Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudiost. Ja Tartust on minuga Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppejõud Leena kurvet Käosaar, tere. Tere. Ning kultuurilehe sirp kirjandustoimetaja Pille-Riin larm. Tere. Tere päevast. Tänase saate teema on naised, mälestused, elulood. Nimelt on sirbis selleteemaline pikk vestlusring mille nimi on protest tuleviku vastu. Aga enne, kui pühendume põhiteemale, vaatame natuke, mida siin üldse pakkuda on. Sirbi vahel on täna ka diplomaatia mille põhiteemaks on keeruline kolmnurk Eesti, Soome ja Vene, aga mitte ainult tegelikult väga tore. Artikkel on siin näiteks ka ennast peamiselt majanduspoliitilisse üldse poliitilisse isolatsiooni mänginud Argentiinast ja selle riigi tuleviku väljavaadetest, nii et tore on, et vaadatakse ka kaugemale. Ja sirbis on samuti väga erinevaid artikleid, sirp alustab ühe väga poleemilise käsitlusega Eesti kui uus põhja Margus Janar Mihkelsaar lahkab Saksamaa edu aluseid. Ma ei ole kõigega nõus, mis ta siin ütleb, aga artikkel on väga huvitav. Ja pakub mõtlemisainet väga kõigepealt. Samuti on lehes näiteks pikk intervjuu geenipanga teemal Andres Metspaluga. Ja selle lehe lõpus on väga tuline poleemika Pilleriini eelmise nädalakäsitluse vastu. Nimelt, kui Pille-Riin arm kirjutas sellest, et eesti kirjanikud on tänavukevadistel kirjandusfestivalidel olnud vaeslapse osas siis nüüd annavad Berk Vaher, Jan Kaus ja Helvi Liive Pilleriinile jõulise vastulöögi. Aga villariin, ma ei kutsunud sind siiski saatesse, mitte selleks, et sind omalt poolt ka peksma hakata. Minu meelest on pigem selle poleemika puhul tore see, et, et need saavad siis mingid asjad selgeks räägitud, loodetavasti. Jah, ma olen sellega nõus ja ma olen ise ka rõõmus selle üle, et üleüldse poleemika toimub. Esmaspäeval räägiti kultuuriajakirjanduse uuringust ja selle vahearuande kokku võtma. Ta on juba veebis loetavad, seal ütleb näiteks Ragne Kõuts oma sisu analüüsis kirjanduse kohtet, poleemika ida vähe ja neid on raske tekitada. No nüüd me saime ja ma loodan, et see jätkub. Loodame küll ja kui sa mainisid juba kultuuriajakirjanduse uuringut, siis ma tean, et ka homse Postimehe arvamuses kultuuris tuleb sellest Urve Eslas pikem käsitluses. Aga Pillerintsavis soovisid veel natuke midagi soovitada lugemist. Jah, võin soovitada küll kasvõi sirbis peale selle poleemika ja peale paljude huvitavate lugude millest ma ise nüüd alustan, pärast saadet kohe. Tristan Priimägi artikkel Pärna langetamise lugu ja, ja jutt ei käi muidugi metsatööstusest, vaid kus need laastud lendavad on Eesti kunstiakadeemia. Eile ilmus ka sõbralik väljaanne, keel ja kirjandus, mis võib-olla meie saatega sobivalt jätkab natuke sellist memuaarsed teema teemat siin on Leo Luksi artikkel paljas elulaagri mälestustes Jaan Oksa proosaloomingus. Anneli Kõvamees kirjutab reisikirja näitel Johannes Barbaruse Venemaalt. Rein Veidemann kirjavahetuste kaduvust maailmast. Sellest, kuidas kirjavahetused, mis küll postitavad, muutuvad kultuurilise kultuurilooliseks loomiseks tekstiks. Me neid ei ole enam selles mõttes tükk kultuurilugu, justkui jääb peitu küllaga ka hakkavad sisenema kirjanduse kultuuriloolisele väljale elektrooniliselt kirjavahetused ja, ja Veideman jõuab mõtteni, et nõnda oleme jõudmas oma elu ja kultuurilugudega fiktsionaalsusesse. Et kuna need tekstid, need elektroonilised Mäluallikad ei ole käegakatsutavad. Ja see tegelikult juba haakubki otsapidi meie tänase teemaga ja hetke pärast jätkamegi sellega. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudiost ja Tartus on minuga Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppejõud Leena kurvet, Käosaar ningult kultuurilehe sirp, kirjandustoimetaja Pille-Riin larm. Nagu enne lubatud, räägime täna elulugudest ja vaatame, kuidas erinevad omavahel naiste ja meeste elulood ja üldse, kuhu eluloo kirjutas, omadega jõudnud on nagu Pille-Riin hetk tagasi ka ütles juhid uues Keeles ja Kirjanduses Rein Veidemann tähelepanu sellele et ära toovad maailmast kirjavahetused ja ja tegelikult see ei käi mitte ainult kirjavahetuste kohta, vaid nagu sellessamas vestlusringis protest tuleviku vastu kus osalesid kogujad uurijad Rutt Hinrikus, Tiina Kirss, Leenu Käosaar, Margit Sutrop, Marju Lauristin, Merle Karusoo ja haigi Rahi, Tamm ja Tiiu Jaago. Nagu siitki välja tuleb, muutub elulookirjutus ja elulu, kirjutus muutub üha selliseks. Ebatraditsiooniliseks võib vist öelda sama sirbi tagaga. Mõnel on üks küsimus. Kanadas sündinud Stessi kooselile, kes kellelt küsitakse, kas elulugude kogumisel tuleks tänapäeval arvestada elektroonilise maailmaga ja ta ütlebki, et uue meediakeskkonna identiteet on kehatu, selle tõlgendamiseks on vaja kõikvõimalikke meediume, nagu videot, tekstid, kujundid ja helisalvestised. Nii et tõesti see elulugu muutub nagu kuidagi käega katsutamatuks. Kas võib nii öelda? Mida sina sellest arvad selles selles saates, täna