Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Hea raadio, kahe kuulaja, mul on suur heameel kutsuda teid kõiki kuulama uut reisisaadet, Reispass. Reispass on saade, kus rändame mööda lähedasi ja kaugeid paiku kompame maailma erinevate meeltega ning räägime teadlikumast reisimisest. MINA, OLEN nimeliselt tõlkinud ja see on mul esimene kord elus päris oma raadiosaadet teha. Kuid reisimisega olen ma seotud ninast sabaotsani. Minu põhiline südamekoht on Ladina-Ameerika. Ma olen seal tänaseks 10 aastat ringi rännanud ning üksjagu aega elanud, korraldanud nii lühemaid kui pikemaid ekspeditsioone, matku ja rännakuid ja minu nii öelda teine kodu asub Peruu Amazonases ning tänavingi teid mõttes ka sinna. Praegu olen ma siin stuudios ihuüksi, kuid edaspidi käivad reispassi saates ka külalised. Lisaks mõtterännakutele mööda eksootilisi maid võtame vaatluse alla ka erinevad reisimise viisid ning reisimisega seotud praktilised küsimused. Seega mõtleme mitte vaid tugitooli, vaid ka aktiivsele reisijale. Ma püüan seda saadet tehes olla antropoloogiline selle mõiste kaasaegses tähenduses see tähendab keskmes on inimene ja tänapäev. Elu siin ja praegu mitte suured kivid ja kadunud kultuurid, nuusutame nii-öelda päris elu hõngu. Niisiis täna rändame Peruusse ja kuna reisimine seondub üsna palju ka teeloleku ja kulgemisega, siis ma mõtlesin, et ma võiksin võtta lähema vaatluse alla Peruu teed ehk rääkida Peruust läbi tema teede. Räägime Ühest mägiteest, ühest metsateest ja natuke ka kokateest. Sinna juurde on ehk mõnus kuulata, aga sellist Ladina-Ameerika kulgemise muusikat avalooks valisin Argentiina hurmur ja roki šamundo Andres Kalamaro hiti flaga mis räägib nagu kõik Ladina-Ameerika laulud räägivad ikka armastusest. Ma räägiksin sissejuhatuseks ühest ägedast linnast, kus ma olen aasta aega elanud ja kus ma nüüdki igal aastal oma rännakute ja tööga seoses üksjagu aega veedan selle linna nimelik kiitas. Ta asub Põhja-Peruus mitte väga kaugele vast, kus Peruu, Kolumbia ja Brasiilia piirid omavahel kokku puutuvad. Kiitas on liialdav Peruu Amazonases saab, ta on igast küljest ümbritsetud Amazonase vihmametsaga ning ta on maailma suurim linn, kuhu ei vii mitte ühtegi maismaa teed. Lähim teeots, mis sisemaale viib, Läheb umbes viiepäevase laevasõidu kaugusele. Ometigi elab selles linnas keset džunglit pea sama palju inimesi kui Tallinnas. Nii kaubad kui inimesed, kes sinna jõuavad, peavad kõigepealt ületama Andid ning seejärel sõitma laevaga viis päeva mööda Amazonase jõge alla või siis kahust kasutama, õhusilda või siis valmivad kohapeal. Ja samal ajal on ta ka täiesti hullumeelne linn. Et seal on umbes 30000 mototaksot ehk sellist mootorrattapõhjale ehitatud Riksat, mis muidugi hullupööra pläriseva kihutavad lugematu arv täiesti uskumatu välimusega paate ja laevu, mille vee peal püsimine on veel uskumatum. Lisaks ehk nii 35 kraadi kuuma ja muidugi ka mõnusalt troopilised niiske. Ja kuna ma Soonas on selline jõgi, mis igal aastal pea 10 meetri ulatuses tõuseb ja langeb ning selle käigus suured alad mitmeks kuuks mitme meetri kõrguselt üle ujutab, on aastaringselt kuiva maad vähe ning paljud inimesed on ehitanud oma majad kas kõrgete dokkide otsa või balsa tarvedele, mis siis veetõusu ja langusega kaasa õõtsuvad. Osad kutsuvad neid linnaosi Peruu Veneetsiaga, kuid muidugi Veneetsiast asi kaugel, et saarma moodi vee sees peab sealkandis elama ikka vaesem osa elanikkonnast. Aga igal juhul on selles linnas selline hullumeelne pulss ja elu, millest võiks rääkida lõpmatuseni puid, mis osalt tulenebki sellest, et sinna ei tule muust maailmast sisse mitte