Tere õhtust, olen hinna Grünfelt tänase keskele kava koostaja. Tänavu juulikuu 27. päeval oleks luuletaja August Sang saanud 80 aastaseks. 14. oktoobril möödus veerand sajandit tema lahkumisest. Ent luule pole ajaga mõõdetav. Võib öelda, et sang on lihtsuse klassik, kes räägib tasasel ja leebel moel inimelu põhilistest, mõistetest Lähme tunnistusest, endaks jäämisest, vastutusest kõneleva argipäeva ilust, olemisrõõmust ja murest alati sooja sõna- ja kustumatu elurõõmuga. Selle seal hingesuuruse kordumatut lihtsust. Veedamegi tänase viimase tunni, August Sanga vaikse, targa ja helge luuleseltsis. Luulet loeb Ain Lutsepp, muusikaline kujundus on Airi Liimets Alt. Mul meelde tuleb kauge kevad peal, taevas on kui akvarell all orus Toomeda ilmitsevad, kolmveerand üheksa lööb kell. Vaatan inglisillalt, linn, mind ootab auditoorium. Ent kuidagi ei tahaks minna, nii, sinine on taevakumm. Mul peas on kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond ja jalas aukudega sokid. Ma olen hästi noor ja blond. Ja kõik on nagu laulus ladus. Ma ootusrikkalt seisan seal. Siis tõusis pilv ja päike kadus. Aeg tuli maa ja mere peal mu ellu elu sisse astus ja käskis mind nüüd valitee. Oh õnnis mees, kel valmis vastus mullaga polnud valmis. Näen imestades olen elus, mis veel? Võin olla õnnelik? Kõik on ju hea, on selginud, taevad, möödas sõja killavoor ja nähtud valimise vaevad. Kuid ma ei ole enam noor. Ma möödun kõigi maade luudest ja viibin jälle Toomemäel. Käin ümbritsetud põlispuudest. Uus põlv on menu kahel käel. Kui tibu, parv, kes murdnud, koored, Arg rõõmsad silmad püsti, peas kõik hirmus kenad, hirmus noored. Oma laps on nende seas. Käin nende keskel veidi norus, sest taevas on kui akvarell ja toome tõelmitsevad orus. Kolmveerand üheksa lõõtkel. Kord köidame merede vahuse vee ja kokku rullime taeva, neist saavad tugevad purjed. Me maamullast vormitud laeva Mesoonison, rõõmsad rahutust, linnupojana pekslevad kuuma. Me sõidame otsima peidetud ust maailma leidmata tuuma. Kui kaugelt silmi lööb tulede võp päikesest heledam valgus, siis väsinud purjed hõiskavad lõpp ja laevamehed. Algus, elu tuum pole ihade pilgar, vaid kõle ja karm traktaat. Üle hallide arvate, ujub kauge kalda poole, mu paat. Kui tabab mind ulgu vetel su viha möirgab orkaan maa muredest, last üle parda ja jälle edasi. Saan kord koidiku verises udus lööbinama kaljurand, mida näinud pole ühegi silmadega riivanud ühegi kand. Maast puhkevad kibedad Maltsad katuste kadedad käed. Ülalembuvad aurused, pilved ja lumi, harjased, mäed. Et kõike võtnud kui mängu ja enam ei jõuagi vist tuul sõjatäid umbe ajanud, uusima pandreid loonud voogude taandmaast merest leiab Me sajand maailmu mis müütideks saanud. Koopaseintelt nad loevad, kuid mina olen siin, mis tähendab, siin rõhub silma piiridesse ja südames aimuste piin. Mulle piirastub Hellase päike, mille paistel kord magama jäin. Laburientide lõputuid käike unenägudes käin ja käin. Kõik, kes murega leibampurnud, käisid truult neile määratud teel. Nüüd on isade jumalat surnud. Ja omi ei tunne veel. Kui sulgusid unede taarnad. Maailm oli pidurüüs. Pilvis lendasid terasest kaarnad all õitses me vara ja hüüdis. Ristisõduriks kipud, kuid kelle all, kelle all? Vale võiduteel lehvivad lipud. Mäes veel magab mu mõõga metall. Nii elu sees, Haabeli Trallis meel õnnistab, mõtten, näod. Seepärast kõik kahe võrd kallis, et homme juhukkuma peab. Hävib, muu jääb maamehe all, mis, kui tuulde kaob suits ja sau on jälle andumis valmis ja varemed