Vasar vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme Tallinnast vikerraadiost. Kuidas ja Tartus on minuga, Eesti maaülikooli õppejõud, filosoof Leo luks, tere. Tere. Samuti on Tartus Mihkel Kunnus. Tere, Mihkel. Tere. Peeter. Tänane et teema oleks tänane teema on selline, et väga raske on seda vist lühidalt kokku võtta. Laias laastus mõtlesime, et räägiks sellest, kas areng on olemas ja kas tehniline progress võib inimese olemust tundmatuseni muuta. Või kas on ainult illusioon ja katsume seda ühtlase natukene siduda identiteedi küsimusega. Kas olulisem on indiviid või olulisem kollektiiv. Nimelt on tänases sirbis sel teemal mitu erinevat artiklit, aga enne, kui nende asjadeni jõuame vahest vaatamegi, mida pakub tänane sirp ütlen kohe alustuseks ära, et mulle endale meeldis sirbi taga ka on. Tagakaaskus on kõigepealt üks küsimus semiootik Tanel Bernile. Mis on päris vaimukas, vaadake, lugege ise. Ja Reet Kasik kirjutab uuematest tuletistesti liitsõnadest eesti keeles, mis on samuti päris vaimukas. Mulle näiteks väga meeldib see, et kui räägitakse, tõsi küll, kahjuks mitte minuga seoses presidendivalimistega seoses sellest, et eelseisvatel valimistel võivad sündida sellised tegelased ehk siis sellised sõnad nagu kallaslased ja kalju, Randlased olla ka jõe rüütlased, Repslased, Helm, elased, Jõkslased ja muudki huvirühmad. Aga mis teile seal Tartus silm? Noh, mõtlesin mõlemad Leoga tunnistasime, et sirp on kuidagi jälle väga asjalik või või vähemalt meie maitsele kuidagi hästi vastav, et siin on tõepoolest väga palju nii-öelda progressist progressi üle arutlemist, see peamine ja see on Peeter lauritsa sihuke pikk ja mahukas küsimus või arutlus selle üle, kas tehisteadvusest ühisteadvusesse võiks kuidagi saada? No ta ei ole küll väga-väga optimistlik. No ma usun, et sellest me jõuame vist veel pärastpoole ka rääkida, eks. Siiski loeksin ette sele Tanel Berni tagant selle küsimuse, mis talle esitatakse. Valdur Mikita on prognoosinud 1000 aasta päras saabuvate olukorda. Tsitaat algab superintelligentsete reheahjude tsivilisatsioon avastab planeedi maa, kuid kahjuks selleks ajaks on kogu inimkond deklodeerunud käsnadeks. Hea uudis on see, et käsnad räägivad eesti keelt. Et kuidas siis Tanel Pern sellele vastab, seda võib igaüks ise lugeda selles käsnadext degradeerumisest. Mul tuleb meelde, et see oli üks Uku Masingu suurimaid nii-öelda õudusunenägusid. Et Ma arvan, et Mikita sealt ongi selle mõtte saanud. Ja Uku Masing lihtsalt. Ta vaatas ühtesid mere käsnasid, kes vastasena. On täitsa arukad loomad, ujuvad ringi. Aga siis mingi hetk mingil arenguetapil kinnituvad merepõhja ja muutuvad nagu Uku Masing ütles lihtsalt kahe auguga kotiks. Et, et see, see oli tema jaoks nagu kõige suurem hirm. Ta näitas, et filo genees harjunud vaatama, kui, nagu mingit arenguprotsessi, et see võib tõepoolest Me võimet Ekrodeerudega kahe auguga kottideks liks võime, miks, miks sa räägid sellest, kui tulevikus ei saa jah, et ma lihtsalt vaatasin, kus kujund tuleb. Nii, aga Leo, mis sulle jäi silma? No sinu viimasest kujundist lähtudes ma arvan, et just arutlus nii-öelda virtuaalreaalsuse kohta, mis on tänases sirbis siin eriti just lauritsa essees kesksel kohal, et see on tihedalt seotud sellesama ohuga, et tehnoloogiline areng ja inimese selline kuidas ma ütlen, mitmekülgne aktiivsus, nad ei pruugi sugugi ühte jalga käia vaid vaid see Uku Masingu õudusena või on unenäokeskkond, võib meid oodata selles. Selles. Selles arvutimaailmas, mida küll visionäärid väga lootusrikkalt seiravaid ja igasugu uusi posthumanistlik võimalusi seal näevad Jah, minu arust üks asi, mida nagu piisavalt ja rõhutada on see, et kui inimene võtab kasutusele mingi proteesi kõige laiemas mõttes siis ta enda no funktsioon see funktsioon kärbub, eks ju, et kui me kasutame näiteks eksoskeleti, siis meie enda lihased muutuvad nõrgaks. Et kui me kasutame kalkulaatorit, siis me peast arvutamisvõime, nii-öelda lang langeb ära ja kui mingeid väga suuri, sihukesi võimsaid tehnilisi asju, noh, on teada ka, et süvenemise võime ju internetti ajastul kipub, kipub langema. Et see nii-öelda rööprähklemine ei anna tegelikult head tulemust. Jah, ma ei pannudki väga hästi tähele, mis te praegu rääkisite? See ei ole midagi, tegelikult meil on filosoofiadoktor stuudios aus kraadiga inimene ja räägime nyydschest natuke. Enneki kui selleni läheme. Ma tegelikult tahtsin veel soovitada ka värsket akadeemiat, mis mulle kuule, kusjuures meil on ka mõlemal värske akadeemia kaasas. Täpselt mina tahan siit soovitada tegelikult ilukirjandust, nimelt on siin ära tõlgitud üks katkend saksa kirjaniku Oigen ruuge romaanist valguse aegu katkenud kannab pealkirja 