Tere, kena pühapäeva õhtut. Raadio kahe eetris alustab praegu uus saade pealkirjaga kinovärgiga mandariin, nagu pealkiri reedab, siis tegu on filmikunstile pühendatud saatega. Räägime uuemaid filmiuudiseid, arutleme filmide üle, mis praegu kinos parasjagu jooksevad. Kutsume saatekülalisi saatel on tervenisti neli saatejuhti, kelleks on filmikriitikud Emilia Toomela, Andrei Liimets, Ralf Sauter ja Maria hinda alla. Ja võib-olla esimese saate puhul oleks paras natukene saatejuhte tutvustada. Kas äkki Raltsin alustada? Jaa, tere, Ralf Sauter, olen eluaegne filmihuviline, samuti paeluvad muusika raamatud, tegelen aktiivselt blogimisega kontralfi nurka. Samuti olen kirjutanud läbi aastate erinevates kultuuriväljaannetes ja eriti huvitavad just õudusfilmid, žanrifilmid, aga ka kõik üldisemalt kõikvõimalikud teosed, ütleme nii. Miski Jakse minust mööda. Andrei. Oluline on, võib lisada, et seda ka seda saadet tegelikult oleme me aasta aega juba teinud küll teise raadioeetris seega pärise esimese saatega tegemist ei ole vaid täitsa 21.-ga, aga omamoodi esimene siis ka see täna minu kohta veel nii palju, et muul ajal kui ma ei tegele filmi kriitikaga, üldistaksin ma ennast kui kodanikuaktivisti. Tegelen mitmete ettevõtmistega. Eesti kolmandas sektoris, kodanikuühiskonnas ja filmid on rohkem selline hobi. Ma arvan, et me kõik oleme vist natuke sellised generalistid, et Meile meeldib väga, vähemalt mulle meeldib väga-väga laialt vaadata filmi kui meediumit ja raskem tuua selles mõttes mingeid tugevaid eelistusi, aga kui mul on oma kiiksud, siis on nendeks võib-olla vesternid ja zombifilmid. Tere õhtust ka minu poolt näen Emilie Toomela tegutsenud vabakutselise filmikriitikuna. Seda ametit pean peamiselt siiski õhtuti maskeerunud filmikriitik ja viimasel ajal olen sagedamini kirjutanud sirpi ja nüüd siis ka pühapäevaselt hakkan jagama filmimuljeid ka raadio kahe saates ja päevatööna. Tegelen hoopiski ettevõtetega, kellele pakun turunduskonsultatsioone. Nii et ma usun, et me kõik oleme siin, selliseid, kes peavad mitut ametit. Eks tõsi on, et filmikriitikud peavad ikka leiba ka endale lauale teenima, mina käin selle jaoks filmiarhiivis, töötan kuraatorina. Õhtuti kinosaali pimeduses, maskeerun filmikriitikuks. Aga nii palju meist endist läheme edasi saateteemade juurde. Tänases saates räägime kõigepealt parasjagu kinoekraanidel jooksvatest filmideks filmidest, millest, milleks on toniermann Florence Foster, Jenkins nobenäpp. Ja saate lõpus, kui poole on meil külas uue kodumaise filmi Ameerika suvi. Režissöör Rain Rannu ja peaosatäitja Einar Kuusk. Selle aasta kanni filmifestivalil või õigemini selle festivali järel nuriseti päris palju selle üle, millistele filmidele seekord kõige tähtsamad preemiad läksid ennekõike siis selle üle, et nad justkui ei läinud õigetele filmidele. Me ei hakka nüüd ilmselt sellest tagantjärele väga pikalt rääkima, aga kas need olid siis õiged filmid või olnud, aga üks filme, mis väga sellise kriitilise meelelaadiga tuntud festivalilt väga puhaste paberitega pääses, on värskelt Eesti kinodesse jõudnud nii Hermann, mis on siis lavastaja, Marenade kolmas lavastajatöö? Ka tema eelmised kaks on päris mitmeid auhindu erinevatelt festivalidel pälvinud ja tundub, et küllalt selline premeeritud saatus saab omaks ka toni Ergmanile, mille on Saksamaa juba esitanud parima võõrfilmi Oscarile ja arvestades, kui soojalt see film on rahvusvaheliselt vastu võetud, siis ma usun, et et see film ka selle nominatsiooni või selles kohas ja lõplikus nimekirjas 500. lõpuks pälvib. Aga film ise räägib ühest ühest vanemast meesterahvast, kes on mingis mõttes oma eluga tupikusse jõudnud, kes üritab saada kontakti oma jälle natuke teistsugustel põhjustel eluga tupikusse jõudnud tütrega, nii et tegu on ennekõike sellise isa ja tütre looga. Aga siin on veel päris palju kihte ja võib-olla mis selle filmi puhul võib natukene ehmatavalt mõjuda, on tema pikkus, Mills ulatub lausa kahe tunni ja 42 minuti peale aga vähemalt mina ei ole seni kuulnud keegi selle pikkuse üle väga palju viriseks, pigem on välja toodud, et see film liigub väga tempokalt, tegu on sellise tragikomöödia või sellise kuiva huumoriga filmiga, kus võib-olla otseselt nagu naerda, nii palju ei saagi, aga, aga, aga ta on kohati üllatavalt lõbus. Jah, peaks ütlema, et film, tragikomöödia sõna otseses tähenduses traagiline komöödia hääletage küllalt palju tegelikult ja kohati need naerukohad pälvisid isegi publiku aplausi keset kino. Nii et samal ajal kuidagi seal naerda natukene kurb ka sellepärast, et see on üks kurjemaid filme, mida ma viimasel ajal näinud olen. Hästi teravalt lõikab ikka südamesse, kuidas näidatakse igapäevaelu naeruväärsust ja ma arvan, et viimase aasta üks huvitavamaid saksa filme kindlasti soovitan vaatama minna, aga ma Londoni tänamedil ootused liiga kõrgeks ei küta, sellepärast et ma arvan, et kõik sellised filmid, mis vaatavad keskklassi elu ja sotsid sealset elu sotsiaalset olukorda ei saa kunagi olema filmid, mida ei tohiks minna vaatama ootustega, et nüüd tuleb midagi tohutult, tohutult erilist. Et pigem on see film selline, mis pika aja peale ennast üles kerib ja siis lõpuks kulmineerub vägevate stseenidega hetkedega, mis jäävad hästi meelde lõbuks. No siin juba lühikeste kirjelduste see kõlasitest ära, sellised natuke vastandlikud kirjeldused, et saab naerda, ei saa naerda, eks ole. Et see film mingis mõttes ongi, kogu see meeleolu