Tere, kas sinatada või teietada. Küllap on keelesaate kuulajate hulgas palju neid, kes selle küsimuse üle mõtisklenud on. Kuidas käituda esimesel kohtumisel Uuetud, aga kuidas ametlikus situatsioonis aga mõnikord ka näiteks suguvõsa kokkutulekul. Kas Soomes võib rahulikult kõiki sinatada ja Venemaal vastupidi, kõikide heietada kus on piir, millal sinatada ja millal teietada ja kes selle üle otsustab mis on viisakas ja mis mitte. Keelesaates on täna Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu päevast. Tere, mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, kuidas keeleteadlane mõistab sõna, viisakas või viisakus? Jah, see ongi alustuseks väga hea teema, sest viisakus on keeleteaduses olnud niisuguse terminina kasutusel. Noh, ütleme nüüd nüüd ikkagi juba 30 40 aastat, aga aga ta ühtlaselt kõikide keeleteadlaste jaoks aktsepteeritav termin üldse paljud arvavad, et see on nii udune, ähmane mõiste, et me ei Iraagi teda defineerida. Need siiski, kes, kes arvavad, et meil sellist mõistet tarvis on, üldiselt mõtlevad viisakuse all niisuguseid siis keelelise viisakuse all eelkõige niisuguseid keelelisi vahendeid, millega me justkui teeme arust tööd ülearust siis selles mõttes, et me peaksime otse saama ütelda midagi lihtsat, no näiteks. Anna mulle, see raamat on väga lihtne ja lühike käsk, aga millegipärast teatud olukorras ütleme vabandage, kas te saaksite mulle ulatada raamatu ja nüüd seal on nii palju vahendeid, seal on küsimus käsu asemel, seal on tingiv kõneviis, seal on modaalverb saama, ehk siis saaksite, kas te saaksite anda raamatu? Ehk on väga suur hulk keelelisi vahendeid, mida me siis millegi pärast mingis olukorras kasutame ja vot selle seletamiseks, miks me siis nii kasutame, on viisakuse mõiste päris hea, sest et, et see on midagi, mis on seotud sotsiaalse käitumisega, mida me siis võime nimetada viisakuseks. Kas teietamine ja sinatamine on ka viisakuse mõistet keeleteaduses? Jah, jah, kindlasti on natuke selles mõttes võib-olla teistmoodi, et, et kui me teietame ma ei tea, kas me teeme nii-öelda ülearust tööd. Me teeme natuke nagu valed, me justkui valet võtame, ütleme sina asemel teie, ehk siis kasutame mitmuse vormi mõnes mõttes see on ka tsipake keerulisem võib-olla sellepärast, et mitmuse vormid on haruldasemad keeles, nende moodustamine on juba noh, niisugune natuke harvem. Ja võib-olla siin on ka nagu bioloogid räägivad kulukatest signaalidest semiootikud ka, et siin on mingi kulukus taga, et me mingeid jõupingutusi kasutame teieta sinatamise asemel aga igal juhul seda küll käsitletud ütleme, pöördumist üleüldse ja sees siis kitsamalt. Sina ja teie valikut on käsitletud viisakuse teemana viisakuse valdkonda, kuuluvana. Et viisakas olla on kulukas keelelises mõttes? Jah, jah, kindlasti, sest me teeme midagi, mida, mida me ei teeks, kui me oleksime niisugused otsesed ja lihtsad oma oma väljenduses tegelikult viisakusteooria praegu palju kasutatakse, kus jagatakse siis siis negatiivseks ja positiivseks ehk distantseerivakse lähendavaks viisakuseks erinevaid keelelisi käitumismalle. See ongi saanud alguse sellest keelelise pragmaatika teooriast, mis käsitles keelelist suhtlust väga niisuguse eesmärgipärasena, et meil on vaja koos part närida, midagi saavutada. Ja nüüd me teemegi täpselt seda koos arutame mingi ülesande lahendamist. Lepime midagi kokku, juhatame teed, et annamegi just täpselt seda infot, mida vaja ja nüüd selgub, et tihti midagi väga ülearust. Nii see keelelisse teooriasse on, on tulnud koguse viisakuse käsitlus. Aga kas on siis nii, et viisakas on teietamine? Ka