1976 ja selle on eesti keelde tõlkinud Tiiu Relve. Väga vaimukas ja lõbus tekst. Ja siin on ka luulet. Esiteks on siin Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho enda luuletus tantsupidu, mis on väga naljakas ja siin on hiljuti ka Eestit väisanud Klaus eks pro Taani luuletaja luuletusi, mis on samuti väga vaimukad, aga muidugi on siin ka päris palju teaduslikku tekstega hoopis teiste huvidega inimestele. Näiteks Marin Maarja Rosen auartikkel, mida inimene tõeliselt rajab, seksuaalsed vajadused, erootikakultuur või sellest, sa tahtsidki rääkida? Ei, ma tahtsin seda mainida, lihtsalt, ei vasta sellele küsimusele, mida inimene tõeliselt vajab ja see on ääretult, ääretult keeruline küsimus, ma olen ise seda väga palju uurinud. Mida inimene tõeliselt teaduslikku vastust sellele ei olegi, eksju, ma võin kohe ära öelda, aga mis mulle siit väga meeldis, oli see Üllar Allase põhjalik käsitlus, kas antibiootikumide ajastu on lõppemas, sest see läheb ka tänase teemaga väga hästi kokku. Et me oleme nagu või tihti arvame, et 20. sajand, et nagu on on representatiivne või kuidagi esinduslikum. Ja mitte nii eriline. Aga kui me vaatame näiteks antibiootikumi, siis tõepoolest 20. sajand on antibiootikumide sajand. Aga et see aeg võib lihtsalt läbi saada, et võidujooks patogeenide ka, et me võime seal kaotajaks jääda ja mina ei näe, muidugi siin ei kurvasta selle üle. Inimese populatsioon peaks kuidagi kiirelt langema ja kui see mingite suurte haigustega, siis vähemalt ei pommitajate kõiki segamini linnasid ja et see on nagu täitsa optimistlik. Et. Jah no mina arvan, et kõige paremini teie poolt tänaseks saateks püstitatud nagu teemaga, et üksikisik ja kogukond ühisteadvus ja üksikuid teadvused sobib veel soovitada siit Raivo linnas artiklit, huvide konflikt, igihaljas võidetamatu nähtus, nagu pealkiri ausalt ütleb, kuigi see on eelmisest numbrist saanud juba ja see on nagu teine osa artiklist. Nii et leidub siingi palju põnevat lugemist, aga lähme hetke pärast edasi, põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudios ja Tartust on minuga filosoof Leo luks ning Mihkel Kunnus ja nagu juba alguses natukene sai puudutatud seda põhiteemat arutleks selle üle, et kas areng olemas ja kas inimese olemus võid tänu tehnilisele progressile muutuda. Mihkel sa enne juba mainisid Peeter lauritsa pikka esseed sirbist tehisteadvusest ühisteadvusse, ühisteadvuse teke on evolutsiooniline hüpe võrrelda pigem keele tekkimise kui Gutenbergi trükipressiga, ütleb selle artikli liid ja, ja see on üks tõesti väga põnev artikkel, mida on üsna keeruline küll ja lootusetu vist ümber jutustada ja seda me teha ei taha. Aga sellest võiks vast tõukuda. Pole pole, pole vast mõtet, jah, seda võib lihtsalt soovitada, ta on väga sihuke erudeeritud ja ülevaatlik. No kust mina tahaksin kritiseerida ja tegelikult seal üsna niitšeilik positsioon. Sest näiteks Oswald Spengleri hindes niitset just sellepärast nii kõrgelt, sest Nietzsche küsis, et mis on teadmisest kasu või mis seal tõe. Miks tõde on üldse kasulik asi? Räägime siin ühisteadvusest. Me oleme ikka selles mõttes veel samas lõksus, et me võtame teadvust, elu kõige olemuslikum maks fundamentaalsamaks asjaks. Miks üldse? Miks me, miks me keskendume teadvusele üldse niipalju et näiteks nälg, mis on elule kuidagi omasem ja inimesele kuidagi kuidagi noh, olulisem alati nahalähedasem. Sest nagu Uku Masing toredalt öelnud, et vaimu lunastame suhteliselt kerge, aga proovi sa ihu luhane lunastada. Ja Nietzsche minu arust selline filosoof, kelle suurus osalt seisnebki selles, et ta radikaalselt Kelogiseeris inimest, et leo, oled sa sellise väitega nõus. Nietzsche puhul on miks on selline põnev mõtlejad, et ükskõik millise selge piirilise väitis ja tema kohta moodustad, sellega on raske olla nõus või ütleme siis ka teisi tõlgendusi nii-öelda kõrvale jätta. Tegelikult siin ongi, me oleme natuke nüüd hüplikult arutlenud, siin tänases sirbis on ka ju Eik Hermanni arvustus Nietzsche moraali genialoogiale ja juhuse tahtel on just ka ise sellega teosega tihedalt tegelenud ja üks articelgi ootab ilmumist, et ütleme niimoodi, et Nietzsche ühest küljest bioloogiseeris inimese küll ja, ja üritas ka just eestikeelses teoses näidata, kuidas moraal midagi kunstlikku ja midagi siis mittebioloogilist mitte loodusliku on tulnud kahjuks inimese siis sellistele loomulikele indiviidi, loomulikule, eneseteostusele, individe loomulikule, indiviidi loomulikule arengule, aga see biologiseerimine noh, nagu ta ütleb, et tõlgiks inimese tagasi looduse keelde. See ei tähenda nüüd Nietzsche puhul kindlasti seda, kui sinu teisest märksõnast haakuda teadvusest, see ei tähenda, et inimene peaks kaotama