Valgus tuleb idas. Martti Kalda tutvustab idamaade kirjanduse tähtteoseid. Tänase saate teemaks on Vana-Egiptuse kirjandus. Räägime siis kirjandusest, mis seal loodud ajavahemikul neljas kuni esimene aastatuhat enne Kristust. Ja selle kirjanduse tõlkijad egiptuse kirjanduse puhul ainsana eesti keelde tekste ümber pannud, nüüd juba meie seast lahkunud. Kunud Sergei Stadnikov. Nüüd idamaisele kirjandusele, eriti, mis puudutab vana Lähis-Ida sinna, kuhu kuuluvad Mesopotaamia, Egiptus on üks tänuväärne raamat välja antud aastal 2005 siis Amar Annuse poolt koostatud muinasaja kirjanduse antoloogia mis sisaldab tõlkeid Sumeri-Akkadi, Egiptuse ja ka teistest keeltest. Ja kuivõrd täna on meie saate keskmes Vana-Egiptuse kirjandus, siis tahaksingi selle pühendada tegelikult minu arvates liiga vara meie seast lahkunud Sergei Stadnikov, kellest eelmine aasta sai siis Egiptuse vaaraode kaaslane seal teispoolsuses, kes oli Ukraina päritolu, Vene kodanik, aga täiesti eesti mees selles mõttes, et sündinud Pärnus ja koolis käinud Pirital, lõpetanud Tartus ajaloo ja kõik need vanaegiptuse kirjandusteosed, mis eesti keeles on olemas, on tõlgitud Sergei enda poolt nende seas enamus neist on ilmunud siis selles samas muinasaja kirjanduse antoloogias selliste pisikeste lühikeste sisse juhatustega aga ilmunud ka eraldi näiteks muinasjutt mere hädalisest ja sinu lugu on siis varem ilmunud Loomingus Sinuhe lugu isegi järjeloona. Ja viimastel aegadel siis Tallinna Ülikooli kirjastuse poolt välja antud kaks niinimetatud tarkuskirjanduse teost üksis Tahotepi elutarkus ja teine siis aven het, esimese õpetus oma pojale sellussertile. Mõlemad sellised suhteliselt lühikesed tekstid, aga väga põhjalikult kommenteeritud Sergei Stadnikov poolt. Kui me räägime nii vanast kirjandusest kui Vana-Egiptuse kirjandus, mis loodud seal 4000 aastat enne Kristust ja sealtmaalt meie poole siis me peame natukene sellest taustast ka kõnelema. Tegu on siis maailmavaated kõige vanema kirjandusega, sõltuvalt sellest, millisest perioodist see tekst on pärit ja nii nagu ilmselt enamus teab, on siis kirjutatud kas siis hieroglüüfides või siis ka iraatilises kirjas, mis on siis hieroglüüfid, lihtsustatud vorm. Algselt raiuti vale egiptuse tekste kivisse, valdavalt on need siis seotud erinevate templitega ja hauamonumentide kapp. Aga hiljem kirjutati ka papüürus taimest valmistatud paberile. Kuigi muidugi on leitud ka keraamikale puidule näiteks elevandiluule kraabitud tekste. Ja kui papüüruse üle kirjutati, siis ikka pilliroost sulega ja punase ookria Lõe seguga. Ja seetõttu on meieni säilinud ikkagi nii kaugest ajast tekstid, mis olid ajatud, mida pidevalt ümber kirjutati ja mis inimeste seas populaarsemad olid. Huvitav on see, et enamus sellest vanaegiptuse kuulsatest kirjandusteostest, millest mõnest ka täna juttu teeme, on loodud siis niinimetatud Egiptuse keskmise riigi ajal. Keskmine riik eksisteeris siis 21. sajandi keskpaigast enne Kristust kuni seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani enne Kristust pealinnaks oli Teeba ja ka selline ilmselt vähetuntud koht nagu Ellist. Ja algab selle keskmise riigi selline võimsus ja esiletõus siis 20. sajandi alguses, kui võimul on siis Amen het esimene eelmise dünastia väejuht, kes võimu haarab. Ja huvitaval kombel on siis just nimelt sellel ajal loodud väga palju niinimetatud didaktiliselt kirjandust mis oli ka Sergei staadikovi eriliseks huviks. Et nii Tahotepi elutarkus kui Amen het esimese õpetas oma pojale sellussertile paigutuvad siis sinna aega üks neist isegi lausa omistatud sellele samale kuulsale vaaraole. Ja teine siis visiirile, kelle nimi on Tahotep. Ja vaatakski siis esimesena seda taotleppi elutarkust, mis inimestele sellise äsjase ilmumise tõttu Tallinna Ülikooli