Tere ja head uut aastat kõigile meie kuulajatele soovib Jaak Ojakäär. Täna saab alguse üks uus saatesari vikerraadio programmis mis on omamoodi sarja mul meeles veel mantlipärija. Eetris on ta samal ajal pühapäeviti kell 12 null viis. Sedagi toimetavad vaheldumisi Jaak Ojakäär ja Jaan Jaanson Relgula ning siin kisab kindlasti kuulda ka muusikaga seonduvaid meenutusi. Vahe on selles, et igas saates on stuudios üks külaline, kes pakub teile kuulamiseks põnevaid pärle oma plaadikogust. Ega me ju mingit jalgratast ei leiuta, sedalaadi saateid on tehtud paljude riikide raadiojaamades kas või pealkirja all 10 plaati, mida võtaksin kaasa asustamata saarele. Meie panime nimeks plaadi põgenik, kuna esiteks on see lühike ja lööv. Teiseks ei seo meid tingimata just 10 plaadi võib alaga. Ja kolmandaks mäletame ju kõik raskeid aegu, kui paadipõgenikud olid sunnitud kodumaalt lahkuma ja said kaasa võtta vaid kõige vajalikumad asjad. Plaadid sinna hulka vaevalt üldse said kuuluda. Aga kui panna ainult kujuteldavas olukorda, et mõni melomaan peaks oma mitmetuhandelist kogust valima vaid kümmekond siis oleks see talle kindlasti südantmurdev ülesanne. Aga lõpuks võib plaadi põgeniku all mõelda ju ka lihtsalt inimest, kes tahab põgeneda igapäevaelu tüütust rutiinist oma armsate plaatide juurde ja neid ikka ja jälle kuulata. Ega selleks ei pea ju tingimata üksikule saarele rändama. Ning on eriti tore, kui seda muusikaelamust saab ka teistega jagada. Täna teeb seda meie uue saatesarja esimene külaline Margus Kappel kes ootas kannatlikult ära minu pika sissejuhatuse. Aga siit edasi ongi mikrofon juba rohkem tema päralt. Tere ja head uut aastat, Margus, head uut aastat. Ma ei hakka sulle neid triviaalselt küsimusi esitama, et kuidas jõulud möödusid ja kuidas uus aasta tuli? Kõige tähtsam on olla pühade ajal ikkagi kodus. Nagu tahaks, tahaks nagu ütleme, et oleks rahulik ja kuidas ma ütlen, ei ole hea olla, ma ei oleks hea olla ja et oleks head muusikat mida kuulata. Kõige parem muusika on vaikus, no seda vist eriklassi. Ilmselt kõik need inimesed, kes pidevalt muusika sees on, aga sellegipoolest on sinu plaadikogu üpris suur, palju sul neid siis on, kokku kõike vinüüle ja CD-sid ja mai tea sa rääkisid kolmedest midagi välja, ei saa seda öelda seepärast, et ma tean, et Kustas kikerpuu juures käisid vargad Nõmbocitel. Ütle, et sul ei olegi suurt midagi, tegelikult ei näegi nagu polegi nagu polegi. Aga sellest mõningad on mõningatest, sa võtsid veel need vähesed mõningad siis meie tänasesse saatesse. Ja hakkame siis vinüülidest peale, võib-olla hakkame menüüdest siin üks vana hea vinüül selliselt mehelt, nagu Albert tuntud trumpetist muide, laulab ka natukene vist, aga no päris laulja, ta ei ole ikka eelkõige trompetist, ansambli juht ja see Tigmana brass oli just see 60.-te tema kuulus ansambel. Räägi nüüd, kuidas see plaat sinu kätte jõudis ja miks just selle ostsid, kust sa selle ostsid, mäletad Ta on, noh, ostsin selle Stockholmi plaaditurult 10 seki eest. Jumalamuidu, mis on ausalt öeldes häbiasi, kuna bänd on väga. Ja aga kas see oli siis, kui Pinüülid olid juba nagu moest läinud või praegu on jälle moes praegu uuenüülid, maksavad 200 sekki. Nonii, aga see teistophani, see on nagu noh, niisugune lugu, mis on pidanud, ütleme, ajaproovile vastu ta nagu kujunevad klassikaks, klassika on see mida sa võid veel kuulata, ütleme, 