Vasar vasar alasile, löö, see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar ja olemegi suvepuhkuselt tagasi, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kultuurilehe sirp peatoimetaja Ott Karulini, tere ott tegemist. Ning kirjandusteadlane Maarja Vaino, tere maarjatere. Täna räägime kultuuriajakirjanduse uuringust ja siin tükk aega läbi viidi. 2014. aastal tehti algusaasta tagasi, tehti vahekokkuvõtte ja tänavu juunis sai päris valmis ning ajaleht Sirp on pühendanud sellele täna palju leheruumi. Niisiis vaatame uuringut, vaatame kultuuriajakirjandust, aga enne kui me selleni jõuame, vaatame, mida muud põnevat sirbile pakkuda on. Maarja, äkki sina teed otsa lahti? Sirbil on ikka põnevat pakkuda ja seekord Mulle jäi, kõigepealt jäigi kohe Silvia Tui Hirve artikkel sellest, et missugune võiks olla see või noh, et, et on probleem rahvusooperi kaadri järelkasvuga ja, ja see küsimus tõstatus siis teravalt või sai fookusesse siis arvamusfestivalil, millele siis ka tui hirv viitab oma oma sellise käivitava käivitava mõtiskluse alusena ja, ja teiseks vaatasin loomulikult väga huviga, mida kirjutatakse suveteatri kohta, sellepärast et Tammsaare loomulikult oli suveteatris oma roll, nagu ikka oli Kõrboja perenaise etendus oli, oli saunaeide tõde ja õigus, nii et seda ise lugesin ka huviga. Nii et loomulikult lugemist on siit veelgi, aga, aga oma siis kõik ära ei räägi praegu veel. Aga ott, mida sina pead toimetajana julged eraldi esile tuua. Ma tean, et sinu jaoks on kõik artiklid headega õudselt. Lapsed on ühtmoodi armsad, aga võib-olla lihtsalt, et kahe silma vahele jääks, et siis mul endal oli väga huvitav ja hariv lugemine, lehe lõpuosast, tehnika, filosoofiat puudutav artikkel, et tuleb tõesti teema, millega ma ei olnud varem palju kokku puutunud, et ta annab hea ülevaate, mis see probleem probleemistik üldse on ja mis need põhilised küsimused seal on? Tõsi, siin on jah, pikk käsitlus Peeter Müürsepa sulest vähemalt tehnika ja teadus erinevat filosoofiat selle kõrvale on põnev lugeda aga Peeter Oleski käsitlust kvantilm silmuses rubriigist teadus, kusjuures teisel küljel rubriigist teadus, kaldkriips reklaam. Aga ma ise juhiksin veel tähelepanu Jaak Urmeti artiklile Ott Rauna, 20 aastaaruanne. See on raamatuarvustus on väga pikk, pea poolteist lehekülge ja see on tegelikult tõesti hävitav raamatu arvustus nimelt. Jaak Urmeti-le ei meeldi Ott Rauna oma mälestusteraamatus, ei selle sisu ja stiil. Ega see, kuivõrd toimetamata raamat on, aga samal ajal Jaak Urmet kirjutab selle lahti päris teravmeelselt, nii et ma loodan, et raamatu autor leiab sellest vähemalt natukenegi lohutust. Üks hea näide sellest, kuidas saab ka siis, kui sulle raamat ei meeldi, siiski kirjutada sellest selline artikkel, mis lugejale vähemalt meeldib. Aga meie läheme nüüd hetke pärast edasi. Tänase saate põhiteemaga. Vasar. Jätkub kultuuris vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios kultuurilehe sirp peatoimetaja Ott Karolin ning kirjandusteadlane Maarja Vaino. Nagu enne lubatud, räägime täna kultuuriajakirjanduse uuringust, mis tänavu juunis pärast pea kahte aastat tegemist valmis sai ja millele on pühendanud tänane sirp päris palju leheruumi. Kõigepealt kirjutab peatoimetaja Ott Karolin ise. Siin artiklid tõestamata vastandused, mis keskendub selle arvustuse. Siis keskendub selle uuringu teatripoolele, aga mõtlesin kõigepealt tegelikult see on paar lehekülge tagapool. Aga täpsustame tegelikult see, mis mina kujutan uimi natuke eraldi, ehk siis, et see ei ole see suvekultuuriajakirjanduse uuringu osa, väidan Segalt ei tulnud uuring, mis lihtsalt ka samamoodi sel nädalal esitleti, et lihtsalt fakti täpsustusena. Aga selge, no igatahes on lehes pikk Rebekka Lotmani artikkel kultuuriajakirjanduse uuring tõstatab küsimusi ja siin annab autor kõigepealt ülevaate sellest, mis olid selle uuringu probleemiasetused, mida taheti uurida, mida taheti teada saada, kuidas selleni jõuti ja milliseid küsimusi need vastused siis omakorda tekitavad, sest et nagu ma aru saan, ei ole see uuring sugugi nii selline üheselt objektiivne, selge. Kõikidele võimalikele küsimustele vastuseid pakkuv materjal. No mul on keeruline ühelt poolt nagu seda kommenteerida olles nii-öelda uurimisobjekti peatoimetaja, aga aga jah, tõsi on, et et kaks asja üks on see, et, et selline uuring üldse tehti, et kultuuriministeerium pidas vajalikuks võimalikuks tellida tegelikult suhteliselt kuluka uuringud. On väga positiivne, et vaatasin veel täna hommikul üle, et kultuuriministeerium koduleheküljelt, et milliseid uuringuid nad üldse viimastel aastatel tellinud on ja noh, loomemajanduse ja