Ütlen juba ette ära suure suure aitäh Mahtra talurahvamuuseumi töötajaile. Direktor Tiia Schmitele, peavarahoidja ainulõhkkivile ja teadur Arvi paiglane. Just nende heatahtlikule abile saigi valmis saade seal, kus Peepi, Mahtra sõda. Alustame koos Arvi paiglaga. Peaaegu kõik tähtsamad asjad on saanud alguse kõrtsist ja kuidas meiegi oma saadet ilma kõrtsita. Kõrtsis olemiseta alustame nii, et oleme Eeru kõrtsis. Tõepoolest viimased seitse aastat on Eestimaa teede ääres vähemalt teada olnud niisugused asutused nagu kõrtsid lusteelised peatuda said, sest hobuajastul oli vaja hobust sööta. Oli omalgi eriti talvisel ajal nina soojendada. Ja muidugi kohalikule rahvale olid nad külaklubi eest, kus tuldi kokku, sest kirikus käies seal rääkis kirikhärra. Aga omad jutud sai ära rääkida kõrtsis, siin ei seganud keegi rääkimast, igaüks sai sõna võtta ja oma arvamuse välja öelda. Ilma elukohta. Vaatame seda kõrtsi natukene lähemalt nüüd kui teie olete siin giidiks ja Nate külalistele seletusi, siis kust teie tavaliselt oma külalisi vastu võtate? Ega see ei ole kõrtsiks ehitatud, sest külakõrtsid olid lihtsalt tavalised talumajad. Ja see on ka täiesti tavaline eelmise sajandi keskpaiga Juuru kihelkonna talumaja, mitte midagi siin kõrtsi jaoks spetsiaalselt juurde ehitatud ei ole. Ja kõrtsilisi võeti vastu suures rehetoas. Siin tehti ka talutööd ära ja siin tehti ka söök. Siin söödi ja siia, siis võisid ka tulla kõrtsilised. Aga kambrit? Kaks kambrit oli tolleaegses talumajas tavaliselt. Need olid kõrtsmiku enda käsutuses. Kõigepealt vaatame seda ahju suurune ahju kohta, võib seda öelda, et temal korstent peale ei ole. Kütmise ajal läbi kerise peldi tuleb suitsruumi sisse täidab rehetoa ülemise osa ära ja kui siis suitsutasapind langeb kuni ülemise ukse pidane, siis hakkab sealtkaudu suits välja minema ja sellega on ta juba ruumis oma soojuse kõik ära andnud, nii et see oli küllaltki ratsionaalne viis soojust ära kasutada, seda eriti sügisesel ajal. Kui partel kuivasid linad kuivas vili siis kogu see soojus, mis muidu korstna kaudu oleks välja läinud, läks nüüd kuivatamiseks. Ja ahju ees on Lee lõugas, siin tehti toitu peale ahju kütmist tõmmati, sööd ette välja, siia, hüppaja kogu otsa pandi pada. Kui suppi taheti keeta oli ka niisugune spetsiaalne jalg olemas ja selle peale pandi toidunõu, millega keedeti-küpsetati Ei, see ei ole sugugi vana vana lõhn, see on päris kaasaegne lõhn sellest sest selle annab siiasamma suits, mis kütmisel siia ruumi sisse tuleb. Ei saa öelda, et see vanast ajast vaid ahi on korras, me saame teda igal ajal kütta, kui vaja on. Kui me tahame siia mingiks sündmuseks tulla, siis enne seda kütame korralikult ahju ära ja saab jälle värskele. Ja siis läheme nüüd järgmisse ruumi. Oi kui kõrged uksepakud. See on siis, mis ruum? See on eskande. Siin olid naiste tööriistad, seal on praegugi Aspledja kangaspuud ja vokk oli siin ka, kuivõrd siin oli tegemist kõrtsiga, olid ikaga viinavaadid kohal, näete siis ilma selle ja siin on kaks viinavaati, eks. Need on viinavahendid ja puust mõisa viinavabrikus, piiritus pandi sisse ja siis toodi siia kõrtsi ja ja selliste vaatidega veeti teda ka kaugemale Tallinna, sealt läks edasi ka Peterburi poole. Omal ajal. Ja see, kui see ei ole kulp kulbi moodi kulbi moodi küll, aga ei ole kuldsel kula. Igal vanal asjal olid omad nimed ja see ei ole päris kulbina kasutusel seal just eelkõige piima koorimiseks. Koore pealt, äravõtmiseks, niisugune ristkabaga. Ja alati ma eksamineerin