Juunikuus tegime kaks ekskursiooni levimuusika minevikuradadele ja jõudsime kõndida läbi sajandi kahe esimese aastakümne. Täna võtame vaatluse alla 20.-te aastate esimese poole. See on aeg, kus eelmise sajandi mõjudega meelelahutusmuusika hakkab küll vastu tahtmist, aga paratamatult andma alla uutele moe vooludele mis tulid koos džässi ja uute seltskonnatantsudega. Esialgu veel üsna algeline raadio annab endast märku muusika levivahendina, mis heliplaate küll kõrval ei tõrju, kuid peagi haarab oma sfääri palju neid kuulajaid, kelle kodus polegi toru ja vändaga grammofoni. Vanemate heliloojate kõrvale kerkib uusi neist kõige eredama andega on George köshwin. Niisiis aasta 1920 sidemetest möödanikuga annab tunnistust tollane populaarne pala vana viin, millest 1914. aastal USAsse asunud Poola päritoluga pianist, helilooja Leopold Kodovski meenutab oma kunagist kodulinna Viini. Märkigem, et Kodovski oli oma aja hiilgavamaid pianiste Viinis õppis tema juures muide Heinrich Hous silmapaistev Nõukogude pianist ja pedagoog. Algselt oli vana viin loodud soolopalana klaverile, kuid peagi tehti transkriptsioon viiulile ja see leidis koha noore ja šahhifetzi repertuaaris. Ei möödu päevagi, millal midagi ei juhtuks, rääkimata siis aastatest. 1920. aastal juhtus mõndagi. USA-s kehtestati alkoholimüügi keeluseadus ainult kaks osariiki, Connecticat ja raud aelanud, tõrkusid seda ratifitseerimast. Peagi selgus, et neil oli õiguskeeluseadus, tegi palju pahandust, levis tohutute mõõtmetega salaviinaäri ja gangster lus. Helgem uudis oli see, et sel aastal said USA-s lõpuks hääleõigusega naissoost kodanikud. Enriko karusoo andis oma viimase kontserdi esimest korda, tuli kokku rahvasteliit. Edasi läks igapäevane tehnika, ilmus valimis kettaga telefoniaparaat aga keskjaamade kaudu ühendamine ei kadunud sugugi mitte paugupealt. 1920. aasta moekamate palade hulgas oli all soolsoni esitatud ja tema kaastegevusel sündinud pala ava loon, mis on jäänud tänapäevani tuntud džässiteemade hulka eriti Benny Goodmani tõlgitsuste kaudu. Siinkohal siiski üks tantsuline versioon, mis on 1920. aasta stiilile lähemal kuigi pärit järgmisest kümnendist. 1920.-st aastast tänaseni haljana püsinud viise on tegelikult vaid peotäis. Richard waiting oli helilooja, kes kahe ja kolme ja neljakümnendail aastail kirjutas umbes 30 laulu, mis tavalistest ühepäevaliblikatest kauemaks lendu jäid, saavutamata küll nii-öelda klassikalise ever kriini taset. On märkimisväärne, et üks tema esimesi tuntuks saanud laule jäigi tema kõige tuntumaks. Vahest seetõttu, et 1920. aastal olid hilisemad konkurendid veel peale tulevad. Ta mainitud laul kandis pealkirja Chapani Sand männ, mida ei maksa otse tõlkida. Mõeldud on mittemeest, kes Tokio tänavatele liiva puistab vaid meie mõistes Une-Matit, kes väikesi lapsi uniseks teeb sellega, et pull küll neile liiva silma raputab. Jaapaniliivamees. 1920.