Tere hommikust ja tere alanud veebruarikuud. Täna on meil rahvateenrite stuudios esindatud Eesti kaks suurimat päevalehte Postimees Rain Veidemani näol, tere Rain. Tere hommikust. Ja Eesti Päevaleht Vallo Toometi kujul, tere öelda ja saatejuht Mart Ummelas, aga ma tegelikult alustaksin omaniseks monoloogi ka sellepärast, et tavaliselt saatejuht saab Satsaga vähe rääkida, nagu me teame. Võib-olla keegi oleneb sellest, jah, kes on saatejuht või vastupidi, tähendab, ma lugesin Teie mõlema tänaseid artikleid, et see oli tõesti haruldane juhtum, kui saatesse tulijad on ka ise millegi suurega hakkama saanud. Kõigepealt Reinol on arvustus Erki Toivaneni, Soome kuulsa raadio- ja teleajakirjanikku raamatule õhtustest jalutuskäikudest Euroopa linnade tänavatel. Me teame, et ärgi Toivanen on pooleldi eestlane ja üks Soome ajakirjanduse tõelisi suurkujusid just nimelt rahvusvahelise ajakirjanduse või noh, meie siin nimetame välisajakirjanduse või välispoliitika asjatundjaid. Ma olin ise ka selle raamatu esitlusel ja ma tulen kohe selle mõtte juurde, mis minul seal meelde järk taevanemite, teiselt poolt siis Vallo, kes kirjutab Tallinna tehnikaülikooli lahkuvast ametist lahkuva Strektorist Andres Allikust kes on väga jõuliselt ülikooli viimasel ajal laiendanud ja kelle lahkumine iseenesest on üks väga kummaline lugu selles mõttes, et Eestis on millegipärast sätestatud rektorikandidaadi vanuse ülempiiriks 60 aastat mis ei ole isegi praegu mitte pensionile mineku piir ja millest ausalt öeldes keegi aru ei saa, eriti kui Vallo kindlasti Andres Keevalikuga kohtusid, ei, ei näinud temas põduruse märg. Ei, absoluutselt mitte 65, on tegelikult akadeemia Tartu Ülikoolis, kus professorina Nojah, aga küsimus on praegu selles kandideerimise eas ja, ja ma ei näe ka põhjust, miks Andres Keevallik ei võiks kandideerida uuesti küsimusi. Seadus ei luba, jah, aga ma mõtlen oma sisuliste võimete ja eelduste ja ja selle programmi teostamise seisukohad, mida ta on alustanud. Ma arvan, et keegi ei kahtle selles mõttes kandideerida ja aga. Kuidas ma nüüd need kaks asja kokku siin tegelikult vaevaline ja Andres Keevalliku, et ma näen just siin seda, mis Erkki Toivaneni puhul on olemas, see, et ta on soomlasena ühtaegu eurooplane ja kui küsiti sealsamal esitlusel, et noh, kas eestlasi umbes võiks ka pidada eurooplasteks, siis ta ütles loomulikult eestlased ongi eurooplased, siin ei ole mingit kahtlust, et eestlased peaksid saama eurooplasteks. Ja kuidas nad seda seoses Andres Keevalikuga just sellega, et me tihtilugu võtame üle mehaaniliselt järele mõtlemata mingisuguseid reegleid mis minu meelest just nimelt ei ole eurooplase tunnuseurooplane, on just see, kes tege arukalt tegutseb, et võiks selle peale küsida, aga miks meil ei ole nooruse reeglid, miks meil võib näiteks peaprokuröriks saada alla kolmekümneaastane inimene, eks Meil ei ole kusagil seatud piiri selleks, et või riigikokku valida näiteks üle seitsmekümneaastast presidendiga vist õlitatud alumine piir, eks ju. Aga noh, näiteks Riigikogus meil ei ole ülemist piiri, minu teada ka ministriks võib valida ja ka president võib meil olla kasvõi 90 aastane, eksju tähendab, et siin on jälle niisugune kummaline vastuolu ja samal ajal, kui me nüüd vaatame TTÜ rektori uute kandidaatide vanust, siis küsimus on ühes kahes kolmes aastas. Tähendab, ei ole mingit sisulist erinevust, on puhas formaalsus. Et kui palju on neis siiski veel oma käitumises ja tegevuses just sellist formaalsust, mida mina peaksin niisuguseks, noh, ütleme mitte eurooplikuks ja mitte mitte, noh, ma ei taha öelda, eurooplikuksid ma tahaksin tegelikult öelda mitte-eestlastele saage eurooplasteks, vaid eestlased, saage eestlasteks. Olge Euroopa, eestlased, ütleme niimoodi. Vot see oli see minu väikene sissejuhatus, aga miks ma sellest rääkisin, sellepärast et sellel nädalal onju juttu olnud väga pikalt ja põhjalikult, Tartu rahust tähistati siin järjekordselt Tartu rahu aastapäeva väga suurejooneliselt. Ja kui me nüüd vaatame neid Kommentaare või sõnavõtte, mis Tartus peeti, siis ainus, kes tegelikult kaitses Eesti riigi praegust poliitikat, Tartu rahu küsimuses oli peaminister. Kõik teised olid erineval seisukohal, kuum kartul suus, mõnedel osadel muidugi oli vastu. Et kuidas siis nüüd seda asja hinnata. Äkki sa peaksid Tartu rahu poole, ütleme sedasama, mis sa ütlesid, et olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Jäägem euro pöiakeemia plasteks ja minu käes on. Tulin eile Tartust oma põhiametikohustuse täitmisel ülikoolist ja võtsin kaasa viimase ülikoolile. Tõsi küll, see on selle teema, mida siin käsitletakse ka Tartu rahuga seoses. Toimis ülikoolis akadeemiline konverents ja lähiajaloo professor Eero Medijainen on ka selles Päevalehes sel teemal kirjutanud ja siin on see nii-öelda kompendiumon ülikoolilehes ja seal selguvad väga mõned väga tõsised asjad, mis ka päevalehest välja tuli ja mida ei ole miskipärast enam laiemat arutelu pälvinud juhiks kuigi lausa peaks. Ilmselt on küsimus selles, et et hea küll, sõlmisime Tartu rahu, kunagi sõlmiti Tartu rahu mis minu seisukohalt omandab eeskätt tänases päevas tehnilise tähenduse. Kuid kui me läheme juba selle ajaloolise juriidilise siis välispoliitilise nende tähenduste juurde, siis tekib siin suur hulk probleeme. Ja Medijainen osutab sellele minu meelest üsna veenvalt. Esimene on muidugi see, et Eesti selle lepingut ise oli üks esimesi, kes rikkus muidugi, sellele järgnes kohe Venemaa, kes 24. aastal korraldas siin putši 39 tuli. Ühesõnaga, praktiliselt on see leping maatasa tehtud, nii et ta tegelikult eksisteerib suure narratiivi ja märgina ja selliselt mõjutab meie tänast päeva samuti. Mina nimetaksin seda sümboliks, anda sellele asjale parema nimetus eesti keeles, sest alates ja sõna narratiiv ajab mind naerma. Eesti eesti keeles on ta kuidagi jutustus, ütle narriv natukene narratiiv siis narrib, aga, aga tal sümbol ja, ja selles suhtes mina olen absoluutselt kõigega nõus kõigiga nagu sümbol ja, ja et see põhiseadusesse sisse kirjutatud on vältimatu, sest Eesti riigil peab olema nagu mingi algpunkt või noh, niisugune piirjoon, kust me seda alustame, aga, aga väga ilusti ütles unetuse saates vist Andres Tarand ja seda, et ka põhiseaduses on selgelt sisse kirjutatud, et Tartu rahu ei ole ainus dokument, mis määratleb Eesti riiki, ta ei saakski kuidagi olla, see