oled sa itaallased, kõige suurem asjatundja. Noh, võib öelda niimoodi, et ega noh jah, et elulugu, mis on kirja pandud, mis on raamatuna avaldatud või mis on käsikirjana meil arhiivid, et ta on tema käegakatsutavas, on see käsikiri, et käega katsuda, käega saab katsuda paberit. Aga siis võib öelda, et mõnel muul nagu digital, reaalmeedias enese vahendamise viisil on tegelikult nagu teistsugune materiaalsus. Näed, teda ei saa nii üks-üheselt otse otse nagu vastandada ja tegelikult ma vaidleksin natuke vastu sellele Rein Veidemanni väitele et nüüd kirjavahetused on meile, kui allikas on kadunud, et tegelikult emailide vahetamist ei peeta, võib olla samasuguseks kerjavahetuse viisiks, nagu on kirjutada siis käsitsi panna kirjaümbrikku saada tavalise postiga on ikkagi üks osa sellest, mida peetakse tänapäeval kirjavahetusteks ja ma tean ka, et paljud kirjanikud näiteks säilitavad ka arhiveerivad oma kirjavahetusi, et nendest tulevikus anda üle kirjandusmuuseumi EKLA arhiivi. Päris kadunud ei ole, aga see nagu see mälu noh, nii-öelda, mitte maanteereaalsus, see on muidugi omaette suur teema, millega väga paljud siis digitaalütleme humanitaardigitaalias digitaalhumanitaaria spetsialistid tegelikult ka tegelevad ja mõtlevad sellele, et kuidas see mõjutab meie mäletamise protsessi. Tegelikult on mäletamise protsess üldse selline poleemika kohta siinsamas vestlusringis Marju Lauristin ütleb, et ajaloolased on otse välja öelnud, et elulugudes ei olegi tõde, see on eneselohutus või hullemal juhul isegi enesepettus. Aga kuidas sellesse suhtuda, et mis vahekord on siis elu ja ajalool? No kuidas sa suhtud, Peeter, sina oled ajaloolane. No ma tean, et see ongi keeruline. Aga mulle tundub, et küsimus on natuke selliseid vaata nurgas ja, ja ühest küljest ju, kui me räägime tõesti ajalooteadusest, ajalooteadvus tunneb ju kahte liiki allikaid. Üheksa on siis, kui me jätame arheoloogilised allikad, artefaktid kõrvale, ühed allikad, anarhiivi allikad ja teised, on mälestused. Neid peetakse võrdselt tugevateks allikateks, et selles mõttes mind hämmastab see, et mõni ajaloolane ütleb, et elulool puudub väärtus ajaloo teaduse silmis. Jah, ma arvan ka seda, kuigi ma ei ole ise ajaloolane, mina ma olen kirjandusteadlase taustaga aga see, mis ma praegu tänapäeval nii-öelda, millega ma tegelen, sa ei saa ka enam teha puhtaks kirjandusteaduseks pidada, et nagu, eks ma olen ka liikunud erinevatele ääremaadele, aga et jah, et ajalooteaduses on mälestused allikana aktsepteeritavad, aga mitte nagu siis ma arvan, et selles osas ei ole sellist ühtset läbivat nagu hoiakut, aga hoopis olulisem küsimus on see, et millisel viisil ja ajaloolane, kes elulugu allikana käsitleb, et mida ta sealt mismoodi tasa kasutab allikana, et kas ta otsib sealt fakte või hoopis midagi muud. Ja et millist rolli mängib siis vorm, see, et keegi on. Kui me räägime kirjalikus vormis eluloost, et keegi on oma eluloo, siis jutustus loona narratiivid on kirja pannud Siit läheb jutt tegelikult juba kirjanduse peale või ütleme ta vähemalt piirneb kirjandusega. Jah, ma panin leina praegu tähele, sa ütlesid, et olete liikunud kogu aeg piirialadel. Elulookirjeldus on, eks ole ju tegelikult ka kirjandusteaduses. Ja enne seda saadet me vestlesime väga huvitavalt ka sellest, kuidas elulootekste valdavalt ei taheta kirjanduseks pidada. Aga kui need on kirjutanud kirjanikud ise, mõned suurkujud, siis maatselt kuuluvad kirjandusväljale. Kuidas seda kommenteerida või kas sa räägiksid sellest lähemalt? Jahe on, ma olen jälginud noh, ütleme kirjandusprotsesse nullindatel, mille siis nende kirjandusprotsesside üheks iseloomulikuks jooneks on selline oma elulookirjutuse jõuline pealetung ja siin näinud nagu termineid, mida kasutataks nendeks ilukirjandusmälukirjandus, neid on, neid on ka mitmeid. Ja siis see on olnud huvitav jälgida siis seda just nimelt kirjandusmaailma, niisugused nagu tunnustatud reedide reageeringuid sellele, et et mis sellist sedasorti kirjutiste tekstide nagu tugev pealetung kirjandusega teeb ja selles on ikkagi nähtud väga palju ohtu sellele õigele kirjandusele näiteks Mihkel Mutt angerjad. Et selline elu, elutekstid ja ilukirjanduse pealetunge nöörist apsis, lugeja võime nagu nautida selliseid kunstiliselt keerukamaid oktuur, häda teeb nagu sellise tõmbab tegelikult võrdusmärgi, selle vahe nagu justkui elust kirjutatu on iseenesest elukogemuse vahendamine on iseenesest tähendab ka lihtsamal kunstilist struktuuri ja siis mingis mõttes tale Kasekundeerivad sekundeerib näiteks Jan Kaus, selline selline pigem tõrjuv suhtumine, et katsume hoida kirjanduse piirid nagu puhtad on olnud üsnagi levinud, aga see, need debatid nagu kulgesid eriti võimsalt, siis seal ütleme kuskil 2008 2009 aastatele, siis eriti sisse. Mihkel Raua Musta pori näkku selle ümber või siis nähuga paaris Mihkel Raua Musta pori näkku ja Mari Tarandi ajapildi sees. Aga samal ajal on ometi