selle puu, nõugasin, mis kapi otsas on. Kõik teavad sellenimelist lauljannataga ei tea selle riista nime. Mina, tädi, Länik, tehnik ja ja selle augus, see on hilisema aja oma ilmselt sest vanemad olid tugevamad kõrtsilaua otsas, olime ehtsad vanad õlgpõhjaga toolid ja järgmine ruum. Järgmine ruum on tagakamber. Tagakamber oli kõige soojem ruum majas ja siin siis olid oi kutsees hall. Kena puu, häll. Seda kenasti kiigutada, eks mitte. Seda võid täiesti vabalt praegu ka kasutada. Ja üks riist, mis ka tingimata oli tagakambris, see oli leivast ja sest leib tahtis haperdamiseks ka sooja saada ja sellepärast on meil ka leivaastja on siin sees. Rääkimata siis kirstudest, kus hoiti riideid. Mis konksud, need on, siin ripuvad nagid. Nad on algselt vastu ahjumüüri olnud, sest sinna pandi kindad ja sokid ja mida oli vaja kuivatada, pandi sinna külge. Aga meil on nad sealt ära tõstetud, natukene eemale, tavalised puuoksad ja täiesti tavaliselt nööriga riputanud ülesse ja vanad originaalnöörid on paljud juba otsa saanud, katki läinud. Vaja hakata uusi nööre tegema. Ja seal on kepid nõndanimetatud käimiskepid või kuidas neid omale nimetati. Jalutuskepid. Palju see tolle aja inimene siis ikka jalutas, tema käis, kui oli vaja kuskile minna kirikusse või kõrtsi, siis võis ta kepi kaasa võtta, aga ta jalutamas käis. Ma arvan, et tol ajal vist ei olnud päris moes seal uuema aja moed mis puust kadakakepp on kõige tugevam olnud, aga see nüüd antud juhul küll kadakas ei ole. Ja need põrandad siin me petame nüüd külastaja ära, et põrandad ei ole rohkem vanad kui viis aastat. Mis te räägite? Ei saa. Just nimelt, sest algselt olid siin kivimid täidisega savipõrandad aga need annavad väga palju alt niiskust üles ja kõik meie eksponaadid tikkusid ära mädanema. Ja siis kahest halvast valisime vähem halva. Rikume küll selle päris originaalse põranda ära, aga teiselt poolt ka uuemal ajal ikka tuli kambritesse juba laudpõrandad. Seetõttu paistavad vanad, et nad on käsi öövliga hööveldatud. Teine külg on neil masinaga lastud, aga see oli nii ilus ja sile, et siis oleks kohe aru saada olnud, et uued põrandad Läheme nüüd nendelt uutelt põrandatelt edasi sinna kõige esimesse ruumi sinna, kus on suur suur võimas abi, seal on juba kivipõrandad. No need on küll originaal. Jah, ainult ümber laotud korra. Läheme neid rehe alla ka. Aga olge ettevaatlik, et siin pead ära ei löö. Jõudsin õnnelikult kahele. Lävepakk oli kõrge sellepärast, et muidu oleks sead tuppa tulnud. Sellepärast on takud nii kõrged. Ma teen välisväravad lahti. Nüüd kostab linnulaul ka siia. Küll ta kostab. Kui Melek suuremaks kasvab, siis tulevad kindlasti linnud siia pesitsema. Praegu veel ei ole siin ilmselt linnupesa ja nüüd nende esemete juurde siin. Mida nad jälle tutvustan, siinkandis oli saunu vähe, nii nagu Järvamaalgi ja siis pesti rehetoas vannis. Siin näete üht ilusat suurt vanni tervele perele. Isa, ema ja kolm last võivad korraga sisse mahtuda ka, tõesti mahuks suur suur perse. Aga vett kulus ka kõvasti, küll tuli veel soojeneda. No ei tea, ehk veepuudust ei olnud. Siin peal on terve rida pesu, valisid Tänapäevase pesumasina vanaemasid. Siis oskate ära arvata, millised asjad need siin on, püsti seisavad. Ühest puust välja õõnestatud. Ei oska öelda. See loomapidamishoone. Mis siin siis olid? Mesilased? Mesitaru omaaegne ühest puust õõnestatud, siis pulgad on sees siia külge kinnitavad oma kärjed ja siin käib laud muidu ees. Või see on suur suur leid minu jaoks? Meil on muuseumis