kirjastuse poolt aastal 2011 on ilmselt väga hästi ka kättesaadav omistatud, nagu ma ütlesin, siis vesiirile, kes elas seal 2400 aastat enne Kristust, kas konkreetsel CV siir on pigem arvatakse, et tegu oli sellise müütilise targa esivanemaga, kellele see teos nii-öelda omistati ja, ja pigem siis loodi, nagu ma juba ütlesin, Egiptuse keskmise riigi aegadel kuulub siis tarkuskirjanduse hulka üldse tarkus, kirjandusest on vala egiptuse kirjeldusest säilinud 17 teksti ja need on sellised lühikesed ütlused, vanasõnalaadsed, õpetused, mis olid kooliõpetuse osa, mida raiutiga templite ja hauakambrite seintele ja mida siis hiljem säilisid ka papüüruse ümberkirjutatuna. Tahate elutarkuse, papüürus leiti või, või tuli välja 19. sajandi esimesel poolel aastal 1843, kui siis Luxury lähedalt osteti papüürus homomoodi suveniirina eurooplaste poolt ja sattus siis sellise prantslase nagu ahilles pris ta wellness omandusse ja tuntud ka siis just nimelt prisse käsikirjana ja tänasest säilitatakse teda Pariisi rahvusraamatukogus. Hiljem on sellesama teksti teisi variante veel leitud, aga need on kõik siis fragmentaalsed. Ja selles tekstis suhteliselt lühikeses ülistab siis kes iganes selle teksti kirjutaja ka ei ole sellist tagasihoidlikkust ja, ja mõõdutunnet õiglust, ausust, suuremeelsust ja võtab sõna, kadeduse, ahnuse, laimu ja muu säärase vastu. Ja suunatud on see siis eelkõige ikkagi vaarao ametnikele sellistele veidi ülematele, kelle, kelle alluvuses on teisi inimesi, et nad kohtleksid neid heatahtlikult, ent samas saaksid hästi läbi ka oma ülematega. Kui sa künnad, siis selleks, et midagi kasvaks põllul ja annab jumal seda sulle palju kätte. Ära ava suud oma naabrite vastu. Suur on vaike ja põhjustatav aukartus. Kui lihtne mees rikastub, siis ta röögib krokodilli kombel kohtuõuel. Ära ole üleolev, lastetu suhtes ära praali ega mõnita. Kannatab isa ja mõni sünnitanud ema on teisest rahulolevam. Üksik on jumala loodud inimene ja üks suguvõsa järgneb talle. Kui soovid, et sinu juhatus oleks hea siis hoidu igasugusest kurjusest. Võitle ahnusega. See on valuline ja lootusetu haigus, mida ei saa välja ravida. Ta ajab tülli isad ja emad ning ema vennad. Ta lahutab naise mehest. See on kõige halva peidik kogu taunimisväärse kott. Painuta oma selga oma ülemuse ees oma kuningakoja ülevaataja ees. Sinu majapidamine kestab veel kaua, tema varal sinu tasu on vastav. Taunimisväärne on see, kes hakkab oma ülemale vastu. Kuule, helde, kuni elad, sest aidast läinu ei pöördu enam sinna tagasi. Jaotatav leib on see, mida ahnitsetakse. Tühja kõhuga mees on süüdistaja. Ilma jäetuses tekib vihkamine. Ära lase tal tulla endale lähemale. Lahke mees jätab endast maha hea mälestuse pärast oma ametiaastaid. Lisaks elutarkusele, mis väga populaarne žanr oli, olid väga populaarsed ka muinaslood ja muinaslugusid on Sergei Stadnikov tõlkinud eesti keelde lausa kaks tükki. Ühe puhul isegi tõrgub minu keel ütlemast, et see on muinasjutt, see on siis kuulus Sinuhe lugu. Tegu on Vana-Egiptuse kirjanduse tõenäoliselt kõige kuulsama võib-olla ka kõige Parema teosega. Üllataval võib-olla lugejaile see, et Sinuhe lugu on, on suhteliselt lühikene on ta välja antud nii eraldi raamatuna eesti keeles kui ilmunud Loomingus, järjeloole ja selles samas muinasaja kirjanduse antoloogias. Palju häid sõnu on Sinuhe loo kohta öeldud, öeldud, et tegu on maailma esimese romaaniga. Romaani mõõtu kahjuks see lugu välja ei anna, aga kindlasti selle põhjal saab suurepärase romaani. See lugu mehest, kes kuuleb juhuslikult vaarao surmast mille põhjuseks on vandenõu. Ja kuivõrd ta ise on vaarao laste teenistuses, siis, kartes järgnevat võimuvõitlust, põgeneb ta Egiptusest Kaalenisse, tänapäeva Iisraeli-Palestiina aladele ja seal kodust eemal töötab ennast