sinatamine ei ole mitte nii väga viisakas. No vot, nüüd, kui keeleteadlane hakkab nii-öelda oma teoreetilise mõiste pagasiga siin seda nähtust käsitlema, siis ma ütlengi niimoodi, et teietamine on distantseeriva viisakuse vahend, see nagu loob distantsi sellega, keda võtame. Sinatamine on tegelikult positiivse ehk lähendava viisakuse vahend. Et mõnikord on viisakas just nimelt sinatada ja on pigem vähemalt eesti kultuuris kindlasti pigem ebaviisakas, kas teietada nii, et seda ei saa, nii ütleme kui ma niisugusest keeleteadlase teoreetilisest vaatepunktist ütlen, siis ei saa üldse öelda nii, et teietamine on viisakas ja sinatamine ebaviisakas. Mõlemad on viisakad, sest viisakus on teatud sobitumine, olukorda või teatud olukorras sobilik käitumine. Aga muidugi, teine asi on see, mida me nagu argikõnes nimetame viisakuseks ja seda on ka paljud teoreetikud siin välja toonud, et et tavakeeles. Me nimetame viisakaks pigem seda, mis on see nii-öelda formaalne viisakus või, või sisse distantseerib viisakus, just teietamine, niisuguste kaudsete käskude andmine, mitte otseste käskude ja nii edasi, et et natuke erinev on see viisakuse mõiste teoreetilises käsitluses ja argikeeles, aga mõlemad on olulised, ma arvan. Peame lihtsalt vahet tegema kummast, me räägime. Aga millest see siis sõltub missugustest teguritest, et millal teietamine võib olla ebaviisakas, millal sinatamine viisakas eesti keeleruumis, siis ütleme? Ja ma arvan, et, et siin on igaühel näiteid omast elust ka võtta, ma ise mäletan, kui tulin ülikooli tööle päris noore õppejõuna, siis mu kolleegid kõik soovisid, et manid sinataks siin muuhulgas ka vanemad kolleegid, kes olid varem olnud õppejõud ja see oli väga raske ja samas ma teadsin, et kui ma neid teietama, solvanud neid just sellepärast, et et ma pean neid justkui liiga vanaks või liiga väärikaks. Et vaat niisuguse teiega, mis nagu näitab distantsi, võib minu arvates eesti keeleruumis küll solvata ja paljud solvuvadki selle peale, no kas just solvuvad, aga panevad tähele seda kui ebameeldivat fakti. Samas nii palju vähemalt kui meil uurimuste põhjal tundub näiteks meie kultuuriruumist teietamine ei ole kunagi solvav, võib-olla ma praegu liialdan ja uurimused ei ole meil nii põhjalikud, aga aga tundub nii, et seal on nagu teie alati positiivselt hinnatud, samas kui Eestis võib-olla. Nii et, et inimene isegi solvub No kui palju Eestis tegelikult üleüldse selle probleemi üle mõeldakse, arutletakse, kuidas teile tundub, et kas on oluline probleem või läheb kõik praegu lihtsalt sujuvalt sina poole kaldu. Ära, et kui me nagu võrdleme teiste keeleliste nähtustega, sest sina ja teie ikkagi joon keeleline üksus on, kas me valime sina-vormi või teie vormi, siis see on kindlasti selline keeleline nähtus, mille üle arutletakse väga palju. Ma arvan, et inimesed ei arutle selle üle, et kas ma kasutasin tingivat kõneviisi või mitte või kas ma kasutasin modaalverbi või mitte. See ei ole niisugune teadlik asi üldse. Aga sina ja teie üle sky inimesed arutavad, neil on selle üle on aeg-ajalt siin-seal ka raadiosaadetes tulnud, on olnud. Kirjutavas meedias Postimehes olid mõned aastad tagasipäist kohe sarja artikleid sellel teemal ja inimestel on väga erinevad arvamused. Nii et ma arvan, et see läheb väga inimestele korda ja nüüd keeleteadlase seisukohast muidugi ei saa mina tulla ütlema, et mis on õige ja mis olevaid keeleteadlasena. Mind huvitab see, kuidas inimesed tajuvad pöördumisvormi valikut, kuidas nad erinevates olukordades käituvad, millest see sõltub. Aga normi muidugi meie siit ette öelda ei saa. Kas see