Sellest on nüüd juba kaks ja pool aastat. Kui kiris, siis rahvamuusika festivaliga. Lõikuspidu tähistati jäleegahjus esimest korda, sealmail käis. Tänavu jaanuaris said kiireslased valmis järjekordse siis juba kolmanda rahvamuusikafestivali. Ja jälle oli au võõrasteks kutsutud leegayus tänases rahvamuusikapooltunnis räägimegi sellest, mida kiiri siis nähti, mille poolest kolmas festival erines teisest ja millega üldse tegelevad meie folkloorihuvilised naabrid Leningradi oblastis. Üsna vähestele ütleb nimi kiireks ei üldse midagi. Seepärast tuletame meelde kõigepealt Volhovi jõe mis voolab ilmenist Novgorodi juures välja ja suundub põhja Laadogasse. Umbes poolel teel ilmenist Laadogasse seisabki jõe kaldal noor ja nooruslik tööstuslinn naftatöötlemiskeskus ja omanimelise rajooni süda kiirisi. See kunagine kolkalinn on tänapäeval mitmes mõttes õnnelik linn. Linna elanikkond on väga noor nagu kõigis ärkavates tööstuslinnades. Siin on kultuurilembeline juhtkond suurepärane klubi Neftyannik ja huvi folkloori vastu. Küllalt lähedal on tunnustatud rahvakultuuri uurimise keskus Leningrad kus koguni kaks kõrgemat õppeasutust ja mitmed muuseumidki rahvamuusikaga tegelevad. Kuid mis kõige tähtsam, kiireshi on rahvalaulumaa. Kirsi on rahvalaulumaa, samuti ka tunnustatud rahvusliku käsitöö kunstikeskus. Siin on tuntud Mothovo pitsikudujad ja puudokoshi vaibameistrid. Leningradi rahvamuusikauurijad jutustasid, et veel 10 15 aastat tagasi oli neile arvamus, et siinsetel oblasti äärealadel ei ole folkloristid midagi otsida ja püüdsid leida rahvalaulu, küll põhjas, küll lõunas, aga mitte oma kodu ümbruses. Ja kui kohalikud kultuuritöötajad folkloristid elt abi ja nõu palusid ootas kutsutuid siin üllatuslikult suur tööpõld. Tänaseks festivaliks on muidugi juba uurimistööd juhendamine õigetes kätes. Nii on festivali veteranid, küla ansamblid Peelajast, motokovast, perioosevast ja kortsakovast. Kui eelmisel festivalil ka veel Leningradi folkloristid üllatusid, kuivõrd elujõuline siin folkloor on, siis tänaseks on nad kohalikud rahvalaulikud oma sähkluse alla võtnud otsivad neile esinemisvõimalusi, abistavad väljasõitude organiseerimisel. Ja muidugi õpivad ka ise vanu laule ja tantse. Leningradis on praegu juba kaks aktiivselt tegutsevat üliõpilasansamblit, kelle repertuaariga siinsed lood sisse on võetud. Nüüd aga jõuame festivali enda juurde. Pidustused algasid ühise kontserdiga kiireshi klubis Neftyannik. Esinejad kogunesid ava defileeks lavale eesriide taha ja siin said esimest korda ja korraga näha, kes siis seekord kohale olid tulnud. Oli vanu tuttavaid, aga kagu, uusi oli noori ja vanu. Kohalike ansamblite hulgast tundsime kohe ära Peelaja külanaised, kes eelmisel festivalil külalisi rahvuslikele kartulipirukate ja mõõduga kostitasid ning lõikuspeokombestikku demonstreerisid. Nende juures nägime tookord, kuidas saab koodilöömise järk rahvalikud maskid rahvateatrilavale tuua. Ja südamega leegahjuse kavades oleme teinud. Tuttavad olid muidugi Leningradi üliõpilaste ansambel, jaga rapula ingerisoomlaste ansambel, rändiuskad. Minule rapula jaanipäevalt, teistele helilintide ja hiljuti meie pooltunnis kõlanud saate järgi. Rõõmus oli meie üllatus, kui ka mõned Karjala ANSV puudosi rajoonist tulnud ansambli naised leegahjuse ära tundsid. Käisime ju 1976. aastal sealkandis kontserdireisil ja nad olid meie esinemist näinud. Peale pidulikku avatseremooniat, kus kõigile külalistele soola-leiba toodi tõeline karask ja soolatops. Selle peal sai iga kollektiiv lühikese kavaga esineda. Leegaiuse ülesandeks jäi kontsert nii lõpetada, et nii esinejad kui publik tantsulusti juurde saaks. Ja nii jätkus tants ja ringmängud juba õhtu pakases linna näärikuuse all. Õige folklooritegevus sai hoogu juurde ja hotellis kujunesid grupid, kes tormiliselt arutasid festivalimuljeid ja folkloorivõimalusi. Festivali teine päev tõi kõigile kuhjaga üllatusi. Isegi organiseerijad ei uskunud, et sellest paka sellisest päevast võiks kujuneda. Nii suurejooneline vabaõhupidu. Sõideti kiirisist paarkümmend kilomeetrit välja kortsakovo külla, kus meid ootasid tee ja värsked pirukad. Jaa, talvised maskeraadi kombed. Festivali organiseerijad rääkisid meile hiljem, et juba eelmise