Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, mu sünnimaa on seal. Aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil on raamatusse kogunud Tartu Ülikooli professor Tiina Ann Kirss. Miks on elulugude jutustamine ja üleskirjutamine olulised? Saatejuht on Piret Kriivan. Rändlindude pesad raamat koondab endas elulugusid ja mälestusi nendelt, kes on kas läinud omal ajal Eestist või juba isegi sündinud Eestis. Ja raamatu koostaja on Tiina Ann Kirss, tere tulemast saatesse, aitäh. Teie enda elulugu selles raamatus ei ole teie enda ja vanemate elulugu nii, teil tuleb nüüd see ära rääkida. Teie vanemad olid mõlemad paadipõgenikud. Jah jah, olid küll, kuigi erinevatel viisidel erineval moel, umbes samal ajal. Aga jah, nemad lahkusid Eestist 1044. aastal sõja jalust ära minnes ja siis minu isa jõudis veel oma eluga ajal Eestisse tagasi tulla, korraks kaheks korraks, tegelikult, aga mu ema suri 20 aastat enne kui Eesti vabaks sai. Ega natsi koos ei läinud ja ei läinud koos, nad ei olnud teineteist kohanudki siis sel hetkel. Et mu vanemad on tegelikult täiesti eestlased. Aga minu isa sündis Tveri oblastis, kus tema isa oli viinapõletaja hea, minu isa sünniaasta on 1912. Ja siis nemad terve perega neid kokku oli, kaheksa last, liikusid ringi mõisates, see oli enne revolutsiooni. Ja siis minu vanaisa, kes oli siis paberitega käsitööline niukene, noh, viinapõletaja paberitega õlide kursustel käinud siis niimoodi nad said siis sissetulekut, aga isa siis oli oma esimesed seitse eluaastat oli Venemaal, aga suveti käidi Pandiveres, kus oli isa, minu isa, minu vanaema, venna talu ja siis suvedseid võidetud Eestis. Ja üks asi, mis minu lapsepõlves ei olnud mul mitte ühtegi fotot oma vanavanematest. Need ma sain näha alles siis, kui ma Eestisse tulin, ise Eestisse tulin ja siis, kui mu isa oli seitsme aastane, siis ta läks veel Venemaal kooli, selle Abel Nad elasid katsina, kandis Ingeri Maal Peterburi-Narva vahel ja siis nad otsustasid okteeruda, sellepärast et olukorrad pärast revolutsiooni olid, olid läinud hulluks ja siis mõisa tuli tagasi sinna Väike-Maarja Kadrina kanti kus siis mu vanaisa tegutses edasi viinapõletaja ametis. Aga et, et siis ta siis ta alles õppis korralikult eesti keele ära, sellepärast et kodus, eriti muidugi eesti keelt, aga et, et ülejäänud sotsimoli oli ümberringi vene keele. Ja siis kui mina Eestisse tulin, siis ma hakkasin natukene uurima seda apteerumis asja lisaks sellele, mis isa isa oli rääkinud ja see on täitsa huvitav lugu, et seda ma ei hakka praegu rääkima, aga et selle kohta on kirjutanud ühe väga huvitava magistritöö. Helen Rohtla on Tartu ülikoolist ja on ka sellest artikleid avaldanud, nii et see on väga huvitav moment. Ja siis minu ema lugu algas Narvas, ta sündis aastal 1917 ja tema isa oli vedurijuht, sõitis Narvast Moskvasse ja siis muidugi Tallinnat anti ka ja, aga oli kaugvedurijuht. Ja siis minu ema sai seitsme aastaseks, siis nad kolisid nõmmele ja siis minu ema käis koolis tütarlaste kommertsgümnaasiumis, mis on praegu inglise kolledž, kui ma õigesti aru saan hoone poolest ja siis tema igal me jõudnud nagu ülikooli künnisel, et minu isa lõpetas Väike-Maarja Gümnaasiumi ja läks edasi Tartu Ülikooli keemia osakonda. Ja umbes kaks aastat hiljem tehti see otsused viia keemiaosakond üle Tallinnasse ja siis see ühendati Tallinna tehnikaülikooliga. Nii et tema õppis siis keemiat, Stahli suhteid selliselt vaestest oludes ta tegi esimese aastaga mitu eksamit ära, õieti esimese mestriga juba palju rohkem eksameid, kui oleks vaja olnud, aga selleks stipendiumi peale saada, sest sest muidu muidu ei oleks nagu hakkama saanud ja, ja ema läks pärast kooli lõpetamist väga oma ema soovide vastaselt õppima. Ema emandaks õeks ämmaemandaga ja see oli ka Tallinnas, kus sa siis õppis ja töötas talle see amet väga-väga meeldis, arstiteadusest oli teda heidutanud kogemus kooliekskursioon. Kui nad olid gümnaasiumis, siis oli viidud neid korraldilt kooliekskursioone Tartu Ülikooli, teda viidi koos tema klassiga siis anatoomikumi lahkamistuppa ja see oli talle niivõrd paslik kogemuseta, otsustas, et tema sellega mitte midagi tegemist ei tee. Ometi hakkas siis sellest elu rõõmsamas otsast sellest sündimise hetkest, nagu see huvitas teda, et olla siis õde, ämmaemand. Olen 44.-ks aastaks oli minu ema jõudnud juba abielluda. 41. aastal abiellus ühe perekonna tuttavaga, kes oli idas päris palju vanem. Ja nad said kaks kuud abielus olla, kui tuli esimene küüditamine. Ja see minu ema esimene mees küüditati, ema varjas ennast mitu nädalat niimoodi linna äärel käis tööl vahetustes niikuinii. Aga et ta seda last, keda ta kandis ilmale ei toonud, sest lihtsalt tundus, et, et nendes oludes olid asjad liiga ebakindlad. Nii et ta oli abielus kaks kuud ja mees oli ära viidud. Ja siis ta jätkas töötamist, aga kui tuli tuli Eestist põgenemise otsus, siis ta kartis, et kui tema jääb, et siis ta võib repressioonide alla langeda ja siis ta sai endale oma vennale, selles peres olid ka läbi käinud, ainult kaks last olid, seitse aastat oli vahet, aga kõik vahepealsed olid ära surnud kaadisteriiti. Ja siis sai parvlaeva mo ero peale Endale vanematele oma vennale venna kallimale koha. Ja siis sellel laeval ta siis läks. Laeva nimi on muide, saatus on ikka kummaline sümbolism. Ja selle laevaga ta siis järgmisel