Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme. Tänane teema, nagu välja kuulutatud, on Narva Eesti ja Põhjamaade idee, vaatame, kuidas nad üksteisi sisse mahuvad või üksteisega suhestuvad. Aga enne, kui selleni jõuame, nagu ikka, vaatame ka appi. Ja koos minuga on siin stuudios veel Mihkel Kunnus, tere Mihkel. Tere, Peeter. Ja täpselt nagu kahe nädala eest, mil rääkisime kriitikakunstist ja stuudios oli Kajar Pruul ajakirjast Vikerkaar, nii on ta nüüd meiega tark vana inimene kultuuriajakirjandusest, kelleks täna on ajakirja akadeemia peatoimetaja Toomas. Tervist. Tõesti vana, mis teile siis sirbist silma jäi, see kõik on siin hästi Narva keskne, ega muud ei olegi väga mule sirbist silma. See, et siin siiski ei ole ainult Narva Kärskem alguses hakkasid õitsema ja kui esimene päris esimene lugu kõrvale jätta, siis tõesti tulid järjestuse Narva lood. Ja peab sirbi toimetus ses mõttes kiitma, et siin on päris mitmest mitmest küljest Narva linna tutvustatud Eesti lugejale ja siis ongi, aga nagu pane kaaned ümber ja pane riiulisse raamatu kõrvale, nii et selles mõttes tasub tänane sirp kindlasti lugemist. Mida soovitada ja noh, mina ise alustasin lugemist Aleksei Ivanovi loost, kuidas minust sai eestlane, nii et see on pikk kolm lehekülge kestev lugu, mis on eesti keelde tõlgitud tõlkija Mati eelranda, seal siis Ivanov räägib, kuidas ta Narvas üles kasvas ja millised muudatused tema eluajal seal aset leidsid ja kuidas ta pärast siis asjaolude sunnil vähem Eesti kaitseväes teenides, aga rohkem välismaalt Eesti pääle vaatas, eestlaseks üha enam eestlaseks kujunes, see on esimene esimene lugu, mida tasub kindlasti soovitada. Ma võib-olla soovitaksin tervet sirpi ja see on selle selles mõttes, et tal on tonaalsus oli täiesti teistsugune kui, kui tavaliselt ta on kuidagi hästi sõbralik, inimlik see on palju besteid, intervjuusid, sihukest lahedat inimlikku võiks öelda ajakirjaniku Smuul, tooki. Suhteliselt palju on ka kunstist, mõni mõni asi küll kutsus mind kohe nagu vaidleme, siin on üks artikkel, kunstiartiklid on palju üldse kunstist Narvast. Ja siin on väärikas, tundlik kunst, on tõhusaim relv taastamise vastu ja lõimumise poolt. Et alati, kui ma räägin nagu kunstnik, kes mul nagu kuidagi kahju neist, sest mul on tunne, et tõepoolest Eestis on see kaasaegne kunst, kuidagi jääb kogu aeg kõrvale, ta nagu üldse ei, ei sekku kuidagi avalikku diskussiooni ühiskondlikesse protsessidesse, siis ma ütleks, et nagu kunst kui relv ääremaastumise vastu, et see nagu kuidagi kõige kõige vähem tõhus vahend üldse vist. Esimene intuitsioon, Sa räägid, tunnen, et ma olen nõrgemale liiga, kui ma niimoodi ütleb, Sa räägid nagu tavaline paavstist, et ära alahinda neid relvi, mis teisel on võib-olla ka kunstkunstiks, aga noh, teises tänases ajalehes Postimehes oli päris pikk kajastus sellest, et Pärnu orkestri nimetati Eesti Eesti festivaliorkestrist ja mis sellega kõik seotud on seal nagu muusika relv, kuidas nad seal ääremaastumise või, või üleilmastumise poolt Eesti Eesti toetab uue orkestri tegevust ja mitte ainult Pärnus, vaid siis antakse aastas pidu, mitugi muusikaliselt kõrgetasemelist asja nii hästi Eestis kui ka väljaspool. Nii et kunst ja aga muusika on, ma ei oskagi öelda. Vabastamise pood, väärem aastase vasta, aga mõlemad, eks nad on sellepärast sellised piire ületavad rohkemaid kehtestatud nad vähem, et see on loomulik. Jah, seda, seda küll muusika, eriti kuigi ma ütleks, et meie, meie suure suured uhkused, näiteks Pärt on täiesti rahvusetu kunstiliik. Et me oleme küll eestlastena uhked Pärdi üle, aga Pärt on ikka ilus sous Global muusik või igaviku laulik, ütleme siis niimoodi. Nii kaugele, jõudsime siis Narva-teemalisest sirbist rääkida igaviku juures. Naksti ma ise tunnen veel siiski korraks tagasi siin ajaleheartiklite soovitamise juurde, olen ka veendunud selles, et see tänane sirp on tõesti väga huvitav, lugemine jätkub kohe kauemaks, aga üks lugu, mille ma hea meelega välja toon, mis minu meelest võtab mingis mõttes kõik need probleemid, mida võib-olla tihti narmastunud rääkides eestlased enda jaoks isegi otse sõnastada ei taha, aga mis kuskil ajusopis olemas on kokku, ja selleks looks on Kaarel vanamöldri, Vana-Narva on surnud. Milline neist ja selles artiklis toob siis ajaloolased Vanamölder välja selle, et Narvat on ikka hävitatud ja kui miski selle linna juures pidev on, siis ongi see hävitamiste ja taasehitamist tsükkel. Mingeid sai Narva, mida võib-olla Eestis on taganutetud, on üks uuemaid kihistusi vanamöldri, vanamöldri vaatepunktiga või mõistagi ka polemiseerida. Kui ega kui mõni mõni kihistus püsib vahepeal mitusada aastat, nagu praegunegi on püsinud ligi pool sajandit, siis pideva muutumise jutt Narva pool eri väga eripärane ei ole võrreldes teiste linnadega, pigem pigem tänapäeval on eripärana just nimelt see, milliseks või millise märgilise märgiseks sümboliks kujunes omal ajal, milliseks märge sündmus on ka praegu, nii et nüüd, kui tohib veel siin sellest silpi lehitsedes mõnda asja asjatu tuua, siis siin on kaks tähelepanu väärset