Tere õhtust, head inimesed. Kallist õhtut kodus, tööl või teel, algab päri muster siinpool Ants Johanson. Tänases saates kuulame jälle tuntud ja tundmatut pärimusmuusikat arhiivist plaatidelt ja mitte ainult Eesti, vaid ka näiteks Poola ja Iirimaalt. Ja räägime täna muusikuks olemiseks muusikuks olemisest ja seda Tõnis Mägiga, kes ise ütleb, et rahvamuusikast ei tea suurt midagi. Ja sellest kõigest järjekorras ja nüüd džässimeesterahvas Ta laul, tüdruk kipaneemast Stan Getz ja astunud silver. Niisiis, see oli, see oli jazzi meeste pärimus ka arhiivisalvestus, mida me nüüd kuulame, tuleb hoopis sedapuhku Iirimaalt. 1928. aastal sündis vut lõu krahvkonnas selline mees nagu Johnny torand, kellest sai Iirimaa üks. Möödunud sajand alguse. Suuri torupillimehi suri ta aastal. 1950 19. jaanuaril rändas üle Iirimaa ja ja mängis inimestele ja andis kontserte. Kuulame kõigepealt Johni torani ehituses loo Black Bird ja siis mängib üks teine suur iiri mees seda seda tänapäevases variandis. Ja vanale tuntud mängijale mängis vastu tänapäevast miil malligen tänapäeva suur iri torupillimängija, kes on korduvalt Eestis käinud. Palmse torupillipäevadel Tõrva Torupillipäevadel, nii et tema poolt kah ööd. Kaks paralleeli ka Eestimaalt. Kui kuulaks kõigepealt laulu nagu kiik, tahab kindaid sellelt suurepäraselt Eesti rahvamuusika antoloogia kolme päeva selliselt kogumikult, mis igas perekonnas võiks entsüklopeedia kõrval olla. Ja see on salvestatud 1936. aastal jälle Herbert Tampere ja August Pulst riigi ringhäälingu abikaasale lindistanud. Ja siin laulavad 84 aastane mari kilu. 65 aastane Liisu tamp Viimsi vallas randvere külas Jõelähtme kihelkonnas. Ja tänapäevast laulab Jõelähtme kihelkonna inimestele vastu seltskond nimega Väike-Hellera. Küllap panid need paralleelid nii iiri paralleel kui eesti paralleelkuulaja kannatuse veidike proovile sest oleme ju harjunud, et arhiivisalvestused on hästi lühikesed. Et kunagi nendel salvestuse algusaegadel oli vaat või vaharull nii kallis materjal, et sinna ei ei teinud pikalt peale mängida seda uhkem ioni torani torupillimäng, mis on tõeliselt pikalt ja naudinguga helikandja külge mängitud. Aga juttude juurde ja täna räägime muusikuks olemisest ja räägime Tõnis Mägiga. Meie jutu alustasin küsimusega, et ümber on jube palju muusikat, salvestusi, kontserte, festivale, et mis tingimusi oleks vaja, et hakkaksid sündima hakata just need hetked või need päris hetked Eelkõige ma arvan ikkagi, et kõige olulisem on see, et kui me räägime muusikast, aga see kaldub ka teistele elualadel, aga siis armastus muusika vastu kõlab triviaalselt banaalselt lausa, aga tegelikult see on kõige esmane asi, et kui lihtsalt on inimene ei saa olla teistmoodi, kui, kui ta peab pilli härra maja ja mängima, laulma, musitama, leerima koos teiste oma sõpradega. Sõpruskond on väga oluline, kusjuures et kui vaadata neid ansambleid, kes Eestimaal on olnud ja ma arvan, mitte ainult Eestimaal siin, keda ma tunnen, ütleme, idapiiri, kui põhjanaabrite soomlaste juures ka rootslaste juures, siis reeglina need sõbrad, sõpruskond on saanud kokku kusagil kolledži ajast kooli aastal hakanud musitseerima. Neile siin tohutult meeldib rohkem kui jalgpall või piljard ja nad tegelevad sellega kogu aeg ning ühel hetkel need, need energiad hakkavad tööle. Ja see on kõige tähtsam üldse, et esimene asi ei ole see mõeldav populaarsuse sealhulgas ka raha peale. Esimene asi on see, et et mängida musitseerib eriti eelkõige iseendale ja kui on, tekib teatud hulk inimesi, kellele see musitseerimine tohutult meeldib, siis on juba juba olemas jälle. Ja see lugu oli tänase iiris, aga lõpuks siis kolmas iiri torupillilugu. Aga selle esitaja oli kümmekond aastat tagasi selline mees, nagu tellis pil lein