tegelikult veel varasemaid ja isegi originaalse maid, mesipuid, need on õlest tehtud, üles on keerutatud niisugune jäme nöör ja siis sellest on põimitud ja mis masin see siin all on? Puurpink on siin puust, koonilise hammasrattaga veel. Siis on treipink seal või masin, käsikivi, kõik vajalikud asjad majapidamises ja siis teisel pool on kirstud, mitmesugused kirstudest hoiti aidas vilja kirstudest hoiti ka riideid. Ja üks asi, mis oli kõrtsitoas suures rehetoas kaljaastja. See oli alati rehetoanurgas ja sealt võis igaüks priipärast võtta nii palju kui janu olija. Ja kui pisike-pisike vanker, no räägime kõigepealt sellest suuremast vankrist seal teises seinas, see on nüüd ehtne Mahtra sõjaaegne sõiduriist. Rauda, õige vähe puu assidega on ta vankri, pöiad on raudtee matta kõik. Ja vot sellisega sõideti tol ajal. Ja võib arvata jah, et Mahtra sõtta sõideti just nimelt taoliste sõiduriistadega. Ma ikka kui ekskursioonidele tutvustan, siis räägin, et muidu võiks tänapäeval ka sõita, aga häda selles, et määret on vähevõitu. Mis määre siin peaks olema? Selleks kasutati, konnasid tee äärest kraavist. Püüti konn löödi rattarummu, kui see kägisema hakkas. Ja sõideti nii kaua edasi, kuni ära kulus, siis võeti tee äärest jälle järgmine ja ja nii see asi käis ja sellest võiks arvata, et meie esivanemad olid need suured statistid. Et näete, pess nemad elusloomadega tegid. Aga siin tuli välja, et üks Rootsi grupp käis ja ma rääkisin neile ja nad olid täiesti kursis, ütlesid, et neil oli ka täpselt samamoodi. Nii ma tulin ikka selle väikese vankri juurde ja sellega on need lood niimoodi, et me eespool ei rääkinud seda, aga vanasti oli väga palju kõrtse järjest rohkem neid tulija, nende hiilgeaeg oli eelmise sajandi lõpp. Siis oli Eestimaal üle 3000 kõrtsi ja ainuüksi selles pisikeses Juuru kirikukülas oli neli kõrtsi alates kiriku juurest. Kiriku kõrts oli kõige vanem. See oli Kadaka kõrts. Eeru kõrts ja kõige noorem oli Plevna kõrts Mahtra teeristis. No ja kujutage siis ette, kui tol ajal mees õhtul välja läks, siis võis ta ühel heal momendil ära, väsib. Ja kui mees väga kauaks kadunuks jäi, eks siis naine võttis selle vähe vankri järgi ja läks, vaatas, kuhu kõrtsi tema meie sära väsis, laadis peale ja viis ära koju, sest mees oli tarvilik vara majapidamisega, seda ei sündinud ju ripakile jätta, see tuli koju tuua õhtuks. See näitab omakorda veel, kuidas naised oma mehi armastasid. Neid hoidsid. Noh, kas nemad armastasid, aga ma veel kord rõhutan, et mees oli majapidamises väga tarvilik, tänapäeval ei ole ta nii tarvilik enam ja sellepärast tihtilugu jäetakse ripakile, aga sel ajal olid ikka üsna selged vahed, olid meeste tööd ja olid naiste tööd ja meeste töö oli ikka mehe teha ja kui see jäi tegemata, siis talu ei pidanud. Läheme siis rehetuppa tagasi. Te ennist ütlesite, et kõrtsi kogunetakse ka tänapäeval, kas tullakse, kui kõrtsi või kui muuseumi? Noh, eks ikka, kui muuseumi üldse tänapäeval meil ongi ettekujutused, kõrts oli üks suur jama koht kõrtsis, muidugi võeti viina ka ja ta oli kohaliku mõisa viinavabriku toodangu realiseerimine nagu peenemalt nüüd öeldakse. Aga eelkõige oli ta just kooskäimise koht, peatuskoht eelise jaoks. Ja viinavõtmine ei olnud see põhiline tegevus sugugi. Ja tänapäeval muidugi ka tullakse siia ikkagi kokku saama, juttu vestma, aga, aga mitte viina võtma, kuigi eks siin on vahest natukene viinaga võetud. Ja meie kõrts sai elu sisse uuesti. Viis aastat tagasi 1990. aastal õnnestus leida üks pottsepp, kes