ühtegi teed. Muidugi võime öelda, et veetee ja õhutee on samuti tee nagu iga teinegi, et miks me piirdume ainult maismaaga. Aga ühesõnaga teed on Peruus või üldse Lõuna-Ameerikas või, või üldse maailmas alati rohkem kui ühendus kahe punkti vahel. Lihtsalt Peruus on nii maastikust kui inimkultuurist tulenevalt neil siiski üksjagu omapärasid. Ning minu meelest annavad erinevat teed väga laheda vaatenurga ühele riigile ja ühiskonnale. Nüüd kuidas võiks olla omavahel seotud teening, Peruu riik? Üldjoontes väga lihtsalt. Mida vähem teed, seda vähem riiki sinna, kuhu ei jõua, tee ei jõua ka riik ja ka seesama kiitas on palju rohkem metsik lääs kui ükskõik milline teine, sama suur linn Peruus. Rääkimata siis nendest džunglipiirkondadest, mis asuvad kiitusest eemal. Ja seal on riik üldse mingisugune abstraktne mõiste eksisteerib kusagil kaugel, friit ei huvitu meist, meie ei huvitu riigist. Aga vähe sellest, et riik või režiimi kontrolli piirkondi, kuhu teed ei lähe ja selliseid piirkondi on Peruus tegelikult väga palju. Katteid kasutatakse mõnikord viisil, mida neid planeerinud insenerid poliitikud ettegi ei kujutanud. Et ühtepidi viitab tee riigi kohalolekule politsei, kiirabi, sõjavägi saavad läbi, aga just tema kaudu on võimalik süsteemile ka kõige rohkem haiget teha. Et Peruu põlisrahvaste põhiline ja tihti ainuke viis oma häält kauges pealinnas kuuldavaks teha, on korraldada seisakuid või paarosid mille käigus suletakse kivide ja kändude ka teed. Ja seda võimalust kasutatakse päris tihti ning sinna reisijatel tuleks sellega algatada, arvestada. Selline teesulg võib isoleerida suure linna mitmeks päevaks, kuni siis poliitikud ühel hetkel suudavad inimestel suud ja silmad täis luuletada, nii et rahvas seniks laiali läheb, kuni vale välja tuleb. Minu viimane kogemus sellega toimus eelmisel aastal, kui riik otsustas, et võiks kõige kuulsama vaatamisväärsuse seitsme uue maailmaime hulka arvatud matši ju põhimõtteliselt maha müüa et siis oleks tema majandamine kuidagi efektiivsem. Ja rahvas tuli tänavatele, sulges maanteed inkade muistesse, pealinna Kuuscosse ainukese raudtee matšubitšule ja üritas jõuga tungida ka lennujaama, ehk siis ka õhusild ära lõigata. Ja kusjuures seda aktsiooni 1000 toetas isegi kuusko kohalik omavalitsus. Ja turistide seas valitses muidugi täielik kaos ja näe, mõned päevad möödusid ja valitsus Mattiski selle plaani maha. Et ühesõnaga ka töötab küll. Nüüd aga laulab manu Chao sellest, mida ta teeks siis, kui ta oleks Maradona. Aga nüüd ma räägiksin paari sõnaga Põhja-Peruus asuvast mägiteest, mis algab rannikult, kulgeb üle andide ning jõuab välja džunglisse jurimaagose linna, kust omakorda saabki siis tsirka nelja, viie päeva jooksul sellesse samasse kiitosesse. Ja just see kõrgelt andidest alla džunglisse laskumine on tegelikult hästi-hästi ilus. Seal ainult et järsud tserpentiinid, näed, vaated teele viib erinevaid kliima vöötmeid ja siis tasapisi hakkab loodus muutuma. Rohututid lähevad suuremaks, mis tekivad põõsad, lõpuks väikesed puud, vaikselt läheb soojemaks. Kuni tasahaaval märkad, et, et oledki jõudnud džunglisse ja selle maantee läbimine on üsna põnev. Ehkki ma ääremärkuse korras pean ütlema, et ma üldiselt olen seisukohal, et kui sinu ja maailma vahele jääb õhukonditsioneeritud bussi aken, siis mingist loodus või kultuurivaatlusest ei ole mõtet rääkida ja sama hästi võiks ava olla ka teleka ekraan. Aga ühesõnaga, esiteks sõidu aeg, et varem ma ikka uurisin, et mitu kilomeetrit sinna või tänna on normaalne küsimus ju. Aga seda ei oska mitte keegi sulle mitte kunagi öelda. Sest kaugus kilomeetrites ei ütle