nii mutt kui Kaus ise oma ilukirjanduslikus loomingus kahtlemata enda mälestusi kasutanud, et küsimus ei ole ju mitte mälestuste kasutamises kui sellises, vaid selles, mida nende mälestustega tehakse, ei tehta siinsamas tänase sirbi vestlusringis ütleb ju Merle karusoo, et neid kirja pandud lugusid, elulugusid siis tuleks tihendada, siis on nad kuidagi väärtuslikumad ja see tegelikult osutabki ilukirjandusele. Ma arvan, et see karu soojaks Joosun ase ainult ilukirjandusele või üldsegi mitte ilukirjandusele, et ma arvan, et tema nagu lähtus niimoodi, aitas oma niisukesest nagu dokumentaalteatripraktikast ja sellest sellel sirbi vestlusringis ma mainin ka korra, et ma olen ise läbi näinud nagu selle, mul on selline kogemus, et kuidas karu saamino, üliõpilased, kes kirjutasid kursusele oma eluloo, et kuidas ta neid elulugusid siis tihendas elulooesitluseks, mida me esitasime ühe rahvusvahelise konverentsil. Ise nimetab seda teritamiseks ja dramatiseeringuks. Nojah, aga see on ju sisuliselt seesama, mida toimetajad teevad ka ilukirjanduslikku tekstide ilukirjanduslike tekstidega. Nõus. Noh, mul ei ole selliste Ottelt vahetut kokkupuudet sellega, et kui kui palju on toimetatud või mistahes muudetakse nagu teosed raamatuna avaldatud oma elule kirjanduslikke tekste, võib-olla õige pisut nagu olen nagu saanud heita pilgu Petrov prindi, nägudeni, toimetamisele toimetamist tegevust nagu telgi tagudes saab. Aga siis kirjandusmuuseumis ma muidugi, no ma saan, aga täpselt ja et mismoodi on mõnda elulugu, et mismoodi ta on lühendatud või toimetatud kohandatud ja kui ma nagu ise oma teadustööd teen, siis ma alati otsin välja selle elulookäsikirja ja see, need muutused, mis on nagu leitud, et mida välja jätta või nendeks, kui mõnda eluloovõistlust vahendatakse kogumikuna, siis mis on siis sai võetud ja mis on välja jäetud sonaadi? Väga huvitav küsimused. See on muidugi uurija positsioon. Et noh, ja kahtlemata on see nagu toimendamis töö on nagu möödapääsmatu, aga siis võib-olla noh, võib-olla ma olen juba kirjandusmuuseumis töötatud aja jooksul muutunud selliseks arhiivirotiks, aga minu jaoks on põnev siis mis keegi on kirjutanud kogu selles noh, nagunii nagu ta on kõik osad ja kõik sellised maha kriipsutused ja ja ka see, kuidas nagu käsikiri nagu füüsiliselt välja näeb, noh siis me jõuame tagasi teema juurde, mida sai natuke arutatud ka. Aga mida siis tõmmatakse maha, kas te saate sellest rääkida? Mul oli endal seal vestlusringi kuulates väga kahju, et et aeg sai täis ja jõutud ühe väga põneva küsimuseni, mis on tabud. Aga leina võib-olla sa oled märganud, mis asjad on need, mis tõmmatakse maha ja millest ei räägita. Ma arvan, et nagu lihtsalt midagi, kui näiteks avaldatakse nii elulugu, et siis mõne teema niisugune väljalõikamine sellest üldse, kuna leitakse, et see ei ole sobiv, et sellist asja minu teada ei olegi tehtud, et siis pigem on see, et nagu, et see elulugu jääb lihtsalt võib-olla kogumikku valimata ka nagu niisugust toimetamist ilmselt ei peeta õigeks, ei peeta eetiliseks. Aga siis ikkagi toimendamine on eelkõige noh, mis teeb teksti selliseks nagu ladusamaksed kunstilisemad, kuigi me elulugusid päris räägime niisugusest elulugudest, mida kirjandusmuuseum on kogunud, et neid ma arvan, ei loeta nagu ütleme, kirjandusliku väärtuse pinnalt tagasi muidugi mida ladusamini on elulugu kirjutatud, paremini on loetav, et seda rohkem ta aga meeldib. Meeldib ilmselt lugejale. Tegelikult see kogemus, mida vahendatakse, see viis, kuidas ta esitatakse, et need on, need on, ei ole omavahel alati seotud, et mõni oskab nagu väga-väga mõnusasti. Lähedalt oma elust rääkida ja siis teine nagu kirjutab või räägib elust, mis on tegelikult täis selliseid põnevaid sündmusi, aga ta ei suuda neid, nagu vahendav võib labiza põnevuse. Vot see ongi selline huvitav küsimus paaris sellesama mainitud tabuteemaga, et kuidas naised ja mehed erinevalt räägivad, samast vestlusringist käib läbi üks mõte. Tiina Kirss toob näite ühest Toronto abielunaisest, kes ütles, et elulugu on ta mehel mitte tal endal. Ehk siis tundub, et naised peavad mingisuguseid enda kogemusi äkki vähem väärtuslikeks. Võimalik jah, seal arutleti ka pikemalt seal samal teemal edasi, pean tunnistama, see vestlusring ilmub siin lehes täna lühendatult. Ta lihtsalt ei mahtunud tervikuna ära. Alutletigi edasi selle üle, et, et kuidas siis naisel ei ole elulugu vaid mehel ja, ja kuidas naise elulugu on tema mehe elulugu. Justkui ei oleks Need inimesed, kes ei tee, ei, ei tee suuri tegusid, ei osale suurtes sündmustes kuidagi elulugu väärt või justkui ei olekski nad oma elulugu elanud, nad lihtsalt olnud, see on nagu see Felmanni lugu, et ükskord oli üks mees, ta sündis, elas ja suri. Naiste kohta võib sisuliselt sama öelda sageli. No muidugi see eriti see eklas paiknev elulu kogu sisaldab rohkem ma arvan, et kuskil on see 65 ja 35 protsenti reaalselt sisaldab rohkem naiste