Meie rahvakultuuris on paratamatult palju niisugust, mille kohta täna võime öelda, et see on pöördumatult kadunud. Kuid ometi toob iga päev mingeid uusi leide mis lubavad teha väga palju toredaid oletusi, ootamatuid täiesti ootamatuid leide. Ja üheks niisuguseks on ka Mikk ja Tõnn Sarve poolt üles võetud teema veelindude osast meie rahva elus. Tänapäeval me veelindude osa ei oska kuidagimoodi suuremaks arvata teiste lindude osast. Me oleme harjunud teisi linde märksa rohkem enda kõrval nägema kui veelinde. Neid me nagu märkame tänapäeval. Harvem, ja nii ta on, sest praegused linnainimesed küll viimastel aastatel puutuvad rohkem lindudega kokku tänu meie ornitoloogide entusiasmi-ile. Mitmetes linnades on kevaditi varahommikused linnukuulamised, kus kohal õpitakse tundma enamasti värvulisi nende laulu järgi ja samuti ka välimuse järgi. Samuti on korraldatud võistlusi noortele õpilastele linnutundmises aga paratamatult. Teadmine veelindudest kelle peamiseks levikualaks on meie rannikud ja keda muidugi kevaditi ja sügiseti läbirände ajal võiks ka mandri kohal kohata kuid mitte nii palju linna kohal paratamatult linnamürafoon ja samuti ka valgusfoon, mis teeb meie ööd ka talvel heledaks valgeks. Paratamatult katkestab meie kontakti nende lindudega. Tuli idee või mõte hakata seletust otsima kohati arusaamatuna tunduvale meie regilaulus ja just nimelt veelindude osatähtsust uurima. Mõte tuli sellest, et regilauludes on väga tihti juttu kas siis hanest või mõnest teisest v linnust väga ootamatutes kohtades. Võid. Hani või lind on üks sagedasemaid epiteete võrdlusi nii inimesele, samuti päikesele. Samuti võib teda sageli kohata mõistatustes väga mitmes. Folkloorivaldkonnas. Ja. Rahvapärimused me jagame nüüd erinevatesse valdkondadesse, aga varem on nad ju inimeste mälus ja, ja samuti lisse rahvakultuuris olnud tervikuna ja ühtsena Meristamata. Ja kuna praegu siis väga erinevates Rahvateadmise valdkondadesse on oluline osa veelindudel mõistatustes lauludes, kõne käändudes isegi ja muinasjuttudes. Siis hakkas lindude, eriti veelindude ohtrus noh kuidas öelda, häirima või tekitas huvi, et mis siis lõpuks võiks olla selle reaalseks aluseks. Et seal peaks olema mingisugune looduslik taust ka sellel teadmisel. Näiteid võib veel tuua näiteks Jon linnuteegi, mis on seotud veelindudega. Esson üksikute teadete järgi. Lääne-Eestis näiteks Jon pulmatoiduna söödud kureliha. Sama kirjeldus kuresöömisest on metsast olemas, vepsa karjuse laulus kirjeldatakse täpselt, kuidas jagatakse kurg perekonnaliikmete vahel osadeks. Ja samuti on v lindmaailmaloojaks nii kalevalas kui ka eesti muinasjuttudes. Ja sealt tekib mõte, et võib-olla on ka siin sirjelind, kes eesti loomislaulus maailma loob, võib langa tema mingi veel. Kust kohast hakkasite algust otsima? Esimeseks kohaks, kus kohal meie eesti folklooris kõige selgemini suurtest veelindudest juttu on, on üks regilaulu tüüt, nimelt haned, kadunud laul on tuntud ka Karjalas. Ja Eestist on teda kirja pandud üle 200 teisendi. Kõige rohkem on Viljandimaalt Mulgimaalt. Ja püüdsime leida siis sellele laulule selgemat tõlgendust. Ning selle laulu uurimisel hakkasime siis laulu erinevaid episoode püüdsime lahti mõtestada tehnoloogiliselt vastavalt sellele mida veelinnud samal ajal looduses teevad. Laulu sisu on õige lihtne, seal kirjeldatakse kuidas lauljasse tähendab minategelane. Saab ülesandeks karjatada