Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios semiootik Mihhail Lotman, tere. Tere. Ning Mihkel Kunnus Mihkel, tere. Ja nagu lubatud täna räägime millestki, mis puudutab väga paljusid inimesi, räägime lollusest, täpsemalt sellest, kas meil on tõesti vabadusi õigus olla rumal või mitte, aga enne selle teemani minemist vaataks natukene, mida on tänasel sirbil meile üldisemalt pakkuda ja ma hea meelega teen otsa lahti. Märkan kõigepealt sirbi kirjandustoimetaja Pille-Riin Larmi järele. Vaade kahele kevadisele kirjandusfestivalile Prima Vista leia festivalil head Read, mis nüüdseks läbi on saanud ja ta harjutab korraldajaid selle eest, et liiga vähe on seal eesti autorit kohal. Aga Mihkel, mida sina seal näed? Mulle meeldib alati ühiskonna rubriik ja siin on seekord kahe huvitava raamatu tutvustus. Ühte tutvustab siis Eero Liivik, see on julge hääldada, ausalt öelda, seda nimetati mingi bowling, major või midagi sellist, keegi ungarlane. Et siis postkommunistlik, maffiariik ja Ungari juhtum ja siis ta räägib siin lähemalt, milline on Ungari riigis praegu poliitiline olukord? Vaat see on päris huvitav ja siis teine raamat on Igor Kopõtin, tutvustab Sergei loiko pessellerit, lennu ja bestseller on ta nüüd väga hiljuti Ukrainas, kus ta siis ütleb, et aga me ei varja oma eesmärki tugevdada ukrainlaste rahvuslikku identiteeti ja kaitsetahet selleks luuakse ja tsementeeritakse müüti kübargitest oma riigi fanaatilistes kaitsjatest, kes on valmis oma elu ohverdama ükskõik mis tingimustel. Saamatuste koor välja, donetski lennu Jaama lahingufaaside poolte kavatsused ning on ka väga oluline aspekt, et 2014 15 aastavahetuseks solineeritud kaitse, sõjalise kaitse, sõjalisest mõtet ja nii edasi. Ühesõnaga niisugune tugevalt müüdi loomiline suur romaan, mis on ääretult populaarne, mis siis toetab Ukraina Rahva eneseusku ja kus siis on öeldud ka, et raamatus leiab loiku autobiograafilises peategelase Aleksei aset otsustav murrang plahvatuslikult, ärkab tema ise, teadvuseta vastandab end järsult vennalikuks peetud tema venelastele. Et selline mingi rahvuse sünd kuskil niisuguses väga-väga populaarsel raamatul praegu uuesti ja mis mind nii-öelda ärritas, siis oli jälle lõpus, kus Alvar soesoo kirjutab, Eesti geoteadusid kilbiga või kilbil. Fosforiidiluulude ajab ikka ja sellest, et kunagi süüdistasin teda ühes eelmises saates, et tõenäoliselt enam mingit ka mingit PR-spetsialistid, kuna mitmesse Tiit Vähiga ta kasutas praktiliselt samu lauseid. Aga siin selgub eetika, tal ei ole päris päris halb retoorika ja mõne asja ma tooks välja ka, et ükski tänapäeva suuremat maavara projekti alustades sinisilmse arendaja rahakoti toel vaid investeeri jate ringi, kaasatakse laialdaselt pankade kapitali. Arendaja läheb näiteks panka Eesti fosforiidi 1984 aasta geokeemilise kaardi admistikuga siis ilmselt ei näidata lust, vaid kutsutakse kohale ka kiirabi. Tähendab ütleb, et kui me keegi tahab hakata kaevandama, siis nende andmetega mõttetu selle uuringute vastu üldiselt võideldakse sellepärast et ei hakataks kaevandama, et see on nagu siin ta läheb vastuollu või räägime iseennast sisse. Mõneti. Sedaviisi muidugi sirpi. Ütleksin paar sõna selle lennujaama kohta seal söönud juba. Ma olen sirvinud tema tuttavad, selle problemaatika, aga siin on mõned väärarusaama nagu leiutada, sest see on nagu ukraina rahva sünd. Midagi sellist õues, selles Manitski lennujaamas mõlemal pool rinde tulid, etnilised venelased. See siin oli, ma ütleks, selline poliitilise rahvuse sünd, et need venelased, kes kaitsesid seda lennujaama Nad, said suurepäraselt aru, et see on mõttetu. See on sümboolne akt, nagu umbes teise maailmasõja, olgu poolakad kaitsesid restorplaat, ehkki kogu Poola oli juba ärantud, hakkavad seal lahingud, kestsid. Ja ütleme, see oli nende jaoks väga oluline, et nad ei alistu lihtsalt sellepärast, et keegi tahab, et nad helistaksid. See oli ka ülejäänud Ukraina jaoks väga oluline. Ja muidugi see need lahingud seal väga oluliselt muutsid. Etnilise stereotüüpe Ukrainas. Et probleem. Ma ei ole selles, kas etniline venelane või mitte, kas ta on Putin, hoid või ta kaitseb, mida nad tegid seal nad kaitsta oma kodumaad, nende kodumaa on. Danetsk