elulugusid, aga võib-olla nüüd ma selle protsendi osas nagu panen mööda, aga tegelikult on naised hoopis rohkem oma elulugusid kirja pandi muuseumile saatnud. Aga muide, kui suur see kogu on seda, seda mitmesuguseid v kokku lugeda, et ma ütleme niimoodi, et siis nagu umbkaudselt 4000 arhiiviühikud ja need, mis on elulugu, on ka väga erinevaid, seal on nagu tegelikult võib olla ligi, siis seal on väga mitmesajaleheküljelisi elulugusid ja siis seal sellised ainult mõne leheküljelisi, selliseid märkmeid. Aga need on saadetud, eks ole, kutsungit peale mingite teemadega, mis neid kogumisi raamistavad. Ja kas on võimalik, et need võib-olla naisi rohkem kõnetanud. See see võib nii olla, kuigi enamus neid kutsume, ta ei ole olnud suunatud enne eelkõige naistele. Ja üks kutsung 90. aasta keskel oli tõepoolest ainult naiste lugudes sellele kutsungile, ta oli hästi vähe vastuseid, et tegelikult siis nagu üks asi, sealt tuleb välja üks asi, mis on ka minu kogemus elulugudega, nagu töötamise läheb, ma olen uurinud just naiste elulugusid kõige tegelikult rohkem, ka naiste naisautorite autobiograafiaid taga on see, et seda koolis osta ei taheta, et ennast naise, et ma olen naine, teda see tegelikult niimoodi otsesõnu esile ei tõuse. Et selleni, et see, mis soost Ma olen selle iseendastmõistetavus tuleb siis nagu erinevatel viisidel esile siis meeste ja naistetekstidel. Aga, ja siis, mis puudutab seda arengu. Et kas, kui ma ei ole nagu, ma ei ole ennast realiseerinud erialased ja mul ei ole karjääre, kas ma siis ei olegi elu, et tegelikult kui väga suur osa elulugusid on ikkagi puudutab nagu täiskasvanu elu nõukogude ajale, nõukogud seal neid inimesi, naisi, kellel, kes tööl ei käi, neid oli väga vähe, et tegelikult siis võib-olla vastupidi, et väga paljude elulood, isegi kui ei ole küsitud eemaldad, siis need on nagu keskenduvad tööle, et väga huvitav näide näiteks elulugu, mis oli selles kutsungis, mis kesedus armastusele seksuaalsusele ja siis elulugu on ühe naise elulugu, mis on selline nagu detailne ülevaade tema tööelust, et sealt võib siis järeldada, et, et maaelu suurim armastus oli ikkagi armastust töö vastu, aga noh, ma olen temaga tõlgendanud selle ära, et naine nagu rääkides oma tööst, et ta siis sellega nagu varjas selliseid ebaõnnestumisi isiklike suhete ja abikaasa pere ehitamise või perel sellise turvalise ja hea elukaaslase leidmisel, et seal nagu viis seda nagu sellest teemast üle libiseda, sama on ka kinnitanud näiteks äre Annukajasele naised kõnelevad selle kogumiku ees. Aga veel lisaks, et ma olen, ma olen Torontos olles natukene intervjueerinud ka just nimelt naisi, et ma olen ise seltsi liige. See on nagu seltsi vilistlasi ja siis need eluloointervjuud ja siis ma tegin neid. Ei ole nüüd küll teab mis palju, aga seal tõusis eranditult esile selline erialane eneserealiseerimine väga uhkelt, mulle räägiti sellest kuidasmoodi raskusi ületades saavutati haridus või siis see, et aktsepteeritakse see kvalifikatsioon ja kuidas siis nagu ehitati üles erialane elu, jääb eneseteostus seal oli nendele naistele väga suur. Nagu elupidepunkt. Nojah, aga eks siin ilmselt tulebki mängu see, et tegu on organisatsiooniga, mis just selliste ambitsioonidega naisi endas ühendab. Jah, seda küll. Aga kui nüüd rääkida nendest sõjamälestustest siis Rutt Hinrikuse kogumikku tahaks mainida. Artiklikogumik kahe vahel, sisaldab kirjandusest ja elulugudest rääkivaid artikleid. Ja artikkel pealkirjaga naised ja sõda Eesti naiste mälestustes ja kirjandusest toob välja sellise asja. Naiste mälestustes keskendub oluline osa siiski mitte sõjale vaid toimetulekule elule, okupeeritud territooriumil või tagalas toidu hankimisele, riietusele. Võtame siis probleemidele ja lasteaia eest hoolitsemisele. Ja Henricus osutab ka, et iseenesest oligi naisi nii-öelda püsiajal ju suhteliselt vähe. Et selles mõttes on see tähelepanek ootuspärane. Kuidas kuidas, kuidas te seda nüüd üks ajaloolasena ja teine elule uurijatele kommenteeriksite, et naiste mälestustes keskendub oluline osa siiski mitte sõjale, vaid toimetulekule. Ma ütleks hästi lühidalt. Ma arvan, et siin võib-olla natuke soostereotüüpidega tegemist. Kui mehed kirjutavad oma sõja mälestusi, siis tahavad nad näidata ennast suure kangelasena, aga ma olen päris paljudelt vanadelt meestelt, kes teises maailmasõjas jõudsid käia, kuulnud, mida nad nagu noh, niisama siis nii-öelda, mitte mitte oma ametliku eluloo raames räägivad ja siis keskendub sega toimetulekule. Täpselt samamoodi, eks ole. Kui palju need stereotüübid paistavad mälestustest. Sest välja, no see sõja teema on, nagu ta on, seda peetakse erakordselt selliseks nagu selline, kus need soolised stereotüübid hästi tugevad nagu, või siis see, mis on õige sõjalugu, et see on lugu, lugu nagu lahingutes osalemise eest nii-öelda selliselt nagu eesliini sõjategevusest väga nagu siuksed, nagu tugevad stereotüübid, et ütleme niimoodi, et