Alasile löö, see ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar ja tänases stuudios on kalamehest kirjanik Tarmo Teder. Tere Tarmo eritus ning Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi juhtivteadur Henn Ojaveer. Tere. Tere. Seega nagu ilmselt kuulajad aimasidki, tuleb täna juttu merest, räägime merest, inimeses ja inimesest meres, aga enne kui hakkame mereasjadest, äkki ma vaatame, mida üldse on pakkuda selle nädala sirbil ja ma teen otsa lahti. Täitsa meeldis siin arhitektuurikülgedel olev pikem Karl Õigeri artikkel pealkirjaga veel kord puidust ja selle kasutamisest ehituskonstruktsioonides kus puidu laialdase kasutusvõimaluste demonstreerimiseks on fotol kujutatud 14 korrusega puidust elumaja Norras, nii et tõesti, Eestis on meil kindlasti päris pikk tee minna, enne kui jõutakse nii julgete lahendusteni ja minu meelest on tore, kas see, et ajalookülje all räägib Jaan lahe Tiitus Liiwiuse Rooma ajaloost linna asutamisest alates andis mille esimese raamatu andis välja Tallinna Ülikooli Kirjastus Kristi Viidingu, Mart Noorkõivu ja Tuuli Triin Truusalu tõlkes. See on tõesti üks ka ladus ja tore lugemine, nii et seda lugedes ei saa üldse arugi, et see on 2000 aastat vana tekst on nii mõnusas tänapäevases eesti keeles. Aga kas keegi soovib veel midagi soovitada? Või on need mereteemad nii põnevad, et muud polegi jõudnud silbist lugeda? Ei jõua kahjuks soovitada, Ozzy on alles sirge, üle hulga aja vana sirbi töötajana, kunagisi on aga soovitada ei veel ei riski pärast muidugi hilja. No selge, siin on, niikuinii on tõesti väga palju merest juttu ja ega siis polegi muud, kui et lähme hetke pärast tänase põhiteemaga edasi. Vasar. Lähme edasi kultuurisaatega, vasar, mina olen Peeter Helme ning minuga koos on täna stuudios Tarmo Teder ja Henn Ojaveer. Mõlemat. Noh, mehed on seotud merega, Tarmo on kirjanik ja Kalamees, Henn Ojaveer, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi juhtivteadur ning tänane sirp pühendab ka päris palju leheruumi merele, on ju tänavu Eestis merekultuuri aasta ja sirbi teebki lahti Tarmo essee merest üldiselt subjektiivselt jäik lektiliselt ja võib-olla ma teengi sellega otsa lahti. Minu meelest üks väga huvitav filosoofiline üldistus või mõttetera, nimelt meri kui infokandja. Sa kasutad siin sellist paralleeli, võrdled merd, internetiga ja tõstid tänasel tänapäeval, kus me oleme harjunud maailma vaatlema kui ühte võimalust ta info kogumiseks, et kõik, mida me maailmas näeme, on mingis mõttes mingi infokandja märk millestki siis tõesti meri oma absoluutses tundub olevat kõige totaalsem infokandja, mis meil käepärast on. Jah, seda kindlasti, vaat ma selles artiklis teen selget ja väga olulist vahet nullidest ja ühtedest kokku pandud internetisüsteemi. Kui elektriliste impulsside kandja vahel ja mere kui tema ja elusa über suur organismi sidususe ja informatsiooni vahetamise vahel meres on elu toimib bioloogiline meile teadaolevalt bioloogiline ja küllap küllap ka mingis mingis mingil määral varal. Intellektuaalne elu ma pean võib-olla eelkõige siin silmas näiteks delfiini, aga ka kümneid ja kümneid ja sadu teisi meil paljuski teadlastele tundmatuid lähemalt tundmatuid mereelanikke olendeid, organisme Nende vahel, noh, ma ei julge öelda, et miljonite, aga võib olla ka ei ole spetsialist sadade-sadade-sadade ütleme, must miljardite olendite vahel toimub selline biodünaamiline infovahetus ja seal olemiseks eluks eksistentsiaalselt vajalik infosüsteem, eluline infosüsteem. Et jääda ellu ja kanda välja kanda muidugi reostus, võib-olla millest juttu tuleb ja elada, elada edasi nagu on elatud, eks ju, ütleme siin sadu miljoneid aastaid selles ürgmeres kuni tänase hiidmereni välja ma ei pea silmas ainult meie Läänemerd, vaid nagu, nagu maailma ookeani maailmamerd selle suure mere all, millest ma kirjutasin. Aga kuidas inimesed selle suure infovahetussüsteemiga haakuvad, mulle tundub, et väga ühepoolselt. See on ikkagi eelkõige küsimus teadlastele aga peenikastele peen aparaat, kelle, mis ehk nüüd suudavad midagi hakata dekodeerima. Aga Ma lähtun kuidagi tunnetuslikult ja luuleliselt sellele. Sellele mereelanike. Üldisele absoluutselt seotud elule, et oma minu suhe merega on olnud selline pika tavaline kogemusterikas mida märgistavad mitmed, sellised sügavalt subjektiivsed isiklikud, ütleme, Ženni, laadsed, kogemused, et, et see on paljus tunnetuse