päeval tähendab, 22. septembril mindi reidile ja siis järgmisel hommikul päise päeva ajal Liibavi koridoris, see laev Torpedo eriti ja sellest laevasse arvud on väga konfliktseid, selle koha pealt aga väga vähe, rahvas pääses sellest laevahukust eriti sellepärast, et seal olid peal need haavatud sõdurid, kes ei saanud ennast alumistel tekkidel välja. Ja minu ema seal siis nägi, kuidas ta vanemad lasid lahti ükshaaval päästepaadi sellest, kuidas ta venna kallim laskis lahti, vend laskis lahti. Ja siis ta ise kaotas meelemärkuse Huipis seal oma kaheksa-üheksa tundi ja siis tema eest välja. Ja siis ta toodi muidugi Kotne Havenisse selle laevaga, mis konvois sõitis, aga ta viidi alguses viidi neid inimesi, kelle kedagi nagu polnud mitmesse kohtadesse, sest põgenikelaagrid ei olnud kõik nagu valmis. Et ta oli Lõuna-Saksamaal mõned kuud ja siis Tal oli tuttavaid Põhja-Saksamaal, siis ta sattus Hamburgi põgenikelaagrisse Nissani Priidi tsoonis. Ja minu isa vahepeal, temal oli see nii-öelda helgem põgenemislugu. Ma sai, ta tegi magistrid parajasti Tallinna Tehnikaülikoolis ja oli seal ka assistent ja siis mina juhuslikult ükskord küsisin ta käest, et teades, millised olid need märtsi pommitamised, et mis sa siis tegid, kui sa seal laboris oli, kui oli märtsi pommitamised, mis sa siis tegid? Et ma jään laborisse, et kui minu tund oli tulnud, siis minu tund oli tulnud, aga mina tööle jäänud, vot ma jäin sinna tööd tegema. See natuke üllatasin, kuna mu isa oli selline ettevaatlik, rohkem selline tüüp, aga, aga noh, see oli huvitav. Ja tema oli vahepeal 41. aastal otsustanud, et tema vene mobilisatsiooni ka ei lähe. Ja tema vend otsustas, et tema ikkagi läheb mitte veendumuse pärast, vaid lihtsalt see oli mingisugune pragmaatiline kalkulatsioon, et kas midagi juhtub mu lähedastele või mis ma ikka sinna lähen või, või tähendab, see oli sageli ka sõprade poolt mõjutatud selline otsus. Ja minu isa läks oma oma kalamaja toa kööktoa pööningule koos kolme teise sõbraga ja nad istusid seal seitse nädalat kuni siis sakslased sisse tulid. Tal oli üks pilt alles sellest ajast, kus nad olid kõik nii väga habetunud isa kunagi kandnud habet ära, et kõik olid need mehed olid habetunud ja neil oli korteri perenaine, tõi neile süüa ja siis nad olid seal niimoodi redus ja ka see on maailmas paljud, paljud eestlased tegid seda eesti mehed, kes ei tahtnud tingimata selle mopiga kaasa minna. Ja siis minu isa ja minu lell järgmine kord nägid teineteist 52 aastat hiljem Tallinnas. Et see on omamoodi ka perekonna mütoloogias selline selline lugu. Ja siis mu isa sai paberit, komandeeringu paberid ühte keemiatööstusesse Berliini sellises nendele põgenemise ajal ja siis ta läks jalgrattaga Tallinnast hakkas minema mööda seda rannikut, et siis pääseda Saaremaale ja sealt jalgrattaga edasi Sõrve säärde ja sealt praamiga üle Lätimaale ja sealt siis rongiga edasi Berliini. Ja see tal õnnestus, aga ühel korral võeti jalgratas ära ja pandi mees seina äärde. Et mis te sõidate siin, me võtame selle jalgratta ära ja siis ise arvas, et kõik on läbi, aga mingil naljakal põhjusel otsustati mitte maha lasta. Aga et temal on justkui nagu kogu aeg vedas ja veel kord vedas, siis kui ta oli seal Berliinis olnud, aga et, et sõda hakkas kalduma ikkagi täiesti sakslaste vastu ja siis ta otsustas, et nüüd on vaja minna üle Elbe jõel. Ja kuidas sa lähed ülehelbeid ujuda nagu ei saanud seda pikka maad ja siis läks silla peale, kus ta iganes üle läks ja nägi, et seal olid need tõkked ees või need kontroll oli ees ja siis tuli üks eks prantslaste veoauto prantsuse sõjaväe veoauto jäi sinna sappa seisma, minu isa hüppab sinna peale, relva ei ole, seljakott seljas ja sai üle Elbe jõe, oligi tehtud. See teekond, nagu ma olen ka raamatus näidanud, oli väga-väga pikaldane ja rasked paljudele inimestele, kes seda tajusid, et nad jäävad vale poole sellest venelaste venelast alale ja nad peavad seal Telvest kuidagi üle saama ja see oli väga paljudele väga raske, nii et minu vanemad siis kohtusid Hamburgilt soolaagris. See oli Briti tsoonis ja nad kohtusid niisuguses ajutises ülikoolis nimega Balti Ülikool, sellest on tehtud üks film hiljuti ja minu isa oli keemiadotsent ja dekaan ja minu ema oli tema õpilane sest ta otsustas, et aega surnuks lüüa on ikkagi vaja õppida, et inimene peab siis edasi tegutsema, et midagi muud seal mõistlikku teha ei olnud. Nii et hakkas arstiteadust õppima ja tegi siis neid kohustuslikke aineid seal Balti ülikoolis. Ja siis hiljem läks üle Hamburgi Ülikooli, kui seda jõuti piisavalt niimoodi käima käima saada, aga ta meditsiini kunagi lõpetanute tuli enne ära, siis tulid peale need need surved, et inimesed ei jääks mitte Saksamaale sotsiaalsüsteemi toetada, vaid siis ikkagi leiaksid endale uue asukohamaa ja siis just Ameerika. No ega see ei olnud alati nii palju valikute küsimus, see oli pigem see, et Ameerikas ei olnud kvoote, see oli üks asi. Teine asi oli, et mõned inimesed, kel oli rohkem sellist seiklushimu või, või kes ei kartnud kaugeid paiku, läksid Austraaliasse, aga see nagu ei ahvatlenud valgete luikede aktsioon, mis oli muidugi naistele suunatud Inglismaale, sellest oli juba kuulda küllaltki jubedaid lugusid, et need naised, kes sinna läksid väga vähesed said seal tegelikult metõdedeks õppida ja enamasti neid pandi haigla põrandaid