Peruus mitte kellelegi mitte midagi. Kõik sõltub sellest, millega sa sõidad. Lisaks muidugi ei ole tee mägedes mitte kunagi sirge näiteks logiseva kollektiivaga, mis on tavaliselt selline viltuvajunud raamiga Toyota Hayes. Ükski uks kinni ei seisa. Lähed ehk 18 tundi? Midagi katki ei lähe. Tavaliselt läheb aga näiteks renditud Toyota Hilux-iga, kui kõik serpentiinid täiega otseks, lõikad kütad ehk seitsme tunniga ära ja loomulikult sõltub sõiduaega konkreetsest juhist ja sellest, kui palju tehakse kõrvalepõikeid. Sest sul ei pruugita seda üldse alguses öelda. Jaajaa muidugi, lähme otse, aga teel selgub, et on vaja see nõbu sealt peale võtta korra ühest kohast läbi käia, kiirelt üks pakk kohale toimetada ja Dirkaga teed sinna kukkunud kividest puhastada. Või siis oodata, sest üks küla on risti üle tee kraavi kaevanud. Et mis te teete, paigaldame siia ühte toru, millal valmis saab? No millalgi peaks tulema see toruga ja siis saamegi paigaldama hakata, aga näed kraavi tegime juba ette valmis. Või siis juhtus minu kõige esimesel Peruu reisil 2006. aastal. Et valisime välja kõige mugavama bussi. Noh, ja seal oli tõesti mugav, et istmeid sai alla lasta ja nii edasi. Aga me ei arvestanud, et bussijuht hakkab tee peal musti otsi tegema. Ja ühel hetkel leidsime, et meie mugavate istmete ümber istus ehk 20 inimest, kellest üks hakkas suuremat jetega kotis olevast surnud hambast tükke raiuma ja seda teistele bussis Olejatele müüma. Kes siis omakorda hakkasid seda kohalikku kange maisi õluga kõrist alla loputama. Aga noh, see on kõik osa seiklusest ja ja närvi pole mõtet minna. Kusjuures kõrvalepõikena ühe korra jäime sellel samal kõnesoleval maanteel ka peaaegu varingu kätte, mis oli ka väga hull kogemus. Alguses ei osanud nagu midagi arvata, buss jäi seisma. Kõigepealt tulid väikesed hernekommisuurused kivid, Rahena, sa ei saa aru kust kohast. Ja siis langes juba pealuusuuruseid mürakaid. Ja sa ei tea, kas järgmisena võib tulla maja suurune lahmakas. Ja ringiga ei ole ka võimalik minna, sest sellist ringi ei ole lihtsalt olemas, et seal ainuke tee. Ja kõik see toimus sellise kurjakuulutava kõmina saatel, et sul ei jää kahtlustki, et Gustangetšova põlisrahvad saanud oma uskumused, et näed, jõed on elusolendid täpselt samamoodi nagu loomad, linnud, inimesed, sest see on niivõrd võimas stiihia, see on elusolendile omane käitumine. Mägi ei ole staatiline, ilus majesteetlik, mürakas ta, ta elab, ta hingab ja teda tuleb austada ning talle ohvreid tuua. Ja ka tänapäeval tehakse seda ka tee-ehituses, sest tee ehitamine mägedes on äärmiselt vaevanõudev ning ohtlik. Loomulikult ei ole Peruu riigil kasutada kõige kaasaegsemat tee-ehitustehnikat aga see-eest on neil kuivatatud laama looted ja nii edasi. Mida sinna tee sisse matta, et ehk emake maa ikka hoiaks? Hoiaks eelkäijad. Ja ka muidu tähtsusetu takistusena tunduv lamav politseinik omandab sellel Peruu maanteel hoopis uue tähenduse. Natuke kaugemalt alustades alati kui kuskile džunglisse raiutakse, tee juhtub olema suur hulk inimesi, kes selle tee äärde elama tulevad. Ning see ei toimu nii, et ostetakse maad ja planeeritakse maju ja nii edasi, et ei see toimub sellise omalaadse skvottimise käigus, et Peruus nimetatakse neid imeasi, on nendeks, tuleb suur hulk inimesi ühel ajal tõrvikutega löövad vaia maasse ja teatavad, et nemad ei liigu siit mitte kuhugi. See on iga maaomaniku hirm, sest riik nendega ei võitle. Nad tulevad, politseinikud teevad korra kuti-kuti ja lähevad minema ja mingi aja möödudes jagab mõni kohalik ametnik ka maaomandi pabereid välja. Sest kas tal on nende inimeste hääli valimistel