küsimus ja juba luule, siis on jutt, aga, aga kuidas inimene seda elu tunnetab, see on küsimus teadlastele ikkagi. No aga küsimegi siis küsimegi siis stuudiost olevalt teadlaselt. Kuidas on meil siis konkreetselt meil Eestis ja Läänemere ääres ja üldisemalt oma artiklis inimkonna ja mereajas muutuvad suhted, kirjutad ju ka üldisematest, mitte ainult Läänemereasjadest, et kuidas siis need suhted on inimese vahel, niisiis meil, eestlastel, Läänemerega kui ka inimkond on üldiselt maailma merega? Läänemeri on maailmamere ookeani üks osa, siin on küll mõned need suhted osaliselt sellepärast, et Läänemeri ise on natuke eripärane epikontinentaalne, see tähendab mandrilavapealne meri. Aga, aga mitmed suhted on siin ikkagi jämedates joontes suhteliselt sarnased, need on ajalooliselt 1000 suhete tüüp olnud erinev sajandeid ja tuhandeid aastaid tagasi inimene võib-olla inimese mõju mere ökosüsteemidele oli väike või, või peaaegu et olematu. Aga, aga meri ju mõjutas inimest seeläbi, et, et kõik need inimasulad, mis tekkisid diskuskile jõgede äärde, jõe suutmetesse või rannikule, nad ikkagi basseerusid ju millelgi Nataseerusid sellele, sealt merest sai toitu, Nataseerusid sellele, et et sai laevadega sõita nii, et ehk teisisõnu, ligipääs transpordile, ükspuha siis, milline ta oli, kas olid väiksed puupaadid või olid uuemal ajal on nüüd juba plastmassalused. Ja on ju ajaloos näiteid küllaga nii läänest, lehest kui ka mujalt, et kuidas need, need suhted on siis muutunud sõltuvalt erinevates kliimaperioodidest või või ka näiteks vulkaanipoolsetest on, on need suhted muutunud, inimese käitumine on muutunud ja alles viimasel ajal tegelikult on hakatud võib-olla natuke rohkem rääkima siis sellisest mitte majanduslikust tulust või mitterahalisest tulust, mida inimene siis merekasutuses saab, see on siis kõik see esteetiline pool. Jaa, jaa, ja noh, mere mereturismipool, mis, mis võib-olla ei ole alati nii-öelda noh, rahas mõõdetav, et et ei ole see Läänemeri selles mõttes midagi eri eriskummaline või väga teistmoodi sellest, mis on näiteks kuskil lõuna Lõuna-Aafrikas või Kariibi mere piirkonnas, noh võib-olla talvel on siin mõnel natuke natukene külmem, aga aga, aga need laias laastus need suhted on momendil suhteliselt tegelikult sarnased, et inimene ikkagi ikkagi suhteliselt palju baseerub mere inimtegevus suhteliselt palju baseerub veel eelkõige tegelikult kaubavahetus ja laevanduslaevadega kaubavahetus on kõige odavam kaubavahetuskaubavahetuse viis üldse transpordis. Mul tuleb sellega meelde üks paari aasta tagune nali, mis oli Briti ajakirjanduses detsembri alguses. Seal oli pilt ühest hiigelsuurest konteinerlaevast, mis viis odavaid jõulukingitusi Hiinast, Suurbritanniasse ja pildi allkirigi, ütles, et kui see laevlid põhja peaks minema, siis jäävad Suurbritannias jõulud ära. Nii et tõesti see merekaubandus on jah, üks selline hästi oluline asi üldse. Inimkond on algusest peale merega seotud olnud, aga mulle tundub, et me nagu väga sageli unustame selle ära, et sööme küll võib-olla oma forelli saia, aga samal ajal väga ei mõtle, kust see kõik tuleb. Nojah, see kalanduse tähtsus meredel pole ka väga väike, et sellega seonduvad igasugused muud probleemid muidugi silma suursete välja Riia selles Riia lahes, vaid, kuidas me ütleme Kivila Liivi lahes jah, õigus et nagu reel tuleb eelkõige ikka kasvandustest meile, kas Soomest või siis lõhe, tuuakse kas Norrast või ma võimalik, et Tšiili on väga suur kasvataja, et see ei ole ikka päris rannakalurid, harrastajad ja kutselised püüavad kevaditi juba veebruaris ja märtsis ja aprillis Ki olenevalt kevadest. Aga jah, mina olen märganud sellist viimasel ajal selliste reostust tekkimas aprillis, kui vesi soojeneb, et mingil oletatesse surnud põhjavetikas laseb vee temperatuuris kasvades tõstes ennast põhjast lahti ja see tuleb võrkudele külge võrgu silmadel nagu puterdab ära, aga sealt siis enam head kala ei saa jääda ei ole ammu olnud, on ka kasulik. Meil on minu teada merele ja mereeluelundite oledustele mere elutlejatele, mereelanikele, täpsemalt. Jah, aga, aga minu meelest sellega seal puudutad kehte asja, kus vist Läänemeri ju ikkagi on erinev suurest maailmamerest, et ta on suure maailma merega nii vähe seotud, et kindlasti tundlikum keskkond. Jah, kindlasti aga, aga sääraseid veekogusid on, on maailmas veel kõik need kaske mered ja mustad mered ja nad on