on niisugune hästi raskesti tabatav. Aga nagu natuke nukrameelne, tan natuke lõbus ja ta pidevalt kuidagi väldib sellist lihtsat klassifitseerimist. Aga kui ma niimodi kirjeldanud Svici, võib jälle tekkida mulje, et see film on kuidagi jubedalt keeruline või mingi selline tüüpiline Euroopa art house'i, millest midagi aru ei saa? Ei, absoluutselt mitte, ta on oma põhinarratiivi väga lihtne lugu, väga lihtne. Vanemate ja lasteaialugu. No tähendab silma tõesti saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks, ta ei ole päris selline teosed. Filmi lõppedes jalutad kinosaalist välja ja helendav rõngas pea kohal ja oled valgustatud järsku, et jah oma isa ja tütre suhtest, nad on teineteisest emotsionaalselt kaugenenud vägagi erinevad inimesed, et isa on selline napakas kuju, kes armastab väga kasutada erinevaid vigureid ja teeselda teisi inimesi, tal on valehambad, mida ta armastab, kanda parukat ja nii edasi. Seevastu tema tütar on hästi oma ambitsioonikus, lausa külmavereline inimene ja siis filmi jooksul nad saavad teineteisele lähemaks, jõuavad tagasi mingisse punkti, mis nad on justkui kaotanud. Ja teisisõnu ta läks nendest filmidest, mille kohta mulle meeldib öelda isasse tagasi minemise film, et, et justkui, et kujutleb inimesi mingis punktis oma elus. Kes peaksid olema lähedased, aga ei ole seda filmi alguses ja siis me näeme nende suhtes kulgemist filmi jooksul. Huumor on siin küllaltki kummaline, ma natukene publikuga vaadates tundsin, et kohati need naljad siin tekitasid rohkem kohma kohmetust kui sellist meeletut maarjasõna, et noh, inimesed, kellega me seda vaatasin endiselt yldiselt, ei naernud Ameeriliselt ausalt öeldes ja me ise ka mitte, et ma justkui üritasin läbi närida, sellest peaks olema hiinakas, mis peaks olema naljakas, kas pikkus mind iseenesest ei häirinud, aga ma väga ei tunne film seda ära õigustaks, et justkui nende tegelaste tausta ja avatud nagu väga sügavalt. Ja kohati ta kulutab tõesti palju aega sellisele Veiderdamisele, mis võib-olla mingist hetkest kaotab oma võlu ära. Ja Seksentrilisuse, ma arvan, see põhiline omadus, mis siin esile tuleb, et kui nüüd seda nimetatud aasta parimaks draamaksima, siis ma ütleks, et selle aasta parim draamaga sobistatakse küpsise, veerand see on üks stseen, mis tuletab meelde, et tegemist on saksa filmiga. Aga tegemist on hästi, sellise palju tähendab basseiniga, et ühest küljest näitab, et see, kes laseb meil küpsise peale joonistada tütar ja see film korraga näitabki, see stseen aga näitab, kuidas ta armastab võimu, trolli, aga samas ta peegeldab ka seda, kuidas ta muutub aina rohkem isa moodi ja loob selliseid naeruväärseid. Olukord ja oma sellises tavatses elus. Ja siin filmis on väga palju kohti, kus, kus me ei öelda, aga lihtsalt näidatakse see tegelaste sisemaailmast, kui avaneb nende käitumise kaudu. Ja see on alati märk seost filmi tegemisest minu jaoks. No kui ma ütlesin siin ennetama põhiliselt narratiivselt, on selline lihtne isade tütarde lugu, siis mulle hästi meeldis selle filmi puhul see, et lavastaja on olnud tähelepanelik väga erinevate selliste hoovuste või tendentside osas, mis tänapäeva Euroopas esildavalt ta jälgib päris huvitavalt siin filmis minu meelest näiteks klassivahet Euroopa Liidu, rikaste ja vaeste vahel, siin on palju selliseid väikseid momente, kus ta räägib nagu hästi killukeste kaudu erinevate inimeste lugusid tänapäeva Euroopast. Aga ma iseenesest mina nagu eesti eestindatud, pealegi mina nimetaks seda filmi onu Heino seiklusteks Euroopa korporatiivmasinas, et minu minu meelest peamine vastandus selles filmis on ennekõike sellise siira ja lihtsa ja mõneti nagu isegi banaalselt lihtsa mehe ja siis sellise hästi justkui kultiveeritud ja pretensioonikas sellise äriesteetika vahel, eks ole, aga lõpuks just selles sellises Euroopa kapitalismis opereerivad inimesed on lõpuks need, keda see film võib-olla rohkem selliste emotsionaalselt tühjade ja mingisugusest mingisugustest olulisematest väärtustest kaugenenud matena näitab, aga selle juurde seejuures see film on huvitav ka seetõttu, et ta ei ole selline lihtne kapitalismi kriitika, eks ole, et ta ei näita lihtsalt nagu Ma ei tea, 21. sajand on kehv, eks ole. Ja lapsed ainult on raha pea mammona peal väljas, eks ole, vaid ta kuidagi väga mitme kihiliseks viib selle teema lõpuks see näitab nagu erinevate inimeste selliseid erinevatest elustiilidest tulenevaid nii rõõme kui. Kui siis kurbusi. Nii et selle järel, kui isa küsib tütrelt, et olete õnnelik, siis kogu fassaad langeb kokku ja me näeme, tegelikult tütar võiks üks, ükskõik millisel ametil töötada, aga aga pigem on see nagu intiimsel tasandil, mille, millal see režissöör oma tegelasi lahkab, aga samas ta ei anna nagu hinnanguid, et see meeldiv ja see meeldib, muutis ka selle kinokogemuse mõnusamaks. Et mõtisklen siin saksa kinotraditsioonile laiemalt, siis ma arvan, et see film võib-olla minu jaoks meenutus mingil määral sedasama tunnet, mida ma olen saanud vimm Windowsi filmidest. Et et kuidagi selline kõrvalseisja pilgu andmine ja võib-olla müütide läbi käimine ja kõik selline oli ka sellest uni järgmanis olemas, et siin oli nii naljakaid hetki ja samas oli ka intellektuaalselt mõtlemisainet, et kõik sellised, kõik oli selles filmis olemas, mis ühes korralikus linateoses peabki olema. Huvitav võrdlus siin mingi sihuke igatsev toon on minu meelest sarnane või sihuke otsiv, otsiv toon. Mis selle filmi