ja lugu kandis nime andet, sõu. Kunagi vast saame kuulda, kuidas päris tänapäeval on iiri muusikat iiri torupilli just täna päevastatud või tänapäevasesse keskkonda toodud. Aga siit edasi Tõnisele just see küsimused. Rahvamuusikud peale selle, et nad tantsuks mängivad peale selle, et nad laule laulavad inimestele. Nad ei laula alati meeleolu vaid neil on üks rahvamuusika asi ka ajada. Ja, ja selles mõttes ei ole nad kindlasti klassikalised meelelahutajad. Tõnis ütleb, et ta rahvamuusikast ise midagi ei tea. Ometi üht-teist on tal selle kohta arvata. Ega ei tea ju mina rahvamuusikast suurt midagi, see muusika, mida ma olen nüüd viimased aastad, olen kuulnud ja mis on, mis on tõesti väga, väga omamoodi ja väega, et sellist muusikat teha, selleks peab olema mingisugune mingi mingi aimdust sellest elust pärast kuidas teda kunagi tehti, kuidas ta kunagi lauldi, milline inimene tollal oli, milline oli see ühiskond, milline oli üldse mingi ajalooline taust ja nii edasi ja nii edasi kõik see kokku et mängu mängima hakata tänapäeval seda, seda, seda aega, mis oli mingi, ütleme, 300 aastat tagasi näiteks on, on pehmelt öeldes veider ja ja, ja, ja seda seda ei saagi enam, saan teha, aga, aga seda, et mingi aimdust sellest käest peaks nagu olem niimoodi see inimesteni jõuab. Ühtepidi on nagu, väga imelik on see, et tulevad inimesed seda estraadile laulma neid neid laule, mida, mida on lauldud põllul või sõjaväljal või kuskil kodus. Et see peab olema hääletult vägev isiksus, kes suudab mitte demonstreerida ennast, vaid lasta läbi enda laulu, seda muusikat, see on, need on, ma ei tea, ma arvan, need on maailmas suht suhteliselt vähe neid inimesi, võib-olla siin mõned, ainult Eestit, ma arvan, on see tugevam jaak ja näiteks Pakistanis rännu Fratvate on sellele vend, kelle taust oli muidugi mitu, mitu sajandit 13 sajandit. Kuulsaid rahvamuusikuid. Peaksime enda käest küsima niimoodi saag Dunaevski moodi, et kas meid aitavad laulude elada ja võita. Kas me usume sellesse, et laul, heli, muusika aitab meid kuigi just sedapidi mõelda, et kas see muusika on siis nii vägev, et ta suudab, suudab korda saata imet või imetegusid, et nagu ümber Jeeriko linna käsitud pasunad puhusid mitu-mitu päeva päeva lõpuks Eeriku linnamüürid varisesid kokku või nii nagu 56. aastal läksid, ungarlased läksid vene tankide vastu kätest kinni hoides ja laulsid täiest kõrist, tankid jäid seisma. Või seesama mis, mis meil juhtus 88. aastal, kui rahvas laulis kõik ühes üheskoos, seal oli mingisugune selline vägime mida ei suuda isegi aru saada, mis seal tegelikult On. Aga ma väidan, et selles muusikas on mingi tuhandete aastate vanune vägi sees ja, ja kui, kui sellest aru saab inimene, kes tahab hakata tegelema rahvamuusikaga, mis tuleb kõiki asju silmas pidada ja et esmane ei ole mitte üldse püünendale ronimine, vaid annan, see kõik kättesaadav. Nendes lauludes on Kell laulud olid mõeldud ja kuidas nad lauldi, see on võtmeküsimus, siis on, ülejäänud asjad on hoopis hoopis kergemalt lahendatavad. Ma arvan, et neid inimesi, kes seda tööd missiooni tegema hakkavad, seal need on, ilmselt on need nii-öelda märgiga inimesed või kellel on antud see sündinud see, ilma, et taaselustada noh, näiteks Eesti rahvamuusika uuesti. Et inimesed hakkaksid kuulama, vaenlasest aru saama, see on jube pikk tee, et, et see, neid inimesi rohkem rahvamuusika juurde tuleks. Aga see on juba teine jutt, et üks üksnes muidugi Veljo Tormis, kes on, kes on palju teinud selleks, et Eesti rahvamuusika kõlaks, tuleks ka mujal kui ainult Eestis. Aga no nende all allikate juurde peaks tagasi tegelikult minema täitsa. Ja mõtlema, mis see siis on, kui vutistaadionil 10000 meest karjub kõva mingit laulu, mingit väikest juppi sinud innustavalt