teadvuse eneseteadvuse, see, mis teda loomariigist eristab. Nii et selline nagu noh Inimene litsi arvates ei peaks loomastuma selles tähenduses, vaid väljakutse on, kuidas siis nagu teadvus, mis on, mis on kahtlemata inimesel olemas kuidas teadvus võidab vaim nagu saksa keeles öeldakse, kuidas siis vaim? Kuidas Biolegiseeritud inimeses säilitada vaimsuse vaimu, rikkus? Vaata, see on omamoodi selline paradoksaalne ülesanne, noh, mis nüüd meie raadiovestluse võib-olla piirides, selle käsitlemine läheb juba liiga spetsiifiliseks kaugele. Tegelikult mitte nagu lolliks loomaks ei peaks inimene. Eik Hermanni venda artiklis ütlebki, et võib-olla just ajastul, kus räägitakse palju kogukondlikkusest ja indiviidi ülesusest, on mõistlik uuesti lugeda nyydschet ja pöörduda tema poole, sest et jah, ta ei räägi ju mitte sellest, et inimene peaks lolliks loomaks muutuma vaid sellest, et inimene peaks siis oma individuaalsele kutsele järgnema ja võib-olla selle indiviidi rõhutamine on tänapäeval jälle kuidagi olulisem. Et me ei unustaks kõikide nende kollektiivsete asjatamiste kestel ka iseennast ära. Ta rõhutab tervise tähtsust, eks ju alati, et see on tal kuidagi väga oluline kategooria, et inimene peaks olema terve ja nakkuda süüdistus kristlust, siis just selles mõttes, et see teeb inimese haigeks oma nii-öelda moraali jutlustamisega ja paneb inimese oma instinkte häbenema. Ja, ja ebatervislik siis, et üks keskne kategooria, kui ma ei eksi, iidsel on tervis just. Samas ju Peeter Laurits enda artiklis ta küll ei räägi otseselt tervisest, aga ta ju räägib sellest, et võib-olla sellise kollektiivse teadvuse ühisvälja tekkimine oleks mingis mõttes tervendav. Kui ta räägib tervest inimkonnast, siis ta peab silmas seda, et võib-olla see aitaks meil ka globaalprobleemidega paremini tegeleda, muuhulgas näiteks siis tööstuse ja üldse meie kollektiivse elu tekitatud reostusega paremini võidelda ja üldse paremini mõista seda, mis asi maailm on ja kuidas see toimib, nii et ka selle nurga alt lähenedes on võimalik terviseargument sisse tuua. Jah, globaalne tervis. Kuna siin on Mikitest ka paar artiklit, siis mulle meenub, et Mikita ühes intervjuus ütleb väga-väga õigesti minu arust, et inimkonna suurim tragöödia on see, et noh, pole, pole tekkinud tegelikult ühtset inimkonda tikandiga, mingit sihukesed hõimu ranni kaklused ja sõjad käivad kogu aeg, eks ju, et tegelikult ei suudeta midagi kokku leppida. Et pole tekkinud suurt inimest? Inimkonda ma siinkohal ütleme kaks kahte teksti üritada neid kokku võtta siis minu arust väga täpselt, Eik Hermann Nietzsche arvustuses on püstitanud nüüd lihtsalt lugedes põhiprobleemi, et tegelikult ju see Nietzsche, tervise jutt koguse tema Taali kriitika kogu selline kultuurikriitika käib, kuidas me ütleme siis sellise liiga suure ja liiga nivelleeriva kogukondlikkuse vastu, selles osas on küll, arvan, tõlgendajad nõus, et mida ta nimetab karjainstinktiga karja saaliks dekadentsiks sellise nahka ka nagu nõrgestavateks tungideks ja siin jumal püstitab küsimuse. Vot enne alapealkiri Nietzsche mulle viimane lõik, püstitaksin küsimuse tänases sirbis lehekülg 35, et äkki just on meile vaja rohkem nõrkust. Et Nietzsche propageerib midagi muud, teda eriti ei hooli nagu sellisest globaalsest inimkonnast heaolust, iga üksiku iga üksiku indiviidi heaolu tulevikus. Et äkki meil on vaja rohkem nõrkust kui siis seda lihtsamalt propageeritavad tugevust ja jah, nii mõnedki nii mõnedki 20. sajandi mõtlejad on ju seda tüüpi kuidas me ütleme seda tüüpi nagu nõrkuses sellist pääseteed otsinud kas või siin vati movi levinas või mõne mõnda nime mainida. Jah, ja nii see 107 puhul minu arust tasub alati teha see märkus, et suri aastal 1900 tähendab tal 20.-sse sajandisse jõudnud ja kui me räägime globaalprobleemidest, siis arusaam sellest, et maa on midagi väikest ja habrast jääb täiesti selgelt pärast teist maailmasõda. Sellega ma ei ole nõus, lihtsalt ei ole nii, tegelikult Nietzsche eluajaks oli see maailma väiksuse tunnetamine jõudnud juba väga palju sky Lääne-Euroopas keskmise inimesena ja see jõudis sinna väga lihtsate vahenditega. Põhiline instrument, mis selle maailma väiksuse tunde koju kätte tõi, oli 19. sajandi teisel poolel leiutatud külmutuslaev, mis tegi võimalikuks troopiliste puuviljade suhteliselt soodsa jõudmise Euroopasse ja pani inimesed mõtlema sellele kui väike maailm, nii et siiski ei maksa seda. Üks, üks üks asi on suurusega, teine asi see, et idee, et inimene suudab oma planeedi nagu tuksi keerata, elukõlbmatuks teha, vot see on märksa hilisem ja vot seda ei usu osad siiamaani muidugi ei usu seda, eks. Samal ajal täna on just õige aeg 100 meenutada, sest et täna on ju Hiroshima