Eelmises saates kuulasime Pihkvamaalaule. Täna läheme veidi lõuna poole Valgevenemaale. Kellele ütleb midagi kohanimi Kormaa. See on üks küla Valgevenemaal koomeli oblasti Tobruši rajoonis. Võib-olla on mõni tähelepanelik kosmonautikahuviline pannud kõrva taha, et selles külas käis koolis Valentiina Tereskova. Võib-olla teab mõni põllumajandusspetsialist midagi sealsest miljonär kolhoosist. Mulle on see aga paik, kus teatakse, armastatakse ja lauldakse rahvalaule. Kogesin seda ise. Sest mind kutsuti sinna külla. Lugu sai alguse Bobruiskis sanatooriumis. Tavaliselt koguneb sanatooriumi idesse rohkesti pensioniealisi maa inimesi oma raske põllutööga saadud luuvalu ravima. Nii ka seekord. Ma jälgisin hoolega nende õhtusi, spontaanseid, isetegevuskontserte, et veidikegi sisse elada muidu üleliidulise publiku seast sel kombel eralduvate Valgevenemaa inimeste mõtteviisi ja muusikaharrastusse. Kuigi lauldi ja tantsiti palju, ei õnnestunud mul sanatooriumi rahva hulgast leida seda õiget inimest, kes oleks tahtnud või osanud mulle rohkem rääkida kohalikust folkloorist. Nüüd tuligi appi juhus. Üks nooruke traktorist, 19 aastane Alexandra pahtussow oli märganud minu huvi tuli minuga rääkima ja ütles, et need siin pole lauludega midagi võrreldes nendega, mida oskab tema vanaema. Nii me siis pühade ajal, seitsmendal mail Kormaasse sõitsimegi. Jõudsimegi Kormaasse. See on pikk ridaküla laiali ja lagedal põllumaal madalate küngaste peal. Igal pool ümberringi on ainult põllud. Kaugelt paistavad läbi udu ka naaberkülad. Siin-seal on põldude vahel ka põõsastike võimeni noorendid. Pärast selgub, et need on hoopis ohte orud, mis edasise erosiooni vältimiseks on mände täis istutatud. Ette on alles mai algus, siis pole veel kuskil näha rohelisi kirsipuid, mida oma esimeses laulus meenutas Aleksandri või venepäraselt lühidalt Saša vanaema Anastasia Afanasovna Puurova. See laul on uuemate hulgast ilmselt sajandivahetusel üürilisest repertuaarist. Kuid sisult üsna traditsiooniline. Noor naine laulab. Mäe peal kasvas roheline Kirsipuu. Ema andis mu mehele kaugele, kodust lähen põllule ja hüüan kodu poole. Emake keedaga minu jagu õhtusööki. Ema vastab. Keetsin, tütreke, keetsin küll jätkuks, aga meil pole enam sinu jaoks. Kaussi ja lusikat. Tütar küll leian kausi ja lusika, kui ainult sinuga koos saaks õhtust süüa. Kas sa, emake, meenutad mind esmaspäeviti? Mina mäletan, kuidas sa mulle aset tegid. Kas meenutad mind teisipäeval? Mina meenutan sind 40 korda päevas. Kui sa mind laupäeval meenutad, meenub mulle, kuidas sa hommikuti tööle läksid. Anastasia Puurava on 63 aastane. Temagi elusaatus on olnud küllalt okkaline. Raske põllutöö on kurnanud tervise mees kesta, Kormaassemini jaks tõi on mulla all 1945.-st aastast. Hannast äsja on kasvatanud lapsi ja lapselapsi kogu elu. Kuigi tütrepoeg Saša ka ema juures koomelis tööd oleks leidnud otsustas ta pärast keskkooli siiski Kormaasi jääda. Et vanaemale toeks olla. Aga ka põllutööd armastab poiss väga. Eriti kui traktorid, head ja hoitud on. Sasha legi meeldib vanaema jutte ja laule kuulata, kuigi enam võluvad teda tänapäeva estraadilaulud. Emaga jätkab omasoodu, täiutustab paasapühade, teisel päeval tehtud vanasti ringmängu ja lauldud niisugust laulu. Teeme ringmängu, meie tänavon kitsaks jäänud ja neiud on siit ära kadunud. Nüüd meenus Anastasia Afanasjev nale üks vana sõduri laul. Algab see laul vene rahvalauludele, nii tavalise lodjapuuga. Lodja puuke ära seisa järsul mäeküljel, sa ei lase ju vett voolata. Ojas kauge mere poole. Kaugel sinisel merel ujub laev, milles on kolm polku sõdureid, noori poisse, kes igatsevad koju. Nad paluvadki ohvitsere, majoreid, et need neid koju lubaks. Isa ja ema juurde. Ka