ja nii edasi. Ühesõnaga tegu nagu sümboolse aktiga, umbes seda, mille, mille oli sümboolse ja seal tegelikult riikluse ülesehitamise Ukrainast. Sest nagu öeldakse, et võib-olla eestlased oleks pidanud pidama ühte väikest mõttetut sõda, näiteks päts öeldakse siia ladunud, ärme nüüd sinna lähen. Ära, aga nemad teevad pauku seal. Kardan, et elu on oht, et meie jutt läheb hoopis muude asjade peale, kui ei ole just kõige targem. Ma ise veel ainult. Juhin tähelepanu sellele, et tänases sirbis on ka intervjuu esimesest septembrist ametisse asuv ajakirja keel ja kirjandus uue peatoimetaja Johanna Rossiga ja muuhulgas tuleb juba siin intervjuus juttu Pipi Pikksukkkast ja rumaluse kultusest, kui nii võib öelda, aga ma arvan, et siinkohal ongi õige hetk teha pisikene paus ja minna kohe edasi. Meie põhiteemaga. Vasar triitsimatab, jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja täna on stuudios semiootik Mihhail Lotman ning koos minuga veel Mihkel Kunnus ja räägime sellest, kas meil on õigus ja vabadus olla rumal või mitte. Nimelt on tänase sirbi pika essee autor Berliinis elav eesti helilooja Jüri Reinvere ja temalt. Ja tema teemaks ongi vabadus olla rumal. Artikli algus ütleb, et parafraseerides piiblit, jäävad meile need kolm, vabadus, vastutus ja rumalus. Kuid kõige suurem neist on rumalus väga sellised kaalukad ja, ja testisümbolitest tiinet sõnad. Ma tahaksin, noh, võiks võiks jõuda selle rumala rumaluse aspektini või miks rumal ollakse. Ja üks asi, mis on niisugune Dostojevski jonn, et tahe on tarkusest üle, tuleb minu arust välja juba ülestähendustes põranda alt, kus see peategelane ütleb, et jah, võib-olla mingid matemaatikud arvutavad küll niimoodi, aga see ei tähenda, et ma peaks selle kuidagi rahule jääma või selle seina eest seisma. Isiksuse jonn tarkuse vastu. Et ja plaat on, kui ma ei eksi, siis ütles, et müüdid ja hirmutamine nii-öelda surmajärgse maailmaga, et see on hea vahend selleks puhuks või nende inimestele kes vabatahtlikult mõistuse diktaadile ei allu. See, et noh, et kõik inimesed ei allu vabatahtlikult mõistlik mõistuse diktaadile, ei tunne ennast loogikas jõuetuna on nagu lihtsalt ainult üks tõug või see, et mida teha nende teistega, siis. No üldiselt Dostojevskil ja plaatidel on täiesti vastupidised. Maailmavaated ja kanne Nendest tsitaatidest tuleb nomiteed Stahlis, nendelt. See tuleb väga selgelt välja tõsta, Jeskonna individualist ütleb, et see oli see põhiline asi, miks talle sotsialism ei meeldi kõik õiglus, peaasi et kui ta ütles, et küll kujutame ette, et need sotsialistide unistused realiseeruvad. Ja ongi nii, et on üleüldine heaolu, õigluse ja ma ei tea, milline riik ja ühiskond. Aku, minul äkki tekib soov seda kuradi vanaemale kõik laiali peksta, skamas õigus, vot see seal ikka inimene on tähtsam kui ühiskond. Laadal on täiesti vastupidi, seal on ütleme, selles tema dialoogis riik ja, või palju teie seal nagu esimest tabelit arse riigis, ega projekt on, et seal vastupidi, see kõik tuleb allutada riigile kõige üldisele hüvele, on kõige paremini, teavad filosoofid. Jah, aga filosoofid ajavad jalale ja mitte filosoofid, vaid jama, matemaatikud, kõik jama nendega osata just nimelt vot täitsa laiali. Reaga väita nüüd, et tahe ja tarkus on tingimata teineteist välistavad asjad, ei ole ju ka tõsi, ei, mitte tingimata, vaid just ongi see, et siis, kui mina tahan ja minu arust kas, kas tänapäeval polegi lisandunud niisugune eetiline mõõde, et nii-öelda originaalne on olla noh, mis, mis on nüüd Dostojevski tegelikult seotud, et originaalne olla on tähtsam kui olla tark. Sest tarkus, tarkus kuidagi nagu loomuldasa pretendeerib univer reaalsusele ju selline plaatonlik mõte. Kas te ei ole nõus? Ja no üldiselt, kui me räägime tahest ja tarkusest, siis nagu esimene autor, keda siin peaks mainima hoopis nišše ja kes neid vastandas ja tema jaoks tahe oli palju olulisem tahe on nõrkade luuserite seal alatute relv tugevate tahtejõuliste vastu, aristokraatide vastuvad see, tema üliinimene aristokraat, ta tugev, ilus tahtejõuline, aga ta ei ole tark, targa tarneid, antud energia, jää mahikut seal juudid ja nemad seal igasugust mõtlevate kontseptsioone ja värke, aga nagu ei tee siuksed õiged