julges sisse varisenud võlvide taastamise ette võtta. Ja peale seda suur reheahi, seda on võimalik jälle soojaks kütta. Siis on meeldiv soe õhk siin ruumis sees ja siis võib pidu pidada. Just viis aastat tagasi. Mihklipäeval pidasime 150. aastapäevapeo siin ära ja sellest peale on kõvahest rahvas siin käinud. Eeru kõrts on kaitse all kahekordselt. Ta on ühelt poolt kui Mahtra sõja peastaap, sest põhiosa Mahtra sõtta minejaid mehi kogunesid just nimelt Eeru kõrtsi ja siitpoolt läksid Mahtra sõtta, aga teiselt poolt on tema kui arhitektuurimälestis kui ainukene Eestis säilinud külakõrts. Sest vanu kõrtse on Eestis teisigi, aga need on kõik niinimetatud saksa kõrtsid või maanteekõrtsid, need olid ainult teeliste teenindamiseks ja suuremate teede ääres, seal oli ööbimisvõimalused, aga siin ei olnud üldse arvestatud ööbimise jaoks, siit mindi juba ööseks koju. Ja selliseid ei ole Eestimaal ühtegi teist teada. Nii et siin kõrtsis algas tee Mahtra sõda. Ja selge kohe sellepärast siia koonduti kutsed olid igasse mõisa Juuru kihelkonnas välja saadetud, et mehed tuleks kus, kust mehed jäid nagu tulemisega hiljaks, sinna saadeti veel ratsanikud järgi. Kiirustama, et kõik kohale saaks ja siit ja koos mindi, siit võeti natukene julgust ka, sest teiselt poolt tulijaid oli väga vähe, olid rohkem Juuru kihelkonna mehed, natukene kose, natukene Rapla kihelkonnamehi. Kõik nad tulid siitkaudu, sest kahel pool olid suured sood, Mahtra oli suurte soode vahel. Kahelt poolt ainult pääses ligi. Loomulikult ei mindud sõtta paljaste kätega. Mahtra meeste sõjariistu võib praegu muuseumis näha. Anu lõhkiwi tutvustab neid lähemalt. Põhiliselt olid meie meestel kasekaikad. Kuna tol ajal Mahtra mõisas tehti uut aeda oli valmis raiutud kasekaikad, siis sealt need mehed need kaikad võtsid. Kellel oli, Hanks, oli õnnega koos, siin on meil välja toodud ka sõdurite pess mõõk. Talumehed oma massiga suutsid üheks päevaks võidu saavutada, siin on kahed originaalesemed Mahtra sõjaväelt, et äkki oskate siin vastata, mis on siin Aleksandri all seina peal rippumas need metallesemed ja rõngad, õigemini need on käerauad, mis võeti siis kaasa, et mässaja talupoja kaasa võtta. Aga kleiti nemad 100 aastat hiljem hoopis Mahtra tiigist. Ta oli sõdurite nii kiire, äraminek tuli lisakoorem maha visata, otsiti neid küll tagant, aga tiigimuda varjas. Ja 100 aastat hiljem, kui oli 100 aasta juubelipidustused, tehti süvendamis töid Mahtra tiikides ja siis leiti ka neid üles. Need on nüüd korda tehtud ja ripuvad siin seina peal. Aga meil on veel teises seinas kadalipp, kujutage ette teile selliste kaigastega, sest vitsadeks neid raske nimetada. Iga otsas on siin sõdur, mõlemal pool on talvine aeg, veebruarikuu lumine maa. Ja siis veetakse, sest ega mehel ei olnud omal kõnnikiirust, muidu oleks võinud läbi joosta, ehk saab mõnest hoopis priiks. Aga oli teine sõdur ees, kes teda vedas ja niimoodi sai ta kõik oma hoobid kätte. Peeter Lander sai oma 1000 hoopi, elas üles, saadeti Siberisse ja on teada, et jõudis ka Eestimaale tagasi. Kaheksakümneaastase vana. Eeru kõrtsi juurest alustasime meiegi teekonda Mahtra suunas. Neid oli tee, võiks Tiia Schmitte tee ääres kena mets, teepervel mitmesugused lilled. Aga õige, õige varsti andis Tiia märku, et tuleb peatuda. 