Täna hommikul, kui ma bussiga tööle tulin, proovisid kaks koolipoissi teineteise võidu hästi kiiresti öelda. Pagari piparkook. Ega see neil hästi välja küll ei tulnud, ikka tulid pagari, piparkoogipaari piparkook ja mina olen täna natukene harjutanud ja ma arvan, et mul tuleb juba päris hästi välja. Tähendab proovinud, no tahaks kuulda. Ei seda mõistele harjutanud pole kas muid asju, kirju, lehma, saba, musta lehma taga, musta lehma saba, kirju limatava kirjelemadega musta lehma saba musta lehma taga, kirjuta kasvõi neid harjutusi, aeg-ajalt teed ka. Oleneb etendusest, kui me mängisime, leskesid, see oli ikka niisugune raske etendus, oli nii palju rääkida ja kiiresti rääkida, suured pikad monoloogid, mitu lehekülge ja siis Maikele, vaadake, tegin küll, tegin nende marjutasilbibade, tibu puhub veidi, ta teeb suulihased niimoodi kuidagi nagu keele liikuma ja ikka endal on kindlam tunne. Ma olen sind alati imetlenud, kui see raadiomajja teksti tuled lugema, saidi üldse vigu ja sa ei võta tagasi. Sul läheb kõik nii ladusalt, ilmselt sa teed kõvasti kodus tööd ja eriti ei tee, ma loen ta küll üle, ma noh, niimoodi päris mütsiga lööma küll ei tule. Sul on kõva kool ka selja taga, sa käisid ju pimedate ühingu lugemas. Käin pidevalt neid edasi ja paarkümmend aastat. Seal loetakse väga erinevaid asju. Kunagi oli isegi niisugune uudistesaade nagu, nagu Päevakaja oleks või midagi niisugust. Aga muidu on seal kõike memuaarides kuni romaanideni, kõike, kõike, praegulandsa, kalli, memuaar, ša, kallis tähendab kirjutatud raamatut. Kui suur su rekord on, kaose lugeda, saad? Mitu tundi. Ega ma üle kahe tunni pinguta, sellepärast et muu elu tahab ka elamist ja aga ka väga pikka aega, ausalt öeldes, vahepeal on seal üks niisugune minutine paus, kuni kasseti poolt vahetatakse ja siis läheb jälle lahti. Ja mida sa siis teed, kui sul hääl ära läheb, kuidas ennast ravida? Et kiiresti hääl tagasi tuleks? Ega ta mulle eriti ei lähe, ära? Mõni üksikjuhtum, mäletan küll, et on alati olnud raske, aga aga hakkama ma saan kuidagi ja kuuma teed ja sa oled siis terve inimene olnud? Jah, suhteliselt küll. No nii nagu majandusütles, et kui, kui mees on haige, siis mees on kaks nädalat pikali maas, mina olin neli kuud diisikusega, see oli 72. aastal. Siis ma olin natukene aega ära jah, aga ma ei jätnud ühtegi etendust ära. Ma käisin haiglast, seal oli tohterili pea, tohtril teeb inimene, ta sai aru, et see aitab mind kõige paremini, kui ma saan tööl olla. Sest et noh, see, kui mul teated töötuks umbes 14 kuud teatrist ära kõige magusamal ajal. Lea oli välja tulemas just ja läksin mööda liivalaia tänavat ja nutsin suure häälega. Aga siis jah, see doktor jäätma lubas mind käia tööl venima. Uus-Tatari haiglas käisin, räägi, kuidas mäluga lood on. Kas vahel ei ole niisugust hirmu, et, et ei tea, kuidas seda teksti pähe saab? Üldiselt mul on hea mälu. Üks kolleeg mulle kunagi ütles, et küll sul on ka raske elada, kõik jääb meelde. Mõni mõni tekst on küll, kuhjuvad pikad monoloogid, siis on vaja õppida või kui on, siis mingisugune absurd oli, siis on vaja