vaja. Ja see on selline huvitav fenomen, millel on oma ajalooline taust ja seda ei saa võtta üks hääle kuritegevusena. Aga see on eraldi lugu, ma ei hakka seda siin praegu pikemalt lahkama, räägime teedest. Aga igal juhul on sellegi tee ääres piisavalt selliseid külasid ja igaüks ehitab tee peale nii palju lamavaid politseinikke, kui suudab, esiteks, et autod ei kihutaks, kuna neil kitsaid ja karad lahti. Teiseks, et mööduvatele autodele pirukaid limpsi müüa. Lamavad politseinikud on kõrged, vaatad sõiduautoga head põhja peale kiikuma. Siis ongi hea tulla, et tšau, et kui sa juba niikuinii siin kõõlud äkki ostad paar empanaadat või maisitõlvikut ka. Kui sul siis kümnetunnise sõidu jooksul tuleb ületada umbes 500, sellist takistust ei liialda ja see on ametlik maantee ja mitte mingi külavahe tee. Ja riik käib aeg-ajalt neid asju maha lükkamas. Kord viie aasta tagant. Aga muidugi on lamavad politseinikud kohe tagasi. Sellises maantee siia sobiks ehk vahele kuulata veidi kiiremat lugu. See on Kolumbia folk, elektroonika punt, pumbas. Stereopala kannab nime Poske ja pärast seda läheme omadega metsa. Raadio kahe eetris on saade reispass, mina olen Ivo Tšetõrkiniga ja me räägime Peruu mägiteest, metsadest ning kokkadest. Nüüd siis üks metsatee on üks ehk sajakilomeetrine tee mis algab sellest samastik kiituse linnast, nii umbes paarsada kilomeetrit ülesjõge ning kulgeb sealt sügavale metsa ida poole kuni avarii jõeni, mis on Peruu ning Brasiilia piirijõgi. See tee on mingil põhjusel märgitud isegi Google'i kaardile. Aga tegelikult ei ole see d isegi mitte jalgrada, vaid lihtsalt üks matšeedee sälk puus. Nii, võib-olla iga 100 meetri järel. Kui ma juba kaarti mainisin, siis parem ma ikka palusin kohalikel endale kaardil teed näidata, et kus mu soovitud koht just selle kaardi peal on. Ja alles hiljem ma olen taibanud, et nagu kauguski, ei ütle ka kaart tihti kohalikule midagi, et see on meie väljamõeldis ja konstruktsioon, et meil tekib sellega seoses mingi kujutluspilt, näe, ma olen nüüd selle skeemi peal siin ja üldiselt nüüd ma proovin ka kaarti kasutada nii vähe kui võimalik ja orienteerunud rohkem füüsilise ümbruse järgi. Et vot taevas oli selle koha peal suur pilv või midagi. Sama lugu nagu, nagu vahemaadega. Et kellel siis on sellist teed vaja käia. Selle tee lõpus elavad Matzee indiaanlased, kelle külastamiseks me kolm aastat tagasi ühe sellise visuaalantropoloogilisi ekspeditsiooni korraldasime. Äärmiselt huvitav kogukond, kellel tekkis kontakt valge tsivilisatsiooniga alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Seega Nemad külaelanikud mäletavad ka aegu enne kontakti loomist. Ja sealt edasi algavad piirkonnad, kus elavad need põlisrahvad, kellest keegi mitte midagi ei tea, kui palju neid on, mis keelt nad räägivad. Ainult lennuki pealt on külad kaardistatud, kõlab õilsate eksootiliselt, aga tegelikkus on veidike karmim. Et nad ei ole mitte aegade algusest seal elanud, vaid on sinna taandunud, sest konkista algusest saadik on valgete kokkupuude põlisrahvaga lõppenud indiaanlastele ikka orjastamise loodusvarade riisumise ja maadelt minema kihutamisega. Aga just sealtkandist ilmuvad aeg-ajalt uudised, et taas on avastatud veel senitundmata hõim ning avaldatakse aerofotosid, kuidas indiaanlased lippudega lennukeid sihivad. Et see on üks viimaseid kohti maailmas, kus veel selliseid hõim elab, kes mingit kokkupuudet meie tsivilisatsiooniga ei oma. Paradoksaalselt tuleb selleks, et nende rahvaste vabadust hoida, vältida iga hinna eest nendega mis tahes kokkupuudet, sest juba ainuüksi haigused, mida valge inimene kannab ja