tuumapommi heitmise aastapäev, mis on vist kõige selgem märk sellest, kuidas inimkond on üritanud seda maailma pöördumatult ära rikkuda. Jah, jah, see on päris päris hea näide tegelikult siia. Aga ma siiski tahaksin Leogest, kuna meil on niisugune rahva valgustuslik saadet leo, äkki sa oskad, milles, milles siis seisnes Nietzsche moraali kriitika, asket mingid lühidalt mingid punktidena kokku võtta. No võib öelda, et tema ütleme, kriitika ja ka selle eesti keelde tõlgitud teose moraali genealoogia kahtlemata selline Erakordsus seisneb selles, et, et ta üritas moraali kriitikat mitte teha ainult sellisest noh, nüüd ja praegu, et isiklike eelistuste või mingite üldteoreetiliste argumentidega vaid nagu sõna genealoogia, mis on ka 20 sajandi mõtlejatel mõtlejaid väga palju inspireerinud genealoogia ütleb, et ta üritab siis vaadelda siin siin teoses kesksete Stahli mõistete ajaloolist kujunemist ja see kaudu näidata, et ütleme siis ka sellised moraalipõhikategooriad, näiteks väga paljud filosoofid on seisukohal, et headus on noh, nagu küllased ütlevad, primitiivsed headus on mingi selline nagu aluskategooria, ilma milleta me moraali nagu üldse kehtestada ei saa. Et näiteks eristused hea ja kuri või hea ja halb ja teatud ajaloolistes tingimustes niimoodi nagu kujuline tekkinud ja kunagi on olnud ajajärke, kus neid pole olnud ning kriitiline perspektiiv muidugi nii chill siis kumab siit läbi. Et võib-olla tuleb ajajärk, kus neid jälle ei ole. Nii et, et ta üritab siis sellist ajaloomeelt põimida sellise normatiivse filosoofiaga. Noh, kui nüüd hakata süvenema, tähte närima argumente närima siin heik Herman, mõned vastuolud toob ka esile, siis siin on alati Nietzsche puhul meie ees suurem selline tõlgendusülesanne. Aga piltlikult näidata siis see, seda reaalne hinnang, et keegi on näiteks kuri, et see ei ole iniminimesele noh, nagu inimloomusega kooskõlas, vaid see mingil ajaloo hetkel teatud tingimuste, teatud tingimuste, sellise nagu arenemise tulemus või näiteks ütleme, süütunne, mis ta ütleb, et süükeskne moraal kategooria, eks ole, et, et inimene ennast motiveerib moraalset, kui ta tunneb süüvitsi, üritab vältida tegusid, mis talle süüd tekitavad, tema analüüsib seda siin niimoodi pool antropoloogilisele, et see pärineb tegelikult täiesti materiaalsest võlamõistest ja seota seostab seda religioonialaste hüpoteesidega ka, et võlg esivanemate ees ütleme siis Aninistlikus mõtteruumis, et on, on üle kandunud selliseks abstraktseks mõisteks, mis mingi hetk saab süü süümõisteks, nii et selliseid olulisi hüpoteese on uurijad väga tõsiselt edasi uurinud ja, ja noh, ei ole ju öeldud, et ta päris jama ajaks isegi isegi isegi hoolika uurimise kaudu, nii et seda teost võib. Samas, eks ole, kuigi tema selline nagu nüansseeritult vaadates on, ta on siin palju keerukust, aga tegelikult Ma arvan küll, et seda võiks noh, iga selline humanitaarhuviline inimene suudab selle teose läbi lugeda, sest ta on väga hästi tõlgitud kaadris luurel eesti keelde. Et siin ei ole nagu midagi nii, nii keerulist Kusjuures see, mis sa praegu rääkisid, on natukene seotud ka sirbis oleva Kurmo Konsaaesztzeega, otsides arengualgoritmi lehekülgedel 10 11. Nimelt neid, seda Eik Hermanni, nutsin arvustuste gurma kontsad kõrvuti lugeda, kuidas jõudsime tahtmatult mõttele, et see on ka omamoodi loogilise arengu tulemus, et Nietzsche just sel ajal oma mõteteni jõudis, sest et 19. sajandi teine pool oli üsna niimoodi tiine sellistest ideedest, kus otsiti arengureegleid ja arengu printsiipe gurma kontsa kirjutab siis konkreetsemalt loomariigist Charles Darwini, Alexander von Humboldti ja teiste 19. veerandi mõtlejate ideedest, mis siis ongi tänaseks kinnistunud ju kui üks selliseid teaduse paradigmast, nimelt arusaamisest liikide arengust, tekkest, muutumisest ja väljasuremisest ja selles mõttes Nietzsche oma filosoofilistes kategooriates jõudis mingis mõttes võrreldavate mõteteni, et mitte ainult liigid ei arene, vaid ka mõtted arenevad. Jah, sest ta võttis Darwinit väga tõsiselt. Küll, kritiseeris Darwinit mõnes väga olulisel kohal ja minu arust just nagu psühholoogilistest vaatepunktidest näiteks, et et mitte vaewingoptefitest Spenceri mõiste, vaid et ütles, et nii-öelda vaadake, ega keegi üritas säilida, et ei taha ellu jääda, vaid kõik tahavad saada palju. Et eesti keeles on küll ilus sõna, et me jätka ennast vaid paljunema. No see Nietzsche üks põhimõistuse Villet suur maht või siis võimutahteks on seda tõlgitud ja seda võimuda ju mõtleski just sellena, mitte siis võim tingimata teiste üle, vaid et sa oled piisavalt tugev, et toimida jättis, sind oleks palju. Jah. Ja ta nägi seda siis läbi läbi kogu loomariigi, nii-öelda