See-le maagi kuut. Tere näega mulgu aastaksi iga puu, kui jõuab kätte, ta on Vegu. Salme ja Sulevi külast on väga palju kõneldud ja väga paljud eestlased, kes ürituse ükskõik mis moel, kas siis puhkusereisil või ametireisil või sinnakanti satuvad. Ikka tahavad käia ära nendes 200 Eesti külas aga laule lindistatud ja koha peale just ekspeditsioonid, eks sõidetud, selle kohta ma ei tea, palju seda varem tehtud on. Uru lõpus. Päriselt vist nii sinna lindistama sõidetud ei ole. Aga kes keelt on seal korjamas käinud Gustav Vilbaste viiekümnendatel aastatel ja siis on kirjandusmuuseumil seal väga aktiivne korrespondent Johannes, olev tema praegu tervise tõtt elab mere ääres fessioon külas. Aga temalt on kirjandusmuuseumis saanud väga palju materjali ja samuti on ta Tartus käies laulnud neile linti. Kas seekordne ekspeditsioon oli mingi kindla suunitlusega saada just mingeid kindlaid laule või materjali, muusikalist materjali või sõnalist materjali või oli see niisugune, et lindistada, mis kätte juhtub? No rohkem me läksime välja nii lindistama, mis kätte juhtub, sest et ekspeditsiooni või sõidueesmärk oli korraldada konservatooriumi ja Tartu riikliku ülikooli üliõpilastele õppeekspeditsioon. Tähendab konservatooriumis. Selle nii põhieesmärk on õpetada üliõpilasi suhtlema laulikud väga hea üldse suhtlema, inimestega, uurima, mida lauldi ja ja nii sellise välitööga tutvuma. Ja no kuna seal käinud ei ole ja ilmselt ilmse annet, need külad varsti kaovad sealt tasapisi noored tulevad Eestisse ja kes abiellub kusagile mujale, see läheb mujale, ikka kipuvad linna minema, nii nagu meilgi siin. Ja seetõttu on noh, võib-olla nüüd paari või võib-olla ka viie lähema aasta jooksul veel võimalik seal lindistada neid laule, mida seal külades kunagi lauldi. Aga kas mõnda niisugust nalja laulu ei andnud ka, milles need võiks võõrastele laulda, muidu kõik teie laulda ei saa, et laulusõnad. Ta ei häbenenud laulda või? No ega ei maksa niisugusi laule siia lootida, mis nii hullud on, mis ei tohi serblastele kella, nüüd rohkem olemegi päritud laulusi, neid Eestimaa laulusid ja see niimoodi kambas laulame vahest, ja millised laulud need on? Noh, see on, mõtlesime siis seal, kus Läänemere lained laksuvad siis seal piiskaja lahes Türgi rahvalaule päris rahvalaule jäänud on vähe ja rohkem, nii rahvalauluna käibivad sihukesed laulud, millel omas külamehed on teinud sõnad ja siis viis on kas mõne tuntud Eestis käib kõva lauluviis või siis ka Eestis tuntud rahvaviis. Mõned viisid on ka, nii, võiks öelda üleliiduliselt tuttavata, kes on kooris laulnud, kes on koolis õppinud, aga just see kombinatsioon ja kuidas neid tarvitatakse, nagu leib nad folkloori sisse. Mis tähtsust on kirja pandud, et niisugused sõnad nagu kuid Troitski jõekalda peal Aitäh vanu ees diviisi kasutatakse just küla olustikuliste laulude tegemisel ja neid te saite lindile üsna palju oma külapoiste laule. Tegelikult neid me nagu rohkem otsima läksime ja. Ja meil oli nagu tunne, et kui me oleksime seal natuke kauem veel elanud ja rohkem inimestega nii päris sõbraks saanud ja oleks aega olnud neid meenutada ja ja võib-olla, kui nüüd uuesti tagasi minna, siis just seda, oma folkloori ehku tuleks veel rohkem meelde. Aga mida veel eestipärast säilib nendes külades peale laulu ja keele kas ka nende taluõues midagi märgata, mis mis ütleb ära, et tegu eestlastega? Seda on nüüd vähem sellepärast, et sealne elu-olu ja kliima ja ja kõik, mida nad kasvatavad, see on praktiliselt siiski tingitud kohalikest tingimustest. Ainult et muidugi, mis silma torkab, on see, et Eestist pärit asju on väga palju ja see on ka mõistetav, sest peaaegu kõikidel perel teil on kas lapsi või siis lähedasi sugulasi Eestist käivad sageli vaatamas. Ja kontakt Eestiga on kogu nõukogude aja jooksul olnud väga tihe. Näiteks räägivad nad siiamaale väga soojalt laine Karindist, kes nende