Täna jätkame Leningradi teemat meie saadetes kiireshi festivalist ja Ingerimaa jaanipäevast, oli juttu Etka Leningradis tegutsevad folkloorikollektiivid. Täna neist räägimegi. Leningradis on kaks üliõpilaste folklooriansamblit. Mõlemad nad kinnitavad, et ansamblite loomisel on tähtsat osa mänginud leegahjuse külaskäigud Leningradi. Sealses konservatooriumis tegutseb rahvaloomingu kabinet, mis annab tulevastele muusikateadlastele ja koorijuhtidele aga ka teistele soovijatele algteadmised. Rahvamuusikast korraldab üliõpilaste folkloorialast välipraktikat ja uurimistööd. Kui selle kabineti juhatajaks sai noor rahvamuusikateadlane Anatoli Mehmetsov, hakkas ta kabineti juurde koondama üliõpilasi, kes eriti huvitasid rahvamuusikast. Mõne aastaga kujuneski tugev entusiastide grupp, kes ka väljaspool õppeplaani rahvalauludega tegeleda tahtsid. Tänases saates kõlavad laulud on lindistatud maikuus Leningradi konservatooriumi rahvaloomingu kabinetis ja jaanipäevapeol Ingerlaste juures rapulas. Leningrad laste päevaprobleemidest, räägib ansambli ja folkloorikabineti juht Anatoli mehenetsoff. Iga päev, kui leidub vaba aega, koguneb siia kabinetti üliõpilasi kolm või viis või kaheksa, kuidas kunagi ja me hakkame laulma kiirtänapäeval ei saa enam piirduda ainult kogumistööga. Kõik see, millega folklorist ekspeditsioonil kokku puutub, mida ta kuuleb ja näeb, tuleb anda tagasi rahvale tuleb oma avastusi jagada teistega, et meie kogutud materjal ei jääks kasutult riiulitele tolmuma. Ansambel sai alguse 1976. aastal, kui käisime Veliki ust jõgi jõel ekspeditsioonil. Selle ekspeditsiooni aktivistidest moodustuski. Ansambli esimene koosseis. Nagu kõigile üliõpilasansamblitele, on siingi koosseis küllalt muutum. Kuid mõned lõpetanudki ansamblisse edasi jäänud. Praegu on peale muusikateadlaste ja heliloojate ka koorijuhid kaasa löönud ja nemad ongi ansambli peamine löögijõud. Viimasel ajal on õnnestunud töö organiseerida nii, et ei piirdunud ühe ekspeditsiooni igaühte paika. Põhimõttel tulin, nägin, lindistasin ja enam tagasi ei tule, vaid ikka proovitakse talvel käidud kohad kasuvisesse plaani lülitada. Siis on võimalik juba rahvalaulikute, ka nende oma keeles laulu keeles kontakti saada kogutud küsitlustega täiendada. Talvine materjal on selleks ajaks läbi uuritud, huvitavamad laulud endalgi selgeks õpitud. Selliseid kohtumisi rahva laulikutega oleme korraldanud mitmel pool. Meie geograafia ulatub Smolenski ja Pihkva oblastist üle Leningradi, Arhangelski ja Vologda maile. Kas pole karta, et muudate esinejate laulumaneeri, kui nendega liiga palju tegelete neile ette laulate nende juures tihti käite? Arvatavasti mitte, sest kuigi lihtsad maainimesed sageli suhtuvad aukartusega linnast tulnutesse kuid selliseid vahetud kontaktid ja arutlused samuti kui neilt õpitud lauludki ei saa mõjutada traditsiooni sees elavaid inimesi. Rasse laulate juba mitu aastat ja ka meie laulame siis, kuidas teile tundub, kas õnnestub meil linnainimestel omandada folklooris kõik oluline? Meil midagi tabamata ja mis see on siis? See on väga tähtis küsimus. Loomulikult ei suuda meie linnainimesed näha maailma talupojasilmadega. Tihti kogunevad kokku inimesed erinevatest küladest kes on teise külla abiellunud, kes lihtsalt ümber asunud. Ja sealjuures tekivad tihti vaidlused õigete nüansside leidmiseks. Kusjuures kogujale tunduvad kõik pakutud võimalused ühteviisi loomulikud jalatuusad. Selliseid erinevusi me ida ju. See oli küll pealiskaudne näide. Asja olemus on palju sügavamal. Me ei suuda jõuda nende hinnangu mehhanismi juurde. Igas paigas on omad traditsioonid, omad kriteeriumid. Rahva laulikutele pole laul, mingi kunstiteos, see on nende endi olemus ja need elavad selles. Vene rahvalaul ei ole mõeldud esitamiseks vaid kaasalaulmiseks. Kahjuks suudame meie, kes me oleme üles kasvanud linnakultuuril ja kuulmistraditsioonil seda küla laulutraditsiooni omandada ainult teatud piirini. Ometi on seda võimalik omandada ja kui inimesel on süda ja hing õige koha peal omandab ta laulu hinge ja siis on see laul tema oma nagu veri soontes. Kuidas on olukord rahvamuusikatraditsiooni säilimisel vene külades? On terve rida põhjusi, miks see traditsioon tänapäeval lagunemas või juba täiesti kadunud on. Need põhjused ei tule traditsioonist enesest, vaid on väljaspool seda. Protsessi lagunemisprotsess on väga intensiivne ja selle protsessi mõistmine sunnib meid aktiviseerima kogumistööd. Kui räägitakse folkloori hävimisest, tuleb tahtmine haarata magnetofon, seljakott ja kiiresti ekspeditsioonile minna. Teie folkloorikabinetis on välja pandud mitmeid etnograafilisi esemeid, mis on ilmselt ekspeditsioonidel kaasa toodud. Mil määral saab ja võib rahvalauluuurija tegeleda etnograafiaga. Ja muusikauurija ei saa kunagi muutuda etnograafia. Kahte kogumistööd üheaegselt hästi teha ei ole võimalik. Pirukaid küpseta koika, pagar ja saapaid, tehku kingsepp. Muidugi on laulu tihedasti seotud etnograafiaga ja me arvestame seda. Ei saa uurida pulmakombestikku, kui ei tea midagi pruudi rõivastusest, kui ei tea talutare põhiplaani ja selle osade funktsionaalseid iseärasusi. Sellepärast peab ka iga muusikauurija etnograafia teadma ja tundma mehe juttu rajamine Leningradi konservatooriumi folklooriansambliga hakkas lõpule jõudma, sest lähedale jõudis esinemise aeg. Küsisime veel, kuhu minnakse täna esinema. Täna esineme etnograafiamuuseumis rahvusvahelisele muuseumide päevale pühendatud sessioonil. Seal näitame Arhangelski, Vologda, Leningradi ja teiste paikade pulmalaule ringmänge ja tantse. Meie saate lõpuks kuuletegi leningradlaste esituses põimingute ringmängulauludest.