puhul mulle väga meeldis, on see, et, et kui ta algab just selle mehe loona või selle toni loona, siis kuskil esimese kolmandiku lõpuks ta muutub tegelikult isegi rohkem selle tütre looks ja see on hästi sümpaatne minu meelest, et siin mõlemad peaosad teevad väga tugevad rollid seda igal pool välja toodud. Aga just kihvt on see tütre tegelane minu meelest, kes on selline korporatiivhammasrataste vahele jäänud naisterahvas, kes üritab nagu tugev olla, eks ole, ja see film kogu aeg minu meelest ta nagu piiri peal, et et kas loomaks üks nagu stereotüüpi natuke, et justkui mingi naine, kes üritab meeste maailmas hakkama saada, aga justkui ei saa, aga ta suudab kogu aeg olla nagu mingi sammu võrra ees, et natuke nagu huvitavam sellest stereotüüpidest ja minu meelest see, kuidas ta näitab seda väga tugeva, aga samas sellise haavatava ja arusaadavana on hästi-hästi kihvt ja see, kuidas karakter avaneb läbi selle filmi kuni siis selle pööraselt koomilise finaali finaali, nii et kes mõtleb esimese, võib-olla natuke niisugune väikekodanliku ja veniva tunni järel, et mille, milleks miks seda filmida, kiidetakse siis just seal, ütleme viimases kolmandikus etteruttavalt võib öelda, on siuksed tõsised, nagu selle filmi võtmehetked, mis on tõsiselt ägedad oma tonaalses mitmekesisuses ja sellises vaikses vaimukas Kusjuures mitte kõigest lihtsalt vaimukad vaika metafoorselt, tähendab ma ei hakka reetmist, lõpus juhtub, aga siin on nii-öelda väga palju sellist sõna otseses mõttes alastiolekut ja see ei ole lihtsalt niisama, peegeldab, kuidas ta vabaneb nendest riietest, mis tal seljas on, kes teda nii-öelda iseloomust, mis teda nii-öelda iseloomustavad ja samuti nagu siinpool hetkes. Ines tegelane laulab Whitney Houstoni croidlust laeval kooli, mille kohta muuseas ameerika psühhopaadist, pealegi on arhitekt leidma, ütleb, et see on laul, mis ei lõpe ja keegi siis lootust, et kunagi ei liiga hilja saada paremaks ja midagi sellist. Igatahes. Igatahes väga selline ilus hetk, kus toimub selline vabanemine ja lahtilaskmine ja kõige minu jaoks natuke tarsis jäi tulemata. Mind liigutas küll see lõpp, aga ma päriselt arvestades filmi pikkust ja sa näed, et põhirõhk on kahel tegelasel, ma ikkagi ei tundnud sellist ütleme, hingelist seotust, sellega ma nii väga ei olnud, isegi huvitatud sellest lahendusest ja tõtt-öelda ma olen natuke nõutu, miks Filma nüüd nii positiivse vastuvõtu osaliseks saanud, et ma isiklikult ei olnud nii vaimustunud sellest doneermanist. Põhimõtteliselt. Ma olen nõus, et ta on minu jaoks üks paljudest või ütleme, üks mitmetest headest filmidest, silmapaistvatest, filmidest sel aastal, aga, aga minu jaoks võib-olla päris nagu niisugune elamus ei olnud, nagu ma isegi lootnud oleks. Jah, ma arvan, et see, mis sinuga Andrei juhtus, oligi see, et sul olid enne nii tohutult kõrged ootused, et mina läksin üsna puhta lehena seda filmi vaatama ja mulle väga meeldis emotsioon. Ja teiseks, mulle meeldis, et ma pole ammu näinud, et Eesti publik mitmel korral saalis plaksutab. Nii et te tahate näha filmi, kus inimesed päriselt plaksutavad ja väravad saavad ühise, väga meeldiva kogemuse, siis see film suudab seda pakkuda. Aga siia vahele kuulame natukene muusikat, milleks on Kriedens kiirmutter, rivaiveli lugu, Fortsjonants on kõlanud paljudes filmides, aga viimati siis hoopis teist teisest ooperist komöödias nimega voor tooks ehk sõjakoerad. See heliline mõrv, mida te just kuulsite, pärineb selliselt naisterahvalt nagu Florence Foster, Jenkins Jenkins. See on siis nimi, mida kannab 20. sajandi esimese poole näitlejanna ja lauljanna ja sotsia liit kui ka uhiuus film, õigemini umbes nädal aega juba Eesti kinodes jooksnud film Stephen flirsi poolt, kes on varem lavastanud mitu sellist biograafilist draamat eesotsas kuninganna ja filomiinaga, mis on kõik ka päris auhindu päris palju auhindu kogunud ja ilmselt ootab sama saatus ka Florence Foster Jenkins, et kuna tegu on lihtsalt nii hea alusmaterjaliga filmiga, noh ja muidugi peaosas on Meryl Streep, kelle puhul kelle nime puhul vist tundub, et igale filmile on vähemalt mingi tähelepanuauhinna gaaladele garanteeritud. Aga Florence Foster Jenkins oli siis selline kopsaka päranduse pälvinud naisterahvas, kes tahtis väga saada lauljannaks, kuigi tal selleks vokaalset talenti erinevatel põhjustel ei olnud. Aga just tänu sellele rahale, mis tal oli, see väga-väga suureks takistuseks ei, ei saanud. Ja siis pidada päris mitu kontserti oma aja väga tuntud muusikaekspertide lauljate ooperilauljate ees ja kuuldavasti tema fännideks vaatamata tema täiesti olematule häälele olid näiteks porter Enriko kruusa viimane siis on 20. sajandi üks suuremaid tuntumaid ooperilauljaid. Ja kuigi nad kõik said aru tema täielikust talendipuudusest, siis kuuldavasti nad ei jätnud just palju tema laulmise vahele, nii et tegu oli selliste sotsiaalsete sündmustega. See on väga huvitav, et sa alustasid sellest, et kindlasti ka see auhind, see film võidab auhindu, sellepärast et seal on nii hea alusmaterjal ja Meryl Streep. Ma tahtsin just tuua siia sisse, et sellest samast prouast Florence Foster Jenkins, sest eelmisel aastal tuli üks Euroopa film, täpsemalt Prantsusmaa ja Belgia koostöös valminud film pealkirjaga markeriit mille on teinud Xavier ja nooli. Ja see, ütleme siis aeg ja koht on teine, aga, aga alusmaterjaliks jällegi siis tšenkinzee ütleme natukene siuke ikkagi koomiline iseloom ja isiksus. Eelmine