küla aastapäevaks aitas koori nii ette valmistada ja palusid talle tervitusi edasi anda ja kas kuur tegutseb praegu ja ei, praegu enam ei tegutse ja naised, see küla vihmane aastapäev, nagu oligi niisugune viimane suurem sündmus, mis puhul sealsed eestlased. Sulevi küla eestlased just kokku tulid. Aga algas karvad ja musta linnu varva Tartu linna Liisud ja suibomaadiviisort ja taga ka armastuse. Teisel päeval kiilas juut jooksega. Nonii rahvariie nagu siis on veel alles vaevalt küll, võib-olla mõnel sukad ja mõnel vee võib-olla kodustele leidub, mõni mõni võttis põlle, kasutas enda huvides ära, tead lõpuks endale ette, kui niimoodi, aga päriselt terve rahvariietes oli sukaste sellest ühest tarust, mis seal ette oli nähtud, oli kõik korras ja kõik kanti ära ja mitte midagi ei ole küll mingi maakonna mulgi, mulgi mulgi maakonnalistel jälg, valged seelikud, valged pluusid ja siuksed, torumütsid olid meestele niuksed, säterkuvad seal saba nüüd midagi. Meie õed nii palju, kui me neljani ole, meil on kõigil lauluhääl ja laulame ja isegi oleme oma soodus või nii ennemgi kokku puutusime, laulsime ikka kajale peal alati. Mille järgi see teine siis laulis Nosena lihtsalt ise kohe oma passimise järgi vanilisega, mitte koori ja ka nii niimodi, siin koorilaulus laulsime, siis mina olin aldilaulja ja minul ei ole ju puhas, esimene leidnud, ei ole, aga siis kui hõbedaga laulsime, nemad ei viitsi sõnu pähe õppida, aga minul on sõnad peas, mina võin palju laulusid, laulda kohe peast. Sõnad mul kõiki on peas oma lastele kõlasite, kui nad väikesed olid, jahike. Aga sealkandis praegu karustasid Kawellid. Peaks vist olen väga vähe ühist keelt enne mäelt Oliver, kui jälgimised elanikud olivad, siis, Aga suur pikk buss oli. Muud kedagi ei olnud. Teda ja ütles, et ma olen seda, seda dieeti tulete järele, siis vaadake puude otsa, kus kaheäärsed puud sealsid v? Midagi. Ei PÖFF-i kooli tuulata. Siin räägiti juttu jahist, kas see on jaht kunagi väga ammu või tegeldakse praegugi seal jahipidamisega. Jahipidamisega näis, nagu, et vähesel määral veel ikka tegeldakse, aga niisugust noaga karu surnuks torkamist. See paistab ikka olema pärimus sellest ajast, kui see oli üksikküla metsade keskel. Sest et nii nagu Johannes Olegi märkmetest kirjandusmuuseumis selgub, rajati need see Sulevi küla just metsa sisse Ale tegemisega. Nii et küla algusaastatel oli see üsna muust maailmast eraldatud üle mäegurude üle mägede läksid kitsad teerajad, sai liikuda ainult ratsahobusega ja võrreldes tollase eluga Eestis oli tegemist ikka hoopis nii ürgse Maiameetikuma eluoluga. Eestlased siin gruusia laule ei laula, vahel. Ma arvan, et seda, mis sa, et filoloogide saak oli tõenäoliselt väärtuslikum sellepärast et, et nad võivad esiteks jälgida nii isolatsioonis arenenud ja muutunud keelt. Ja teiseks, väga huvitav minule kui mitte filoloogile, oli see, kuivõrd toredad eestipärased sõnad on leitud mitmete taoliste asjade kohta, mida meie nimetame siin võõrsõnaga nagu seesama Saslik, millest pikalt juttu oli ja mis peaks olema šaslõki, kui seda nii eesti kirjakeeles öelda. Aga nii folkloristikast aspektist. Saak iseendast oli kesisem, aga muidugi omaette väärtus on sellel Eesti kultuuriloo seisukohalt ja kindlasti tuleks katsuda seni, kuni need asundused seal veel ikka on ja nii puhas eesti keel ja eesti elu-olustik veel meeles on. Katsuda võimalikult palju sellest kirja panna. Ja. Me ei näe ja kuule. Eile ta Ki. Kes olid need, kes tänases saates esinevad? Törts pillimees oli Jaan Reitak, laulsid Anette Keway ja siina Keway, kes samuti elavad praegu Salme külas. Laulis ja rääkis Johannes Olev, kellest juba oli juttu samuti endine Sulev lane. Praegu elab rannikul Ves joole asutuses. Laulis ja vestles veel Hilda Kosenkranius. Ja Liisi Kuldkepp Sulevi külast. Aga me loodame, et nii mõnigi veel võiks laulda ja, ja võib-olla õnnestub edaspidi.