Paljud ei jõudnud koju ei siis, kui õunapuud õitsesid, viljapõld haljendas ei siis, kui Kasemets kolland, Kure kari sinaval taeval kodu poole purjetas. Ega ka siis, kui kuuskede härmatanud oksad kuupaistel hiilgasid. Paljud ei olegi jõudnud koju. Maria Laidoner, kindral Laidoneri abikaasa, kes seisis oma mehe kõrval nii heas kui ka kõige halvemas jõudis siiski koju. Mälestusi Maria Laidoneri-ist Maarja Cruzzeczkalaidonerist tema elust ja jõudmisest koju. Räägidki võidupüha eel Viimsi, Haapsalu ja Viljandi muuseumides. Vanaema rääkis, et kui tema käis vennal Haapsalus külas, siis tuli üks kolt Rakvere rongi pealt maha ja perrooni peal oli ka proua proua Laidoner sinise kübaramusta džempri valge seelikuga. Seda vanaema rääkis mulle. Maria oli ilmselt sündinud folklooris ja elanud suurel oma noorest põlvest villast. See oli see koht, kus nad siis Johan Laidoneri kohtusid, kui jonärvi õppimas vedas. Sõjahoolitsusega tehti koolis selle kooliballil. Et see on niisugune väga armas lugu sellest, kuidas nad kohtusid, et kunagi ei olnud nende kodusse astunud talupojad tulnud lõunasöögile tuttavaks sellel palli ja tema teadmisel kutsuti siis Johan Laidoner silla koju lõunasöögile selli nende tutvuse alguse. Sellest ajast oli marjale, Johan kinkis oma pildimarjale ja kirjutas sinna taga Maxerda. Marie kirjutas vastu, et nii v? Kunagi hiljem siis oli hõbe kolmandal, 25. hõbepulmaaeg. Johan Laidoner küsis, kas sa nüüd usud. Et see on niimoodi olnud, nad abiellusid kuivanud Lionel õppi spekter Oris kindralstaabi akadeemias. Riia käis kõrgematel kodumajanduskursustel, seal oli niisuguse aadliperekonna tüdruku tütarlapse tavapärane käikelt taaskäivitamissuguse kodumajanduskursustel kõrgematel kodumajanduskursustel. Marju hakkas väga paljusid keeli. Ta huvi, väga suur huvi oli muusika. Ja meil on ka mingeid niisuguseid andmeid, nagu tema õpetaja Peterburis oleks olnud Artur Lemba mudelile huvitatud muusikast väga innustunud sellest ja palju ka tegeleb sellega. Tema tegevus ei olnud selles niisugune, ütleme, professionaalne võib-olla nagu sellises mõttes võib-olla võib öelda. Aga Ta kujunes ja tema elatusallikaks pärast kasulasega olles. Nad abiellusid Peterburis 1911. aastal ja 1913. aastal, siis sündis neile poeg, aitäh. Kui puhkes esimene maailmasõda, siis Johan Laidoner läks oma väeosaga Nendele, aga Maria jäi koos pojaga ema juurde, kas loomi? Ta saatis siis justkui vabadussõda on juba puhkenud, saatis Johan Laidoner oma ühe ustava ohvitseri järgi, et kes tooks ära marja nende poja. Aga ema ei andnud poega kaasa, vaid Maria tuli Eestisse ja see oli vabadusse. Et niisugune kuskil kevadtorm. Umbes selline periood võib olla märtsikuu või veebruarikuu. Ja ma ei tea küll sealt Venemaalt ära, tulid salaja läbi Moskva, läbi Peterburi ja üle Soome piiri jalgsi üle Soome piiri, sealt Karjala juures Helsingisse ja siis laevaga Tallinnasse. Nendel ei olnud kodumari raamatu kirjutanud, kuidas Sa oled ja Maria elasid tema juurest õieti nendel vabadussõjas. Päevased oli üsna suur osa Eesti valitsusest ja sõjaväejuhtkonnast elamus nende raamatute korteris. Kuskil seal roosikrantsi tänaval ja mari raamat oli ka Maria esimene eesti keele õpetaja. Tuglase Toome helbed, mille järgi varianti hakas oskavad eesti keelt. Vanad toomingad tukkusid liikumatult tuuletu taeva all, nende oksilt aga pudenes pidevalt õiehelbeid. Need liuglesid tasa, õrnad ja haledad, kantud nagu kadumismurest. Päikesepaiste värisevad laigud langesid puude vahelisele murule. Leni silmad