pesema ja, ja Inglismaa klassisüsteem oli ikkagi küllaltki küllaltki selgepiiriline. Et seda nagu ei peetud niisuguseks võimaluseks, mis pikemas perspektiivis oleks olemas ja jäid siis üle, noh, Argentiina kogu üks minu ema sõbrannadest läks. Aga see k oli kuidagi liiga kauge ja eksootiline, jäid üle USA ja Kanada ja Kanadasse taheti elujõulisi ja terveid mehi, kes läksid metsatöödele seda elektrijaama tegema, Ontario põhjaosasse ja siis sooviti naisi, kellel ei olnud kõrgharidust ja kes tahtsid kõigest oma hingest olla teenijad. Ja ema hilisematest tuttavatest oligi paar sellist naist, kes, kes läksid nii-öelda kooli teenijateks ja keda koheldi umbes niimoodi natukene ülbemalt, aga aga ikkagi selles selles stiilis, et Teie olete siin all ja, ja meie oleme siin üleval. Nii et siis jäigi niimoodi, et, et Ameerikasse minek oli nagu tõenäolisem ja siis mingisugune paber kirjutatud ja alla, seal oli see võimalus, et kui kaks inimest tahtsid minna samale kontinendile Ameerika suur ja lai, aga et ikka samas siis ei pea, et nad ei olnud veel abielus, aga et noh, niimoodi koos minna, et ei oleks võimalik neid nagu erinevatesse maailma nurkadesse saate, siis nad kirjutasid sellele paberile alla. Aga nad ikkagi ei tundnud sama laevaga, sellepärast et Ameerika võttis inimesi selle tingimusega, et keedib kohalikes külades või linna kestes sponsoreerisid neid nii, et andis neile ajutiselt peavarju, toidu ja siis aitas neil tööturule pääseda. Ja siis oligi, et minu isa sponsor oli pahvale, linnas oli umbes ütleme 10 kilomeetrit Kanada piirist lõuna pool ja minu ema sponsor oli noortekoda osariigis aga ta ei kavatsenudki sinna minna, tal olid sõbrannad ees juba kuskil New Yorgis ja siis klopsiti kokku üks ajutine elamine, kolm naist pisikeses korteris. Ja siis kuna mu ema ei saanud oma eriala töötada, selleks puudusid igasugused paberid siis ta töötas haigepõetajana Brooklynis oma kolm-neli-viis aastat, kuni mu isa oli lõpuks niimoodi selles olukorras, et, et arvasid, saab nüüd perekonda alustada või et, et tal on need nagu majanduslik kindlus on jalge all. Mingi tema said väga hea töökoha, ühte keemiatehasesse või tööstusesse, mis tegi alguses mingisuguseid värve ja siis tegi seda vahukummi, mida me kõik tunneme. Et pandi igale poole madratsites ja niimoodi need, nii et tema oli uurimiskeemikes labori osas nagu töötas, ta ei olnud nagu selles tehasesektoris. Nii et siis oligi, et mina sündisin siis Buffalos. Kui teie kasvasite, siis missugune see maailm teie jaoks oli, kas oli juba varasest lapsepõlvest teada, et on pahvalo kodu ja siis on kuskil mingi Eesti mida ei saagi käega katsuda? No see oli, et Eesti oli olemas, oli küllaltki selge see tehti selgeks nagu kodus. Mäletan ainult seda, et et eelkooliealisena oli kodukeel eesti keel ja inglise keelt ei olnud ollagi. Et kui välja mängima minna ja elasime korteris, kus oli korteri niukses, noh kas kolm korteri maja niukseid nelja perekonna elamut ja seal ümberringi päris palju lapsi, aga laps vajab väga vähe teineteisega suhelda. Ja siis sai, sai hakkama selle suhtlemisega, aga et see minu vanemate otsused, et eesti keel on niivõrd tähtis, et nemad loovad selleks kõik tingimused, kaasa arvatud, et nad ei võta endale televisiooni, seda ei olnud meil mitte kunagi majas. Ja selle põhipõhjus ei olnud mitte kasvatuslikud see, et, et hoiame seda rämpsu lapsest eemal, et mis ta istub seal ja vaata passiivselt vaid see, et see on keel. Et me keelekeskkond kodus on siis täiesti eestikeelne, mida ta ka oli. Ja kui ma läksin kooli siis tõesti peaaegu et umbkeelsena ja kui ma olin selles esimeses, no ütleme, seal nimetati lasteaiaks see klass, mis on enne esimest klassini, tähendab meie seisukohast nagu lasteaia viimane aasta siis oli. Kui pärast esimest veerandit, siis vanemad kutsuti kooli, et iga laps pidi siis nagu saame aruande oma õpetaja kaudu siis vanematele ja siis minu kohta oli ainult ühte asja, et see laps ka väga vaikne. No miks sa vaikne pärast ta pidi keelt õppima, ta pidi seda keelt nagu endasse võtma. Aga et Eesti seal silmapiiril on, see juba oli selge selles, et aeg-ajalt tulid niisugused väga huvitavad pakid. Ja need olid tehtud vineerist ja neil oli peal niukene pitsat, mis nägi välja nagu sulatatud šokolaad. Ja seal peal oli meie aadress kirjutatud väga ilusate kalligraafiliste tähtedega ja siis oli pandud saatja aadress ja osa sellest saadi aadressis oli venekeelne. Tähendab seda, et onu Ali, minu isa vend minu lell saatis meile üks, kolm korda aastas pakke ja seal sees oli Tallinna küpsiseid, mis olid väga kaua teel olnud ja lisanud šokolaadi alati ja siis olid neid kummist täispuhutud loomimis, lastele kingiti ja siis igasuguseid muid asju ja üks raamat, mis, mis tuli siis selle pakiga raamatud olid sa kõige oodatum osa, siis oli Pillerini lood. Ja siis mina õppisin lugema, ma ei tea, nelja aastaselt või midagi, aga et enne seda mulle loeti. Ja siis isa hakkas seda raamatut mulle ette lugema ja siis tuli see lehekülg, kus oli Pikk Hermann ja selle otsas oli punane lipp. Siis seletati ära, võõrastav, tähendab võõras ei olnud, aga meile seletati ära, miks see lipp on punane ja miks see peaks olema midagi muud. Aga kõike, mis Eestis tuli, loeti ette ja need olid, need lasteraamatud olid, olid täiesti et pähe eriti need, mis olid kirjutatud värsis, et, et mu vanemad lõid niisukese kodu, kus oli väärtustatud see niisugune eestimeelsus seal muidugi peale selle, mis, mis oli see keele osa, olid ikka 1930.