või hoida hanesid, mõnes variandis on antakse talle hoida jahilt toodud tapetud haned. Ja millegipärast talle ei meeldi see ülesanne, mis talle on antud. Ja ta ajab haned skoogile lahe peale või tiigi peale hakkab muude asjadega tegelema, hakkab vööd kuduma, hakkab särki pilutama või jääd. Vees jälgima kalade kudemismängu mis on tegelikult tõesti väga põnev vaatemäng, mida samuti linnainimesed praegu enamasti ei tea. Ja. Nõndamoodi aega viita ei pane tähelegi. Päike tõusevad pilved ja tõuseb torm istuma hoida või karjatada antud linnud. Tema silmist kaotab. Seejärel lähed koju, kordab oma vanematele täpselt samade sõnadega, mis juhtunud on. Vanemad ütlevad, et saadavad orjad kadunud linde otsima. Ärgu tütar muretsegu. Tütar teab, et orjad ei otsi hanesid, sest haned pole nende hoida antud ja neil pole mingit huvi nende lindude vastu. Selle tõttu teata ise minema otsima. Koos tuulega taevasse enamasti põhjakaartest, loodesse või põhja. Mõnes variandis paluti venda, et see teeks talle redelejade lähedased redelitmäega taevasse. Igatahes päralejõudmine kusagil väga imelikus, kummalise silmas. Seda kohtad. Vitsu lõikamas näed seal kündjaid ja küsib nendelt hanede saatuse järgi. Või kübara võtnud ära siis nad märkavad temaga kõnelda. Ja. Meeskonnas soniga monomaisesse, seal on väga palju variante ja läinud ja kui ta on läinud, siis tuunimõisas sinna, kuhu teda juhatati. Seal pakutakse talle süüa. Pakutakse talle leiba, aga tema näeb, et see on tema haneliha. Pakutakse talle Juua õlut, aga tema näeb, et see on tema hanelleri, antakse talle tuul. Ta näeb, et see on tema haneluudest tehtud, pakutakse talle padi istumise all. Ta näeb, et see on tema punas õlgedest tehtud. Nurme peale sellele normile kukkunud hanelihast ja verest kasvab üles suur tamm sõltuid jätkuda, edasi laulutüüp, suur Tami siis võib lõppeda tammeraiumisega tammepuust tarbeesemete valmistamisega. Väela keminavana tiiva la timminavala Ki, kes mul vastuv vai tuulevalim halva toveerenesse vastu, tulinelineidsike ta kolmari noortanaariku ka mina neile terve, ei ta terve, ei ta armeida ka teeneid mei ja nii Miaan personali tei. Ja nii neil oli kool, ta kookurenna õõme meelide laena. Nii oli looma öise. Selle laulu erinevate Lepisoodidele püüda nüüd leida seletust või tõlgendust. Mis esimene, selge sündmus on lindude äkiline kadumine kevadel. Ning seda lindude äkilist kadumist püüdes seda ette kujutada, millal see võiks nõnda olla, tuleb paratamatult meelde kevadine veelindude läbiränne Eestist Lääne-Eestist eriti. Nimelt jääb Eesti Väga paljude haneliste massilise läbirändeteele eriti Lääne-Eesti. Iseloomulik on just, et Lääne-Eestis ja Muhus on eriti palju rahvatraditsioonis hanega seotud lugusid ja rituaalne. Lääne-Eesti, Muhumaa ja samuti Matsalu laht. Hiiumaa laiud on mitmetele veelindudele nagu peatuspaigaks teel oma pesitsuspaika ja Nende lindude äkiline kadumine. Nimelt see kadumine toimub tõepoolest äkki kevadise Ilmade soojaks minemisega koos sooja frondi tulekuga. Lindude kadumine meenutab väga lähedaselt pilti, mis on kirjeldatud laulus nimelt aeg-ajalt võib tõepoolest ilma soojafrondile eelneda ka äike. Ja täpselt samuti on ka laulus öeldud nagu kartsist lindistatud laulu näites võib kuulda piken põhjastada, põruti tuli tuuli mujalt maalt. Ja samal ajal. On see hanede kadumine tõesti ka oluliseks piiriks looduse aastaringselt arengus. Nimelt kevadisest