üles. Ent ometigi on selles sinu Hughes selline igatsus selle Egiptuse kui tema arvates maailmakeskme järgi oma kultuuri järgi ja loomulikult ka üks selline huvitav asi, mis Sinuhe loos avaldub. Teatud selline surmale orienteeritud elamine, mis egiptuse kultuuris oli, oli tavaline. Võiks isegi öelda, et surma ja surmaga seotud riituste obsessioon inimene tahab, et ta maetaks Egiptuse kommete kohaselt võimalikult hästi etava keha Balzaleeritaks sest lootus sellest surmajärgsest eksistentsist on temas endiselt olemas. Nii et mõnes mõttes võib öelda, et Sinuhe lugu on psühholoogiline jutustus võib-olla isegi lugu inimese tahtevabadusest ja samas ka saatuse ettemääratus, sest sest elu lõpul jõuab Sinuhe siiski tagasi Egiptusesse. Näib, et need asjad olid ka need, mis selle Sinuhe loo juba vanal ajal populaarseks tegid, sellepärast et säilinud on kümneid käsikirju. Kõige vanem on siis aastast umbes sealt 1800 aastat enne Kristust aga paigutatud on ta endiselt sellesse keskmise riigi aega. Ja isegi ei ole öeldud, et tegu on egiptuse seiks piiriga. Kas nüüd päris nii kaugele tasub mõelda, aga kindlasti väga olulise teosega. Ja ei saa jätta mainimata, et Sinuhe lugu on inspireerinud ka teisi. Et ilmselt enamusele, kui ma ütlesin Sinuhe tuli meelde hoopiski miga valdari romaal kuulsa soome kirjaniku romaan, mis ammutab ainest sellest Sinuhe loost. Sinuhe, egiptlane ilmus aastal 1945 oli ja ilmselt on tänaseni üks paremaid soome keeles kirjutatud romaane aastal 2008, igatahes soomlased valisid selle oma parimaks romaaniks tõlgitud 40-sse keelde. Ja ainus selline originaalne soome kirjandusteos, millest on tehtud ka Hollywoodi film. Ja seda siis pelgalt üheksa aastat pärast teose ilmumist. Tõsi küll, tuleb öelda miga valdari Sinuhe ja selle põhjal vändatud film. Chibsion ei ole kuidagi seotud selle algse Sinuhe looga. Ta on küll sarnased, aga hoopiski teises Egiptuse ajaloohetke Allad siis paigutatud ja eesti keelde ka tõlgitud ja ilmunud korduvalt viimati Tallinnas aastal 1991. Aga kui hakata lugeva viga valdarit, siis kindlasti lugege ennem Sergei Stadnikov Vi tõlkes seda algset egiptuse lugu ja siis otsustage, kui palju valdari on sellest loost laenanud ja kui palju ta on ise kirjutanud. Asu teele, Egiptusesse. Sa näed uuesti kuningakoda, kus sa kord oled üles kasvanud. Suudlen maad suurte kaksikväravate ees. Ühine tõukondlastega. Praegu oled sa saanud vanaks. Oled kaotanud oma mehe rammu. Mõtled oma matmispäevale äraminekust lahkunute väärikuse juurde. Sulle määratakse ööse feti õliga ja matmist sidemetega jumalanna täiti käest. Sulle korraldatakse rongkäiku matmispäeval. Saad kuldse muumia Sarga lasuriidist päitsiga. Taevas on sinu kohal, kui sind pannakse lavatsile, härjad veavad sind ja lauljad laulavad sinu ees, kui sinu hauakambri sissekäigu ees esitatakse muu tantsu. Sulle loetletakse ohvriannetuste hulk. Tapetakse sulle ohvriloomi sinu ohvrikivide juures. Hauakambri sambad tehakse valgest kivist ümberringi kuninga laste hauakambrid. Sai suremite võõrsil. Aasialased ei saa sind hauda. Syndei mässita lambanahka, kui ehitatakse sinu hauda. Sa oled kauaaegse olnud maa peal. Mõtle oma surnukehale ja tule tagasi. Tulin vastuvõtusaalist välja ja kuninga lapsed ulatasid mulle käed. Me läksime suurte kaksikväravate poole. Mind majutati ühe kuningapoja juurde. Tore oli seal tema juures. Jahe kümblustuba oli seal ja horisondi kujutis tema juures oli väärtasju valgest majast kuninglikust lõuendist riideid. Nürri, kuninga ja õhukondlaste parimat õli, mida ta armastas, oli igas toas. Iga teener täitis oma kohust. Ma heitsin aastad oma turjalt. Mul aeti habet, mu juukseid, kammiti. Raskus anti tagasi kõrbele, riided liiva elanikele. Mind riietati parimasse linasest rüüsse ja võiti suurepärase