olemuselt ju põhimõtteliselt sama moodi, et ümbritsetud ja, ja väga väikse väikse või piiratud veevahetus võimalusega, noh, Läänemeres vahetub vesi umbes kolme aastakümne jooksul, et jah, selles mõttes on ta küll nii ja sellel on omad omad tulemid, veekeskkond, nii-öelda hüdroloogilise tingimuse, teised liigiliigiline koosseis on teine, liigiline koosseis on kohati palju vaesem, mitmed liigid elavad oma levikuareaali ääre peal, nende käitumine on seetõttu oluliselt teistmoodi kui nende suguvendadel kuskil avaookeanis või avameredes, et, et aga, aga nii-öelda neid eripärasid on, sääraseid eripärasid on ka mujal, kus just nimelt liigi ja koosluse ökoloogilise ökoloogiliselt, aga, aga jah, keskkonnana vaadates on, on see nii ja ma tahtsin natuke puudutada veel seda seda viimasel ajal viimasel ajal siis domineerivat tarbimisühiskonna mentaliteeti, et, et võtame merest palju, saab ja, ja, ja siis vaatame, et siis, kui kõik otsas on, et siis vaatame, mis, kuidas edasi tegutseme, tegelikult kalapüük on ju üks väike osa. Väike osa merehüvedest, mida me, mida me vaatame laiemalt ju on ka kogu mereimetajate püük, vaalapüük vanasti oli Läänemeres hülgepüük ja nüüd on ta vist osaliselt ka taastatud, et kogu see elusvarude pool siis on laevandus, millest oli mainitud ja, ja kusjuures kala kalapüügist natuke globaalselt räägime siis ega, ega maailma kalasaak tegelikult on, on viimasel ajal alanenud, sellepärast et kalavarud enam nii-öelda pall, enamus kalavarusid on ikkagi, eks pluateeritakse nende piiri peal ja ainus, mis kasv on vesiviljelus tegelikult üsna üsna oluliselt kasvab. Ehk teisisõnu, see, see on täiesti nii-öelda suhteliselt uus teema ja, ja ekspansiivsel teema. Lisaks on mitmed energiakandjad, mida, mida, millest on palju juttu olnud siin ka Läänemeres, aga ka mujal. Põhjameri on ju tegelikult igasuguseid inimese poolt. Merre pandud juhtmeid tegelikult paksult täis ja kui sinna panna veel kalapaatide võrgustik jaa, jaa, siis laevastiku laevateed, siis tegelikult see nii-öelda vaba kohta ei olegi, et, et me ei räägi ainult kalapüügist, me räägime ka laevanduses sellega kaasnevatest võõrliikidest ja nende ökoloogilistest mõjudest. Me räägime kogu kogu ranniku infrastruktuuri muutusest need ranniku, rannapiirkondade kaitsest, nagu on näiteks Madalmaades Põhjamere Põhjamere lõunaosas, nüüd see ballett tegelikult on palju laiem ja ja kala on sellest noh, üks suhteliselt väike osa tegelikult. Aga selle kõige taustal, kui intensiivselt merd, eks pluateeritakse, kui hästi me tegelikult tunneme seda keskkonda. Saan aru, et mitte väga hästi. No. Siin jälle võivad eri eri inimrühmad arvata erinevalt isegi eri teadlasrühmad eri riikides või sama riigi eri institutsioonides võivad väga erinevalt arvata ja, ja ega sellist kindlat piiri ei olegi, et hea, et me tunneme hästi, ei tunne üldse või me tunneme väga hästi. Globaalselt üldjoontes ikkagi võib öelda, et, et maailmas ei ole tegelikult võib-olla palju paremini uuritud merd kui Läänemeri ja, ja kui me nüüd siin viimastel aastatel on mitmeid eurodirektiiv ei tulnud, mis, mida siis tuleb täita ja milleks tuleb siis indikaatoreid siin arendada ja mõõta nende käitumist ajas ja ruumis ja kuidas nad inimtegevusele siis nii-öelda, kuidas nad seonduvad inimtegevusega, et siis läbi nende indikaatorite, siis inimtegevust nagu kuidagi ohjata siis Me oleme põrkunud põrkunud kohati täiesti ootamatult teemadele, mis, mis vaatamata sellele, et me arvame ise ja globaalset, arvatakse, et Läänemere kohta peaks enam-vähem nii-öelda jämedas laastus kõik teada olema, siis, siis on neid valge. Like on tegelik, valgeid laike on suhteliselt palju ja kui me võrdleme, siis nüüd siin Läänemerd või Põhjamerd näiteks vähem uuritud piirkonnaga, mis ütleme siin ikkagi Lääne-Euroopa ja, ja Põhja-Atlandi piirkond Ameerikaga saada pool seal on ikka tegelikult globaalselt, suhteliselt hästi on see olukord teada. Kui me vaatame kuskil lõuna-Lõuna-Ameerika rannikul või Aafrika rannikutel seda tarkust, mis meil siis merest on ja kuidas siis inimene seal käitub või milline see mere seisund on, siis see on ikkagi nagu ikka selgelt nagu öö ja päev, et jah, me tunneme Läänemerd suhteliselt hästi, aga olemasoleva teabe piires meil on ikkagi raskused, et hästi täita neid. Seadusandlikke nõudeid mis siis, mis tegelikult riigil ees seisavad, nii rahvuslikud kui ka rahvusvaheliselt. Tarmo sina vaatad