annavad au. Ülalt kõrgusest pilvile pudeneb läbipõlenud tähtede tuhka. Vaikus, hääli jäin kuulama ja mõte ei puhka, ei puhka. Laps muinasjutuga magama jäi ja raske on hoidjate uni. Ja mõlemile ehk valmib öös mitu imet, veel hommikuni. Ma käin ja käin veel meelest ei kao, mis rööviti suurel reedel. Hall laupäev on käes. Ta tulekust lööb tuhmimaks tühjadel teedel. Kukk laulab, on punane silmapiir, see on tuli, ei ole seal taevas. Näed heledaid pilvi, need vanguvad, kui oleksid sünnitusvaevas. Päev tuleb uus päev ja milline päev, sarved kõlavad, majade on teed kehavad võõrastest jõukudest, minu jumalaid nemad ei tunne. Kuigi tuulispasas ehk ilma jääd oma südames sõbrast võib ennast kuigi osaks veel vaesus ja üksindus. Ära müü, ära müü iseennast. Tuul valjeneb tigedalt kaarna häälel tähistav õhtune tuul, nagu hukkuja hing kohal, taarna. Mind tullakse alati laitma. Mu elu on lohalenud. Mu naergi jääb poole pealt vait, ma ju kardan, et naeran vaid anda. Ja siiski on kõigist maistest rõõmest minugi päralt üks raas käia Punatet loojangu, paistes teid lõputuid taas ja taas. Arhilisteelist Pulveril luusib kesköö daam kuid minu elust haigunud meelist kaob mööda kogu panoraam. Tean küll, et igiõnne ees ust võib avada vaid siiras usk. Kuid vend, kui kurat, kõrbes Jeesust, jäta rahule muutusk. Tuisk tänavaile lõi, kandsid ja keerutas pihulist Lond lahkudes käe mulle, andsid ja ütlesid. Tasa, head und. Sind vaatasin, kaugusid ruttu ja kadus. Kleidi veer jäi meeltest tühjaks, vaid jutu kuiskas kiretult tuulegeer. Su väikeste jälgede järgi iha tuisusesse Suistuda tuul silunud, kus viimase märgi valus Angele puistuda. Kõik tõsised laternatuled tahtnuks kaasa kujuhata. Tundsid nemadki, kui seal taastuled su mõtteis, Mac, vaata. Sa lahkudes käe mulle, andsid ja ütlesid tasa. Head und. Tahad tulla vaja, tahtsid olla esimene ja nüüd saidki oma palga. Egas paarist soojast päevast kohe kevad veel ei alga. Rumal olid päike, laulik tark iialgi ei astu lootuseta võitlusesse toore ülemvõimu vastu. Mis on pakasel Su laulust, tema laulab oma viisi kisendades, kinnimatab sinusse, alusid jahisi. Aga nii nad on, need linnud armastatud metsatukka rutem näha igatsevad. Ja neid hulgani sabuka. Ja nad kõigest hoolimata siiski tulevad. Nad teavad, et ka kurjad talvekülmad üks kord taganema peavad. Ja siis laule täis on laamed, kõik on haljas rõõmus, hele, kade, olen surnud, laulik. Kade sinu vaprusele. Kui hommik tuppa hiilinud taevalt koiduvalgel ei, süda aasta ringis hiiliks muutub kurvaks ootab Bay. Suitsu, süütaks tiku, rapsid ümbrust, riivab tühi pilk. Purjus seltskond laual lapsid seinal vanamoodne pilt. Mõtled, kuidas veidraid kääre Pääle elurada peab ikka Ulmand seina raja äärde, nagu välikohus seab. Kui nüüd oleks mõistev sõber hardalt, haaraksid ta käest. Ega nõnda ruttu lõppeks jutt sul luhtunud noorusväest. Süda vallutades tuksel. Ja Peab nukker sond vaatama, kui saabub uksel talipäev keskBei hullunud Varahommik. Taevelt põimub tähti, hõlmitsevaid, lilli. Päike ilmub õrn, kuid võimas keset õhetavaid pilvi. Rohu tukil tuksub kaste, aga juba lendu kipub puude saludel, kui lastel viher hõise huulil ripu. Kõrgel lõokest vidin üle Järvikuja voore. Minagi käin rõõmu pidi enesest ja eilsest noorem elu on kui avad värav, kust võib ime tulla vastu. Nõnda mina õnne ärev hommik kirkusesse astun. Ladu ähvardav, kitsas ja hall teel hõiked ja vankri põrad, kuid need pole meie jaoks puude lopsakad, õitsevad võõrad meile kahele õhtuseks paoks. Kehad. Segi lõhnavad