-te aastate inimeste arusaama, aga mis need hoiakud, mis on viisakas, kuidas tervitada, see oli ikkagi nii-öelda vanamoodne võrreldes sellega, mis, mis ümberringi oli see Ameerika keskkond, see oli jälle teistmoodi oma reeglitega. Aga samas ma ei tea, kas see oli läbimõeldud või mitte, aga mu vanemad arvasid, et kui tuleb aeg, et lapse maailm saab kahetiseks, et siis ta saab ise sellega hakkama, et see on tema enda mure. Eesti oli olemas, sellest räägid lugusid, aga pigem oli see nende raamatutega reaalsusele Lellega see side ja siis siis muidugi kohalik Eesti ühiskond, kus ka umbes nii koma nelja-aastaseks sain, otsustati luua vägisi täienduskool. Ja see käis koos iga teine nädal. Ja seal oli Eesti keele harjutused, seal oli grammatika, seal oli veel eestiaegseid õpetajaid, kes seda läbi viisid. Ma ütleksin, et see eriti lõbus ei olnud, aga, aga see oli siis selline täiendav keeleõpe ja, ja ka noh, ajaloo ja kultuuriõpetus mingil määral. Nii et me saime nagu aimu, mis Eesti on läbi teatud filtrite läbi teatud niisuguste mälestuste silkrite. Suur märksõna on siis teie elus olnud eesti keel ja kui te nüüd tagasi tulite siis kas suhtumine eesti keelde on teis muutunud või teie ümber muutunud? Sellepärast et ümbrus on muutunud. Hea küsimus, ma arvan, et no mina käisin Eestist esimest korda 1989 ja see oli enne, kui muidugi oli laulva revolutsiooni aeg sihukese vaimustuse aeg. Ja Ma mäletan, et mingitel aegadel, kui ma hommikul üles ärkasin, mõtlesin, et jahe kuidagi mingid väiksed kummasus hetked olid, et jah, et kogu elu käib nüüd eesti keeles. Aga sõnadest mitte kunagi puudust ei tulnud, kuigi olid erinevad sõnad erinevate asjade jaoks, mida oli kasutatud. Aga selle üle me saime noh, uute tuttavatega naerda. Aga kui ma tulin Eestisse elama, mis oli. Ma tegin siin ühe aastast prooviaega niimoodi 2004 2005 ja siis 2006, kui mind valiti eesti kirjanduse professoriks, siis ma tulin oma lastega täisajalised ja siis oli juba selline aeg, et et sa hakkasid tähele panema, kuidas eesti keel muutub, tähendab, seda kasutades, kuidas see muutub aastast aastasse. Ja nad on, ütleme, et viimased neli-viis aastat on olnud päris naljakad. Ühest küljest päris naljakad, sest esimest korda, kui mul fiksiine sõbranna küsis mu käest, et kuule, et kas sa oled, kuna häppi siis hakati naerma, et oli seda nüüd vaja. Ja nüüd, kuna mu mu kõige noorem laps siis lõpetas gümnaasiumi poeg tema tõi koju kõige värskema ja mitte alati kõige puhtama tänavakeele ja siis ma sain kuulda, kuidas noored tegelikult kõnelevad ja see on, keegi on vajutanud kiirendus Pedalile selle inglise keele sõnade omandamisega või tähendab selle kasutamisega ja see, ma usun, et on suuremal määral ka selle digimeedia ja, ja kõige selle niukse lühisuhtlemisega. Ja ei saa kinni panna, nagu teil, televiisor. Ei, ei saa kinni panna ja see ja see ongi üks jõgened õelus, aga ta ei tea, et ma hakkasin märkama eesti keelemuutus mitte küll alati kriitiliselt. Sest ma olen alati keelt juurde õppinud, lugedes, õpetades tähele pannes, kuidas inimesed väljendavad. Aga, aga see inglise keele pealetulek on, on kuidagi olnud selline pooleldi koomiline ja pooleldi lihtsalt kurb, sest sageli need laenud ei sobi registri poolest sinna, kus neid võetakse, nii et kui keegi, kes, kes nagu tõesti võtaks seda inglise keeles ilmaga, siis ma ütleks, et noh, et see inimene teab, kui ta jabur ta välja kõlab. No tänavakeel oli, on ja jääb ja ilmselt võib-olla ei olegi mitte nii oluline, kuivõrd oluline oleks kirjanduse ja kultuurikeel ja teaduskeel. Teaduskeelega on ka kuidagi kurvad lood, ma ütleksin praegu ja ma arvan, et sellel on ka mitmeid põhjuseid. Ma mäletan, kui ma käin kirjandusmuuseumis üks, ma ei tea kus seitse aastat tagasi ja ma otsisin materjali artikli jaoks, mida ma kirjutasin ajaloolisest romaanist jama, otsin Karl August Hindrey kohta retsensiooniajaloolisest ajakirjas, siis ma vaatasin, et selle vahel kolmekümnendatel aastatel oli vahel igal ajal ajakirjanumbril üks leksikon kus oli eestikeelne terminoloogia, saksakeelne terminoloogia, venekeelne terminoloogia, oskussõnavara, mis, mis puudutas ajalugu kui distsipliini kui professionaalset eriala. Ja see niisugune tahtlike teadlik keele rikastamine, mitte ainult Aaviku keele rikastamine, vaid see, et distsipliinid, teadusharud otsisid võimalust oma keeles väljenduda. See oli juba suur keeletegu ja iga ajalehenumbriga käis kaasas. Ja siis ma hakkasin vaatama, kuidas oma kõrvalt olen, olen peaaegu et alati siin olles tekkinud mingisuguseid artikleid kas eesti keelest inglise keelde või vastupidi või toimetanud inglise keelt. Ja siis ma hakkasin märkama, et praegu käib see kõik vastupidi. Et teaduskeel on esiteks, ta on väga stabiilseks läinud, ta läheneb kants eliidile, ta ei ole enam keel, mis tunneb rõõmu sellest objektis, ta on võimalikud, steriilne, kauge, võõrsõnaline. Vaesub sellepärast, et need normid, mis reguleerivad teaduse tegemisse Eestis praegu, suunavad seda võimalikult palju rahvusvahelistesse keeltesse, eelkõige inglise keelde ja kui inimene, kes on õppinud küll väga hästi inglise keelt lugema saab kõigest teaduskirjandusest aru, kui ta hakkab selles keeles kirjutama