ja selgeid asju. Või tulla riigikorra juurde siiski, sest minu arust, nagu kui me räägime demokraatlikust korras, siis see ju eeldab, et inimesed ise on kõrgema võimu kandja. Valitseja peaks olema tark ja see tähendab, et ka rahvas peaks olema tark. Vot see oli tõesti, see oli siis kui demokraatia idee nagu filosoofide, nagu samm John Locke ja teised, kui nad seda pist, et. No eeldised seal ka ei olnud nii lihtne töö, et iga valija on tark ja ütlevad kollektiivide palee, Antard kutsuv Vox Populi Vox tei. Raja rahva hääl on jumala hääl. Aga siis nende demokraatia mudelit olid meie arusaamade kohaselt väga ebademokraatlikud, sest kes on hääleõiguslik kodanik, see, kes vastutab, see, kellel on midagi kaotada, see tähendab, et pereisa Kellel teatud varandus sest mingi loopen staadioni niisama töö kõikidele jaotame ka kõik ära jaa, ajama kõik, vot nagu ta sellest Dostojevski ideaal, peksa peksame, kõik laiali, ei otse kodanik on see, kellel, kelle otsus võib mõjutada tema saatust ja tema, vot sellepärast hääleõiguslikud mehed ei saa olla ori, ei saa olla sulane, ei saa olla naine, ei saa olla lapsed. Nüüd me ütleme, et see on väga selline ebademokraatlik ühiskond, et et praegu arutame, kui vanuselt lapsed tohivad jäävad, võivad hääletada nagu suitsu neile ei usalda, alkoholi me neile ei müüa, aga vot riigikorra nende kätte usaldame ulatust. Aga siin on selle mõjuga tuleb siis teha see täpsustus, et, et hääleõigus oli nendel, kellel otsuse tagajärjel võib nende elu kehvemaks minna ja need, kui on näiteks naised, orjad ja lapsed nendel kuna nendel ei olnud midagi kaotada. No aristokraatlikus, naised, meil oli palju kaotada, aga nad ei olnud iseseisvat pereisa. Vot see nagu eesti keeles peremees. Mõtlesin, et peremees on peremees. Tema hääl. Ütleme naiste õigusat näis ta õigus olla valitud ja jääda, sest see on noh, esimesena tekkis idee prantsuse revolutsiooni ajal, aga üldiselt niisugune instrimisega 119 sajandi keskel. Aga demokraatia teooriad tekkisid seitsmeteistkümnendal sajandil Kaheksateistkümnenda sajandi alguses. No nagu Reinvere oma essees ka tähelepanu juhib, probleem, mis ongi tänapäeval selles, et tsiteerin millestki muust, ei hoia õhtumad nii kiivalt kinni kui vabaduse ideest ja ta jõuab oma jutuga edasi selleni, et selle vabaduse idee nimel on ühtlasi küll seda niimodi sõnastamata sisuliselt ohverdatud vastutuse idee. Ja, ja see siis tekitabki olukorra, kus, nagu ta ütleb, et kõige suurem neist kolmest vabadusest, vastutusest, rumalusest on rumalus. No see on temaga konstruktsioon, selline endiselt vabadus ja vastutus on omavahel tihedalt seotud. Seal filosoofid vaidlevad, kumb on primaarne. Mina olen seda meelt, et primaarne on vabadus, sest ori vang ei vastuta. Kui inimene on vaba, siis ta ka vastutab oma tegude eest. On ta teised arvamused, vabadus tekib vastutuse tagajärjel. Aga igal juhul omavahel lahutamatult seotud. Vabadus ilma vastutuseta ei ole vabadus. See on see endast jääkski vabadus, kõik laiali peksta. Jah, aga see on vabadus, inimene tahab ju seda ei ütle. Ei no üldiselt on alati selliseid inimesi, kes tahavad. Ma kujutan ette, et neid võib ühiskonnas olla kuskil paari protsenti, maksimum on igasugused sotsa paadid. Need on ka inimest Tjanud, muuseas hääleõiguslikud, psühhopaadid. Kuidas vangidel on õigus? Ja siis, kui me räägime näiteks. Kus on meil kõige suurem vabadus on, vabadus on meil igas suuremas sõnavaldkonnas ja seal see vabadus on alla vastutusest lahutatud ja lähemalt sotsiaalmeedias. Ja see seal vohab selline trollimine, mis on nad tüüpilise sotsapaatiline käe käitumine, et öelda midagi ainult selle jaoks, et teisel oleks halvem. Kas see pole iseenesest, nagu muidugi ei modelleerimisest isenesest sest tõepoolest trolli Meil on väga domineeriv käitumise viis ütleme, netikommentaariumites ja sotsiaalmeedias. Domineerivad, need on väga sage, tähendab väga selgelt tooni. See pole ka hea ühtlasi vabadusi kriitika. Looduse tingimustes hakkavad sotsiotaadid nii suurt rolli mängima. No ütleme, te olete rollid, käituvad sotsiopaat lihtsalt, aga ma ei arva, et igaüks on sotsiopaat nendes seal. Ma kujutan ette, et mõnel kommentaari on selline mask tõmbab ette seal ütleme, seltsimees