lugu veel, mis annab võib-olla kõige selgema, kõige selgema sisse vaata Narva võimalikule tulevikule. Üks on üks, on selline topeltvestlus, Ivan Sergejev ja ja kes see teine Madist, Madis Tuuder, Ivan Sergejev, on uus Narva linnaarhitekt ja Madis Tuuder töötab seal linna muinsuskaitse vaneminspektor ja nemad siis omavahelises vestluses koorub välja tegelikult kujunenud on ka linnavalitsuse nii-öelda palgal siis tegelikult Nende juttu tasub võtta selles mõttes kangema kraadiga, et sealt võib-olla tõesti, kui see jutt läbi lugeda, siis tegelikult võib-olla saavad, seepeale loevad aimu, millises suunas Narva arendajad püüaksid järgmisi samme teha ja teine asi, mis umbes samasse samasse Narva tulevikuvalgusest peab eitaanio on intervjuu Kristiina Reidolviga, kes on vabalava. Mis ta seal vaba lava ongi juht. Ja tema siis, selgitab ta seda, mina ütleksin, et üdini ülla Mäelsed ettevõtmist, et vaba lava, mis alustas Tallinnas Telliskivi loomelinnakus, on otsustanud oma tegevuse analoogselt kujul üle kanda Narva. No see on minu meelest üks aktsioon või üks ettevõtmine, mis, mis on võimalik küll, noh, ütleme ainult praegu when, esimene sajand, teisel, teisel kümnendil Narva suunas teha, nii et need kaks artiklit näitavad, näitavad Narva võimalikku tulevikku huvitavast valgusest. Väga hea, aga meie läheme nüüd hetke pärast edasi oma põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Mihkel Kunnus ning ajakirja akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. Tutvustasime äsja tänast sirpi ja tegelikult on see, mida Sirp sisaldab, üsna ilmselt seesama jutt, mida meie rääkima hakkamegi nimelt plaanime rääkida Narvast Eestist ja Põhjamaade ideest, kuidas need asjad omavahel seostuvad. Nimelt seda teemat sõnastades, siis mõtisklesime neid Narva teemalisi artikleid lugedes oled jah, Narva ajaloos on tal olnud oluline põhjamaine identiteet. Praegu nutetakse seda taga on astutud ka mõningaid samme, et seda Narva linnapilti kuidagi tagasi tuua. Aga samal ajal on Narva ikkagi väga palju muutunud, nagu ise ka siin alles hiljuti. Vähem kui nädala eest nägime, on meie venekeelne elanikkond suurepäraselt jälle demonstreerinud seda, et nende identiteet ei ole mitte nii väga põhjamaine, kuivõrd pigem sovjetlik või siis ütleme, sovjetlikud nostalgitseda. Nii et kuidas mahub sellesse pilti see arusaam, et Eesti ise tahab põhjamaade poole pürgida ja näeb ennast parema meelega Põhjamaade osana, et need on väga vastandlikud identiteedid, millest me räägime? Toimelõike lõikan siia vahele ühe nii-öelda noh, reklaamkuulutusi mitte lihtsalt sellepärast, et ka meie peaminister on palju rääkinud Eestist kui uuest põhjamaast. Vaid. See on siis kuuendal, sellel samal kuu kuu kuuendal kuupäeval Tartu Ülikooli eetikakeskus, koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Tartu Ülikooli, maailma keelte ja kultuuride, kolledži ja vabariigi presidendi kantselei kuulutas välja arvamuslugude ja fotovõistlusi Eesti ja Põhjamaad ja siis Eesti kui põhjamaa. Et see võistlus isenesest ava veel avatud, et kirjutage sinna esseesid, aga see on jälle väga tähenduslik, et Eesti ja põhjamaa nii Eesti kui Põhjamaad, et me siin Kumpsid tuigumine, nagu me siin ka ise siin vahel, et kuivõrd Põhjamaad võiks küsida, mis see Põhjamaad üldse tähendavad? Vaevalt et see on siin mingi geograafiline asetus, Kanada vist ei ole põhjamaa ja ja siis ka kumme õigupoolest oleme, et see eesti suhe põhjamaadesse on mingis mõttes samasugune nagu Narva suhe Eestisse. Või Toomas, kuidas sa seda kommenteerid? Ma ausalt öeldes ei oska praegu seal Narva eesti paralleeli säärase Põhjamaade Eesti vahedesse ütleme, sellise kolmandat proportsionaalset juurde tuua, aga aga eks see Eesti maade küsimustele võiks vaadata natuke laiemalt laiema tagapõhjaga, eks ta on ühest küljest sellise kuldse aja ihalus, et et olles 50 aastat ära lõigatud läänemaailmas demokraatlikust arenenud ilmast ja ainult pisikese Soome televisioon raudu piiludes vabasse maailma, siis tekkis elanikkonnas inimestes avalikkuse arvamus, tekkis mingisugune pilt õhku ja seal on ka poed on kaupa täis. Tänavad on, ei ole auklikud, inimesed lastakse üle, tänavaautoga sõidetakse ja kõik on viisakad ja, ja kõik on maru hästi ja see on nagu selline selline hiline veel ütleme, minu vanuses põlvkonnas ja vanemates, kes, kes mäletasid või kes, kes adusid Põhjamaade reaalsust ainult läbi selle, Soome televisioon enemise lukuaugu ja see on ja see on noh, kuivõrd see on küllaltki suur elanikkonnale rühm, kes põhjamaid sellisel viisil endale ette kujutas siis on üsna loomulik sedasama, sedasama kujutlust on püütud ka hiljem nii-öelda valimisvankri ette rakendada. Muidugi veel laiemalt rääkidakse mad suunas Soome silla ehitamine, kõik see on juba Noor-Eesti aegadest ja, ja varasemadki Kalevipoja ja lönrooti seostest ja sellest olemas, aga kui nüüd rääkida tegelikust tegelikust ütleme sellest küsimusest, et kas Eesti on nagu põhjamaa ongi põhjamaa siis kui tähelepanelikult lugeda ka seda Reformierakonna valimis plakatid toonast uus põhjamaa et siis ongi nagu niimoodi