Me oleme igal aastal oma rahvamuusikapooltundidest teinud ikka juttu. Tšuktši muusikast ja seda on meil õnnestunud lindistada päris mitmel korral ja päris mitmes kohas. Ja me oleme kõnelnud selle muusika omapärast. Me oleme rääkinud väga palju selle rahvatraditsioonidest aga mõist nii seks täielikult selle mõistmiseks sellest jääb ikka väheseks ja ega me selleni ei püüa, aga ilmselt ka kunagi ei jõua. Mik sarvel õnnestus lindistada jälle suur hulk ühe inimese laule. Me oleme rääkinud sellest, et igal tšuktši-il On niisuguseid laule, kellel rohkem või vähem mis praktiliselt siis on teiste inimeste portreed, lähedaste inimeste portreed. Ja see lint, mis meil siin nüüd tänases saateski võimalus kuulata on. See praktiliselt vist iseloomustab ühe inimese peaaegu tervet suguvõsa. Öeldu. Ta iseloomustaks tervet suguvõsa, sest 18. sugulase laulu laulmisel ta katkestas. Ilmselt oleksite teadnud rohkemgi, sest ta laulis ainult oma vanemate ja Endast vanemate sugulaste laule ka oma lastelaule ta ei laulnud ja samuti kaugemate hõimlaste laule. Aga selleks, et seda muusikat mõista, peab ilmselt natukene rääkima siis laulu ja muusikakohast tšuktši ühiskonnas. Seal on laulul suuremat funktsioonid, kui meil, meie ühiskonnas laulan suhtlemisvahendiks. Ja lauluga on võimalik enda silme ette kujutluspilti saada ükskõik millist inimesed, aga samuti ka ükskõik millist loodusobjekti. Selleks, et näiteks karjus saaks kokku mõne koduse inimesega. Eks ta kõigepealt meenutab teda, meenutab tema nime ja seejärel, kui iseenesest tuleb tal huulile selle inimese laul ja see laul aitab kõige selgemini tema kuju silme ette luua ja tuua. Kuna kõik inimesed on erinevad siis on ka need muusikalised portreed erinevad. Meile tunduvad võib-olla need laulud isegi üsnagi ühesugustena. Aga sellesse muusikasse sisse elades ja hoolega kuulates võib hakata aimama, nende portreteerib ta vate iseloomujooni. Kaut ise oli laulja. Ja ta on umbes 37 aastane. Tal on viis last. Ja Ta töötab Beringi rajoonis sandis Magadani oblasti Chucci ANSV-s, Beringi rajooni Mayna põlgino külas. Varem oli ta tundras põdrakasvataja, aga tuberkuloosi tõttu peate nüüd siis olema asustatud punktis, kus ta on umbes kaheksaliikmelise isetegevusliku teatritrupi. Muusikaseadja ja juhtija. Tšukside suhe maailmaga on selline, et nad usuvad ja teavad, et igal loomal, igal kivil, igal linnul ja igal taimel on oma hääl. Seda nimetavad keku Lynniks. Ja iga loom või ka. Tal on oma hääleõigus ja ta võib seda kasutades disoma tahte. Peale suruda mitte peale suruda, vaid avaldada oma tahet sedaviisi, mismoodi tema olla tahab. Kui tšuks tahab? Mingi loodusobjektiga hästi läbi saada, siis ta peab kuulma ja mõistma tema häält kuulates seda häält, tekitki laul, kas siis? Paiga kohta ühe jõekoht kivi kohta või ühe looma kohta. Ja see suhe on hästi selge ja südamlik hästi vahetu ning emotsionaalne. Selle tõttu praegu tšuktši maal ka venelaste hulgas on väga populaarsed tšuktši luuletused. Ja tihtipeale. Koguni tekib konkurents vene haritlaste vahel, kes tahavad tšuktši luuletuste reaaluseid tõlkeid saada, et need siis kunstiliselt ümber töödelda. Nendest Need luuletused avaldatakse tihti hea meelega isegi keskajakirjanduses. Üheks selliseks kaasaegseks luuletuseks on. Laul plaadi pealt Tšukotskaja skimoskaja muusika mis on umbes viis aastat tagasi Moskvas välja antud, see on plaadi avalaul. Geolcauti luuletus millele on siis viisi loonud põhja tšuktši maalt umbes viiekümneaastane mees nimega pananto. See laul esitati korra ülevaatusel ning sellest peale on ta tšuktši maal üks