film ju läks väga kiiresti telelevisse kinodes korralikult jõudnudki olla, et selles mõttes ma arvan, et, et kvaliteet reisijaid eelmist filmi näinud, aga vaadates, kui kiiresti DVD sai, siis ilmselt see ei olnud nii hea ja ma saan aru, et ei saanud ka väga palju auhindu. Aga jällegi selles mõttes ütleksin, et ta, ta nagu mõnes mõttes on parem versioon, sellepärast et seal ei ole Meryl Streep peaosas, et mis Florence Foster Jenkins vaadates pidevalt mind häiris, on see, et Meryl Streep ja Yougrant noh, lihtsalt see, et neid näitlejaid sa näed neid nägusid, et vaadata seda sama lugu, siis natukene vähem tuntud näitlejate esituses oli minu meelest jällegi parem. Jah, ma olen sinuga nõus, et selle filmi puhul kõige kandvaks osaks ikkagi saidki Meryl Streep. Rahankesse moodustasid üllataval kombel väga laheda paari. Ma ei tea meisse universumisse küll juhtunud täiega nad hobisid teist tehti, Maku toetasid, armastasid 11 aga samas see filmi enda lugu, noh selle me saime siin mõne minuti jooksul tegelikult juba räägitud, et siin ühest naisterahvast, kes unistab saada lauljaks ja see tal tegelikult ei noh, nii palju õnnestasite laulis Te ise ka siin filmis ütleb, et tema üks kuulsamaid lausid on see, et inimesed võivad öelda, et ma ei oska laulda, aga nad ei saa väita, et maid laulnud nendesse ikka tegelikult oli seal. Siin on tähendab see vastuolu, et mis biograafiliste filmide puhul on tüüpiline anudki, seal mängib väga kuulus näitleja, keda sa oled harjunud tihti filmides nägema, siis paraku ei teki nii kergesti seda illusiooni, et sa vaatad ikkagi seda reaalselt eksisteerinud inimest, keda ta mängib. Samas Fransvastus, Jenkinsi üks parimaid omadusi siiski on jälle see, et siin mängivad sellised talendid nagu meil sweekkes noh, vähemalt minu jaoks on jäänud ka filmis mängib meil siis ma tahan seda näha. Ja muidugi hästi huvitav on see, et ta mängib siin inimest, kes väga halvasti, sest noh, ma tõesti armastan sõita nagu kõik teisedki, aga kui on üks asi, millega ta karjääri jooksul võib-olla väga hästi hakkama saanud, siis selleks on nii-öelda oma hääle kasutamine, et näiteks üks asi, millega ta natuke hätta jääb või on hätta jäänud, on näiteks aktsendiga rääkimine, ainult et tema aktsent auto Aafrikas on üks jubedamaid vaieldavalt filmiajaloos. Ai hädafaam in Africa. Umbes nii see kõlas. Aga samuti midagi, laulmine, tähendab 90.-te alguses tuli musta meelde nimega. Meil alguses ta laulis pala nimega S-i nii väga muljetavaldavalt, aga nüüd, kui 2008. aastal tuli mamma Mia välja, siis nii tema kui said ikka kõvasti vatti oma laulmisega pärast mis pehmelt öeldes ei olnud väga kiita. Ja need paar aastat tagasi omakorda ilmus ka sinna draama nagu rikki enda flash, mille lõpus noh, kus ta mängis sellist raugastunud rokklauljat ja selle lõpus ta esitles purusprinstili ühte kõige ilusamat armastus, laulame Atleti rahuni ja ta lihtsalt hävitas, sellepärast mulle huvitav vaadata, kuidas ta mängib halba lauljat ja noh Musitas on miski väga hästi sellesse rulli. Mõnes mõttes ma mõtlesingi, et, et võib-olla, et tema, see on negatiivne tähelepanu, mis ta sai, mamma mia sama laulmisest, et võib-olla see roll ongi nagu vastus sellele omamoodi, et aga mis selle tegelase puhul on omamoodi traagiline, on see, et ta selgelt ei ole vaimselt, aga tervelt just elab sellises Aasia maailmas ja tal on omad kummalised kiiksud, ta kardab, terariista kannab osas müstilise sisuga kohvrit jumaldab kartulisalatit lisaks muusikale ja siis selles mõttes ta on tegeleda, kellest oleks saanud teha väga nukra filmi, aga mul Franz Jenkins mulle meeldib, et ta on väga rõõmsameelne ja naerad chipi Jenkinsi viletsa laulmise peale, siis ei tunne ennast selle pärast nagu halvasti. Vaata filmi nagu kutsub sind naerma ja see on ääretult positiivne ja nagu ma mainisin, seotud head talendid, siis ma kindlasti mainin ära, et Stephen Frösson absoluutselt perfektne valik lavastajaks, sest ta ei, mitte ainult nagu Andrei mainis Ladinud biograafilisi filme. Aga ta on teinud ka ajastudraamateenindusest ees ansi näol ja teinud filmimuusikast Haifideliti ja töötanud siis ka mitmete väga tuntud naisnäitlejatega. Nii et justkui selles filmis kõik väga õiged inimesed on kokku aetud ja minu arust tulemus on väga, igatpidi rahuldav ja see on sihuke hea tuju film, ütleme nii, väga kvaliteetne, heade film. Mis puudutab freerisi, siis minu meelest ta lavastaja on lavastajana natuke igav, üldiselt ta filmidel on hea alusmaterjal head lood, aga minu meelest ta lavastajana väga palju nalja filmidele üldiselt ei lisa. See on natuke selline kuiv briti lavastaja. Tunnetus annab Anthony millegile juurde. Mis puutub näitlejale hästi-hästi, meeldib see, kuidas see film seda flarentsid, kujutleb, et ta ei muuda teda selliseks nagu lõpuni naeruväärseks, vaid ta sama seda on kogu aeg sümpaatne ja, ja noh võib-olla liig isegi öelda, et Meryl Streep on siin hea, minu meelest on väga-väga hea, siin on üks fantastiline seene ühel hetkel, kus ta saab ühe uudise mida ta loeb seistes tänaval ja minu meelest seal on mõned sekundid, tema reaktsioon on üks paremaid, võib-olla näitlejatöid üldse sel sel aastal, ma arvan, et ka tema 20. Oscari nominatsiooni, aga neljas Oskar on üsna garanteeritud. Ma tooksid silmist välja veel Bigbank Howardi-na tuntud saiman helbergi, kes mängib siis flarendasid klaveril saatja saatvat pianisti, kelle tegevus, kui on hästi huvitav, kuidas ta seda mängib, sest tema