jälgisid uneldes seda valguse ja varjude mängu ning ta hele ruuge, peake katus üha rohkem varisevad Ta Õilmete nagu valgepärjaga Tauli oma nukud toomingajuurele magama pannud kolmekesi kõrvu ja pooleldi laulu iminas, pooleldi mõttes jätkus muinasjutt suureks, pidid nad kasvama kolmeks kuld juuks selliseks kuningatütreks nõiutud metsas, nad elavad nõiutud lossis, nad magavad sajaaastast und ja kuningapojad eksivad metsas otsides õitsvat sõnajalga, et leida lossi juurde teed. Kõik emalik armastust ja hellus liitus üheks hällilauluks. No ma ei, ma ei oskagi kõike, siin räägiti palju, kuidas nad tutvusid, seda ta mulle rääkis ja, ja see tutvumine hakkas just seal, kui ta õppis Poolas kindral Laidoner ja oli palli õhtuja härma ringi ja ütles. Ma vaatan, nii, ilus poiss. No seda ma tahan küll tantsuks omale saada. Ja pärast tab ennetutvus. Oli aastal 1073 74, täpselt ei mäleta, kui proua Mariale Aidule külastas oma sõbrannat Viljandist ja viibis seal kaua aega. Tema siinoleku ajal kutsuti ka mind külla ja ma läksin külla minnes võtsin lilled maasikana lihca pudeli ja Tallinna küpsisekarbid. Olin laohoidja. Sinna jõudes tutvustas proua nöörisse mind oma külalise. Proua Mosmanina, see oli minu neiupõlve nimi, sest arst Artur Losman oli Juhan Laidoneri valitsuse ajal sanitar kindral jutisiga proua tantsupartner ning lähedasemaid sõpru nende perekonnas. Siis ta teine abikaasa oli samuti poolatar, artulgendab, asetasin oma kingituse Prouetel lauale, keretasin kättpidi ja ulatasin lilled. Ta oli sellest väga liigutatud, tema silmanurgas valgust pisar. Ma olen talle võõras ja tundmatu, aga oli üllatunud minu külaskäigust küsides, et mida Ta võiks oma elust mulle kõnelda ja alustas jutustust oma tutvust abikaasa Johan Laidoneri iga kuid õppis neiuna Vilniuse kõrgemalt tütarlaste kommertskoolis, hoides selle kooli üks paremaid õpilasi, paremaid õpilasi, lubati minna Vilniuse kõrgema sõjakooli juhtute peole, kus õppis sel ajal Johan Laidoner. Peol oli härra Johan Laidoner ja tema tantsupartner, sihvakas, ilus ja hea tantsuoskusega noormees. See pidu sai neile saatuslikuks. Sestap mõlemad armusid teineteisesse. Sellest arenes sõprus ja hiljem nad abiellusid. Ta kõneles veel, et kui ta Eestisse tuli, oskas ainult kolm eestikeelset sõna. Vanaema, pääsuke ja kolmas sõna on ununenud. Esimene kohtumine. Proua Laidoneri oli soe ja südamlik. Toi vaimselt ergas, valdas vabalt eesti keelt ja oli säilinud hea mälu. Maria loeb Juhane kirja Genfis 1925. aastal arvas Mashenka, sa kirjutad, et siin on huvitav, aga mina ütlen sulle, et ei ole üldsegi huvitav. Vastupidi isegi päris igavam. Täna mõtlen kogu päeva sinust, mu armas. Mulle näib, et mida kauem me sinuga koos elame, seda lähedasemaks me sinuga nii moraalselt kui ka füüsiliselt saame. Isegi sinust eemal viibides tunnen ma mõttes kogu aeg sinu juuresolekut ja mingil viisil koguni näen sind. See ei ole üksnes füüsiline kirg, see on midagi sellist, mida mulle keegi teine asendada ei saa. Mul on sinust väga kahju, et sa pead ikka veel voodis olema kuid loodame, et sa saad täiesti terveks. Ahja salsa mandžuuria asjus küsisin rüüdemont plankilt, kuid seal ei olnud mingit perspektiivi. Mul ei ole Itaaliat kaasas. Raamat jäi kabineti diivani parempoolsesse P sõnaraamatute taga, isegi nii sa teab, sealt võiks vaadata. Ma loodan, et selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan, oled sa juba kodus ja siis otsustame, mida sa peaksid tegema. Mu armas. Kui on vaja salsasse, siis korraldame sulle