selle võimutahet või, või paljuks saamise tungi. Ütleksin. Siia juurde niipalju, et Nietzsche kritiseerib Darwinit just kuidas, kuidas ma nüüd ütlen ennekõike ja väga selgelt selles osas, et, et kui see liikide muutumine ja areng nagu noh, niimoodi looduses ja loomariigis võib olnud olla siis inimese puhul see kindlasti Darwini nihukseid hüpoteeside paika ei pea. Just, ta rõhutab seda, et, et see inimese eneseteadvuse vaimsus ja sellega kaasnev Camoraal ütleme oma selliste edasi pürglikke tungide piiramine kogukonnas ja ühiskonnas. Et see on miski, mis nagu sellisele tarvinistlikule arengu ideele ei allu, vaid see, noh, pigem Nizza nägemuses pidurdab selliste erakordsete tüüpide esilekerkimist, sest inimkogukonnas erakordsed isikud eristuvad nihukesest keskpärasest massist ja Neil on suur oht, eks ole, nii-öelda massi poolt saadud kuidagi alla tõmmatud, tagasi tõmmatud või ka isegi hävitatud, nii et arvasid inimkogukonnas selline nagu areng noh, nii-öelda parema tüübi poolt ei kehti just nimelt selle vaimu ja eneseteadvuse tõttu. Nii et see on niukene. Noh, et kui me räägime, kas areng on siis areng tuleb kuidagi määratleda, aga ma kardan, et siin ühest saatest ei piisa, et selle sellega kokkuleppele jõuda. Nojah, areng tuleb kuidagi määratleda ja tegelikult, kui tulla tagasi korraks selle Peeter Laurits loo pole, siis ta ju ka keskendub ühele isenesest väikesele, aga olulisele asjale nimelt see, et me oleme vähemalt praegu tundub nii, mine tea, mida lähitulevik toob, aga praegu tundub, et me oleme oma arengusse, kas siis eksisteerib või mitte, aga aga oleme oma mingisugusesse soovitud arengusse toonud juurde ühe komponendi, mida seal varem ei ole olnud, nimelt siis tehnilised abivahendid. Vähemalt varem on tehnilised abivahendid olnud sellised üsna Irukesed. Jah, aga kui me räägime näiteks nii-öelda moraalsest progressist, siis noh, väga väga moodne on alati sarjata, et kaal langeb kogu aeg, aga üks Milan Kundera romaanis olemise talumatu kergus on, eks lõpupoole on üks väga ilus lõik, mille me hea meelega loeks ette praegu kohe. Nii inimese tõeline headus võib avaldada oma absoluutses puhtuses vabaduses üksnes selle vastu, kes ei kujuta endast mingisugust jõudu. Inimkonna tõeline moraalne eksam. See kõige põhilisem, mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu, seisneb tema suhtlemises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh. Nii põhjalik, et just sellest tulevad kõik ülejäänud üks mullikas lähedaste Reisale jäi seisma, vahtis seda kauemat pruunide silmadega Reisa tundistada, kutsustada, markettaks. Meeleldi oleksite nimed andnud kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud, neid oli liiga palju. Kunagi ammu kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid oli kõikidel lehmadel, kes siin külas olid, olnud nimed ja kuna nimi on hingetähiseks, siis võib ka öelda, et kaardist hoolimata oli neil hing. Ja siis testi külades suur kooperatiivne vabrik, lehmad elasid kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole enam neid nimesid, neist on saanud mehaani. Ja nimeta maailm on andnud õiguse Deckartile. Mul on lakkamatult silmadest Reisa, kuidas ta istub kannul, silitab Kareenini pead ja mõtleb inimkonna krahvile. Sel hetkel meenub mulle teine pilt. Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb endest hobuste kutsarid, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde, Kutseri silmal embab tema kaela ja nutab. See oli aastal 1899 ja Nietzche oli juba inimestest eemaldunud, teisiti öeldes just välja ta on vaimuhaigus. Kuid just seepärast mulle näib, et temas Eestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma varsti pärast. Selline pikk lõik, aga mulle on see lõik väga, meeldib iseenesest, näitab et on küll moraalne progress, näiteks. Varsti tuleb jälle üks tsirkus, kus kasvatatakse loomi ja on noored inimesed on planeerinud täitsa korraliku nii-öelda protestimiitingu selle vastu, et enam ei oleks. Ja aga see ei ole moraalne progress, aga sellel ei kindlasti mitte, aga sellest äkki räägime hetke pärast, nimelt kui juba sai mainitud Nietzsche vaimuhaiguste seda, et tõesti oma elu viimased 10 aastat sisuliselt kontaktivõimetuna veetis, siis olekski sobiv teha muusikaline paus ja kuulame Los Angelese räpp bändi Cipras Hill klassikalist pala aastast 1993 inseyninde Prein. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudios, minuga on Tartust filosoof Leo luks ja Mihkel Kunnus. Kuulasime äsja Saiprosselli lugu intseeninde Prein, millega mälestasime siis vaid 55 aastaselt vaimselt kokku varisenuna meie hulgast lahkunud Friedrich niiget. Aga rääkisime saate esimeses pooles, et see päris palju niitšiast ja rääkisime tema moraaligeneoloogiast ja progressist ja jõudsime lõpuks välja moraalse progressi mõisteni. Ja Mihkel tõi näite väidetavast moraalsest progressist näol, et mingid noored protestivad tsirkuses loomade kasutamise vastu. Väidan, et see ei ole moraalne progress, ma väidan, et see on lihtsalt tavaline Füübrisson. Ülbus on inimeste selline individualism, mis ei leia muud väljapääsu, kui soovis omistada iseenda tundeid teistele olenditele. Ütleme, ma ei saa, ma ei saa nüüd aru, kuidas hüprisega, kas sa arvad, et loomad ei kannata tsirkuses? Ma arvan, et küsimus ei ole selles, kas loomad kannatavad ja küsimus on selles, et need inimesed tahavad kangesti demonstreerida oma võimet kaasa tunde. Ei, aga see on ju minust täiesti suva selles mõttes, et mis, mis neid motiveerib loomade seisukohalt loomade heaolu seisukohalt on see tähist Eesti suva. See on väga hea filosoofiline küsimus, kas oluline on siis tahe või tulemus? Ei, no aga noh, ma arvan, et teisi liike ei huvita inimlikud žestid näiteks või et seal aga teda huvitaks, et parajasti piitsutatakse või midagi sellist. No lähme nüüd tagasi selle avaessee juurde ja ma vaatan, et Leo, sa oled teinud siin päris palju märkusi, märkmeid, et äkki oskad kuidagi kokku võtta seda mõttetööd. Teie vaidluse niimoodi lõpp kommentaariks ütleksin seda, et Peeter Laurits tegelikult oma essee lõpuosas ka ta, see siin esimene pool on keskendunud keskendunud sellisele virtuaalsele reaalsusele ja selles peituvatele ohtudele ja ja samas võimalustele ühisteadvuse tekkeks. Artikli teine pool teid teatud hüppe ja need pooled pole ka minu arust väga rangelt omavahel kuidagi niimoodi liigendatud või loogiliselt liigendatud, et siin ta räägib tõesti ka sellest, et et noh, selliseks mingisuguseks kuidas ma ütlen teile selliseks ühisteadvuse tekkeks või maailmaks päästvaks progressiks peaks olema vajalik ka nii-öelda inimese ühistunde tekkimine siis loomade ja jaga ja noh, siin ka taimedega, eks ole, ütleme kogu loodusega mingisugusel sellisel väga sügaval empaatilisel tasandil, nii et ega need mõtted ei ole. Neid mõtteid on siin essees muidugi muidugi niimoodi heietatud, aga ma püstitaksin nüüd just selle tänase essee valguses või püüaksin arendada küsimust, mida Peeter juba saate alguses püstitas, aga me ei ole suutnud seda väga süstemaatiliselt käsitleda, et kas siis nüüd see, meie arvutimaailm ja kogu sellega kaasnev selline suur suur tehnoloogiline progress, et aitab meid kuidagi aitab meil kuidagi maailma päästa või paremaks saada ükskõik noh, hästi abstraktses tähenduses ja siin tegelikult siis see esimene pool seda asja kaardistab. Ja see on, ma ütlen, selline fantaasia arendamiseks väga hea esse lugeda, kuigi ma kohe soovitan ühte teistesse ka, mis, mis seda temaatikat veelgi pöörasemaks ajab. No siin autor mängib, eks ole, siin meil sirbis mängib ideega, et kui me saaksime oma närvid kuidagi arvutivõrku otse lülitada, et siis peaks tekkima selline nagu info järjekordne info leviku ja vastuvõtuplahvatus, mida siin juba tsiteeriti võib võrrelda ka keele tekkimisega ja siis ta loodab, et äkki siis selle kaudu tekkiv ühisteadvus nimetada seda järgmiseks teadusastmeks või tehisintellektiga või noh, selline kogu intellekti, kes siis selline ühisteadvus kulgeb loomu poolest sellisesse nagu harmoonilise masse sängi, kui praegune inimeste üksikindiviidide vaheline selline. Indiviidide huvide põrkumise maailm meil on. Aga noh, see muidugi on, eks ole, hästi spekulatiivne ja autor ei väida, et see niipidi võib minna, ta ju väidab ka, et et see, eks ole, võib ju tekkida noh, teada tuntud hirm, et võib tekkida ja tehisintellekt, kes meid hoopis vangistabi ahistab, inimkonda. Ja tegelikult noh, ja ütleb väga ausalt, millega gurma kontsasin, teises essees haakub, et ega me ei suuda seda ette ennustada. Konsa ju ütleb, et võib-olla on juba mõni ini inimesest meie tajutavast maailmast keerukam komplexuse aste tekkinudki. Samahästi võib öelda, võib-olla on tehisintellekt ka juba tekkinudki, aga noh, me ei suuda temaga haakuda, eks ole, kuna ta on sellisel tasandil, et, et meie tunnetusvõime piirid seda ei haara. Aga kes tahaks nagu edasi fantaseerida. Mõned plussid ja ka miinused on üks hästi pikk ja see, mida ma jõua refereerida, aga ma võiksin soovitada. Vikerkaar, Varres number neli viis 2011, Mihhail Epstein. Juba 2001. Aastal kirjutatud tekstis analüüsis palju detailsemalt, ütleme neid neid väljendeid, et mis inimkonnal ees seisavad, kui tõesti need teadlased saavad nagu võrku otse ühendatud, eks ole, loomulikult see, see otseühenduse või ei tähenda, et minu info vastuvõtuvõime ju kohe, nagu siin peabki neuroteaduslikult ka tegelikult asjale peaks lähenema, see ei tähenda, et