1858. aastal kasvas siin tee Pervez ilus noor kasepuu. Seda kaske tuntakse adra mihkli kasenime all. Selle kasi all langes Mahtra sõjamees Mihkel Tein. Et ta oli pärit adra talust, siis tunti teda rohkem Kadra Mihkli nime all. Mihkel oli noormees. Eelmisel õhtul, kui ta rääkis oma naise Annele, et järgmisel päeval tuleb minna sõtta. Siis naine keelitas seda sinna mitte minemast. Nendel oli väike, alla aasta vanune tütar ja elu oli alanud, aga Mihkel ütles, et naised ei tea sõjast midagi ja tuleb minna. Mihkel oli julge ja ettevõtlik. Ja kui teisel juulil 1858. aastal Mahtra sõjapäeval Mahtra ja ümbruskonna talumehed kihutasid Mahtra mõisa õuest minema soldatid siis olevat mihkel olnud üks vapramaid ja kasekaigas püsti käes tormanud põgenevatele soldat talle järgi ja hüüdnud, et hurraa maameeste võit. Rahvasuu räägib, et soldatite hulgas olevat olnud üksainus eestlane, kes olevat ringi pööranud ja mihklile rindu tulistanud öeldes talle vastu, et säh sulle maameeste võitu ja tulistanud mihklit rinda. Mihkel vajus selle ka seal kokku, aga noore naise süda kodus väga-väga valutas, siis ta arvas, et ta peab ikkagi ka järgi tulema ja vaatama, mis siin mahtras toimub. Ja on teada, et, et naine on, on jõudnud siia mahtras just samal ajal, kui Mihkel olevat kase all kokku varisenud ja Mihkel surigi oma naise anne käte vahel. Ja selle paiga mälestuseks on naine lõiganud siia kasetüvesid risti. Sellest kasepuust on järgi praegu õige vähe kuivanud kasetüvi. Vana ristikoht on veel näha, arvasime mõned aastad tagasi, et peaks selle kasele tegema katuse peale või püüdma teda kuidagi säilitada. Aga ilmselt on see tulutu ettevõtmine, see puu sureb oma loomulikku surma ja oleks mõeldav istutada siia lihtsalt uus kasepuu. Adra ministri mälestuseks. 1958. aastal kui tähistati siin paigus suurejooneliselt Mahtra sõja 100. aastapäeva, pandi siia kase taha mälestus kivi ja siia kivi peale on siis kirjutatud. Siin langes teisel juunil, 14. juulil 1858. aastal Mahtra sõja kangelane, talupoeg, Adramistel. Mihkli nimi ja Mihkli teod on kivis jäädvustatud ja kasepuu selle kivi kõrval igal juhul võib-olla uus Jaloor. Adra mihkli nimi elab siin rahva südames ja tema tütrepojapoeg. Illariisik on kas Atla-Eeru kõrtsihoone rookatuseehitajatest ja sellel kevadel ta saatis oma mälestused meie muuseumisse, kuidas siis proogatus, ehitamine käis nii et need on toredad leheküljed, et sellest, kui kui kiiresti pidi seda tööd tegema ja ja kui keeruline siiski on röögatus teha nii et see ei ole ja niimoodi, et võtame kätte ja teeme valmis. Järgmine peatus. Praegu oleme me Mahtra mõisasüdamest natukene eemal, tere põllul ja seisame siin kivi ees, kus on kirjutatud siin asuv perepõld, kus 22. veebruaril 1859. aastal mõisnike tahtel tsaarikorraldusel kiriku õnnistusel julmalt teksti oma rõhujate vastu üles tõusnud Eesti talupoegi. See paik on püha paik. See muld on läbi imbunud Mahtra meeste verest oli külm veebruari päev kui Mahtra mehed riietati veest saati lahti ja algas nende julm karistamine. Kokku oli aetud ümbruskonna inimesi, seda hirmust pilti pealt vaatama. Et mitte kunagi ja mitte kellelgi ei tekiks enam soovi mõisnike vastu välja astuda. Kaks meest, Peeter Olanderia, Ado Andrei, said 1000 õppi kadalipu 1000 hoopi. See oli ju peaaegu et surmaotsus. Aga nende parkunud seljad kandsid need hoobid ära ja Mahtra mehed, kes oma karistus olid kätte saanud, saadeti siit kaugele välja, kaugele Siberimaale, nii et neid eestlasi on sinna Siberimaale mitmel korral saadetud. Ja Mahtra mehed olid siis esimesed, kes kaugetesse paikadesse asumisele, kus praegugi elab vile, Mahtra meeste järeltulijaid. Kui ekskursioonid kaugemalt tulevad, siis tahavad nad ikkagi näha kõiki neid