Täna alustame juttu udmurdi rahvamuusikast udmurdid ja juurde viis mind mööda läinud suve üks ekspeditsioon. Meie etnograafidel on tihedad sidemed paljude soome-ugri rahvakultuuri uurimiskeskustega. Nii korraldab Tartu riiklik etnograafiamuuseum juba mitmendat aastat uurimis- ja kogumisekspeditsioone udmurdi ANSV-esse koostöös sealse vabariikliku koduloomuuseum. Iga kõne all olev ekspeditsioon toimus 1981. aasta põua sel juuli kuul. Jegolevski muuseumi teadusliku töötaja, Seraphima leebedeva, Tartu muuseumi direktori Aleksei Petersoni ühise plaani kohaselt. Plaanis oli kõrvuti etnograafilise materjali kirjeldamise pildistamise joonistamise ja kogumisega ka mõnede juba ununema kippuvate tööde filmimine. Töörühma koosseisu oli haaratud ka magnetofoni mees udmurdi rahvalaulude salvestajaks. Nüüd kuuletegi sel ekspeditsioonil kogutud muusikat. Võõramaaelu ja tavasid mõista peab esmajoones Harjumaa kuulama selle rahva keelt. Udmurdi keel on meie sugulaskeel ja kuulub koos komi keeltega soome-ugri keelte permi rühma. Meie keelesugupuu harusid vaadates ei ole udmurdid meist kuigi kaugel. Ometi on need keeled tuhandeid aastaid iseseisvalt arenenud. Kunagised kontaktid on katkenud ja ilma eelneva ettevalmistuseta on Udmortide ehk niidu inimeste kui nende enda nimetust tõlkida keelest võimatu isegi tuttavaid sõnu leida. Sissejuhatuseks pakumegi, kuulata udmurdikeelset juttu. Saber bee, külaelanikku Jevdokimova Seltsoovat küsitleb filoloog Tartuski õppinud Mihhail Atamanov. Juttu tuleb pulmadest ja pulmalauludest eelteadmiseks niipalju, et pulmakohta kasutatakse meie jutus venekeelset sõna vaipa. Laul on kõrt seal isamees, pulmatseremoonia juht on aga tõrv. Jevdokiyaseltsova jutustab oma pulmadest, abiellus ta kaheksateistkümneaastaselt ja mäletab pulmi hästi. See oli ju terve etendus. Külalisi oli ligikaudu 25 inimest. Traditsioon nõuab, et pulmakülalised on esmajoones peigmehe vanemat meest, sugulased. Pulm kestab mitu päeva ja selle juhtimine on tõrile raske töö. Ta peab juhtima tseremooniat ja andma ka lauljatele õigel ajal õiget meloodiat kätte. Ja kui mõni noorem prooviski ebasobivaid tantsulaule vahele laulda, siis tõrje jälgis, et sellised vallatused kohe lõpetati. Hiljem käisid pulmalised koos pruutpaariga Kanaabritele pulmakosti viimas. Pruudi õnnistamiseks valati talle ämbritäis vett kaela. Hiljem on sellest kombest tulnud üldine üksteise kastmine ja vettelükkamine nagu meie sõnnikuveotalgutel. Udmurdi taluelu käib kinnisel õuel, mida kolmest küljest piiravad elu ja majandushooned. Neljandast aga kõrge värav. Väravapostidele on lõigatud sümboolselt päikesega, tead mis kaitsevad majapidamist kõige kurja eest. Väravat katab viilkatus. Väravaga on seotud palju rituaalseid toiminguid, aga neist räägime edaspidi. Jevdokija Seltsova õue oli meie filmigrupp valinud tarberiistade korvide ja kalamõrdade valmistamise filmimiseks. Vaatamata sellele, et õuel kanad ja haned vahel aga ka kitsed, lambad ja muudki loomad läbi käivad on taluõu hästi puhas. Hooned, sellel on ratsionaalselt ligistikku paigutatud nagu moodsas köögis, kus arvestatud on. Et perenaise jalavaev võimalikult väike oleks. Ka kaev oma etteetnograafiline uurimisobjekt paiknes samas õues. Jevdokimova Seltsova õues oli kaev küll puukuuri katuse varjualusesse jäänud, kuid ikkagi oli sell katuseke peal nagu väikesel majakesel. Kohe kuuleme Jevdokimova selts hoovat ka laulmas. Udmurdi külas on tänaseni säilinud nekroti saatmise komme. Need kauged maad, kama ja isi jõgede ääres on aastasadade