on põlvkonniti erinev, kas huvi selle küsimuse vastu on erinev? Te rääkisite, et vanemad õppejõud soovisid, et neid sinatatakse, aga ma millegipärast arvan, et väga paljuski vanem põlvkond just nimelt eelistab täietamist. Jah, kindlasti on nii, et, et mida noorem inimene, seda vähemalt Eestis siis ja tõenäoliselt kogu Euroopas tegelikult kui me laiemalt vaatame, et mida noorem inimene, seda rohkem ta vähemalt oma eakaaslasi või ka pisut vanemaid sinatab, tundub nii, et et see liikumine on küll sina poole. Aga Ma millegipärast arvan, et see ei, olen nagu selles mõttes totaalne muutus, et, et meil teietamine lõpuks päris ära kaob. Et teatud olukordades seda kindlasti ikkagi alles jääb lähematel aegadel. Sest sellel lihtsalt on oma väga selge funktsioon, nisugune distantsi loomine nii positiivses kui negatiivses mõttes. Aga kindlasti on põlvkondade vahel erinevus. Me ei ole spetsiaalselt uurinud või teinud nagu selliseid uurimusi, kuidas vanemad inimesed ütlevad või kuidas nooremad neil on rohkem olnud oma töörühmas võrdlusi eri kultuuride, noorte inimeste vahel, et selles mõttes ei oska ma nagu päris selliseid häid teaduslikke fakte praegu tuua, aga, aga noh, on selge, et sinatamine levib praegu. Kas sinatamine, teietamine on meeste ja naiste puhul erinev? Vot see on väga huvitav küsimus, sellepärast et intuitiivselt kuidagi, kui me kunagi nüüd juba peaaegu 10 aastat tagasi alustasime kolleegidega seda esimest küsitlust, siis me tegelikult arvasime, et erinevused tulevad välja. Eriti siis võib-olla niisuguses suhtluses, kus naine pöördub mehe poole või mees naise poole, see tähendab, et kus on eri soost suhtlejad tegime, küsib kus me siis palusime inimestel enamasti need, need olidki noored inimesed, tegelikult selliseid üliõpilasi ealised hinnata ja kuidas nad ütleksid erinevates olukordades, kas siis sina või teie ja jagasime alguses kogu saadud informatsiooni just naist ja meeste vahel nagu eri rühmadesse, aga siis me nägime, et meie tulemused ei näita mitte mingit erinevust. Ei siis selles, kas vastaja oli mees või naine ega selles, kas ta pöördus mehe või naise poole. Nii et lõpuks me oma artiklites panimegi panimegi kõik kokku lihtsalt üheks tulemuseks, kus on näha, nagu soolist erinevust vähemalt mõnevõrra on, on vanemas kasutuses. Nimelt on küllaltki raske ütelda, kuidas inimesed näiteks 100 aastat tagasi üksteise poole pöördusid, me lihtsalt ei tea seda tegelikult. Aga üks koht, kust me võiksime seda teada saada, on muidugi ilukirjandus, kui on hea kirjanik, siis ta kirjutab nii, et, et kajastab kaasaegset suulist suhtlust ka hästi dialoogides. Ja tundub nii, näiteks Oskar Lutsu ja, ja Anton Hansen Tammsaare teoste dialooge analüüsides, et ütleme niisugune umbes 100 aastat tagasi Eesti ühiskonnas ikkagi mehed ja naised omavahel teietasid rohkem kui mehed omavahele, naised omavahel. Ehk siis kui oli eri soost kõnelejad, siis nad pigem kasutasid rohkem teie vormi kui siis, kui olid samast soost ikkagi distantsi hoiti. Jah, jah, et ju ta ikkagi on selle distantsi, sest ütleme, sinatamine ja teietamine puhul üldiselt tuuakse välja nagu kolm parameetrit või kolm noh, niisugust ütleme kaasaegses keeles. Kuid mis võivad mõjutada, üks on siis just see vanuseline distants, teine on tuttavuslik distants ehk siis see, et kas sa oled tuttav või võõras teise inimesega. Ja kolmas on siis sotsiaalne distantsi, kas on sotsiaalne erinevus staatuste vahel näiteks kõnelejatel. Ja tundub nii, et nüüd Eesti ühiskonnas kindlasti see olulisim mõjutaja on tuttavuslik tants või, või see siis kas Lähme tuttavad või ei ole