tõesti õudus pilgus ringi praegu seda juttu kuulates, et seest sellega sellisele ikkagi võib öelda väikesele tegijale nii-öelda lihtsalt kalamehele tundub see kõik vist päris kohutav jutud eurodirektiividest ja millest veel? Ei noh, eks ma olen ikka huvid huviga jälginud igasugust mere, las informatsiooni nii palju kui minu lugemislauale loetavatele paberitele raamatutesse see jõuab ja kaasa alati tundnud ja kõrva taha pannud, näiteks siin oli kaubandus ka juttu, et minu teada praegu mereakadeemia kadetid kinnitasid seda, et ei ole enam Eestis ühtegi sinimustvalget lippu, mis oleks kaubalaeva peale pandud, et kuulutaks, kellele see riik, kelle alla kaubale millise riigi alla jääb, et see on ikka enamuses mujal, et Tallinki laevalt vist reisilaevad sõidavad sinimustvalgete all, rääkimata nii lõbusaid jahtedest ja teistest. See on muidugi probleem eelkõige poliitikutel, ministritel, ametitele, nendel enertsetele, tindi, Noketadele, ametnikele, kes seal On inertsed lasknud seda minna, et Eesti on siiski selles asjas häbisse langenud. Meil ei ole enam mereriigist kui sellisest tõsiseltvõetavat juttu teha, kui meil ei ole ühtegi kaubalaeva sinimustvalge alla, et siin on lubatud ja räägitud ja isegi juba aastaid räägitud. See on aina hullemaks läinud. Ilmselt siin on, tuleb, tuleb teha mingisugused muudatused selles maksudes võivad selles asjas ma ei ole spetsialist, et mis kaasneb selle, selle riik võib-olla tahab, ma arvan, tõenäoliselt liiga palju raha selles inimestega valge eest, mis kaubalaeva peal lehvib või ei ole see nii. Aga midagi on igatahes takistuseks, et see on läinud, et seal nagu häbi minu jaoks. Jah, see on nüüd nii-öelda mere loodusteadlasena, ma kindlasti ei oska siin nii-öelda mingit ekspertarvamust sellel teemal öelda aga, aga seonduvalt ja natuke teise külje pealt on küll nii, et, et mitmetes teaduskogudes ja rahvusvahelistes organisatsioonides, kus nagu mul on kohustus või au istuda ja seal siis üht-teist teha või korraldada või, või, või komment keerida, siis tõsi on see, et kui riik tahab olla mereriik ja mereriigina ka välja paista väljaspool siis on teatud nii-öelda lahtrit, kus peavad olema nii-öelda linnukesed sisse märgitud, see tähendab seda. Et lisaks sellele, et oma õu on korras, kõike, me teame, mis siin nii-öelda meie meres toimub, et meil mereseire töötab ja et meil siis kalavarudest on ülevaade nii rannakalaranniku kalavarudest kui ka siis avamerevarudest on veel midagi ja see midagi on siis selline mis, mis noh, mida, mida, mida on nagu raske sõnadesse panna. Räägitakse Tartu vaimust, et ei tea, mis asi see on, aga, aga, aga vahel nagu saadakse aru, et, et see on midagi sellist, mis on hoomamatult, aga, aga mis nagu peaks olema, et üks on teie tõesti, et on, et nii-öelda sinimustvalge oleks nähtav. Teine on see, et ega see kuskilt nii-öelda niisamuti ei tule, peaks tegelikult olema ikkagi riigis ka mingi selline merendus ja mereharidusõppekava näiteks, et, et paljud ametnikud ju tegelikult, kes meil on, kes ka loodus loodusvarade haldamisega tegelevad ja merega on, tegelikult neil on, neil on maismaa ökoloogi või, või siis maismaa loodusteadlase haridus, nad ei teagi, mis meri on ja nad oma oma oma Ma iseloomu omadustelt on väga head inimesed kõik, aga, aga kui ikkagi teemat süvitsi valda, kui sa ei ole saanud haridust, saridus sellel teemal ja me ei räägi ainult mitte looduse poole pealt, me räägime ka kõik need teised ju regionaalregionaalpoliitika planeerimine, see kõik on ju paljuski seotud. Eestil on üle 3000 isegi üle 4000 kilomeetri rannajoont, et kõikides maakondades ja et, et see on palju laiem teema tegelikult ja, ja minu jaoks läheb see mida, mida Tarmo ütles täpselt samasse valdkonda, et see on laiem küsimus, riigi küsimus ja see, et, et kaubalaevadel nüüd ei ole kaubalaevu, millel sinimustvalge lipp, see on lihtsalt üks, üks näide, üks, üks selle üks, mida me näeme, aga põhjused on kuskil mujal. Kõigil on suured huvid, olid Tallinna sadamas, keda esitasid igasugused poliitikud ja ametnikud aga, aga jah, seda asja see sinimustvalgete kaubalaevade asi ei ole edasi liikunud. Kahjuks. Aga vaata jah, et minu meelest üks asi, kui rääkida sellest, mis erinevad komponendid selle juurde käivad, et olla mereriik, näiteks. Üks asi on kindlasti see ka, et kas meie kirjanikud kirjutavad merest peale sinu Tarmo on viimasel ajal keegi eriti merest ei