natukene vaeva näha, aga aga siis teed kuidagi endale selgeks, mis, mille pärast millele järgneb. Mitmenäidendi tekstid sul momendil peas on? Praegu on kuus näidendit repertuaaris kuus ja ka neist kohe läheb üks vist maha. Mis nimest? Vägeva vikatimehe võidukäik on viimane etendus välja kuulutatud, olete nii palju mänginud ja ei ole nii palju mänginud, 14. etendustele? Rahvas ei käi, rahvas ei taha tulla? Jah, võib-olla natukene raske või ma ei ole näinud. Vot siis viimasele etendusele olete lahkelt palutud. Aitäh. Kui palju sul luuletusi peas on? On sul võimalust esineda ka nende luuletust, kuskil neid lugeda, vaid vahetevahel ikka kutsutakse kuskile veel, aga ega inimesed ei taha nii väga luuletusi kuulata, Nad tahavad tee nalja. Sõnagi nagu sai meelejahutaja ju oldud ja tulede nalja, see oli ilus aeg, eks ole. Eks ta oli küll, jah, see oli niisugune tore järgnevus, meele jahutajast. Kutsus Eino Baskin mind estraadikavadesse. Siis sealt edasi tuli juba vanalinnastuudio, siis ma sain seal tööd teha paralleelselt draamateatriga ühes tükis. Viru varietee, Viru varietee oli ka ja, ja tänu Raivo trassile, kes, kes oskas Ülle Ulla kutsuda leedi Windermere'i lehvikusse, saime temaga seal tuttavaks ja millele tuli pähe, et ma võiksin äkki varietees midagi kaasa teha ja, ja teenisid leiba ka lauljana. Nojah, eks ta siis ta nädalased, teatraliseeritud programmid ja kaks tükki järjest sai tehtud. Kunagi oli teil teatris ka üks ansambel, kus sa laulsid. Me olime kadunud kursusekaaslase Ago sallariga, olime kahekesi seal jah, solistid laulsime korda, kui üksinda kordminaasis koordile, duetti ja kooliski laulsid. Koolis käisid jah, paides sündinud, Paide keskkoolis käinud, aga muidu maal elanud ikka päris päris niimoodi sügavalt maakohast. See oli üks niisugune Öötla mõis, kus ma koolis käisin, ütla kool ja kareda meierei need rinde üle õue ja meiereist, jooksin niimoodi kooli. Sa oled üks nendest siis, kes oma kursusekaaslasega abiellus. Ja nii ta läks ja siis abiellusid viimase kursusel, Kalju Komissaroviga. Ei abiellunud, me abiellusime 67. aastal, 19. augustil lõpetasime 68. aastal. Nii et see oli naljakas. Tantsu ütles kunagi meile, tüdrukud, ärge minge mehele. Naisterahvas on niisugune niimoodi loodud, et tema ei saa jaotada ennast teatri ja, ja kodu vahel. Tema. Kas ta on siis 100 protsenti seal või seda protsenti seal, aga pooleks tema ennast jaotada ei oska, ärge minge mehele, ta vallandas sellega niisuguse abiellumist laviini Jaan Tooming, Ago Saller, Raivo Trass kõik abiellusid enne, mis alles siis meie Kalju kui ka abiellusime. Aga nii kui sõnasära, kuidas teie teenelist leidsite? Mis sulle kalju juures meeldis? Poiss, kuidas seda oskaksin öelda? Ist inimene? Inimene ja ta oli andekas poiss ka? Jah, see ei olnud nii oluline, aga ma sain aru, et ta on hea inimene. Ja kui suunamiseks läks, siis teie tee läks nagu natuke lahku seal jah, meid. Draamateater kutsus mõlemit mind, mind nagu kaljuga koos, aga, aga Kalju oli siis juba filmi tegemisest väga huvitatud ja ja Griša Kromanov kutsus teda kinostuudiosse. Ja sinna ta