20 aasta pärast, ei, ta on ikka ja hoolimata sellest, et sa kuulasid teda kuidagi kunagi nooruses või. Ma tahan ikka ja minu arvates 20 aastat ongi see niuke tõsine ja proovi vaja, võib-olla on, võib-olla mõne mehe puhul on see 400 aastat, eks ole. Aga no see on väga hea bänd ja erilise selle niisuguse hea tooni annab sellele bändile veel see marimba, mis seal taga mängib. Ja sellepärast juba ansambli nimeks Tijuana fraas, no vaat et sealtkandist nagu ja see muusika ja Alberti kohta võin öelda nii palju, et minul on au olnud selle härrasmehega isiklikult kohtuda ja isegi paar sõna juttu ajada ühel pori džässifestivalil, kui ta esines. No see oli nüüd juba hiljuti, no mis tähendab hiljuti ikka viis kuus aastat tagasi. Ja muidugi, kuna tema ümber sagis nii palju neid lehemehi, siis ei jõudnud rohkem küsida kui paar küsimust, aga sain muide teada tema päritolu kohta, et tema oli see nüüd vanaema või vanaisa on pärit Ukrainast, nii et juured lähevad sinnakanti isegi. Aga selle loo kohta võib öelda veel nii palju, et tegelikult need vinüülplaadid. Me pidime võtma ekstra ümber, kuna siin stuudios paraku ei ole meil vinüülplaadi mängijat. Ja ümbervõtu käigus, üks teine operaator küsib minu käest, kui pani selle loo peale, et kas see on ikka õige kiirused nii aeglane, et see peaks vist mingi ma ei tea mitte 33 või 45 või mis ma ütlesin, oota, oota, kõik saab kohe varsti selgeks. Ja no kui me seda lugu kuulame, siis saabki kõik varsti selgeks, ma arvan, ongi nagu õige on, on see, et, et me pühendame tänase saate käigus rohkem tähelepanu muusikale. Seal on vähem jutus alguses nii palju lobisenud. Me oleme pärast ütleme jälle, et näed, vaata seda lugu ei jõua mängida, eks ole, täpselt seda ütleme niikuinii tegelikult. Nii, laseme nüüd Alpertil kõlada. Alberti kohta võib öelda veel nii palju, et meie tänase külalise Margus Kappeli kolleeg ansamblist rock Hotell Ivo Linna kes on muide suur vikerraadio kuulaja, ütleb, et mängige rohkem sõrme Albertit, see on tema lemmikmuusik, samuti ka nüüd edasi järgmise plaadi juurde, mille Margus on kaasa võtnud seegi vana hea vinüül. Ja siin on siis nüüd tegu klassikatöötlusega või töötlust ega sellepärast, et sellel plaadil on ju mitu erinevat lõpust ühendajaks autor Wolfgang Amadeus Mozart. Ma ausalt öeldes ei oleks isegi oodanud Margus, et ka sellised klassikatöötlused sulle istuvad, aga ilmselt kui svingi Singerson esitajaks, siis küll. No kui nad on ikka tõesti hästi tehtud, siis nad lisavad isegi nagu värvi nendele vanadele ja headele teostada. Kui palju sa päris seda ehedat klassikat kuulad üldse? Teine kord kui tahtmist on küll. Ma kuulun isegi. Ma tean, et sa kuulad igasuguseid naljakaid asju me ühe juurde jõuamegi. Tänasesse meeldib teinekord kuulata näiteks häid pianist Anton ruumis, teine kas tõesti valdavat klaverit? No sina oled konservatooriumi lõpetanud pianist, see tähendab midagi aha. Aga aga tähendab jah, klaverit peab oskama mängida, teda ei tohi taguda ega peksta, ütleme aga näiteks ise võta mingit klassikalist tükki, et esitamiseks seda mõtet ei ole kunagi tundnud pähe või? Ei meil on Eestis nii palju haid, klassikalisi pianist ja miks ma peaksin? Mina küll ei leia, et võib-olla, kui ma väga vana üks päev Siis enam füüsis ei tööta, et ma ei tea, ma ikka jään oma minu arvates ruumin, Stein ja mõned teisedki on mänginud ikka väga kõrges eas veel ja kahtlemata, aga ma ei leia, et ma peaksin seda tegema. Seda enam, et seda oma rida sa teed ju tegelikult väga hästi, aga nüüd kaldusime veidi teemast kõrvale kuulama, siis suingelt Singersid ja nende esituses. Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat. Swingers Swingers siukse ansambleid, kes pani aluse vokaalansamblite buumile, võiks isegi öelda, sellepärast et see on viimasel ajal Manhattan Transfer ja The XX ja kes kõik empact, kes käis hiljuti siin jõulujazzil ja neid vokaalansambleid olnud on nii palju ja kuidas seda, kas, kas on tulnud paremaid, kui see kunagine Swing Swingers nagu öeldakse, igalühel oma maitse? Noh, ta oli ikka omas laadis haruldane nähtus ja, ja siiamaani on samamoodi võib seda plaati kuulata suurima naudinguga. Nad on ikkagi nagu teevad muusikat, et, et ja mingit jama. See on kõige tähtsam. Aga nüüd järgmine vinüülplaat, mille sa siia minu ette panid ja pean tunnistama, et selle mehe kohta seda ma ei tea mitte midagi. See on üks selline väga ontliku välimusega prillidega jaa, jaa, soliidses ülikonnas lipsuga härrasmees ja see alla on kirjutatud, et tema nimi on Larry Ulshia. Nojah, võib öelda, et ta näeb välja nagu Edgar Hoover natukene natukene küll või nagu mingisuguse panga raamatupidaja või midagi sellist. Samasugune ahaa, ja tegemist on ehtsa niukse kino orelimuusikaga, et kui on tõesti väga halb tuju, siis tuleb selle peale panna. Ja siis ma arvan, et muusika räägib ise enda eest. Teeme nii, kuulame. No mind võttis sõnatuks, ausalt öeldes esitus see oli, see oli üks sellest sinu sahtlist naljakad asjad vist või? No jäävate orel teeb sellist häält nagu minu hea sõber Rain võrds ütles kunagi, et see on täpselt selline hääl, kui nõukogude dokumentaalfilmides akvalangist vee all ujub. Ta on küllaltki küllaltki lähedane muidugi lisaks orelile olid tal ju siin ka kaaslased Üheteist proovis anda, endast parima, andiski kahtlemata kahtlemata andis. Tänud ka, aga, aga lõpptulemus, kus oli, no kas ma pean kordama seda sinu sõna, et kuidagi ogara võitu? Jah, mulle tundub ka, sellepärast ma ta kaasa võid. No ma tean, et sulle meeldivad sellised nagu öeldud, naljakad asjad. Aga nüüd läheme hoopis tõsisema muusika juurde. Ja see on üks ansambel, keda on tegelikult hilisematel aastatel tümitada, et muusikakriitikute poolt üpris palju, et et nad on kuidagi läinud liiga magusaks ja liiga popiks kätte ja ühesõnaga alustasid nad ju koos laadsetenteersiga sellel džässrokipinnasel. Siis nad olid, noh, tõesti see kogu see džässrokk oli ju 60.-te 70.-te alguses oli ikka täiesti uus sõna. Aga me räägime siis ansamblist, Chicago. See on, see on selline asi, et nagu igal bändil on, esinesid neli plaat TV3 plaati kõige parem. Aga samas nende kõige võib-olla suuremad hitid või ütleme, ühed suurematest hittidest tulid kuskil paarkümmend aastat hiljem ja olid hoopis teises. Meele on, mina ei tea, mina, mina küll ei olnud see. Nii nagu ma mõtlen, selliseid ballaade. Parimaid lugusid on konkreetne. Tal on hea teema, seal kõik toimib ja ei ole mingit udu ja selles mõttes mulle see torud on vinged ja ja, ja kõik on paigas. Chicago Athis pest ütles Margus Kappel seda lugu kuulates. Ehk siis ansambel oma parimatel aegadel. Ja me ei saa selle vastu vaielda. Ei, mulle tundub küll, et selle looga nagu kogu selle bändi nagu see kreedo. Uuri sõnu me muidugi ei armasta, aga umbes nii Eamini. Huvitav, kas näiteks