-st aastast on pärit ka Conradi Robinsoni laul Maadži, mille original Dixilantšans bänd samal aastal plaadistas sellega populaarseks tegi. Hiljem ilmusid sama palaga plaadid piix päeviderbeckilt, Bennikud, Melil, Chimilanspordilt ja paljudelt teistelt. Isegi do, Kellingtonilt, kes muidu niisuguseid lööklaule oma orkestri repertuaari ei võtnud. Siinkohal rei Charles oma versiooniga. Kõige suurema soosingu saavutas 1920. aasta lööklauludest, seda vähemalt eesti tantsuorkestrites Johnshnbergeri sosista. Rohkem tuntud laule ma sellelt autorilt ei teagi. Kavatsesin tuua siinkohal näiteks Roy Foxy versiooni sellest laulust kuid 78 kiirusega plaat kahises, nii et võtsin 40 aastat värskema Mäkskreegeri versiooni. Siin ta on. Olgu lisatud, et kuuldud viisi laulis populaarseks tšeksmisse. Igavesti unustuse hõlma vajunud laulja, kes teenis endale hüüdnime, sosistab bariton seda nii hästi laulu pealkirjast kui ka oma tõepoolest sosistavad laulmis maneerist. 1921.-ks aastaks selgus USA võimudele, et keeluseadus oli oma töö teinud igas kolmandas vannitoas pruuliti puskarit müüdi althõlma maha või kulistati ise alla. Gangsterlus ja salaviinavedu õitses rõõmsasti ja hoogsalt kasvas ka muu kuritegevus. Maailma avalikkuse tähelepanu köitis revolutsioon, milliste tööliste Nikola Sakko ja Bartholomew vantseti protsess Massachusettsi osariigis. Neid süüdistati röövmõrvas, kuid niivõrd puudulike süütõenditega, et nende kaitseks tekkis rahvusvaheline protestiliikumine. Hoolimata sellest, et mainitud kuriteost tunnistas end süüdi üks juba vanglasse paigutatud kurjategija mõisteti Sakko ja manseti surma ja hukati 1927. aastal. 1921. aasta meelelahutus sensatsiooniks kujunesid kaks filmi. Šeik ja neli apokalüpsise ratsurit mõlemal peaosas Rudolph Valentino. Tummfilmina ajastu kõige romantilisem kangelane. Heli filmida ei jõudnudki näha, sest ta suri juba 1926. aastal, olles USA-s elanud vaid 13 aastat. Vaevalt oleks ta oma itaalia aktsendiga helifilmi sobinudki või mine tea, ega ka Greta karboja Marlene Dietrich päris aktsendita kõnelnud. Operetimaailmas oli mitu kesist aastat mööda läinud, nüüd aga tuli korraga kaks teost, mis elevust tekitasid. Imre Kalmani paja Deer ja Eduard kümneke onupoeg bataaviast. Kahekümnendail aastail läksid Räkk taimi järellainetus Ena moodi klaveripalad hästi sünkopeeritud rütmiga. Kuna rääk taim oli juba moest minekul, siis nimetati niisuguseid palu lihtsalt uudispaladeks noveltibiisis. Paljud neist olid pärit pianist konfrey sulest, nagu ka järgnev kassipoeg lahvidel pärit 1921.-st aastast. Edasi kuulake kimbu, kes 1921. aasta lööklauludest, mis tänapäevani vastu on pidanud. Louis Silveri aprillikuu vihmahood poleks vahest ilma Judy Garland abita nii kaua elanudki. Aga nii sai ta neljakümnendail aastail uue alguse. 1920. aastal kirjutatud ja täna kuuldud maagile saatis Con Konrad aasta hiljem järele laulu mamma. Ta teeb mulle silmi, mille koni frantsiis 40 aastat hiljem uuesti. Irving Berlini esimeste püsi minuga laulude hulgas oli, ütle seda muusikaga revist mängutoos. Veel. Ei saa ju olla? Tule ela. Dixiljandi kollektiivide repertuaari on kinnitunud nii hästi vokaalselt kui kanistrumentaalselt teets naederi araabia šeik revüüetendusest. Tee kähku. Siinkohal ken Heroni bänd ei lähemalt ega kaugemalt kui Austraaliast. Kas kuuldud pala araabia šeik sünni juures oli osa ka Rudolf Valentino loodud filmi seegil? Juba nüüd enam kindlaks ei tee, aga kõik, võib-olla on ju popmuusika tihti üsna päevakajaline, kui pole just tegemist selle igavese teemaga, mida Eesti rahvas nii kenasti väljendab, sõnades tule mulle manni. 