sõjamälestusteuurijad on sellist asja rõhutanud. Aga siis olen uurinud hästi palju küüditamise lugusid kui ja sisena nagu mehed saadeti rohkem vangilaagrites, naisi küüditati, et siis selles mõttes on seal see sooline riista dos juba see, et nagu tõesti see kogemus oligi erinev. Ja siis seal on kahtlemata väga oluline roll sellel toimetulekule, et ma olen, olen niimoodi seda sõnastanud, et küüditamisega võeti inimeselt nagu mõne hetke jooksul ära kõik nagunii-öelda kogu selline ümbritse harjumuslikku eluga kõige pisemate detailideni välja, et nad jäid ilma igast praktiliselt igast nagu viimasedki ka eluks vajalikud esmatarbeesemeid ja siis nii-öelda see kodu ülesehitamine tülitamise paigas, et see oli nagu esmane ülesanne, mis oli reaalselt vajalik, et ellu jääda ka siis nendes elulugudes on see ka see vahendamise selline oluline osa. Et see näita, kuna näitavad, et ma ehitan oma, ma olen võimeline oma elu ehitama, ma olen võimeline endale looma sellist uut igapäevaelu ja et see on nagu märk ellujäämissest, et siis selle siin on nagu tegelikult see selline nagu mingid naiste traditsioonilised rollid ja siis see, millest nad selle kaudu eriti nagu rängalt ilma näide, siin on see kuidagi olnud oluline dünaamikat vaadata minu jaoks aga muidugi on teatud teemad, mis on seotud ja, ja repressioonidega, mis, mis ei ole praktiliselt üldse siis jõudnud ka elulugudest, millest on üsna vähe räägitud, et näiteks üks nendest on selline füüsiline üldse naiste naised vastu suunatud füüsiline vägivald ja Jaak siis eriti, mis on siis seksuaalne vägivald, mis on seotud nagu ütleme, nagu repressioonidega, et see, see on siiani nagu tabu teemandi Imbi Paju tõstatasele oma raamatus tõrjutud mälestused. Aga see ei ole, see ei leidnud nagu laiemat vastukaja ja see raamat sai ka küllalt kriitilise retseptsiooni osaliseks. Üldiselt ei tea, ta on tõlgitud ka mitmesse keelde ja tähelepanu siiski äratanud, see on rahvusvaheline selline vastu võtta, et see on olnud kindlasti väga positiivne, aga Eestis ei ole noh, mina ei kuulu ei ole kindlasti nende inimeste hulka, kes on selle raamatu suhtes kriitiline, vastupidi, et ma väga toetan, ta sellist teemat tõstatas ja ma olen sellest ka, noh ma olen ka kirjutanud Imbi Paju teostest. Aga üldine, see oli selline nagu reserveeritud, niisugune nagu ebamugavus tunnema. Ütle. Et kas võib öelda, et see raamat tegi lihtsalt haiget paljudele, kes seda lugesid? Ma kardan küll, et see ei olegi mitte niivõrd ainult tabu, vaid see on ka paljudele seotud traumaga. Ja sellest on raske rääkida, selle peal on raske võib-olla isegi häälda. Mõtlen ühe omaenda perekonnaliikmele, kes on olnud ka küüditatud tali toonales neiu ja ta ei ole rääkinud sellest pärast peaaegu mitte midagi oma lastele, sest see on nii valus talle. Praeguseks on ta jõudnud saladuses haiguseni Alžeimeri haiguseni, mis tähendab seda, et ta ei mäleta seda enam ise, nii et kui ma korraks tulen selle vestlusringi juurde tagasi ja Merle karusoo küsib seal, et kellele on mees ja raskem, kas sellele, kes kannatab mälukaotuse all või sellele, kes on nende ümber, siis ma arvan, et päris kindlasti nendele, kes on tema ümber, et talle endale võib see olla kergendus. No see läheb nüüd natuke juba teemast kõrvale, aga ehk kuidagi suutis täiendada seda vähese retseptsiooni küsimust, see on valus teema. Kas see on, see on selles mõttes jah, et on keeruline teema, et. Nii-öelda see arusaam sellest, mis on trauma, dramaatiline kogemusi, kuidas sellest ühesõnaga see nii-öelda see universaalne traumamudel on niisugune nagu see, mida üsna täpselt Imbi Paju oma raamatus ka järgib, et selleks, et sellisest kogemusest üle saada, et sa pead selle selle seda vahendama ja siis seda kuidagimoodi just nimelt sõnades või ka mingil muul viisil vahendama, et ainult siis saada sellest nagu mineviku painajast lahti. Aga siis noh, ma olen just küüditamisi lugusid uurides väga, küllaltki põhjalikult süüvinud sellesse traumateooria olemusse. Mitmed uurijad, just eriti need, kes tegelevad just kulaagi ja ütleme, Nõukogude Liidu nõukogude režiimiga ja küüditamisega, on öelnud, et võib-olla noh, me ei saa sellist ühtset universaalset mudelit nagu rakendada erinevatele kultuurikontekstis samamoodi. Et võib-olla tõepoolest, et selleks, et saada sellisest kogemusest üle, on tõesti, et sa ei taha sellest enam kunagi rääkida, ei räägigi ja unustad ja saad niimoodi üle, et sellist pole, selle, et see on noh, see on selline küsimus, millele kindlasti ei saa mina pakkuda mingit ühtset vastust, et ma olen selle üle väga-väga palju mõelnud. Ja ma ei oska, ma ei oska siiani nagu ühte või teistpidi seisukohta võtta igalühel oma uurimustöös, ma püüan alati raakida ühte ja teistpidi ka selles mõttes, et millest mina kirjutan, mida ma elulugudes esile tool, mis valguses ma kellelegi elulugu näita? Aga kuulame vahepeal muusikat, kuna juba sõjast ja repressioonidest jutt oli, siis kuulame ka ühte sellist, natuke, võib-olla raskepärasemaks raskem eelsemat lugu. Nimelt Pillerini valikul kõlab Riho Sibula sõjasulaselaul. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudiost ning Tartust on minuga Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppejõud Leena kurvet, Käosaar ja kultuurilehe sirp, kirjandustoimetaja Pille-Riin larm. Äsja kõlas Riho Sibula sõjasulase laul. Meie teemaks on mälestused, elulood, nende kogumine. Rääkisime enne päris pikalt juba sellest, kuidas on erinenud meeste ja naiste mälestused, kuidas kajastanud näiteks sellise raske teema nagu teise maailmasõja ja repressioonidega seoses. Aga saate alguses natukene rääkisime ka mälestuste formaadist sellest, kuidas neid seni on kogutud ja kuidas nad digitaalsel ajastul muutuda võiks, et kuidas tulevik üldse välja võiks hakata nägema, et siinsamas vestlusringis, mis tänases sirbis on, tuleb juttu ka sellest, et mingil mälestuste kogumisaktsioonil keegi vist oli ise välja pakkunud, et ta võiks oma mälestused koomiksina esitada oma elu. Tegelikult on mõned kommiksina nagu vahendatud elulood, just need on just minutes meeste sõjalood, mõned, mis on vähemalt kaks tükki, mida ma tean kus on juba nagu seda teed mindud või siis vaheldamateksid ja siis pildid. Aga siis jah, nii on siis nagu eraldi sellise nagu. Ja see elulookogu ei ole kirjandus, muuseumised. Ma arvan, et kui tegelikult kasutan siinkohal juhust ja siis veel tuletan meelde või rõhutan seda, et praegu on üks elulu võistlus käimas, et Eesti vabariik 100 minu elu armastus kus siis see on elulugusid tabab ja kirjandusmuuseumisse kuni esimese detsembrini ja siis Kirjandusmuuseumi kodulehel on ka siis üles loetud valik teemasid, millest oodatakse, nagu et inimesed kirjutavad ja sealhulgas sellest, et kui milline on olnud lähedaste armastuse tundemaailma roll nende elus, aga siis ka, et mis, mis on põhjustanud elus hirmu ja mille nimel. Meil on elatud ja palutakse oma kogemustest kirjutada ja põimida julgelt oleviku ja mineviku ja ma arvan küll, et kui seda tehakse sellistes ebatraditsioonilises vormis, et nende neid elu vahendusi ei lükata tagasi, vaid et nad saavad osaks kirjandusmuuseumi elulugude kogust ka siis, mis puutub üldse sellesse, nagu et kuidas elulugusid peaks tulevikus koguma, et siis on see selles mõttes keeruline küsimus tegelikult digitaalselt või ütleme Online nagu maailmas veebis tegelikult juba pika ikkagi üsna mõnda aega nii anda õilmitseb oma elude vahendamise kultuur. Ja ma olen siis mõelnud sellele, et kui palju saab seda nagu koguda, eraldi jätta näiteks, et kui on näiteks selfie de tegemise kultuur, et kui siis Alex kutsung saatke meile selfisid, et kui hästi Säreplasenteeriks seda naguniikuinii juba nihukest toimivat nagu diskursust või sellist minimaailma või samamoodi nagu blogidega. Et kas, kui nagu luua selline nagu mingisugune blogikeskkond kirjandusmuuseumi kodulehe juurde, et kas annaks selliseid nagu häid tulemusi või on tegelikult lihtsalt, et see on kogu see, kõik, sa selline kultuur sageli sellele jänese represendeerimise osas viidatakse kui ego meediale, et see tegelikult nagu ta elab nagunii asjast oma elu, et seda on võimalik siis võib-olla kõrvalt jälgida ja ma usun, et arutletakse selle üle, et kuidas nii sihukesi asju saab arhiveerida, et kui kuidas me saame, seal on nii-öelda näppu peal hoida ka selles mõttes, et väga palju, mis on netis üleval, et see on üks hetk üleval ja teine hetk kaob ja et kas see, mis on sealt maha võetud või kadunud, kas me seda tohime näiteks uurimistöös kasutada, et ma just tulin tagasi oma eriala nagu suurimalt konverentsilt? Organisatsioon on jaaba International lootubayographessušation ja siis niisugused teemadest eetilised küsimused seodetele. Ego erinevate vormidega olid seal üsna olulisteks teemadeks. Aga formaalseid takistusi sa ei näe. Pigem pigem kui nüüd need koguda neid kasvõi selfisid ja blogipostitusi ja muud. Et iseenesest see formaat ei ole probleem, aga eetilised küsimused tekivad. No mitte nii eetilised küsimus on osa sellest jah, aga osa on lihtsalt see, et nagu, et, et see noh, kui, kui öelda, et elulookultuur, elulugude kirjutamise kultuur või see, et sa naguniisugune nagu, nagu meile teada-tuntud asi, et inimesed on siiski väga paljudel on seal, aga kui ma peaks uus kutsung kirjutama elulugu siis. Ma vähemalt loodan, et inimesed ei hakka mõtlema, et mis see tähendab või mis elulugu. Et see on juba naguniisugune sisse juurdunud praktika kultuuris laiemalt, aga siis see praktika just kulgeb nagu selliseid liine pidi muidugi kirjutatakse palju elulugusid oma lihtsalt näiteks oma sugulastele või ka sellega raamatuna avaldada, ka seal võib olla Otto pidi on ta niisugune ühe kultuuri osa aga siis see kõik see nagu ego meediat kulgeb omasoodu. Et tal on, tal on oma niisugune väär, kus ta toimib ja siis mulle tundub, et seda nagu hakata niimoodi kutsungite kaudu sealt midagi