lõimumise kohta on päris palju, kaunite kunstide kohta pole peaaegu ühtegi ja nüüd siis tõesti on olemas ja kultuuriajakirjanduses levinud, et see nagu positiivne pool, mis on nagu kriitikat vähegi selles mõttes olema Rebecca etteheidetega paljuski nõus, et ta on tõesti väga ebaühtlane, et kuna seal on palju autoreid, suures autoreid on ka alles kas magistrandid või lausa bakalaureusetudengid siis on jäänud just nagu tegemata see viimane toimetamise vool, kust sa võtad nagunii-öelda kõikide autorite sisendi kokku ja püüad vaadata, et seal ei oleks omavahel vasturääkivusi, olekski metodoloogiliselt ta ühtlane. Et see osa tõepoolest, see on tegemata jäänud. Võib-olla enne kui me edasi räägime, siis ma ütlen kohe ära, et enne, kui mõni raadiokuulaja võib-olla ka imestab, et mis me siin Kraunume, siis kultuuriajakirjandusuuringus uuriti ainult trükimeediat, nii et meie siin, raadios saame juskui neutraalsemalt ja vabamalt sellesse suhtuda. No minu meelest on tegelikult samamoodi kõigepealt väga hea, et selline uuring tehti, sellepärast et kultuuriajakirjandus nii nagu sellest teemapüstitusest esile tuuakse, on ju iseenesest väga oluline meedium ja mitte ainult sellise avaliku arvamuse noh ma ei oska nüüd öelda tingimata kujundamisega tegelikult nii või teisiti ka kujundamise aspektist, vaid ikkagi ka sellise noh, laiema, ütleme siis kultuurimaastiku ja inimeste nagu vaimsuse kaardistamise aspektist, et kui me tahame tegelikult mõnes mõttes teada, mis meie ühiskonnas nagu toimub, mis toimub meie ühiskonnas vaimse tasemega, et siis see uuring iseenesest on üks vastus sellele Aga minul tekkis kõigepealt 200 selline noh, selle uurimisobjekti osas küsimus, et tekitab kohe sellise tunde minus vähemalt, et kultuuriajakirjandus on nüüd mingi halvas mõttes eriline, selline arengupeetusega laps, kellesse tuleb suhtuda teiste reeglitega, kui teistesse suhtutakse kuidagi mõistvalt suhtuda, kui ta ikka päris nii kiiresti joosta ei suuda. Seesama küsimus, et kas kultuuriasutuse juht on kuidagi teistsugune juht kui ükskõik millise teise äriettevõtte juht, et jah, et võib-olla seal selline sümbolväärtus on suurem, aga, aga ma olen nõus, et, et kõige hullem, mis saab teha kultuuriajakirjandusega, on teda käsitleda nagu sellise nagu erivajaduse kajaganduse liigud liigina. Mida ikkagi kiputakse tegema, kuigi see ikkagi, nagu seda libedat teed ei lähe või kuidas tundust? Ma arvan, et ta otseselt seda seda libedat teed ei lähe, aga teistpidi muidugi noh, on ka sellest uuringust tuleb välja või üleüldse tuleb välja see, et kultuuriajakirjanduses, kultuurimaastikul ja üleüldse ühiskonnas on ju erisused olemas, et noh, mina isiklikult on alati selle vastu, et kõiki mõõdetakse nagu väga selgelt ühe pika lauaga, eks ole, et et ikkagi on erinevad nähtused ja neisse tuleb erinevalt suhtuda. Aga see ei tähenda, et neisse suhtutakse kui erivajadusega, vaid see tähendab, et neisse suhtutakse kui erinevatesse nähtustesse. Ei, seda kindlasti, aga mulle hakkas endale lihtsalt sõda Rebekka Lotmani artiklit lugedes tunduma, et võib-olla need järeldused, mis sealt välja tulevad, on olulised üldse mitte kitsalt kultuuri ajakirjanduse lõikes, maid üldisemas mõttes. Nimelt juhitakse siin tähelepanu näiteks sellele, et enam kui 52 protsenti uuritud noortest ei loe üldse raamatuid ja siit küsitakse kohe edasi, et kuidas endaga peale hakata, sest kultuurikaugeteks nad ennast ei pea. Siis teine sellisem, üldisem järeldus, et kultuuriajakirjanduse rollid tajutakse diskussiooni platvormiga üldse ühiskondlike protsesside, mitte ainult kaunite kunstide üle, mis on minu meelest ka palju laiem järeldus kui ainult kultuuriajakirjandus ka selline ja need on minu meelest selliseid ühiskondlikus mõttes väga olulised järeldused. Omaette küsimus on muidugi, mis nendega peale hakata. Absoluutselt. Ja tegelikult energia Pekka Lotmani järeldused põhinevad selle uuringu esimesest osast, mis Marju Lauristini välja töötatud, selline viis tüüpi kultuuritarbijaid, kellest siis teistele mõned on siis sellised arvutikesksed ja, ja mitte väga lugemisaltid ja nende puhul on küsimus just selles ka mulle peatoimetajana, kuidas neile läheneda ja kuna läbi nagu trükisena nendel nendeni ei jõua, tegelikult ehk siis, et nende nii-öelda kui selline, kõige nagu mugavam või, või, või olemuslikum info vastuvõtmise formaat on pigem visuaalne ka, isegi mitte nagu kahemõõtmeline, visuaalne kolmemõõtmeline on ehk siis liikuv pilt ja siin on tegelikult väga palju küsimusi, kus siit edasi minna, et Rebecca toob hea näitena siin just nagu kultuur ERR-i portaali, kus on tegelikult sellist, et nii kultuurileheväljaannete artiklite segamini