festivali lõikuspeo ajal oli neil tekkinud mõte korraldada järgmine pidu. Talvel on ju südatalvine rahvakombestik niisama huvitav ja rikkalik kui sügisene. Samal talvel jõuti ainult mõtteni. Järgmiseks talveks said aga külalaulikud juba konkreetse ülesande selgitada välja, kuidas vanarahvas nende pool uut aastat vastu võttis. Milliseid pidustusi ja kombetalitusi sealjuures ette tuli. Ja võimaluse korral pidi iga küla ette valmistama vastava kava. Teisel talvel sai juba need kavade üle vaadatud. Rahvalaulikud ise olid suure töö ära teinud, vanematelt inimestelt nõu küsinud. Lõplikult valiti välja kordsokovo küla, kelle talvepidu kõige etnograafilise ja loomulikum välja tuli. Kui meid külla viival teeotsal bussidest maha paluti ja lauluga edasi juhatati oli juba kaugelt näha teel mitmeid tuletõkkeid. Nende juures ootasid külalisi maskeeritud külavalvurid kes edasi lasksid ainult laulu, tantsu ja heade sõnade eest. Teel oli selliseid lõkkeplatsi mitu. Appi oli palutud ka teiste külade rahvas keda siin küll polnud maskeeritud karusid, sokke, lehmi. Lehm oli omaette vaatamisväärsus. Isegi ohupasunat puhuv karjus käis tema juurde. Lehma, oskas tantsida ja nõudis külalistelt Ki tantsimist. Oli ka meie pulmatohtritaoline tegelane, kes kõiki soovitud haigusi oskas ravida. Pilli mehigi jätkus iga lõkke ja tantsuplatsi juurde. Selle külapeo sisse mahtus ka tõeline pulm. Saanisõidu ja pulmanaljadega. Koigi külas olevatki ainult kaks hobust veel, keda siis parajasti jätkus pruudi saani ette ja peigmehe saani ette. Pruutpaar lahkus tseremoonialt muidugi ühises autos. Festival aga jätkus külaklubis, kus oli korraldatud käsitööõhtu laulude ja tantsudega. Kuigi klubiruum oli väike, said kõik oma tantse näidata ja teiste omi kaasa tantsida. Koos joodi ära mitu samovariga. Teed ja söödi parankasid peale. Õhtul esinesid kõik kollektiivid pikemate kavadega koolides ja ümberkaudsetes asulates. Leegahjuse esinemine koos Leningradi konservatooriumi folklooriansambliga võeti väga hästi vastu. See oli kasuks ka esinejatele, kes nii teineteist paremini tundma õppisid. Leningradi ansambliga loodame edaspidigi kohtuda ka Eesti publiku ees. Festivali kolmas päev oli mõeldud kokkuvõtete tegemiseks. Nagu eelmiselgi festivalil oli selle päeva endale reserveerinud puudogoshi asula. Kohale sõitnud folkloristid ja kultuuritöötajad alustasid päeva koosolekuga, kus arutati läbi festivali õnnestumised ja möödalaskmised. Kohalikest kollektiivides tõsteti esile motokova ja kortsakovol laulu naisi, külalistest, eriti rapula, Ingerlasi leningradlasi jagaleegaiust, kes erineb küla kollektiividest oma žanrilise mitmekülgsuse poolest. Programmiga abida mind pidi teda moving pilvi etendama, tõrva käieldav metama, kõrva tõmmelda oma saada, seal tabelis oli pikk ja saada seal ta käis seal ja tuur sõlmekäijal see sõlme käiakse kolmaminda, kutsuti põlva minna, kontserdivarule minna, aga ta ei jääkaalule. Venna vaadati. Ega värv ammu aega varru ammuksi, ta läks TTÜ laste otsima, läksin sees küünlasse otsima, läksin valdavada majja, läksin valdavaldamaie Hussain kuuekülgaa tuba, kus sai kuue kul kaasuga vallast kasvarrovam ukse valla skand, varru ammuse kuumul selgas kulda toime. Puitpõrand nikene kuu kangast kui ka jaga kanga kui ka eakas Peeti vajalikuks ära märkida kirisi festivali puhta folklooritaotlust ja hoida ära selle muutumist kommertsürituseks koos sellest tuleneva folkloori labastamisega. Samal ajal, kui asjamehed klubis nõu pidasid, käis klubi ees pargis improvisatoorsel laval autokastis tants ja laul puudokoshi publiku jaoks. Kahjuks küll katkestas märg lumesadu pargi peo varem, kui oleks soovitud. Kõik osavõtjad paluti aga peolauda. Veel kord sai iga kollektiiv võimaluse esineda kõigile jagati kohalike käsitöömeistrite tehtud linikuid ja vait. Puu söödi Budokossi, pagarimeistrite rahvuslikke pirukaid ja meekooke. Joodi mõdu ja teed. Kõigile osavõtjaile jääb see festival kauaks meelde, kui hea õppetund rahvamuusika paremaks mõistmiseks. Kui oled vaadanud teise rahva hinge mõistad ka oma rahvakunsti paremini hinnata. See soe tunne toob naabreid lähemale ja tasandab keele barjääritki. Tänase saate lõpetavad laulunaised ja pillimees Mothowa küla Chastuskadega.