oleks absurd ka Eesti riigipiiri, seal on öeldud, et see on reguleeritud Tartu rahu ja teiste rahvusvaheliste lepingutega, nii et minu meelest on nagu küsimus selle juriidilise tähenduse üle ei tohikski eriti olla ja ka medi aineni kirjutist ei tohiks minu meelest võtta teisiti kui ajaloolised tõdemusele otsimise ja ega see kirjutage midagi ette tänapäeva diplomaatiale, tänapäeva diplomaatia ju toimib hoopis teises keskkonnas, me ei saa kuidagi taastada. Noh, Pariisi rahuaegsete olukorda siin Eestis või, või ma ei, ma ei tea, no kahekümnendad aastad on eelmisel sajandil on ammu minevikku vajunud, mida me siin taastame, milliseid pabereid meil siin teineteisele loopima hakkame, sel juhul? Esitasime selle küsimuse võib-olla kompetentne sellel teemal üldse räägime, ei saagi väga kompetentne. Aga me räägime siiski, milles, nagu see põhiprobleem on ikkagi on tekkinud, et noh, on sõlmitud, lepingud on rikutud ja mis võib-olla selgitate Ei no vot selles väga selgelt, et mis see probleem on, probleem. Milleski muus kui selles, et kui keegi üritaks tänasel päeval väita, et, et nagu Tartu rahuleping takistaks Eesti ja Venemaa piirilepingu sõlmimist, ta on ikkagi minna seda ei, ei saa kuidagi, tehasest on ajalooline dokument. Eesti poliitikute katsed peegelduvad siin, eesti poliitikute katsed end võitjate või vähemalt ajaloo peategelaste hulka kirjutada punkt üks punkt kaks, millega Medijainen osutab, et Tartu rahu sellest nii lepingus kui ka sümbolist on tehtud ikkagi jälle huvigruppide poliitilise võitluse peamine objekt. Ehk siis see, kes veab näpuga järge Tartu rahust ja ütleb, et siit mittegi ridagi ei saa tagasi võtta. See apelleri, teatud huvigruppidele keskus. Neid on igas riigis. Mul tuleb ikka sellega meelde seoses Soome, kes ikkagi väga olulise tüki oma maast tõepoolest ja erakordselt ürgsust põhja alusmaast kaotas. Soomlased tõesti kaotasid selle osa maast, mis oli. Soome oli tegelikult Kus sonari tegelikult sündinud Lõuna-Karjala ja, ja, ja see ja siis Karjala samuti, eks ole, ja, ja, ja, ja sealt üle Soome pudenes laiali sadu tuhandeid inimesi, kes olid sunnitud jätma oma kodu. Ja loomulikult kujunesid välja selles tänapäevani on seal väga suur karjalaste liikumine kes tõepoolest, nii nagu meie setudki väiksema rihma, kes on seotud teatud huvirühmadega, täitsa loomulik. Selles mõttes ma möönan seda ja, ja, ja pean lugu sellest aga et, et need grupid oma tähendab nende õiguste ja oma inimeste eest seisavad, eks ole, nii nagu karjalased soomes endaski. Aga ikkagi püütakse silmas pidada neid realiteet, mis on välja kujunenud ajaloos ja, ja neid siis nii-öelda kohandada selle ajaloolise tõe ka, millega nemad silmitsi seisavad. Nii et mõnes mõttes muidugi on siin teatud paralleeli soome enda No üks-üheselt ei saa me muidugi ühtegi riiki võrrelda ja ka Soomest Karjala liikumine muidugi taotleb läbirääkimiste teel Venemaaga, aga olukorra. Kes keelab meil seda teha pärast piirilepingu sõlmimist? Aga ei saa aru, mis, kes keelab meil seda teha pärast seda, aga peale selle on muidugi küsimus selles, et Karjala liikumine ju aitab ju kaasa näiteks neile soomlastele, kes on sealt karjalast lahkuma sunnitud lahkuma, pöörduda, tagasi oma kodukohta, vaadata, tutvuda sellega, võib-olla investeerida sinna, hakata seal näiteks ettevõtjaks. Ühesõnaga noh, püütakse igati neile noh, midagi praktilist anda tänase päeva tasemel. Küsimus ei ole ju lõppkokkuvõttes selles, et me saaksime igavesti elada nende müütidega või nende kinnisideedega, mis on kunagi valitsenud. Me peame elama selles ajas, kus me tänasel päeval oleme ja medi, aineni. Käsitlus Tartu rahust on ajaloolase käsitlus. Eks ta vaatab seda kui ajaloolane oma ajaloolises kontekstis ja üritab nüüd seda siis tänase päeva olukorraga arvestada. Aga, aga me ei saa kuidagimoodi öelda, et noh, Medijainen nagu tungiks diplomaatide töö alal, meil on selleks olemas suurepärane välisministeerium, millest me kindlasti ka kohe hakkame rääkima. Kes võiks tegeleda aktiivsemalt ka selle Venemaa suunal mingite Eesti jaoks oluliste praktiliste asjade Liiv on see, et me kirjutada lepingud alla, kuna me kaotame teatud oma territooriume või nii-öelda Tähendab nähagi eetiliste kanalile. Sedakaudu näiteks Isamaaliidu kaudu seda püüavad ajada, ei ole kuhugi kiiret selle lepingu sõlmimisel ja siin on isegi, ma lugesin intervjuusse, isegi meie esindaja siis europarlamendis. Härra Toomas Hendrik Ilves ütleb, et ma ütlesin, et Venemaa huvides, et see ei ole isegi, et las Venemaa pingutab, et meil niimoodi, et meil ei ole. Kahtlemata on ta praegusel hetkel mingil määral rohkem Venemaa huvides, võib-olla kui me mõtleme selle peale, et Venemaa taotleb viisavaba liikumist Eestiga no siis ärkavad ka kohe jõud, kes ütlevad, aga ei, milleks nad peaksid saama Euroopa liitu viisavabalt, Nad ujutavad Eesti üle ja nii edasi. No jätame selle praegu lahti. Aga ka piirileping on parafeeritud selles mõttes. Ka piirileping on parafeeritud, Eesti riik on juba korra selle viimaseid, Valmis Valmis. Kas Eesti riik on juba riigina korra selle asja noh ütleme niimoodi, seostanud oma riigi väärikust Ja, ja minu arust on ammu teatud Moskva, et me oleme kogu aeg valmis alla kirjutama ka siin, midagi üllatavat minu jaoks ei ole, nüüd äkki hakatakse alla kirjutama? Probleem oli ju selle 10 aastat tuletame meelde, et probleeme tekkis meil hiljaaegu, mitte sellest, et piirilepingut on vaja alla kirjuta vaid sellest, et kas piirilepingu allakirjutamist saab seostada niinimetatud teise maailmasõja lõpu tähistamisega Moskvas. Et need on kaks ise asja, see on nüüd praktilise hetkepoliitika ja ka ütleme Venemaa võib-olla isegi mingisuguse noh välispoliitilise hetkekontseptsiooni osa, kus tahetakse näidata nagu Moskvat osana maailma suurtest rahu tagajatest kutsuda kõik maailma liidrid sinna Venemaa tahab nagu oma mainet tõsta ja nüüd on tõesti Eesti presidendi, aga ka Eesti riigi küsimus analüüsida ja hinnata, kas Eesti peaks selles osalema või mitte. Aga seal hoopis teine küsimus, kui piirilepingu alla kirjutanud piirileping tuleks ikkagi alla kirjutada ja nii kiiresti kui võimalik. Sellel kujul, mis on parafeeritud, ma ei näe siin nagu mingit probleemi, sest noh, kas siis Eesti riik võtab piirilepingu uuesti lahti, alustab uuesti läbi rääkida. Aga me oleme parafeeritud lepinguga Euroopa liitu juba saanud. Loomulikult võiksin