kuigi ka vanus sotsiaalne positsioon muidugi mõjutavad. Nii et, aga see, see just kas me oleme tuttavad või mitte, see on, on väga oluline. Aga 100 aastat tagasi, siis oli natukene teistmoodi, et Teele ja Toots ka teietasid niikaua, kuni teele selle õnnetu jahi kätte sai. Täpselt nii, et tõepoolest Oskar Luts on oma suves just eriti väga oskuslikult kasutanud seda sina ja teie kimbatust, mis suhtlejatele omavahel on, see algab päris alguses, kui Toots tuleb Venemaalt ja läheb läheb siis paunvere peale käima ja kohtub kiirega. Vaat siis on neil esimene kimbatus, et kas öelda sina või teie ja teelega suhtes teelega on seeläbi kogu raamatu ja filmi ka muidugi niisugune oluline küsimus, et kas öelda sina või teie raamatus on veel üks väga, aga huvitav koht lisaks, mida silmis on, on teistmoodi kajastatud. Need, kes on film filmist rohkem, mäletavad neid suvesündmusi, need, need võib-olla seda kohta nii ei mäletagi. See on nimelt see koht, kus, kus teel pakub noori õunapuid üle sootalule, aga raamatust ta teeb seda kirja teel, ta jätab Tootsile kirja ja seal ongi kohe niimoodi kirjas, et käisin täna siin, kahjuks ei olnud teid, õigemini sind kodus. Õieti polnud mul siia küll midagi asja, tulin ainult ülesoo peaaegu uut karjalauta vaatama ja üleüldse vaatama, mis tee ka siin teed ja vot niimoodi kogu kiri on niimoodi kirjutatud. Tee teie ja sina on vaheldumisi. Nii et luts on kasutanud nagu niisuguse noh, mingi ma isegi ütleks, et romantilise kimbatuses väljendamiseks või Ka kimbatus on üks väga hea sõna iseloomustamaks just seda probleemi, et mida teha, kas sina või kas öelda teiega tänasel päeval. Aga siis teie ei oska ikkagi öelda, kui vana see teietamine võib-olla eesti keeleruumis. Siin ma jään natuke praegu vastuse võlgu, seda peaks täpsemalt uurima. Kindlasti oli teietamine levinud 100 aastat tagasi, sellepärast et tõepoolest Eesti 100 aasta tagustes ilukirjandusteostes on seda palju. Näiteks Vilde teostes kohtab ka seda, kuidas mõisahärrade pooled siis talupojad pöördus siis ikkagi kolmandas isik, kus ja ka mitmuses, et ärgu härrad pahandagu öeldes otse sellele härrale seda nii-öelda näkku. Mitte siis teiega sina, vaid hoopis ärgu terad pahandagu. Nii et ilmselt oli seal niisugune teine mudel veel kõrval, võib-olla just mõisnike suhtluses. Aga see, kuidas, kuidas eestlased omavahel suhtlesid, vot siin olekski üks hea uurimisteema tuleviku jaoks. Ta läbi kogu vanem kirjavara, niipalju kui seal seda neid pöördumisi ette tuleb. Kolmandas isikus pöördumine seda vist tänapäeval küll enam üldse ette ei tule, kuigi ma nagu mäletan mõned ajad tagasi, et seda kasutati, aga ilma sina teie vormita saab ka suhelda ka tänapäeval. Jah, eesti keelel on väga erinevaid võimalusi, võingi eesti keeles erinevaid võimalusi, no näiteks on umbisikuline tegumood ja siis on meil just väga mugav tingiv kõneviis, millel ei ole pöörde lõppu, ehk siis peaks või saaks, kui sa ütled, et peaks kalapulki laadima, siis ei tea, kes seda nüüd küll peaks tegema, seal on veel see ka, et, et, et ka mina ise võib olla praen kalapulgad ära, aga võib olla ka sina, võib olla hoopis teie. Nii et seal niisugused peaks saaks, võiks, tahaks, ma tahaks, käib võib-olla rohkem inimese enda kohta, siin on nagu raske ette kujutada kuidagi teisiti, aga aga need vorm eesti keeles jätkub ja siis on umbisikuline tegumood ja siis on veel niisugused üldisikulised lauset, nii et neid ikka on ja kui me küsisime oma informantidelt just selles küsitluses sina ja teie kohta, et et kas teil on tulnud ette olukordi, kus te püüate välk, mida sina või teie kasutus siis