulõhet. Kaks korda on jahimehed karule jälile saanud, kuid mõlemal korral õnnestus tal kavalalt ära minna. Esimene kord oli see kese lisajõe ääres, teinekord aga Sosva enda kallastel. Karu ajas oma jäljed seitsmekordselt sõlme, nii et jahimehed teda ei leidnud. Meie lauludes pööratakse suurt tähelepanu nüanssidele see on kohustuslik kõigis lauludes. Siis ei ole laul monotoonne, praegu kõik kasvab ja areneb, kogu aeg on meloodialiikumises tähtis, väljendusvahend on kavibraato. Teises laulus kirjeldatakse, kuidas muinasjutuline kangelane Moscom jälitab põtra. Te muidugi teate, et meie mütoloogias on mos rahvas ja porr, rahvas mossi ja porr on kõige vanemad mütoloogilised kangelased. Mos rahva esiisad olid seitse venda ja meie järgmises laulus jälitab põtra kõige noorem neist. Selle laulumaneer erineb kõigist teistest handi lauludest. Ma juba ütlesin, et handi lauludes ei ole peatusi aga see laul on kelmilaul selgete katkestuste pausidega. Iseloomulik on siin nagu suusatamise. Sõidab siis kangelane põdra järel ja saab selle kätega. Ühes kohas on selline hüüje, tema järel sõidavad inimesed katlad valmis, et liha keetma hakata. Need Sis hüüavadki. Hei, oota meid. Pärast laulu lõpus, kangelane ütleb seda põtra võite näha taevas tähtkujuna, mida eestlased suureks vankriks nimetavad. Minu suusajäljed on Linnutee ja kui langevaid tähti, siis need on nooled, mis ma põdrast möödalask siin kõik seon taevasse joonistatud. Nüüd kuulete pilli, mis on põdra sääreluust tehtud. Lõigatakse hästi õhuke plaat. Selle sisse lõigatakse pilud, nii et moodustub pikk vetruv keel nagu linnukeel ühest otsast laiem, teisest kitsam. Kitsam ots pannakse suu juurde ja siis tõmmatakse niidist. Nii et keel vibreerima hakkab. Pillin nimi On Tomran. See kõlab, kui meie parmupill. Nüüd laulab üks naine, ta on suur muinasjuttude ja laulude meister. Mariasmolina teda võib võrrelda professionaalsete muusikutega, ta pole kuskil õppinud, aga ise on nii arenenud intelligentne, juba looduse poolt andekas. Ta on nii poeetiline ja muusika reaalne, et ma pole teist temasarnast oma elus kohanud. Tavaliselt lauldakse laul lihtsalt algusest lõpuni läbi. Tema on sellisest laulmisest palju kõrgemal, täiesti artistlikult. Nüüd on ta juba vana ja haige, aga kui ma teda esimest korda külastasin, laulis ta veel paremini. Just see on suur draama. Algab laul sellest, kus laulik sündis ja kasvas tema kodujõest jämetsast. Milline tugev maalimisoskus on sellel lauljal? Sõnadki on nii poeedilised, et neid on raske Kaderwe loenguga ära seletada. Pärast jutustab laulik oma perekonnast. Tal on kuus last siis mehest, kellega kogu elu elatud. See on üks väga hinge tungiv lugu. Nüüd tuleb nars juh. See on eesti kandletaoline pill, ainult paadikujuline. Te olete seda näinud ja teate kindlasti. Loo nimi on Sosva hantide tants. Järgmise laulu laulab jälle Marias maalina. Laulu süžee on selline. Varastati pruut, varastati ja viiakse paadiga kodust ära. Kaks noormeest laulus on muidugi kirjeldatud, millised nad on. Poisid, nagu poisid olema peavad. Tugevad ja julged. Viivad varastatud tüdruku. Siin peab tähele panema üht, kogu aeg, räägitakse ja üldine arvamus on juba nii häälestatud, et kõigis idamaades on naine olnud rõhutud ja alandatud. See võis nii olla kasahhi maal või kuskil mujal, aga seda ei tohi kanda kõigile rahvastele automaatselt, ilma mõtlemata ja olusid tundmata. Otsustades selle laulu järgi ei tunne see tüdruk end küll orjana. Tal on vaid kahju lahkuda kodusest metsast, jõest, kus ta kala püüdis. Meil võtavad tüdrukud võrdväärsetena osa majapidamistöödest, alustades jahist ja lõpetades kalapüügiga. Selles laulus on väga ilusasti ja eredalt kirjeldatud loodust. Kõik pildid on peaaegu filmilikult eredad ja konkreetsed. Kaamera liigub mööda kõrgeid jõe kaldaid ja taevast, mida paadis lamav kinni seotud tüdruk kõigepealt näeb. Siis libiseb objektiiv üle jõe. Jõgi on käänuline nagu hanekael. Seejärel näidatakse tüdrukut, kes on ehitud kõige kaunimasse pruudirüüsse. Kuigi röövitud on tüdrukul seljas kõigiti kombekohane pruudirüü. Tavaliselt oli nii, et pruut ja peigmees leppisid kokku, et vot sellel päeval tulen ma sind röövima. Siis jõuab tüdruk korralikult riidesse panna. See on jäänus vanast kombest, kui pruut tõesti röövida tuli. Tekst kaldub edasi mütoloogilistele radadele ja me ei hakka kogu sündmustikku tõlkima. Meie viimane laul räägib ühest muinasjutulist olendist. Ma ei oska teda täpselt klassifitseerida. On segu Paabaja kaast, metsavaimust, nõiast, kääbusest. Tema nimi on don vert õnn, mis tõlkes tähendab naist, kes teeb kõõlustest niiti millega karusnahkadest riideid õmmeldakse. Kaua, sest õmblemisest on meie eideke seal sõrmed krõnksu kuivanud ja järjestikku üksteise peal risti kõik neli sõrme kummalgi käel. Terve päeva on ta kiskunud kõõlustest kiude. Huvitav on laulu esitusmaneer, siin avaldub rahvalik huumorimeel, lauldakse esimeses isikus omapäraselt sõnu moonutades nagu mingit murret või aktsenti imiteerides. Eideke on riietatud naljakatesse räbalates on selga tõmmanud, mis juhtub, aga ta ise ei tea, et ta naljakas välja näeb. Lihtsalt ta on nii puhas ja naiivne ja rikkumata. Tabaneb alla suusad ja suusatab väga kiiresti. Läbib suuri vahemaid, jõuab nii Moss kui porr, rahva juurde. Jõuab ta inimeste juurde asulasse. Läheb ühte tarre sisse. Muidugi laes oleva suitsuaugu kaudu. Inimesed ei ole kodus ja eideke teeb tares, mis tahab. Kisub kõõlustest niite, laulab ja tantsib. Eideke on hingelt lahke haldjas, kuigi välimuselt veidi veider ja eemaletõukav Ki. Temaga hirmutatakse sõna kuulmatuid handi lapsi.