siis erinevates telekanalites tehtud jupikastega lõikudega, mis tegelikult on tõesti, ma olen nõus samm õiges suunas. Aga mulle tundub, et jällegi näiteks ministeeriumi tasandil peaks maha istuma ja mõtlema, et kuidas edasi minna, et see, et näiteks kultuurileht hakkaks konkureerivat portaalis kõrval tegema, tundub kuidagi mõttetu ressursi raiskamisena. Ja seetõttu võib-olla peaks hoopis palju rohkem hakkame koostööd tegema, et tõepoolest siis kasvatada sellesse linna siin ühine kultuuriportaal, kus ja jällegi ei peaks siis automaatselt välistama ka omaalgatuslikke väljaandeid näiteks müürileht või teised, eks ole? Nojah, tegelikult see noorte pealekasvu küsimus, mis on Rebekalzin päris nagu tugevalt välja toodud ja, ja mis ei ole nüüd otseselt Rebekal, vaid kogu selles uuringus on tugevalt välja toodud, et praegune kultuuri tarbimine või noh, see mulle ei meeldi see sõna, kultuuri tarbimine, aga noh, paratamatult see on tulnud juba kõnepruuki. Et ja see on hea iseenesest, aga et see vanusegrupp, mida seal justkui nähakse, et see on häiriv, et, et on see tunne, et noori ei tule peale ja noh, minu meelest on siin tegelikult tuleks eristada kahte asja, kõigepealt seda, et teatud tüüpi noh ikkagi ütleme siis süvakultuuris ajakirjad, mida me ju tahame säilitada, et nendel noh, punkt üks on igal juhul ühiskonnas väike kõlapind, et suurem osa inimesi eelistab tarbida massimeediat ja suhteliselt väike osa inimesi eelistab tarbida kõrgkultuuri, kui me jääme sellise eristuse juurde, aga mina jääksin, et minu meelest neil on ikkagi nagu vahe olemas. Ja ja see juba iseenesest nagu piiritleb, võtab nagu mingi suure osa ühiskonnast nagu muudab väikseks osaks ühiskonnast. Ja teiseks. On ju täiesti selge, et päris noored inimesed nii või teisiti seda tüüpi asjadest veel ei huvitu. Et nad teoreetiliselt peaksid jõudma nende lugejate hulka ka siis, kui nende enda vanus on nagu kasvanud. Et nüüd ongi lihtsalt küsimus selles, et kuidas nad sinna jõuaksid, tähendab seda, et nende nagu eelnev kultuurikogemus peaks nad loogiliselt sinna juhtima, et me ei saagi eeldada, et keskkooli õpilased Loevad, kordame akadeemiat, vikerkaart ja keelt ja kirjandust, noh ükskõik nagu, mida me teeme, nad ei hakka Nad ei peakski, et küsimus on selles, et mida tehakse koolis õigesti või valesti, et nad ühel hetkel sinna nagu jõuaksid enda lugejate hulgas hulka. Et vot see on minu meelest see põhiline küsimus, mitte see, et kuidas nagu muuta nende ajakirjade sisu noh, nii-öelda nooruslikumaksest ajakirjade sisu peaks säilitama ikkagi nagu tõsiseltvõetavuse ka mitte nagu nii-öelda silmi tegema. Ja vot see esitada ühe küsimuse, millele ma oskan vastata küll, aga mitte täna, Moskva, selle vastata 25 aasta pärast, siis kui need noored inimesed on nii vanad, siis me saame teada, mida nad hakkavad lugema neid väljendeid või mõnes mõttes oledki. Huvitav lihtsalt jälgida või jälgitakse ju ka, aga et ma ei kujuta ette võtta mingi testgrupp, et et mida siis nagu peaks tegema, Nad jõuaksid sinna sellepärast, et et praegu on ju selge, et noh, noored on mõjutatavad ju kõige rohkem tõesti sellisest globaalkultuurist sellest, mis tuleb kõige jõulisemalt neile koju kätte ja mida, noh, mõnes mõttes on ka kõige vanusele vastavalt kõige nagu lihtsam vastu võtta. Et keerukamaid asju ei olegi nii lihtne vastu võtta. Ja, ja siin ongi see küsimus, et, et, et missuguse, missuguse nagu asju me saaks noh, nii-öelda juba varakult istutada, et see kasvaks siis nagu õigeks hetkeks sealt nagu välja Tundub, et küsimus ongi selles, et, et kas me usume, et noorte nii-öelda eelistused vanemaks saades kuidagi iseenesest muutuvad, ehk siis et kui ma ise arvestan seal uuringud, teatri, kalja ja positsioon ühiskonnas siis sealt tuleb välja tegelikult sellest uuringust, et just noored on need, kes eelistavad kõige rohkem sellist nagu meelelahutusliku repertuaari, komöödiat, stand-upi, mida eks ole väga tahavad vaadata. Ja kui ma mõtlen tagasi esimene kultuuritarbimise uuring tehti ministeeriumi tellimusel, siis aastal 2003 13 hakkas juba need, kes tol ajal vastasid, on nüüd jõudnud järgmisest vanusegruppi siis mulle tundub, et seal seal on samamoodi, ehk siis, et ka seal olid noored nagu selliseid laialembesemad. Ja siis nüüd on nad ilmselt selles uuringus siis vastasin juba järgmises vanusegrupis ja juba rohkem tahetakse sellist ühiskonna peegeldamist ja seda, et võib-olla siis tõesti tahab kuidagi iseenesestmõistetavalt. No võiks ju eeldada, et teatud vanuses tekivad, eks ole, inimesel nagu me teame ju psühholoogiline, kas inimesel on selline paratamatult, et tal tekivad teatud vanuses kriisid, elu, mõtestamise probleemid, kõik