muidugi kunagi oli seal, kui ma õieti mäletan, noh, ma ei ole küll ajaloolane, aga Eesti väed olid kusagil päevasel Tarskvaseloolide ära võtnud, aga ma nägin, eks ole, kaarti, mis oli, mis on trükitud, kus olid eesti väed kunagi kuskil laenu, miks mitte avam tuntud müügis on juba teada, Eesti piir käib vastu Hiina müüri. Et noh, selles mõttes võib igasuguseid kõnelusi taas kord hakata ja lõputult neid vedada. Aga ma olen ka seda meelt, et see piirileping tuleb muidugi alla kirjutada ja, aga ma tahtsin resümeerida selle meie tänastest mõttevahetuses ikkagi viitega professor medi ainele, ta ütleb. Minu meelest üsna õigustatult, et see, mida Tartu rahu puhul väärtustatakse, oleneb maailmavaatest ja iga konkreetse hindaja kirjutaja eesmärkidest. Ja minu meelest viimasel ajal üldse Eesti ajaloost ja eriti lähiajaloost on mitmeid nii-öelda neid suuri jutustusi uuesti hakatud ümber vaatama või vähemasti siis püütust nagu laiendada selle käsitlemise konteksti. Me teame turdola raamatuga seoses eksamis puudutas Pätsi, siis siis on siin veel mitmeid teisi aspekte. Aga professor Medijainen avab minu meelest veel ühe peatüki ja see peatükk algab selle küsimusega, kas vabadussõda oli üldse sõda. Nii et ma arvan, et lähitulevikus on meil võimalik väga palju ikkagi uusi niisuguseid ajaloolaste endi omavahelisi diskussioone, millega loomulikult Eesti avalikkus resoneeruvad ja, ja ma arvan, et meile kõigile kulub ära siiski noh, niisugune vähemasti mitte selguse, mitte selguse saavutamine siis selle mitmekülgsuse ehk siis poolt ja vastu argumentide konteksti avaldamine. No minu meelest kõige hullem ongi just see, kui üritatakse ajalugu pidevalt kasutada poliitilise vankrid jah, hetke poliitikas ja, ja selle nimel nagu teda uuesti ümber keda või üle rääkida või, või teha teda teistsuguseks, kui ta kui ta on olnud, sellepärast et see on eelkõige kuritegu ajaloolise tõe vastu. Muide, sellest on viimasel ajal meie ajaloolased üsna mitmel korral kirjutanud, et tegelikult ju, kui me vaatame seda niinimetatud kooli ajalugu, mida me oleme kõik õppinud, eks ju, nõukogude ajal oli see ühesugune, eks ju, ja nüüd on eesti ajal teistsugune. Et ega tegelikult noh, see päris objektiivne ajalugu, nii nagu ta oli, ei pruugi üldse meeldida tänase päeva inimestele, nii väga nii nagu sa ütlesid, vabadussõjasündmused kui need võtta üksipulgi lahti, ei pruugi olla üldse nii sangarliku ja kangelaslikud ja ühemõtteliselt kui, kui, kui kooli ajalugu meile räägib. Et, et tegelikult see, mida meil koolis õpetatakse, ei ole ajalugu kui selline, vaid see on niisugune osa noh, ütleme riigiõpetusest, kodanikuõpetusest, kodanikuõpetusest iga riik õpetab oma ajalugu oma riigi kontseptsioonist. Ja lojaalsust ideoloogia. Heino vaata, sa ütlesid, et sulle ei meeldi, et see rakendatakse tänapäeva poliitika hetkepoliitikat, aga seda on kogu aeg läbi ajaloo loomulikult on tehtud nii, et ajalugu rakendatakse selle riigi ideoloogia huvides, kes eks eksisteerib tol hetkel nende poliitikute huvides, ehk see on täiesti läbiahela tõstate siis täpselt nii toimibki, et ega siin midagi imestada küll imest ja selles mõttes, et sulle ei meeldi, aga igas ajaloolise paratamatuse vastu isa. Tunni tähendab, mulle ei meeldi mulle oma küsimistega ajalooline paratamatus, aga niimoodi suur juhuste rida jälle sama tunnevad. Selle pärast. Ma nagu üritan olla kriitiline, eks ju, üritan olla kriitiline, enesekriitiline Ma üritan mitte lasta mõjutada enda ennast sellistest ideoloogilistest mallidest, sest ma tean, milleni see on ajaloo jooksul viinud. Vaata, kui me juba jõuaksime selle seisundi nii suure hulga inimeste puhul, et nad ütlevad, et nad ei tahaks, et neid mõjutatakse, nad püüavad ise aru saada, et püüad olla kriitilised enesekriitiliselt. No küll me saaksime siis targa, mõõdetakse. Aga kas siis tarkus on häbiasi nii alati Eesti riigis tänapäeval tundub, et ma peaksin häbenema seda, kui ma suudan mõelda. Moody, kas peab häbenema seda, kui inimene suudab asju näha, noh ütleme natukene teise kandi pealt, võib-olla isegi sügavamale. Ei, häbiasi on lihtsalt selles, et ega kõik inimesed ei suuda süveneda ajaloo detailidesse, et noh, see, mis nagu sealt nii-öelda neile, kas nad peaksid siis ei pea, ei peagi, aga nendele jõuab teatud info, et see info nüüd nüüd on küsimus, kas on tõene või ole, kellel kelle sulest tuleb, kelle silmist läbi käib, eks ole. Ja meie asi on nagu siin mõtiskleda selle üle, et või esimese asjana mõtiskleda, et noh, et kas see tundub tänu tõepärane, mõtlesin, nagu väga suhteline Ja see on küll õigus, aga siis samal ajal, tähendab, siin nüüd tuleks kui sa lüüa piir, et need, kes tähendab, sisustavad meie avalikkuse ruumi, ehk siis meedia samad ajaloolased, kes kirjutavad, ideoloogid, kes iganes noh, ei saaks tegelikult selle rahva kui terviku, tähendab kes ei ole kohustatud tõepoolest nii kriitiliselt mõtlema, nagu meie siin isekeskis praegu arutame, et, et nad ei tohiks manipuleerida, aga muidugi nad manipuleerivad. Ikka manipuleeritav manipuleeriv, seda igal juhul teevad seda. Ega selle vastu ka nagu hästi ei saa. Kus sa, kus sa tsensuuri tõmbad, kui sa piiri tõmbad? Jajah, meie, Toimetusel peab olemas nagu teatud piir, et kui sealt üle läheb, ütlemise kirjutisse, ideoloogiliselt enam ei sobi, muide, millega siis täpselt. Aga kes selle piiri kogu tõmbad, kas me vaatasime, et kui on, eks ole viienda klassi ajaraamatus niimoodi kirjutatud siis on teda mõnive? Aga nüüd me jõuame vabaduse põhimõteteni. Kas Päevaleht Medijainen kirjutas? Saa seda piiri niimoodi tõmmata, me, me me vaatame, kui normaalne asjade seis ja ja normaalselt läbi kirjutatud asi ja, ja, ja tõepärane, avaldamisele ei saa nagu tõmmata piir sinna, et no nüüd on niuke pätsi. Luisani eriti veel, kui on Tartu rahu aastapäev, et kas sobib selle pühaliku õhkkonnaga? Selline nii-öelda põhimõtete vaidlustamine Ei no ta tegelikult vastupidi just soovib, sellepärast et sel hetkel inimesed mõtlevad rohkem selle sündmuse peale noh tahes-tahtmata kuna see ühiskonnas toimib, mingi sihuke selle päeva tähistamine räägiti starterist loomulikult, siis on ta tegelikult palju viljakam muidu niimoodi, kui ma kuskil novembrikuus hakkan tartu Raus kihutama. Inimesed inimesed või ütleme, aga septembris või kus iganes nad põllu tõhudes rääkis. Tartu rahu tähistamine Tartus. Sealse külma väljas, kus maja ees, kus