Sergio Mendez puhul võib ka öelda, et kuuekümnendad aastad olid tema ansambli parim aeg, muide, see on jälle üks selline mees, keda õnnestus kohata nii kummaline kui pole pori jazzifestivalil. Üheksakümnendatel kus ta andis ka väga minu arvates kobeda esituse või sellise tugeva. Selle kohta võib öelda küll niimoodi, et see plaat läks mulle märksa rohkem maksma kui tyyp plaat Sa mõtled nendes ja ansambel S-l 66, ta oli isegi kallim. Aga ta on hea muidugi. Ja siin on siis, ma saan aru, enamus ei, ma ei tea, kas nüüd enamus, kui ma vaatan neid nimesid, aga vähemalt see lugu, mille sa välja valisid, on töötus. Ühest biitlite ja imeilus lugu on Fulane hea. Ja väga hästi tehtud. Kas sa võiksid öelda nüüd selle loo puhul tavaliselt öeldakse alati, et originaal on raudselt kõige parem, ükski töötlus ei saa originaalist parem olla. Ja kui me räägime veel sellisest ansamblist nagu piitus, kas sa võiksid öelda, et näiteks sa eelistad seda originaalile? Ma isegi ütleks niimoodi, et nad on võrdselt head. Muidugi originaal alati. Aga see. Ma arvan, et kõige targem on see, kui me seda lugu lihtsalt kuulama täpselt ja ei peagi alati eelistama üht teisele sellepärast et ühtviisi head ja erinevad võivad olla. Ütleme siis niimoodi, et see on üks parimaid töötlusi, mida me sellest loost olen kuulnud ja see oli nii hästi öeldud, et siia järele. Me kuulamegi nüüd seda üht parimat töötlust sellest kuulsast biitlite loost. Tead, Margus Kappel, millest mina tunnen puudust tänapäeva popmuusikas. Noh, ega see nüüd mingi uudis ei ole, aga Nendest naturaalpillidest eelkõige viiulitest tänapäeval ja ma ei tea, kas keegi vist ei jaksa enam palgata oma salvestustele, ütleme suurt orkestrit, kus oleks viiulit nii nagu praegu näiteks siin oli kuulda, et need olid ikka õiged viiulit, mitte süntesaatoriga tehtud, eks ole, muidugi. No teine asi muidugi, et tol ajal võib-olla ei olnud selliseid süntesaatorid ka, millega oleks saanud selle, kuigi eks terav kõrv tunneb ikka alati ära, kas tegu on naturaalpilli või süntesaatoriga, kuigi mul on väidetud vastu ka sina ju mängid neid süntesaatorid, sa peaks olema ala spetsialist, kas annab ära petta või anna süntesaatori nimi juba ütleb, millega on tegu, tähendab, tegu on sünteetilise heliga. Et ta ei saagi olla nagu viiul. Ta lihtsalt imiteerib viiuli häält. Kas ta teeb seda natuke paremini või halvemini, seal on ainult raha küsimus. Et no samas on raha küsimus ka viiuli orkestri palkamine ehk seal, kus sa seda Bulgaarias teed, võib-olla siis tuleb odavam. Võimalik, ja seal leiab ka piisavalt häid viiuldajaid, ma arvan küll. Miks mitte, kindlasti. Aga läheme nüüd ajas veel rohkem tagasi, me oleme siin 60.-te 70.-te muusikat kuulanud, aga läheme kohe sinna kuskile 30.-tesse vist või. Ja kuskile. Ja nüüd me huvitaval kombel läheme ajas kaugemale tagasi, aga nüüd sa annad mulle just ühe CD plaadi? Nojaa, see on Django Reinhardt, et no minu meelest tal oli see õnnetus, juhtus, et ta mängis nagu kolme sõrmega ja kas ta mängib kolme kaanega või kus ta. Ja ta mängib kolme sõrmega paremini kui teised oma terve viie sõrmega. Veel kord nagu tahaks öelda seda, et mis me siin ikka räägime. Lugu mängib. Järgmine lugu on minu jaoks küll väga suur üllatus ja Margus Kappel arvas niimoodi, et ega temaga ennem mulle ja teile head raadiokuulajad midagi ei räägi, kui lugu on kuulatud, see pidi olema midagi täiesti