paiku, käivad muuseumis Eeru kõrtsis ja tulevad ka Mahtra sõjaväljale. Kümmekond aastat tagasi, kui sõiduvõimalused olid lahedamat ja sõitmine odavam siis käidi väga massiliselt ja maikuu ja maikuu lõpp oli just eriti see aeg, kui koolilasteekskursioonid siin käisid, aga, aga nüüd on pilt natuke teistsugusel, ekskursioone on vähem, aga ega sellepärast ei peagi alati väga kurvastama, sellepärast et on ekskursioone palju rohkem. Niisuguseid, mis on ette valmistatud, õpetajad on lastele selgeks teinud, kuhu nad lähevad, mida nad võtavad ja selles mõttes teeb see isegi head meelt, et niisuguseid läbi tormajaid on praegu vähem. Ja edasi kolmas pea. Nüüd me seisame siin tee ääres kolmanda mälestuskivi juures, mis pandi paika ka 1958. aastal Mahtra sõja 100.-ks aastapäevaks ja sellele kivile on sisse raiutud nende talumeeste nimed, kes surid siinsamas Mahtra väljal ja kivi pealt loeme teksti, siin langesid võitluses mõisnike ja tsaarivõimu vastu teisel juunil 1858. aastal üles tõusnud eesti talupojad Kustas, Vatter, Kaiust, Mihkel Bent Kaiust, Darren Wilson Kaiust, Jüritult, Maidlask, Mihkel Tein, Mahtrast, JÜRI tork purilast ja Mart Metuusale juurust ja siin all on veel siis nelja mehe nimed, kes hiljem haavadesse suri siin kohapeal ei langenud, aga hiljem haavadesse surid. Nii et ka need Mahtra sõjamehed, kes siis oma elu selles tõe ja õiguse eest võitluses Antsis, nende nimed on siis ka kivisse raiutud ja tulevastele põlvedele jäädvustatud. 1983. aastal, kui Mahtra sõjast 125 aastat mööda sai siis olid ka siin paigus pidustused ja tähistasime siis Juuru kalmistul ainukese teadaoleva Juuru kalmistule maetud Mahtra sõjamehe Tõnu laugi haua. See kalm oli kaua tähistamata ja meie muuseumi looja, siinkandis väga tuntud kodu-uurija. Praegu juba manalamees Hans Kruusimägi valutas väga südant selle pärast, et see kalmika tähistamata oli ja ta oli juba surnuaia selles piirkonnas, kuhu hakati peale matma ja peaaegu et viimasel momendil me leidsime Selle kalmu üles. Ja 83. aastal panime sinna siis ka kivi tema tema kalmule ja ja nii, et on siis ka Juuru surnuaias üks vahtramees. Haud on nüüd teada ja kiviga tähistatud seal au ja tänuvõlg langenud Mahtramistes. Läheme nüüd Mahtra mõisa õue. 1933. aastal püstitati siia ausammas esimene ausamas Mahtra sõjast osa võtnud üle. Kes oli selle idee algataja? Johannes tuttmees, kes on pärit Mahtra suur külast, sepa talust ja kelle elutee nagu palju teil eestlastel, 44. aastal viis ta siit Saksamaale ja kes oma elu lõpus elas Rootsimaal. 33. aastal, olles noor taluperemees ja kantud mõtetest, et siin see paik peaks ikkagi tähistatud olema, asustasid asja eest vedama see veskikivi, mis siin samba keskel on ja millele on kirjutatud tekst. Siin võitles Eesti talupoeg tõe ja õiguse ja vabaduse eest on võetud siitsamast tee äärest ühest vanast tuuleveskist samba kujundamise tegi Johannes tuid, samuti Sära talikunstiandega noormees ja pisut ka Tallinnasse kunsti pinud. Samas raiuti Tallinnas karbaabuti kivitöökojas ja biopäevaks oli see sammas kenasti püsti pandud. Pärgade ja lilledega ehitud ja suur pidu võis alata. Siia oli kohale saabunud ka selleaegseid riigimehi, aga kes siinkandi rahvale väga meelde on jäänud oli kirjanik Vilde, kes siin väga emotsionaalselt oli rahvale esinenud. Vilde tervis oli sel ajal juba üsna halb, aga kuuldes, et mahtras mälestussammast avatakse, otsustas ta siia ikkagi tulla. Suured pidustused kulmineerus siin tiikide kaldal, kus siis etendati ka Mahtra sõjalavastust. Ja toimusid siis rongkäigus ja laulukooride esinemised, nii nagu sel puhul. Samas on hea saatusega sammas, teda ei ole vahepeal lõhutud, ta on sellisena, nagu ta kunagi püsti pandi siin alles, keda on korrastatud ja viimane korrastada. Selline oli siis 1983. aastal, kui tähistasime Mahtra sõja 120 viiendat aastapäeva ja, ja selle tänuväärse töö ära tegi Kornelius tamme. Nii et sealsamas sai siis väikse noorenduskuuri ja nii ta nüüd kenasti siin suurte kase kuude taustal seisabki. Läheme veel kord 1933.