järgmine ning veel mitmedki Anastasia Afana sona laulud räägivad koduigatsusest juba sellest, kuidas laulik neid lauldes üle elab. On tunda, et kõik need laulud räägivad tema enda elust. Kaua pole ma olnud kodus juba andee radagi rohtu kasvanud ja punane lodjapuu tee ääres ära kuivanud. Võtaksin vikati, niidaksin rohu ja raiuks kuivanud lodjapuu maha. Siis aga lendaks linnuna oma armsa ema juurde. Minu perenaisele meenusid ka pulmalaulud kuigi neid ammu enam siinkandis kasutatud ei ole. Meenub jällegi kile ja kõrge pulmalaulumaneer. Küllap on pulmalaule hulgakesi ja mitmehäälselt lauldud. Muidugi saan vastuseks. Üks oli eestütleja hääleandja, nagu ennast asja ütleb. Üks laulis kõrget häält ja teised kõiku osalumist jämedat passi. Ka seda laulu lauldes püüab laulik ilmselt koori imiteerida. Eeslaulja osa on kiire retsiteeriv ja vabama vormiga aga ka vaiksemalt lauldud. Arvatav kooriosa on aga pidulikult venitatud ja korratud. Laulusõnad on ilmselt kokku korjatud mitmetest pulmalauludest. Pulmade juurde kuulusid tingimata Katzyaste, oskad neid lauldi lõõtspilli saatel ja ka nüüd on nad populaarsed. Kuigi vanasti olla lauldud igasugustest elujuhtumitest. Nüüd teab laulik lauldavat vaid armastusest. Anastasia fanossovne rääkis, et kord käinud noored teda appi palumas neil klubis näitemängu vaja teha. Õpetagu vanaema neile, kuidas last hällitada. Hällilaul nagu hälli laulika, mis seal õpetada, arvas vanaema, kuid laulis siiski. Jälle läks jutt mineviku eluolule, kohe oli platsis ka vastavasisuline laul. Vanal ajal olla naised, kel liiga palju lapsi, neid ka metsa või põllule viinud ja saatuse hoolde jätnud. Selle meenutuseks laulnudki emad lastele sellist hällilaulu, kui pidanud lapsed põllutööle kaasa võtma. Kurjemm saatis nooriku üksi põllule vihke siduma. Laps tuli jätta põllu äärde tuule hällitada. Kui töö valmis, nägi noorik kolme hunti ja küsis, kas need on näinud tema väikest last. Esimene hunt ütles, et ta pole näinud kedagi. Teine kinnitas, et oli last hällis kiigutanud aga kolmas et oli lapse lõhki kiskunud. Laulule järgneb aga meenutus oma elust. Ei nüüd järe no palun. Anastasia Afanasjev meenutab. Meil oli suur pere, viis minitalus, vanal peremehel, aga uus naine poegadele siis võõrasema ei antud tahtmist mööda süüa, keedeti vaid kartulid ära koos sea, kamaraga jäi selline rasvane, aga samal ajal vesine kartulisupp. Miniatel kõigil lapsed, kellel alles põlle all, kellel seljas rätiga pidi lastelegi sedasama kartulisuppi andma, kes viivitas ja enne ise kõhu täis sõi. Seal jäi laps söömata. Oligi üks minia vaesemast perest, temale vaadati eriti viltu ei toonud ju ta kodust midagi kaasa. Kord juhtuski, et see minia andis salaja oma paariaastasele lapsele paar lusikatäit kohupiima. Ämm sai jälile ja pahandust oli kui palju. Noor ema pidi põlvili andeks paluma. Nüüd aga antakse kõik aina lastele ei kasva neist tervemad inimesed, sellepärast sugu. Meie jutt läks ka teistele tänapäeva elu nähtustele. Meenutasime koolis õpitud luuletusi, mida minugi vanaema väga hästi mäletas. Ka Anastasia Afanossovnal olid need kõik ilusasti meeles. Alates Tolstoi stiane Grassovist ning lõpetades valgevene klassikaga. Rääkisime sõjaaegsetest partisanilauludest, mis on omaette suur lõik Valgevene folklooris. Ja siis meenus laulikule ka üks vanaaegne sõja laul. Meie põldudel ei kasva enam vilja vaid üksikpaju kasvab veel ja selle all lamab surev sõdur. Tema lähedal sööb rohtu tema ustav Ronkumust, sõjaratsu. Mees palub ratsut, et see lendaks, kihutaks tema ema isa juurde. Ära ütle, neile, palub sõdur, et ma surnud olen. Ütle neile, et ma olen nüüd naise mees. Mind pani paari välekuul ja laulatas terav mõõk. Aga minu naiseks sai külm ja niiske emake maa.