mu et me võiks ju eeldada, et need tulevad, aga aga mis, nagu ikkagi on see väljakutse, et, et nad sinna jõudes tegelikult peaksid noh, et nende teadvuses oleks kogu aeg olemas see kihistus, eks ole, et, et sellised kultuuriajakirjad on, et isegi kui nad ei ole pidevalt lugenud, nad on varem midagi üht-teist lugenud, et neil on miski ühesõnaga, et nad on väga teadlikud sellest, et niivõrd nukker oli, oli, oli kuulda siin mõnda aega tagasi. Olin või noh, olen ikka aeg-ajalt ülikoolis ka andnud loenguid eesti filoloogi, tele või ka tulevastel eesti kirjanduse ja keele kirjanduse õpetajatele ja küsimuse peale, et kes loeb loomingut, keelt ja kirjandust, väga erialast kirjandust. Mõni isegi ei teadnud, et need ajakirjad on olemas ja vot siin tekib see küsimus, et need inimesed ju tulevad ka Eesti koolist, eks ole. Et kas ei oleks nagu see koht, kus mingisugustki niisugust kultuuri teadvustamist, ma isegi ütleksin noh, ikkagi alustada, et, et see on, see koht seavad, saavad teadlikuks nendest asjadest, mida nad võib-olla kohe ei vaja, aga hetkel kuna teavad, nad teavad, et nad on olemas või ma ei, ma ei ole tegelikult sotsiaalteadlane, ma ei oska tegelikult ma oskan siukseid küsimusi rohkem esitada. Lihtsalt tahtsin eristada kaht küsimust, et, et üks on nagu selline nii-öelda maitse-eelistuste muutumine ajas, mis tuleb vanusega, eks ole, et selles osas ma arvan, me oleme võib-olla ühes meelele, et sa siin evolutsiooniline protsess ja varem või hiljem nad on võimelised inimesed järjest nagu tõsisemat ja rohkem pingutamist nõudvat materjali läbi töötama. See, mis nagu ütlema Lauristini, Vihalemma ja teiste uuringust välja tuleb, senisest logistan, tegelikult kõneleb. On küsimus sellest, et kas, kui ka kui ka need maitseeelistused muutuvad kas sellega kaasneb nii-öelda tagasi tule minna, trükitud sõna jõuda. Et see tundub olevat justnagu Marju Lauristini, see peamine küsimus. Aga see ongi keeruline küsimus, arvestades lihtsalt kogu sellist ümber jätkuvalt edasi tormavad loogilist revolutsiooni. Ma arvan, et need on natuke sarnased küsimused, mida võidi ka 100 aastat tagasi endalt küsida, kui tuli kino ja veidi hiljem raadio ja siis tekkis ka küsimus, et mis juhtub, noh, juhtubki see, et mida rohkem tuleb erinevaid meediumid, seda kitsamaks jääb ühe konkreetse meediumi segment, mingid inimesed jäävad kindlasti lugema, on mingid teised jälle, mitte, nii et. Just, aga see küsimus, eks ole, kultuuriajakirjanikule või ka, kui, kui välja anti algul väljaande nii-öelda omanikule õigele, siis paljudel juhtudel Eestis on ju tegelikult see, et kas peaksid rohkem panustama trükisena kõrval ka teistele pragmaatidele. Eks ju, et kui me vaatame, kas või nii postime Postimehe onlain-portaali või ka Delfi portaali, et seal on ikkagi näha, et video materjali osakaal kasvab väga hästi ja käest. Ehk siis, et noh, ja ega needsamad praeguse presidendi kahe presidendivalimiste protsess, kus debatt on peetud lisaks telekanalitega ju ka sellega tegelikult portaalides kus eks ole ja ma tean, et järgneda, uus jälle tulemas on ka Delfi TVs, et et, et võib olla, saamegi kultuuriajakirjanikena niimoodi vaikselt istuda ja teha edasi ja öelda, et noh, et ikka alati keegi on lugenud ja ja, ja et niikaua kui ütleme, seal tellijate arv väga palju nagu väiksemaks ei lähe, et siis aegutse ongi juba saavutus omaette, millega ma olen ka nõus, eks ole, see on nagu selles mõttes mugav positsioon mulla, eks ole, peatoimetajana võib-olla see on natuke nagu lühinägelik Nüüd sa tegelikult räägid seda juttu, mida ma olen umbes aastaid ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures kuulnud, ehk siis kõik needsamad mantrad, et meil on vaja rohkem ristmeediat, meil on vaja rohkem interaktiivset meediat me ei tohi ühtegi kanalit unarusse jätta. Ajakirjanik peab olema seal, kus asi toimub ja edastama seda sellisel viisil nagu ja sa ei usu sellesse. Ma usun ja ei usu ka selles mõttes, et need retseptid on kahtlemata toimivad, aga nad on natuke liiga lihtsalt sellepärast, et on teatud sõnumeid. Võtame kasvõi sedasama Rebekka Lotmani üle kolme külje laiuv artikkel, mida tõenäoliselt Delfi TV formaat ei võimalda kuigi sisukalt edasi anda. Ja no seal on veel nagu see küsimus ka, et et mina ei ole ka seda meelt, et, et nüüd toimetajad peaksid istuma ja lootma parimat ja samal ajal noh, olema lihtsalt nagu nukrad ja aknast välja vaatama. Et tähendab jällegi nagu kaks asja, et kõigepealt. Kuna inimestel on nagu tohutult kiire ja, ja nagu Lähme ka ju uudisteportaali tuttavad kokku 10 tähtsat uudist, mida sa pead teadma, viis tähtsat uudist, mida sa pead teadma, sest inimesed isegi ei viitsi enam