nagu koolis õpetajad on modernism ja postmodernism nagu inimeste pärast pärast modernismi, et Eesti ongi selles mõttes uus põhjamaa, et Põhjamaad jäävad, kas nad on arestelt uut tüüpi põhjamaa. Sest sest, et Reformierakonna kodule sealt võib lugeda, et uus põhjamatt tähendab kolm asja. Et, et liigume kindlalt eesti poole, esiteks mille iseseisvus on igaveseks kaitstud. Teiseks, mis on sama jõukas kui ja kolmandaks, mille rahvaarv kasvab. See on definitsioon uue põhjamaa definitsioon, millest millest peaministripartei oma valimisratsu tegi ja saavutas väga hea tulemuse, järelikult kuskil inimeste laiades laias teadvuses on, töötab see põhjamaa metafoor väga hästi, teadmata ka seda konkreetset definitsioonist, kes viitsib ja ütleme, erakonna kodulehelt lugeda vaid lihtsalt see sõna iseenesest põhjamaa. Ma nagu Kungla, et me tahaksime sinna kuidagi jõuda. Aga, ja hoopis teine asi on see, mis tegelikult on, mis on tema tegelikult noh, pinged või mittepinged ja kus ta üldse praeguseks on. Praeguseks on jõudnud võrreldes ütleme, 25 aasta taguse minevikku, kui me sinna kõik nagu üks mees, tahtsime jõuda, nii et see on omaette küsimus, milline definitsiooni, mida sa praegu ette lugesid, siis mingis mõttes, see on ju lihtsalt Eesti nii-öelda mõningate eksistentsiaalsete suurimate hirmudega eitusvormid. Lihtsalt, eks me teame, et Eesti kahaneb rahvaarv ja see meile ei meeldi siis pannakse, selle tehnilised hoidsid, on kasvav rahvaarv. Me teame, et me oleme väga vaesed Euroopa liidus ja väga-väga head majandus nii-öelda selgelt prognoos ja ka ei ole, on selle eitus võetud. Ja siis kolmandaks meie iseseisvus on niisugune haprakette, see vene tont kogu aeg ikka siin hiilib ida idavärava taga ja noh, mis läheb Narva teemaga väga hästi kokku. Sellega lahutamatult seotud nii-öelda Narvaga viies kolonn, ka sellest on võetud eitus. Et Eesti on nii-öelda Eesti iseseisvus on igavene. Osalt on see muidugi nõnda, eks, eks selle peale, eks selle peale selle pealt inimeste sümpaatiat võikski võit loomulikult kõigi suuremate ohtude eitamise pealt, see on arusaadav. Aga teisest küljest on tähelepanuväärne on see, et nagu päris suuri päris suuri moodsa sõnaga narratiive siin puudutatud ei ole. Kui nüüd lugeda teksti laiemalt, siis tegelikult seda ütleme eesti rahvast või eestlasi või eestlust ei ole siin üldse puudutatud, selles mõttes, et kui need väga rangelt seda definitsiooni võtta, siis teiste rahvaarv kasvab, aga kuidas ta saab sellega, see on nagu teisejärguline, mis on sama jõukas kui Soome siin võib-olla käinud Soome muuda väga vaeseks on kase see punkt on ta edasi ja sellesama kuidas saaks seda vaadelda see, see nii-öelda noh nii-öelda eesmärkidele, mis ükskord, kui nad täituvad, siis võib-olla ei olnudki nii, ma ei taha seda väga palju, et jagada seda konkreetset definitsiooni. Aga kui need eesmärgid tõesti täidetud saavad ja siin on juba noh, tegelikult ka päriselt tõsisem lugu, et kui me tõesti kunagi peaksime sama jõukaks saama, oletame, et kui Soome ja see toimub selle arvelt, et Soome enam sugugi edasi arene, siis see vist ei ole päris see, mida sa nii-öelda algselt selle ideega mõeldud. Aga hakkasin hoopis mõtlema, et kui see vana Rootsi aja ihalus kõiges selles uue põhjamaa jutus ka läbi kõlab, et siis ei tundugi see nii juhuslik, et Reformierakonna värvid on sinine ja kollane. Kuidas see saab nii-öelda ajalooteadusesse, okei, Reformierakond reformierakonnaks Rootsi nagu mingis mõttes hea näide, et tõepoolest nagu tüüp põhjamaa sistan kangast on meil jah, kuldajastuga vana hea Rootsi aeg. Aga teiselt poolt minu arust suge Rootsis see tänapäeval nagu sügavalt ambivalentne, sest Rootsit võetakse ka musternäidis, eks nii-öelda sellest halvast sotsiaaldemokraat Lätist ja ma ei ütle, et siin nüüd sotsiaaldemokraatia halb, vaid halvas sotsiaaldemokraatiast halvast immigratsioonipoliitikast ja kõigest mingist nii-öelda lääneliku tolerantsiga liialdamisest. Noh, umbes sooneutraalsed, lasteaiad, hüperfeminismi, midagi sellist, et Rootsi on muutunud ka omamoodi kontsentraadiks sellest halvast, mis läänes on. Et kas ei ole nii, minu meelest on see muidugi nõnda, et selles mõttes selles mõttes on see lugu nii, et kui me hakkasime, asusime teele ütleme 88 9991. Et saada põhjamaaks vist sellest ajast on hästi muud Põhjamaad kui ka siin praegu näiteks olnud Rootsi arenenud väga tublisti edasi. Rootsi rahvastik, mis toona oli umbes kaheksa miljonit, on praegu peaaegu miljonit, et rahvastik on kõvasti tõusnud ja noh, need, eks seda, neid, neid asju, mida sa nimetasid amm on või, või võib kindlasti tõena võtta, et kahtlemata, et Rootsi on teistsugune, Põhjamaad on teistsugused, kui nad olid kaks viis aastat tagasi, kui teise stardipauk, kuhu me hakkasime tiiva piirid, läks, täht, kui me võisime hakata minema. Et selles mõttes praegu praegu tähendab seda, et saame samasugused samasuguseks nagu üks keskmine põhja maa ehk nagu Rootsi, see tähendab midagi hoopis midagi muud, kui see tähendab 25 aastat tagasi siis taheti saada, siis taheti sellist külaelu nagu Bullerby ees. Aga