kohas ja Tartu rahuleping sõlmiti, alla kirjutada, oli osavõtjatele mõned roosad. Üsna piinlik, sellepärast, et see kujunes, nagu öeldakse, eri poolte mingisuguseks vaidluseks, et nad ei saanud aru, et kus nad osalevad, kas seal mingit kihutuskoosolek või on see tõepoolest võib-olla rituaalne. Ma tahaksin seoses sellega veel paarist niisukest ärevakstegevat tendentsist rääkida, mis noh, võib-olla ma olen liiga niisugune kanaarilinde, näen tonte või noh, neid mürgiseid gaase liiga palju meie ühiskonnas, aga mulle tundub just see, et nüüd see, et me oleme saanud NATOsse ja me oleme ka Euroopa liitu vastu võetud nagu mõningatel poliitikute, ma ei taha öelda tavainimestega poliitikutena sünnitanud niisuguse ülemäärase julguse või lausa upsakuse tunde, nüüd me võime Venemaad näiteks süüdistada. Me võime talt nõuda lootuses, et nagu see rahvusvaheline organisatsioon kuidagi toetaks meid selles meie oma küsimuses või meie oma huvis. Et see on just seesama, millest ma rääkisin, eurooplased, me peame nüüd Euroopasse kuuludes ikkagi olema selle kogumi liikmed, eks ju, see on nagu meeskonna liikmed, eks ju, kui mängitakse korvpalli, kui üks on suur staar, siis ta peab ikkagi arvestama meeskonnaga. Noh, ma ei tea, kas Eesti on väga suur staar või Balti riigid on väga suur staar tänasel päeval Euroopas kindlasti mitte, eks ju, me peaksime nagu oma ääremängija positsioonis olema võimalikult efektiivse häbenema, aga muidugi häbenema keegi korvpalliplatsil ei häbene ega ei, ei tõmba nurka, eks ju, kõik peavad mängima mängus kaasa, igaühel on oma roll, ka Eesti peaks selles mängus kaasa mängima, aga ta ei peaks arvama, et ääremängijana võiks pidevalt tungida korvi alla ja, ja seal peksa saada. Minu meelest Eesti puhul on see probleem, et me otsime oma nii-öelda enesekinnitust ja võitlesid sealt, kus me seda otsima ei peaks ja ma olen sellest ka varem kirjutanud ühes essees, et tegelikult me peaksime uhkust tundma selle üle oma ajaloos. Et me oleme nendele tormidele vaatamata siiski ellu jäänud ja me oleme väga kriitilistel hetkedel võitnud iseend iseenda võtmine, see on üks väga suur kunsttükk ja minu meelest Eesti rahvale on see korda läinud ja me mõtlesime selle üle uhkust tunda. Aga tõepoolest mul on hea võimalus nüüd selle koha pealt tulla tõepoolest jälle ERKI Ivani raamatu juurde, mida ma lugesin, et Taiwan end sisendab oma nendes jalutuskäikudel just nimelt seda rahvuslikku eneseväärikust mida tema kahtlemata tunneb ka eurooplasena Omar, Soome rahvusliku eneseväärikust ja ja, ja, ja näe, näeb tõepoolest neid kõiki niisuguses tutvudes seostes, mis, mis muudab tegelikult, mida rikkam inimene vaimselt on, seda, seda võib-olla alandlikud on tegelikult hinnangute langetamisel seda ettevaatlikum ja kui ta neid teeb, siis ta püüab alati nendes hinnangutes mõista nii iseennast kui ka teist. Ja vaat kui millekski üles kutsuda, et olgem uhked selle üle, et me tõepoolest oleme suutnud selles ajaloos kõige iseennast võita. Ja see on tõesti hinnatav. Ja tulles veel kord ühe mürgise gaasi juurde ja et teha nagu silda meie järgmise teema juurde, kui nii võiks öelda siis ma olen tähele pannud veel ühte niisugust tendentsi, mis mulle ei meeldi ka ajakirjanduse puhul. Et me teame, et Res Publica parteina ja peaminister Juhan Parts olles valitsuses, on teinud väga palju vigu ja nad ei ole õigustanud neile pandud lootusi. Aga nüüd teatud hetkel mulle tundub juba, et on alanud selline nagu lamaja löömine, et, et noh, kui juba Angord lamaja, siis virutan talle kõige eest. Minule ka enam ei meeldi, et, et noh, et just seesama situatsioon, mis ma rääkisin, parts ainsana kaitseb seal ütleme Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimist, mis on riiklikult otsustada, mis on nagu riigi kui terviku väärikuse küsimus ja kõik teised, siis teda seal hüpeldavad, hüpeldavad ma saan aru vabadusvõitlejatest ja meil küllalt inimesi, noh, põhimõttelisi võib-olla nende põhimõtetega, mis täpselt minuga kokku ei lange, ma saan aru. Aga seal on ka küllalt palju neid, kes oma põhimõtteid elu jooksul juba korduvalt vahetanud ja kes on nüüd korraga on muutunud siis jõle kriitiliseks peaministri ja ka tema erakonna suhtes kellega nad on siiamaani hardalt koostööd teinud ja ühiseid koalitsioonilepinguid kirjutanud, aga nüüd lähevad kohalikud valimised, nüüd on võimalus virutada, eks ju, et kui on juhtunud siin Lihula ja kui on siin Tartu rahu ja, ja rüütliminek Moskvasse, mis nagu mingil määral aga valitsusele varju heidavad, noh siis anname nii, et nagu ütlevad soomlased alandaga, et virutama, aga mis, mis saab, et tähendab, see ei ole minu meelest ka aus? Eristame siiski reaalsed vead, noh, nihukesest emotsionaalsest või propagandistlikkust. Ütleme Maran, trein, rääkisin hästi ilusti, tegelikult päris õieti inimese kohta sõna, kõik algab inimesest endast peale, et kui minu mulle tuleb alati niimoodi, mida väiksem inimene sa sisemises oled. Kurjemad, häält sa teed, saad aru ja kui see niimoodi hakkad mõtisklema, sa mõtle alati niimoodi vaatad, keegi sülitab tuld ja tõrva, siis noh, ütleme pole mõtet tegeleda siukse inimesega, see on täiesti nagu minu üks niisuguseid kreedo siis rahulikult vaatame inimese otsa, kui tal hulluks kätte ära mingid sõimab kõiki, siis noh, mis ma seal kõik enam rääkima olen, parandan ära, eks ole, vana tõde, et ära mine turul, eks lolliga vaidlema, kõrvad ei saa ju aru, kes loll oleks. Ma olen nagu viimasel ajal isa nagu lugenud päris palju Euroopa ajaloo kohta ja tõdemus on nagu see, et tegelikult noh, mis on ka Eestis nagu ilmunud erinevaid raamatuid, ristirüütlite ajalugu ja Euroopa sündi, selliseid noh, päris päris tugevad teosed tegelikult. Ja ma lugenud nagu kommentaare ja, ja seal on nagu välja tulnud ikka see Euroopa otsib kõrval muidu juuri uskumatul maja ja ja see, just see ja mis Euroopas toimub praegu ajaloos on see, nad kirjutavad taas ja taaskord ümber seda nii-öelda pimedat keskaega ja muide, sealt leitakse päris huvitavaid asju üles, mis ei ole nii väga pimedat midagi. Et see on hästi huvitav Euroopas samamoodi. Nad otsivad, uurinud, kirjutavad ümber, et noh, ei ole. Olge, olgem ausad, tegelikult eurooplaste või rubiinrass on ju pärit sealtsamast, kus praegu toimuvad suured Iraagi ja Iraani ja Afganistani sündmused just neilt aladelt on ju ilmselt see rahvas kunagi liikuma hakanud ja jõudnud siia külma Euroopasse