Eelmises saates kõneldi gruusia rahvamuusika ansamblist Facissi enne aga, kui läheme tänase saatejuttude juurde, nagu siin selgus, kõlbaks vast alustada tänagi lauluga, millega eelmine saade kahe nädala eest lõppes. Ja selle laulu esitab Kruusi ansambel Facissi. See on sirbi laul. Leidub pleegahjuselgi pealkirjalt samasugune laul, sirbi laul. Jah, meil on juba ammust aega repertuaaris üks niisugune jõhvi laul, sireisi, Sirbikene. See tekst on kindlasti kõigile kooli lastelegi tuntud, sest selle najal demonstreeritakse kooli kirjandusloos regivärsi, omapärast luulestruktuuri. Aga laulud on oma etnograafiline tagapõhi. Selle laulu saatel ennustasid tüdrukute pärast viljalõikuse lõppemist omale tulevikku. Üks tüdruk kogus kõigi lõikajate Sirbiit kokku, viskas üle õla ja siis, kuidas kellelgi sirp kukkus, selle järgi ennustati, mis sellest lõikajast tuleval aastal saab, kas ta saab mehele, kas ta sureb ära? Võimud harrast. Ka Pokrovskoye ansamblil oli kavas üks selline tore ennustus, laul. Jällegi ennustasid tüdrukud endale tulevikku. Aasta peale ette, nagu kombeks. Paljudel rahvastel ja nende ennustamislaulu lauldi käsitööõhtutel prealki, nagu venelased ütlevad või meie kombe järgi eestiatsed. Ja kui tüdrukud olid küllalt juba käsitööd teinud ja muid jutte ajanud, siis leiti, et küllap on neid paras aeg ennustamiseks. Korjati kõigi osavõtjate sõrmused. Kokku pandi nad ühe taldriku pääle. Kuulake, kuidas sõrmused kõlisevad taldriku peale pannes kaeti see taldrik rätikuga. Ja siis hakati laulma. Ansambli juht Dmitri Bokovski tutvustas esitatavaid laule ja siis hoiatas ta heliloojate majja kogunenud muusikutest publikut. Ärge pange pahaks, et see laul ei kõla eriti puhtalt. Siin ongi niisugune komme, et laulu alustatakse ja lõpetatakse unis joonist salmi. Ja vahepeal laulab igaüks nii kõvasti ja nii kõrgelt, kui ta suudab ja kokku tekib niisugune huvitav. Ebaharmoonia ja lõbus on see, et ikkagi lõpuks saadakse unisonibel kokku, jälle lõpeb Salme ära. Siis mängujuht valib taldriku pealt pimesi ühe sõrmuse, tõstab üles, küsib, kelle oma see on. Ja kes siis omaks tunnistab, sellele edasise ennustab. Ühele ta ütleb näiteks, sa lähed vanale mehele, teisele ütleb sa jääd veel kauaks istuma. Ei saa niipeamehele. Ja nii see ennustamine käib. Backroske ansamblist on meil enne olnud saadetes juttu aga võib-olla täna paari sõnaga sellest ansamblist ja tema juhist. Dmitri Pokrovski on muusikateadlane, folklorist ja oma. Ansambli lõi ta just selleks, et tutvustada võimalikult mitmekülgselt ja rahvalähedaselt. Vene professionaalne muusika on väga palju kasutanud rahvalaule töötlusteks, seadeteks ja isegi nii palju, et tihtipeale muusikute ringkondades lihtsalt ei teatagi enam. Kuidas see tõeline rahvalaul kõlab? Alguse sai see asi sellest, et Dmitri Pokrovski kogus kokku oma üliõpilased, viis nad rahvamuusikute juurde välipraktikale ja seal said nad innustust õppida ära laulud rahvalaulikute käest kuulmise järgi. Ansamblis on kõik kutselised muusikud. Konservatooriumi või kõnesinide nimelise instituudi. Ja neile ei teeks mingit raskust need laulud ära õppida noodi järgi näiteks. Aga nende taotlus ei ole selline. Väga palju on räägitud sellest, kuidas. Läksid suveks karjusteks, et ära õppida karja pasunate mängimine niiviisi, et tõesti loomad nende pasunasignaalide järgi ka käituks ja nad ise kinnitavad, et nad saavutasid seda ja kinnitavad isegi, et. Lehmi ükskõik millises maanurgas Palju on selle ansambli tegevusest seotud just ühisteeks petitsioonidega kusjuures väga erinevatesse Venemaanurkadesse. Seda näitab ka nende repertuaar, neil on repertuaaris nii Põhja-Kaukaasia kasakate laule kui ka näiteks valge mereäärsete pomooride või siis Kesk-Venemaa või Valgevene või Venemaa on tõesti