õliga. Magasin voodis. Ma jätsin liivaluited neile, kes seal rändavad ja õli neile, kes end sellega hõõruvad. Mulle anti maja koos aiaga, mis oli kuulunud ühele ülikule. Hulk meistreid korrastas seda. Iga puu istutati ümber. Mulle toodi kuningakojast süüa kolm, neli korda päevas, rääkimata sellest, mida andsid mulle kuninga lapsed. Silma pilgukski ei lakanud. Hool. Mulle ehitati kivipüramiid teiste püramiidide keskele. Püramiidi ehitavate Kiviraidurite ülem ise mõõtis maa selle jaoks kunstnike ülem maalis sellest kujurite ülem, raius selles. Töömeeste ülem, kes töötasid metropolis, vaatas tema järele. Kõik esemed, mis hauakambrisse asetatakse, olid kohal. Mulle määrati matusepreestrid, mulle eraldati surnumaatükk. Põllud olid seal niisugused nagu kõige kõrgemal lülikul. Minu kuju kaeti kullaga, tema põll aga valge kullaga. Ei ole olnud ühtki lihtmeest, kellele seda kõike oleks tehtud. Ma olin kuninga soosingus kuni surmapäevani. Märkate, kuidas egiptlased igatsesid tagasi Egiptusesse ja soovisid just nimelt vanaduses ja surres olla Egiptuses ja saada koheldud egiptuse kombe kohaselt. Põhjus väga lihtne egiptlased arvasid, et see ongi maailma kese, see ongi kõige parem paik, kus olla. Ja vaadake, milline ihalus on siis Egiptuse moodi maetud saada. Et oleks hauakamber, et ei oleks lihtsalt lambanahka mähitud matused. Et mõeldi väga hoolega järgi, mis sinu kehast ja sellega seoses ka sinu hingest pärast surma saab. Muinaslugude hulka kuulub veel üks huvitav tekst, mille Sergei Stadnikov ära tõlkinud on. On ta siis sees nii selles muinasaja kirjanduse antoloogias kui juba aastal 1983 ilmunud maikuises loomingus. See on siis muinasjutt mere hädalisest. Selle käsikirja leidis Peterburist tohutu papüüruserullide hulgast Vladimir kolesnitsev aastal 1881. Ja seda peetakse üheks esimeseks kunstmuinasjutuks. Räägib siis loo mehest, kes satub laevale laeb, läheb tormiga põhja kõik laeval olevad isikud hukkuvad, aga see mees satub mere hädalisena üksikule saarele. Ja seal üksikul saarel tuleb talle vastu ei keegi muu kui hiiglaslik madu. Ja see madu kõneleb temaga. See on siis selle muinasjutu kõige fantastilisem osa. Ja madu lubab mehele, et ühel päeval ta sellelt saarelt pääseb. Äkki kuulsin ma kõuemürinat. Mõtlesin, et mühisevat suure rohelise lained. Puud hakkasid kohisema maa vappus. Avasin oma näha ja leidsin selle, kes tuli olevat mao. Ta kõrgus oli 30 küünart ja tema habe oli pikem kui kaks küünart. Ta keha oli kullatud ja kulmud olid ehtsast lasuriidist. Singerdades roomas ta lähemale. Ta sõnas mulle. Ära karda, ära karda, tilluke, ära kata oma nägu. Nüüd, kus sa oled minu juurde jõudnud. Jumal kinkis sulle elu, kui saatis su sellele ka saarele. Ei ole midagi, mis siin puuduks. Saar on täidetud kõikidest headest asjadest. Sa veedad sellel saarel ühe kuu teise järel, kuni saab mööda neli kuud. Siis tuleb sinu kodumaalt laev. Sellel on meremehed, keda sa tunned. Sa lähed koos nendega kodumaale ja sured oma kodulinnas. Mis võib-olla rõõmsam, kui rääkida katsumustest, kui nad on selja taga. Kui sa oled vapper, siis vaigista oma südant ja sa kallistad oma lapsi ning suudled oma naist. Sa näed oma maja ja see on ülevam kõigest. Sa jõuad tagasi kodumaale, kus elasid enne oma vendade ja õdede keskele. Eks ole, kõlas moodsala peaaegu nagu saladuslik saar. Või mõni muu merehuku lugu. Aga see ka, kellega merehädaline saarel kokku said, ei olnud mitte keegi muu kui tema oma hing. Sest just nimelt sellist nime kannab Egiptuses üks osa inimese hingest. Elujõud. Tihti on niimoodi, et kirjanduses, eriti vanas iidses kirjanduses on rohkem peidus kui esmapilgul silmaga paistab. Tänane saade oli Vana-Egiptuse kirjandusest. Tekste luges Maian Kärmas. Helipuldis oli maris Tomba, mina olen Martti Kalda. Hüva lugemist.