Täna jätkame kahe nädala eest pooleli jäänud udmurdi lauludest. Möödunud suvel käis udmurdimaal Tartu Riikliku etnograafiamuuseumi ekspeditsiooni ja sellelt ekspeditsioonil kaasa toodud laule kuuletegi. Tänane saade viib meid udmurdi külla nimega tintemm. See küla asub vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel vabariigi pealinnast irevskist etega küla jääb eemale suurtest liiklussoontest, siis tundub, et temas on elu seisma jäänud. Etnograafidele pakuvad sellised üksikud metsatagused, külad erilist huvi. Ja ka rahvalauluhuviline võib siit midagi ootamatut ja põnevat leida. Nii juhtuski. Läksime sinna külla esialgsele tutvumisreisile. Ühel pühapäevasel pärastlõunal erilist usku selle reisitõhusus ei olnud isegi kohalikele etnograafidele. Nii ei võtnud me filmikaamerat ega ka magnetofoni kaasa. Ja ometi oleksime seda pidanud tegema. Pärast ligi 10 kilomeetrist sõitu läbi vaarikametsa. Jõudsime jälle põldude vahele. Tee lookles mäkke mäkke, meie mõistes. Maastik meenutas nii väga meie Vooremaad ja sealt ühe voore harjalt avanes meile ootamatu vaade sellele väga vanaaegse väljanägemisega külale. Küla on kolme tee ristumiskohal Väike-soojakese kaldal. Udmurdi külad nagu lageda maa külad ikka on ridakülad. Majapidamised paiknevad külg külje kõrvalteeääri pidi ja nii on Kadintemm nagu kolmeharuline täht voore nõlval. Küla paistis nagu möödunud sajandist meie ette astuvat ei ühtki kaasaegset ehitust, isegi elektrijuhtmed olid kuidagi ära peidetud. Ei ühtegi auto ega traktori häält. Meie etnograafid sukeldusid kohe sellesse vaikusesse mitmes grupis, et kohe selle küla kõiki tänavaharusid läbi käia, vanu töö- ja tarbeesemeid kirjeldada, pildistada ja kui võimalik, siis ka kaasa võtta. Muuseumile osta. Huvitava matest ja terviklik ematest majapidamistest tuliga plaanid joonistada, hoonete paigutus, vaateid ja läbilõiked. Nii õuest õue käies küsisime ka laulude kohta. Aga kes siis ikka nii esimese tere peale kohe laulma tahab hakata. Teati küll, laule juhatati paremate laulu inimeste juurde. Nii jõudsime lõpuks ka ja Fimia Petrova õuele. See haigete jalgadega vana inimene, kes oma tare kõrgest trepist ennast peaaegu alla veeretama pidi osutus ootamatult sõbralikuks jutukaks ja laululiseks. Juba esimesel kohtumisel märkisin taskuraamatusse üles viisteistviisijupp P. Minu kaaslane, üliõpilane nüüd siia aga märkis hoolega üles kõike, mida Jefimov Petrova laulust ja laulmisest, aga ka muidugi oma elust, rääkis etnograafi Telegi tintemmeeldis. Tulime juba järgmisel päeval siia uuesti tagasi ja saime ka palju Jeffimia laule lindile. Kohe kuuletegi neid laule. Sageli põimib laulik tekstis oma elusündmusi jõeta pikk elutee küllaltki vaevaline on olnud, viib selline meenutamine tihtiga pisarad. Tintemm külas kasvavad toomingad, jaga seed. Nende vahel on möödunud ka laulja raske elu. Ka tema ema ja isa polnud õnnelikud, aga nad õpetasid tütart. Ära nuta rahva ees. Meenub, et see üsna võõras keel on sugulaskeel ja kui laule tõlkima asusime, leidsime üllatusega palju sarnast, kas või eelmise laulu tekstist Jempu toomingas. Kössi, puu, kask. Kui hakkasime puude nimesid edasi küsima, selgus, et mõned nimed lausa kokku langevad paatia, puu on pajupuu ja nin puu. Muidugi Niinepuu ehk pärn. Niinepuu onud murtide jaoks väga tähtis puu sest veel tänapäevalgi punuvad külaelanikud endale viiske. Ja muidugi tarbeasju märsse torbikuid ja ka viisupaelad keerutatakse Niinest. Niinekiudude saamiseks kooritakse värskelt saetud mitme meetri pikkuselt pärna palgilt koor tervikuna ära ja pannakse see madalasse vette mitmeks kuuks liku. Siis koorealune vahekiht eraldatakse, kuivatatakse ja pannakse aita või lakka. Kust seda siis vajaduse järgi võtta on. Niinekogumine oli vanasti külaelanikele ka tuluallikas ning vajasid rohkesti rauasulatustehased linnas köide ja pakkematerjali jaoks. Nii nagu ka puusütt, mida siis metsas põletati. See aga hävitas linnade ümbert kõik metsad. Errosioon tegi oma töö ja ilusast viljakast maast sai kuiv ja põuane lagendik, mida tänapäeval üsna raske on rekultiveerida. Udmurdid on külalislahke rahvas, nad armastavad külalisi vastu võtta ja külas käia. Eriti armastavad nad aga külalistele laulda. Küla serval kasvab tamm. Kui mul on südamel mure, räägin tammele, ta on tugev, küll ta vastu peab. Talirukkioras peab vastu pidama kangele külmale külga noore inimese pea kannatab ära kõik mured ja raskused. Vildid on kasutud, kui pole kalosse. Naine pole küllalt väärikas, kui tal pole meest. Mida teha külavainule peoõhtul, kui pole sõpra. Mida teha