eestlastest praktiliselt kõik vastasid, et ja, ja on küll. Võib-olla inimesed ei oska niiväga hästi analüüsida, näiteid tuua, aga see, et neil on olnud selline olukord, kus nad katsuvad nyyd hakkama saada, et ei ütle ei sina ega teie selliseid olukordi on peaaegu igaühel ette tulnud. Küll see on ebameeldiv, just, ei tahaks öelda, aga, aga see on üks niru tunne. Sellises situatsioonis. Ja, ja see ongi tegelikult huvitab, et miks ikkagi nii on? Meil oli Soome kolleegidega, siin koostööprojekt on Soomes anti välja raamat, milles olid disartiklid erinevate Euroopa keelte pöördumisvormide kohta. Ja siis mina koos oma doktorant nimi alliga tegime siis eesti keele osa. Aga kui ma vaatasin ka teiste autorit artikleid, siis oleme ka teisi keeli Euroopas, siis peaaegu kõik ütlevad, et et tegelikult inimesed on mõnikord kimbatuses, neil on teinekord raske valida. Alati ei ole see asi üldse selge, kõik muutub kogu aeg. Kõik kurdavad seda, miks siis nii on? Et võib-olla see siiski on niisugune keeleline ressurss mis ühelt poolt tekitab meis nagu ebamugavust, aga teiselt poolt annab meile võimalusi reguleerida seda, kuidas me suhtleme ühiskonnas väga niisugusel b4 nüansseeritud moel, et ma usun, et sellel on oma sügav vajadus ühiskonnas. Et niisugust vahet suhtlemisel hoida. Kui me nüüd oma Eesti ühiskonnast välja läheme, te viitasite ka nendele uuringutele, siis sinatamine ja teietamine soome ja vene keeles Soome keeles. Meil on niisugune üldine arusaam, et soomlased sinatavad pigem venelased teietavad, pigem vastab see siis tõele. Jah, vastab küll kõigi meie uuringute põhjal ja loomulikult ka intuitsiooni või siis isikliku kogemuse põhjal on see täpselt nii nagu näiteks meil siin ühes uurimuses vaatlesime muu hulgas seda, kuidas üliõpilane õppejõu poole pöördub, no on selge, et Eesti üliõpilane niisugust vähemalt katseolukorras kasutab õppejõu poole pöördumises ikkagi teie vormi, võib-olla mõnikord mõne lähema ei, aga tegelikult ka sinatatakse sihuke prototüüp. Suhtlemisviis on ikka teiega, soomlastel oli just seal ka palju sina-vormi, kuigi peab ütlema, et nii eestlased kui soomlased said ka päris hästi hakkama üldse ilma pöördumiseta. Nii et nad kuidagi kirjutasid näiteks õppejõule meili. Nii et ei olnudki aru saada, kas ta sinatab või teie etapp, kui jällegi vene kultuuri esindajad, et meil ikkagi alati selgelt sai aru, kas nad teietavad või sinatavad seda õppejõudu. Aga seal on omad keelelised vahendid, näiteks selles konkreetses olukorras, millest ma praegu jutustasin, oli palutud üliõpilasel kirjutada õppejõule selle kohta, et et kas saaks eksamit sooritada, aga mingil muul ajal. No ja eestlased ja soomlased lihtsalt kirjutavadki, et kas mina saaks tulla eksamit tegema mingil muul ajal ta kirjutabki kogu kirja, nii et ühtegi pöördumist ei ole. Aga vene kultuuriruumis kindlasti seal ka pöördutakse ja see on kindlasti teie. Kas te võtate mind vastu eksamil midagi niisugust, jah? Jah, nii et nagu erinevat mudelit, kuidas inimesed, inimesed suhtlevad, aga, aga see muidugi on. Oleks väga ohtlik arvata, et kui need soomlased kõik sinatavad 11, et see tähendab, et neil ei olegi erinevust suhtluses võõramate ja tuttavamate inimeste vahel, et seda, seda viga võib eestlane Soomes näiteks väga lihtsasti teha. Ta arvab, et noogume juba sinatame, siis me võime rääkida ükskõik kuidas ilma siis üldse mõtlemata, ehk siis räägin jõuga ka nagu nagu lähedase sõbraga, aga tegelikult see nii ei ole, seal on siis muud vahendid. Ja näiteks soome keeles kindlasti seda sina ja nagu asesõnana kasutatakse sellises olukorras oluliselt vähem