läks. Ja siis mina jäin kuidagi niimoodi, et noh, kui juba välja tellitud draamateatrisse, kus ta peab ikka pidid panema, vastanud, võtsid ja siin ma olen. Neli aastat olid siis Komissaroviga abielus jah. Sa oled kasvatanud üksi poega, on see raske olnud? Ta oleks ilmselt väga palju raskem olnud, kui mul poleks olnud niivõrd kuldne ema. Niisuguseid emasid ma arvan, küll sünnib, ma ei tea. Aastasadade jooksul, võib-olla üks võttis selle koorma enda kanda. Ta tuli mulle kohe appi, tema on ka mind üksi. Kas sinu ema on ka sind üksi kasvab ja ma ütlengi, et on niisugune eneseohverduse imed. Kui vanas oli, kui isa läks. Oh kui talleke, kas siis mind veel ei olnudki siis ta oli kutsutud siis maha olnudki. Ta vanem vend oli, sai varem kahurilihaks valmis ja tema oli mobiliseeritud teisele poole. Ja ta oli kolm aastat seal Siberi põhjas kuskil kadunud. Ja siis minu isa 19 ja kutsuti teisele poole. Ja siis ta mõtles, et isa ema kasvatasid kaks pikka poissi ülesse ja need jäävad tühjad pihud. Ja siis mõtlesid nad mu emaga välja, et tuleb üks Toomas siin ma olen. Tahtsid poega jah? Ja siis ta läks, siis lasti veel puhkusele, kui ma sündisin. Nii et järeldama seal paides sind haiglas käis, siis ta läks Poolasse. Ja siis me hakkasime järele minema, kõik siit vanaema ja vanaisa ja ema ja mina ja. Mu ema vennanaine kes oli juba teisel pool surma saanud ja tema poeg, keda ta ei näinudki. Kuhu te hakkasite minema, siis me hakkasime, Virtsamine, vile, subjaakam, lähme sealt, lähete üle, jäime hiljaks. Ei oska kahetseda ka. Venelased tulid vastu, korjati ära jalgrattad ja käekellad ja saadeti koju tagasi. Ja isa ootasite tulete, ootas ja otsis sealt lehtedes ja. Ta oli seal ju väga üksinda, isa, ema, kõik jäid siia. Ja siis algas perekonna tragöödia tegelikult peale. No ja nii ta läks, aga kui palju neid tragöödiaid on? Meie meie pole ainukesed. Nii nagu Anton Hansen ütleb, eks iga inimese eluloost võiks ilmselt kirjutada romaani. Ja seal oli 34 aastane, kui sa isaga esimest korda ja kokku sain viimati korda, kui ta kodus käis augustis, ma olin kaheksakuune. Siis ta mind nägi. Siis ilma 34, kastsin hommikul kell neli Hannoveri jaamas maha, keerasin pea tasakesi, vaatasin. No pildi järgi ma ütleks nüüd sõnu, Helenurm oli vist väga ebamäärane tunne seista seal. Eino, ma olen nii emotsionaalne inimene, mina puhkasin muidugi pisarates kohe ja kargasin kaela ju. Tundsin kohe oma isa. Aga kes siis leidis tegelikult, keda isa leidis, teid? Ei sai, vanaema vanaema hakkas otsima, sest isa kartis nii hirmsasti, selline propaganda oli ikka ju mõlemilt poolt üsna, üsna kole. Isa kartis meile halba teha, julenud üldse siiapoole kuskile kirjutada. Et tükk aega isegi veel siis, kui juba kõik kontakt olemas, siis ta kirjutas ikka läbi Rootsi, mingit vaheaadressid olid, et jumala pärast mitte meile halba teha. Saksamaaga mingi kontakt. Mingid variaadressid ja kuidas vanaema leidis? Sugulaste kaudu Rootsis olid tal mingid sugulased ja, ja nende sugulased ja noh, siin noh, nagu kaugemad sugulased, aga siis hakkas sealtkaudu otsima rootsi tuules hakkasid