väga suur ja väga mitmepalgeline. Aga vähemalt need stiilid, mida Pokrovski ansambel esitab, nad püüavad omandada just originaali järgi. Me jõudsime Moskvasse ja otsustasime teha ühiselt heliloojate majas ka kontserdiproovi. Kõik ansamblid olid seal ja jälgisid 11 ka proovi ajal. Ja meie proovi järel tuli Dmitri backrovski minu juurde ja küsis, mis puhul Lauldakse teil sellist laulu, et jagatakse lauljad kaheks rühmaks ja siis hakkavad nad vastastikku üksteisest üle laulma. Jutan nimelt pulmalauludest. Meie kavas oli kaks sellist pulmalaulu. Üks setomaalt kaasitamine kahe kooriga ja huvitav selle setu laulu puhul on see, et need koorid omavahel ei ole täpselt sünkroniseeritud. Tähendab, ei ole määratud täpselt see koht, kus üks või teine koor vahetab teise välja. Mida suurema pinge omandab laul, seda tugevamaks läheb laulmine ja seda lähemale nihkub teise koori sisseastumine. Teine meie repertuaaris olnud laul õigemini tsükkel on pärit Tõstamaa kandist tõstama pulmalaulude tsükkel ja Dmitri Pokrovski ütles, et ka neil on üks selline laul kavas. Ja eks me nüüd kuulame neid laule ja võrdleme Ja muidugi. Ei saa vene rahvalauludest rääkides jäta kõrvale Chastuschkasid. Ja et Pokrovski ansamblistiil, nagu on otsida rahvalaulude hulgast eriti eredaid, eriti huvitavalt kõlavaid siis kaarjastuks kadest olid nad leidnud ühe sellise hästi huvitava See on ka Põhja-Venemaalt pärit tants või laul. Säästuks kasid, enamasti lauldakse tantsides. Ja nüüd oli kaks poissi ja kaks tüdrukut. Nad asetasid risti nii nagu meil kaerajaani tantsides, umbes natuke kaugemale võib-olla. Ja hakkasid laulma, saatepilliks oli sealjuures üks lokku laud, laulavad tüdrukud. Ja nad laulavad nii kõrge häälega, et lausa võimatu on ette kujutada, et üldse nii kõrget häält saab üks inimene teha. Kusjuures on tõesti välja kuulda võimalik, ma kontrollisin seda ka lindi peal kaks korda aeglasemalt kuulates on tõesti võimalik välja kuulata üksikuid häälikuid, üksikuid sõnu, isegi, mis näitab, et täiesti seal lauldakse. Kuigi võiks ju ka niisama vigureid teha. Ja need tüdrukud laulavad ja väga intensiivselt kogu keha liigutades vahetavad kohad. Ja need kaks poissi ootavad seni ja kui tüdrukud on need kohad ära vahetanud siis vahetavad ka nemad kohad. Aga mitte nad ei hakka laulma, mitte nad ei hakka tantsima. Äärmise rahuga tüdrukute poole vaatamata naermata muigamata pead püsti, vahetavad nad vaikselt, sammudes omad kohad ja tüdrukud jälle karglevad. Tüdrukud ilmselt püüavad tähelepanu endale tõmmata, aga poisid ei tee väljagi. Sellist tantsumaneeri või sellist tantsu liikumist ei ole ma varem küll kuskil näinud ja see oli täitsa huvitav elamus. Saate lõpuminutitel vast läheksime ka selle Moskvas toimunud kontserdi lõpulaulude juurde välja sest tavaliselt on ikka nii, et rahvamuusika kontserdid, kus osalevad mitte ainult üks ansambel vaid isegi ka, kui on üks ansambel. Eks see publikust kaasa tantsijaid juurde. See on niisugune meeldiv, mitte komme, aga, aga nii ta enam-vähem oli juba kujunenud, et, et kontserdit lõpetatakse ringmängulauludega. Jah, see kontsert oli organiseeritud niiviisi, et kes ansamblites oli ära esinenud, see jäi lavale istuma ja kolleegide esinemist kuulama ja nii oligi, lõpetasid peremehed Moskva ansambel ja kui nad olid oma programmijärgse viimase loo viljalõikuse puhul esitatava või tantsitava tantsu-laulu ära tantsinud siis juba aplausi pealt jätkasid nad uue ringmänguga. Või. Karbusega nagu setomaal selliseid tantse nimetatakse. Meie Jaani laulu läheme välja jaani kaima kassomjaanil kahvarbe. Ja see käis eriliste tantsuliigutuste saatel mis mõnevõrra võib-olla meenutavad isegi tänapäeva moodsaid diskotantse. Ja selle lauluga haarasid nad siis kaasa grusiinlased iga meie ansamblist.