on see, kes tahab olla tõsine muusik ja siis seab oma JÄÄR justkui suurt riski, et saada palju raha, aga saata samal ajal täiesti andetud naist ja riskida sellega, et kriitikud löövate risti Võib-olla mulle praegu meeldib see, et, et ta natuke oma sellise vajadusega leppimas, et tema meelest on nüüd juba 10 aastat meeles. Aga seal ta oli juba vana, liiga vana, et seda tegelast mängida ja tal oli selline noor ja rõõmus joviaalne, testiti tüdrukut Jetsulik ja muidugi nüüd sedasama rükkijanda flash, millal ma juba mainisin, et see ei olegi tegelasest, kes tahab ikkagi olla noor ja hästi siuke energiline ja laval laulda ja tunda ennast nagu kahekümneaastane ja nüüd mulle tähendab vaikselt, et nagu sellisesse vanadusperioodi minema nagu väga positiivsel moel justkui, et et see on ka nagu samm edasi tema jaoks võib-olla näitlejana. Kas selle filmi puhul on minu meelest see huvitav, et kuigi see Florence Foster Jenkins ei oska laulda ta nagu öeldud, mõrvab oma laulmisega klassikalist muusikat siis minu meelest see film on küllalt päevakajaline selles tähenduses, et Justin, seal tuli selline ameerika Mokimenter piladokumentaal nagu popstaar Never Stop Nevesis Lapinkus. Siis lõullyaylandina tuntud kolmikute trupp eesotsas andis ämbergiga, pilasid küll väga healoomuliselt tänapäeva popstaare aga minu meelest see kuidagi see dünaamika suhteliselt sarnane, et suhteliselt andetud inimesed, keda minu meelest võib kuulda pool päeva erinevates raadiotes ja muusikakanalites suplevad rahas, mängivad väga harimata publiku peale ja keegi ümbritsevatest inimestest ei ütle neile tegelikult ei esita mingisugust tõsiseltvõetavat kriitikat, sest nad teevad suhteliselt lihtsat asja, väga paljud inimesed, kes seda kuulavad, hindavad ei oska väga seda kvalitatiivset poolt tegelikult hinnata. Minu meelest see film, Florence Foster Jenkins toob väga hästi välja neid erinevaid tegelasi, kes siis justkui võimaldavad sellel Florentsil üldse niimoodi elada ja esineda. Seal on need, kes on puhtalt raha pärast seal, kes on need Esmennid või Need, kes ainult jah, ütlevad kõrvalt kaasa kiidavad, seal on need, kes tahavad lihtsalt olla suure kunsti juures, aga tegelikult ei tunneks suurt kunsti ilmselt ka ära, kui neid tagumikust hammustaks. Ja siis seal on need, kes on seal rohkem lihtsalt nalja pärast, kellel seda kõik tundub lõbus ja meelelahutuslik. Ühesõnaga, kes soovivad toredat filmielamust ja kuulda ühte väga kohutavat lauljat esitamas muidu kaunitare tuntud palasid ja armastavad meie slipi lipaka kinno. Ilmselt ei ole Eesti publikule just üleliia tuttavad aasia kina uuemad pärlid, sest asja filmid, sealhulgas siis muidugi Lõuna-Korea kino just üleliia tihti Eesti ekraanidele ei jõua. Küll aga peaks suhteliselt igaüks, kes vähegi filmidel silma peal hoiab, olema kursis siukse filmiga nagu vanapoiss või poi, mis 2000.-te aastate teisel poolel päris palju tähelepanu ja kiitust pälvis ja päris palju mõju avaldas ka lääne tuntumatele põnevikele. Selle filmi taga oli selline lavastaja nagu Park Chan Vuk kes on lavastanud terve triloogia filmidest, mis räägivad kättemaksust ja on nüüd siis jõudnud taas Eesti ekraanidele oma filmiga nobenäpp või händ Meyden, mis On päris selles mõttes huvitava originaalmaterjaliga, et see, see film toetub raamatule, mille on kirjutanud Vilsi kirjanik Viktoriaanliku ajastu Inglismaalt, Inglismaast, mille siis park on tõstnud 30.-te Lõuna-Korea konteksti ja väga spetsiifilisse tolle aja Jaapani imperialismi käes kannatamise konteksti. Ja film ise on selline vägagi minu meelest Alfred Hitchcocki meenutava Alt psühholoogilise ja keeruka ülesehitusega põnevik ühest petiste kambast, kes tahab rikkalt pärjannalt tema varanduse välja petta ja selleks saadetakse tema teenijannaks üks noor naisterahvas, kelle taga tekkivat süümepiinad ühel hetkel. Aga keeruline on seda filmi niimoodi seda keerulist ülesehitust mõne sõnaga kokku võtta ilmselt ei ole ka vaja, sellepärast et siin on neid sisu, pöördetesti hulgim. No tähendab, alustuseks ma pean välja tooma, kui hea meel mul on, et lähiaastatel on elest ilmunud julgeid draamasid, mis kujutavad naiste vahelisi seksuaal suhteid või lesbifilme, kui soovita kitsal alal projekt, siis sellele tuli juba järele pluusist Obamast kalor, siis juba those insi, suurepärane. Karol, minu mullune lemmikfilm ja nüüd siis ka Noveneb või rändmeid on ja päris paljud asjad selle filmi puhul üllatasid mind positiivselt. Esiteks see väga huvitav kompleksne süsteem, mis on üsna ebatavalise ülesehitusega ja nõuab natuke tähelepanu, et jälgida, aga vaataja saab selle eest korralikult tasutud. Chan park on tõepoolest väga meisterlik lavastaja. Kahtlemata üks andekamaid, kes Lõuna-Koreast pärit. Ja nüüd ütleme, kuigi tegevus leiab aset 30.