kruttida ja vaadata, mis need uudised on. Vaid neile tuleb nagu kõik puust punaseks ette teha, noh, mis on mõnes mõttes väga nukker, sellepärast et ütleme, sellise päevapoliitilise argimeedia seisukohalt muudatusega inimesed nagu tohutult manipuleeritavaks, aga no see on teine teema. Aga et selles noh, selles võidujooksus selles võistluses kahtlemata peaks kultuuriajakirjandus olema ka jõulisemalt esile lihtsalt, et täpselt nii nagu tegelikult siin vasara saates räägime praegu sirbist võiks kogu nagu kord kuus ilmuvat või noh, mõned sagedamini ilmuvad tõsisema sisuga kultuurile, ajakirjad olla eetris. Vanasti vist oli selline asi nagu loomingu loomingu tund nõukogude ajal vist või isegi hiljem sattusin ka vaatama millalgi mati hundiga seoses ühte ühte kultuurisaadet, kus Mati Unti, Andrus Kivirähk olid välisministeeriumi akna all, istusid aknalaua peal ja lihtsalt rääkisid kahekesi omavahel täiesti ebaseksikas formaat tänapäeva mõttes, et mitte keegi ei tuleks sellise asja pealegi et täiesti kaks siukest meest lihtsalt istud aknalaua peal ilma meigita räägivad tund aega, et aga noh, seda oli tegelikult väga huvitav kuulata ja, ja kokkuvõttes, mida ma tahan öelda, on see, et et kui ja kui nüüd ka kultuuriajakirjandus on inimesel nagu kogu aeg silma all või ta nagu midagi talle rohkem kätte toodud, siis ta teadvustab seda rohkem ja kui ta teda teadvustab seda ühel hetkel, noh ütleme ikkagi, nagu see potentsiaal jõuda rohkem lugejateni on, on niimoodi suurem. Teine asi on see, et need virtuaalsed kanalid, mida Ma arvan, et natukene nagu hinnatakse üle, sellepärast et ma ei oska muidugi täpset statistikat öelda, aga, aga nii palju kui ma olen aru saanud, siis eesti kirjastused audioraamatus mingit erilist müügiartiklit, et audioraamat, mis näiteks Saksamaal on ülipopp, ei ole meil eriti popp üldse. Turu väiksus mängu ja, aga ei, noh, võiks ju arvata, et, et me lülitan audioraamatute peale ümber, et me hakkame kõik oma raamatuid MP3. Kuulame seda millegipärast keskmine sakslane veedab enda autos, võib olla kaks või kolm tundi selleks, et tööle ja koju sõita, eks Eestis ei ole nii hull. Jooksmas inimesed teevad tööd arvuti taga, neil võiks ka klapid peas olla ja mingi raamat seal joosta, eks ole, aga, aga seda ei ole toimunud mingil põhjusel ja samamoodi aru saanud, et ka need, paljud ajakirjanduslikud formaadid just kultuurile, ajakirjanduse seisukohast, mis on läinud ka nagu e-formaati neil ei ole massiliselt tellijaid, et see sihtrühm tegelikult ei, ei otsi otseselt sellist väljundit ja küsimus on selles, et kui sisu jääb samaks siis tõenäoliselt sa ei leia seda uut auditooriumit lihtsalt puhtalt sellepärast et sa paneta e-formaati, et kui sa ikkagi ei viitsi seda pikka artiklit, saad lugeda siit ka siis sa ei loe seda seepärast, et ta lihtsalt ei formaadis. Ja see on õige, sest lõppude lõpuks tehnika on lihtsalt üks vahend ja väga sageli inimesed kujutavad ette, et uue vahendiga tulevad ka mingid lahendused, ei ole, selle mõttelise sisu peab ikka inimene andmisena. Jah, kuigi noh, Lauristini nagu järeldus või see, mida nagu väidab tegelikult tundub olevat, et kui nüüd tõlkides asju lihtsaks, et mis tegelikult küsimus on, aga lihtsalt, et siin on väga keerulist on ju see, et kui inimene, noor inimene, siis sõidab punktist A punkti B siis selle asemel, et võtta kaasajaleht, raamat, tabab kõrvaklapid ja tahab sealt saada mingit infot, eks ole, ehk siis, et, et kindlasti ja selles osas Rebekka Lotman kriitiline või skeptiline ei ole abiks see, kui keegi nii-öelda teeb sulle jutustab ette, et mis siis nagu loomingusse Vikerkaares seal kulg räägitakse ja, ja üldse mis artiklisse huvitavat oli, eks ole. Et, et pigem ikkagi. Ma olen nagu nõus sellega, et, et iga meedium nõuab nagu erinevat eesmärki ja, ja võib-olla sind jällegi küljele panna hästi konkreetseks. See ei tähenda seda, et näiteks õpi, peaksime paberilehe lehe ilmuna ilmuma küll, aga võib-olla see tähendab seda, et näiteks on kord nädalas üks selline 15 minutiline podcast, mida ka tegelikult nagu ekspress näiteks teeb samamoodi üks päev enne ilmumist, eks ole. Kus võetakse üks teema, mis on lehes tulemas, mis oluline kuulutustaks veel nii-öelda inimene, kes on seda kuidagi seotud või, või käsitletakse mingit nüanssimis, jäi põhiloost välja, et see on nagu osa, ma arvan, kus meil on õppida, et ma ei, ma ei teagi, miks ma nüüd siin niimoodi rahvusringhäälingu eetris ainult iseennast analüüsin, aga, aga jumala eest see kõigi raha eest tehtud, et siis tuleb oma mõtteid nagu kõigiga jagada, eks ole. Aga kuulame vahepeal muusikat. Nimelt sirbis, arvustab Tõnu Karjatse pikalt džungini uut plaati ühe tuvi lugu, kuidas džunglis sayspungin. Nimelt teisel oktoobril esitleb sinilinnus Indrek Spungin oma plaati pealkirjaga lahtise peaga ahvi näoga poiss. Aga meie mängib hoopis ühte muusikapala, tema varasemast perioodist tuleb täitsa ausat punki aastast 2009 džungi nendist Räppo. Tasmann. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, minuga koos on stuudios kultuurilehe sirp peatoimetaja Ott Karolin ning kirjandusteadlane Maarja Vaino. Kuulasime äsja džunglis Nendest räpamfangatsi lugu tasmann aastast 2009, millega ühtlasi juhime tähele pannud Tõnu Karjatse arvustusele sirbis, kus ta räägib siis džungini uuest plaadist. Aga meie esimese suvepuhkuselt naasva saate põhiteema on tegelikult kultuurile ajakirjanduse uuring, mis juba juunis valmis sai, millest Rebekka Lotman tänases sirbis pikemalt kirjutab ja vaatame natukene teatri positsiooni ja rolli ühiskonnas, see on siis üks teine uuring, mis sellega enam-vähem paralleelselt siis tehti, millest ott Karulini kirjutab. Ja rääkisime siin vahepeal juba erinevatest kultuurimeediahädadest sellest, kuidas on võimalik erineva ristmeedia abil võib-olla ka neid noori, keda kultuur põhimõtteliselt huvitab, ent kes ei ole harjunud lugema, siiski kultuurimeedia juurde tõmmata ja, ja see viiski minu mõte tegelikult ühele küsimusele, mida otsinud Nende artiklis korduvalt mainid, et sageli vist jääb ka segaseks, et kui me millestki räägime, millest me siis räägime, eriti teatri puhul tuleb see selgelt välja. Kui sinu artikli läbi lugesin, ühte lausesse kokku võtta, on minu järeldus, kui sellise teatrikauge inimese järeldus oleks, et inimestele meeldib küll teatris käia, aga neile ei meeldi teatri üle järele mõelda. Nojah, ütleme niimoodi, et kui nagu diplomaatiliselt öelda, et siis kahjuks ei meeldi, neile tehakse üle järele mõelda, niipalju kui tegijatele meeldiks, et nad tahavad teha. Aga et mis puudutab mõistetesse, siis hakkas see konkreetne uuring tõepoolest, on selline, kus on erineva tasandi mõistes segamini omavahel teatriteadlasena võib-olla ka nagu minu probleem, aga mul jookseb juhe kokku, ma ei saa enam aru, millest räägitakse ja mida analüüsitakse. Ja see on natuke nagu laiem teema, laiem teema isegi tegelikult, mis puudutab nagu humanitaarteadus ei ja sotsiaalteadusi ja ka siis nagu humanitaarteaduse selliseid vahendeid mingite kultuurinähtuste analüüsimisel sotsioloogilisi vahendeid, ehk siis nii selle Avistani Vihalemma ku tuia ajakirjandusauhind kui ka siis nüüd Juhan Kivirähki tehtud uuring, teatri positsioon põhiliselt, eks ole, nemad kasutavad sotsioloogilisi sotsioloogilisi uurimismeetodeid ja vaieldamatult on need natuke teistsugused. Ja seal on ka nagu nii-öelda kõhuasutused, teised aga, aga mul on nagu teatab nagu plokk kaskus tõlkida päriselt nagu oma nii-öelda valdkonna keelde. Mis muidugi noh, ühelt poolt tähendab seda, et et lähteülesande andja peaks rohkem nagu vaeva nägema ja asjad selgeks tegema. Ja ma ei teagi, kas ainult selline teatrispetsiifiline asi on, kui vaadata veel korrastada Rebekka Lotmani lugu, siis ta juhib tähelepanu sellele, et fookusgrupi intervjuud 11. kuni 12. klassi kooliõpilastega. Neist kindlasti intervjuudes tuleb välja, et koolinoored mõistavad kultuuri väga laias tähenduses. Tsiteerin. Siia ei kuulu üksnes kunstid, kindlasti ka need eeskätt filmimuusika vaidlema, vähemalt kultuuri osana sporti, arvutimänge, toidukultuurielustiili laiemalt. Noh, andke andeks, kui me hakkame kultuuri nii defineerima, kultuuri kõige laiem definitsioon on kõik, mida inimesed teevad või tegemata jätavad, siis me ei jõua ju ka kuskile, nii et et see ei ole see ka ju ainult selline teatri vask. Muidugi, aga, aga noh, ma ei oleks nii äärmuslik, et, et ma pean tunnistama, et kui enne olümpia meil oli näiteks oli olümpia erinumber, et ei, ma ei tee konkreetselt. Ei, mõtlesin, et miks mitte nagu spordis on aeg-ajalt kirjutada ja neid nähtusi kõike vaadelda, aitäh. Ma olen ka nõus, et, et tegelikult jällegi kõik uus on unustatud ja eks ole, et kui me meenutame Tšerpimis selle aeg selleaegse chipi, mis oli kõige loetum, eks ole, kui seal klaasilt vaidle, väidetavalt lugejaskond oli seal 100000 juures, eks ole. Et siis seal õli, soovitusi, retsepte toidukultuurist kõigest kirjutati, eks ole. Et siis ta oligi selline nagu mõnes mõttes midagi sarnast nagu tänapäeval naisteajakirjad, pluss siis veel arvustused, eks ole, pikalt käsitlused, et noh, ma ei usu, et nagu päris seda tahetakse. Et aga ma olen nõus tõesti, et et see on üks asi, millega tuleb tegeleda. Et käsitseda erinevaid nähtusi ikkagi. Samamoodi nagu käsitletakse selliseid traditsioonilisi kultuuri valdkondi, nagu on