Ungern. Ja paneb. Ma ei, ma ei tea, kes ta on, võib-olla elus on väga mõistlik ja vastupidi empaatiline inimene. Aga vot see on selline roll, mida ta ta endale võtab, kusjuures selge näha, et see on selline stiil talle, et see ei ole ta täise. Nõuad ja ma arvan, et ka siin ma olen alati kaitsnud anonüümsed interneti, ma arvan, et ka siin vabadus on primaarne ja seal väga palju sõltub mitte anonüümsest meediast. Vaatame seal delfis eriti delfis, aga kab Päevalehes väga tihti, ajakirjanikud teevad spetsiaalselt profakatiivseid nuppe, uudiseid ja eriti pealkirja. Kusjuures tihti on lausvale nagu seal Postimehes, et mees jättis naise surema, ise ronis seal kuskil sedasama Longma tippu, seal oli teistmoodi. Lihtsalt ja jutust tuleb välja, et ta oli teistmoodi, aga sellised pealkirjad ja siis imestavad, et kuidas viha vohab, aga nad surema provotseerivad seda omal ajal. Ma ei tea, kas juba kümmekond aastat pole isegi rohkem, ma tegin sellise eksperimendi, et Postimehes sarja Haide kerist. Mäletan Jabot esimest kommentaari. Muidugi stiililiselt sõimab sakslast ja nii edasi, aga kuidas kommentaarium paranes? Treeningu tuli, laupäev oli, sinna teete teised seal tekkis päris hea, kuna ma ise ka kommenteeris vastu, tegi päris hea diskussioon mõnes mõttes isegi parem kui need artiklid, ehkki minu meelest need olid päris ära. Mõte on see, et see sõltub sellest tekstist. Kui sa kirjutad käkki, siis sa imestad, sa ütlesid, sellised kommentaarid, kus sa kirjutad head teksti, siis see on. Sa võimaldab sisulisel kommentaariumil seal Parhommunikaali oma nime all, aga seal oli ta palju mõistlikud kommentaarid, anonüümsed. Aga ma tahaks öelda, et see on nii erakordne kommentaarium, et see on isegi mulle meelde jäänud. Ma salvestasin seal ära, seda kahjuks enam netis ei ole, ei ole siis, ma arvan. Et see oli nagu nii erakordne, haruldane, teadlik eksperiment. Ma teen, seal oli teatud provokatsioonid. Teie, see oli, keegi ei pannud tähele, et see kolm kirjutas, moodustades omamoodi. Ei mööblisse lehe, selline konstruktsioon liiga kõrgele. Ja no seal oli näiteks illustratsioonid illustreerisid järgmist juttu, aga mitte kohe kohe nii peen, kohe seal kõik läbi mõeldud. See on ju rohkem siiski küsimus praegu ajakirjanduseetikast kui tarkusest ja rumalusest, noh ka siis, kui kui lugejad ei saanud nende kolme artikli omavahelisest struktuurist aru, siis ikkagi see, et kommentaarides muututi viisakaks ja sisuliseks on ju pigem küsimus ajakirjanduseetikast. Selge on see, et. Tarkusega teatud mõttes. Varastada ja valetada on kuidagi edukam, aga pikemas perspektiivis ei ole tark olla siiras siiras, aus ja. Alati kassale. Ei no pikas perspektiivis ma olen sihuke idealist, ma arvan küll, et ega kui Baliitikas igal pool Perspektiiv inimesed elavad teadupärast väga lühikest aega. Inimesed elavad väga lühikest aega, aga teate, kui hakkad valetama, siis veel. Esiteks lühikesed jalad, teiseks siis kuidagi see. Tavaliselt see kättemaks tuleb nii ruttu. Aga tegelikult üks küsimus, mis sul meeles, mõlkus juba mõnda aega kuulata sena teie omavahelist juttu ka, et kui me räägime rumalatest, siis tegelikult on ju ka erinevaid rumaluse liike uni olemas, selline noh täitsa kuidas öelda, tavaline igapäevarumalus, kui mõni inimene Igapäevase asjaga olgu ühiskonnas käitumisega või, või, või ma ei tea, mingi igapäevase asjaga hakkama ei saa ja on olemas ja sellist nagu kurja rumalust ka kus, mis on näiteks seesama trollimine, kus võetakse endale mingi mask, sigatsetakse netis just sigatsemise pärast, ilma mõtlemata tagajärgedele. No see on juba selline kuri-rumalus. Vot mul veel selliseid liike. Mikita oma lingvistikas mainib Tsipollat kedagi keegidzipolla viis rumaluse seadust ja siis läheb, et noh, kes kes on, kes on loll või selle vist loll, lausa loll on see, kes teeb teistele kahju sellest ise kasu saamata. Et, et see on nii-öelda lolli määratlus ja siis ta ütleb niimoodi, et lollide tekitatud kahju on alati suurem, kui see esialgu paistab. Teiseks lollide hulk keskmises inimgrupis on alati suurem, kui see paistab lollid, kuhugi ei kao. Ja oota mingi üks asi oli seal veel midagi nende lollide kohta. Lolluse viis fundamentaalselt seadustena. Ta jääb ja