1921. aasta millis viiside hulgas on ka prantslase Morris giveeni pala minu mees tegelikult kõlasta Pariisis juba aasta varem. Aga laiema leviku sai siis, kui Florence siig feld ta oma 1921. aasta paraad revivisse sisse võttis. Leidsin ühes 1922. aasta lööklaulude albumist tervelt kolm ivani pala, kuid tõeliselt püsivaks jäi tema loomingust vaid minu mees. 1922. aastal oli raadio veel päris lapsekingades, kuid juba tekkis USA-s esimene kommertsRinghääling. New Yorgis andis Ameerika telefoni- ja telegraafikompanii saatja eetrisse esimese reklaami ühelt kinnisvaraga tegelevale firmalt. Egiptuses Teeba lähedal avas Howard kaarter Tutanhamoni hauakambri ukse, mis oli olnud kinni 3247 aastat. Uurides 1922. aasta populaarseid viise leidsin nende hulgast palju tuttavaid, terve tosina võrra neidki, mida igihaljaks võib pidada. Ja mida aasta edasi, seda rohkem neid igale aastale koguneb. Nii ei saa me enam kõigi juures peatust teha, vaid tuleb hoolega valima hakata. Valik on aga alati raske, kui pakutavad asjad on võrdväärsed. Alustagem palast, mis on sellele aastale vahest kõige päevakajalisem New Orleansi orkestrijuhi arman pirooni. Tahaksin tantsida šimmit, nii nagu mu õde Keit džinni oli üks varastest sassi tantsudest. Tema nimi esines laulutekstides juba 1909. aastal, kuid alles piruuni laul aitažimmil tõepoolest moodi minna. Otsides mainitud pala kohta sobivat muusikanäidet, kuulasin läbi pool tosinat eri esitust ja leidsin nad kõik üsnagi aeglases tempos mängituna. Arvatavasti kaotas Jimmy Euroopas oma tantsulise originaalsuse ja muutus ka kiiremaks kuni sulas charlestoni sisse. Lisaksin veel, et esimese džässitantsud kohtasid vanema põlvkonna ja ka ametivõimude poolt pea kõikjal vastuseisu põhjuseks nende liigutuste kõlvatus tollase moraaliarusaama järgi. Nii keelati Dresdenis Simmi ametlikult ära kirjeldades selle samu põhjusi. Mainitakse muuseas ka seda, et tantsu ajal olevat tulnud nähtavale mitte ainult naispartneri sukaga kaetud seal vaid ka tükike paljast reit. Niisuguseid pahesid ei või kuninglik politsei direktsioon mitte kannatada märgitakse vastava määruse lõpus. Nüüd aga tahaksin tantsida Simmit nagu deegeet Hollandi svingi kolledži bändilt. Missuguseid viise nautis aga 1922. aasta kuulaja peale äsjakuuldu? Alustagem kas või then Russo palast, tuut, tuut, tuut, see mõeldud pole siin mitte seda Tuutsid, keda filmilinal kujutas, edastasin Hoffmann. Tootsi on slängis jalakene, aga ka üldse naisterahva Familiaarne kõnetamine. Sealt võib olla pärit meie tots. Fret Fischeri, Chicago linn, kus laulusõnade kinnitust mööda üks mees olevat isegi oma naisega tantsinud. Tööne Leyton'i laul samuti ühest linnast, sedapuhku on see New Orleans. Kõik tollased lööklaulud läksid Kainstrumentaalsel kujul tantsuorkestrite repertuaari, üks neist Harrington kipsi metsik jooks jõudis poolteist aastakümmet hiljem ka meie tollase parimas ving ansambli For Swingers repertuaari. Möödus veel oma kolm aastakümmet, kui Herbert kulm, Elmar Kruus, Uno Elts, Kuuno Tamre ja Viktorignaatiasselle pala taaselustasid. Ka 1923. aasta viisi varast jõudis mõndagi Eestimaale. Helme Schööbeli pala sarve hüüd mängisid Priit Veebeli, seades Kurts troobeli orkestris trompetis Robert tavas trombooni startup Flink ja mitmed teised meie levimuusika ajalukku jäänud pillimehed. 