teata, kujutav kunst, film miks mitte samamoodi või sama tõsiseltvõetavuse süvenemisena süvenemisega käsitleda ka erinevaid subkultuur ja samamoodi ka niukseid argisemaid. Tegevusi ja no ühest küljest on ju iseenesest väga kena, et noored teadvustavadki seda, et nad elavad selges kultuuriruumis, et see koosneb erinevatest osistest, et, et noh, tõesti kultuuri võib ju tohutult laialt, kuni siis väga-väga kitsani defineerida. Et mis, mis Rebecca tõesti siin ka välja toob, et, et ta küsibki, et kas nendele noortele peakski nagu nendele tuttavate meediumide kaudu lähenema. Ja siin tekibki tõesti noh, see on seesama küsimus, mida me ennem käsitlesime, et sellisel juhul kuidas seda teha niimoodi, et see kvaliteet ei muutuks, sest et ikkagi isegi kui me sest kultuuriajakirjanduses praegu räägime, siis me ei saa ju põhimõtteliselt ka võrrelda päevalehtede kultuurilehti sirbiga omakorda loominguga vikerkaare kõige sellega, et need noh, need sihtrühmad ja, ja, ja see sisu fookus tegelikult on ju erinev ja, ja seetõttu räägime ikkagi nagu sellistest väga kultuuri kitsalt kultuurispetsiifilistest väljaannetest. Et siis noh, minu meelest ikkagi see põhiline küsimus on see, et et kui sa tahad jõuda laiema publikuni, et kuidas sa teed seda niimoodi, et sedasama ei kaotaks ikkagi kvaliteedis, et me vajame ikkagi nagu selliseid tõsiseid uurimusi ka, et tõsiseid mõtisklevad artikleid ja kõik ja nii edasi, et, et kõik ei saagi minna sinna nagu sellisesse filmi, arvutimängu, diskursusesse. Aga võib-olla siis ei peakski seejuures muretsema selle üle, et vähesed loevad, võib-olla ongi hea, kui jäetakse selline ruum ja koht nende inimeste jaoks, kes otsustavad kogu sellisest kiiresti oravarattast välja astuda ja natukene järele mõelda ja neid inimesi lihtsalt. Ja aga see probleem või see dilemma tegelikult tuleb sellest, et see, et see uurimus või see analüütiline aspekt peaks omakorda jõudma ühiskonda tagasi, see peaks ühiskonda mõjutama mõnes mõttes, et ta ei tohiks jääda marginaalseks sellesse nii-öelda elevandiluu torni istumiseks, et kus ongi mõni inimene, mediteerib ja on õnnelik, aga et et selles mõttes ikkagi kogu see humanitaarteaduste pagas, millesse siis need teadlased ja kõik teised ju oma tööga panustavad, peaks tulema ühiskonnale tagasi, ühiskonda mõjutama, ühiskonda paremaks tegema. Idealism. Jaa, absoluutselt nõus ja, ja sellepärast ma siis ise väga tähelepanelikult jälginud, et milliseid näiteks lugusi korjab üles meie partner Postimees, kes iga nädal mõned lood võtab, kui ta leiab midagi, mida jagada nii-öelda oma selles portaalis, et noh, loomulikult tavaliselt on need arvamuslood, mis puudutavad ühiskonnas aktuaalseid teemasi, aga mõnikord ikkagi lähedalt lendu kui mõni selline tõesti humanitaarteaduse või siis nagu kitsamalt kaunite kunstide valdkonda puudutav küsimus, mille üle mul on väga hea meel. Ehk siis, et. Ma olen nõus, et lugeja arv ei ole kunagi peamine näitaja, tegelikult seesama teatriuuring sealt tuleb välja, et inimesi kõige vähem huvitab see, et näiteks teater sekkuks poliitikasse. Väga lihtne oleks siinkohal nüüd see uuring visata näiteks kultuuriministeeriumis laua peale ja öelda, et vaadake, sellist teatri pole vaja, meil rahvas ütles, aga mitte mingil juhul ei tohiks teha kultuuripoliitilisi otsuseid selliste asjade pealt, ehk siis seal küsimus on pigem selles, et miks nad ei arva seda. Ja kas tegelikult need, kes arvavad, et äkki seda on piisavalt ise, kui neid on viis protsenti, äkki see on ikkagi nagu piisav hulk selleks, et, et seda funktsiooni teata peaks kandma ja seda funktsiooni kandmis peaks riik toetama ja tegelikult see laieneb kõik sellega teistele valdkondadele, sealhulgas kultuuriajakirjandus. Jah, no tegelikult see, kuna see kultuuripoliitika, otsuste vastuvõtmine siin jutuks tuli, siis võiks võib-olla ära märkida selle, et mis me siin enne arutasime, et et mida, võib-olla Rebeccaga toob välja selle uuringu suurima, ühe probleemina tegelikult ma ei saa öelda, et suurima on see, et mõnes mõttes, kui nüüd toetuda täielikult sellele uuringule vähemustele siis riiklik poliitika peaks lähtuma mõnes mõttes nendest järeldustest, mida on teinud bakalaureuse-magistri-üliõpilased oma nii-öelda katsetööna, et, et selles mõttes nagu nõrk koht, et, et nendele inimestele on see olnud kindlasti väga hea. Paljud neist on olnud väga tasemel, tublid, aga ikkagi ei saaks nagu pikaajalisi järeldusi tegelikult teha. Testtööde põhjal. Nojaa, aga kuule, aga Riigikogus on inimesi, kelle kvalifikatsioonis maid õhk, kahtleksin rohkem kui laures õppe üliõpilast. Küsimus tegelikult ongi. Üldse see nagu laiemalt nii-öelda uuringuuuringute kasutamises