siis, et ta saaks seda korralikult teha, ei piisa sellest, et ta on olnud toora stipendiumiga aasta või paar välismaal, see on ikkagi hoopis teine siis kuidas, kuidas seda nagu kõrgemat kultuuri- või teaduskeele retoorikat omandada teises keeles. Nii et mul on tunne, et teaduskeel on praegu meil poolkeelne, ta annab alla, sest eesti keeles ei ole justkui mõtet publitseerida isegi humanitaaraladel. Praegu on see suur surve ja teisalt seda teist keelt ei ole omandatud, et sellest saab stiilselt ja hästi väljenduda. Nii et see jääb, see mõjub mõlemat moodi, see kuhugi keskele toppama ja siis veel see kantseliitlik Seeno grandi, granditaotluste keel ja nagu kõik peab tegema inglise keeles naguni sisendit, vigastuse, omaenda eesti keel ja ainus ainus erand, mida ma olen märganud, on need on väljaanded, mida nimetatakse teaduslikus maailmas või tähendab ülikooli maailmas nii-öelda parastavad populariseerivate, eks et arvesse etise teadvus registris annad kõige madalamas kategoorias. Mina loen suure huviga Eesti loodust. Eesti looduses kirjutatakse eesti keeles horisondis ka, nii, et need nii-öelda reaalteadustele suunatud, aga rahvale mõeldud ajakirjad siiski harrastavad eesti keelt ei ole kehvemad mõtted, midagi ei ole kehvemad mõtet minagi. Absoluutselt. Kas teil kunagi elus on olnud mõte või tunne, et eesti keelel ei ole mõtet, te olite ju väga kaugel ja reaalset kokkupuudet? No ütleme, siin Eestimaaga ei olnud, et kas oli ka selline mõte, et milleks mulle see, see keel? Teadlikud mitte, aga mida ma küll mõtlesin, et mida, milleks mul vaja on seda noh, see oli võib-olla siis, kui ma olin gümnaasiumi. Ei, kui ma olin doktorantuuris juba 80.-te keskel ja tõesti eesti kogukondadest kaugel Kesk-Läänes. Ja ma uurisin aktiivselt eesti kirjandust, kirjutasin seminaritöid, aga mitte ainult mullid, teised keeled ja kirjandused ka prantsuse ja saksa aja. Ja siis oli selline tunne, et see maailm, mis on see välis-Eesti ühiskond ja selle rituaalid, et kas mul tõesti on tarvis selles maailmas jätkata, et kaua ma tean aktuse kõnesid või kas ma lähen külalisena üritusele, kus ma pean maksma noh, oma 50 dollarit selleks, et olla teiste eestlastega koos pidu hulgas, mul tõesti on seda vaja. Ja just sel ajal hakkaski muutuma ekamaks Eestiga tegelemine, sest see laulva revolutsiooniperioodi algus Eesti oli, oli palju nähtava maal rahvusvahelisel foorumil ja minu doktoritöö sai just sellest alguse, et umbes 200, lihtsalt varem ei oleks mulle nõu antud. Tegele sellega sellepärast, et see oli nii väike keel, sa ei saa kunagi töökohta saada. Aga siis sel ajal, kui ma just hakkasin kirjutama ja formuleerima mõtteid, siis oli just mõtet sellel eesti keeles. Aga vahepeal sai rohkem see ühiskondlik küll, mis tundus nagu mõttetuna ja siis oli muidugi minu elus väga suureks katalüsaatoriks just sellel perioodil üritus nimega Metsaülikool. Ja see oli niisugune konfliktne üritus, mis oli 60 seitsmendal-kaheksandal aastal seda tajuda kui punaste pesa, just nimelt öeldi seal Toronto nende parempoolsemates ringkondades, et mis nad lähevad sinna nuusutama, seda kodumaist skulptuuri, et et meil on väga head väliseesti raamatukogud ja mis nad lähevad sinna ja ja lähevad siis veel veksaga, kui ja mis nad seal iganes teevad, aga et minul oli pöörane huvi selle ürituse vastu ja sinna said keele testiga, ei olnud head keelt, siis sinna ei saanud, sest mõte oli luua kindluskeskkond, et igaüks vabatahtlikud räägib eesti keelt ja et ükskõik, mis tasemel tal see kõnekeel on, et, et see on siis üks nädal elus, kus sa saad seda keelt täiendada ja, ja sallivalt, et ei olnud kooliõpetaja, Rescuryeri Paidet, see on seltskonnakeel. Ja siis ma läksin sinna, see oli, oli minu jaoks mõnes mõttes pöördeline aasta, sest ma läksin kohe pärast seda vahetusüliõpilasena Prantsusmaale. Nii et mul oli niikuiniisugune suur nagu ajutine elu muudatus. Aga et ma olin vapustatud sellest, mis ma kuulsin ja nägin, ma puutusin kokku väga paljude nüüdiseesti autoritega, tola, nüüdiseesti autoritega, loonide loominguga, nende loengutega, mis seal peeti. Ja see oli, see oli nii-öelda täiskasvanud ja haritud intellektuaalne keskkond, kus sai ka õhtul tantsu lüüa. Ja igatahes me koht oli mulle tuttav panisel kaid laagrites käinud aastaid ja aastaid, aga et see üritus, ma arvan, ütles väga selgelt häälega, et sellel kõigel, mis puudutab esid ja sellel keelel on mõtet, see oli väga oluline ja siis tekkis mul vahe, ma läksin sinna järgmine kord tagasi, 84. aastal. Väga erinevad olud tulid sinna vahele. Aga et see oli minu jaoks väga paljusid aastaid selline koht, kus, kus sai oma eestlust värskendada ja sai keelt värskendada. Et ma pean ütlema, et see sõna metsaülikool, mina siinpool, ma ei saanud lapsepõlves aru, mis asi see metsaülikool on, miks nad sinna metsa peavad minema. Ikka tükk aega kuivas, kui siis selgitati või osatigi selgitada. Ta ei osatud ka selgitada, siinpool aga teie tulite tagasi ja miks ühed pöörduvad koju tagasi või pöördusid siis, kui oli võimalus juba, miks teised jäävadki võõrsile? Ma arvan, et see on väga erinevad põhjused, ma arvan, algaastatel noh, ütleme nii, üheksakümnendad päris alguses tulid väga paljud väliseestlased siia uudistama. Ja nad tulid võib-olla isegi ebateadlikult sellise hoiakuga, et vaata, meil seal on parem meie, seal oleme targemad, meie