noh, praegune praegune külapuder seal hoopis teised inimesed, praegu praegu Tarmo ja niisugused eeslinnad ja, ja noh, see on nonii, on, et ja kui me tahame praegu saada, rootsiksisime vähema siis selliseks tahamegi saada ja see ongi, see ongi aus vastus, et kui me endiselt püüame põhja, voolasime, selliseks tahame saada, sa räägid, et sellest, et Põhjamaade 25 aastaga muutunud, aga mulle tundub, et Põhjamaade kuvand Eestis on ka, ütleme, viimase pooleteist aastaga nii-öelda pagulaskriisi algusest kõvasti verd regionaalselt. Ja seda ma usun küll, et see kuvand on muutunud, aga ma räägin endast muidugi ise ka muutunud. Aga noh, kui me räägime ikkagi, et me tahame saada põhjamaaks, siis me peame arvestama seda, et see, milleks me nüüd tahame saada. Et see noh, nagu võidujooks nagu Achilleus ja kilpkonnale järele võib-olla me jõuame, aga ma ei taha nüüd öelda, et põhjemad kilpkonnale, aga nojah, aga põhjamaadega ja Eesti ja ütleme üldse paatikana vahetaja suhetes on veel just see ka, et ega nad, et nemad on tegelikult ikkagi oma ristilippudega, see nii-öelda päris skandinaavia päris põhjale. Ja meie oma nii-öelda triipudega olemegi nende vaesed, vaesed sõbrad, kellele nad heal juhul annavad laua ääres mõnikord Põhja- ja Baltimaade nõukogus koha, et see on paratamatult selline selline suhtumine, et nemad teavad, et meie tahame nendesuguseks saada. Aga me ei ole küll keegi kuulnud temat, keegi põhjamaa ütleb, et nad tahaks olla nagu Paldid ei ole veel olnud, ei ole veel. Ta ei ole olnud meievahelistes suhetes on meri kui keegi veel tähelepanu. Aga ärme, sel juhul jah, on võib-olla mõni soome poliitik tõenäoliselt pigem nii-öelda siseturule oma kolleegide ärritamiseks toonud välja üksikuid aspekte, mis tema väitel on Eestis paremad kui mujal, et ei, ei ole küll rootslased oma enesekesksuses ja enesega rahulolus iialgi sellises olukorras olnud, et nad julgeksid öelda, et meie teeme midagi, õigemini Ma ütleksin siin isegi veel rohkem, et tegelikult on ju nii, et kui nüüd vaadata meie ametlikku poliitilist agendat, siis näitab eriti, mis puudutab julgeolekupolitseisse suhted NATOga. Siis tegelikult Baltimaad tahaksid, et kõik Põhjamaad oleksid nagu meie, et tegelikult me tahaksime, et põhjamaa Rootsi ja Soome ütleksid, et me tahame olla nagu Paldid. Aga nad praegu veel ei ütle jah, sellega isegi nõus olla ja seda eriti, mis puudutab pagulaspoliitikat, minu arust, mis on, oleme teadvuses kuidagi kõige kõige olulisem isegi või kõnetavam massi kõnetada, mis, mis on muidugi puhtalt kuvandi küsimus jälle, millel reaalsusega vähe pistmist, eks ju, et meil pagulasküsimust peetakse nii-öelda küsitluste järgi kõige olulisemaks probleemiks. Aga noh, mis teha, aga vot see selle sama narva juurde tulles, et minu meelest, kui me rääkisime siin sellest meie Balti riigid, tahaksime, et Põhjamaad, täpsemalt siis Soome ja Rootsi oleksid nagu meie siis minu meelest see moment toob Narva siia sisse, nimelt rootslased ei taha olla nagu meie nad ei taha kogu seda julge olla kui riski, mida me endast kujutame ja ma usun, et kui mõni rootslane üldse Narva NATOsse ja, ja kui mõni rootslane üldse narva peale mõtleb, siis tõenäoliselt pigem hirmuga, et see oli selline Rootsi kuningate hullumeelne plaan kinnitada kanda territooriumil, mis tähendas endaga ainult pahandust ja katastroof ja noh, ega seda ei saa ka päriselt nii. Ei võta see aeg oligi selline, siis oligi moesjate Käämise Peeter esimene tegeleb sama lugu, et kinnitas oma kanna mis on siiamaani väga tugevasti maas ka territooriumile, mis tõotas endale mitte ainult üle väitke pahandust, aga no lõpuks on see lõbuks, too plaan läks läbi ja tänu sõjaõnne. Nojah, aga vahet ei ole, mis need põhjused on, eks see on see, kus me praegu oleme ja tulles siis saate alguses tagasi. Siiski esitan veel selle küsimuse, et kuidas ma sinna, kui realistlik on meil sinna põhjamaade poole liikumine, kui samal ajal meil on kaasas niivõrd tugev sovjetlik taak, olgu see siis meie elanikkonna või meie vaimse pärandi näol. Ma arvan, et see on noh, ma tahaksin sellele vastata lauseeituse ja ma arvan, et see ei, ei kõiguta meie teed sugugi sugugi pigem pigem noh, siin mihkel nimetas enne seda ju Euroopa rändekriisi, mis eriti on Rootsit puudutanud. Et lõppude lõpuks samasugused nii-öelda vähemuskultuuride kultuuri kandjate kreemid, mis Rootsis hakkavad alles tekkima, on meil sellesama, mis Sa juhtisid tähelepanu üheksanda mai pidustustele. Et siin on tegelikult ju olemas, siin on üksteistsugune, teiste maailmavaade, saunakultuur ja teistsugused inimesed noh, nii-öelda mingis mõttes olemas. Et me ei saa seda pahaks panna, et inimesed omaenda omaenda väärtushinnanguid kalliks peavad võtavad ja üheksandal mail oma esivanemad isamaasõjas langenuid meeles peavad, et see nagu empaatia küsimus ja viimasel ajal isegi ütleme, põhiajakirjanduses on ilmunud juba üleskutsed, et kas me ei võiks üheksandaid maid vaadatagi sellise ütleme kuidas Olavi slaavi rahvuspühana resin, slaavi rahvuspühana võetav, kirjutas poolakad sellesse? Siin oligi, oligi jutt, vaid see see jutt, et