selle, peaasi on sind terveks ravida, mu armas Massutka. Mis aga puutub elu ženeevis ja assambleel, siis sel aastal erilisi vastuvõtte ja delegatsioonide Tinereid ei korraldata. See oli presiidiumi soov. Ongi parem, aega on vähe ja kalliks läheb ka siiski, kui palju mitmesuguseid erakutseid, siin on Itaalia ooper ja ma tahaksin korra seal ära käia, aga seni pole mahti saanud. Meie omad vist eile käisid, kuid ma tundsin end päris halvasti, ei saanud õhtul kuhugi välja minna ja istusin kodus. Kallistan sind kõvasti, suudlen üleni, üleni, mu armas. Sinu Vanja. Ja siis mõne aja pärast tulid lihtsalt kohale, võib-olla masinat kogu piirkond piirati ümber ja kedagi enam lähedale ei lasknud, välja ei lasknud, sisse ei lastud. Ja Johan Laidoneril teatati, et ta saadetakse välja. Eestist. See otsus ei puudutanud Mariate aga Maria ütles, et tema ei ole nõus maha jääma oma abikaasas. Et kindlasti läheb ta kaasa toonud kaasa minna. Ja Maria läks aga kaasa. Nende tee läks seatiimsist läbivate kodu ja sama päev kohe Tallinnasse balti jaama, kus kasutati sama rongi mis oli Laidoneril ametlike sõitudeks sedasama vagunit. Millal algas nende sõit Venemaale? Aga Aleksei jäi koju ja ei vaja hoidma, aga ta arreteeriti, ta saatis neile kirju kodusest olukorrast. Saatis pakke, räägi, aga ta arreteeriti järgmise aasta kevadel. Saadeti vangilaagrisse ja tegelikult sealsamas vangilaagris ta 41. aasta lõpul tapeti. Tema saatus oli selline. Aga marjad? Johan viidi pensasse harjunud kontrolli all, kohelikul arreteeritud, nad olid kontrolli all, pidid ennast teatama endast kogu aeg julgeolekusse. Nad arreteeriti. 41. aastal, kui sõda oli puhkenud Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel pandi vanglasse, paigutati vanglasse sealsamas pensas, mõne aja pärast sviidi ülemus pakub tõrkasse siis viidivanovosse, siis kiirabisse, kus suurem osa sõjaatori siis uuesti Potvasse 52. aastal esimesel 52. aastal. Ja tegelikult alles siis peeti nende üle lõplik kohtuotsus vormistati lõplik kohtuotsus 52. aastal. Sellele eelnesid ja niisugused, väga palju ülekuulamisi, füüsiliselt väga sugused pulmi ülekuulamisi, noh kui valija suhtes ja seal Pottelt tasand tegelikult oli ilmselt see viimane kord, kui nad ühtteist elavana nägid või Maria nägi Johanit. Aga ta oli juba kanderaami peal ja ei olnud enam võimeline suhtlema. Kindral oli läbi teinud mitu väga rasket haigust, tüütuse ja niisugused, aga aga just tõrka periood oli füüsiliselt väga kurnav. Väga julm. Tõkastad viidi Vladimiri vanglasse, Johan Laidoner suvise, alles siis jäeti 53. aasta kevadel, 13. märtsil. Need on mõned vene ajaloolased on viidanud sellele, et surm ei olnud niisugune loomulik surm. Vaide, et see oli aidatud mürgiga arvamust avaldatud ja õieti ümber ütleme ka, et 90.-te aastate alguses, kui Eesti vabanes sellise selle järel ju hakati otsima inimeste kohta täpseid andmeid. Ja ega Laidoneri ei teatu puhkenud, nagu ka seda, et ta oli seal langes olnud, mis tast edasi ei saa, keegi midagi ei teadnud. Barjale oli öeldud ju, kui ta vanglast vabanes, et abikaasa on surnud avama täpset andmeid, keegi ei teadnud midagi. Ja tegelikult olid uurimiskomisjon, kes käis otsimas oma Riigimehi, kadunud riigilegi, kes olid siis teise maailmasõja lõpus ära kadunud, vangi langenud, kadunud ja eriti otsisid nad ühte sellenimeline kovski. Kes oli siis selle poola, selle põrandaaluse valitsuse välisministri asetäitja, kes läks kaduma 45. aasta kevadel maikuus Varssavi võeti punaväe poolt ära ja kui see vaid