sooja õhumassitulekuga puhkeb neil kõik haljaks, puud lähevad lehte. Ja see on väga oluliseks muutuseks inimesele, kes elab maal ja kes elavad koos puude ja taimedega. Lihtsaid asju näiteks muutub nähtavus kohe koos, puude lehteminekuga kasvavad tohutult putukate hulk enam-vähem puude lehteminekuga koos tulevad ka sääsed välja. Samuti tuulesuunad muutuvad, kui mets enam tuult läbi ei lase. Ühesõnaga, kogu maailm muutub hoopis teistsuguseks sellest hetkest peale, kui on jõudnud kohale kevadine soojalaine, missis. Nagu ka linnainimesed seda tähele võivad panna teinekord ühe või kahe taevaga puud lehte paned. Ja enamasti sellesama soojalainega lahkuvad ka meil peatuvad rändlinnud. Rändlindude kohta võiks öelda, et nad kasutavad Tuuli. Nii nagu meie kasutame lennukit või kasutama ühiskondlikku transporti. Ja siin meie Lääne-Eesti saartel nad ootavad, kuni siis tuleb neile sobivas suunas minev. Transportvahend ja selle peale nad kaovad koos sellega. Ning hiljem ei ole neid tõesti kogu suve jooksul näha. Neid on näha alles sügisel. Ja kui oli meil juba tekkinud korra niisugune mõte, et tõepoolest võiksin olla tegemist selles laulus kevadise lindude läbirändega tekkis muidugi küsimus, aga kas On ka sügisese läbirändekajastusi kusagil folklooris olemas? Ja selle pilguga sügisesi laule läbi vaadates leidsime enda hämmastuseks väga palju hanedega ja veelindudega seotud lugusid. Just mardi- ja kadripäevaga seoses, aga samuti ka jõulukombestiku seoses. Algselt tuli muidugi meelde mardipäeval küpsetatud hani. Selle kohta ütlesid paljud, et see saksa laen ja et see on Saksamaalt pärit. Aga peale hane praadimise on väga vanades lauludes jutu hanedest. Eriti populaarne näib olevat Hani. Just Muhumaal ja samuti ka mõnedes Läänemaa kihelkondades. Näiteks Muumol nimetati kadriõhtut varem hanede õhtuks ja ühe teate järgi oli ta isegi tuntum hanede õhtuna, kui Kadri õhtuna riietasid inimesed enda haneks tõmbasid selga pahupidi kasukad. Ja, või siis panid omale valge lina üle, käisid talust talusse, tantsisid, laulsid KKK kaati, hirmutasid lapsi. Ja kontrollisid, kuidas lapsed oskavad luuletusi ühesõnaga, tegid sedasama, mida meil praegu näärivanad teevad. Aastavahetusel samuti küsisid lastelt mõistatusi. Sauna kui inimesed olid saunas ja püüdis kõiki näpistada ja kõigile kallale tulla. Peredeni 100. haned välja ja mõne aja pärast tuli tagasi, pakkudes kõigile õlut. Ja ütles ise, tapsin haned ära, siin on hanede veri. No muidugi, nii kummaline kui see ka ei ole, ilmselt peab kogu aeg endal meeles hoidma, et mitte koduhanega ei ole tegemist. Ilmselt kuigi need suhted ei ole praegu päris selged. Ilmselt on ka metshanesid püütud kodustada sest kevadine hane munade korjamine oli väga populaarne. Hanede ja samuti Kosklate munade korjamine. Tänapäevani on rannarahval peda kastid Kosklata jooks. Ja varem oli veelindude munade tarvitamine väga sage. Linnud on väga täpsed ja tänapäevalgi ei suuda teadus kõike seda ette öelda, mida lindude või looduse vaatlemine üldse meile teada võib anda. Küllap sellepärast oli ka. Ani just nimelt kui tarkuse kehastus etteütleja mitmete asjade tulekuks saabumiseks, muutumiste puhul. Ja siis veel, mis puutub hanesse suhtumisse, Hannes. Me oleme viimastel aastatel harjunud hanealavääristama teda rumalaks linnuks pidama. Naljalt keegi ei taha kuulda enda kohta öeldavat, et sa oled Hani, kõlab õige pahasti. Ja ometigi võid