vältel olnud sõjatandriks sõjakate, tatarlaste ja nendel lääne poole tungimist takistavate venelaste vahel. Ikka on sõtta tõmmatud kaud murte ja siit ka igivanad nekrutisaatmise traditsioonid, mis tänapäeval on saanud uue sisu. Armeesse ajateenistusse minnes teevad noormehed ikka kõik vana kombe ettekirjutuste järgi. Nii on säilinud ka vanad neegrutisaatmise laulud. Isa, minust jääb lauale lahti lõigatud ja pooleni söömata leib. Ema sinu kappi jääb minu põhjani joomata viinaklaas. Maha jäävad minu õed ja vennad. Nautisin Jevdokimova Seltsova muinasjutuvestja intonatsiooni, millega ta võis jutustada ka kõige igapäevasemalt teste asjadest ja sündmustest oma elus. Ta jutustas aga ka läinud aegadest, kui jumal Ilmarilt paluti abi põua vastu kui surnute mälestuseks in marile loomi ohverdati. Kuidas küla nõiad nõidumist õppisid, kuidas üks külanõid oli libakanaks käinud. Kohe kuuleme aga muistendid maa päritolu kohta. Udmurtide peajumal Ilmar olevat loonud maa ja sellele ühe inimese. Muidugi Aadama. Hiljem kui inimesi rohkem sai ja nad omavahel riidlema hakkasid, pidi Ilmar inimestel keeled segi ajama et nad üksteisest aru ei saaks. Nii sai maailma kolm keelt, udmurdi, vene ja tatari. Ingmar hoiab rangelt oma saladusi. Ega Gagaarin ilmaasjata surma ei saanud, kui püüdis In marile liiga lähedale minna. Selline on liigutav naiivne segu muistsetest, udmurdi uskumustest, piibliloost ja tänapäevast. Meie ekspeditsioon koosnes kahest osast. Alguses tegime meie esimesest peatuspaigast šabertei külast väljasõite lähedasematesse Iizewski ümbruse küladesse. Ekspeditsiooni teisel poolel käisime Aga udmurdimaa kõige lõunapoolsemates paikades. Jaga Tatari ANSV Udmurtide juures. Udmurdimaaelu mõjustavad samad nähtused, mis meilgi. Suured tööstuslinnad, Iisrewski esmajoones tõmbavad maa elanikud ära linna. Palju ilusaid ridakülasid on elanikest peaaegu tühjaks jäänud. Vanad peremeheta puumajad lagunevad ja hindamatu etnograafiline ainestiku hävib. Ometi on udmurdi külas seda vana etnograafilist hõngu rohkem kui meil. Ka rahvalaulud elavad. Veel. Oleme suure maantee äärses vus senteegi külas ja meile laulavad Olga Daniilova ja anna Impaatova. Et küla on päris iisovski lähedal, siis on siin rahvalauludesse põimitud ka ajalooline rahvuskangelane Hažbulat. Hoolduri. Selliseid laule mäletab siis anna Impaatava. Seevastu Olga Danilov, aga laulud on rohkem udmurdi traditsioonilised laulud nende hulgas üsnagi huvitavaid tavandilaule ja olustiku lüürikat. Järgmine laul on olustiku itk oma elust. Aga üsna tantsulise viisiga oli mul elus õnne, aga kõik see on neid läinud. Ka armsam oli mul, aga ta on surnud. Olga Daniilova mäletab ka vanu pulmalaule. Nii laulsid pruudi majja saabudes peigmehe sugulased. Pruut nutab lahkudes isakodust kellele kurdan oma häda, kui uues kodus õnne pole. Kui toit lõpeb, pean kuusekäbisid närima. Küllap seal kama taga on raske elu. Ja veel kaks negru tiitku näidet. Nii lauldi põhjas Negrutid saates. Annan oma poja Ilmari kätte, las ta annab mulle poja tagasi. Tervena. Laulab anna Impaatava, kes on selle laulu põhjaudmurdi inimestelt õppinud. Aga muidugi ei suuda ta laulu esitada puhtas põhja murdes ja maneeris. Ärka kallim, juba kukk laulis. Lahkume teineteisest. Ma lähen ära, aga kallim jääb magama, sulgpatjade vahele. Väikeses majas elab ilus tüdruk. Väikeses vaadis on hea vein. Jood head veini ega jää liiga purju. Ilusat tüdrukut, aga mäletad, kaua? Nii laulab? Anna Impaatova. Jätkame udmurdi rahvalauludega meie järgmises saates kahe nädala pärast.