tuleme siia teid õpetama, tuleme, jagame ekspertiisi, teeme teid kõiki. Ja, ja see sellist seisukohta saab seletada, noh kasvõi Boscralistliku teooriaga ma seda praegu ei hakka tegema, aga tähendab see, see niisugune implitsiitne hoiak, et, et seal kõik, mis on, seal on parem. Ja tuldi muidugi ise vaatama, need, kes ei olnud nõukogude ajal tulnud ühel või teisel moel lihtsalt sugulastele külla saidid tulla, rohkem ringi liikuda ja noh, ise ise näha palju rohkem sellest, mis on Eesti reaalsus. Ja need, kes tulid, tulid võib-olla seiklushimust nii-öelda, kes tulid niimoodi püsivamalt seiklusi must Aadeelisusest. Ja sellest armastusest selle keele ja kultuuri vastu ja selle selle küljes oli ikkagi see väike kompleks, et ma tulen ikkagi, ma tulen, annan midagi, mees, mina targem, olen mini. Aga et väga paljud, kes siis tulid niimoodi kolmeks-neljaks aastaks? Noored päris noored, need, kes olid muinsuskaitsemalevasse näiteks. Mäletan, 89. aasta suvel olid ma nägin väga palju tuttavaid nägusid, keda ma Torontos olin kohanud ja mujal, kes olid niimoodi suveks Eestis, et teha midagi kasulikku, aga see oli muidugi õudselt, et lõbus ja pull, aga siis noh, jäid näiteks õigustõlkekeskusesse tööle. Aga kas mida Kanada valitsus sponsorelus või, või said välisministeeriumisse, mis oli mõnedele noortele meestele, kes niimoodi oma kasvõi üliõpilasorganisatsioonide korporatsioonide kaudu said, tutvusid ja siis said mille riigi välisministeeriumis töötada, kus mitte iialgi ei tuleks mõttesse seda teha suures kanala riigis näiteks. Aga see periood läks üle ja kes ei, kes ei loonud oma perekonda siin taga sageli läks tagasi või läks hoopis mujale läks oma eluteel edasi. Aga need, kes tulid, et jääda, need tulid ikkagi nii et, et perekonna loomine oli selle üks osa või tähendab, et Eddie Ta oli vaja luua endale kõige vähemasti tugivõrk. Aga ikkagi mingisugune sotsiaalne võrgustik, mis asendas või vähemalt täiendas seda, mis oma oma riigis oleks olnud omaleri kaaslased, oma pinginaabrid, kõik see läks kaduma ju tegelikult, kui siia kolida, siis oli nagu oma sugulaste võrk, mis luges väga palju. Aga et teatud etapid ühises minevikus ei olnud nii et seal pidi tekkima küllaltki nagu piisav sõprade sõprade ring. Et seda nagu teha, vähem isoleerib oleks. Ja siis mõned tulid, noh, ma arvan, et minu põhjuses oli, oli lihtsalt, ma arvan, ma lihtsalt nii armusin siin essi, sära. Mõlemas mõttes, et et minu jaoks oli, see kogemus on nii võimas. Et ma nagu teadsin otsekohe, et, et on väga oluline pööranud tekkinud, et oleks võinud minna väga palju teistmoodi. Oleks võinud olla nii, et see kogemus oli võõrasta Etti tekkinud kontakti näiteks sugulastega. Et seda asja oleks võinud teisiti minna, aga millegipärast nagu tekkis väga kiiresti selline selline tunne, et mingi pikema etappi oma elus ma tahan siin elada. Ja sel ajal, kui ma esimest korda tulin, ma olin abielus, aga mul lapsi veel ei olnud. Ja eesti tütarlastele välismaal oli otsaette kirjutatud, et nemad peavad edasi andma emakeelt. Poiss, selles ei olnud, ei olnud niivõrd sunduslik, aga et, et tütarlaste süü oli, kui emakeel edasi ei lähe ja tütarlaste püha kohustus oli seda edasi anda ja sellest oli väga lihtne välja tuletada seda, et noh, et see tähendas seda, et tütarlaps ei tohtinud abielluda, muulasega nimetati muulased, mitte eestlasega. Ja see kompleks oli, oli minu vanemate praktikas väga julm naat Need olid väga vastu, et ma Ameerika poistega suhtlesin. Nad sekkusid niivõrd aktiivselt sellesse, et, et nad põhilised murdsid minu kihlus suhte selle kaudu, et, et see imperatiiv oli, et, et noh sai abielu eestlasega, seega sa reedad oma oma rahvusniimoodi umbes otseselt väljenduski. Aga et minu ema oli jõudnud ära surra, kes seda rohkem rääkis ja mu isa vaatas, et jah, et võiks nagu abielluda küll, et, et kaua sul on neid lapsi muretseda ja ja siis jäi sellega nagu rahulikum oli, väga kena mees tegelikult. Ja siis, kui me lapsed tegelikult siis sündima hakkasid, siis ma meil oli kokkulepe, et kodus räägime, kumbki omakeelses mu abikaasa ei olnud eestlane. Ja siis, et Ma väga tähtsustas seda, et mina siis jätkan eesti keeles oma lastega, et nad saaksid selle selle maitse suhu. Ja siis me võtsime enda juurde elama paari perekonnasõbra, just abituriendid, saanud lapsed või tähendab kordamööda niimoodi lapsehoidjaks, kes said siis tugeva süstiga inglise keelt sellest ümbruskonnas. Nii et oli kaks inimest, kes rääkisid lähemalt, et eesti keelt nende läheduses ja siis minu isa juures käisime nii tihti, kui me saime ja siis oli ka esivanaisa. Aga minu abielu läks lõhki osalt sellepärast, et ma pöördusin niivõrd tugevalt seal Eesti suunda. Ja kui ma siis lõpuks siia tulin oma lastega, siis ma mõtlesin, et nüüd on mul tegelikult õigus, et suruda neile peale niivõrd totaalselt muudatust oma elus, rebida nad välja nendest sidemetest, mis neil inglise keelses koolis on ja asetada neid niimoodi prauhti Eesti keskkonda, et kas nad siis sõbrunevad ja see oli see test minu meelest, et ja siis me olime siin mitu suve järjest, käisime ikkagi kakskolm kuud olime justkui nagu proovides, et kuidas läheb, et, et kas neil tekib kontakte või ei. Ja siis ma tegin selle prooviaasta. Ja tegelikult nad tulid paremini toime kui, kui lõppude lõpuks isegi mina pärast, et nad olid noh, kasvu eas tuli juurde