pärast ja ta taandumist. Aga, aga ma tahtsin jõuda siin saate poole. Aga mina olen nagu juba mingisugune kesköö tund. Ei ole valitsuse jutu juurde, et noh, selleni nüüd hakkame nüüd. Kuidas me hakkame tülitama. Ei mina, ei, sina ei, katsume dialoogilise, mina. Sest mina, mul ei ole rohkem informatsiooni selle kohta, mis toimub välisministeeriumis, kui mida ajakirjandus kirjutab, oleks mul, küllap ma siis võib-olla ka sekkuksin asjasse, aga see, et seal samasugune niimodi kamara jura toimub nagu alles äsja, siis see tekitab kolmel palju küsimusi. Mul on ka väga palju, kas Eesti välisministeerium ikkagi on oma tasemel, mis ta peaks ühe Euroopa liidu liikmesriigina liikmesriigiministeeriumil olemas? Ja minul on ka väga palju küsimusi. Kõigepealt. Paberile kirja panna isegi paberile kirjuta ära, ei läheks. Hüdra ei läheks, sest et tõepoolest ma arvan, et see on ka järgmise nädala, kujuneb ilmselt üheks teemaks, sest et mingisugune mingisugune keskmine selgus tuleks ju sellest selles juhtumis luua. See, millest mina orienteerumine, on praegu välisministri Kristiina Ojulandi ühest väga huvitavast avaldusest, kus ta ütleb, et ta ei teadnud üldse nende dokumentide olemasolust, mille kadumisest talle nüüd süüks pannakse. Et see on juba niisugune paradoksaalne, ütleme retooriline väide, mis paneb peas keerlema minul hulk. Teise küsimuse seejuures täna veel lugesin üle niisuguse fakti, et kui minister Ojulandil anti üle asjaajamine, siis Toomas Hendrik Ilvese poolt 12. märtsil 2002 siis üleandmis akt sisaldas niisugust lauset, et mille järgi ilvesel pole üle anda mitte ühtegi dokumenti. No nüüd ma ütleksin juba, tule taevas appi, kõigepealt küsimus on selles, kuidas üldse niisugune. Eelmisest välisministri üleandmisest sai niisugune dokument sündi ülem, Sakus ei anta üle mitte midagi, kui samal ajal minu teada eksisteerib ikkagi niisugune kord või peaks eksisteerima kord, kus siis ministri või valitsuse vahetuse kõrval siis asjaajamise üleandmisel Manukate juuresolekul neid, eriti neid, mis gripialuseid, dokumente lausa leht lehe haaval peaks näitama, näete, see on siinse on siin ja kui need on ka 100 no siis tuleks. Ja ma tean, et valitsuste üleandmisele ministeeriumid üleandmisel ministrid ministrile, teistes riikides on tõepoolest, see on väga täpselt reglementeeritud. Ja selline täpne reglement peaks olema eriti salajaste dokumentide üleandmisel, eriti nüüd, kus Eesti on Euroopa Liidu liige. Aga tekib küsimus, et kuidas minister siis sai üle võtta asju, dokumente, mida tal üle ei antud ja miks neid on toimunud siis nõuetekohast üleandmist. Kes siin on tegev, kas siis riigikantselei, eelmine kantsler, eelmise välisministeeriumi eelmine kontserdid, kantsler, kes näevad siin kaasa toimima ja, ja? Aga meil on olemas edasi saladuseks. Büroo ja aga nüüd on veel üks huvitav asi. Välisminister väidab, et, et ta sai nende olematute või puuduolevate dokumentide, mida tal keegi ei andnud, sai nende olemasolust teada 2004. aasta lõpus. Olulisemad küsimused, keegi pidi siis teadma ometigi nende dokumentide olemasolust, mida, millest Kristiina Ojuland ei teadnud, et need on olemas, aga need on puudu ja kes oli ja kes see oli siis kui keegi teadis, et need dokumendid on olemas, siis miks ei andmata seda informatsiooni välisministrile isikule, kes sellest on lausa kohustatud teadma kohustatud teadma, või ma seda sina küsisid omakorda, kas ta on kohustatud teadma niimoodi, aga kui ta ei ole kohustatud teadma, kuidas saab temale siis ette heita seda nüüd peab teadma seda, kust need dokumendid, mida ta leian, järelikult tekib mõnus minus muidugi siinkohal üks, et tegemist on väga suure intriigiga, mis on siis üles andnud ja nüüd tekib küsimus, mis eesmärgil see intriig on üles pandud, missugused on siin osapooled, kes kuidas positsioneerub ja siin tuleb mängu tõepoolest kantsler Kolbre, aga ka eelmine kantsler härra Tarand, eelmine välisminister Toomas Hendrik Ilves, valitsusjuht ja, ja riigikantselei. Niiet loomulikult jääb üle uurida selle kriminaalasja algatamist, algatati kriminaalasi, nagu ma aru saan. Selle uurimise asu asja. Kõik kahtlemata uurida, kui antud olukorras ma pean ütlema, et mina olen välisminister Kristiina Ojulandi puhul. Mina ei oskagi öelda, kelle poolt olla, aga see on muidugi hästi keerulisi küsimusi, et mulle meeldib selles mõttes küll Jüri Mõis, et tema suudab alati asjadega riistaks viia ja püüdkem seda asja hästi, lihtsalt. Võtame ette lihtsalt, mitte midagi hästi palju küsimuseks. Okei nüüd noh, nii palju ja ikkagi näinud neid valitsuse vahetus ja ka ise ühes ministeeriumis töötanud, mis ongi juhuslikult välisministeerium teatud aja. Ja, ja ma nüüd inimesena mõtlen küll, kujutan ette, kuidas asjad tegelikult käivad, asjad käivad niimoodi, et järgmine tulevad, valimised tuleb, uus minister astub uksest sisse, ütleb eelmise ministri noter. Ma nüüd siin olen. Mis nüüd siis saab? Noh, see vaata, mõtlesin, et oh, näed, kabinet on siina, paberid on siin ja hakkame tööga pihta ja surucette läheb minema. Nüüd, mis on tähtis, on see, et nende vahetus toimub ka umbes niimoodi, et ma kujutan ette, tähtis on hoopis selles, et see protseduur, mille sa viitasid, et see on nüüd peaks olema äärmiselt korrektselt paigas, et kuidas ikkagi nii-öelda see üleandmine. Mina mine titt detailis, täpselt toimib, kes? Ma arvan, et see ei toimi meil üldse, ma kardan, ma ei tea, et see, kui KAPO läheks kaitseministeeriumisse, annaks jumal, et kõik NATO dokumendid Annaksin. Ma kardan, et need ministeeriumite ühevõtmisi tehakse suhteliselt suvaliselt, suhteliselt pealiskaudselt ja mis ongi praegu toimunud. Et nüüd, eks ole, mindi ühte ministeeriumisse kontrollima ja süsteemi toimima. Kusjuures, nagu me teame, see oli palju põhjalikum kontroll kui seni, et siin ongi küsimus selles, et see kontrolli nisukest põhjalikkust oli suurendatud teatud. Ja probleem on selles filmis nagu sina, millest sina räägid, kes on süüdi, nüüd hakatakse süüdlasi hästi-hästi, eks ole, ja juutes hästikeelsele ülemise mahub peale, kus on väga mõnus, eks ole, spekuleerida. Ojuland, eks ole? Suhted ja need kõik teavad Seal on, mida kõik kirjutavad, midagi, aga, aga reaalsus on ikkagi see, et meesteks isegi kapose uurimisdokument ei ole valmis või protokolle, et noh, mis, mis nagu reaalsus on ja kas me sellest teada saame, ei tea täpselt, mis seal täpselt