kirjutagi. Mulle tundub, et Eesti merekirjanduse kuldaeg jäi hoopis sellesse aega, millest me oleme harjunud mõtlema kui perioodist, mil tavalisel inimesel mere äärde asja ei olnud. Nõukogude ajal kirjutati palju. Romaane, ja nõukogude ajal oli suur tootmiskoondis ookean oma sadade laevadega, noh, eks see oli muidugi suure nõukogude liidu üks osa. 20 aastat tagasi läks ookean kuulsusrikkasse pankrotti, laevad keevitati laiali ja, ja sellega koos kadus. Mitte ainult see, ütleme üks osa sellisest merekultuurist, kaubandusest ja kalandusest, vaid Ta hakkas tasapisi alla käima maanduma see Eesti kui iseseisva riigi merenduspoliitika ütleks ehk nõnda, aga miks ma merest kirjutan, on väga lihtne. Ma olen sündinud Kuressaares mere ääres olnud seega nooruses lapsepõlves nooruses merega väga, juba alates väga tihedalt tihedas kokkupuutes pikaajalises vahepeal. Muidugi ma olen Tartu ja ütleme maainimene, siin Kesk-Eestiski. Tulin Tallinna. Ega siiski midagi merega ei olnud, aga just viimane just sel sajandil ütleme viimased tosin aastat olen vääna Jeesus olnud ja seal on ju mitte ainult see meie valla Harku valla kuulus plaas vaid vaid ka täiesti toitev meri, kus saab püüda lesta, räime ka punast kala, hooajati ja muidugi ahvenat ja niisuguseid asju, kui loba õnnestub saada naisele kah kaks võrku sisse panna, aeg-ajalt nälga ei saa, nii et minu suhe meresse ma ei häbene, on ka pragmaatiline ütleme, mida saab. Ja, ja see ongi inimkonna üks selline üleüldine, ütleme suur viga, et merre vaadatakse, suhtutakse, mis vast saab. Ma mõtlesin, et kui Peetri küsib mingi lõppsõna, et siis ma räägin sellest, et vastan John kennel bilikult, sul peetor, ära küsi, mis, mis sa merest saad. Küsi seda, mis sa merele anda saad. Aga siin tekibki paradoks, et ega väike vaene inimene suure hirmsa mere Tahagi nii väga muud anda kui suhtuda temasse aupaklikult teda tunnetada ja eelkõige teda mitte reostada. Ja muidugi siin ka riikidele suurematel organisatsioonidel mitte teda üle kurnata ja mitte reostada. Ja eks selleks ole sisse seatud limiidid, aga see meie harrastusrannakalurid seal on kaks vahet on ka esimese ja teise klassi nagu kutselised kalurid, kes püüavad merest kala. Harrastusrannakalur on lihtne ühe võrgu või kahe järgu mees vastavalt perele ja tema püük astub väga täpselt ka statistikas elektrooniliste aruannetes on siiski väike, aga ta on üks põline just ranna põlisrannatalude ja vaesele rahvale sajandite jooksul juurdunud traditsioon, mida ei saa siiski katkestada, seda võidaks oluliselt reguleerida ja makse tõsta. Aga katkestada Ühelgi juhul ei saa, ennem võib mängida juba kõrgemalt Euroopa liidu poolt alla antud direktiividega riikide ja asjade ja nendele nendele nii-öelda kvootidele. Kas nüüd täna tänavu SAISis räime kvoot kenasti lõpuneta, õiglaselt laiali jaotada ja püüda? See kõik vajab regulatsiooni, sest merd ei saa üle koormata ja muidugi reostamine on veel suurem asi sellega näks Läänemeres on nagu kolleeg. Raadiostuudio kolleeg Enn ütles hästi, et on uuritud väga läbi aga isegi sellest me ei tea midagi, aga üks asi on ka see, et Läänemere ümbruse on väga palju asustatud ja siin on jõutud seda teha ja siin on väga palju erinevaid arenenud ja, ja pool arenenud riikide noh, ütleme ka arenenud riikide kolmanda maa, mitte Euroopa liitu kuuluvate selliste impeeriumi, Jaanus riikide suhe sellesse hakkab paranema nagu ilmselt ka Peipsi järve, eks ju. Et noh, ei ole pädev konkreetselt enam nii spetsialist kaasrääkima, nendes asjades, aga venelaste suhtumine ka ilmselt paraneb Soome lahte. Ja loodetavasti ka Poola ja kõikide riikide, kes juba ammu Euroopa asju peavad järgima. Kuulame vahepeal muusikat. Valisin esimeseks muusikapalaks Tampere rokkbändi popeeda loo musta meri ja mees, mis räägib muidugi nagu enamik laule, kus justkui oleks juttu merest, räägib see laul ka tegelikult armastusest. Räägib muide ka merereostusest, see muusikapala pärineb aastast 1997. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Kalamees ja kirjanik Tarmo Teder ning Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi juhtivteadur Henn Ojaveer. Kuulasime äsja Tampere rokkbändi popeeda lugu musta meri ja mees aastast 1997 ja selles loos mainiti muuhulgas seal ka merereostust, kuigi tegelikult rääkis ikkagi armastusest ja valedest valikutest elus, aga, aga nii need asjad juba on, et tihti seostatakse omavahel ootamatuid Nüansse. Oleme täna rääkinud merest nii, aga üks teema, mis mind ennast ikkagi huvitab, millele ma hakkasin mõtlema lugedes just Henno Ojaveeru lugu, sirbist inimkonna ajas muutuvad suhted, kus on palju juttu rahvusvahelises teaduskoos, tõest ja tulemustest, kuhu see jõudnud on nimelt küsimus, et kuhu need teadustöötuur, teadustöö tulemused omakorda jõuavad, kui palju ikkagi see mereteadus, mis on tõesti väga oluline, väga erinevate valdkondade lähtus meie kõigi elu jaoks? Kui palju sa ikkagi jõuab ka meie otsustajate, nii ma mõtlen poliitikuteni ja miks me niimoodi küsin, tuleb sellest, et mitu korda on Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ju üsna otse öelnud, et ega Eesti poliitikuid teadlasi ei kuula. Eesti teadustöö tulemused ei jõua tihti poliitikute lauale või kui jõuavad, ei võeta neid selle tõsidusega, nagu peaks. Jah, peab kahjuks tõdema, et härra härra presidendil on ilmselt õigus, aga, aga nüüd natukene võib-olla jahutades maha seda kriitikat, et, et ma arvan, et et ega Eesti riik ei ole siin ka midagi väga teistmoodi kui mitmed teised Euroopa riigid, välja arvatud võib-olla mõned sellised tõelised mere riigid, kes, kes käituvadki. Need nii-öelda kellel on, kellel on Meri on meri ja merekalandus on suurprior prioriteet, kellel on vastavad siis ministeeriumid nendel teemadel Island või Norra või? Ehk teisisõnu, et, et, Väga palju, mida teadlased teavad ja mida, mis on nende otseselt nende päevased teadustöö tulemusena siis töölauale tekib ja, ja tänapäeval ka väga palju. See on avalikult kättesaadav absoluutselt kõigile, väga palju sellest jääbki, jääbki kasutamata ja see on ilmselt paratamatu, aga, aga, aga teatud teemad siiski jõuavad ka jõuavad ka riikide valitsuste, ministrite töölaudadele ja isegi parlamentides. Nüüd kui me Eestist räägime ja ütleme mitmetest siis Euroopa Liidu riikides, siis tõesti kalandus on see valdkond, mis on väga selgelt reglementeeritud, kus siis rahvusvahelistelt rahvusvaheliselt majandatud tavaliselt kalade kohta annab rahvusvaheline mereuurimisnõukogu, kus ka Eesti liige annab siis teadussoovitused Euroopa komisjonile, sealt siis jagatakse kvoodid riikidele ja reeglina need kvoodid siis, mida riikidele jagatakse, ületavad siis teadusnõuande, nii et ehk teisisõnu, selline üle ülepüük on, tegelikult on viimasel ajal suhteliselt legaliseeritud juba. Euroliidu Ta on olnud jupp aega. Aga muud valdkonnad on tõesti nii, et, et teadlased ka Eestis teavad rohkem, kui, kui ametnike lauale jõuab ja pärast ametnikud ei soovi küsida, ei tea, mis see põhjus on, et kas nael siis on, ei ole aega või on prioriteedid mujal. Aga veel kord, et see ei ole ainult Eesti. Samas, ma tean kolleeg mitmetes teistes riikides, keda, keda, kes on lausa käinud kongressi briifingutel teatud teemadel, nii et nii et see on jah, nii ja naa, aga, aga teadlased küll jah, ütlevad, et, et, et ametnikud tegelikult tihti ei oska neilt nõu küsida. Kas asi on siis selles, nagu sa enne ütlesid, et ametnikud tihti ei ole mereharidusliku taustaga? See on üks jah, aga teine pool on see, et, et igal inimesel on nii-öelda väga reeglina, kes, kes midagi isuga teeb, sellel on kogu aeg kiire, kiire ja tihti ei tule selle pealegi, et mõnes kohas võiks nagu kelleltki nõu küsida, et see, ma kuidagi ei, ei tahaks seda kvalifitseeruda nüüd pahatahtlikkusega lihtsalt konstanteerida fakti, et see on nii ja avatus teadlaste poolt enamjaolt on ikkagi olemas ja eks, ega siis teadlased niisamuti ka ei istu ja ei oota, et kuni küsitakse, et küllap küllap teadlasringkonnad ja asutused ja terved rahvused, organisatsioonid, teadusorganisatsioonid teevad ka lobitööd selleks erinevates siis riigi ministeeriumites või ka võiga rahvusvahelistes siis mitteteadvus organisatsioonides, et nende nende nõu kuulda võetaks ja eks loomulikult seal on ka eri eri huvirühmadel erimajanduslikud huvid ja selles mõttes on kõik on kõigiga seotud ja elu on keeruline, aga aga kohati tundub küll, et otsused, mida tehakse noh, sealt ikkagi paistab läbi, et, et, et oleks saanud paremini kui oleks teadlasi kuulda võetud. Tarmo, aga mis sulle tundub, kui me oleme siin, võtke rääkinud nüüd igasugustest regulatsioonidest ja ettekirjutustest direktiividest ja kvootidest sellise suhtumise taustalt, mis seal noh, loomulikult vajalik selleks, et meie elusin kuidagi jätkuks. Aga sellise suhtumise pinnalt vist on väga raske inimestele