mille vastu indiaanlastel puudub immuunsus, võiksid tappa lühikese aja jooksul terve kogukonnaga. Ja loomulikult ei olnud ka meil tahtmist nende hõimude aladele tungida, et see oleks lisaks ohtlikkusega lauslollus. Aga need mat seed on siis nii-öelda viimane piir, et nad elavad paarikümnes hajali külas, osalt Brasiilia enamalt Peruu poole jääval alal Kalvese ja Jakeraano jõel mis siis piirneb kõnesoleva halli tsooniga? Osad antropoloogid väidavad, et ainuke viis neid hõime kaitsta on ikkagi pealesunnitud kontakt kuna igasuguste pahalaste naftafirmade röövridurite huvi nende maade vastu on lihtsalt liiga suur. Et staatus quo võiks lihtsalt veel suuremat kahju tekitada. Teised ütlevad, et need antropoloogiline on kõik shelli poolt kinni makstud. Aga noh, kahte üksteisega nõus olevat antropoloogi polegi vist niikuinii olemas. Formaalselt on see piirkond hiiglaslik loodus- ja kultuurireservaat. Aga nagu kõik sellised kaitsealad, Amazonases on ka seeder toorium selge, piirjoonega tähistatud ainult kaardipäriselus, muidugi mingit tara aeda või silti kusagil ei ole. Ja need Matzeed saavadki sisi kiitose linna mööda sellist teed ja umbes kuus päeva metsas ja siis paarsada kilomeetrit allajõge. Ainus veetee kiitusesse läheb suure ringiga tsirka kolm kuni neli nädalat põksutamist mis võib-olla polekski niiväga hullu, aga liinilaev käib ainult korra aastas jõulude paiku. Ja Madseede eneste, nende eluviiside ega ka kõikide meie ekspeditsiooni juhtumite kirjeldus ei mahu kaugeltki ühte loosse. Ehk nii palju, et kõik inimesed räägivad seal tõesti ainult oma, vot see keelt. Nii et meilgi oli kaasas üks kiituses õppima c tudeng, kes siis Matzee keelt hispaania keelde tõlkis ja esimese vea tegime kohe kaasa võetud ravimid valikul, mida me siis kogukonnal vaja arvasime minevat. Andsime külavanem Felipele üle, kõik, mis meil nende tarbeks kaasa oli võetud, vaatas need üle, ütles siis, et täpselt samasuguseid punaseid tablette meil on. Neid siniseid on ka, neid kollaseid ei lähe eriti tarvis ja nii edasi, siis küsisin pealikult, et millest siis kõige rohkem puudust tuntakse? Condoomidest seal ka neid jagatakse, ju seal on kaamos metpunktist tasuta. Nojah, aga, aga sealt ma ei julge küsida, et piinlik on. Ühesõnaga teadmiseks siis, kellel sinnakanti asja. Amazonase seksuaalsus on samuti üks, üks hästi põnev alateema. Nagu me juba ühe jalaga Brasiilias olema, siis ma panen siia ühe Brasiilia džungli, kumb ja mille saatel kiituse vabaõhudisko apteekides, nii mehed kui naised täiesti pööraseks lähevad. Siit tuleb panda kalipso ja nende lugu aafrika. Troopilises vihmametsas ei pea tingimata kõrvuni muda. Müttama piraaja sääskedega võitlema või sõjamaaling näos eriüksuslased mängima. Amazonasele on palju tahke ning üks neist on varjatud võime mõjuda ääretult romantiliselt ning erootilised. Et Lääne inimeste põhilised eelarvamused vihmametsa suhtes seonduvad sageli vaid ohtudega. Lisaks vampiir, moskiitod, ele ja predaator Pirajadele on seal kindlasti meeletus koguses troopilisi haigusi vähemalt 100 kraadi sooja ja niiske, et vabas õhus on ka hingamiseks akvalandi varustust tarvis. Aga Peruus liiguvad Amazonase kohta hoopis teistsugused müüdid mägedes ja rannikul, ühesõnaga väljaspool džunglit, et on paljud öelnud, kui kuulevad, et ma töötan Amazonases esimene asjana oo Amazonas pääslast džigas. Aga Peruus levib arusaam, et Amazonases on nii soe, niiske, et naised lähevad selleks kuidagi eriliselt pilve. Käivad alasti ringi ja tahavad kogu aeg seksida. Ning paljud Peruu mehed võtavadki retke kiitusesse ette vaid selleks, et, et otsa peale saada. Alguses ma pidasin