kõik võiksid meenutada suures isamaasõjas langenud, aga see on, see on selline mõtteviis. Ma ei lähe vedamisele jagan, aga ma ütlen, et selline mõtteviis on murdnud sellised juba avaliku avaliku ruumi selgelt sisse. No iseenesest mõistetav aga selline küsimus, et noh, jälle ma nüüd pöördun sinu kui vanema ja palju vanema generatsiooni esindajad et kuivõrd vastuseis praegu Euroopa liidule nii-öelda sama struktuurne kui mitte öelda täiesti sama, mis oli kunagi Nõukogude liidu vastu, sest näiteks, kui võtame niisuguse kõige euroskeptilisem partei, mille populaarsus tõuseb mürinal EKRE, siis eks ju me teame, et on seal väga palju seal seda nii-öelda rahvaliidu kehandit, mis oli teadupärast selline kolhoosiesimeeste partei, noh, mingis mõttes et, et kui palju see sellest protestist, mis on praegu Euroopa liidu vastu Euroopa Liidu föderaliseerumise vastu on sama ütleme siis sama protest, mis oli kunagi Nõukogude liidu vastu, kohalik. Ma ei oska vastuse võlgu jääma, ma ei tea, kuivõrd sama aju sa seda või, või noh, ma isegi ei oska öelda, sest et see nagu fundamentaalne erinevus Minomanast Nõukogude Liidu ja praeguse olukorra vahel on selles, et et Nõukogude Liitu tõepoolest vähemalt Eestis ütleme sellise nii-öelda nõukogude liidu äärealadel ei sallinud keegi, see oli selgelt võõras võim kõikide jaoks. Aga praegu ja öelda, et mina arvan, et see on, see on põhiline, fundamentaalne erinevus, aga siin on palju huvitavam vaadata seal Euroopa liidu ja võitleme nõuded liidu ja praeguse Venemaa vahelist võrdlust. Kui nõudeid lagunema hakkas kaheksanda lõpul Gorbatšov Ovi pööraste reformide tagajärjel avalikustamine ja perestroika, mis tal olid, et siis et siis ta lagunes suuresti seetõttu, et vastuseis kremlile Leedu keskvõimule oli väga hõlmav. Aga praegu, kui need samasuguste meetoditega pigistatakse Vene Föderatsiooni, siis see ei pruugi samasugust tehti anda, sellepärast et see vastuseis kremlile Venemaal endas ei ole kindlasti mitte nii valdav nagu nõudlik, kuidas omal ajal oli nii, et kui nõukogude liitu said sellisel viisil ära pitsitada, ära kägistada ja nende pudenes laiali, siis unustada seda, et Putin on väga nii-öelda populaarne riigi valitseja tema toetus mitte ainult Venemaal, vaid ka Eesti venelaste eestivene kodanike hulgas, kes siin elavad, on väga suures. No pigem on seda huvitav vaadata Nõukogude Liidu ja Venemaa võrdust karvi aasta taguse hüppe, aga selle kinnitab seda hüpoteesi, et noh et kui Rootsi on kilpkonn ja Eesti Achilleus, siis Narva ongi meie Achilleuse kand. Nii pilti, seda kujundit need edasi edasi arendame. Mille vastu siin siin protestitakse, et siin vist oli seesama Ivanovi artikkel, kuidas eestlaseks sai, et siin siin ka kajastus, solvumused peetakse neid asukoha järgi nii-öelda ebalojaalsete eks reeturiteks potentsiaalsetele. Aga nüüd, kui sa ütled, et ka Eesti venelaste hulgas on Putin väga populaarne, no mis tõenäoliselt näitab nii-öelda valimistulemused kui valimistel samas on täiesti valimisjaoskondades vaid Venemaa valimiste puhul võeti kokku, siis on selge, et Ühtne Venemaa sai ja parema tulemuse Putini partei. Nii, nii ta on. Narva teemasid võib muidugi eraldi arutada veel, et Narva on Narva juttude jama kindlasti, aga teeme seda kohe, kuulame vahepeal muusikat ja selleks, et seda Narva teemat nii iseendale kui kuulajatele meelde tuletada, oleme valinud siis Artur Rinne esituses Raimond Valgre, Narva valsi. Ma ei ole veel loodud, on küll Tallina tornides. Meil Eesti linna siis ma ju laaduvad on. Tallina tornides Viljandi järve. No ma ju linnas Narva jõe ka mööda palju küll. Kas see on nagu, mida iialgi südamest saadan, noorus on siirad ja nohu ja alati ei peanahale ootuste pärast. Lage ja. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Mihkel Kunnus ning ajakirja akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. Saate alguses sai lubatud, et räägime Narvast Eestist ja Põhjamaade ideest, aga meie jutt kandus NATO ja Putini peale nagu ikka, eestlastel vist viimasena. Kuid kuulasime vahelduseks Artur Rinne esituses Narva valss ja see annab meile põhjuse jällegi ikkagi kuidagi katsuda Narva ka sellesse juttu integreerida. Ja kui rääkisime siin eesti püüdlustest põhjamaade poole ja Toomas ütles, et see, et meil võib ka selline sovjetlik taak nii meie hinges olla kui ka paljude meiega samal maal elavate kodanike südames, siis kindlasti ei takista meid liikumast. Aga minu meelest see ongi huvitav, et saame Eesti puhul ju lausa geograafilise täpsusega rääkida sellest, et kuidas mingi osa meist asub kui läänes ja mingi osa on idas ja ilmselt on Narva selle ida kvintessents niigi afilises kui vaimses mõttes. Tõsi, sedasama tänase sirbi tagakaanel kirjutab Ivo Posti artikli pealkirjaga sisse sõitnud spetsialisti märkamisi, kus ta räägib. Narval on selline identiteet, lavakas tahabki olla ainult narvakas, ta ei ole ei eestlane ega venelane. Aga aga ikkagi, mulle tundub, et meil on ju selline jaotus siin, et et mingit Meie idaalad kuuluvad ka vaimselt kuskile kaugele itta ja, ja seda, et eesti oma identiteedil sugugi ei ole