poliitikakujundamisele, et kuna tõepoolest selle võib-olla Kreeka ei olekski sellele osundanud, kui ei oleks, ministeerium on ise öelnud, et selle huving tellitakse eesmärgiga hakata muutma kuduja, käenduse, rahastussüsteemi või toetussüsteemi ja seetõttu on nagu õigustatud ootus eeldada, et, et et vähemalt keegi loeb seda uuringute kriitiliselt nimetada loogilisest vaatenurgast kui ka siis nagu järelduste mõttes ja, ja võib-olla lihtsalt hirmust, et võib-olla ministeeriumi kõik ametnikud seda ei tee siis andsime, ulatasime, nii-öelda abistavad ja see, kui poolt neile, et et aga noh, mis ei ole muidugi selline ennetav. Ma ei tea, künnak või lahing, lahing, eks ole, et ma olen üsna kindel, et opositsioon on ikkagi hea ja sellelt uuringust välja, aga aga jah, et ma arvan, et ka kultuuriministeeriumis tegelikult alles õpitakse sellist uuringut lugemist nende põhjal järelduste tegemist, et tegelikult nagu huvitava näitena sedasama teatri uuring, millest minagi jutt on, et see ei ole ministeeriumi tellitud, see on tellitud ühelegi lobigrupi. Võimsa nimetas Eesti etendusasutuste liit, mis on selles mõttes lobigrupp, et ta ühendab kõiki nagu suuremaid Viaga väiksemaid teatreid, kelle, kes on läbirääkimistes alad ministeeriumiga, toetuste osas ja neil on see kindlasti tellitud eesmärgiga nii-öelda saada tunnustust. Aga kui tihti 84 protsenti vistoliini eestlastest ütleb, et teate on kõige olulisem vaba aja veetmise viis, et siis selle väitega on väga hea minna ministeeriume, mis öelda teadsite, toetamist tuleb jätkata ja võib-olla isegi tõsta, sest et seal on viimase 10 aasta jooksul on see arvamus 20 protsenti veel kasvanud ka. Eks ole. Et aga jällegi, et siin on nüüd küsimus selles, kuidas ministeeriumi ametnikud sellele reageerivad, ehk siis, et kui palju nad võtavad seda kuldnagu kullana tõe pähe ja kui palju neil on selle kriitilist lugemis oskust tegelikult. Aga kuna meie saateaeg hakkab ka tasapisi otsa saama, siis Mont küsingi sinult, et kuidas siis sa seda kultuuriajakirjanduse uuringud lugesid, olles ise üks uuringu objekte? Huviga, et ma olen ka varem korduvalt analüüsinud ja diskuteerinud selle Marju Lauristini lugejatüüpide osas või kultuuritarbijatüüpide üle ja ma pean seda väga huvitavaks ja oluliseks analüüsis on tehtud tegelikult mitmekümne aasta uuringute tulemusena nõrgaks osaks ma pean tõepoolest neid nii-öelda eksperthinnanguid. Aga seal see on vist paratamatu tunnistama, et kui ma lugesin ka neid nii-öelda kuna veebiküsitlus lugeda osas, et siis ma lugesin ja siis seal uuringus on toodud ka mõned teised tsitaadid anonüümselt, kuidas keegi, kes veebis on täitmisse ankeeti on vastanud mingi asja kohta tunnistama isegi seal tundsin ära, kellelt, kelle tsitaat on sest et see inimene jaganud seda ka Facebookis sedasama seisukohta umbes samas sõnastuses ja et noh, sellised näitab, kui väikese ring tegelikult on. Aga ma lugesin seda ikkagi selle mõttes põhjalikult, tehes tähelepanekuid, eriti, mis puudutab erinevate valdkondade ootusi ja erinevate valdkondade seisu. Ehk siis, et on ju teada, mis sealt tuleb ka välja, et mingeid valdkondi loetakse rohkem, mingid vähem. Et noh, peatoimetajal on see selge signaali, et järelikult noh, teatri ja kirjandus on see, mida palju loetakse film niikuinii. Aga kujutav kunst ja muusika harva saavad samasugust kõlapinda meil just arvustuste mõtetega teemade mõttes. Et siis siin on küsimusi ja siin tuleb mingeid otsuseid teha, mida me kindlasti ka teeme. No selle kirjelduse osas lihtsalt sirbi puhul see ei puutu asjasse. Ka mina lugesin ja olin alguses väga imestunud, kui, kui öeldi, et kirjandus on nagu, ütleme meedias kultuurimeedias kõige rohkem peaaegu kajastatud valdkond, mõtlesin, kuidas nii, et mina pidevalt nagu mulle tundub, et ta ei ole väga hästi kajastatud ja noh, lahendus või vastus peitubki siis selles, et tegelikult oli ka kõik need turundusartikleid ja reklaamartiklid siin all loetud. See oli lihtsalt vahemärkuse korras. Hea, aga ma tänan selle vestluse eest ja ma algul mõtlesin, et see jutt lõpeb kindlasti meil kuidagi eriti ängistavalt ja kõik siin Hadame, kui halvasti asjad on ja sellele mõeldes valisin ma saate lõpumuusikapala mis need päris hästi ei sobi ja kes on minu arust ikkagi tore lugu. Valisin nimelt sellise austraalia bändi nagu heimin ala, noh selline hipsterite lemmikbänd, nende lood, LS-i nõude, Peter ehk siis mida vähem seal on, seda parem nende 2015. aasta albumilt karvents ja see jääb saate lõppu kõlama. Mina olen Peeter Helme, minuga koos olid stuudios sirbi peatoimetaja Ott Karolin ning kirjandusteadlane Maarja Vaino ja vasar on taas eetris nädala pärast. Kuulmiseni.