-te Koreas, siis siiski suures, igas filmis kujutatakse ühe suure kauni maja sisemust ja arvestades, et tegemist suhteliselt pika filmiga on kaks ja pool tundi, võiks sellest tingituna muutuda igavaks, aga park on tegelikult just hästi andekas, seal ainult oskab siseruumidesse väga häid stseene filmida. Mida tõestab juba juba mainitud Aulboigus ühes kuulsamas stseenis siis peategelane ühes koridoris haamriga hulga pätihulga pätte maha kotib, ütleme nii. Ja need ruumid, mida siin kujutatakse jaapani inglise stiilis, on imekaunid, mitte liiga kirjud. Kunstniku töö siin on väga detailne ja täpne ja kaunis. Nii et seda filmi jälgida, ütleme nii, on, väga paelub. See stiil on lihtsalt väga kaunis ja parkaliselt, vaat näe. Ja hea stiilitunnetusega režissöör. Kolmandaks siin on seksuaalseid stseene, intensiivsus on täiesti hämmastav. See seksiteema jale parkil aga muidugi ebatavaline, sest hulk paiga tegeleb seksuaalse häbiga seksuaalselt hälbelise käitumisega ja tema eelmine film Stoucker, tema esimene ingliskeelne film samuti sidus mõrva jaamasterbatsioonini. Et see on tema filmide puhul suhteliselt tavaline, et käsitletakse, ütleme, seksuaalseid teemasid ja siin filmis on see ikka ütleme nii, et on väga üllatavalt erootiline, et siin hammustatakse keelatud viljalihasse nihet Mahmeda jalge alla voolab, kui parafraseerida Bob Dylanit. Ja Lõuna-Korea filmides tõsistas mind üldiselt paelub jubedalt ka vägivald. Lõuna-Korea filmi on nii, et kui kedagi raudkangiga näkku Kolgitakse, siis tunned just kõiga hoopi, kaamera ei keera eemale, näed ükshaaval, kuidas kõik hambad haihtuvad verega täidetud võõrumulku, aga siin filmis tegelikult vägivalda, aga palki teose kohta on suhteliselt vähe. Et siin on just põhirõhk sellisele intiimsusel ja erootika, mis on sedavõrd tugev, et ta võiks praegu liigitada selliseks Sovskar filmiks, aga täiesti heas mõttes suhteliselt otse lihalik säranaatsin tõstis selle taevakõrgustesse minu jaoks. Tema eelmistes filmides on olnud vägivald ennekõike selline füüsiline, siis siin on minu meelest niisugune vaimne ja sageli hästi aimatav, et ainult antakse mõista, et mis on toimunud või mis on toimumas kusjuures, mis on väga huvitav on see, et et selle nii palju, kui mina olen lugenud tagasisidet sellele filmile, siis üldiselt ja need hindajad, arvustused on jaotunud kaheks, need, kes kiidavad just seda, mida mainis ja ka seisukoht, mida ma ise arvan, et minu meelest see film on võrratul, et sihuke feministlik, selline raju. Aga teine pool on need, kes väidavad, et see ikkagi on jätkuvalt see nii-öelda meil case või see mehe vaatenurk, mis just üritab muuta nagu natuke sihuke muuta seda nagu meestele vaadatavat erootiliseks, seda naiste suhet selles filmis. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes ikkagi selle filmi suurim väärtus lisaks kvaliteetsele meelelahutusele on ikkagi see väärteema, ma kusjuures on enam-vähem kõigega nõus, mis ta siin rääkis, et ainus asi, mis ma tahaks juurde lisada, et mõtlesin vahepeal välja uue filmižanri, need on väärtfilmid. Ehk kvaliteetsed väärtfilmid väärteemadel. Kvaliteet on ekssõna, mis kindlasti iseloomustame nobenäppu mõlema kindlasti ühel meelel, samuti, et tegemist on järjekordse olulise ja suurepäraselt lavastatud teosega vaieldavalt parimat Lõuna-Korea režissöörilt ja kes võib-olla on ära hirmutatud mõnede karmimate Lõuna-Korea filmide poolt kasejõult Boy? Ei ehmuseda vaadates ja mul on hea meel, park sale, lavastas, ma kujutan ette, kuidas kingid uksele näiteks teinud. Lavastajaks küll, aga kui ma alustasin, et võrdlusega, et see film on Alfred Hitchcocki lõikes üks minu absoluutseid lemmiklavastajaid, siis kuigi ma ei arva, et parkisin silmis päris nendele kõrgustele tõusaku Hitchcock oma parimate keskmik keskmiste filmidega jõudis siis ma pean nentima, mulle see film kohutavalt meeldis, minge seda filmi vaatama vaatamata pikale kesta, selles on väga lahe, see on väga hästi näideldud, lavastatud, väga hea muusika, väga põnev sisu, väga lahe lähenemine ennekõike just sellel stalinistlikul või sellisel psühhoseksuaalsel või seksuaalpsühholoogilisel tasandil ja ma julgen öelda, et ilmselt seni minu selle aasta lemmikfilm Ja taaskord natukene muusikat sportogantasy lugu Vissel, mis kõlas filmis bluuviste vormest. Color mis jutusest läbi käis. Eesti väga tihe filmima ta alustab oma sügishooaega, vähemalt siis kodumaiste filmide osas filmiga Ameerika suvi, mida küll saate salvestuse hetkeks saate tegijad veel näinud ei ole. Kuid sellele vaatamata on meil täna külas filmilavastaja no ja peaosatäitja Einar Kuusk. Rain üldiselt Ameerika filmide puhul paneb natuke muigama see, kui filmi alguses teatab, et see toimuv põhineb tõestisündinud lool, teil on see juba treileris selgelt ära fikseeritud, mis tõsieluline lugu siis on, milles, millal see film põhineb? Filmi alguses on tõepoolest selline lause, et põhineb tõestisündinud lugudel ja need tõestisündinud lood on tegelikult Eesti raamatu müüjateroode viima 500 viimase 15 lastejooksule. Et minu andmetel on Eestist käinud üle 3000 inimese Ameerika Ühendriikides raamatumüügitööd tegemas ja lisaks veel on muid suvetöid teinud arv veel suurem ja meie film põhinebki Sistralt paljude eestlaste lugudel, mis nendega Ameerikas juhtunud. Oskad sa tuua mõne hea sellise näite, kus on midagi sündinud ja kuidas te siis olete selle antud filmi jaoks kohendanud? Meil peaaegu kõik lood, mis meil filmis on, on tegelikkuses, et praktiliselt ei tulnud mitte midagi välja mõelda ja mitte midagi ka väga liialdada. Et kuidas see protsess välja nägi, oli see, et me panime stsenaariumisse kirja terve hulga lugusid millest puhul oli meil kohustuslik nad filmida, kuna nad on süžee suhtes olulised ja väga paljude suhtes oli see, et inimene siis, kui meil tekib vastav olukord, kus me saame neid filmida. Ja ja siis sellest me nagu seal lähtusime, et see nimekiri oli ees ja siis vaatasime, et kuhu me niimoodi jõuame. Sinult on vist absoluutselt igas intervjuus küsitud selle kohta, et sa ei ole tegelikult vähemalt seni lavastaja, sa oled tuntud ennekõike ettevõtjana. Ma küsiks natuke