selgeks teha, miks peaks Merineid kuidagi esteetilises eetilises mõttes huvitama või neile korda minema. Nojah, seda küll kahjuks see on inimese konkreetse inimese ja jah, sadade miljonite inimeste mõistmise küsimus, mere tunnetamise küsimus. Et mis on minu jaoks tähtis ja võib-olla kõige tähtsam mere puhul ja inimese ja mere vahelise suhte puhul on see, et et merre, sellesse ma pean silmas mitte ainult Läänemerd, vaid ikkagi seda merd kui sellist üldist mõistet maailmamerd, mis on juba miljardi aasta miljardid siin planeete katnud väga suures osas. Tuleb suhtuda kui temasse suureneda, aga kui suur ta elus? Üleilmsesse organismi sidekanaleid inimene ja ka teadlased veel paljuski ei tunneta, ei Tegodeeriseda teaduslike vahenditega ja ei suuda inimene ka oma tunnetusvahenditega mõista või ette kujutada esialgu või midagi fantaseerida, millest kõik algaks, suhe. Iga inimesel peaks olema isiklik suhe, soovitatavalt selle merega ja mitte et nalja võib ju ka teha ja teatraalselt kallistada, puid ja kõike teha, aga, aga siin on üks oluline asi, mis, mille, miks süve süveneb võib-olla võõrandumine pärast, võiksin selle kohta ütelda üks põhjus ja üks suur põhjus on selles. Ma ei ole mingi internetivihkaja, ma kasutan ka neid vidinaid, kõike käin ikka päevas või üle päeva. Facebookis on see, et eelkõige noorsooselle aasta jooksul näinud totaalset muutumist inimene hakkab juba liigina kuidagi muutuma täielikult orjaks, rääkimata elektriautoorjusest, eks ju, mis on ka juba siin sadakond aastat elektriroosat selge, seda peab lihtsalt sellest aru saama. Elektron ka abimees, eks ju, suur. Ja täpselt nii ka internet on väga suur abi, aga, aga sellest liigsesse sõltuvusse saada, see on pigem semissov, semissofäärne seminar, sfäärne küsimus, interneti värk, ühtede ja nullide lõpmatult, ühtede nullide kombinatoorikad. Aga meres toimub elus bioloogiline keemilised, bioloogilised reaktsioonid, miljardid reaktsioonid, eks ju. Mis on kvalitatiivselt hoopis teised ja inimesele inimkonna jätmisele eksistentsiaalselt oopis olulisemad ja hoopis teistsugused asjad kui internet, kui internet ühel päeval kaob nagu valgust, põhivõrgud ainult rebenevad. Aga oletame, et paljuski rebenevad kiiresti tehakse see võib-olla isegi veidi targemini või ehitatakse jälle üles. Aga fantaasiainimlik, võime kujutada ka see seda, kui meri kaob. Mis siis saab, see ei ole nad nelja aastaga mesilased kadunud, nelja aasta pärast on ka inimesed surnud. Inimesed võivad kohe kõngema hakata. Päeva paari ööpäeva jooksul. Klimaatilised planeedil on kohe hoobilt pands. Ainult rikutud või hästi arenenud, samal ajal ka inimese fantaasia ette kujutada. No mida teadus saab siis selle heaks ära teha, et meri meie elus kuidagi rohkem kohal oleks, lähemal? Oleks mõistetavam, oleks. Noh, kindlasti kõik algab haridusest, kasvatusest ja haridusest ja mitte siin ülikooli ülikooliastmes, vaid ikkagi juba tegelikult lasteaiast pihta ja kodust. Ja, ja see on peamine ja, ja kui enne oli juttu, et, et noh, et ei kirjutata, kirjanikud kirjutavad vähe merest või siis mina küll mulle küll tundub, et kes muidugi on pall, olen paljuski nii-öelda oma teadvuses kinni õhtuti ja nädalavahetustel ja, ja muud asjad on, on momendil natukene tahaplaanile paraku jäänud. Et meedias on meri palju nähtav, on viimasel paaril aastal olnud, kui ta oli võib-olla eelneval kümnendil täitsa selgelt on mitmed spetsiaalsed meresaated, on mitmed keskkonnasaated, kus käsitletakse merd. On veel on veel üht-teist nii-öelda nagu, nagu praegune kultuurisaade, kus ka merd tegelikult käsitletakse, mitte ainult kultuuri aspektist, et meri on nähtav, aga see on palju nähtavam, kui ta varem oli, aga see võtab aega, see on tegelikult traditsioon. See ei ole nii, et sa täna ja homme teed ja siis siis aitab küll, et, et järgmised 20 aastat on hooleta. Et üks on üks, on juba alghariduse baasil laps väikses väikse nii-öelda lapsepõlvest pihta mudilasest pihta. Nüüd ma tahtsin natuke kommenteerida veel seda mere haldamise majandamise poolt, et kui võib-olla jäi natuke mulje, et see on selline müsteerium ja nii edasi ei ole siin, mida mingid ministeeriumid, aluspõhimõte on meremere haldamisel, mis igalühel oma talumajapidamise või kodu või, või metsa võib-olla Arimisel looduse kandevõimet ei tohi ületada ja, ja ongi kõik. Aga, aga kahjuks on nii, et, et Eesti vanasõna, mis ütleb, et narri põldu üks