ajutise valitsuse esindaja läks vene vägedega läbi rääkima läks, tehti ja sealt ta kaduski, et temast rohkem midagi ei teatud ja Poola uurimiskomisjon siis püüdis välja selgitada seda saatus ja leiti, et ta oli vangistatud, viidud silla Vladimiri vanglasse ja seal surnud 13. märtsil 1953. Siis uuriti ühte automaat antud vangi ka number 11, kes see siis on, siis saab selle teada, et see oli eestlane, kindral Johan Laidoner. Niimoodi tuli Eestisse teade, teave sellest, kuhu kindral augu maetud, mis kuupäeval täpselt. Et enne seda ei teadnud seda täpselt. Ja vot siis alles 90.-te aastate alguses niisugune ja nagu te teate, seda hauda ei ole leitud, kuigi seda eriti üheksakümnendatel ainult kordi küsitud ametlikult küsitud, siis Vene pool vastavad kogu aeg. Neil ei ole teavet täpsetele koha kohta selle hauakoha kohta. Et neil ei ole säilinud plaani järgi. See kalmistu asub ümber osalt ümber selle vangla pole vana vangla rajada vangla vana kalmistu ja sinna tehtud saab kohaliku nende koht. Seal oleks niisugune organisatsioon Memoriaal ja nende poolt on tehtud niisugune punastest telliskividest niisugune seinakene, kus on siis kolm tahvlit kindral Laidoneril Poola asevälisministri ja kovskile ja jaapani ohvitseridele, kes Kasel hukkusid. Sellest saab Vladimiri vanglas. Paljusid asju, mis ta mulle rääkis, rääkis ka oma vangipõlveajast et neil oli mingi kokkulepe olnud, et kui ta seda piki koridori jalutas, Laidoner siis ta oli algul ta käis ilusasti, ta kuulis sammud, siis oli kokkulepe, et ta koputas uksele ja kolm korda, jumal jumal, jumal, nii siise proo teadis, et see oli tema mees, kes mööda läks. Aga lõpupoole ta oli kuulnud, et nagu jalga lohisevad. Ja siis ta sai natukene nii seal sisemises miljöös kuulda, et tema mees on ikka väga haige, aga midagi erilist ei räägitud. Ja viimane kokkusaamine, nagu ma kuulsin, oli ta juba päris nii, et ta nägi teda kas kanderaamil või kusagil. Jah, seda ta mulle rääkis. Aga meie tutvuse kestis natuke ja ta rääkis mulle ikka. Üks seik on mul meeled, mis ta rääkis vanglast. Et seal oli ka just hügieeniline kord, muidugi seda ei saa nagu hügieeniks nimetadagi. Aga mingid saunapäevad neil olid. Ja kui lubati sauna, siis oli see korraldaja või see üks naine seal olnud, kes kutsus nad siis jälje bänni ükshaaval. Ilmselt oli dush, aga siis sinna alla natukene tilkus vett ja enne paluti käed panna niiviisi kokku ja siis tilgutati mingit seepi, vedelad sinna peale selle said hõõruda omale keha peale laiali, aga vett pärast ei saanud, võtke niipalju, et sa saaks selle maha pesta. Niisugused seigad olid. Muidugi, kõige rohkem ise me mõlemad mõtlesime päris sest mina nagu juba sain rohkem tuttavaks ja siis ikka küsisin ka, et aga miks te ei tahtnud ära minna, miks te pidite jääma siia mina nagu sellest pärast ei saanud aru, mõtlesin, kuulsin ju nii, paljud läksid ära. Aga siis Laidoner oli öelnud niiviisi kindralile tunne et ma ei saa minna, ma ei saa maha jätta oma mindi, kõik see sõjaväe ülem, kõik ohvis, seltskond, see oli temale nagu vennad ja mõisa ja ütleski, et Inglismaalt olin eile tahetud järgi saata lennukima. Sest enne oli juba natuke teada, et see võib nendega juhtuda, tuttamis juhtubki. Ja siis me nutsime küll, kui ta neid mälestusi rääkis, kas ta oli siis kurb või, või kuri või nukker või ei, ta oli kuidagi niisugune natukene nagu masenduses või niisuguses aga ta säilitas ikkagi oma väga niisuguse julge ja tugeva iseloomu, ma võin öelda, et ta allaandmist ei olnud näha. Tal oli ikka väga