Plaani põgenik. Plaadi põgenege. Kuulajate ütleb Jaak Ojakäär ja eetrisse läheb viies plaadi põgeniku saade. Ja ma pean ütlema, et meile on tulnud päris palju juba vastu ajasid meil on meelitud, need on muide olnud kõik positiivsed, nii et suur tänu teile ja on isegi saanud mõne lootsimisel kaasa aidatud. Aga mis mulle meel teeb, väga head meelt on see, et see meie idee, mis alguses oli, et iga plaadi põgeniku saade on erinägu see on tõesti teoks saanud, et paistab nii, et igaüks, kes tahab üksikule saarele sõita oma 10 plaadiga, on valinud erineva saare, kui piltlikult öelda. Ja ma usun, et tänane saade ei ole samuti erand, sest et meie külaline on Tiit Karuks, tere päevast. Tere. Ja teades sind ja sinu muusikamaitset juba pikemat aega, arvan, et täna meil sellist disko ja tantsumuusikat eriti oodata pole, vaid läheme vist rohkem süvitsi sinna rokiklassikasse. Paranda mind, kui ma eksin. Ma usun, et sa ei eksi ja tänane minu valik on väga emotsionaalne valik ja kui ma nüüd pilgu sellele laulude nimekirjale peale heidan, siis niisugusi väga agressiivseid, väga suure Baueriga lugusid on siin vähe, ta kipub pigem sinna niisuguse melanhoolia poole. No poweri eest hoolitses meil siin mõned nädalad tagasi Mart Juur, nii et selles mõttes ongi kõik ilusti tasakaalus. Aga üks asi veel, sa ütlesid, On mõned päris pikad lood, tegelikult sa tahtsid tuua siia ka ühe 14 minuti pikkuse loo, 16 minutile, 16 isegi jah, ma ütlesin, et no vaata siis seda kümmet lugu nagu küll siia ära ei mahuta. Kuigi ega meil see nüüd reegel ei ole, et peab tingimata 10 lugu olema. Aga et need kõik siiski ära mahutada, siis ma arvan, et mina tõmban nüüd oma jutuotsa koomale ja annan sõna Tiidule ja kuulame rohkem muusikat ja vähem juttu nagu Margus Kappel ütles, meie avasaates. Esimene lugu, ansambel saab, heitlus ei saa biitlitata. Sest nad on klassikud, nadolid juba elavat klassikut siis, kui ansambel webiitlus koosseisuna koos oli. Ja nendel, et minu lemmikplaat on seersant Pepperi üksildast, südamete klubi ja üks lugu, mis mind pidevalt kummitab sellelt plaadilt, päev minu elus täi endale. See oli 60.-te aastate kohta muidugi enneolematu sound ja heli, ütleme siis eesti keeles. Kas sa, Tiit Karuks, oled nõus ka selle väitega, mida on mitmedki välja öelnud, et tegelikult see viies piitu võis olla George Martin mees, kes hoolitses just nimelt selle stuudiotöö ja selle heli heli eest? No seda kindlasti eriti sellel plaadil seersant Webberi üksildast südamete klubi. Seal on ikka väga palju George Martini tekitatud tehtud ja tema ideid. Aga kui me nüüd läheme sinu nimekirjaga edasi, siis mis järgmine plaat on? Minu suuri lemmikuid jokker keda ma olen tegelikult näinud, kuulnud päris mitmel kontserdil ja Tallinna näituseväljaku hallis toimuvad kontsert, meeldis mulle väga, Vabaduse platsi kontsert enam sedavõrd veenvalt ei mõjunud, aga kaker on mulle alati meeldinud. Ja järgmine lugu, mida kokker esitab, on seotud eelmisega. Sesse on biitlite lugu udel edu halt. From my friends. Väike abi minu sõpradelt ja kokkerifersioon on fantastiline. Ma olen, olen päris mitmes tuses või mitmel plaadil tema esituses seda kuulnud, mitmel kontserdil tema esituses seda kuulnud. Aga kõige rohkem on mulle meelde jäänud üks live esitus Tartmandis ja siinson. Tiit Karuks, kas me nüüd chow Bakeri näol leidsime ühe kaveri, mis on isegi võib-olla originaalist parem, kuigi originaal on selline kuulus ansambel nagu biitlid? Ma arvan küll, et see on mõjuvam ja selles on, selles on sees rohkem jõudu ja kaker annab tõesti kogu oma kogu oma hinge, kui ta seda lugu