populaarsemaid laule. Paljud isetegevusansamblit esitavad seda sealhulgas ka tuntuim tšuktši-eskimo ansambel ergaron. Kõik laulud on esitatud nüüd naiselt ja nagu praegu oli, kuulda on kuigi viis jääb samaks, aga siiski. Esituses sõltub ka küllaltki palju näiteks kat kaut esitab, tema loomus on juba sitke, tugev, seda tähendab tema nimi Kikat kaut. Ja tema esituses on kõik laulud hoopis jõulisemalt ja intensiivsemalt esitatud. Aga ikkagi on huvitav jälgida näiteks tema isa venna rõrrastati laulu ja seejärel tema vanaisa kattenkov naise vent õnge laulu. Ja jälgida, et noh, kas on võimalik mõista. Kumb siis on need meesterahva ja kumb on naisterahvalaul? Peale laulu on igale inimesele iseloomulik nimi. Ja nimi on Tšuksidel ühekordne. Tal on ainult üks nimi. Sellega oldi muidugi nende liitmisel ühiskonda. Kaasaegsesse ühiskonda oldi hädas. Siis pidi normi järgi igal inimesel olema kolm nimi, eesnimi, perekonnanimi ja isa nimi. Muud võimalust ei leitud, siis mõeldi, ülejäänud puuduvad kaks nime lihtsalt juurde tihtipeale niukseid, isegi vanemad inimesed ei tea, mis tal nüüd ees- ja isa nimi oli kipuvad meelest minema. Aga tšuktši nimi Tšuksidel siis ainuke nimi on see, mis iseloomustab teda kõige selgemini ja kõige paremini. Need võivad teinekord olla väga poeetiliselt ja vahel ka üsna täpsed ja tabavad igal juhul tähenduslikud, siis igal juhul tähenduslikud ja näiteks tuntud tšuktši kirjaniku Rõthow raamatus. Uni algavas udus. Samuti oli koos kat kaudiga siin teine tütarlaps samast külast, kelle nimi oli Tagrat. See tähendab Natket inimest. Ja muidugi nime panemine käis samamoodi nagu Obiugrilaste jälgi ja paljudel teistel rahvastel. Nimelt püüti lapses leida ühiseid jooni mõne vanema sugulasega. Ja selle järgi siis pandigi inimesele nimi. Ses mõttes oli nende maailma ideaaliks oli ring ehk siis terviklik, terviklik tsükkel. Nad ei püüdnud oma kodudest ära ja samuti siis ka mitte oma suguvõsast ära. Sest teati, et inimene kujuneb paratamatult sarnaseks sellele. Ja näiteks Tagret oli 40. aastal maha lastud kauge sugulase nimi ent kuulihaavad olid just samadel kohtadel olnud, kus siis lapsel sünnimärgid leiti ja sellega siis seostati, et ta on siis lähedane tolle inimesega. Ja muidugi olid ka iga lapse jaoks omad laulud. Lastele mõtlesid laulud välja või leidis lauluema lapse ema. Ja. Hiljem täiskasvanuks saades lõid siis lapsed ise oma laulud nii nagu nad enda loomust ja enda häält paremini tundma õppisid. Selle järgi tuli ka laul. Ja nüüd lõpuks kuulaksimegi kaudi teisele pojale lauldud laule. Iseloomulik on siin laulmine kurgu häälse r-tähe peal. See on tüüpiline tšuktši hällilauludele. Nii loogiline mõelda, kui kui lapsed magama, siis ta nurrub ka just täpselt sarnase häälega. Trummi saatel õigemini trumme ei ole, päris õige sõna. Šamaanitrummi ka ei kasutaks, hea meelega. See seos tuletab meelde kohe. Nõidumise ja Lovesse langemise ja manamise. Tšukside jaoks on siis, kui karjala keelest võtta sõna selle instrumendi nimeks kannus. Ja nimetamegi praegu teda niimoodi. Kõige tavalisem muusikainstrument ja lahutamatu peaaegu igasuguse laulu esitamise juures. Need laulud siin, mis me täna kuulsime lindilt, olid suuremalt jaolt esitatud korjaki kannuxe saatel. Mis oli siis sama pill, mille Lennart Meri tõi? Oma reisilt tšenkotkale. Tema kõla muidugi ei ole nii kvaliteetne, see oli esitajate arvamust kui nende endi pillidel. Sest ka trummil kannusel on oma hääl ja oma tahe, millega peab arvestama ja ja mis teed siis trummi vaid kannusega, siis sõbralikuks ja hästi kaasa kõlavaks poisist tuimaks ja tuhmiks.