õied ja higi. Tuul varastab sõnad suust, kui pea kohal sahiseb lehis. Meil on sama tunne kui Buil. Mahl pakitseb tuksuvais kesis ja puhkemis aimus. Me suil. Nüüd rabad sulavad lahti ja rõskust auravad ööd. Kuula lindude kisavad jahti. Vaata Punavate ehavööd. Käsi. Õlale najatud õla ja tõsiselt küsid siis kui see oleks, kui üksteise süles nüüd laukasse upume suvel pinnale saadame üles, siis hälliva upume. Lase juuste lõhnavasse, paisus, peidan õnnest hõõguva pea. Me ei ole sellest vallast ja maailm on meile karm. Tule suure mere kallast, näitan sinule, mu arm. Rannaliival helev Valev, hele sinav taevakaar, millel kajakate malev hõljub, helgib tiivapaar, peegel, tüüneid sinivesi suudleb päiksekuldne huul. Narooden hiljukesi hõljub kauge meretuul. Kui see tuulme salkus, asid korraks kohaden, kui tiib, tame, mured ühes asib üle mere ära, viib säravat kastestel kõrtel õnnepisarad silmas, otsekui sosistasid. Elame ühes maailmas. Lillelõhn ulatab käe. Tere. Kas tunned mind lõputult? Lehtedes laulab linnuke linud Mesimumm sumiseb pärnapuul pääsuke pessa, viib kõrsi uuteks olemisteks kõik aina otsiva tõrsi. Kuigi rõõm rahutult rännata, nagu ei iial veel. Põhjasto mullisid pinnale murelik meel. Vaikust kerivad lihtikingu Pealt tuuliku tiivad. Varjud langevad alla, pilved on päikese ees. Aeglasel värinal kustub virvendus vees. Kallis, kallis, tead sa, kes me kambris unevargil käis, see on kuu veel, põrand on ta valgeid varbajälgi täis. Aiman enne aimamatut kiirt Pärelevas koos. Sest et kaks kord kaugelt näha võib vaid kahekesi koos. Ja nüüd ööl on uued kõned tuulel, uued viisid suus tuul, öö on igivanad, ainult meie õnn on uus. Kuid kus meie õnn, siis oli? Kuivaid tõelus, rõhustaus, mis anud õelus. Kuid kas aeg ei, viime armu nagu poisilt kunagi? Kallis arm, mille algust polnud, see ei lõpe kunagi. Süda on, kui ahvatle ära vastu õnnepärane. Süda on, kui lind ta tungib, tungib täiskuu särani nagu 1000 märga rihma nagu musta külma higi, langeb pilvist vihma, vihma, ulguneksi, öö ligi, raju raskeid pilvi lõhub pajud külmas lõdisevad jõgi, kitsaid kaldaid rõhub, keebia kogub. See on kevad. Keegi mind kui lumme vaataks raske käega, see on kevadtuules nagu trumme taotaks. See ang, kevad, see on kevad. Südasuvi südasuvi aasta lõõskas lõunal tund kuuma päeva rammetuses käin kui keset kaunist und vaikusele halja oru. Kõik on pidulik ja tumm. Ainult rohus tasast joru ajab hoolas mesimumm. Keset kuldseid viljavälju. Loogiline. Kasesalud vaikset talud olla kaunimat ei saa. Selgel puhtal järve silmil, tunnistab mind kodumaa. Kaugel siit on tusk ja tüli kaugel halbus, nimetus, avaruse armasseli, taeva sügav sinetus. Ülemana made õnnis vaade rändab kingult kingule, nagu pillikeel on süda tõmbunud õnnest pingule. Astun maanteelt männimetsa ja seal hoopis vaibub tuul. Teate ka, kui hea on olla põlislaanes juulikuul kuigi kuskil silmapiiril rünkad vihma valavad. Aga siin on päiksekiired raiutavalt palavad. Heidad pehme sambla sülle, vaikuse ja rahuriiki laisalt kaubad, harvad pilved uniseks. Sind teeb see kiik. Mujal tööjaldatamine ainult siin on aega kell südasuves sügav Rahu, männimetsade idüll. Aga oota, ära usu seda. Vaikust. Põhjatult valvas vaikus, petlik vaikus. Varsti tal on teine jutt. Kuula põlispuude vahel ootamatult oksa praks nagu püssiluku. Lagin. Ära laiskle surmalaps, ära laiskled, tõuse, tõuse. Seisu pole taeva all. Ähvardavalt ligemale, vajub tume pilvevall. Tuuleiil käib läbi laane. Kaasav õpetab mu põu. Sagedasti siin on seisnud