-sse aastasse aega, mil see ausammas avati. Mida sellest päevast mäletab? Helmi, las tema ju Mahtra küla põliselanik. Võiks öelda küll, et põliselanik olete siis pisike-pisike tüdrukutirts. 33. aastal, kui meie lugupeetud kirjanik Eduard Vilde siin käiks, kuidas ta välja nägi. Hallipäine pikemat kasvu ja prillidega. Tema esines siin kõnega, tundus niimoodi, et ta rahvaga oskas hästi suhelda. Tuntus küll, jah. Nii räägitakse. Nojah, teie olite siis pisike-pisike teisaldada maailma ilusti asjadest, siis ei kaheldi aru, kui oleks pidanud saama. Jah. Palun iseloomustage natukene seda küla, mismoodi ta teie nooruspäevil oli. Nooruspäevil oli ta hoopis teistsugune kui nüüd, hästi palju oli rahvast, noori oli eriti palju, siin tegutses Mahtra Haridusselts tulima Ta segakoor. Vilgas elu oli Mahtra külas, kus te pidusid pidasite, peod peeti Mahtra koolimajas, palju siis tol ajal läksi selles koolis käis. Laste arv oli väga erinev, oli seal 20 ümber ja varasematel aastatel oli isegi rohkem nii 25, kuus. Aga mida hilisemad ajad, seda vähemaks jäi lapsi. Kuna osa neist läks Juuru kooli, seal käisid vanemad õed-vennad ja siis väiksemad läksid ka Juuru kooli. Räägime nüüd nendest taludes, kust kunagi mehed olid Mahtra sõjas. Kuidas nende järeltulijatega on olnud oma esivanemate taludeks? Kahjuks ei ole. Anstersiuse talumaja on täiesti tühi, nagu seal ei ela mitte kedagi. Aga tema pojapoeg Jaan Tersius tuli tagasi Mahtra maile ja elas siin Mahtra klubimajas. Aga kahjuks tema elutee katkes. Ja praegu ei ole järglastest enam kedagi siin. Ants kerkimise järeltulijaid Mahtra mail küll pole, aga Eestimaal neid siiski on. Minu kõrvalgi praegu üks, palun tutvusta end MINA OLEN Liina, Aadam ja Ants tärdsest otsene järglane, viiendat põlve ja ma ei saa ütelda, et neid järglasi vähe on, mul on päris palju sugulasi ema poolt ja vanaema poolt, Venemaal küüditati veel omakorda kõik edasi ja ja kes millal jälle kodumaale tagasi sai ja ja nüüd on neid siin ja seal, millal sina koju jõudsid, ma ütlen just koju, mina jõudsin Eestisse 57. aastal, siis minu ema ja isa said loa kodumaale naasmiseks. 58. sündis mul veel vend, siis meid ristiti isa Emalannatasid ja mul oli see õnn, et siis algas mu koolitee ja eesti koolis. Siin sai ikka mänguasju näha ja, ja kohe keelt õppima hakata, sest enne ma käisin lasteaias ja. Mulle küll saadeti siit aabits, kus ma õppisin kirjatähed ja kõik selgeks lugemise, aga siin sai kohe pikalt kõneleda omasugustega eesti keeles see mulle eriti ladusalt algul ei tulnud. Seetõttu pandi mind aastase hilinemisega kooli, et laps saaks eesti hariduse. Mida on sulle jutustatud oma esiisast Ants Terdsusest. Vanaema on alati rõhutanud, et kõik eelkäijad on olnud väga töökad ja on väga pidanud haridusest, et juba kui hantertsaski välja saadeti, nii nagu ta maja püsti pani. Nii kohe ehitas sinna ühe klassiruumi, üks tuba oli klassiruum, kus kõik Eesti lapsed siis käisid, tema juures kirjatarkust õppinud. Ja nii sinna jäigi eesti kool. Eesti