esitab. Tegelikult olles ise näinud kakeri kontserti, võid sa väita samuti, et ta annab tegelikult 100 protsenti endast kogu kontserdi jooksul. Raudselt ja isegi mõne ballaadi puhul pean tunnistama, et seal näitusepaviljonis kuidagi silmanurk kiskus niiskeks. Aga nüüd pole nutmise aeg, nüüd on muusika kuulamise aeg ja läheme edasi. Järgmise looga seoses on üks nii-öelda stoori rääkida vist kõigepealt. Jah, ma tahan teha vigade paranduse. Ma tegin Kuku raadios hommikukava viimaseks looks. Valisin Led Zeppelini sterwedu häbeni taevatrepi ja selle esimeste taktide peale, ütlesin, et hommikukava on sellega lõppenud. Saadet jääb lõpetama, Zeppelin kena päeva. Selle peale helises telefon, paluti mind telefonile ja öeldi. Karuks, oled tõbras. Zeppelini peale eriti sellise loo peale ei räägita. Ja nüüd ma parandan selle vea, et me ei räägi selle loo peale. Tiit Karuks mainis siin, et Led Zeppelin tõesti näitas selles loos kõiki oma stiilielemente kõiki välja arvatud see idamaa välja arvatud see võib olla, aga tõepoolest sa tegid oma vigadest paranduse tänu sulle ja raadiokuulajad hindavad seda. On selliseid lugusid, võin isegi muusikatoimetajana öelda, et mida on väga raske hajutada. Ja noh, kui nüüd siia Eestimaale tulla, siis näiteks Tõnis Mägi Koit on üks selliseid, mis loomale kasvab ja kasvab ja kasvab. Ja siis sa tõesti tunned, et sa teed nagu kurja, kui sa hakkad seda maha hajutama. Muidugi, kui uudised peale tulevad, siis ei ole midagi parata. Tihtipeale aga. Me olemegi nüüd vist jõudnud järjega eesti muusika juurde. Ainus Eesti lugu, mille ma täna kuulamiseks valisin, see on Ultima Thule, lendab priiks. Ja ükskord oma Riho Sibulale ütlesin, et tead, mulle kohutavalt meeldib see lugu võib-olla isegi kõige rohkem teie loomingust. Kuidas, kuidas sulle saab see nii väga meeldida sellise improvisatsiooni ajel sündinud ja see on iseenesest totakas lugu. Ja ma ütlesin, et võib-olla sellepärast meeldibki, et see on selline parajalt totakas lugu ja võib-olla oma totakuses isegi geniaalsuse lähedane ja seal on üks fraas, mis mul alati on meelde jäänud, keegi on Leo. Kui ma kuulan seda lugu, siis ma tuletan meelde lihtsalt ka need elusituatsiooni, kus ma ise olen Leoks jäänud, aga kõigile Leodele teadmiseks, et loomulikult tõid, selle all ei mõelda. Loomulikult. Tiit Karuks, pakkusin välja, et selle kitarrisooloesitaja polnud küll mitte Riho Sibul, Vaids laava, kobras. Ma ei ole selles päris kindel, aga aga võis olla Slava koobrinaga, kui me eksisime või õieti kui ma eksisin, siis Riho võib seda alati parandada ja nii nagu me tegime vigade paranduse Led Zeppelini looga, siis me võime selle vigade parandusega kunagi siin vikerraadiosse uuesti teha. Jumala hea meelega. Kena, te kuulete saadet Klaadi, põgenike Jaak Ojakääru külaline on täna siis Tiit Karuks. Läheme edasi järgmise loo juurde. Mulle on alati meeldinud selline rühmitus nagu pink Floyd. Ja viimasel ajal olen ma sattunud üsna palju kuulama. Pink Floydi kunagisi Mootori, Rodierr, Vootersi sooloplaate ja järgmine lugu, õpetaid Estonia ning noh, asjaolud muutuvad või asjaolud pöörduvad valisingi tänaseks kuulamiseks. Minu meelest ilus ja võimas ja meeleolukas lugu. Jätkame saadet ja tahaksin tänase külalise Tiit Karuksi käest küsida, et mitte vaadates, vaid kuulates ikkagi õigemini sinu muusikavalikut. Kas sa oled loomult ka selline romantiline inimene? Ma ei oska öelda, seda ilmselt oskavad teised paremini öelda, aga eks vastavalt oma loomulema. Neid lugusid olen mingil määral kindlasti valinud, aga see jääb täiesti teiste otsustada. Ma iseennast väga romantiliseks