oma oma meeskonda ja tihtipeale lüüaksegi värav ja need seal kõik kõik nii võimsad asjad, kuidas šamaanid lähevad transsi ja, ja väidetavalt nagu Sofi lauljad Pakistanis väidavad, et nad tegelikult kõnelevad jumalaga. Nad on nii suured sõnad. Ja nii vägevad asjad, et nendest vaatajad isegi rääkida ei tohiks. Laulis teile Eesti rahvusmeeskoor või selle loo salvestamise ajal riiklik akadeemiline meeskoor laulis Veljo Tormise pikselit rahania teos aastast 1974, Ain Kaalep on kirjutanud need pikseloitsusõnad rahvaluule ainetel üks üks ütlemata vägev teos. Aitäh Tõnis Mägi ühe vaatenurga pakkumise eest. Ja nüüd annan Ene Lukka Jegic ionile ja tänasele eluajaringile. Mitmete asjaolude sunnil tuleb tänapäeval oma pärimuskultuuri tundma või ennast pärimuskultuuris ära tundma lausa õppida. Rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuses on folkloori ehk pärimuskultuurialast, täienduskoolitust korraldab 17 aastat. Kokku on Lasnamäe veerul Vilmsi tänaval koolitatud rahvakultuuri valdkonna huvilisi aga 20 aastat. Ja täna, 21. jaanuaril toimubki konverents, kus vaadeldakse koolituse mõjukust inimese igapäevaelu ja töölekoolituses osalenud inimeste kaudu. Nüüd istub minu kõrval rahvakultuuri keskuse koolituse juht Urve kraamav küsimus sulle, mida on keskusse siis tehtud, et inimesed pärimuskultuuri juurde tagasi läksid? Keskuses on tehtud kursusi näit eks folkloorikursusi jutu eest, mis kursusi ja seda nii paikkondlikult kui ka teemade kaupa. Üks esimesi folkloorikoole oli Tallinna ja Harjumaa lasteaiainimestele ja algklasside õpetajatele. Aga viimane folkloorikool kandis alapealkirja rahvapärimuse uus kasutamisest ehk mida usuvad eestlased tänapäeval. Ja on hea meel, et juurde on tulnud uusi koolitusjuhte. Kui sina ene olid esimeste folkloorikoolide vedaja koos Kristjan Toropi ja miks arvega, siis nüüd näiteks on Margit Kuhi Raplamaal kes juba mitu aastat pärimuskultuurikursust ja õpetab ise seal ka kannelt mängima. Aitäh arv möödunud aastal mardi- ja kadripäeva vahel lõpetas 19 naist rahvakultuuri keskuses. Pärimuskultuuri õpikodade, perenaiste, eestvedajate, kooli. Naiste koolikutsumise eesmärgiks oli eelkõige enese kui pärimuskandja avastamine oma perepärimuse uurimine ja pärimuskultuuri rikkaliku ning igavesti sobiva varamu järjekindel rakendamine oma isiklikus elus ja tööalases tegevuses. Nii sügavalt omakasupüüdlikul. Kursuse lõpuks võtsid kõik naised sõna- ja panid oma sõnumiga paberile. Nüüd on hea meel seda kasutada. Aitäh, naised. Mida siis naised sellest õppimisest arvasid? Külliki Luik Valgamaalt, Risto Lauri, Taavi, Veiko, Marko ja Maria-Kristiina ema, kirjutab. Olen 41 aastane naine Valgast kuue lapse, ema ja palju aastaid lastega kodune olnud. Püüan olla hoolitsev ema oma lastele, kuid viimasel ajal olen tihti tabanud mõtisklema oma elu mõtte üle. Mis on minu missioon siin elus? Pere eest hoolitsemine on küll tore aga midagi tahaks, nagu veel. Sellepärast võtsin vastu pakkumise õppida pärimuskultuuri õpikoja perenaiseks. See on uus väljakutse minu elus. Aina enam tunnen, see ongi see, millega tahan tulevikus tegeleda. Igakordsed kursusel käigud on olnud minu jaoks tõeliselt huvitavad. Koju jõudes mõtlesin kogetu uuesti läbi ja mind valdas hea ja soe tunne. See oli puhas äratundmisrõõm, et olen õigel teel. Iga korraga tundsin aina enam, et tahan ikka rohkem ja rohkem teada saada. See kursus on pannud paika kõik minu jaoks olulised asjad. Olen saavutanud aastaga rohkem kui eelmise 10 aastaga kokku. Küllike on vastne talu perenaine ja tal on kavas teha ka oma Külliki pärimustalu. Pille Juurikas Janne Neeme Jaania Hansu ema. Mida andis mulle pärimuskultuurikool? Pärimuskultuur annab elujõudu, ehk iga päev me seda ei teadvusta. Kool andiski mulle eelkõige