spetsiifilisemalt, et kuidas valmistusid sellises rollivahetuses, et kas sa enda jaoks lugesid, küsisid kelleltki, kui sa otsustasid, et sa nüüd tahad film elavast. Jaa, absoluutselt, et hästi oluline oli loomulikult ümbritseda ennast inimestega, kes teadsid, kuidas filme tehakse ja meie meeskonnas iga viimne kui liige teadis filmi tegemisest oluliselt rohkem kui mina. Ja see oli ainus võimalus, kuidas teha, et kui kõik oleks sama rumalat filmima sel ajal kui mina, et siis me oleks saanud mingit filmi aga ka samuti igas etapis lugesin läbi ka hulga raamatuid, et stsenaariumi kirjutamise etapis vähemalt kümmekond stsenaristika raamatut ja pillimise etapis reziim raamatuid ja järeltöötlusetapis kõike seda puudutavat, et seal on olnud minu jaoks väga harivad seda või kaks aastat, mil ma seda filmi oleme ette valmistanud ja teinud. Einar sind vist päris professionaalseks näitlejaks nimetada ei saa. Üks tuttav nimetas sind meheks kui orkestriga olles ise filmi teinud, kuidas oli lavastajat niimoodi kõrvalt jälgida, kas kõik, kas tekkis selliseid konfliktikohti, kus oleksid ise tahtnud teistmoodi teha? Natuke tekki, siis ta käis, siis ma hoidsin ennast tagasi või see oli hästi ja see on hästi huvitav küsimus, et kuna ma ise lavastajana, aga ma tahan lavastas, on palju ka näidelda, siis, siis tekkis küll vahepeal seal selliseid olukordi, et ma tahtsin nagu üle võtta spontaanselt ju automaatselt, eks ole. Et, et noh, et niimoodi, et ma ise ei pannud tähelegi, et ma järsku astusin lavastaja rolle nagu tõmbasin tagasi ennast, tuletasin meelde endale, kes seal lavastajana on. Raivo, kas sinu jaoks olid need olukorrad keerulised, sa ütlesid, et peaaegu kõigil teistel, kes filmi juures oli, ta oli justkui rohkem kogemusi filmiga kui sinul. Ei, absoluutselt mitte, et mis me meeskonna juures Lägede, see, et meil oli äärmiselt väike meeskond neli näitlejate ja operaator helimees ja kolm muutsebijat see tegelikult tähendas, et meil kõik tegid kõike kõike selle võtteperioodi jooksul. Et kui oli vaja ja valguse peegeldajaid hoida, et siis seda tegi meil vahepeal mõni näitleja või vahepeal produtsent, et meil olid hästi palju need rollid nagu segunenud ja hästi oluline oli meil kõigil, et kõigi arvamus oli rõivate perioodil oluline, vaid me võtsime seda arvesse. Mul juba treilerit nähes tekkis endal just küsimus, et kui suur osa sellest filmist on siis ikkagi improviseeritud, et ma saan aru, et stsenaarium oli olemas, aga te neid nii täpselt seda ikkagi jälginud, et kui palju noh näiteks kas Einar pani, ütleme oma huumorit sinna juurde, kui palju tulid, kui paljud olukorrad tekkisid spontaanselt ja paljud naljad seal? Põhikondikava oli olemas, aga loomulikult tekkis palju olukordi, kas spontaanselt ja Einar ja mõned näitlejad veel olid, kes Morolli päris hästi sisse elanud ja nad alati soovitasid, et kuidas mingit olukorda see karakter, keda nad mängisid, võiks lahendada ja sellest tekkis meil üsna mitu olukorda ja ka mõned naljad, et ei tea, et seal oli mõlemat, ütleksime. Ja mitte ainult huumori osas, vaid tõsises võtmes ka, et üks asi mul tuli meelde, ma ei tea, ma ei spoil'i, aga seal on üks selline selle minu peategelase Martini siis noh, kuidas öelda. Põhjus võib olla, miks ta raamatuid müüb või miks te sinna üldse Ameerikasse läks, et seal oli üks lause nagu, mis ma ütlen filmis mille ma ise siis lisasin sinna, sellepärast et ma tundsin, et see karakter ei ole küllalt sügav. Et lisaks sügavust juurde nõu Kuidas selle filmi huumoriga siis üldsegi annad, kas. Kas sellist komöödiat eesti rahvas ongi oodanud teie meelest, et ta tundub tegelikult väga teistsugune film kui noh, kasvõipärade klassikokkutulekuga, mis varem välja tuli, et et kui te kirjeldaksite, ütleme selle filmi huumorit, siis mõne sõnaga, kuidas. Teada on absoluutselt teistsugune film ja teistsugune huumor, ehk siis klassikokkutulek on selline rahvafilm, kus on selline üle vindi keeratud olukordade huumor. Meie huumor on niisugune, nagu pigem sihuke kergelt muigama panev selline täbar, olukord, mis raamatu meiega juhtub ja see on siuke väga realistlik olukord. Et kui me tegelikult nagu kõrvalt vaatame, aga kuidas üks raamat on nüüd välja näeb, et see on päris absurdne. Kas sa vaatad nagu tavainimese tava Eesti inimese seisukohast ja meil on rohkem nagu selline selline huumor? Et et me ei ole, kellega me meelega ei tahtnud keerata olukordi üle vindi, vaid me tahtsime anda autentse pildi sellest, kuidas tegelikult raamatuid käib. Ehk siis ühesõnaga jääb mulje, et, et inimesed, kes filmi vaatama suunduvad, et nad saavad üsna hea ettekujutuse sellest, kuidas raamatumüük siis välja näeb läbi nende menetluste olukordade, mis filmis kirjutatakse. Jah, see oli täpselt meie eesmärk, et kui me oleme selle saavutanud, siis meil on säsi õnnestunud. Müüjad on üldiselt päris sellised polariseerivad, et poolt päris palju soovitatakse ise proovida seda raamatumeiki Ameerikas, sest see on justkui väga arendav noortele annab enesekindlust. Teisalt jälle see on midagi eestlastele küllalt võõras, sest tuleb võõrastega, eks ole, rääkida, tuleb käia ukselt uksele ja nii edasi. Millise pildi see film sellest nii-öelda elukutseks on palju nimetada, aga siis sellisest tööst jätkata? Raamat on müügil, on need kõik, kes seal käinud on? Ühest suust kinnitavad, et, et see on tohutu emotsioonide grole klooster, mis eesti keeles on tohutu. Ohtlik mõtleks aga monsieur rullukrustele, ehk siis, et