kui sõbraga suheldes, et on küll sina vorm, aga ei öelda välja. Näiteks küsitakse tulisidku. Kas sa tuleksid mitte tulisid, sine On ju, et sealt lihtsalt ei, ei kasutata seda asesõna, vaid ainult tegusõnana näitab, et on sina-vorm, nii et tegelikult on ikkagi oma niisugused päris peened vaheastmed sinatamise ja teetamise vahel, mida kui võõrast kultuurist tulija võib mitte tajuda. Nii et see on natuke ohtlik ka see, see niisugune laus, sinatamine võõrast kultuurist tulijale. Aga kas eestlastel võib näiteks soomlaste või venelastega suheldes tekkida ka sina teie erineva kasutuse pärast probleeme kas või ka arusaamatusi tekkida? Põhimõtteliselt kindlasti, aga muidugi ma arvan, et et tänapäeva maailm on niivõrd harjunud võõrastega et neile antakse andeks, mõnikord ma olen oma üliõpilastele ka öelnud, et ärge kartke võõrast keelt kõneledes aktsenti, see aktsent päästab ja kaitseb teid. Sest et niipea, kui te räägite aktsendiga mingit keelt, siis teile antakse andeks ka niisugused suhtlus, eksimused, mida võib-olla ei antakse andeks emakeelsele kõnelejale. Nii et ma usun, et põhimõtet selliseid probleeme võib tekkida küll, aga tõenäoliselt vähem, kui me võiksime oodata nagu puhtalt sellel pinnal, et et kasutatakse valevorme lihtsalt võõrale, antakse andeks. Ja kui me küsisime näiteks oma informantidelt, et kas teil on olnud probleeme suhtluses näiteks eestlastele, venelastele, omavahel siin Eestis just sellepärast, et et ei tea, kumba vormi valida, siis kõik praktiliselt kõik mehi, informandid vastasid, et ei, ei ole mingeid probleeme, kui ainult keelt oskaks. Ehk tegelikult probleeme võib tekkida, aga ma usun, et neid et need ei ole niisugused traagilised juhul. Selles me ilmselt oleme ühel meelel, et sinatamine levib. Sinatamine levib kogu Euroopas või ainult Eestis, me tunneme seda nii. Tundub, et levib põhimõtteliselt igal pool, kus seda vahet ei maksa üldse, eks ole, selles mõttes, et noh, tõepoolest inglise keel otseselt sina ja teie vahel ju vahet ei tee, tänapäeval aga inglise keeles on jälle omad vahendid, kuidas kuidas distantsi osutada, tundub, et kogu Euroopas põhimõtteliselt asi liigub vähem formaalsema suhtluse poole aga on ka vastupidiseid näiteid, näiteks selles samas Soome ühiskonnas. Soomlastega olen rääkinud, siis nad enamasti ütlevad, et et viimasel ajal on hakatud rohkem teietama. Nüüd sellisel väitel, et viimasel ajal on hakatud rohkem teiega, tema on kaks poolt, üks on see, et iga inimene vananeb vanemaks, tema saab seda rohkem, teda teietataks tõepoolest igaüks. Igal hetkel võib praktiliselt Öelda, et viimasel ajal on hakatud rohkem teietama. Aga ma tean, et Soomes on teatud poekettides, näiteks Stockmannis on on antud ka instruktsioonid müüjatele, mida varem ei olnud, et tuleb klientide heietada. Nii et kuigivõrd mõnes kontekstis ikkagi võib olla ka vastupidine tendents, et hakatakse jälle teietama. Kuigi vahepeal ei ole seda tehtud, võib olla. Ma tahtsin küsida, et kas sinatamine on inglise keele mõju või, või on siin mingid muud mõjud ka, aga te jõudsite hoopis täietamise juurde välja? Ja no inglise keele mõjuga on siin nagu raske ütelda, ma arvan, et pigem selline ameerikaliku suhtluse mõju võib meil muidugi olla see selline eesnimede kasutamine ja sellega koos võib-olla tuleb siis see sinatamine sellepärast et ütleme inglise keeles endas ja sina ja teie vahetegemist ei ole, küll on aga see vahe, kas öeldakse Mary või, või missis Popper, eks ole, seal on erinevus. Aga kui nüüd mõelda, et millised keeled meid mõjutada võtavad sellest sinatamist teietamises, siis siis kindlasti