koguma. Noh, me saame mingisuguse, võib-olla valimi, mida saab hästi vastavalt teadustööks, nii et näed, sellised inimesed saadidega selfisid aga see nagu toimida, elab seal oma elu. Ja ma ei tea, kuidas seda saab hästi arhiveerida ja ma tean, et noh, nagu nende küsimustega tegi humanitaaria spetsialistid murravad päid praegu väga aktiivselt või juba mõnda aega, et ma arvan, nendele küsimustele polegi selliseid ühteid häid vastuseid veel välja nuputatud. Siin vestlusringis ütleb Marju Lauristin. Tänapäeval on toimumas oluline pööre Ilukeskselt elamuskesksele jäljenduskesksele, Facebook'i likule killustatud ja mittemälul põhinevale enesetundele. See kõlab iseenesest üsna jubedalt juba kas või selles mõttes, et hea küll, aga inimesed ju elavad, seega neil peaksid mingisugused elulood tekkima isegi siis, kui nad neid ise ühe tervikuna ei taju. Pille ringlusse ja elulaadi kindlasti kui sa ei pea silmas seda kirjutatud terviklikku teksti, vaid elulugu kui inimese lugu sünnist. Kindlasti kindlasti. Aga ma jäin mõtlema vahepeal ka sellele, et kelle elulugude, mida kutsungi peale näiteks kirjutatakse, on olemas ka sellised mäludokumendid nagu kirjad. Sõja sulasel on paunas pisut tööd ja üks kiri oli kuulatud laulu muide esimese salmi esimene rida on olemas. Kirjad, päevikud. Muud et selles mõttes, kui keegi näiteks blogis peab päevikut, mis on ju ka üsna levinud, et sel juhul saab ju öelda, et ta loob oma elulugu seal elektrooniliselt. Nojaa, see on ju täitsa üks selline huvitav kirjandusžanr, kus pannaksegi epistolaar, romaan, aga siit saab veel edasi minna. Luuagi näiteks üks teos, kuhu panna kokku valik kirju ja fotosid ja võib-olla mõni helifail ja sellest saab ühe sellise võib-olla mitte viite sellise väga sujuva narratiiviga, aga sellise meeldivalt barokliku kirjandusteose, kus lugejal on võib-olla just selle tõttu põnev amet iseenda peas tuleb mingeid lünki hakata täitma. Kas ma lähen veel tagasi selle küsimuse enda juurde, et et ta on see küsimus, et kas elu kõige õige, et kas inimene ikkagi tajub oma eluloona või kas see elu roolis osa aspekt, et kas sa ei ole siis teatud kultuurimaatriks, et siis, kui kuskil 60. aasta lõpus, kui see autobiograafia uuringud nagu valdkonnana esile kerkisid, siis hästi tugevalt rõhutati just seda, et seal peab olema selline õige autobiograafia, on selline ühtne narratiiv nagu, mis põhineb ühele isiksuse isikule ja nagu ja siis eeldatavalt kellelegi kellel on kultuuris ja ühiskonnas väljapaistev rollide retrospektiivne, lahendab kogu elu ja siis ka niisugune nagu karmid normid, mis üldse kvalifitseerub autobiograafiale siis tegelikult see loolises on kuidagi väga nagu esile sellel nagu arusaamas elust, kuni selleni välja, et osad autodega kriitikud arvavad, et me mitte, et elu ei ole looline, siis kui me seda kirja paneme, selline, vaid me tajume oma elu loolisena. Aga siis seesama see nagu ma ütlen, et ega meedia nii-öelda kerkimine ka selle valdkonna fookusesse, et siis sellega seoses on üles korjatud või nagu tulnud uuesti esile teistsugused arusaamad, et kas inimese elu, et kas sa tajub maaelu tingimata loolisina vaid hetk, vaid et see lugu ei ole selline nagu maatriks, mis on väljastpoolt peale surutud, mis nagu toob kaasa teatud sortiselektiivsused, kas näiteks ideaalne nagu eluvahendus või elu representatsioon näiteks isikuarhiiv, noh seal on muidugi kohe küsimus, kelle esiKarhiividetaks jõuad arhiivi, aga kui see kõrvale jätta ja siis tegelikult need kaks oma elulookirjutuse ala žanrimil ta Pillerin võttis kõneksa kirjad, päevik, Nendel mõlemal tegelikult puudub ka selline sedasorti loolis, seda saab sinna muidugi. Noh, see on, oleneb ka sellest, missuguse silmaga me neid loeme, aganad oma olemuslikult sedasorti loolised nagu elulugu või autobiograafia Vi mälestusteos ei ole. Ja siis selles mõttes on ka näiteks uurijale üpriski põnevad ala žanrid. Selle narratiivsusega meenub kohe eesti keeles Loomingu raamatukogus 1996. aastal ilmunud London, näri romaani president mis on hästi irooniline narratiivsuse suhtes nimelt tegutseb selles romaanis eks uurimisinstituut, mis katsub kokku panna presidendi keeles pole raske ära tunda. Soome president Kekkoneni katsub kokku. Pane presidendi õige eluloo ja nagu üks tegelane romaanis ütleb, et Me puhastame kõik kõrvalise välja, sest me teame, et tema elu läbis punase joonena. Eesmärk saada presidendiks ja kõik, mis selle fakti vastu kõneleb, see lihtsalt on ebatõene. Nii et minu meelest on see selline meeldivalt vaimukalt toodud see seisukoht sellest, et liiga ei saa narratiivi hoolega püüelda, siis võib nii öelda laps pesuveega välja minna. No muidugi, see tegelikult nagu toob mulle nagu mõttesse ühe teise teema, nimelt et selline see normatiivsus, mis nagu võib väljenduda selles, et mingit sorti lugu oodatakse ja siis nagu mitte ainult kuidas narratiivselt üleseid, aga kuidas ta loola toimib ka romantilised ja ma arvan, et see