nii põhjamaine, kui meile endale meeldiks mõelda, näitab ka üks uurimus, üks tabel, millega Mihkel on varemgi siin saates vehkinud. Jah, see on seesama ingli Harti, Welczeli tabel, mida jah, tõepoolest märg läänemets, kes käis siin saates, siis me näitasime seda, et selle saab igaüks ka välja guugeldada. Et selle järgi siis Eesti on tõepoolest nagu Tügamisi, nad on öelnud, et ta on aus balti aasia riik. Et meile on kõigele Väärtusliku väärtuste poolest kõige lähemal Hiina ja Taiwan, siis tuleb siin Läti ja Leedu põhja või tähendab Lõuna-Korea veel suht lähedal ja varsti tuleb ka valge. Aga Rootsi on tõepoolest meie väärtustelt nii-öelda, mis seal siis mõõdetud väärtused, tegelikud väärtused, mida inimesed tunnevad üks kõige kaugemaid. Ja samamoodi on väga kaugel veel näiteks Qatar Kolumbia ja Kanada Taaniga võib-olla et need on ühed kõige kaugemad maad meist, et kui räägime, mis me tegelikult oleme, siis meie väärtused on hoopis teistsugused, kus domineerib isenesest ilmalikkuse ratsionaalsus ja eelkõige mis väärtused. Vastan täna, ellujäämisväärtused on vastandatud siis nii-öelda need enese väljenduslikud väärtused, mis Rootsis näiteks on jälle väga kõrged kus tegeletakse siis jah, tõepoolest niisugused noh, ma ei tea, see seksuaalne enesemääratlemine oma identiteedi otsimise, noh, umbes sihukesed mängud on kuidagi üli üliolulised, et need on nagu Eestis neile vaadatakse Tügamisi ja kui ma seda kaarti vaata, siis mul alati tuleb meelde näiteks mõtlen oma vanavanemate peale siis tõepoolest siukesed moodsad, kraatlikud väärtused, need võib-olla tekitavad neil muljet, kui sedagi, et nad vist isegi ei viitsi mõelda siukest asja, et see tundub nagu nii tobe ja lapsik. Et see, kui see, milline on pilt neid pilke eestlase pilk Rootsile näiteks. Nojaa, aga see on ju loogiline, kui elu on hea, siis sul on aega mõelda sellele, kes sa oled ja äkki, et äkki võiks katsuda teistsugune olla ja kui elu on halb, siis sa lihtsalt katsud kuskilt kartuli saada. Nojah, eks see sõltub ka sellest, kelle hulgas see küsitlus on tehtud ka kõigi Eesti elanike hulgas, siis saame ühesuguse tulemuse. Sest ma arvan, et kui see on õige, mis me enne rääkisime, et siin on üks nii-öelda vene vene segmente Eestis, kes mõtleb hoopis teistmoodi, nagu siin enne jutust välja tuli, mis kahtlemata ei ole tõsised, eks ole. Eestlaste seas on väga isemoodi erinevaid mõttesuundi, nii on, nii, on ja venelaste seas, aga mis nüüd, kui tulla tagasi Narva juurde, on tõepoolest ilmselt õige või seda võib igaüks oma kogemusest teada. Laval asjad on tõesti eritõug. Eestis nad ei pea ennast, ei õigeteks venelasteks õigeteks eestlasteks, ongi narvalased närvitsjana ja nemad ja see, et nad sõidavad nagu Katri Raik vastasel olekese vaatajat, narvalased sõidavad Narvast ära, siis on nad juba juba üksikjumala poole, nad sõidavad, on igal juhul välis ja ma arvan, et sa tahad, Peterburis on üks, üks reaalsus selline meil halvasti, kui nad sõidavad lääne poole Eestisse kus nad sisenesid, nad jäävadki tohutu sellise hüppe, et selles mõttes ma tahaksin rõhutada seda selgelt, et Ida-Virumaa mida Eesti tavateadvuses paigutatakse ühte patta, on täielikult täienev. Suurem erinevus Ida-Virumaa ja Narva ütleme venelase vahel on isegi suurem kui Tallinna ja Ida-Virumaa omavahel, ma arvan, sest tavaliselt on täiesti omaette omaette punt. Selle vihje, see tänane sirp ja konkreetselt Ivo Posti lugu näiteks jah, ja kusjuures siin oli mitu väga huvitavat asja, oli veel see, et kui paljud on muutunud põlvkondadele. Ma arvan, et ma ei leidnud praegu seda lugu üles, kui siin öeldi, et Narva nõukogude ajal oli noorte linn linn nagu ööklubi. Ja praegu on ta väga-väga vanade linn. Eelkõige ja rahvuslane langeb ja siin, et isegi surnuaedades tuleb umbes puud, et need on tõesti nagu vanad inimesed, kes sinna on jäänud. Surrakse paljude vanainimeste linn. Ja kui ma panin seda laulu tähele, mis meil oli see Narva valss, siis selle viimased sõnad olid, et kui võimalik, võta naine Narvast ja asi on ka selles, et seda tehakse. Ja seal on ka sooline disproportsioon on paigast ära, et mul tuleb meelde minust Kaarel Tarand sellest kirjutanud, et tõepoolest Venelanna Nad abielluvad Eesti meistriga küll Narvast tuleb nii-öelda tõepoolest naisi eesti meestele, aga vastupidi nii-öelda, et vastupidi, liikumist ei ole, et sealt on see sooline emigreerumine. Noh, kuivõrd saame öelda Narvast Kesk-Eestisse tulek on immigreerumine. Et see on ka soolise disproportsiooniga. Ja, ja tõepoolest siis see ajaline määratlus, et ta muutunud vanade inimeste linnaks nüüdseks. Ei no muidugi tehakse tehase kutsutakse töölisi, sinna on üks põlvkond pärast põlvkond aastate aastakümnete pärast muutub vanaks, et see on siis on loomulik rahvastikuprotsess ja selle üle ei ole nagu siin ei ole midagi erilist ja samasuguseid tööstuslinn on maailm täis. Aga ma tahaksin Narvast vaadata nagu teise teise pilguga, mitte sellise, ütleme hapu hapupilguga vaid Narva on tõepoolest nagu siin ja mitut puhku lehes kirjutatud ja see on tõesti nii, et Narva on tohutu tohutu potentsiaal, valige