vastamisi sõjaväed malakaid ja Vik, Lugandnud tööga kronksu kiskunud käed. Jüri tööl ja toomapäeval Mahtra sõjas viiendal üles pilvine on tõusnud leegid, selle taeva all. Astud üle haljakingu. Hüüab lihtne nime, laud. Ärgu iial meelest mingu koonduslaagri ühishaud. Sajand olnud inimpõlved nagu pidev heieni halli aja hämarusest ulatuvad meieni pealon lainetavat põllud, eluhooned põlispuud all on mullas mullaks saanud tuhandete kondid, luud. Kalmistu on meie ümber kalmistu, mil pole äärt. Ole siis oh inimene, oma suuri surnuid väärt. Oli õhtu oli sügis, oli vaikne, vilu rentslis, koltunud, leheprügis Pehkis suve ilu. Nagu eile üleeile. Kuskil värav sulgus. Pargi. Kui oled üksinda, siis päevgi tundub pime ja kuusilt põrnitseb, kui põlglik, hiiglasilm. Ja asjadele sain mõista, anda nime ning vaenulik näib võõras ümbritsev maailm. Kui aga sõber on, siis iga raskus lakkab. Ja paljast teadmisest, et hästi lähedal su kõrval keegi käib, sulg kohe kergem hakkab, siis pole hirm ka öös ja võõrad taeva all. Koos otsime leek, varsti rõõmsalt laidab luid-liikmeid, soojendab öös selgus, maheneb ja magadagi võib, kui jälle hommik koidab, eks näe, mis edasi. Küll kõik veel laheneb kui vahel väldingi maainimeste kilda. Need ausad mõtted andmis rändavad mu peas. Ma tunnen igal pool meid ühendavat silda ja tean, et minu koht on inimeste seas. Ükskord koos on minu sõbrad sügispäeval sumedal Vana-Pärnu surnuaial marjuliste puude all. Leinajad on longus aga aga ümber igal pool endistviisi lakkamata jätkub elu võimas vool. Nagu ikka, luuletajad käidud, radu trotsivad, armastavad, unistavad, uusi riime otsivad. Ja kui jälle jõuab kevad, palju päikest, tuult ja vett kõige enam nende pärast kalliks pean ma kevadet selgel õhtul siis kui süda õnnest vargsi valutab, piduriides linnarahvas tänavatel jalutab aknal neiud nagu lilled, suured silmad säravad. Mänguplatsil mudilased jooksevad ja kärbivad kelgetaja naeru saatel keerleb, Veerleb kirju pall. Ikka igavesti kestab rõõmus elu. Eks seal merekohin kume kellaga ja pika päeva matusel. Siin ma olen, paljukest on vaja, õnneks minul rõõmsal patusel. Kaunilt, igavene päike läheb looja minu ees. Siin ma seisan suuri silmi, õnnelik, et hing on sees. Taevas leegib, meri, voogab lakkamatut, taand ja Frinud liin, kumine, muutumine, lõpp ja algus, surm ja sünd. Aga taga, teine kumin, inimmere õõtsuv säng. Linna 1000 suvine sumin nagu leierkastimäng, õõnsad kõned, kipsist kujud vapralt pinnal, keerleb vaht. Kulg kui vastuvoolu ujud lahti läheb, klaperjaht äärest äärde võngub pendel laimu kooria kiidulaul. Eks me tea, mis hind on nendel ühe päeva häbil aul. Ja kui vähe sellest kõigest püsima jääb ajaloos. Ning sealgi sagedasti tõde valega on koos. Tark või rumal, suur või väike klambrimees või värsisepp. Kõik on ühe trepiastmed aina edasi viib. Aga kuhu seekord jõuab, seda küsima ei pea. Liigne teadmine vanaks. Parem ongi, kui ei tea. Elame siin antud aja, kellel aasta, kellel kuu, ehitame mõne maja, istutame mõne puu. Mis siin ilmas üldse kindel vaste ehk sõnakene, soe, millest sinu ligimene raskel tunnil leidis toe sügav salamõte peitub igas tavalises teos. Nii meid kõiki vastastikku köidab nähtamatu seos. Targem inimpõlv, kelle peal kord nooressinas kummub vana taevavõlv. Nii ka teie aega jõuab, see, kes soovis teile head. Ja kes mõtles teie peale, kui ta kirjutas need read. August Sanga luulet esitas Ain Lutsepp, kava koostas hinna Glenfelt. Muusikaline kujundaja oli Airi Liimets. Helioperaator Külli tüli.