uusi kontakte, uusi sõpru. Ja nende jaoks jäid edasi need suhted, mis neil Torontos olid, sest me käisime KUMU vabasimesteralismi, veetsime seda, seda ikkagi seal. Ja siis nad käisid seal koolis, ütleme üks semester, kaks semestrit kahel korral oma lapsepõlve kestel ja nad said täiesti hästi akadeemilised seal hakkama, nii et Nad ise veendusid oma nahal, et nende jaoks on Eesti haridus väga tugev haridus, millega saab ilusti maailmas hakkama. Et nendel on nagu mul need kõik on täiskasvanud, aga et et need kaks praeguste väljaspool Eestit tütred ütlesid niimoodi, et jah, et et meie saime ikkagi palju huvitab oma lapsepõlve kui mõned teised. Et, et mõnedest asjadest võib-olla jäime ilma. Aga et me saime ikkagi kõige olulisem ja me saime ka väga palju rikastavat kaasa. Mälestusi ja elulugusid ja teie oma ka ja eriti on väga huvitav kuulata, aga kas see on ainult see, et on huvitav, miks te olete koostanud terve raamatu elulugudes? No osa on olnud tõesti inimlik huvi aga ja osa sellest on, ma arvan, et see on ikkagi mingil määral pime usk. Et kuna maailmas on nii palju konflikte ideede ja põhimõtete üle siis inimese elu tegelik koestik koosneb tema loos mitmetest lugudest. Ma ütleks teadusliku teise tõestada, et inimene koosneb lugudest aga et lood, jutustamine on niivõrd oluline inimtegevus, et sageli kui on ikkagi väga suur konflikt mingisugusel tasandil kahe inimese vahel kas või tööpõllul siis kui nad saavad aimu, et seal teisel inimesel on oma lugu ja mingi asi selles tema loos muidu huvitavaks kas või nad avastavad, et nad on lapsepõlves olnud sama harrastusspordiklubides või ringides siis nad teineteise jaoks muutuvad inimesteks rohkem, tähendab, nad võivad näidata teise, teise inimese suhtes natukene nüansseeritumad hoiakud. Nii et mingi potentsiaal on elulugudes. Et esiteks panna ajalukku ka need, kes olid väiksed tegijad, mitte inimesed, kes olid suurte lepingute ja suurte armeede tegijad, vaid vaid lihtsa inimese elulugu koosneb niivõrd mitmetes taustest ja, ja on võimalik, et nende lugude rääkimine ületab vähemalt loob väiksed purded üle nende suurte erinevuste ja seda ma märkasin Torontos, kui ma hakkasin ühte elulugude rühma juhatama mis oli mõeldud peamiselt pensionäridele, kes kogu aeg ütlesid mulle reipalt, kui ma nendega rääkis, tahma hakkan kunagi kirjutama mälestusi ja kuna nad olid üsna eakad juba, siis, siis mina vaatasin niimoodi, et, et millal nad siis hakkavad, et miks nad ei hakka ja, ja muidugi seal on mitu põhjust, aga peamine on see, et pensionär, seal on. Pensionäre on üks kõige aktiivsem inimene üldse vähem aega ja, ja selleks, et, et reflekteerida oma elu üle oli vaja siis luua tingimusi, nii et selle rühmaga ma lootsin, et nad saavad vähemalt alguse teha ja see rihm kestab siiamaani. Torontos seal on, mõned on muidugi manalasse läinud, aga et see tuumik, see selle grupi tuumik on ikka veel edasi ja sinna tuleb juurde inimesi, kes on teinud selle niisuguse otsuse, et nüüd ma tahan maha seda ja süstemaatiliselt kirjutada, et ma ei taha, et ma muse tegemata jääb. Ja seal selles grupis, kui ma seda alustasin, oli üks niisugune väike lõhe sees, seal oli paar inimest, kes olid tulnud Eestist pärast seda põgenemisaega, nad olid seitsmekümnendatel tulnud üks, ühel oli väga ilus armastuslugu taliabiellunud ühe mehega Montrealis ja siis tulnud sellega koos Torontosse ja tema tema tulek Nõukogude Eestist Kanadasse oli küllaltki vaevaline. See oli viis aastat nihukest igasuguste probleemide lahendamist, kuni ta sai siis tuldud ja tema vastu oli Toronto eesti ühiskonnas tohutu suur umbusaldus. Sest see oli see aeg, kus karged tee, et Nõukogude Eesti poolelt tahetakse neid pagulasi ühiskondi lõhki lüüa. Ja et käis vastastikune nuhkimine mitte nüüd riigi tasandil, vaid niisugune kultuuri nuhkimine ja olid väga suured lõhed inimeste vahel kas või et, et lausa pinginaabrid enam rääkinud teineteisega ja ülejäänud elu ei rääkinud teineteisega. Sest üks oli ühel pool seda lõhet, et kas me suhtleme kodumaaga, teised olid teisel poolsele ja meie rühmas oli siis paar-kolm inimest, kes olid tulnud nagu hilisemalt del aegadel trandusse Eestist ja siis see grupp, kes oli tulnud peamiselt üle Rootsi ja oli tulnud siis siis Torontosse kuskil 50.-te alguses. Selles rihmas jooksis vägijoon läbi. Ja siis läbi selle tegevuse, mis me tegime, seal, õppisid need, kes olid põgenenud läbi Rootsi, tulnud assid teadma Eesti kohta, mida nad mitte kunagi ei teadnud ega polnud teadvustanud näiteks 40 üheksandat kiisitamine. Jah, nad olid seda fakti nentinud, et seal ei toimunud. Aga nad ei olnud kunagi rääkinud kellegagi, kel naaber oli siis küüditatud. Nii et see oli huvitav vaadata, kuidas nende 44. aastal põgenenud enamasti lastena põgenenud inimesed õppisid selle kohta, mis oli olnud elu Eestis nendel vahepealsetel aegadel ja ma ei ütleks, et see see lõhe ära kaotas, aga vähemalt nende inimeste vahel seda lõhet enam ei olnud. Tekkis pikkamööda mingisugune arusaamine, mingisugune uudishimu ja Need poliitilised hoiakud justkui nagu kadusid silmapiirilt, vähemalt nad ei olnud nii tähtsad. Nii et minu meelest see elulugude elulugude inimlik väärtus seisneb just selles, et, et läbi jutustamise on võimalik paljusid erinevusi sallivalt käsitleda. Aga muidugi, teine põhjus on, et eestlasi on, on hirmus. Jaa, et olla