vitaalne elutahe. Ja ma sain küll selliste välja lugeda temast. Ta ei olnud niisugune allaandja tüüp üldse. Poolatarist maali ja skulptuuri kunstnik Irena paarus faili kirjutab oma mälestusteraamatus. Tema abikaasat Jon vili oli aastail 1938 kuni 1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis. Irena kirjutab. Sõitsime otsekohe Riiast meie sõprade Laidoneri juurde. Nende kolm bokserid tervitasid meid uksel rõõmsalt. Kindral ja tema naine olid väliselt ikka viisakad, nagu poleks midagi hirmsat juhtunud. Kindral viis jonni jalutama talle rohkem kui tuhandet oma istutatud noort puud näidata. Ta ei vihjanud sõnagagi, et ei looda neid näha suureks kasvamas. Samal ajal rääkis proua Laidoner aias minuga nelja silma all. Naised pole, sõdurid. Me ei ela sama koodeksi järgi, mis mehed, võib-olla seetõttu, et meil polnud selle koostamisega mingit pistmist. Meie kangelaslikkus ei seisne Teisklemises, nagu ei hooliks ja nagu ei kardaks. Kui kahekesi jäime, ulatas proua Laidoner mulle kauni musta salli ja ütles. See pits on meie suguvõsas olnud kolm põlve. Mina ei saa seda enam kunagi kanda. Ma tahan, et te selle endale võtaksite ja seda kandes minu peale mõtleksite. Ma üllatusin ja küsisin, kuid miks te seda siis kanda ei saa? Ta vaatas mind, pilk tulvil muret ja leplikkust. Kas ei saa aru, kas te ei mõista, et see maja, see aed on juba meie vangla, et meid võidakse iga hetk küüditada. Aga teate, ma olen elanud täiel rinnal ja nii õnnelikult. Ma olen mineviku eest nii tänulik, et pean leppima igasuguse tulevikuga, mis mulle osaks saab. Kuid ma avaldan teile saladuse. Mul on mürk ihu ligi peidetud, sellest jagub meile mõlemale ja kui elu, mis meid ees ootab, osutub talumatuks, siis on väljapääs lihtne. Olin jahmunud, anusin teda, palun ärge tapke ennast. Oodake, isegi kui asjad on halvad. Me sõidame tagasi ühendriikidesse, ma lähen president Roosevelt'i jutule ja kindlasti paluta Stalinil teid vabastada. Ma luban, et aitan teid. Isegi kui asjad on väga halvad, pole elu iialgi talumatu, kui on lootust. Sel hetkel ühinesid kindral Jon taas meiega ja vestlus pöördus üldisematele teemadele. Kui minema hakkasime, suudles proua Laidoner mind ja sosistas mulle kõrva. Ma ootan. Maria vabanes vanglast 1954 aastaaega pärast Johan Laidoneri surma ja tal ei olnud mingit informatsiooni sellest, mis täpsetele Johaniga juhtunud vanglas öelge talle seda, et abikaasad Teil pole vaja teada, millal, kuhu maetud sellel pole tähtsust, seal siis ta lubati seal vanglast välja. Aga tal ei olnud ju kuskile minna mitte kuskile minna, nii et ta läks, hallus käis seal linnas ringi, Vladimir läks tagasi vanglasse sööma ja siis vanglaametnikud aitasid tal otsida koha mehedki Eestis ja niisugune väike linnakene saab isegi päris kaugel sealt meilegi linnakene, kuhu ta sai alguses mingi kultuuritöötajate vanadekodusse umbes niisuguse saiendale rahapuudusel minna. Ja siis tasapisi, leidis ta seal töö, leidis töö kõigepealt paberiõpetajana inglise keele õpetajana ja ja oligi selle linnakeses laste muusikakooli asutaja. Ja kui mu kolleeg käis, noh, sellest on ikka väga palju aastaid aastat tagasi pessa meeletis, siis leidis ta sealt selle muusikakooli ülesse ja selle muusikakooli direktriss oli üks marjaõpilane. Aga siin on marja juba tagasi. Ega ma tegelikult ei tea täpselt, kas ta on siin juba päris tagasi või, või on ta siis, kui ta seal tasumiselt käis, mitmed korrad Eestis niimoodi peaaegu et ilma luba küsimata ja silmalaata sõitis aga siia Tallinnasse ja mitmele poole mujale. Aga kas ta pidi sinna tagasi minema või saadetakse tagasi lubakitada ära siis sealt. Kas 61 162, isegi see ei ole meie jaoks päris täpselt selge. Aga tuli Eestisse, Tallinnasse ta elama ju ei võinud jääda. Ja siis see paik, kuhu ta oli pidi noh, oli Haapsalu pärja oli ju siin Haapsalus 62.