mari rahvalaulus. Olla niisugune värsirida, et valgemust, mis võiks olla veel valgem valge emahani on valgem. Kus hani on siis suurima ilu ja suurima selguse võrdkujuks neil Luigeks nimetatud ikka neid valge kaelalisi ju? Jah, ma tean, kui vähem teateid Luige jumaldamisest ja ühe Soome Rootsi laulu järgi, õigemini laulumängu järgi mis on ka Põhja-Eestis levinud, nimelt hanede ja luikede mängu. Järgi On luiged koguni õige, jõhkrad ja õige külmad. See tegelikult avaldub ka nende käitumises. Näiteks kui meie hallhani on üks ette vaatlikumaid linde üldse väga raske on teda jälgida tema pesitsemist vähimagi häirimise korral ta võib oma pesa maha jätta, kes Luik seevastu on hästi julge ja hästi agressiivne ja see avaldub ilusasti laulus, kus kohal kirjeldatakse hanede ja luikede vastastikku vaidlust või Katlust. Ilmselt käib sügisese aja kohta, kus luiged küsivad, et hanede käest, kus nad käisid, haned vastavad mererannal poegi pesemas, luiged pahandavad, miks haned luigepoegi pole pesnud. Haned jälle vastavad, et küllap olid isegi mererannal, mis peale luiged hakkavad, hanesid ähvardama lubavad neid üles puua, neid põletada, neid uputada. Ja kõige viimaseks, kõige suuremaks hirmsamaks ähvardusekson. Väravast läbi saatmine. Ja selle peale vastavad haned, ei kardame seda väravast läbiminekut oleme ennegi sealt käinud. Mõne tõlgenduse järgi kujutata. Sügise üleminekut talveks, seal on luiged on siis talve kujutajaks ja haned on suve kujutajaks. Kust tuli sisse muutus meie Mõttes Letne hanesid enam lugu ei pea. Ilmselt on mu meelest põhjuseks olnud see lihtne asi, mida me võime näha tänapäevalgi ja, ja ikka ja jälle kogeda. Nagu ema, kes oma last väga armastab talle kõiki, lubab teda hästi-hästi, palju söödad võib lõpuks targa ja andeka ja elava lapse asemel saada äärmiselt jonnakas tujuka. Et usase lapse. Samamoodi näikse olevat ka hanedega kes targast linnust kodustatud nuumlinnuks saades enam sugugi nii täpsed ja targad ei ole nagu nende metsikud liigikaaslased. Kas võibki niiviisi öelda, et meie vanad regilaulud, need, mis meile siiamaani tunduvad väga mõistatuslikud ja Me ei saa paljudest asjadest üldse aru, et on võimalik neist igast ühest otsida? Niisugust seletust, nii nagu praegugi, et tegemist on väga tavalise loodusnähtusega neis? Jah, võib küll otsida ja seda võib tihtipeale leida ja tihtipeale on häda, et seal justnagu kõik ei klapi kokku. Kõik ei ole nõndamoodi nagu ise tahaks. Sest. Laule on laulnud väga mitmesugused ja erinevad inimesed. Mõned on suuremal, mõned vähemal määral taibanud seost loodusega ja looduslike nähtustega. Mõned on ka laule lihtsalt kopeerinud, lihtsalt järgi laulnud. Ja selle tõttu ei ole ühtegi laulu võimalik niimoodi rida-realt täpselt ära tõlgendada ja saada täpset võrdpilti talle vastuseks. Tegelikult peab iga inimene ka laulude uurija tänapäeval nii nagu laulude laulja vanasti enda jaoks ise maailma kokku liitma ja leppima sellega, et sajaprotsendilist vastavust ei ole võimalik saavutada. Tõenäosus jääb ikka kusagil heal juhul seitsme 80 ringi üle poole. Sest maailm ju muutub ja areneb pidevalt meie ümber. Ja pole võimalik teda jäigalt kindlatesse raamidesse suruda, kindlalt teda paika panna. Sedasama On püüdnudki kujutada ka need laulud tuues järjest erinevaid võrdpilt erinevaid võrdkujusid mille Vaba ja. Fantaasiarikas tõlgendamine. Ainult. Toob siis pildi muistsest maailmas silma ette.