külaolija kirjatarkusega. Kui me tulime, siis Valgul oli ju põhiline igaühes valudega harjumine ja siia sisseelamine ja ma tollal ei elanud ju Tallinnas ja kõik sugulased hoidsid nagu eraldi oma ja kõigil võttis aega see siinse eluga harjumine ja mingi tagasihoidlikkus on jäänud. Aga samas muidugi on austuse tunne ja hea meel, et mul on niisugust meeldivad eelkäijad. Kindlasti Läänd Mahtra on, kui inimesed peavad lugu oma juurtest ja võiksid korraldada näiteks lastele ekskursiooni lapse kooli kaudu. Tütar on kuuendat põlve Tertsi, mis nii, et las see kõik jätkub. Veel väike mõttevahetus Piia Schmitega. Mulle tundub, et külaelu on soikunud. Tõepoolest, nii ta on, kui need piirkonnad siin ehk kuulutati ääremaaks, kaotati, Mahtra kolhoos sai sellest Mahtra sovhoosi üks osakond kaotati tööl, inimesed läksid ikka ära, nii nagu igal pool Eestimaal kindlasti paikadesse, kus oli kool ja kus oli elamine kergem. Ja, ja eks ta niimoodi jäänud. Aga muidugi siin paigus on juba ka üksikuid talusid, kus tehakse hoolega tööd ja haritakse põldu. Aga muidugi päris tooni veel, niisugused uued talud siinkandis ei, ei anna, aga üksikud on üksikud on? No see on algus ja, ja loodame, et seal hea algus. Astusin sisse kõrtsu tallu. Naispere oli parajasti õhtusel lüksil. Kuidas ikka neid segad. Läksin tuppa peremehe Joey Veide juurde ja vaatasime algul teineteisele silma. Ja siis hakkasid mina juttu veeretama põldudest, et ümberringi ilusad haljendavad põllud. Missugune vili siin Mahtra mail kõige paremini õnnestub? Oder on ikka reamine, siis õlu on kindlustatud? Meil on kindla peale rukist, mina olen küll käinud ja ei ole siitkaudu, talunikud, töölistel, külmunud leiba, tootika poest ikka ikka saia, kaabi on oma nisu tänavasse suvinisu külvasin, kuigi palju pannkook ikka teha sadu hektareid. Meil on hästi palju masinaid siin õhuväes ja kaugemalgi peale uued rektori üle Kanadast üles ehitatud. Kas ise ehitate ikka nii palju, kui jaksu on ikka teenise til päris kena vägi siin talus. Kas seegis emal lüks täitleb, on tütar ja kaks tükki veel, siis on teil vaadata koosilaski ja peatselt pulmi. Teil on need pealtnäha nii kena elumaja milles ehitatud on see maja ehitatud 1907. Tõesti kolm tuba ja kööktuba, peale selle siis abiruumid üle tee, peaaegu teie vastas on üks hästi vana vana hoone, mis hoone see on? See on madruse aega. Sepa talu ait, sepa talu, nii täpselt ei oskagi öelda. Hästi seinud, tehti siia uus roo kadumine on nii, nagu ta on. Neid jõudis perenaine tuppa. Kas teil neid alaaega ka minu jaoks natukene ikka leiab? Sel ajal, kui teie seal laudas kõvasti kõvasti tööd tegite vaatasin teie maja ümbrust kõvasti sealgi tööd tehtud, hästi palju lilli. Killed meeldivad meile nartsissid, mida praegu on hästi palju, praegu küll, jah, aga kauaks neid kauaks neid siis tulevad meil viljad. Ja pojengid ja sügisel tulevad kris antennid. Ja kirsid, disate magustoitu teha, ükskõik missugust ja jätkub, tõepoolest, mardikaid on, vaarikaid on. Ja siis on punased sõstrad, mustad sõstrad, nii rikas perenaine. Igat ühte peab natukene olema, jätkub oma pere jaoks. Mida oleks vaja veel teha, oi, teha on nii palju, et ega kõik ei jõuagi teha, aga me tahame veel rajada uue marjapõõsa aia, mis tänavu kevadel jäi tegemata. Sellepärast et siin õunapuude all ei kasva nii hästi. Marjapõõsad. Jah, nii et tööd meil on palju, aga kui ikka tervist oleks. Räägitakse, et töö annabki tervist ning jõudu. Ja küll jõuavad kõrtsu talule varsti järele ka teised Mahtra küla talud.