on üks niisugune aspekt mis tegelikult On oluline nagu mõelda sellele, et milliseid lugusid võiks tulevikus koguda või milliseid seni vaikivaid kirjutajaid võiks kuidagimoodi nagu saada, nii kaugele nad kirjutavad, et et näiteks ma olen, noh, ma ei ole ainuke, kes on endale küsimustele mõelnud, et mitmed nagu elule uurijad on esile toonud, et hästi vähe on elulu kogus niisuguste inimeste elusid kes oma elukäiku, kes leiavad, et nende elu ei ole olnud edukas, et selline nagu sellisest kehvast kehvast taustast pärit inimesed nagu kes nagu vaesuses üles kasvanud, kellel on olnud sellised lõhutud perekonnad. Eriti näiteks, et kui nad puudutavad nagu, ütleme ka, et kui see kõik oli juba Eesti ajal, et selliseid lugusid peaaegu ei olegi, et on huvitavaid niisugusi lugusid, saadeti sellele nüümse anonüümsele elule, võistlusele armastusest ja seksuaalsusest. Päris mitmed lood ei ole mitte midagi, nad ei puutu üldse neid küsimustiku teemasid aga lihtsalt sellisest nagu tänapäevases mõistes a- sotsiaalsetest peredest pärit inimeste lood, kes ütlevad, et nagu, et ma ainult anonüümselt oleks nagu vahendan seda, et nagu ma tean, et ma ei kõlba või noh, et mul ei ole selline elulugu, mida tegelikult oleks üldse väärt üles kirjutada, et see on selline suur auk tegelikult ja on näha, et nad tahavad sellest tegelikult rääkida. Sellise anonüümsuse kattevarjus jah, et ma arvan, seda niisukesi lugusid ei ole nagu tulnud nagu ühelegi teisele elul võistlusele ma ei ole lugenud läbimat. Ütlen ausalt, iga viimast kui elulooga, aga seal on see märgatav. Nii et neid tabuteemasid ikkagi on küll, kui sa Pilleri küsisin, et mis need on, et need on osaliselt seotud seksuaalsusega, aga ilmselt on nad ikkagi just sellised asjad, mida ühiskonnas ei peeta. Mille järgi inimesed nii-öelda ühiskonnas hinnatakse, et kui sa ikkagi ei ole kuidagi majanduslikult karjäärialaselt edukas, siis ei taha sa sellest valjult rääkida. No meil ei ole ju tegelikult ka üldse enese nagu nõukogude nomenklatuuri kuuluvate inimeste elulugusid, et võib-olla praegu on õige aeg neid saada juba isegi mööda läinud, et ma tean, et mitmetes endistes idabloki maadel seal on tehtud ulatuslikke noh näiteks noh, põhiliselt suulisi intervjuusid endiste nagu nii-öelda partei seal, ütleme nagu funktsionäärid ja nii edasi, et meil on ajaaarelaid Tartondis mingil määral või tegelikult üpriski ulatuslikult viinud läbi närvi jõusid niisuguste inimestega ka, aga jällegi, et elulookogus, neid on väga-väga vähe või ei ole peaaegu üldse. Või küüditamise puhul, kas on elulugusid, mis on kirjutatud nende inimeste vaatepunktist, kes seda läbi viisid. Aga see on tabu. Ei, minu teada ei ole Don Need, kes ütles, et nad nagu said aru, et, et selline asi on ja siis taganesid aga Merle karusoo ekso püüdnud niisugusi inimesi intervjueerida ja natuke tuleb esile see kaasal. Imbi Paju filmi tõrjutud mälestused, et õige pisut nende jah, et seda ei ole. Nii et elulugude kogumine on töö, mis ei lõpe iialgi ära ja ilmselt ka iialgi ei saa sellist täielikku pilti, kus võiks öelda, et meil on kõikvõimalikku, nii-öelda eri tüüpi eestlaste elulood olemas ja ma kordan siis siin saate lõpus veel üle, et kuni esimese detsembrini kestab seoses Eesti vabariik 100-ga kirjandusmuuseumi eluloovõistlus, minu elu ja armastus ja kirjandusmuuseumi kodulehel on lähem info, oli vist nii? Ja mina omakorda võib-olla annan ühe soovituse, nüüd see saade on, eks ole, selles mõttes väga täpselt ajastatud ka, et eile sängitati Marie Under ja tema mõningaid pereliikmed. Et Eestisse kalmistu mulda ja on tulekul küüditamise aastapäev, et kui nüüd korraks veel seda Ungarit meenutada ja tema neid mäludokumente siis on ilmunud Marie Underi päevikud 1922 kuni 57, mida, tõsi küll, pidas rohkem tema abikaasa Artur Ratson kes nägi ka palju vaeva selleks, et Marie Underilt selliste lugu luua. Seda tasuks võib-olla lugeda, see natukene võib erineda nendest ootustest, mis on Underi kui luuletaja suhtes, avaneb siin vastupidi väga sellise tavalise ja tihtipeale mingite haiguste kimpus oleva inimesena. Aga kas või sõjamälestuste puhul, millest me rääkisime, on väga põnevad just need 40.-te sissekanded, kus kalast kirjutatakse, kus nad ennast varjavad, mida nad jõululauale saavad panna ja nii edasi, et toimetulekumõttes on see haruldane dokument. Aitäh selle soovituse eest ning aitäh saatesse tulemast, Leena kurvat Käosaar, hea Pille-Riin larm. Mina olen Peeter Helme, vasar on taas eetris nädala pärast ja kuna meil oli siin enne juttu ka Kanada eestlastest ja nende eludest, siis saate lõpu üks Kanadas 1972. aastal salvestatud lugu, mis pärineb kogumit plaadilt Esto muusika ulgu Eesti leviplaadid 1958 kuni 1988 kannab pealkirja meid laialipillutatult tuuled ja seda esitavad Ell Tabur, Mac'i kopamees, Urmas Toming ja Andres Raudsep kuulmiseni. Võõrsil puit, palged on, pöörad sukaale, ema. Neid kuulaku suvi valge. Ei keegi meid vääratada.