info vastuvõtuvõime ju tohutult kasvab, eks ole, minge kuhugi ruumi, kus 100 inimest korraga räägib, te, te saate ju müramite info. Nii et need on eraldi küsimused. Apsa Epstein toob esile, et, et siin võivad tekkida noh, võivad tekkida nii-öelda, mitte ainult tehisintellektiprobleemid võivad tekkida see, et kui me suudame teadvuse digitaliseerida, siis tekib see küsimus, kas surematuks jääda on moraalne või, või see on nagu mingisugune, nagu mingisugune värde värde ühendused. Terve rida siis ka üksteise mõtete lugemise probleem, kui see võimalikuks saab, siis peab vajalikuks osutuma teatud ka mõttehügieen nagu tänapäeval, eks ole. Näeme, et on ka väljaütlemiste hügieenidega probleemi, kui me vaatame avalikku sellist meediaruumi, aga kui mõte hügieenipead tegema, et ühesõnaga, see on selline nagu terve valdkond ja ma ütleksin, et see on selline noh ulmeline valdkond. Tegelikult mina arvan küll, et et noh, fantaseerida on mõtet, aga ei ole mõtet nagu tõsimeeli muretseda, et kas homme tekib tehisintellekt, mis meid kõiki orjastab. Tegelikult on ju meil praeguseski olukorras ja, ja praegusel tasemel tehnoloogiaga seostades on palju selliseid pakilisi ja tõesti toimivaid muresid, eks ole, tehisintellekt võib tekkida hüpoteetilises tulevikus, aga keegi kurinahk võib ju võrgus olevaid seadmeid kuidagi niimoodi terroristidega Rutlustel juba täna kasutada, kui ta neile ligi pääseb, näpud taha saab mõnele tuumajaamale või sellisele asjale. Nii et selles mõttes selles mõttes nagu baasiaga peab ka piiri pidama. Mida ma nüüd ütleksin kriitikaks, et väga huvitav on selle selle Peeter lauritsa, sest see teine pool, kus ta analüüsib inimese seost, aga, aga tundub küll, et siin on omamoodi nagu see või teine või nagu katkestuslik suhe. Et see, kui me nagu võrgustume ja sinna virtuaalreaalsusse rohkem sisse imbume, siis saada nagu empaatiatunnet loomade või taimede vastu, ma kardan, need tehnikat siin ei toimi, siin peaks ikka vaatama lugema seda, mis siin Valdur Mikita meil kõige suurem tuntud staar kirjutab või teised, sellised nagu kuidas ma ütlen, loodusosalusega tegelevad inimesed, et seal on hoopis teised praktikad ja ma arvan, et nende praktikate rakendamiseks tuleb igatahes noh ka nutitelefon koju jätta, sest kui sa lähed loodusse sellega ja seda seal ainult näpid, siis sa puude ja taimedega nagu seda ühtsustunnet ei koge. Jah, ja ühesõnaga, see pole ka nii-öelda intellekti probleem, ma ütleks arvatavasti, et noh, see on nii-öelda pigem pigem on siin isegi bioloogilised kategooriad nagu patja ja süüa tahtenõrkus ja sellised asjad. No ma ütleks, ma läheksin veel kaugemale, minu kolleeg maaülikoolist. Me oleme kirjutanud ka ühisartikleid, Argo Moor on seda uurinud, need on, siin on siin essees kutsutakse üles teatud sellistele suhetele või suvestatustele, nad ei pea, neid ei pea, mina arvan nagu alles leiutama, vaid nad on olnud olemas, nad on, ütleme selliseid suhteid, mis animistlikus usundilooliselt rääkida animistlikus ajajärgus valdasid, et inimene kujutles ennast või käsitles ennast seotuna kõigega, selles mõttes seotuna ka, et, et noh, põhjus-tagajärg seoses ka, et Hiiepuu maha raiun, siis selle inimese jaoks oli karistus nagu noh, paratamatu, mistõttu ta seda ei teinud, eks ole, või või on, see oli selline vastutustundlikum, vastutustundlikum maailmapilt, et animistlikus mõtteruumis olid need olemas. Me oleme kirjutanud kolleegiga koos kaks artiklit, analüüsinud kas ja mida võiks sealt niimoodi üle võtta, ei ole nagu julgenud tõsiseid normatiivid järeldusi teha, aga me oleme näinud väga suuri struktuurseid sarnasusi sedalaadi. Kuidas ma ütlen loodustunnetuse või loodusfilosoofia kaasaegsetele otsingutel ja nendel vanadel, ütleme usunditel või siis ka sellistel inimestel või noh, ütleme nagu kasvõi Valdur Mikita, kes üritavad neid mingisuguseid aegseid praktikaid kuidagi hoida, taaselustada või niimoodi nagu noh, kirjeldada propageerida. Jah, ma olen sellega täiesti nõus ja minu arust nagu üks mulle mulle meeldib üks üks päriselt juhtunud sündmus, mis minu arust nagu kirjeldab seda teatud pessimistliku seisukohta kõrvades ühisvõrgustamine võib-olla mingi nii, nii super asi või maailma päästja on see, et ükskord Embroloogid mängisid salamandritega, neil õnnestus luua kahe peaga salamander. Ja siis kere oli üks. Aga kui talle anti süüa, siis kaks pead kaklesid söögi pärast. See on päris hea mõistulugu, eks ju. Selles mõttes, et oli küll täiesti organism ja inimene saab kakelda ka iseendaga, eks ju, selles mõttes. No loomulikult nõrk koht on just eks ole see hüpotees, et kui me nagu olemas päid jalgupidi rohkem koos, et siis tekib mingi hüpe meie nagu sellise harmoonilise maa läbisaamise