seda suhtumist veidi naljakaks kuid igal müüdil on põhjus alge, mis ta elama paneb. Peruu kuulsaim poeg, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Maarja Vargas jossa lahkab Amazonase seksuaalset jõudu päris põhjalikult oma suurepärases ning eesti keeles ilmunud raamatus. Kapten ja külastaja. Annad. Raamat põhineb väidetavalt tõsielu sündmustel ning räägib sellest, kuidas Peruu armee loob viiekümnendatel aastatel kiitosesse ja Amazonase vihmametsa liikuva bordelli. Et metsas baseeruvad sõdureid ei vägistaks kohalike indiaani naisi. Ja seal raamatus kirjeldatakse päris põhjalikult ja humoorikalt mitmeid detaile, mis džunglis nii meestel kui naistel seda kõrgendatud seksuaalsust põhjustavad. Ja ma usun, et just särama raamat on üks peamine põhjus või süüdlane selles, et et ülejäänud Peruus on Amazonase piirkonnast selline arusaam tekkinud. Ja ma teen nüüd sellise nalja, et kuna neid raamatuid enam poelettidelt ei leia, aga Tallinna raamatutrükikoda pani mingi vana tiraaži lõpu ühel hetkel sümboolse hinnaga müüki ja ma ostsin need kõik ära siis ma kingin ühele, ühe ühe neist raamatutest heale kuulajale, kes raadio kahe kodulehel reispassi foorumis meie saate kohta midagi arvata võtab. Et milliseid teemasid võiks käsitleda või noh, mida iganes. Ja ühtlasi siis kingin teisele kommenteerijale minu enda kirjutatud raamatu minu Amazonas jõkke pissimine keelatud. Nii et andke julgelt tagasisidet. Ühesõnaga selles tohutus troopikamassiivis on on veel midagi, midagi seletamatut, mis mõjutab kõiki meeli. Ta lihtsalt vajutab inimese kuumadele punktidele. Nii et ühel hetkel tunned, et oled nii elus, kui, kui üldse olla saab. Kuid lõpuni jääb siiski mõistetamatuks, mis seda kõike põhjustab ning miks just need tunded vihmametsas nii nii meestel kui naistel ülaääre käivad. Kiita see turul on suisa täna pühendatud loodusravimit tele ja nõiarohtudele ning põhirõhk ongi just afro. DisJaagumitel valmistatakse enamasti tõmmistena kangestatud parima kodumaise teraviljapiiritusega. Nagu kirjutab ausalt oma pudelitele, eks eesti veinitehas. Ja üks kuulsamaid on näiteks Tšutšuvassi puukoor. Tema sellised seksuaalseid soove stimuleeriv ning ka vastavat füüsilist võimekust tõstev toime on laialt teada ja teine selline äge segu on Sierra ises ehk seitse juurt. Ja see on mõeldud puhtalt peenise korgaks keha verevarustuse stimuleerimiseks mille tulemusena siis paraneb suutlikkus ning ka seemnepurse väidetavalt kõrgema lennuga. Aga kestvuse eriti intensiivseks pikendamiseks võib mees juua umbes paarikümnest taimest tehtud segu Siiete lehtedest Sintsakar mis võiks tõlkes olla umbes nii, et seitse korda järjest ilma vahepeal välja võtmata. Kuid kõik joogid ei ole ainult taimsel baasil. Rahvas. Rahvapärimuse kohaselt aitab seksuaalenergiat hästi tõsta ka ninakaru ehku, Aadi kuivatatud ning Umbris pehmeks, peeneks hõõrutud peenise segamine oma joogi sisse. Ja naiste lemmik on kindlasti jook hüüdnimega pükste murdja mis soojendab emakat, stimuleerib seksuaalsust ning pidavat siis tekitama patuseid tundeid ka neiskeelse mõte juba aastaid kadunud. See nimekiri on päris pikk, igaüks leiab kindlasti endale sobiva ja ma olen neist mõnda ka omal nahal proovinud, aga ma ei omistaks ühelegi neist nii suurt au, et just see ainuüksi suudaks metsa sellised seksuaalsed saladused avada. Küll, aga ma usun, et vähemalt nendes valdkondades on Amazonase rahvameditsiin meie omast sammu võrra ees. Ja eks seegi seksuaalsusele nii palju rõhku pööratakse, ei näita mitte probleeme rahva tervises, vaid vastupidi et ilma valehäbita peetakse seda valdkonda oluliseks ning proovitakse