nad tekitavad kahju ja endale kasu saamata, et see on nagu täiesti loll. Vaata mulle ei meeldi, kui inimesi kuidagi lollide ja esiteks nimetatakse lollideks ja teiseks ilmselt ma ise olen siis loll, aga teiseks kui selline üleolek inimestele, kes ei ole kõige targemad. No kuidas tarkus, mõeldakse mingisugune aegu testidega? Ma ei arva, et inimene, kellel on seal väiksem see number on kuidagi halvem või ühiskonnale kahjulikum, see seal mingisugune, ma ei tea. Ainult asi on selles, et tark inimene võib mõelda selliseid sigadusi, mille peale loll iialgi ei tule. Ja, ja see, see siin on täpselt. Kusjuures see oligi see asi, mis mulle meelde ei tulnud, see, et inimese lollus, sõltumata tema teistest omadustest ja vot see, see pole viies seaduse Aga no ütleme seal vene ja eesti insenerid seal sõimatakse Downideks Downi sündroomiga inimesed on tihti väga empaatilised ja väga head inimesed ja mulle lihtsalt ei meeldigi. Ja aga siis inimene igatahes, et see, see on down, siis te teate, et selle taustalt, tema on siis tark. Ma kardan, et see ei ole. Seirega hea võrdlusalust või täiesti võrreldamatu, sest kui me räägime tegelikult rumalusest või ka see artikkel rumalusest, siis tegelikult see on ju eetiline imperatiiv minu arust, et eetiline imperatiiv vabadus olla rumal, see tähendab vabadust kohustusest ennast harida. Vaba see tähendab see rumalus, mida siin nimetatakse. See on ju tegelikult kõlbeline üleskutse eneseharimisele, jänese kurssi viimisele, vaimsele pingutusele. Et, et me ei pane ja tõesti me ei pane kaela mingit silti ja ei arvesta temaga ei alaväärista, vaid see on üleskutse sellele, et arenda ennast. No teate, ma olen selle õpetamisega tegelenud üle 40 aasta ütleme, et haritud loll on palju halvem kui harimata. Et esiteks haritud lolle unustab ära jätta, ta on loll ja vastupidi, talane, tee talle need väga tark ja isegi seal mingit publikatsioonide, mingi kraad. Aga targemaks ta sellepärast ei saa. Need. Ja nagu ütles minu. Juhendaja veel ülikooliajast, et miks ta kukutab läbi neid inimesi, kes võib-olla ei ole lihtsalt ei suuda. Parem ütleb, et sellepärast, et kui ma nüüd ei kukuta need paari aasta pärast on minu ülemused. Et need, need liiguvad mööda administratiivseid, rõdu ja Oma kompetentsi tasemele jõudmiseni edasi oma kompetentsi. Aga vat paha ei ole rumalus iseenesest, aga pahane ennast täis loll ja paha on see, ütleme väga haritud, loll, võimuga loll võimugal. Ütleme vaata agressiivne ignorantsus alal. Kuulame muusikapaladest vahele. Nimelt valisime täna siis ühe muusikapala Jüri Reinvere lt selleks muusika, Panagsondi empayer, Ahmei. Nii oleme eetris jälle. Et mul tuli meelde Dostojevski seda, et ka päris tuntud tsitaat, et raha on vermitud vabadus ja iseenesest ta seda prantsuse revolutsiooni lipu kergelt tögab sellega, et mida see vabadus tähendab, kui sul miljonit ei ole. Et vabadus ilma miljonite tähendab, see, sinuga tehakse kõike, mida tahetakse, mitte see, et sina teed kõike, mida tahad. Et ja kui me räägime näiteks siukest noh, vabadusest ma ütleks, võib-olla sihukese argipsühholoogilisel tasandil siis ka tähendab ju vabadust vastutusest. Et me võime küll öelda idealistlikult, et vabadus ja vastutus on alati seotud, aga raha nagu hea näide, mis selle lahti seob. Kui sul on palju raha, siis sa saad teha noh, põhimõtteliselt mida tahad. Ja see ongi nagu normaalne või kuidagi argitasandi vabaduse tunnetus määratlus teha seda, mida tahad. Nendest veovski puhul tõesti see raha küsimus on väga oluline, Browski isegi kirjutas sellest ei oska, sest et laste Jeski sai aru, et lisaks tulele, õhule, mullale ja veele on veel viies disja, seal on raha. Ja see ja nimelt see raha on stiihiline asi ja endast veski poolt tõepoolest raha on see, mis vabastab kõigest seal eetikast ja samas võiks arvata, et see, selline inimene ole raha, vaenulikke, ei ta eluaeg oli ju väga rahahni inimene ja mängur ja noh, tal ei olnud raha selle või vahepeal oli okei, aga ta sai väga kõrgelt Alar. Ja kogu aeg lõppeda mängimisega, mängis, magame maha, miks sa tahtis mängida, sellepärast tahtis rikkaks saada. Et asi siis ta ei sõltu mitte kellestki. Aga jah, vaat see on see, millest Jevski üks parima tundja vasi roosamas