Lähedasena iive, aga SÕNA hoob, toimetajate ja ilmselt ka õpetajate jaoks on need küsimused ka vastused ja teiste abivajajate pidev eksimine tavalised. Teeme siis asjad selgeks. Mõlemad sõnad on laadi vahelduslikud ehk neis on ühes käändes bee, teises v. Sõna, iive, tähendus, juurdekasv käändub nagu mõte, mis tõsi küll, ei ole laadi, vaid vältevahelduslik. Kuid tuleb vaid meeles pidada, et seal, kus mõtte puhul on kaks teed on iibe puhul nõrk, p. Seal, kus ütleme ühed teiega näiteks mitmese seesütlevas mõtetes on iibe puhul kiivates veega koidja. Sõna iive kasutame üldiselt vaid ainsuses. Nõnda siis, kui kusagil räägitakse eesti iibest, on kõik hästi. Samamoodi nagu räägitakse Eesti mõttes. Aga kui lugu on eesti iirlast, on midagi valesti läinud ja me ei räägi ka ju eesti mõtest, vaid ikka mõtest. Nii käibest. Hoob sobib siia hästi paariliseks, sest muu jutt on sama, Peeaa v muudkui vahelduvad, aga käänetes täpselt vastupidi, omastav kääne, mille ei ole mitte tugevas, vaid nõrgas astmes hoova eeskuju sõnaks tuleb võtta külm ja PV vahelduse aitab õigeks sättida stsena leib. Moodustame näiteks mitmuse osastava. Õige tuleb liigutada hoobasid ehk hoobi.