-st umbes 75. aastani ja ta ei kolinud siit päriselt nagu sellises mõttes ühe sellega ära, vaid hakkas käima Viljandis ühe oma leitud uuele sõbrannale maa juurest leitud tuttava inimesi Johanna Müürissepa, kes elas hästi lossimägede lähedal. Ta oli Viljandis tütarlaste gümnaasiumis ladina keele ja prantsuse keele õpetaja. Seal oli teisigi niisuguseid inimesi, kellega ta. Ta leidis nagu sõpru, sealt ta suhtles palju, Johanna müürissepaga käiks tema juures suvitamas. Maria oli ju pea üheksakümneaastane, kui ta suri. 1009 78. aastal Viljandis jämejala haiglas. Jämejalahaiglassegi ta õieti sattus läbi niimoodi, et tal olid nagu korras, tal ei olnud mentaarset midagi viga, aga ta veel lihtsalt kogu keha juba läbi. Et arstid mütsita. Küsisid muide Loa ümbolekust Casablanca Riia sinna haiglasse võtta sinna hoolduse alla. Et seal käinud niimoodi, et nad lihtsalt ei kasuta memoriaalid siis viimased paar aastat jämedalas. Oodatud seal oli palju muidugi terviseprobleeme, aga aga nad on seal rääkinud, et need hooldajad, et ta ikkagi lase endale alati soengut teha, õpetas, kuidas tuleb juukseid pesta, et nad peaksid väga kenad ja läikivad välja. Ja see on vist niimoodi korrastada ja Maria suri siis Viljandisse. Need matused hakkasid siis Viljandisse, maeti Tallinnasse siselinna kalmistule, sinna Aleksander Nevski poolsesse osasse. See haud, hauaperekonna hauaplats on tähistatud, sinna maetakse, poetas seal Laidoner. Marja ema palestiina, läksin riskile Ilmaria ja siis hambaid, sugulasi matud. Sedasama. Mina olin väike laps mitte väga väike, tähendab, ma nägin küll teda. Siis oli seal nii-öelda käimas, kui seal veel päriselt tagasi tulnud. Aga noh, ega temaga eriti kokku ei puutunud, ei rääkinud seda, ma mäletan, et mind pandi temale klaverit mängima, ma käisin siis ka laste muusikakoolis ja siis pidin talle mängima, kuna tema klaveriõpetaja, mis ta ütles, ma mäletan, hästikasvatatud inimene ikka ikka kiida, püüdleb midagi ilusat. Minu vanematel oli niisugune põhimõte, et noh, sellest ei tehtud nagu mingit numbrit, et kui oleks hakatud ütlema, et no laps räägib, millele hiljem midagi siis oleks, võiks olla kuidagi halvemini mõjunud, sellel ajal. Minul, minul on üks niisugune mälupildid et seal järve ja siis oli see marja istus klaveri taga ja miks? See ees oli noor. Aga noot oli niisugune, kus oli nagu negatiivis, et see, mis valge, kõik oli must ja noodikiri oli valge. Ja siis autorooli sisse, Ernst Öpik, see kuulus astronoom, tema oli universaalne inimene, kes tegi kõike, teadis kõike, viimane universaalne teadlane. Oskas kõike. Muusika muusikat, tundis väga hästi. On seal mingi laul, oli ja mängis seda, mis oleks selle juurde, kes huvitav nooti, sugune tagurpidine temasse ja tõesti huvitavat mina esimest korda näed, seda. See oli ilmselt meie noot niisugune, aga mina rohkem kodus ealise nooti. Niisugune niisugust momenti ületada. Laidoneri Laidoneri prouat isa teadis juba tegelikult 30.