kirjutas, et Vene rikkus alatised. Pärisin võitsin, kaartides kingiti, varastasin ja mitte kunagi vene rikkusele, see, et ma tööga saavutasin seensuse. Kui sul on selline rikkus, siis sa tõesti ei vastuta, kui sa seal on nii-öelda vana raha, vaatame siis on mingisugune puhvet, puhvet, mis ta elab väga senistes askeetlikes tingimustes. Ei noh, jäme, mida ta teeb rahaga. Kas investeerib? See see ei ole nii, et rahaga on nagu kõikide teiste asjadega näiteks aken ta tahan, pesen, ta, löön puruks. Nii, aga, aga ta tahab panka. Ta tahan, vot suitsetan braskideks väga hea näide oli siin aristokraat, vaatlik, jää, kodanik, suhe rahasse oli siis, kui vene luuletaja fanacified puhas sakslane tahtis olla ametlik ja isegi võitis kohtus selle case'i, et tema ema salaja magas ženšenni ka ja tema on. Nii-niisiis ei tahtnud olla saksa ja natsa vene jääd siis, kui vene aadlik mängib loomulikult kaartide. Paks vet ronib laua, tagumik paistab, väljas, otsib saagimine rublast. Krahv Lev Tolstoi kandmite kehv kirjanik võtab sajarublase, paneb küünla põlema. Jää valgustab talle. Üks on see aristokraatlik suhtumine rahasse ja kas sa mängid kaardes 10 rubla seal laual ei korjata midagi, aga vot seto Kadalane, korralik inimene, niuksed, raha kukub maha. Kui mõelda näitusele Dostojevski mängukire ja sellise ebaratsionaalse rahasse suhtumise peale, siis võib vist öelda, et oli loll. Ta võis olla tark kirjanik, aga, aga mis raha puudutas siis selles osas oli ta rumal lollpea. Kaks mudelit üks on see, et kõik on jumala tahe, kõik olete määratud venelasi. Sellised, kõik need. Ivan dramas Riconstruks joonid, et kui see siis see ja vot selline raudne loogika, aga teiselt poolt tontiine loogika äkki, vot see sõnavdrukrudele äkki skandaal. Vot äkki juhtub midagi sellist, mida ei saanud juhtuda? Ja ees. Aga see on ka jumala ime, et jumala avaldab ennast läbi seadusi, aga ka läbi imesid, Jaagud, ta läheb sinna Läti mängima ja nüüd esimehe juhtuma ja ta võidab, aga ei juhtunud. Muidugi, hea, loomulikult on jumal võimeline imesid tegema ja ka see, et need imed lihtsalt nii ei juhtu, ainult kinnitabki seda, et jumal on selleks võimeline. Kui iga kord, kui lähed ruletti mängima, juhtub ime, siis no mis jumal? Minule Dostojevski on vaja seda nagu õilsate asjadele ka ma niisama ei ole, mul on seal perekond vaja toita, kes on väljas muuseas sellepärast, et ma mängin siuke kraam maha. Ja ta käia Venemaale ei saa tagasi tulla, seal need grilli toorid ootavad mind juba piiri pääl. Tundub, selle jutu põhjal, mida me praegu räägime, et kui me tõesti üritame defineerida seda, et noh, mis on siis vabadus olla rumalat, siis tegelikult tõesti see on esiteks eetiline kategooria ja teiseks oleme väga kultuuriliselt determineeritud asjadest see, mille kohta mina ütlesin, et Dostojevski oli rahasse suhtelises rumal, on ilmselt selline väga läänelik ja valgustatud vaade asjadele. Lihtsalt kodanlik kodanik. Jah, mille juurde ma tahtsin veel tagasi tulla, et see noh, tõesti vabadus olla rumal. Kui nüüd ülim inimõigus siis, et võib-olla hüppamis korraks Ameerika Trumpile Palini juurde näiteks keda ta toob siin näitena, et kas ei ole selline rumaluse mäss Ameerikas peateste vantintellektualism kui, kui vool, et võib-olla oskate seda kuidagi kultuurivaatlejana. No see ei ole ainult Ameerikas igal pool. Psühholoogid juba ammu teavad, et mass on rumalam kui ükskõik missugune selle esindaja. Ja see on selline massiühiskond. Trump ei ole sugugi nii loll, nagu ta paistab. Ka papa panin kõik, kes on ka Kalariidne kuju, ma arvan, ta sõrm ära, mängib lolli laarsus nimel, ta räägib seda, mis läheb peale, aga see on ka meie meie poliitikutega, seal ei ole nii rumalad, nagu nad paistavad. Ja nii kõige populistlikumad liidijaid tähendab lolli saa olla populist. Sööge kõige loll on loll. Aga populist ärriteerub inimese või massi massipsühholooge inimeste, no mitte kõige kõrgematele omadustele. Ja hirm on väga selline mõnu mõnus näide selle kohta. Sest jah, mulle meenub see hirmus Muttikaga üks teie isa artikkel, kus ta tõepoolest saab sellise näite, mis minu arust on praegu ääretult aktuaalne, algne kus nii-öelda esmane teadmine, see on, on see, et on vaenlane ja, või tähendab, esmane