emotsionaalne diooli. Ehk siis, et aga kas sa tunned, et sa oled nagu, opostab öelda nagu seal Titanicu ees Capri oja seisid ja siis teine hetk, sa lähed nagu täiesti põhjas, et me oleme üritanud seda filmi teha selliselt, et need mõlemad pooled oleksid seal esindatud. Taandus autentne pilt. Et me pigem ei võta seisukohta, vaid me lihtsalt otsustasime vaatajal otsustada. Aga. Rain, mis on see selline vastukaja või tulemus, millega sa rahul oled, mis, mille põhjal sinu enda jaoks on selle filmi tegemine ennast justkui õigustanud ja hästi läinud, et kas on rahade tagasiteenimine, mingi vaatajate arv, mingi tagasiside, mingi kriitikute hinnang? Tegelikult mitte, et minu enda jaoks on see tulemus juba saavutatud, et see oli pigem endale tõestamise küsimus, et, et kas, kas me suudame teha. Ja see on juba valmis, et jah, meil on film valmis, et me oleme selle eesmärgi täitnud. Loomulikult meid huvitab tegelikult nagu, et ka inimesed näeksid seda, aga ma ei ole sa defineerinud kunagi vaate arvu mõttes vaid pigem ma tahan, et, et kõik need inimesed, kes on seda tööd teinud ja kelle tuttavad on see teinud, et neile oleks huvitav kogemus ja teistmoodi kui filmikogemus. Et kui ma selle eesmärgi täidan, on hästi. Ja rahalises mõttes noh, see film on tehtud äärmiselt madala eelarveliselt ja loomulikult, et mul oleks väga hea meel, kui ta jõuaks omadega plussi, sest me tegime seda sellisel moel, kus ka suur osa tegijaid on sellest immigrante omanikud. Ja mulle on väga oluline, et filmitegijad, kes kaasa lehitseda, innuga, tegid nii Ameerikas kui pärast järeltöötluse seal saaksid ka finantsiliselt oma töö eest tasu. Et kui me seda suudame, siis me oleme oma eesmärgi täitnud. Ja ühtlasi oleks muidugi tore, kui me jõuaksime, pluss ja inspireeriksime sellisel moel ka teisi noori tegijaid filmi alal kui ka muudel aladel võtmete selliseid projekte, ilma riigi rahasid ja lihtsalt nagu et sellepärast, et teha ära. Eks Eestiski on neid inimesi, kes kindlasti unistavad väga palju filmitegemisest ja ka nende seas, kes selle intervjuu kuulevad, et mida sa ütleksid neile, kes nüüd tunnevad, Sa oled filmi tähendab, et milliseid takistusi võib oodata, et sina ju tegelikult filmitegija ei ole, et mis nii-öelda üllatas või osutus keerulisemaks, kui oleks osanud arvata selle tegemisel. Kusjuures lõppkokkuvõttes ma arvan, et meil vedas tohutult, et kasvõi see võtteperioodi jooksul, kui meil oli kolm Te, olete Ameerikas kuueteisttunnised tööpäevad. Ja me jõudsime väga täpselt valmis, et seal oleks saanud igal päeval midagi nässu minna ja meil oleks jäänud mingid väga olulised stseenid filmimata ja lõpuks me oleks saanud filmi, et meil väga vedas, et meil meil seda ei olnud. Aga ütleme, see küsimus oli, et. Tead, mida nii-öelda öelda inimestele, kes tahavad ka samamoodi filmida, nagu sina tegid, ütleme, et raha on olemas, mõte on olemas, et mida võiks oodata? Ma arvan, et sõltubki mõttes, sest tegelikult nagu me oleme aru saanud, et iga eelarvega saab teha mingisugust filmi et ühelt poolt tänapäeval nende Hollywoodi filmide eelarved jäävad järjest suuremaks ja suuremaks, aga teiselt poolt läheb tehnoloogia või tehnika, millega filmida järjest odavamaks. Et kaamerad ja kvaliteetsed valgustid, et tegelikult ei maksa enam nagu suurt midagi. Ehk siis, et praegu filmi teha on odavam kui kunagi varem eeldusel, et, et sa ei oota sellelt filmilt väga suuri eriefekte ja seal ei ole väga tohutuid massistseene. Ehk siis et kui meie algseks oma filmi teinud Eestis siis oleks selgelt olnud igaühele jõukohane, et meil ainult tegid selle kallimaks reisimine sinna selle meeskonnaga. Ehk siis, et minu soovitus on see, et, et leidke see lugu, mida annab jutustada nende vahenditega, mis olemas on ja hakake seda jutustama. Ärge tingimata oodake seda, kuni kuni kuni riik või keegi teine rahana Ja lõpetuseks meie tavapärane selline natuke kiuslik küsimus ehk soovitage kuulajatele mõnda filmi ja võib-olla teie puhul oleks eriti huvitav kuulda just, et kas oli miski mõni film, mis oli teile kuidagi eeskujuks või julgustuseks ka Ameerika suve tehes? Minu eeskujuks seda tehes tegelikult ja mida ma soovitaksin ka on George Lucase film 70.-te algusest nimega American graffiti. Et, et, et see on see film, mida ma stsenaariumi kirjutamise ajal kõige rohkem nagu vaatasin, eeskujuks pidasin. Ja väga paljud, kes on näinud George Lucase hilisemaid asju, ei ole seda filmi näinud, nii et igal juhul soovitan. Eeskujuks nagu näitlemises, ma ei oska öelda, et mul minu arust ei olnud sellist filmi küll. Aga ma võin öelda, et kindlasti vaadake hästi head lühifilmi nimega The Most beautiful day. Youtube'ist leiate. Rain Rannu Einar Kuusk, suur tänu täna tulemast natuke tutvustamast uut filmi Ameerika suvi, mis siis on praegu nähtaval kõigis hästi varustatud Eesti kinodes. Aga on aeg esimese raadio kahes eetrisse läinud kinovärgiga mandariiniotsad kokku tõmmata, kohtume jälle järgmisel pühapäeval. Meil olid saates saatejuhid Emilie Toomela, Ralf Sauter, Andrei Liimets ja mina Maria hindu alla. Veel filmi infot, nii palju tartlastele suur hea uudis, et järgmisel nädalal teisipäevast püha Ta pani, on elektriteatris Stanley publiku retrospektiiv. Tallinlastel on võimalik sellest osa saada nii palju. Teisipäeva õhtul on Kinos Sõprus autorikinoprogrammi raames Kubliku film Lolita. Ja meie tänast saadet jääb lõpetama Rain Rannu soovitatud lugu bänd bänd Mai beibysotmi Tauno Tuula Clarki esituses.