-test aastatest ja olude sunnil, isa sattus Haapsalusse 44. aastal oli täpselt samamoodi keelatud elada Tallinnas. Kuigi ta oli Tallinna poiss, elas Haapsalus ja kui Laidoneriproua olude sunnil haapsalusse sattus, siis mul oli au, õnn korduvalt Laidoneril proua juures kodus külas käia. Et ega mina täpselt ei mäleta. Proua Laidoneri, aga on meelde jäänud sellised muud väiksed seigad, sest või isa tema juures oli külas õigu Laidoneriproua käis minu isa juures, külas nad palju eesti keeles ei rääkinud, nad valdavalt rääkisid prantsuse keeles saksa keeles. Ja mul on nagu selgelt meelde jäänud, et oli niisugune väga tore. Vananaisterahvas peen daam mida selgelt mäletan, et ta kostitas mind kodus valmistatud keeksidesse, keeks oli koerakujuline, on üks niisugune väike koerakene, päike, koerakene ja silmadeks olid tal nelgid pandud. Vot selline asi on nagu väga selgelt nagu Biolu sisse jäänud. Ja see, kuidas ta mõisa juures kodus külas käis, isale kodus kontsertklaver, isa mängis hästi klaverit. Oli ka muusikalise haridusega, et Laidoneriproua k vahelistus klaveri taha ja mängis mõned lood ja väga huvitav oli see, et noote nende kasutanud selles mõttes nuut vaja ei olnudki. Kodus oli väga noodikogu. Aga rääkisin emaga, kes on Pärnus, ta kahjuks ei saanud ära tulla. Emaga mäletab proua Laidoneri, aga tema esimene kokkusaamine Laidoneri kooli. Selles mõttes natuke imelik ja noh, imelike natuke naljakas, et tema teadis, et Haapsalus on selline inimene nagu proua Laidoneri, ta ei olnud teda veel ise näinud. Isa oli tema juures käinud juba paar korda. Aga ema rääkis, et kui ta jalutas Haapsalus vabal tänaval ja endise sünnitusmaja juures Haapsalu inimesed teavad, et see kahekordne roheline maja. Et tal tuli vastu üks vanaproua. Ja vanaproual oli käes kilpkonn. Oli kilpkonn ja ta pöördus minu ema poole. Küsisin, mis keeles te räägite, siis mu ema rääkis eesti keelt väga halvasti, siis jutt läks vene keele peale üle, talvel kilpkonn käes, ütleb. Vaadake prouat. Leidsin kilpkonnast siin lossipargi juures jalutades, et et ei tea, mida seal kilpkonnaga peale hakata, et see kilpkonn võib siin auto alla jääda, et mida kilpkonnaga teha ja kuhu sa saaks selle kilpkonna edasi viia? Ist ennast tutvustada tema, proua Laidoner. Et sellest sai ikka tutus aset täiesti juhuslikult. Ma muidugi ei tea, mis sellest kilpkonnast tulevikus sai, aga aga igal juhul küsin ema käest, et, et kas see kilpkonna anti, mulle anti mu emale detseiat prouadele kilpkonnaga edasi jalutanud. Panevama Riia Laidoner suri Jänela haiglas 12. novembril 1978. aastal kell 23, null viis haigla andmed. Ta suri oma pulma aastapäeval. 90-st aastast jäi puudu, üks kuu. Ärasaatmine toimus 18. novembril 1978. aastal Puro Müürissepa korterist lossi tänavalt, sest tema korraldas ärasaatmised samuti Tallinna viimise. 1000 978. aasta novembrikuu talv oli tujukas matusega ummikhaljad ootel, ent siiski ei sadanud. Ei sadanud, veetuled, hilians Tallinn poole teele asusime lahkunud, puudusid lähemad omaksed. Ent siiski oli puused, jäädes lilled, ka minubad, Alpikanicord, samuti mõningad pärjad. Neist üks ilusaim pärg oli Jaan Sumbergi poolt. Lindil tekst sul rüppe heidan unele, et püha Eestimaa kallist Maria Laidoneri mälestavad sõbrad. Matusetalitus oli kõnelejaks nuia preester härra lind, kes pidas vaimuliku kõne vene apostli õiguse kombel sest lahkuda, oli seda usku. Ärasaatjad oli 40 50 inimesi ümber, sest kohalikus ajalehes oli leinakuulutus ärasaatmise, kuupäeva ja kellaajaga. Puhkpillihelide saatel. Härra Ander Haapsalu baptisti koguduse jutlustaja, tema kõrval härra turdiste lahkunud kasupoja koolidel algas Tallinna sõit, kaks väikest autot ja üks kinnine. Et ega furgoonauto, kus olid puusärk, lilled ja pärjad. Kahes väikeses autos olid