äratundmist ja mõtteainet, kust me tuleme ja kuhu läheme. Meil kõigil on oma tee ja ülesanded. Aga on veel mingi vahel vähe teadvustatud, eriline side esivanematega. Need on nähtamatud seosed aegade hämarusest. Erinevaid teemasid puudutades tõmbasin ma alati paralleele oma eluga. Kiires elutempos ei mõtle inimene ju alati, mis on see, mis seob meid minevikuga ja mis annab tuge. Mina mõtlen sellele aina enam ja see pakub tuge, aitab elada ja lihtsalt olla. Terje Jaakson Deivi Katrini ja Liis Kristjani ema. Tema tekst on mulgi keeles armsa naise pea tahes, kõneldi tedega seest pike perast. Pärimuskultuur annab minule jaksu elamises. Iga üten meis omada jäädmine elamise kunstist. Iga ühtset läheb, kuidas end elukeerise nähe mõttelaadi pihazai tollest hääst aimu hiljuti. Jolly haig minu jaos küps ja ma valminud tunnistame. Et esivanemate tarkus on ikka kõige parem ja õigem pää. Siis Naaksi näoga teistele naistele latsile, toda pisikut külgjaama. Kennigi pole senini Tahtan vastoada. Tabeli lamme, enamus tegemise ja ettevõtmise käive, Abja vallan, vanavanem, Petarkusid pidi. Kõige parem on minul läbi laulmise litele tunniste pike pärast on tunda omi juuri. Ja minge pärast on hea olla mull. Reet Suurkask Harjumaalt Sandra Siimu ja Susani ema. Tegin kursusel kogutud materjali põhjal väikese kinnistava uurimustöö. Sirvisin üle kõik oma märkmed ja leidsin 88 haruldast lihtsat kestvat tõde mille meieni tõid selle aasta jooksul erinevad õpetajad. Nende läbitöötamine oli mõnus tegevus, puhastav, rikastav ühteaegu. Mõned näited. Püüa pärimuskultuuri oma kodukandist perest, siit algab kõik. Mees suudab kõike, kui naine on talle toeks. Isikliku elukogemuse analüüs on see, mis annab õige traditsiooni. Iga kombetäitja pole veel pärimuskandja. Mõtle, milline loomine on kindakudumine. Helve ploom Lääne-Virumaalt Evelini ja Väli ema. 80.-te aastate keskel toimus rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuses huvitav rahvakultuuriteemaline seminar. Selle mõjutusel hakkasin üles kirjutama eakate inimeste mälestusi. Tänu sellele tutvusin lähemalt mitmete inimeste ehk pärimuskandjatega. Mõni neist on jäänudki minu mõttemaailma. Kui ma olen mõne hetke neile mõelnud, kuidas nemad oma rasket elu Ta suutsid tunneme end hingeliselt tasa kaalukamana siis ei tulnud mulle pähegi juurelda selle üle, miks need lood ja kohtumised nii meeldivad olid. Ja milline väärtus sellel tegelikult oli, olid lihtsad, pilu, targad ja elujõudu tulvil inimesed, kes õhinal end minu ees avasid oma elu rõõmude raskusid laiali laotasid jagasid isegi saladusi. Ja meie vahele sigines eriline sõprus. Aga nüüd ma tean, et see on loomulik pärimuskultuuris elamine ja olemine. Aire Liit Hiiumaalt, juuli ema, pärimuskultuurist kirjutamise lainele aitasid mind minu kodukandi Pühalepa naistekoja vaibakudujad, naised. Küsisin neilt, mida nemad arvavad pärimusskulptuuri kohta. Algul oli vastuseks pikk paus, ainult üks proua tundis huvi ja kirjutas teemagi üles. Kuid mida külvad, seda lõikad. Äsja oli just olnud hingedepäev ning kõigil oma mälestused esivanematest ja sugulastest. Just lähedal. Ei mäleta täpselt, kuidas ma oma jutujärjega mardipäevani jõudsime. Naljatasime, et meie töö on seotud mardipäevaga lambanahku ja karvu, mida maskeerimiseks vaja, on kõik kohal täis. Kõigil oli midagi meenutada nii mardi kui kadripäevast. Sain äkki aru, kui lihtne kõik on. Otsides midagi keerulist, jõudsin meie enda igapäevaeluni. Ja sellega on tänane pärimust lõppenud. Taas ütlevad siit aitäh. Ants Johanson ja Ene Lukka. Ka Jegiki on kohtumiseni nädala pärast, ilusat õhtu jätku või head ööd, kuidas keegi ja nüüd ka poola muusikat mõjussen. Trio akordionitrio, kes loodetavasti varsti eestimaad väisab, mängib teile Balkani tantsu.