kord narrib põld sind üheksa või 10 korda vastu merega võib selle numbri korrutada kahe või kolmega aastakümneid. Takkajärge võivad olla need mõningad rumalad rumalad teod näha näiteks mere reostumisega Läänemere puhul. Eutrofeerumist on merekinnikasvamine sisuliselt siis toitainete suure hulga tõttu, mida, mida on akumuleerunud Läänemerre, mida vabalt lastud aastakümneid varem praeguseks on, on lämmastiku sissevoolu on, on Läänemere tegev vastavalt Läänemere tegevuskavale, mis 2007 aastal kinnitati, on umbes kolmandiku võrra vähendatud, nagu, nagu nagu poliitikud, nagu ministrid kokku leppisid, aga mere seisund on endiselt peaaegu sama, nagu ta oli varem. Ehk teisisõnu mõned protsessid võtavadki vees aega 20 ja 30 aastat. Et selles mõttes tuleb olla väga ettevaatlik, väga konservatiivset lähtuda, lähtuda haldamistest ja merevarude majandamisest ja veel kord kasvatus. Lapsest peale on, ma arvan, et see on võluvits, see, mis ja hiljem hiljem on see kõik, mis, mis siis selle sellele järgneb ehk teisisõnu traditsioon. Me peame taas kujundama traditsiooni ja see võtab aega. Nii et kui me tänapäeval oleme harjunud natuke mõtlema, et elu on kiiremaks läinud, siis merega tegelemine peaks meile just õpetama aeglust. Ja täiesti nõus sellega meri võtab aja maha ja unustab selle laseb inimesel unustada, puhastuda ta võib teha nii-öelda ajus aju oma kõvakettal olulisi Leite rämpsust lahti saada, läheneda puhtamalt probleemidele, näha peale seda ja selleks meri väga suur ja salapärane abimees, ainult et ma kordan jälle. Ja leida see isiklik. Mina temaga temasse suhtuda nagu suurde, ma ei ütle, et jumalus või mingisse, aga igav tahes, kõrgesse hüper Hollandisse, kes on selgelt elus. Aga seda on muidugi raske tunnetada. Ja Ennuga täiesti nõus, et lapsest saadik tuleb kohe perekonnas ja lasteaedades ja teistes kasvatus ja repressiooniasutustes koolides nii edasi taguda pähe lasteaiale eripära ja mere tähtsust, kõiki asju, sest inimene, kes on kasvanud üles jumala teata või kuramus teab kus oludes ega ei tao sellel väljakujunenud oinal enam enam seda mere eri pähe tema suuremas olemas, ta enam ei too sisse. Võimatu, kuigi meil on praegu käes merekultuuri aasta, võib olla ka sellega seonduvalt viimasel ajal suurem tähelepanu siin. Asi kommunikatsiooni kalakanalites nööre merele pühendatud. Osundatakse. Ja võib-olla lisaks siia ühe väikse nüansi, et siin tihti räägitakse, et Läänemeri hirmus reostunud ja et jube mürgine ja kala, mürgine kõik ja nii edasi. Mina teadlasena ei ole selle jutuga üldse nõus, see tegelikult ei ole tõsi. Kui Soome oli euroliidu ees istuma eesistuja aastaid tagasi, siis ma küsin, siis soomlased korraldasid väga kõrgel tasemel merekonverentsi ja ma küsisin sealt ühelt põhiettekandjalt ühelt Soome professorilt, kes on inimtoitumise spetsialist, et, et kuidas siis on, et lühike vastus paluks. Et, et kumb on siis riskantsem ka süüa Läänemere kala või mitte, süüa Läänemere kala ja siis ta hakkas naerma selle peale, ütles, et loomulikult, et risk mitte süüa Läänemerega on palju suurem kui süüa seda aga, et peab olema vahel nagu ettevaatlik, et, et et näiteks last ootavad. Vaat siis ei sööks iga päev iga päev lesta, et kuna lest on põhjakala, siis sinna ikkagi kogunevad mõned mõned mürkained, et, et noh, et, et tuleb olla ettevaatlik, aga, ja miks, ja miks küsitakse, miks räägitakse, et miks jaapanlased nii kaua elavad, nad elavad pärast nii kaua, et nad söövad peamiselt mereande, mitte et nad söövad kaamerat tööandja või et nad söövad lisaks mereande. No selle mõttega siis ongi sobilik saade lõpetada, sööge kala ja vaadake merd ja õppige merelt aeglust rahulikkust ja ja katsuge siis oma väiksel viisil midagi merele tagasi anda, kui see ka midagi muud kui ainult sellist õiget tunnetust, siis võib-olla see on juba päris hea algus. Suur tänu. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi juhtivteadur Henn Ojaveer ning Kirjanike Kalamees Tarmo Teder siia saatesse tulemast. See on selle hooaja viimane vasar. Oleme uuesti eetris sügisel. Mina olen Peeter Helme, panen siia saate lõppu veel mängima möödunud suvehitimeisterjaani bambusest. Laev jääb kõlama kuulmiseni. Et sõidad seal ka ja ei ole olla kuusest. Lained kajavad rajaga muinasjutu ainelise taine ekstraterritoriaalsed majakad. Siis sõidan, seal on ka. Ei ole. Ei seal ta ei pelga ja. Muinasjutt õuaineliseda eine, eks. Ja majakad.