promüürissepp tema lähedased sugulased ja preester härra lind. Ning härra Arder oma abikaasaga. Kontas furgoonautost. Sõitsime kolmekesi, härra Sumberg, härra Tulviste ja mina olime, tuli auvalve lahkunule ja arutasime omavahel sellel pikal teel, kuidas me oleme lahkunud. Tutvunud jõudsime Tallinna siselinna kalmistu väravasse, oli sinna kogunenud päris kogukas saatjaskond. Matti Päts oli oma jälgi pätsiga ja palju, palju teisi, keda ma ei tundnud või hakkasime parkimisplatsilt puusärgi ja rongkäigust minema, lahkun hauaplatsi suunas. Algas tugev vihmasadu, mis vahepeal väänedes kestis. Matustel talituse ajal proua Laidoneri maetava poja kõrvale vaimuliku talituse surnal pidas preester lind puusärki hauda, lastes asetati sellele tema ämmahärrale aeti oli nii suur, et mis oli surija soo. Ilusa avakõne pidas lilledega kaetud käetbers. Härra Arder. Tas seostas oma kõnes selle päevarohket vihmasadu ukraina laste pisaratega, kes täna nutavad heinates oma ealt klaverimäng õpete taevalaidude. Kindral Laidoneri abikaasa Maria Laidoner on kaheldamatult üks väga silmapaistev isiksus ja ükski mees, olgu ta siis tavaline töömees või suur juht, ei saa ilma teda toetava naiseta. Ja Maria Laidoner oli just see, kes toetas oma meest siis, kui ta seda tegelikult väga vajas. Ka siis, kui juba kindral Laidoner ei olnud sõjavägede ülemjuhataja 40. aasta suvel, kui kindral Laidoner otsustati ära viia võõrvõimude poolt Venemaale läks Maria vabatahtlikult oma mehega kaasa, et jagada kõike seda, mis, mis nii heas kui halvas, nagu öeldakse, ootas ees kindralit. Maria Laidoner seisis oma mehe kõrval. Vabadussõja ajal seisis järgmistel aastatel, kui ta olid samas ülemjuhataja ja seisis ka siis tema kõrval, kui, kui ta pidi koos oma mehega kannatama õudusi Venemaa vangilaagrites. See naine väärib austust ja tunnustust. Maria Laidoner ütles. Kui te peaksite minust rääkima, siis rääkige, kui väga oma meest armastasin. Minu mees oli minu õnn ja õnnetus. Mina küsisin arglikult, kas te olete Eesti rahvalaulu kuulnud? Ma tahaksin kodus olla, kui Eesti on vaba riik, kui Laidoner juhatab, Käia päts on president. Ma mõtlesin ikka julgete käest küsida. Nii palju juba olime kuude viisi suhelnud ja siis hakkas mul kaelast kinni, hakkas nutma, kas eesti rahval oli nii ilus laug? Ja siis ma kirjutasin, killed seal lagendikul rukkivälja õitsev õunapuu täitsa kirjutasin kogu selle laulu ja siis me laulsime koos viisiga väga ilusti, laulis. Mälestusi Maria Laidoneri jutustati Poola vabariigi suursaatkonna korraldatud üritustest seal on meie ja teie vabaduse eest Maria Cruzzewska, Laidoner, inime, Maarja Viimsis, sõjamuuseumis Laidoneri endises kodus Haapsalu ja Viljandi muuseumis. Oma ja oma vanemate mälestusi jagasid Johan Laidoneri sugulased ja inimesed, kes puutusid Maria Laidoner Meriga kokku tema viimastel eluaastatel Eestis. Üritustel kõnelesid ka ajaloolased Marika Reintam ja Jaak Pihlak. Muusika valisime saatesse Maria Laidoneri tõenäoliste lemmikute seast Poola legendid Frederick sopaania, Jan Badereczki professor Peeter Paemurru ja Piia paemurru ja Jan Badereski esituses. Saate autor on Piret Kriivan, saate helirežissöör Vivika Ludvig. Kena pühade jätku. Aga saate lõpetavad untsakad. Aga? Kui oled Ära vaadanud. Ja. Ta ei oodanud olla. Kui me Olime. Veel lõuna poole purjega ja luige. Et ma ei ela, võiks muuseumi. Ja täna ka v? Loose v? Ma tahan sõita Riho äge ja väeti. Ja. Äge ja. Ta ohus olla kui õunapuupäeva ja roosat Ma ei. Jookse ei, ei, ma ei ole. Hiiliva.