teha kõik. Võimalik, et võta naudingutest Maxima. Et selline kristlik misjonitöö on küll Amazonase külades tihti liigagi intensiivne, kuid vagadusest demonogamiast jutustav osa ei leia endale palju järgijaid. Eks see kohapealne kliima soosib ka üksjagu paljast keha ja looduslikku vaenlast, inimesel seal ei ole üksikud juhtumid välja arvata. Toidupuudust samuti mitte ning ka ja ka see on kindlasti üks põhjus, miks naised on oma käitumises vabamad lastest, meestest sõltumatumat. Andides näiteks on, on toidu kättesaadavusega lugu teine ning see vajutab oma jäljega peremudelile. Seal on naine ja lapsed palju vähem iseseisvad ning kui mees peaks ära minema, on nälg kohe majas. Aga metsas, kui mees juhtumisi ludriks jobuks osutub, võib naine rahumeeli oma viis last talle jätta ja naabrimehe juurde kolida. Sest nagunii mängivad kõik lapsed kogu aeg küla peal koos ja pole erilist vahet, et kas visatakse ööseks võrkkiike külili siin või või kaks maja edasi. Ma panen nüüd mängima ühe loo, mis räägib Amazonase kõige kuulsamast nõiarohust, psühhed eelsest aja. Ja ehkki teen seda väikese ettevaatlikkus värinaga, sest kui ETV näitas ühest meie matkast reisisarja õhinapõhised Peruus, siis öeldi, praegu ei mäleta, mis raadio hommikuprogrammis, et nüüd õpetab kamp hipisid meile riigitelevisioonis, mis moodi ennast maksumaksja raha eest Peruus pilve tõmmata ja näed. Nüüd olen jälle riigikanalis, aga tegelikult ma muidugi loodan, et see oli nali. Igal juhul tuleb siit kiita olla roosa ning Maadre ayahuasca. Viimase teeloona tahtsin äkki ta õhuteedest ja paari sõnaga kokkadest kokalehtedest. Et loomulikult ei saa kokalehe või kokatee ja kokaiini vahele tõmmata võrdusmärki, et sama hästi võiks selle tõmmata mooni, piruka ja heroiini vahele. Ja see on taaskord pikem lugu. Aga lühidalt niipalju, et kokalehed on Peruu põlisrahvaste elu pärisosa. Neid on kasutatud aastatuhandeid. Kokalehed aitavad kõrgushaiguse vastu ning sisaldavad lisaks ka suure hulga kasulikke oksüdante ala ja vitamiine. Et nad toniseerivat keha annavad energiat ja indiaanlased topivad neid omale põske. Kuid üks parim viis neid nautida on teha neist lehtedest teed. Ja samuti on neil tähtis roll paljudes põlisrahvarituaalides ning tseremooniatel. Ning see, et ma ei tea koka lehte ühte teri vaati saab nimisse tõmmata, on puhtalt puhtalt valge tsivilisatsiooni leiuta. Aga vihmamets on suur ja lai ning selle rikkused. On ahvatluseks paljudele, et selleks võib olla mahagonipuu, jaaguari nahk, aga ka nafta ja maagaas ja teiste hulgas, siis varjavad mõned indiviidid ennast metsas sõjaväe narkovastase võitluse eest. Sellisel tohutul eikellegimaal on päris muretu mägedest saabuvat kokapastat paaris kemikaalitünnis ja palmiokstega kaetud jutumärkides kõrgtehnoloogilises laboris puhtaks töödelda. Mitte just väga ammu ilmus uudis, et tundmatu hõimu esindajad väljusid metsast ja lõid ise kontakti ühe piiriäärse külaga kuid seda kindlasti mitteihalusest, matšeettede jalgpallisärkides, Coca-Cola või teiste meie tsivilisatsiooni hindamatut aaret vastu vaid hirmust narkokaubitsejate ja illegaalsete Puuraidurite ees, kes nende maadele tungisid ja neid tapsid ja nende maju põletasid. Aga kõige vähem suudab riik kontrollida neid alasid, mis jäävad teedest kaugele. Ja need alad on väga suured ja siin tulebki mängu õhutee. Et ega ainult turistid neid õhusildu ei kasuta. Näiteks Peruu riik hävitas 2015. aastal ära 110 illegaalset lennuki maandumisrada. Milline number, eks ole ja enamus neist siis sügaval džunglis. Neid kasutatakse kokaiini transpordiks poliiviasse ja Brasiiliasse. Aga noh, ega siis sellega midagi