sisaldada. Sest kuna need käsitletakse neid dokumente käsi alla, ei teada. Ühesõnaga, supp, millest on väga raske nagu liha üles leida ja, ja reaalsus mulle tundub reaalsus, mis hakkab toimuma, see, et, et nüüd ministeeriumis suure tõenäosusega ministrid ja kantslerid asekantslerid võtavad asja äärmised teistmoodi ja euroopalik oks hakad euroopalikus ja ma loodan, et see jõuab ka valitsusse, kus see asi käsitletakse selles mõttes läbi, et ministeeriumi ülevõtmine ei ole lihtsalt jalutuskäik, eks ole, Toompeale niisama vilet lüües, et oh, käime korra ära, tuleme tagasi. Muide, reaalsus on mujal. Ütle sa ütlesid, et võib-olla kaitseministeeriumis, aga me teame, et nüüd on ju tõestatud, et kaitseminister Margus Hanson ise kõndis, salajased dokumendid, portfelli. Ja tänase täna Eestis ringi, aga noh, ma mõtlesin, et, et kui, kui nüüd kontrollida ka teistes ministeeriumites just nende salajaste dokumentide liikumist, nende fikseerimist, nende olemasolu, ma kardan, et siin praegu mulle tundub, et väga paljudes ministeeriumides, ministri koladusega küll noh, et suulise korraldusega on antud käsk tekkida väga täpselt järgi, kus need dokumendi ikkagi on, sellepärast et juhul kui hakatakse kontrollima, äkki meil ka ei ole valla, kui sa seal tööle, kas välisministeeriumis on eriosakond? Ei no muidugi, seal on, seal on läinud muidugi on olemas ja tegelikult see kõik peaks nagu toimima ja ja nende dokumentide liikumine ikkagi peaks, on kontrolli all. Minu mälestused öelda, kas oli, eks ole, aga noh, muidugi. Küsimus on veel, et neid Grifere nöörisuguseid, eks ju, täiesti salajane salonomorfidentsiaalne ja, ja on ka küsimus, et kas kõik need dokumendid, mis on kuulutatud salajaseks Võib-olla need on eriastmed ja see ongi elu on muidugi. Tööalased ja seal on veel nii, et mis iganes asjad ei, muidugi nad erinevad ja, ja tegelikult on veel see probleem, et erinevatel astmetel on erinevatel inimestel juurdepääs ja kõigil ei olegi kõikidele astmetele ja nii edasi ja nii edasi, tegelikult noh, aga mis on küll väga tähtis ja mida mina ütlen, et ütleb ka Ojuland, õieti et Ojuland isegi tahtsin jälgida, mõtlesin eriti salajane dokument polema, jälgita nii-öelda inimeste kaupa. Ja täpselt kuupäevade, inimeste kaupa, kelle kätte kuueks tegelikult nad peaks olema allkirjastatud, üle antud ja see protokolliline peaks olema väga täpselt paigas. Ei ole, siis ongi huvitav. Daci kanaliseeritati kanaliseeriti Kolbre peale, nüüd tuleb välja hoopis intriig, kaldub hoopis selles suunas, et parts on juba kolder lahtilaskmisest. Ja no ta ei lähe, sest juba varem Kuidas sellesama laua taga siin reedel ju varem sellest rääkinud juba jama iga kuu seas peaministri tunnisu. Tagasi jälle hoopis kogu sellele loole hoopis teistsuguse varju, et see nii-öelda dokumentide kadumise dokumentide otsimine võis olla siis initseeritud või teatud mõttes mingi nii jällegi võimaliku koalitsiooni, no nagu siin on ka ajakirjanikud poliitilised nii-öelda kommentaatorite oletanud, tegemist on Res Publica positsiooni kindlustamisega ehk siis oma tugeva partneri õõnestamise Reformis õnnestumisega lõhes rahvaliitlane kas seal Tammsaare jälle, kes oma suures siiruses ju ütleb, et see on lihtsalt Reformierakonna ja Res Publica järjekordne siselahing ja muud midagi, noh, ma ei tahaks küll uskuda, et see ainult seda on, aga eriti kui jällegi kasutatakse nii delikaatseid asju nagu Meie riigi salajasi dokumente oma lahingu pidamiseks, aga kes teab, kõik on, kõik on võimalik, sest sellega on kõige lihtsam, nagu me teame kiiresti efektiivselt kasu lõigata. Ma usun, et väga kurb, kui sa muidugi on, aga, aga seda ei saa välistada seda sest tegelikult sellist informatsiooni, mida ühel hetkel on võimalik nii-öelda suureks puhuda on kindlasti ringlemas valitsuse ringkondades, noh, ühel või teisel moel päris palju, et seda võidakse ülerahvastatud, et noh, ega siin muud ei olnudki vaja teada, kui keegi ütles näiteks kusagil noh, ma ei tea, ütleme mingile Res Publica juhtfiguurile. Et ma olen kuulanud välisministeeriumis on üks kurat, et nende dokumentidega suur jama seal no ega siis muud polegi vaja, siis öeldakse kuskil kaposed antakse kapase korralduse kontrollida Ja lihtsalt, võib-olla mõni salajane dokument on sattunud kellegi kätte, nii nagu me lugesime viimases Ekspressist seoses ühe kapo sisejuurdlusega, mille dokumendid kestsid välja või viidi välja majastakse noh, miks mitte ei või neid samamoodi kanda välja Stenbocki majast või, või näiteks Rävala puies teha. Et selles on see küsimus, aga, aga nüüd, kuna jällegi ehitan Sillakesisin kolmanda teema juurde siis ma mainisin Eesti Ekspressi mitte juhuslikult, vaid sellepärast, et noh, on täna jälle põhjust nagu seda nädalalehte positiivselt, et esile tuua, sellepärast et Argo ideoni kirjutis minu meelest näitab. Ma ütleksin sellist erilist kodanikujulgust, et selline artikkel on ilmunud. Muidugi natuke paneb imestama, ülejäänud ajakirjandus ei ole seda teemat üldse üles võtnud, ehk siis seda, kuidas 91 ja nii edasi 1000 tonniline suhkru kogus Eestis tekkis ja mis sellega edasi sai, ma usun ja loodan, et ka ülejäänud ajakirjandus sellel teemal ka edasi võtab, sest seni need andnud, mida Argo Ideon esitab, on ju suurel määral tema enda kogutud avalikest allikatest seal midagi niisugust ajast ju ei, ei ole ega, ega erilist, kõik need on ajakirjanduses ilmunud või on kättesaadav interneti kaudu, ma tegin isegi endale Eesti Statistikaamet täiesti avalikest failidest väljavõte sellest, kuidas muutus suhkru ja suhkruvalmistatud toodet. No sisuliselt on ikkagi tegemist suhkruga müük Eestist Soome koos Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga, me näeme, et kui enne seda, see oli praktiliselt olemas raamatu siis eksport, suhkru, eksport Eestist, Soome, siis alates esimesest maist hüppeliselt kasvas mitmekümnekordistus summaliselt. Ta liikus kusagil, et 300000 krooni pealt, et ligi 13 miljoni krooni peale kahe kuu jooksul, mille peale võiks muidugi jah küsida, et et kas selles koguses on ka väikene osa seda suhkru, mis oli hangitud näiteks sealt samast Soomest, Hollandist, Belgiast või mujalt Euroopast Euroopa dotatsioonidega nii-öelda ekspordi dotatsioonidega. Ehk siis Euroopa Liidu liikmesriikide maksumaksjate poolt kinni makstud rahaga. Mis kindlasti on ärigeeniuste jaoks väga Selline täitsa loomulik, loomulik käitumine, me ei