erilist. Ma mõtlesin, et kaua raadiokuulajate närvidel mängime, valgus selline sinu käest midagi sellist võis oodata. Räägi siis nüüd taustast, kes sind vanahärra Mozarti kani inetult ringi käis, ilmselt seal naisterahvas, sellest võis küll aru saada, jah. Aga ma vaatan, et praegu seda plaadiümbriste ütleme siis nimega ära. Florence Foster, Wiggins ja plaadi nimeks on pandud kloori neli küsimärki sulgudes haudehiiu man poiss, kuidas seda võiks tõlkida inim hääle. Au ja au ja hiilgus. Aga nelja küsimärgiga, muide, no mina oleksin, koosnebki veel otsa. Tema isa oli, olin Banko, see seletab ju kõik. Nojah, ja siis ta ühel päeval avastas keele taksoavariid, et ta on võimeline veel Tertsi võrra kõrgemini. Ah nii, jah. Ja siis ta veel mõtles, et ta võiks taadiga teha. Pankurist papa ostis kõik plaadid ära, surnud pärand? Mis sa tahad siis öelda, et tõesti heausklikud ostjad ostsid seda nii palju, et oleks kuldplaadiks või või oli seal mingi taga neid plaadiostjaid heausklik, eks ma täiesti siiralt see meeldis nendele see muusika siin on tegelikult terve plaadi. Ma loomulikult. Ma arvan, et sellest ühest näitest piisab, aga siin on ju Straussi ja keda kõike ta on veel siin niimoodi siis toonud. Kuulajad, nonii, suurepärase sobraniga. Ütleme niimoodi, et inimene lihtsalt laulab, meeldib muide, mul praegu tuli meelde, et vikerraadios on ka selline saatesari nagu ooperigurmaanid. Ma peaksin ära kuningale soovitama seda plaati. Et võib-olla ta mängib mõnele oma külalisele ja küsib, mis ta arvab selle kohta, aga noh, mis siin ikka siis see on ette teada, mis arvatakse. Ma arvan, et sõnad jäävad senise värvika esituse puhul kahvatuks. Ma arvan, ka neid ei, siin ei mitte minema. Neid lihtsalt ei piisa. Kas me läheme nüüd selle inimhääle hiilguse juurest tavalise muusika juurde jälle või mida kõrv ka kannatab kuulata ja miks mitte? Võib-olla kuulaksin Lui triimat, mari loomariigi oma riik, Loui priima on juba sinu rida ja linna Ifi rida, ma tean, et rock hotelliga Mulle väga meeldib, et aeg-ajalt laulab ka itaalia keeles. Me üldiselt Anglo füüsilises maailmas on see küllaltki terve teretulnud nähtus. Nii priima ja Omari. Margus Kappel, meie tänane külaline lubas tuua siia saatesse muusikat täiesti seinast seina ja ta on oma tõotust pidanud. Me oleme kuulanud suurepäraseid ooperisopran neid 85 küsimärgiga. Aga me ei ole kuulanud veel sellist idamaist muusikat, et selle kasseti ma ostsin Egiptusest. Ja ma ütlesin, et ma ei taha seda saasta, mida te praegu teete vaid ma tahan 70.-te egiptuse Puppy ja selle peale ütles müüja, et tal on endal ka sellest jamast kõrini. Ja ma ostsin selle. Tema seda aeg-ajalt kuulan, kui ma kodus süüa teen ja kassett käib teistpidi lahti, küsige, midagi, ütleb see ei ütle midagi, ma tahtsin hoopis küsida, et muidugi ma viin nüüd juttu natuke teemast kõrvale. Kas sa teed siis mingeid selliseid eksootilisi roogi ka, kui sa kodus süüa teed või oled sa kohe päris selleni kokk? Noh, tähendab iga korralik mees peab oskama süüa. Ehkki mõni mõningaid inimesed siin praegu nurisevad, et liiga palju telekokk ja niimoodi ekraanile ja nõnda edasi. Aga see niivõrd hea muusikat tähendab, toit tuleb paremini välja kohe või kui peenemalt peenemalt. Tõsiselt been, muusik annab inspiratsiooni ja ma arvan gurmaanidele kindlasti. Kas sa esitajad ka tead või see on lihtsalt tüüpiline 70.