aias, kui seal pole midagi head? Aias kasvab õrn mooniõis. Kui mul oleks sõber, hoiaksin teda õrnalt kui mooniõit. Nagu kuulsite, elab Jeffimia laulule alati hingega kaasa. Kui laul on kurb, siis nutab kui lõbus, siis tuleb Kanaer kuuldud külaliste laul. Kuno kuur. Nagu udmurdid ütlevad ei kuulu mingi kindla kalendri tähtpäeva kombestiku juurde. Sellistest poeetilistest paralleelvärssidest saab kombineerida pikki laule, kus alltekstina, kas see võib kujuneda. Ja ikka põimitakse teksti ka oma elukohta käivaid poeetilisi metafoore. Ka järgmine on Kuno kuur külaliste laul. Ossa ümmargune sipelgapesa. Sinu ümber kasvavad magusad muulukad. Kes ei tea sellele nii palju, et muulukad on maasikasarnased marjad, mis meilgi Lääne-Eestis ja saartel metsmaasikaid asendavad. Niisiis kasvavad ümmarguse sipelgapesa ümber muulukad. Ja noorik unistab neid süües. Et tal sünniks kas või üksainus tütar. Ema ja isa on teda ilmale toonud õnnetuna ja tal pole kellegi käest õnne küsida. Nagu kuulsite, koosnes eelmise lauluviis kahest osast, millest eriti teine pool puhtalt pendatooniline oli. Selliseid kaheosalisi pendatoonikale kalduvaid viise peab Ungari muusikateadlane Pence šaboltzi tüüpiliseks soome-ugriviisideks. Meile, kes me Pentatoonikat vast ehk ainult kivikasukas tunneme. Näib, et neis viisides on tatari mõjutusi. Eriti palju on Pentatoonikat mari viisides ja muidugi ka Ungari omades. Aga need rahvad on aktiivsele türgi-tatari mõjule ühtviisi üsna lähedal olnud. Järgmine külalistelaul on tunduvalt Jatoonilisem ja ka meie kõrvale harjumuslikum. Lindude hulgas on igasuguseid, aga kägu on neist kõige õnnelikum. Puude seas on igasuguseid kask, aga on neist kõige valgem. Puude seas on igasuguseid, haab on aga kõige õnnetu. Inimeste seas on igasuguseid laulja, aga neist kõige õnnetum. Kuuldud külaliste laule lauldakse igal ajal, nad ei sobi aga pulmas laulmiseks. Seal on omad laulud nagu meilgi terve tsükkel. Nii näiteks laulavad pruudipoolsed sugulased pööras oma vastaspoolele Joannile peigmehe majas. Nii Prapyomprapyomsestreitzema. Eelmises saates juba kuulsime katkendit sellest laulust. Nüüd aga pikemalt. Mõistetavalt on laulus sugenenud rohkesti venekeelseid sõnu. Elati ju suurte irevski tehaste vahetus läheduses tehasemaadel, kus tehase omanik krahh, suva alluv kõik talupojad sütt põletama sundis. Ja muidugi viinaga tasus. Kontaktid linnaga olid tollal tihedad jagav mitmekeelseid, pulmi tuli tihti ette. Täna õhtul joome pruudi terviseks, enne aga ei jooga, kui toote kohale 12 vitsialise vaadiga samagonni kuid ei too joodavat, hüppame nii, et põrand põrub ja lagi laguneb. Et aga ise alla ei jääks, paneme laele õlekõrrest toed alla. Tehase inimesed on harjunud jooma kibedat vene viina, too aga vaat välja isamees. Venia suguvõsa inimesed armastavad soojendatud viina. Sügisesed tööd tehti nagu meilgi talgute korras. Et aga ilm pikemalt soe püsis, ei olnud murtidel tarvis vilja rehetares järel kuivatada. Enamasti küpses ja kuivas vili kides ise nii palju, et sai hakata reht peksma. Seda tehti õues. Maa peale laotati suured palakad. Nendele kogunesid välja pekstavad terad ja sealsamas neid kadulati. Koodid on samasugused kui meiegi omad ja ka töö ise käib samamoodi. Ainult et lageda taeva all. Küll jääb siit õue murusse teriga kanade ja. Kui sügistööd läbi tuleb, Fort mask on sügispüha, mis vanast põllumeeste pühast kirikupühaks ülendati ja ta nüüd oktoobripühade aegu on joostakse udmurdi külades, nii nagu meilgi mardipäeval maskeeritud mööda küla. Algul läksid kõik noored ühe vana teadjamehe juurde kes õpetussõnu jagas ja vana paganliku loitsuga maskeeritud õnnistas. Enamasti pandi selga paremad piduriided ka kõik hõbepidi tüdrukutel kaelas olema. Ja seda ei olnud sugugi vähem kui setudel. Käime tintemm tänavat kolm korda läbi. Ivanni koja uks on lahti. Kas võib tulla ennustama? Tulge, istuge, sööge. Külalised tulevad sisse, söövad, tantsivad ja laulavad. Taevas lendavad luigeparved helendavad kui küünlad. Tõusva päikese kiired säravad nagu tüdrukute mütsid. Udmurdi tüdrukutel olid ka mütsid hõberahadega kaetud. Üks armastatumaid lüürilisi laule selles kandis on laul, haavaleht, hoi, piipu koar. Mõnus voolav meloodia ja lüürilise alltekstiga sõnad teevad ta hästi meeldejäävaks. Oi haavaleht, miks sa ei kuku puult oimu lahutamatud armsad sõbrad. Toomingaid on mitmesuguseid, kõrgeid ja madalaid inimesi on ka mitmesuguseid, kõiki tuleb aga ühteviisi õpetada loobuma enese kiitlusest. Ehitasin silla üle jõe, et käia seal pool jõge lilli korjamas ja armsa sõbraga kohtumas.