saa siin midagi ette heita, ainult et küsimus nüüd sellest, et kas, kuni 750 miljoni kroonini ulatuda võiv trahv mitte ainult suhkru vaid ka teiste toodete varumise eest, kes selle peaks kinni maksma, et kui sulle makstakse kinni needsamad, kes sellest kasu lõikasid, siis jumala pärast. Miks mitte naisteks naisteks, ma tahaks nagu täpsustada, et päris nii ka ei olete, et, et sellega nagu teised ajakirjanikud, ajakirjandusväljaanded ei ole tegelenud, eks suhkrust ühteteist kirjutatud varemgi ja ja, ja vaadeldud ka seda sellest aspektist, Heino, kuidas niisugune üle Valga piirituid eželoniga, eks ole, üheks päevaks ja siis jälle ära läksid, et, et noh, selles mõttes, et see või, või mingid vagunid ja sellest me ka kirjutatud, et see oli tegelikult spekulatsioonide niisugusi ridamisi hakkas tekkima enne enne Euroopa Liiduga liitumist ja noh, mina nagu me oleme kirjutanud sellest ka Päevalehes analüüsinud nagu seda teist poolt, et et kui nüüd vaadata, sina ütled, et kes on süüdi või noh, et noh, vaatame okei, oleme samuti, selles mõttes peame kinni maak jää praegu tundub, et, et noh, nii-öelda enamuse maksab kinni Eesti riik, et mida te kas on 340 miljonit 700, millele mingi trahv suure tõenäosusega ei tule. Uurisime ka Euroopa komisjonist, et noh, et kuidas nemad käsitlevad, nemad ütlevad, vaadake seal nii, selge case nende jaoks ise kirjutasite lepingule alla liitumislepingule, seal on see punkt sees. Ja noh, millest te nüüd nagu, mida siis noh, mis te räägite oma moosidest ja moosikeetmise, sest et noh, see on ju siin on naljakas, et ärge naljakas, ärge seda juttu meile ajaga, eks ole, teisalt, aga siis me esitasime hüpoteesi, et vaadake et vaatame nüüd nagu asja reaalselt ei ole, lihtsalt. Asi oli väga lihtne. Enne seda, kui me hakkasime liituma, olime oda, suhkur Oda sukel, kui tuli kuskohast muide Põhja-Euroopast, miks Sestoteeriti eksport Euroopast. Ta oli kaks korda odavam. Olen alati olnud, ta oli seal toodetud universaal toodetud, suur suhkrumaa Soome fokuma siiski tahan oma sokolaadi praktiliselt ise toodab jah, nii eks, ja, ja siis situatsioonis, kus me teame teadvus, hetkes ind igal juhul tõuseb. Nüüd, mis siis on, mis siis nagu mina, kui inimene, et mina küll ei ostnud, ütleme ausalt, aga Ayost maal olevat keegi onnide tonnide viisi, aga ettevõtted samamoodi ka siis noh, kuidas sa siis nagu äriäris nagu käitud, sa käitu suhteliselt loogiliselt, kui on võimalik teatud varusid teatud hinnaga sisse osta, et hiljem oleks võimalik noh, ütleme mitte isegi väga megakasumit teinud, kuid nii-öelda teatud hinge või seda, ütleme hingamispausi saada lihtsamad no natuke rohkem kasumit ja nii edasi. Äris tegelikult juhtkond, kui ta seda ei tee, see on ebaloogiline, ta peab, ta peab kuidagi mõtlema tuleviku peale. Saame siin isegi selline ärid on? Ei, ma mõtlen, et leivatööstused pagaritooted. Pagaritööstused, mis me eetiline Mis asi äris eine äris on eetiline kuju. Kui on seaduslike vahenditega või see on seaduse alusel teenitud kasumit soneeti. Ka kasutades neid auke seal. Seadus ei ole no nüüd on, nüüd on siis siin on juba filosoofiat selles mõttes, et kui ma leian augu ja ma seda teen ja see on nagu seaduslik, et aga ta nagu siis ma ise teen seaduse, et see ei ole seaduslik või kuidas käsitsi kirjutamata seadusi ja kindlasti on okei. Aga ma tahtsin lihtsalt oma Pikaadi raadi lõppedes öelda seda. Ja me selgitame Euroopas, vaadake, teie dotatsioonide tõttu tekkis Eestis situatsiooni teiste liituvate riikide situatsioon, kus oli äriliselt kasulik ja inimeste poolt, kui nad ostsid ka mingis mõttes täiesti arusaadav, et nad said odavamalt osta mingit asja, kui see tõenäoliselt noh, kui see nüüd mingi hetke pärast on see asi. Kuidas te seda kommenteerite? Noh, ega, ega nad ütlevad jah, et noh, põhimõtteliselt jah, eks teil ole ka õigus, aga ikkagi te oleksite pidanud teadma seda, teie valitsus oleks pidanud nagu hoiatama, et need trahvid tulevad, kui te teete selliseid asju ja mis siis toimus see määrus või see seadus, eks ole, jõudis Eesti rahvale nii-öelda selle kogu oma hiilguses alles mingi 15 aprill, ja ma olen rääkinud ettevõtjatega, kes selle seaduse alusel said määrusi või ütleme, niuksed infot, ametlikku infot, eks ole, kirju valitsusest, kes tegelesid suhkrut suhkruga, need jõudsid ju peale esimest maid kohal üldse. Sõru tegelikkus on selles, kõik see nagu regulatsioon jõudis ettevõtjate nii hilja tihti, et nad, nad ei saanudki enam midagi teha, eks. Et selles mõttes see informatsiooni liikumine oli ka hästi kummaline ja muidugi, eks kütet üles ka, võib-olla see jätame hetkeks kõrvale. Nii-öelda kultuurilise filosoofilise külje ärikultuur ja eetika, mida Mart puudutas siis mina Tallinna-Tartu teel autos olles kuulasin pikka saadet, mis oli ekstra tehtud Eesti raadios suhkrusaade, kus istusid laua taga põllumajandusministeeriumi esindajad, vist rahandusministeeriumist. Ja selle saate nii-öelda, selle informatsiooni põhjal võin ma öelda seda, nad püüdsid ordeni, et kus kohalt siis kõik alguses sai, tuleb välja, et ikkagi meie endi, eesti eestlastest Eesti riigi esindajate läbi rääkijateni, kes ei suutnud välja rääkida Euroopa Liidu nii-öelda liitumistingimustes dotatsiooni Meie suhkrutootmise, kuigi me seda ei olnud, aga potentsiaalselt oleks saanud näidata, et ka meie võime hakata ühel hetkel tootma suhkru 2002. aastani. Me tootsime ja 12 tootsime suhkrut, no vaat et üks juur viib meid sinna, eks ole, möödalaskmine teene, mida ma sinu jutust praegu alla võin järeldada, et tegemist on ikkagi valitsuse hilisreageerimisega, et mõnes mõttes on meie oma, me peaksime ikka nagu öeldakse, küsima omavalitsusi, kes, kus te siis olite, miks need määrused sneljakse, miks nad jõudsid ettevõtjatena tõepoolest sellise viivitusega nendel nii-öelda reageerida, ütleme siis äriinstinkti kohaselt Harry refleksi kohas arhitektuurselt. Ma tahtsin ainult need kaks nädalat tagasi sedasama teemat me siin ka käsitlesime põgusalt ja, ja siis ma rääkisin ju sellest, et 2003. aasta sügisel oli ju Eesti ametkondade lootus, et Euroopa liit loobub suhkrudoteerimisest seosed läbirääkimistega maailma kaubandusorganisatsiooniga, sest see on olnud ju maailma kaubandusorganisatsiooni põhilisi nõudmisi ja see oleks ka ütleme, õiglane arengumaade suhtes, eks ju, kes on praegu seatud ju väga ebasoodsas olukorda oma suhkrutoodanguga, needsamad