suhtes, vaat siin on minu arust kõige nõrgem koht, et kuskil sotsiaalvõrgustikus ollakse päid jalgupidi juba noh, rohkem koos, kui, kui füüsilises ruumis on võimalik, aga aga harmooniat me seal ei näe, vaid on ju pigem sõimamist, solvumist ja sellist nagu üksteise plokkimist ja ikkagi nagu mingitesse nagu nii-öelda kogukondadesse koondumist, mingitesse sekkidesse koondumist. Nii, nii palju kui mina täitsa kõrvaltvaatajana täheldanud. Jajah, kui Delfi kommentaarium alustas, siis alustasin hüüdlausega, kollektiivne aju, aga minu meelest on tõesti internet parim tõend sellele, et väide, et kui sa kedagi tunnet, siis mõistad teda paremini lihtsalt ei pea paika. Jah, või, või, või võib vist öelda küll, ja mis puudutab veel seda infot, siis mulle meenub see vist järgmisevski tegi sellise tähelepaneku, et ma saan ühte ja sama maali vaadata küll mitu inimest saavad vaadata, aga ma ei saa ühte ja sama leiba seedida, eks ju, mitu inimest ei saa, et info info plussiks on küll see, et info on noh, põhimõtteliselt väga palju ja väga suuresti paljundatav, aga inimene, aga nii-öelda täiesti aineline olend, eks ju. Ja ainelise asjas noh, džauli ei saanud paljundada lihtsalt või kalorit, et sellel peab olema konkreetne aineline tugi küljes. Et neid muresid või kuidagi infoga või infokiiruse vahetamise suurendamisega ära ei lahenda kuidagi. No vot meie saateaeg hakkab läbi saama. Mulle tundub, et me vist enam-vähem sellise tõdemusega peamegi lõpetama, et areng ja progress on võimalikud ja võib-olla tõesti tulevikus kunagi sellisest tehisteadvusest saab ühisteadvus ja mine tea, mis endaga kaasa toob, aga nälg, jääbistika inimesi näpistama ja see on palju konkreetsem mure, kui tõesti filosofeerimine nende ühisteadvus tööle, mille osas ma tegelikult kasutan võimalust soovitada. Ta on lugeda ulmekirjandust. Nimelt on Kirjastus Varrak hakanud välja andma sellise ameerika autori nagu ämm lekki sarja, tema abistav õiglus ilmus aastal 2015 ja nüüd tänavu ilmunud selle järg abistav mõjuk Juhan Habichti tõlgitud. Ja selles on väga huvitav käsitlus. Tehisintellektist, kellel on korraga mitu keha ja kes suudab neid teadvusi siis nii erinevalt kui ka ühiselt nii-öelda talutav ja seedida. Ja see, kuidas seda kirjeldatakse, on päris hämmastav ja huvitav. Nii et ma arvan, et sellised asjad vist jäävadki esialgu mõtteeksperimentide tasemele. Ning kas ta soovitab veel ka midagi lisada. Lõpetuseks. Mina lisaksin nii palju. Kordaksin mõtet, et ei jääks et meil ei jääks nagu kõlama mõtet, tehnoloogiline progress on kuidagi hukatuslik või halb, mis nagu noh, isegi lauritsa essees loomulikult, eks ole, on palju globaalseid aspekte, mis on murettekitavad. Aga jaa, jaa, on loomulikult on ka võimalus kasvõi sotsiaalvõrgustiku kaudu kuidagi midagi parandada, et tulekski igal inimesel ju mõelda mis talle kõige rohkem muret teeb, olla informeeritud ja, ja toimida siis selles lõigus, kus ta saab kuidagi midagi korda saata. Ta, olgu see siis kas või mingisugune noh, mingi poliitiline aktiivsus või millegi ühisrahastamine. Aga rohkem kui selliseid abstraktseid hirmud tuleks ikkagi muret tunda sellele, et noh, et ma ei muutuks tehnika orjaks, sest tehnika orjaks võib muutuda juba tänapäeval, kasutades neid küllaltki, võib-olla ulme seisukohast algilisi vidinad, et mis meil on ja jättes hooletusse oma keha, eks ole, puhkehetkedel olles ninapidi arvutis, mitte jalutades ja, ja, ja see kõik ju see kõik on juba meie igapäevane mure. Jah, ja ma võib-olla soovitakse, Tanel Berni tal on siin üks pikem lugu ka sees, et mitte ainult tagakaanel, kus ta on väike tükk nõiajahisemiootika kus ta siis tsiteerib Juri Lotmani ühiskonda parandatud hirmuhoost, mille reaalsed põhjused jäävad enese eest varjatuks. Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid, mitte hädaoht ei kutsus esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu hirmubject osutab sotsiaalseks konstruktsiooniks nende semiootik jootiliste koodide sünnitiseks, Mil abilise sootsium iseennast ja ümbritsevat maailma Bodeerib. Noh ühesõnaga inimesed. Hirm, hirm hakkab looma maailma tonte, mitte tondid. Ei hirm. Täpselt nii, aga nii õudne sa ei pea olema, kui juba tsiteerimiseks läks, üks hästi lühike tsitaat veel Peeter Laurits sealt ta ütleb, et selleks, et näha era- ja ühishuvisid, ei ole vaja keerukat tehnikat, vaid piisab heast tahtest, uudishimust ja võimest mõelda ennast teistsuguste silmade taha. Aga sellega lõpeb tänane vasar oleme taas eetris nädala pärast. Mina olen Peeter Helme ja Tartust olid, stuudios on stuudiosse filosoof Leo luks ja Mihkel Kunnus ja saadet. Et saadet jääb lõpetama Leonard Goeni muusikapala defiutša samanimeliselt albumilt aastast 1992 kuulmiseni.