154 William Shakespeare'i soneti. Sonett number 32. Kui elate pärast minu peiepidu, mil surmalt sängi saan ma raskes maas neid kadunud sõbra lihvimata ridus lugema, võib-olla juhtub taas. Siis näed, et ületab neid ajatase ja sulemeeste riimi tulevärk. Ent ära siiski hävida neid lase. Sest teil on minu armastuse märk. Oo, tuleta mind lahkelt nõnda meelde. Kui minu sõber teeniks luulet, nüüd ta salmiks, tunded nõtkemasse, keelde ja värss, tal kannaks toredamat rüüd. Ta suri, elab uute meeste luule, eks neis maakunsti temas armukuule. William Shakespeare'i soneti number 32 luges Henrik Kalmet.