Brasiilia, mis arengumaade küll on, aga noh, Brasiilia rääkimata siin Kuubast, eks ju, kes sunnitud oma suhkruga pääsegi sellesse Euroopa suletud turule. Eks ju küsimus, küsimus on selles ja see lootus oli kindlasti üsna kaua veel elus ja sellepärast ei osatud ka mingisuguseid meetmeid võtta ja, ja see jäi tõesti hilja peale. Aga noh, küsimus ongi selles, et Eestis on ju vaja seda, kellel verd lasta ja eriti enne valimisi ja nüüd on see pööratud poliitiliseks küsimuseks ja jällegi käib võitlus selle nimel, kes on nüüd see süüdlane, kas see on praegune põllumajandusminister, on see eelmine põllumajandusminister või kes tahes olnud? Aga teeme ühe küsimuse tõepoolest siis meie endi tasandilt. Mina, Vallo, meie perekonnad, meie suguvõsad, isegi ma ei tea, tonni põleksid, kilogramme kokku ostnud suhkrut, ütle mis see, mis see minusugusele tähendab meile, tähendab, kas me siis hakkame osalema sellest tagasimaksmisest, kui. No me kõik osaleme muidugi, aga, aga mis mina siin süüdiale piilub inimene, solidaarsust, solidaarsuse, veel kord, sa oled Rein, Suur solidaarsuse, aga siis on minul õigus ka nüüd rusikat näidata valitsuse poole. Ja millised need on? Kaks võimalust. Seda nii-öelda hüpoteetiline küsimus on see riigikontroll teeb selgeks persoonid, ütleme, läbirääkijad ja ministrid ja ametnikud konkreetsed, kes vastutavad ja ongi väga lihtne, ütleb nemad, maksavad, pole probleemi, on üks, nemad ei jõua maksta, lähed vangi, nad ei lähe, võib-olla ongi joaga lihtsalt ütleme eluaegset sinna kuskile, õigemini nad kulutavad kohe välja isiklikku pankrotti see raugebi aastaga asi lõppenud viisasid, nad maksavad kogu lugu, eks ole, korras. Aga probleem mujal, see makstakse nii-öelda riigikassast nii või teisiti Euroopa liitu ära. Siin ei ole võimalust, et ei makstaks neid küsimus, kus riik tagasi saab ja selleks on nüüd siis nagu ma ütlesingi, et et ametnikud võib-olla Tammsaare, eks ole, võib-olla veel järgmised ministrid, kes iganes lihtsalt maksavad. Ja siis sa saad öelda verd näha, teine võimalus on see, et näiteks need firmad ja, ja võib olla ka see eraisikud, kes metsikult kokku ostsid. Mida selline juurdlus tähendaks rahaliselt, kui kõiki inimesi hakatakse nüüd? No ma ei tea, kas kontrollima käima hakkan, ma ei kujuta ette, see rahaliselt on nii kalliks, kalliks läheb lõpuks. Kas ta toomele nüüd seda tulu sa tegelikult jälle makstakse? Uurimise kinni? Ja lõvi lehmad lähevad pankrotti ja siis sealt ei tule üldse. Pankrotti ei tule niikuinii mitte midagi tagasi. Nii et selles mõttes ta on niisugune hästi, siis on ikkagi tekkinud, tuleb. See asi niimoodi, et ikka see kuri karikatuur mees saadetes, kus, kus vaene mats ja ütleme, see väikse lihtkodanik kõiki Eesti riigi roll lollused maksab lõppkokkuvõttes ikka tema kinni ja millest tuleb jälle omakorda üleskutse, et me peaks ikka tegelikult kodanikena väga huvitatud olema, et ükskord tähendab meie valitsejad oleksidki natukene targemad või natukene lihtsalt hingas sügavalt sisse, enne kui nad mingi otsuse teeksid. Ehk tulles tagasi meie saate alguse juurde, et meenutades taas seda rektorid, et, et noh, miks me vahetame inimesi, kes saavad tööga hakkama ainult formaalsetel tingimustel ehk näiteks valimistel. Et miks valimistega vahetame inimesi võib-olla, kes on suurepärane minister, on vahetamata lihtsalt sellepärast välja, et ta enam ei ole poliitiliselt sobiv ja siis selle peale kinnitab eksju Tallinna linnapea Tõnis Palts, et nüüd me hakkame haiglate juhtkondasid valima, mitte poliitilistel põhimõtetel. Et noh, see tore üleskutse, eks ju, aga tegelikult ju me peaksime oma riigi nii üles ehitama, et ka valimistel valitavad inimesed oleksid ikkagi kompetentsed ja austaksid oma. Käijate, kulla kolleeg, Tallinna kodanikele, maksame nüüd selle haigete vahetamise kinni, lõppkokkuvõttes tuleb välja, et need saavad suured kompensatsioonid. Kolm, viis miljonit. Juba vist oli Urmas Oti saates öelnud, et oh ei, tema ei ole midagi nõudnud, et see on ajakirjanduse väljamõeldis. No vot, see on üks paljudest teemadest, tahtsime täna rääkida ehka tormikahjustuste kompenseerimiseks tagasi, on nii suur ja keeruline teema, igatahes mina oma isikliku seisukoha küll ütlen välja täiesti ühemõtteliselt, mina ei pea õigeks. Sellise pöördumatu jõu või Fošmasoori tõttu tekkinud kahju kompenseeritakse ühele piirkonnale teiste piirkondade arvelt, see sisuliselt ju lõhub ära kogu eelarveloogika. Ja tekib küsimus, et kui see 200 miljonit leitakse teistest eelarvelõikudest teistes piirkondades, siis on nad sinna sisse kirjutatud, põhjendama. Kas meil on viis miljardit reservfondist? No kas meie riik variseb kokku, et meil seda viit miljardit on kohe? Nüüd nüüd nüüd on ju, see on ju ükskõik, kus me selle raha võtame, nii-öelda see on too ka riigi raha ja meie loomulikult, ega, ega selles mõttes ei ole vahet, kui riigi otsus aidata abivajajaid. Noh, see on nagu see küsimus, kas riik on otsustanud, eriti, on otsustanud, mina arvan, et abivajajaid tuleb aidata. Ma nagu küll olen seda meelt, et ja ma olen nõus, et seda tehtaks, mina olen sellega nõus. Aga mis ma tahaksin repliigina öelda, et vaata, meil on olnud siin uue iseseisvuse ajal, on väga tähtsad, on rannaäärsed krundid ja jube kallid ja kusjuures kõik me juba teame ammu, et ranna ääres noh, ütleme kogu aeg puhub ja, ja viis kraadi umbes keskmiselt aastas küll issand jumal, nii selguda uputab mind huvitavas küsimuses. Kas rannad sinna ronima ja mis nad ronivad? Loodus kujutad ette, et meil on gammardonna võimalik teha tegelikult. Mind huvitab, kas kinnisvaraturul on kolinal kukkuma hakanud ranna kruntida. Vaat see on ja, ja tõepoolest omavastutuse määr peab sellise tegevusviisi puhul kahtlemata jääma, aga ka sellest me oleme siin varem rääkinud, et me oleme jälle nagu katkenud ajastute, kus eks ju me oleme ära unustanud, et ei saa teatud piirkondades nii lähedale rannale ehitada ja ja seal on paratamatu, et korda 100 aasta jooksul vähemasti midagi taolist. Vanasti, eestlased ehitasid esimesse metsatukka ranna ääres, mitte mingil juhul ranna äärde, noh kui oli võimalik. No selle maamehe tarkusega me täna lõpetame. Ma tänan, Vallo Toomet, Eesti Päevaleht, Rein Veidemann Postimehest, saatejuht oli Art õnnelase on kordusena eetris saade õhtul jaga öösel nii et saate kuulata ja panna kõrva taha kuulmiseni. Järgmine kord on Aarne Rannamäe saatejuhiks.