ei pea, aga noh, ju ma siis olen, kui need laulud kõlavad. Ja kui sa teed spordiülekandeid, kus on pall, liigub väga kiiresti või midagi sellist, siis sa ei saagi väga romantiliseks muutuda. Tuleb olla üsna konkreetne seal, seal tuleb konkreetne olla, just siin või puudutada. No ei udutada midagi. Aga läheme nüüd järgmise plaadi juurde. See on selline lihtne ilus lugu, loo nimi on hinda kaardan ja siin lauldakse aiast, isast, pojast ja pühast vaimust. Ja esitajaks Morrison, kes mul on alati väga meeldinud. Kunagi oli tal selline kuulus kop nagu themm. Aga tegelikult sooloartistina on ta saanud märksa tuntumaks. Minu meelest ilus lugu. Ei. Loe. Aare. See inimhääl on ikka üks väga huvitav fenomen siin. Kui tänases saates mängisime Jokerit, siis Tiit Karuks ütles, et vot kuidas laulab mees, kellel nagu häält polegi, eks ole. Ja siis tuleb mulle praegu meelde just Van Morrisoni kuulates, et ühes eelmises saates Mart Juur mängis nii Liangi, kes tegelikult kogu aeg laulab natuke mööda, ega nüüd Morrison ka päris puhtalt ei laula, aga küsimus ei ole selles, nad on maailmakuulsad sellepärast et see mõjub kuidagi või see läheb meelest ära. Aga see on meeletu feeling, mina muusikainimene, mul ei ole mitte kübetki muusikalist haridust ja mina kuulan selle järgi, et vaat see lugu mulle lihtsalt meeldib väga, kui sa küsiksid paljude lugude puhul, miks see lugu mulle meeldib, ma ei oskaks seda seletada ja selge on see, et kõik ei ole tom, Jomsid, eks ole, kes kuigi muide Tom Jonesi kohta minul parimad arvamused selles mõttes, et tema laulab täiest puhtalt, eks ole. Samamoodi nagu nii mõnigi teine, aga tähendab alati ei olegi vist siis kõigile. Nojah, jaa, Van Morrison on ka maailmas ainult üks, laulab ta, kuidas ta laulab. Nii meie saade hakkab lõpu poole lähenema ja ma tean, et üks lugu on sul, mida sa tahad raudselt mängida ja tervikuna. Aga me vist jõuame sind veel kaks või kolmgi lugu kuulata, vaatame, kuidas, kuidas me välja tuleme. Ma lõpetan oma jutu ära ja annan sulle sõnajärje. Et saaks rohkem muusikat mängida. You too või eesti keeli hoogaks healoogs valisin laulu nimega One. 97. aastal käisin Jöteboris Õllovi staadionil jutukontserdil ja see jättis väga sügava mulje. See ansambel on mulle läbi aegade väga meeldinud ja Üllovi staadionil oli kuulamas-vaatamas 64000 inimest ja nad tegid tõesti väga hea kava ja seal Meenutasime Tiit Karuksi ka, et kuidas aeg ikka nii kiirelt lendab ja praeguseks on ju siin Eestimaa pinnal ka väga paljud maailmakuulsad ansamblid käinud. U2 vist küll veel mitte. Ma usun, et nemad siia ei jõuagi. Aga nüüd see lõpulugudega ja see on, ma oleks vist silmad kinni, kõrvad lukus, öelnud, et kui Tiit Karuks saatesse tuleb, siis Dayastreitz ikka kõlab ka võima Mark Nokler või midagi sealtkandist. No see on päris õige mark, Noklar on tulemas ka Eestisse, üheksandal mail peaks tema kontsert Tallinnas Rocca al Mare suurhallis olema. Sellega saab kahjuks tühimik täidetud. Seda kindlasti, jah, aga mina olen klaperkontserdil kaks korda käinud Soomes. Olen seda nautinud ja tahan mängida ühe nende minu arvates kõige ilusama loo. Rasesinaam relvavennad, aga mitte täies treitzi variandis, vaid hilisemad, kui ansamblite ajastreitz enam ei eksisteerinud. Quick Nokleril oli oma koosseis, kui esineti 1998. aastal Royal Albert Hallis ja kontsert kanti Livina üle paljudes USA raadiojaamades ja see versioon seal isegi aeglane lugu teevad seda veel aeglasemalt. Seda me kohe kuulame. Aitäh tänasele plaadi põgenikule, Tiit Karuksile. Ja koja ker soovib teile head päeva jätku, kohtume ikka jälle Vikerraadios.