linn, aga tihtipeale jääb see jutt sinna pidama, et on tohutu potentsiaaliga linn. Ja selles oli midagi, midagi järgne sellest. Et ma vihjasin sellele uue arhitektile, kellest siin on, kellega see on pikk jutt selles lehes sees. Et tegelikult see potentsiaal võib hakata siiski mingisuguseid vilju need lähematel aastatel tooma. Näiteks Eesti suuruselt kolmas linn ja minu arust me peaksimegi Eesti sellises avalikus teadvuses seda aktiivset teadvust teadvustama. Et see on ongi niimoodi, et on, et meil on Tallinn, Tartu, Narva ja alles siis tuleb Pärnu või midagi muud, aga aga siis tavateadvusesse ei kippunud olema. Siin me peaksime iseennast korrigeerima, sest et eks, eks Narvas ja potentsiaalikas ja see võimalus, kuhu ta võiks areneda, see, miks miks on Narva suur potentsiaal on sellepärast et, et kui noh, kui tuua näide füüsikast, et potentsiaalne energiakivil, siis, kui ta on maapinnast kõrgel ja potentsiaalne energia linnal on suur siis, kui ta on need arhitektuuriliselt lahendamata. Et saab Narva palge, saab muuta selliseks selliseks nagu vaja või nagu me tahame või nagu tahavad narvalased või nagu just nimetatud. Et see potentsiaal on seal tohutu ja, ja need need vaidlused, mis käivad moodi linna üles ehitada, et kuivõrd palju peaks võtma malli sellest oksast kulda, Narvast või kui palju peaks võtma oma nii-öelda eeskujuks moodsad, päris moodsad asjad või päris pöörased ideed ja veel millegi vanemad sinna noh, mis linnusi käes, kus muuseum asub, on ju vanem, et kuivõrd palju sobib uus moderne arhitektuurse linnuse õuele kui soovitav vanasse linna ja nii edasi. Et need küsimused on kõik veel lahti ja kuni nädal lahti ongi Narva potentsiaal tohutu ja seda ja, ja seda õigesti ära kasutada, see on, ma arvan meie Meie kõigi ühine ülesanne siin ja soovime tuult tiibadesse. See, kes on selleks volitatud volitatud seatud. Aga ühe nii-öelda konkreetse näite võiks ju ka juba tuua, et tegelikult ütleme kõige lihtsam, veidi selgem, selline keskidee, mis Narvas, linnavalitsuses ja linnas viimase 10 aasta jooksul on olnud see, et uue elu tagasi kesklinna vanalinna piirkond, mis on tegelikult üsna väike. Et seal seal ei olnud ju vahepeal muud kui ainult üksikud russoelamud ja seal raekoda, mis sinna püsti jäeti seal raekoda siis ka peaaegu tühjalt. Ja tänu nii-öelda pehmest ja kõvast läbi tulekule suhteliselt Tartu ülikool ja tema oma kolledži sinna lõpuks rajada. Ja minu meelest see näide Se kolledži ehitamise näide on mitmes mitmeski mõttes märgiline. Ühest küljest on ta märgiline Narva jaoks, et on võimalik mingitki määrast serva pidi elu tagasi hakata tooma vanalinna. Teisest küljest on märgiline ka nende jaoks, kes tahaksid But ja moodsat ja kaasaegsed arhitektuuri mis tõesti selle kollase hoonenäolisena tekkis. Ja mitte ainult arhitektuuri, vaid suhtluskultuuriinimeste olemas seal. Ja kolmandaks Hondaga näide nendele, kes taotlevad Narvasse barokset muljet, sest tegelikult see arhitektuur, mis on tipptasemel tänapäevalgi tuul toob selle mulje ometi kui, kui barokselt nii-öelda taastatud taastatud linnaruumist, mis, noh ja, ja kokkuvõttes on see praegune kolledžihoone, mis on selle börsihoone vundamendi või keldrite kõrvale ehitatud siis pöördasse kraadiga. Tegelikult ainult sobib ta lõpuks oma toodab samas baroksed Rõngu kaasaegsed arhitektuuri ja lõpuks avab raekojale vaates kuseks taastanud pärsioon, samale kohale läheks poolaegade kinni, oli alla ehitada, nii et nii et kui samas vaimus suudetaks need kokkulepped Narvas ja edasi minna siis tuleb meil andsin rõõmu tunda. Okei, see on nüüd raudvara. Aga mis puudutab siis nii-öelda tarkvara, et kas me peaksime sihiks võtma selle, et kunagi saab täiesti vabalt eesti keeles pool suheldud Narvas? Kusjuures eks saab ju praegu ka siin singi lehes on juttu, kuidas apteeke seal poes on, tegelikult on see võimalik ja tegelikult tegelikult võimalik, aga me ei pea taotlema seda, et kõik narvalased, kes on emakeele poolest venelast omavahel kodus, hakkasid eesti keelt rääkiv selleks päris tobe, et selge see, et inimesed kannavad oma kultuuri oma juur ja nad vestlevad, teevad nii, aga, aga ja ütleme, selline Eesti olemasolu Narvas on, on ikka viimase, ütleme praeguse Eesti aja jooksul tunduvalt paranenud, nii et seda ei saa öelda, et nüüd ei saa eesti keelega hakkama. Ei teagi, kas see on ka kõige olulisem küsimus absurdsete näidetena, mul tuleb meelde, et ühes Lääne-Ukraina linnas keelustati avalikult vene keele rääkimine, kuulutati avaliku korra rikkumiseks. See on väga veider, tähendab, ma mõtlen niimoodi hästi, inimlik hästi inimese seisukohalt, eks ju. Et noh mulle nagu väga meeldib see, et ma saan igal pool rääkida oma emakeeles, just sellest ma saan rääkida samas keeles, millest kodus räägin. Õdus Mulle näiteks, isegi Tallinna tänavad tunduvad selles mõttes natuke vanalinna. Nad tunduvad siuksed ebamugavad, et need enam enamik inimesi, kes seal mulle vastu jalutavad, nad räägivad võõras keeles. Aga nad rääkisid omavahel eesti keeles, kui nad tulevad ja eksju kaheks tunniks. On täiesti aru, ma heida neile