1923. aastal tegutses tolleaegse ajakirjanduse andmetel ainult New Yorgis 5000 salakõrtsi. Ühes niisuguses teenis mõned aastad hiljem leib, aga nooruke peni kuten. Ja eks pandud Tallinnaski püsti maju, mis olid ehitatud Soome veetud salapiiritusest saadud rahadega. Lootsid ju soomlased keeluseadusega Bakhosevadile punni ette lüüa. Hoogsassi arenes raadioasjandus. 1923. aastal oli Saksamaal 200 raadiokuulajad, aasta hiljem aga juba 272257. Tollase meresõidukunsti olukorrast annab aga pildikese fakt, et kolmandal septembril läks Kalifornia rannikul uduga madalikule seitse USA hävitajat ühe korraga. 22 meremeest kaotasid elu. Moskva kunstiteater andis USA-s 96 etendust vene klassikute näidenditega ja tekitas nii suure elevuse, et juba kaks kuud hiljem toodi New Yorgis lavale Gogoli revident. 1923. aasta moekarjatus oli Charleston pärit afroameerika muusikalist metsik jooks. Kuulsaks tegi selle rahva seas juba sajandi algusest tuntud tantsu Josephine Baker. Mainitud muusikalis kõlanud šarstonile kirjutas muusika pianist James Johnson. Üsna palju harrastati niinimetatud nonsens laule, mille tekst vahel lausa rabas kuulajat oma sihiliku lollusega. See aga plaanis oligi. Üks niisuguseid oli oma ajast kauem elanud silver ja kooni. Jah, meil pole banaane, millest peni Kudnen hiljem oma instrumentaalversiooni tegi. 1923. aasta lauludest on suhteliselt vähesed püsima jäänud. Ühest tegi koni Francis 1958. aastal isa pealekäimisel plaadi. See oli noorepõlves olnud isa lemmiklugulaulust tuli bestseller ja lauljatar Ki lükkas just selle lauluga lahti uksekuulsusele. Se oliteetsnaideri. 1924. aasta oli levimuusika poolest eelnevast palju rikkam. Kõige olulisem oli see, et sel aastal avanes George Kööshini meloodiate küllusesarv täielikult. Ja sellest pudenes kõigepealt rapsoodia bluusi stiilis, mida esiettekandele esitas autor klaveril koos pool Vaitmeni orkestriga. Nõnda see kõlas. Vahendajaks vana heliplaat. Samal 1924. aastal tuli Kööshnilt esiettekandele teinegi teos muusikal leedi, ole hea, mille 15-st vokaalnumbrist kolm on jäänud tänaseni kõlama. Ini meloodia leedi, ole hea, lummav rütm ja mees, keda armastan. Olgu märgitud, et esimeses lavastuses mängisid peaosi vend ja õde Fredia Adeele aster ja nõnda kõlab nimi meloodia. Teine samast aastast teada muusikal on Vincent Tjumensi. Ei, ei, näänet, millest jäid püsima laulud. Tahan olla õnnelik ja tee kahele. Nagu Köffhini viisid, nii läksid ka kaks Jomansi meloodia džässimuusikute püsirepertuaari, eriti viimane, mille lihtsale harmooniale on kerge improviseerida. See oli Tommy Dorsey versioon aastast 1939 klarnetisolist Johni Mins. 1924. aastal tuli lavale ka kaks igihaljast opereti Kalmani Maritsa ja Fremli Roos Marii. Viimasest on pärit järgnev kõigile tuttav või peaks siiski ütlema paljudele tuttav meloodia indiaani armuhüüd, mida see iganes tähendab. Aga operetis on kõik võimalik. Jätkem kuni järgmise kohtumiseni hüvasti seda 1924. aasta Mehlis viiside põimikuga. Filipp prajami laim, Hous pluus. George kööghini keegi armastab mind. Köhwini jõudis samal aastal ka ühele revüü etendusele muusika kirjutada. Ja kõlagu tänase lõpetuseks Cheli rool, mootoni king, porteris tomp 20.-te aastate teise poole juurde tuleme kahe nädala pärast samal ajal.