otsima isa. Leidsite üles? Oi, ma olin siis 12, ma ei oska öelda, aga ma ei saanud üldse aru. Ei saanud siis üldse aru. Äkki on isa olemas. Aga ütle, kas sa kunagi isast puudust tundsid? Meil oli pliidiküte, kui me emaga siis talvepuid, saagisime selle pika, selle suure saega. Ema läks närviliseks, sest ma ei saanud hästi hakkama ja siis läksin tuppa ja siis ma mäletan küll, et ma olin, nutsin ja mõtlesin, et jumal oleks mul isa. Kas ma peaksin niisugust vaeva nägema? Sest mu ema peaks niisugust vaeva nägema? Noh, nii ta läks, polnud võtta kuskilt nagu paljudel polnud võttena milleks isegi hästi mediviidud ära. Ema käis küll seal GPU vahet käis, küll jooksutati küll. Ja 12 aastane olid, kui sa said teada, et sul on isa olemas ja 34 aastaselt alles ise nägid. Esimene kord, kui ma andsin avalduse sisse siis maksis nende järele, mõtleme 40 rubla. Siis tuli kaks tähte. Ei, ei mingit põhjendust. Järgmine kord maksis jälle 40 rubla, tuli jälle kaks tähte, ei. Siis läks odavamaks, siis tuli 30 rubla, nei. Lõbuksin 20 rubla eest la neljandal korral. Kuidas sind parteisse võeti, kui suisa Lääne-Saksamaal elas? No siis vist sel ajal sõitsin eelmisel aastal, see ei olnud enam nii hull, siis. Küsi kõigepealt, kuidas mind nooreks võeti. Mu klassijuhataja oli meie tuntud humoristi, Priidu Aimla, isa Ridala taim ris harutaimla. Temal olid muidugi omad raskused ja ta oli ka niimoodi. Rajooni linnast ära saadetud Maale vahepeal ja siis tagasi tulnud ja, ja siis hakati meil tegema sajaprotsendilist komsomoli klassi ja mina olin siis ainukene, kes ei astunud siis ruudaimlasid, no Elenurm muidugi ei astu, tema ootab valget laeva, temal on, ei saa seal kuskil. Siis ma muidugi Surtsatasin, temperamentne nagu mina olen. Avalduse kirjutasin, palun, eeldatavasti siis oligi meil sajaprotsendiline kommunil klass, noh. Ja kui ma teatrisse jõudsin, siis, siis oli komnoori oli väga vähe seal lavatöölised ja tehnilist personali oli veel ja ja siis ma sattusin komsordiks. Kiiresti kohe. Ja siis tulimeelsem. Surf puts teatris, mis puts, Ilmar Tammur. Mahavõtmine mina ei olnud, küll ei osalenud putsis. Aga siis ma vaatasin siis minul oli muide ettepanek juba tehtud muidugi, et noh, et aastavõimelisena vaatame. Kui nüüd on kasu sellest valge maja vahet käimisest. Vaid kas või vaatasid. Ma ootasin, et võetakse ta maha sellepärast, et see oli siis päris kohutav, mis siis toimus inimene ennast kaotanud? Ja siis tuli, sellest oli sellest kasu. Siis ma olin sõna andnud ja vastasin astusite kaljuga koos ühel ajal. Me astusime ühel ajal jah, ainult, et noh, erinevates asutustes. Aga väljas ütlesin üksinda ja uhkelt. Ja see oli muidugi ka päris kohutav, ma olin esimest korda rinid lapsega. Saksamaal. Tähendab mu poeg ja mu isaseid Ja siis poeg tahtis tuubi kassettmagnetofonisõit teadagi kohutavalt kallis. Ja isa ostis mulle videomakki, mul oli juba siin ostja kõik olemas teada enam-vähem. Ja ma olin nii loll lausi, ma kõik tunnistasin ülesse kohe, et on siin, sest muidu mind on seal alati puistatud, nii et et nad peaaegu, et need kolm asja seljas ja, ja kõik