on hirm ja hirm on see, mis otsib endale objekti nii-öelda vaenlast, otsitakse vaenlast, mitte ei ole niimoodi, et vaenlane on esile kerkinud, see on ära tuntud ja see tekitab hirmu. Vaid hirm on esmane ja sellele otsitakse vaenlast ja kusjuures No ja on olemas kaks tüüpeeruma, üks seina, ratsionaalne hirm, et näiteks kui ma lähen, relvastatud mees jookseb noaga mees jookseb minu, siis ma mul väljad tekkida mingid kahtlused, et kas ta võib-olla ei taha mulle pai teha. Aga tee teine on vot need foobiad ja siin on tõepoolest nii, et see on selline semiootiline mehhanismis, otsib oma. Ma seda osutust. Ja ütleme seal inimene kardab tänulikult, rannafoobia ravitakse välja suurepärane ämblikud ja enam ei karda isegi võib neile Paida, aga äkki kartma pimedust. Sest tegelikult foobiad Dale'i Rävitud viljadele, Rävitis konkreetne sümptom raviti ära, see on nagu, ütleme seal teil on kõrge palavik, ta võtad, seal võtab palaviku maha, haigus haiguse või sisse, nii et hirm on sees ja tihtipeale nii-öelda ravitud foobiad. Seetõttu tulemused on halvemad kui enne ravi. Revolutsioonilisel ajal ei hakka praegu inimesed ei jõua järgi, ei jõua järgi. Me kasutame kõik need tehnikavidinaid. Nädalane esimene kord ajaloos inimene kasutab riistapuud, mis on targemad kui tema. Ja muidugi tekitab mitte Camportsed. Ma ei tea siukest ühiskondliku kliima ja see tekitab sellise, ütleme loomulikult ta kartus nagu ämblikud veel ei jõudnud, need pagulased aga juba tohutu hirm. Aga. Jah, ja hirm on esmane ja kusjuures, et ma olen nagu tähele pannud seda, seda vaid ma ei taha nagu üldse kuidagi poliitiliseks või konkreetseks minna päevakajaliseks ma tahaks just küsida siukesed aktuaalse mudeli tasandil, et et ka seda, neid, neid kvartett demoniseeritakse mingis mõttes nagu samasuguse mehhanismiga, et pagulaste hirm, millele siis noh, on okei EKRE vastu. Et vaenlane. See on näide, kuidas ei lähe poliitiliseks. Ma tahaks mudel EKRE. Mudel ekre, sellesse suhtutakse tihti kuidagi nagu sama samamoodi või samasuguse irratsionaalsus ega nagu et EKRE on sama samasugune süüdlane nagu umbes abstraktne pagulane. Hoiaksid. Kreetsee EKRE ja no modelleeritud ikka lahus on, kui me räägime, ütleme Eesti ühiskonda siis ma pean ütlema, et üldiselt see olukord ei ole sugugi halb. Kui mitte rääkida poliitikast, käivitame eilses debatis, kus härra Ossinovski, härra Helme nagu Matherdasid teineteist ja ütlevad, et sina oled ekstremism, ise oled, siis ma pean ütlema, et kumbki ei ole Eestis mis näeb, kas ekre või sotsid. Teevad üles kutsunud kedagi tappa või kukutada riiki või ma ei tea. Vodinlased vahepeal ütles niikaua kui pagulasei ole, me kukutame valitsust seal, bla blabla. Meil ei olnud mingit võimalust Eesti poliitilisel maastikul, ekstremism on väga halvasti esitatud. Isegi küll saab, hullutakse välja. Mina faktimist. Asjad võivad olla veel palju halvemad, praegu. Aga oleksite lihtsustus väita, et poliitiline ekstremism automaatselt seotud rumalusega ei. Aga kunagi ei saada seadusega. Aga seadus on seotud tarkusega. No ütleme, suures pildis ja väikses pildis võib-olla. Sulle segaseks, et siin on vene keeles mitte päris korrektne väljend, ütleme kavala tagumikku line. See väga. Lühiperspektiivis võib olla väga edukas, aga. Sest ma ütleks jah, et vist tarkusele ja headusele mõningaid sarnaseid atribuute nagu niisugune teatava efekti vaesuse hädisus. Äkiliselt tark on väga raske olla. Mõned on proovinud. Lõpetasid Paldiski maantee. Nojah, aga kui panna kokku sellise õhtumaise kristliku filosoofia järgi tarkus, ilu ja headus käivad kokku, siis tegelikult ju selline on väga atraktiivne. Mitte tarkus. Tarkus tõde. Tõde on see, mille poole tarkus liigub. Aga tõde on eesmärk, aga mitte vahet. Tarkus on pelk vahend, ta tarkus on, ütleme, ressurss. Aga mis siis rumalus on, kas rumalad ressurss? Ütleme vot seal tegelikult jällegi filosoofiline küsimus, kas võib-olla tarkus ilma Rum aluseta. Nagu see, et rumalus on tarkusevari nagu variana valguse valida juba pimeduses, lülitame tarkust välja, rumalust ei ole. Lülitame, palkas talle välja ja ei ole vaja varju, niiet rumalus tekib tarkusena. Aga võib-olla korraks teema, mida ma üldse ei puudutanud. Rasmuse, Rotterdami