ei lõpe, et tänaseks on pea pooled neist samadest radadest kohalike elanike kaasabil taastatud ja kes teab, kui palju juurde tehtud. Ja see tööstus on samuti üks oht nendele samadele kontakteerumata põlisrahvastele. Ühelt poolt on mets selline mõnus kuru, nuru vutisaar, kus salakõrv ei kuule ja silmi, seletaja saab omi asju ajada. Ja ega siis needsamad matt see, et ka näiteks kuigi õnnelikud ei ole, sest neid jälle isoleeritakse selle poliitikaga veel rohkem. Et põhjus, miks liinilaev nende juurde vaid kord aastas jõuab, ongi see, et riik ei luba sinna tee bensiini viia. Mida siis pahalased võtavad muuhulgas selles samas kokatööstuses kokalehest pasta saamiseks. Aga kõige geniaalsema plaan geniaalsem jutumärkides on kokalehtedega kolumbial, tegelikult usun, et selle nimi on Plan, Colombia ja skeem on hästi lihtne, et USA annab kolumbialane oma maksumaksja raha. Kolumbia tellib selle raha eest USA korporatsioonidele helikoptereid ja mürki ja siis viskab seda mürki helikopterite pealt talupoegadele kaela sest Need kasvatavad kokalehte. Kujuta nüüd ette, et sa sünnid sellisesse kohta mitte midagi muud sul kasvatada pole. Ühtegi alternatiivi sulle ei pakuta, kasvata kokat või nii-öelda sure maha ja ainuke kontaktriigiga sinu ainuke teadmine, et kusagil eksisteerib mingisugune müstiline riik on see, kui helikopter üle pea lendab ja seda seda mürki sulle kaela viskab, nii et lapsed lähevad. Ja kuna Kolumbiast saabus lõpuks kauaoodatud rahu keriljadega ja ja saadakse aru, et see plaan ei tööta, siis hakatakse seda nüüd vaikselt USA poolt Peruule peale suruma, sest helikopter ja mürk tahavad müümist nii palju siis õhuteedest. Aga kokkuvõttes on tee selline mitteliikuv keha, mis aga tõmbab meie tähelepanu just nimelt liikumisele. Et on ühtlasi väga materiaalne, aga mõjub kujutlusvõimele, ta suunab meid kujutlema, mis on tee teises otsas või toob selle kummalise miski või elu muutma võimaluse või, või unistuse meile lähemale. Ja see kehtib nii õhude maantee kui ka kokkade kohta. Aga igal juhul tuleb, tuleb tee pealt ikka kõrvale põigata. Et nii lihtsalt on võimalik näha ja kogeda, palju enam. Ja kui me ühte riiki uurime või seal reisime siis võiks see samuti toimuda kõrvalepõigetega, vaadata veidi kaugemale suurtest kividest Katedraalidest presidendi paleedest. Sest kui pöörame pilgu detailidele, võime ka kõige kõige pisemast asjast teha suuri järeldusi. Aeg surub peale, tõmbame vaikselt otsad koomale. Ma tuletan meelde, et kingin kahele inimesele, kes ükskõik mis moel võtavad sõna reispassi foorumis raadio kahe veebilehel. Kaks raamatut. Üks neist on Peruu tobelisti Maarja vargas jossa suurepärane ja lõbus kapten külastaja annad ning teine minu enda tagasihoidlikust sulest tulnud minu Amazonas jõkke pissimine keelatud. Pühenduse kirjutanud loomulikult ka ning võimalusel kõigil ka neil, kes kirjutavad, et saade ei kõlba kassi saba alla ka. Et ma luban, et ma valin täiesti huupi ja Facebooki lehe, tegin reis passile samuti. Kui keegi imestab, et miks Peruust äkivas saates ühtegi Peruu laulu ei kõlanud, siis selle vea parandan ma kohe. Ühtepidi muidugi ei kuulata Pruuski ainult Peruu muusikat, nagu ka Eestis ei kuulata ainult eesti muusikat. Aga siiski. Kõige tuntum Peruu laul maailmas on neil Condor passa ehk Gondori lend. Ja sellest ei saa Peruus kunagi üle ega ümber. Kuid kui ta plaanib löö paaniflöödi oleks ehk liiga klišee, siis siit tuleb ta hoopis huvitavam esituses kus seda lugu laulab. Noor Jaak Joala. Suur tänu kuulamast. Mina olen Ivatsetterkin eetris reispass ning raadion kaks. Kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.