kuidagi ette, turistid on väga-väga head kasulikud putukad, umbes nagu sipelgad. Ja see on väga tore, et nad seal on, aga ma ütlen lihtsalt, et see kodutunne on üsna tähtis. Ja tegelikult, kui me tahame Narvat niimoodi, et me saaksime Narvas igal pool eesti keeles suhelda, et et sellest kohalikus nii-öelda täiesti rohujuure tasandilt vaadates, see on mingi ütleks nagu väline survestamine või isegi seal on täiesti invasiooni mõõde, ütleks minu meelest, sa räägid praegu väga mitmest asjast ja neist kõigist valesti mesilast. Esiteks, millal sa viimati Narvas käisid, mina ei mäleta, millal ma käisin. Ma arvan, et kumbki meist seal väga tihti ei käi, seega, kelle kodutundest me räägime? Me ilmselt hilja enne sai tõdetud, et nad on nagu väga oma identiteediga. Inimesed omavahel vene keelt räägivad, tunnevad ennast, et see on nende linn ja nende identiteet. Meil on selles küll mingisugust probleemi, vastupidi, see on hea, see kuulub sellesama potentsiaali hulka, millest enne juttu oli. Nii et ma arvan, et see ei ole kindlasti mitte selline esmajärjekorra probleem ja muidugi ma olen täiesti nõus, et, et aga õige jutt, see, sa võtad raudvara, oletame, Oudova saab korda, oletame, et sellise nii-öelda hea õhustikuga arhitektuuri sinna lisandub, et suudetakse taastada omaaegne tänava park, et suudetakse Stockholmi naljakal ühte tänava pikendust teha ja ja kõik seeniorid vala tuleb, annaks jumal, et see nii läheks, oleks tohutult hea. Aga tõesti oluline. On see nii-öelda vaimu vaimuelu ja siin on, see ongi selle vanalinna elu tagasitoomise keskne mõte. Ei ole ju? Ei ole mitte ainult majade ehitamine, vaid just nimelt see, et inimestel oleks midagi teha. Et kui sina nüüd koles tehtud, harjuksid seal käimaäärses kohvikus käime ka need, kes koletisega otsese jaotadele, kui sina rajataksina Rüütli tänava pikenduse rajataks linnaraamatukogu uus hoone. Uut tegevust, linna, uusi inimesi, kes, kes seal teeks, kui, kui tuleks avalikku ruumi, avalikku ruumi, vääristatud paigalt sellest Helsingi tänavu Stockholmi väljakanaalsem raekoja taha tagumisel küljel, kuis raekoja plats korda tähtsaks, kui seal seal saaks olema, minu meelest ma ei tea, see kaalumaja markeeritakse, võikski mida muud. Et kui need, et, et tuua linna tagasi ja nii-öelda elutegevus ja meelelahutus ja üks suurepärane näide ja ma ei tahaks, et siin jääb mainimata saates on ikkagi see vaba lavategevus. Et täiesti noh, minu meelest sellisest nii-öelda ma ei tea, mis missioonitundest on inimesed, kes Tallinnas on suutnud käima panna sellise teatriprojekti, kus esietendusasutuse, kus saab nii-öelda klassikalisemad, kui uudsemat etenduskunsti viljeleda siis sama asja teha ka Narvas. See on just nimelt see mõtteviis, millest puudust tundsin, et see on täiesti normaalne, et meil on, Eestis on Tallinn-Tartu ja kolmas linn, Narva kui ma ei lähe Tartusse vabahaavaga, ma lähen sinna Narva tegema lava, see on, see on kiiduväärt. Kui need vabalava suudab oma oma lava tõesti seal üles ehitada ja see käima panna, et siis tekib ka nendel inimestel Narvas elavad, tekib võimalus üldse saada sellist laadi meelelahutust, praegu nad peavad piirduma ainult läbitilkuva laega, seal Ilmarise nukuteatris ei ole, tekib tõesti võimalus saada kutsuda kvaliteetsed esinejaid nii hästi Eesti poolt, aga tegelikult Peterburi poolt, mis võib-olla publikule veelgi huvitavam, et, et siis tekib see võimalus, inimestel tekib, tekib see tarkvara vaimuvara sinna, selle selline mina näen, et siin on täpselt sama suur potentsiaal, nagu me enne rääkisime, et kui ei ole ehitisi, on linna suur potentsiaal aku, seal ei ole kultuuris aktiivseid Sander kultuurielul tohutu potentsiaal ja sellest potentsiaali ma näen, et hakkab tekkima no näiteks kas või selle vaba lava tegevuse Narva Narvas käivitamise kaudu. Siin on palju Guysid, aga meie aeg hakkab otsa saama, et minu meelest on siiski tore lõpetada, vaatamata sellele, et siin palju Guysid on sellise optimistlikuma noodiga. Aga ma enne mihkliga saate lõppu muusikat valides mõtlesime siiski veel korraks kuulajatele meelde tuletada, et ei ole seal Skandinaavias ka kõik nii hea. Jah, ja mul tuli kohe meelde üks Maarja Vaino artikkel, mille pealkiri oli süütud muretud mängud Kölnis. Ja kus ta siis lõpetab selle sellise lõiguga, et kui ma vaatan mitte ainult meie valitsust, vaid ennekõike neid, kelle otsese, kellest otseselt sõltub Euroopa käekäik, sealhulgas pisut svipsis Juncker veidi teisi kangastub mulle 990.-te aastate keskpaigast käiatud õnnis heaolu, hümni aina Paabi keel, hinna Paabi World, Lifis plastic it's fantastik ja sellepärast me võtsimegi selle Põhjamaade või uus Põhjamaade nii-öelda tunnusmeloodia, siis saate saate lõpus täpselt nii nimelt saadet teadsis lõpetama Taani Norra bändi akva hitte maikuus 1997 barbi Köl, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Mihkel Kunnus, ajakirja akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ja vasar on taas eetris kahe nädala pärast, sest järgmisel nädalal lõbustab kuulajaid peaminister ja võib-olla räägib siiski uuest põhjamaast kuulmiseni.