Skandinaavia ja Soome käitumismudelid meid mõjutavad, sellepärast et seal inimesed palju käivad ja näevad seda olukorda seal. Nii et ma usun, et siin mõjusid on väga mitmesuguseid, aga kogu ühiskond tõenäoliselt praegu pigem suundub suhtluses sellise demokraatliku maa või siis ütleme jutumärkides raatlikuma stiili poole, mis ei pea tähendama tingimata, et inimesed tegelikult on demokraatlikumad või kuidagi võrdsemad vaid see, et seda erinevust inimeste vahel püütakse võib-olla kõnes vähem esile tuua. Sinatamine ja teietamine meedias ja seesama demokraatlikkuse küsimus, et kus on piir meedias, ajakirjaniku ja ja poliitiku, ajakirjaniku ja ametniku, ajakirjaniku ja oma eriala eksperdi suhtlemise vahel, et millal ja kas ja kui palju täietada või sinatada. No see on muidugi niisugune keeleteadlasele, selles mõttes raske küsimus, et ma nüüd tahaks kohe korraldada suure küsitluse andmed kokku lüüa et pigem ma nüüd vastaksin niisuguse tavakeelekasutajana, kuidas mulle tunduks, sest otseselt uurinud ma seda ei ole ja, ja sellepärast niisugust teaduslikku vastust mul sellele küsimusele ei ole. Ma ise arvaks küll, et on päris kena siiski, kui avalikus ruumis inimesed 11 teietavad, kui nad ei ole väga lähedastes suhetes, aga teisest küljest mind isiklikult küll ei häiri ka see, kui lepitakse näiteks kas või saate alguses kokku, et me oleme vanad tuttavad ja seetõttu armas kuulaja, anna andeks või andke andeks. Me nüüd sinatame. Eks see ole niisugune maitse asi, võib-olla, aga, aga ma ei oskaks siin väga rangeid reegleid ei ühele ega teisele poole tuua. Eesnimedest oli ka pisut juttu, et kas eesnime pidi kõnetamine ilma otseselt näiteks sina sõna kasutamata kas see on sama, mis sinatamine sisuliselt? Ta kuulub ilmselt samasugusesse suhtlusstiili. Kas see on päris täpselt samamoodi? Tõenäoliselt ei ole, sellepärast et et ma arvan, et eesti kultuuris on täiesti levinud ka eesnimi koos teie vormiga missugune pöördumis vihised, pöördutakse küll eesnime pidi, aga kasutatakse endiselt teie vormi ja see on ka vene kultuuris üsna tavaline. Nii et päris võrdusmärki saaks nende vahele tõmmata. Ja lõpetuseks professor pajusalu. Kas on ühte head retsepti? Jätame nüüd ajakirjanduse rahul. Et aga kas on ühte head retsepti kuulajatele, mis ütleks, millal ja miks sinatada või teietada? No ma arvan, et see retsept on ikkagi selles, et kui tunnetatakse vestluspartneriga niisugust lähedust ja tuttavust või siis ka mingisuguste ülesannete samasust väga tihti inimesed ütlevad, et nad sinatavad need, kellega nad koos töötavad kellega koos midagi tehakse, isegi siis, kui see on võõras. Lihtsalt see ühistegevus seob neid, et siis muidugi sina, Ta ta, aga, aga ma siiski usun, et meie praeguses eesti kultuuris võõra inimese poole, keda võib-olla esimest korda nähakse. Siiski oleks viisakas pöörduda teie-vormis ka noorte puhul, aga muidugi mida nooremad inimesed on, seda rohkem nad kindlasti omavahel sinatavad ja loomulikult ka lapsi sinatatakse, seda ei tohi unustada, nii et see teietamine on teatud määral nagu täiskasvanuks saamise märk siiski endiselt. Ma arvan, Eesti ühiskonnas, et lapsele teie ei öelda ju. Ja samas on mõnikord väga hea tunne, nagu te jutuajamise alguses ütlesite, et vanemal inimesel võib olla väga hea meel, kui talle sina öeldakse. Ja võib just, et see tähendab, et teda ei peeta liiga vajaks, et seda ei peeta võõraks, teda peetakse omaks. Aga kõik see on niisugune suur suhtlemise kunst, ütleme nii. Aitäh, Tartu Ülikooli professor Renate Pajusalu ja head suhtlemiskunsti. Aitäh kuulamast ja kaasa arutamast kõigile, kes kuulasid.