Rasmus Reinvere mainib aga tema teost iseenesest välja, ütle, mida silmas peab. Narrose kiituseks on siis kindlasti see, et Rotterdami Rasmus ütleb ju. Ma mäletan, et ei singa, on tema teose kohta öelnud, et see on üks kõige hirmutavamalt läbinägelik teos. Rotterdami Rasmus ütleb, kui ma ei eksi seal, et inimene ei paljuneda ilma rumalused ja ammugi ei ole õnnelik ilma rumalus, et et nii-öelda rumalusele on selgelt positiivsed aspektid nii-öelda. Jaa tähendab, teose nimi on teine, rumaluse giid kiituseks selles teos ise ei ole loll economy tegelikult, kui lugeda seda, ütleme, mitte lugeda seda targalt Eestis teha mehe peale päevase konteksti. Mis oli tol ajal tarkus, ta tarkus oli teine haridus, Jaskalastika. Selle vastu. Võitlesid paljud teoloogid ja filosoofid oma alustaks, mitte Rasmusest, aga Nicolaus Kuusast, kes kirjutas Jaanus kusalus Nicolaus Kuusast, Nicolaus saamas. Satarret kuus hansalinn, see ole tema perekonnanimi. Novot, et tegelikult see oli Sokratese Ebapsa paradigmat ma ei tea mitte midagi. Küsitakse, et kuidas sa saad õpetada teisi ei tea mitte midagi. Teised ei tee siis seda. Et nad ei teadnud. Tabula Rasa, see tuleb alustada valgest lehest, tuleb eelarvamused ja muuseas ka kõik need teadmised seal ülikoolis, mis nendest kalastikut õpetajast, sealt tulev saab puhastada ja misuke. Asendab Esskalastilist teadmist empiirilise kahe tütrega tal on väga huvitavalt, ta mõtles välja mõttelise eksperimendi, mida hiljem omistati Galileo Galilei-le, aga tegelikult seal seal Nicolaus kusamas selle autor Novot ja see on, see traditsioon nimetas humanismiks. See nimi tihti esid, tekitab arusaamatusi, humanisti on sugugi humaanselt inimesena komanism tähendas see, et inimene on mõõdupuu nagu see, Theo tsentriline keskaegne maailmapilt asendus antroppa tsentrilise, hua ja, ja selles mõttes komanistid. Aga mis vähem humanist, ta peab õppima keeli õppima seal siin inimeste maailmas hakkama saama, mitte ainult seal igavikus, ekslema seal, mitu inglit saab nõela otsa paigutada juhul kui hästi tihedalt seda teha. Vot see no vot, ja see selles mõttes, see on see traditsioon, kuhu. Kuhu tuleb paigutada Rasmus, aga tal olid palju mõttekaaslasel, samal ajal ilmus tumedate inimeste kirjad. Ja nii edasi. Ja see, see kogu see liikumine tipnes russoõpetusega siis nagu loomulikust inimesest naturaalsest inimene, inimese, kes ei ole rikutud ebausudega laialdane skulptuuriga. Ja. Aga minu arust siit, kes, kes siit ei ole kohe näha see sugulus, et miks alati sihukene, russo, istlik mäss on haridusvaenulik tõepoolest, see puhtuse teema. Et need, kes vihkavad kooli, näiteks igasugust haridussüsteemi, kes ütleb, et seedetoodab nagu telliseid ja ühesuguseid ja kombinaati sõimab niisuguseks. Need on tihti russo, istlike juurtega. Jaga russo ei olnud hariduse, vast ta oli selle valitseva haridussüsteemi vastane. Tee haridus ei pea olema selline teadmiste sisse peksmine, õpilasele aga inimese arendamine. Ja no tegelikult meie koolid suurel määral selle poolega vähemalt deklaratiivsel tasandil nagu püüdlevad alati ei kuku hästi välja, aga no ma ütleks, et Eesti koolid päris maailma Teate, meie aeg hakkab otsa saama, aga mulle täitsa meeldis see, et me jõudsime agressiivsest ignorantsust, õpetatud ignorantsuse, nii. Minu meelest selline päris hea kaar. Jah, sellega võiks kokku võtta ärale agressiivselt välja lõpetatud loll. No tegelikult ignorantse doktori Taransse tähendab tarkust nagu karusoo, nagu ka Sokratese jaoks ja. Tegelikult kae Rasmuse puhul ei ole nii, et ta tahab, et kõik oleks lollid. Lihtsalt nokka, kõik ei allu. Ratsioon. Selle tõdemusega peamegi tänase saate kokku võtma. Et kõik need kõik ei ole ühe ühe mõõdu järgi loodud ja kõiki allu ratsionaalsusele. Ma tänan selle vestluse eest, semiootik Mihhail Lotman. Mina olen Peeter Helme, lisaks oli veel Mihkel Kunnus. Stuudios. Oleme eetris ka nädala pärast. Saadet paneme lõpetama nüüd ühe natukene sellise inimsõbralikuma muusikapala. Selleks on Soome ansambli junnu ja pikku Tagid lugu lämminda Hieka Aastast 2012 ja nagu ilmselt tähelepanelikud kuulajad ka ära tunnevad, on see chifftouci 1964. aasta loo andade poolt vahulk kaver kuulmiseni. Keeda kuudel päeva rööventaaniga.