võimeline. Ma tean, et mu sõbranna Rutt Hinrikus on öelnud, et kui 10 protsenti kirjutaksid siis oleksid aga hea. Et oleks mingisugune arusaamine sellest sellest rahvusest või sellest paigast koos oma erinevate rahvustega mis koosneks just inimeste endi tajumustest ja nende tähelepanekutest nende lugudest, et see on, see on ajaloo jaoks väga väärtuslik siukene baas. Aga samas elulugusid räägitakse mälestusi räägitakse ikka tagantjärele. Et nad on ju tegelikult väga subjektiivsed ja kui palju me võime usaldada ühe inimese mälu ja kui näiteks neid samu, 44. aasta põgenemise lugusid räägitakse, et kui palju seal on tekkinud stereotüüpe. Siis ta oli palju ja kui neid väga palju lugeda, siis tulevad rändmotiivid kohe välja, et mis need olid kõik. Ja siis võib-olla ei ole kahtlust, et, et oli väikene iva, mille ümber see lugu nagu kasvas, aga et kõik kordavad seda, et põgenikelaagris aeti puskarit ja et nemad teavad kedagi puskarit, siis ma ei usu, et nii palju väikeseid puskaritööstusi seal oli, et need laenatakse näiteks rändmotiivid on üks leebem variant, et ta ei mäleta ise, aga see on kihvt, ta võtab selle lihtsalt üle. Ja mälu ei ole kunagi absoluutne. Mälu tamine sõltub sellest momendist ja nendest tingimustest, kus mäletatakse. Mitte et see oleks täielik realatilism, aga see mõjub, et kui mingisugusel väga kurval hetkel meenutada mingisuguseid sündmusi, siis tekib ka selektsioon ja värving, mis on teistsugune. Aga ma arvan, et need põgenemislood on mingi määrani lihvitud aastate jooksul teatud versioonidesse mis on eriti huvitav, on lood, mis ei klapi selle versiooniga või on näiteks näiteks nendest inimestest, kes põgenikelaagris olid ja keda veendi või kes ise otsustasid, et nad tulevad Eestisse tagasi, need nii-öelda Repatreerunud inimesed. Ma olen siin Tartu elurühmas kuulnud paaril sellist lugu, aga kuna teda ei väärtustatud selles kogukonnas, kus olid kõik nii-öelda pagulased ja nende järeltulijad siis neid nagu ei olnudki neid lugusid, nii et ma arvan, et, et nii sotsiaalsel tasemel kui ka isikliku mälu tasemel on soov kõnelmaid, mida mäletatakse, on asju, mis pannakse kirja, mis nagu oleksid väga ilusad, kui nad oleksid olnud. Aga et on ka niisugusi suuri mustreid, mis on tingitud siis nendest stereotüüpidest, kui väga palju neid lugeda, siis siis hakkab tekkima mingisugune silm või tunnetus. Mitte et ma tean täpselt, kuidas keegi valetab, see ei ole nii lihtne, aga rohkem see, et et kuivõrd palju neid stereotüüpe nendes lugudes koos teatud sõnastusega kordub ja mis on siis nagu kirjandusteadlasel on see nagu iga igapäevatöö, et, et kus on tekstis niuke krobelisus, et, et kus on nagu mingisugune teine tasand, et see ei ole seda niisugust väga nobedalt või ka lihtsalt lugu mis võiks olla rändmotiiv, aga kus on midagi isiklikku, mis tundub, et on isiklik või tundub, et on teistsugune, nii et see on, see on see lugemiskogemus, tuleb pikki aastaid endale üles ehitada, aga kahtlemata on need need niisugused mehhanismid nii sotsiaalselt kui ka individuaalsed. Ütleme, et avameelselt mäletatakse pigem meeldivamaid asju. Arvatavasti küll ehk siis neid ebameeldivaid asju, mida on jaganud väga paljud teised, näiteks seda Rootsi põgenemise kogemust, et teatud faasid, tegid kõik läbi ja, ja keegi ei häbenenud ja kus hakati häbenema, oli siis, kui põgenikelaagrist või sellest karantiin laagrist välja saadi ja ühel hakkas väga hästi minema, teisel läks mõõdukalt hästi ja kolmandal ei läinud mitte üldse hästi. Siis hakkasid need sotsiaalsed erinevused jälle mängima. Aga et see, mis oli kõik üks üheskoos niimoodi mingis ajutises olukorras määramatuse olukorras, et seda võis rääkida, sest kõikidel olid sellised lood. 20. august 1991, kas te mäletate, mida te tegite, mida mõtlesite? Mäletan väga hästi. Esiteks mul oli õudselt kahju, et ma ei olnud siin. Ma olin läinud ära siit pärast tervet suve, mis 14. augustil, sellepärast et abikaasaga pidime kolima Michigani osariigist Georgia osariiki, kus me mõlemad alustasime oma esimesid akadeemilist töökohti. Ja mina olin tolle korteri, kus olid veel kõik oli segamini veel, olin seal. Ja mul oli televiisor lahti ja ma teises toanurgas lindistasin prantsuse keele algajate keelelinte, sest ma hakkasin õpetama prantsuse ja saksa keelt. Ja ma kuulsin, kui põnevast asjad käisid Eestis ja mul lihtsalt õudselt kahju, et ma ei olnud seal. Ja siis mul olid head sõbrad, kellele ma üritasin paar päeva hiljem helistada ja siis ma kuulsin tervet seda nagu nende silmade läbi seda lugu, aga aga mul oli selline tunne, et ma läksin liiga vara ära, et eksin ainult seal olnud, et seda kaasa elada, aga et ja ma olin seal väga kuuma ilmaga noh, seal väljas oli oma 35 36 kraadi nagu seal tavaliselt, et oli lõunaosariikides kuskil kuskil ja see oli mulle täiesti harjumatu kliima. Ja siis konditsioneer oli toas ja mina valmistasin neid prantsuse keele harjutuslinte. Kuulasin ja vaatasin, mis toimus ja siin oli ka päris palav, oli palav suvivili asjasse. Mõtlemisest ja eestlaste elulugudest rääkis pahvalas sündinud eesti kirjandusteadlane professor Tiina Ann Kirss. Raamatu rändlindude pesad, eestlaste elulood, võõrsil koostaja Pafalu eestlastest räägib Tiina Ann Kirss kindlasti veel sellel hoo Ajal, kui meil on päevakorras saates Ameerika eestlased kõike head kuulmiseni eesti loos nädala pärast.