-te egiptuse popp, siin ei ole selle kasseti kõige tugevam omadus on see, et siin ei ole ühtegi ladina tähtede ja kahjuks ma ei valda. Et no ma arvan, et nagu, nagu ennegi, ütlesin, et kõige parem on kuulata ja, ja me saame selle egiptuse hõngu. Sona sona Kairo on siin nii palju oma säilida. Kairo on igal juhul Egiptuse linn. Saan jälle itaaliakeelne sõna, ma ei tea, mis asi. Aga ühesõnaga, see on ehe. Ja, ja selle kasseti peal veel näiteks nõukogudeabi korras toimetati Egiptusesse Ida-Saksa elektrioreleid Vermoona mida egiptlased mängivad neile omase salakavalus. Kahjuks ma ei leia seda kohta võib-olla praegu üle. Vot see on tõeline epo, et nad meelitasid sellest välja midagi sellist, mida idasakslased ei osanud isegi venelased, Niilust. Nonii, rändame siis nüüd Egiptimaale. No siin tuli aplaus ka veel, seal oli siis kontsert võtta järelikult ja ja mis siin siis järgmiseks on välja pakkuda? Jõulud nagu niuhti läinud, eks me tükk aega vaidlesime, et kas me laseme jõululugusid või lahe. Aga hea küll, et tähendab, mõte on selles, et keegi on niikuinii ilmselt väga kõrini kogu sellest temaatikast, aga me paneme veel viimase vindi peale. Loodame, et seda plaadid hakkavad laua peal ümber kukkuma juba, neid on veel nii palju kaasas. Aga loodame, et me siis seda vinti üle ei keera. Ja mina olen tuntud inimene, kellel on väga halb maitse. No ma julgen vaielda natukene, et selles mõttes mina teen, mis taha. No aga see ongi sinu õigus selle pärast, et sa oled tänase plaadi põgeniku saatekülaline, võib olla küll, jah, ja meil tänapäeval enam ei kehti ju mingisuguseid nõukaaegsed, reeglistandardid, standardid, jõululugusid, tegelikult peaks kuulama jaanipäeval ei, ma, ma võin öelda. Niisugune lugu oli suvel. Ma olin Vormsi saarel ja siis on väga hea nipp, kuidas ajada rootsi turiste oma lõkkeplatsilt kaugemale, kui kuulata need Gincouli jõululugusid. Ja oodata väga seda sügava ilmega lõkke. See mõjub, see mõjub, see on väga sinulik, ma ütleksin nii, vaatame nüüd, kuidas meie kuulajatele mõjub siis teisel jaanuaril kuulata veel ühte jõululaulu ja üpris omapärases töötluses. Seal on asja taga ja Lukristmas. Tänane esimene saade uuest sarjast plaadi põgenik hakkab tasapisi lõpule. Vanema Jaak Oja külaline Margus Kappel on viimaseks looks valinud midagi pluusi vendadelt. Pluus Powers ja Pieter Kann on üks tuntud filmiteema on kas see on nüüd selle filmi pärast või selle bändi pärast või on hea muusika, lihtsalt ütleme, et ta on lihtsalt loo pärast. Lugu on hea ja ma olen seda bändi New Yorgis näinud ja mul on isegi Helsingis neid sedasama bändi. Kahjuks on see pea tegeleda küll surnud praegu. Aga selles loos on karakterit. See on alati tähtis, et Haapsalut muusikas oleks karakterit just täpselt nii, nagu on seda Margus Kappeli mängitud lugudes. Soovin sulle kõike head selleks alanud aastaks ja muusikalisi võite või me me ei pidanud täna eriti paatusesse langema muidugi ei tohiks. Ei tohiks küll, võtame asja rahulikult. Päev päeva kaupa, just täna on teine jaanuar. Raadiokuulajatele ütlen veel nii palju, et meie uus saatesari jätkub küll mitte nädala pärast, sellepärast et üheksandal jaanuaril on vikerraadios selsamal ajal otseülekanne Otepäält suusatamise maailmakarikaetapilt, mida kõik kindlasti hoolega tahavad jälgida. Aga siis juba 16. jaanuaril on siin stuudios Jansa Jaan Elgula oma külalisega, nii et kõike head ja kuulmiseni jälle Vikerraadios.