kohvreid lahti tehtud ja tuisteteni hirmsasti musta tollis eib testis. Ja seekord oli neil üksainukene küsimus ka kui aparatuuri idiooti. Mina kujutasin, kaks aparaati on isa käest, võtsin kõik niimodi tabelis kirjas, palju maksis ja kõik. Mind tõsteti seal maha. Kolmeteistaastane poiss jäeti üksinda, rongi. Mindi rattaid vahetama, sest seal vahetavad need, eks ole. Ja siis pärast oli niimoodi, et mine, kus tahad. Videomakk võeti ära, sellel logisin pärast järel siis sellest duubelkassetist, sellest neil hakkas kahju, need andsid selle mulle tagasi. Aga siis ma ei julgenud ju kuskilt sealt liikuda, sest ma nägin, missugused kambad seal liiguvad. Ja siis kui rong ette ja siis ma hakkasin jooksma seal viimane vagun, kuhu ma jõudsin. Ma jõudsin viimasel minuti peale, vaatan mu laps akna juurest kupeesse. Siis ma läksin sinna, ütlesin midagi muud ma ei oska teha. Kallis poeg, aga sellest hirmsast parteist, kes juhib seda riiki, mul on häbi, et ma sinna kuulun. Sellest maast on nüüd küll välja, mille sa neljastusid. Niipea sealt kui 89. aastal midagi tagasi tulime, kohe tekkinsel. Vaata, see suur astumine oli hiljem ju, eks ole, suurest hiljem, kuidas teatris selle peale vaadati, kui sa pileti lauale panid? Noh, see oli ainult teatrist, vaatad, sa vaatasid need kõik muidu mõistvalt, aga mind kutsuti ka välja, ma käisin ikka rajoonikomitees ja mindi masseeriti ja püüti tagasi ja kutsuda. Ja siis ma ütlesin, et mul on nii häbi oma Siberis nälga surnud vanaisa ei saanud ma üldse sinna, astusin. Siis oli kõik. Siis ma tohtisin minna. Mis meist suisa? Ärimees siin õppis muusikat ja oli mänginud kõiki pille jäänu, tähendab ta elu on läinud täiesti valesti, nii nagu ei oleks pidanud minema. Ühest küljest, teisest küljest on ta muidugi Õnnelikus abielus, tal oli noh, töö, mida ta oskas teha ja tegi ilmselt hästi, sest teda hoiti seal tööl kaua. Ta oli, kus need kolm, kui ta pensionile läks. Nüüd ta saab. Sellel aastal saab 70. Kõigepealt ta sattus vangi. Sest ta oli ju fasistlikus armees, eks ole? Ta sattus, ongi, aga, aga ta ju tal läks suhteliselt hästi. Nii et natukene aega nad seal kuskil olid viiekesi ühe Koit Koppel keeranud. Ja siis olid öelnud. Valeta, kui kõht on tühi, süüa tahaks, läheks õige ära, jalutasid minema, nüüd me käisime. Ühel korral käisime vaatamas seda kohta, kus ta vangis oli. Seda küla. Ja siis ta läks merele, et tal ei olnud elukutset, oli üheksateistaastane, kui ta mobiliseeriti, tal polnud elu kutsud, siis ta läks merele. Sõitsid natukene aega meritsi, siis hakkas õppima kaugõppes. Õppis kaubandusäri Stahli Kesselts, füürer ärijuht ühes laeva varustavas firmas. Kuidas ennast oled tundnud selles riigis? No esimene kord oli see, see tunne, mida nad pärast need kõik räägivad. Ma olen kuulnud, et kui ilus, kui puhas, kui armas, kui kena, lähed poodi, öeldakse tere. Tere. Ma esimest korda tagasi tulin, siis ma läksin ka siin nagu vähem tühjem, pood oli patsient element vaadati nagu natukene nagu linnuga. Doha taevas ütleb tere, Poes. Aga viimasel korral nüüd ma juba vaatasin. Mustemaks on läinud räpasemaks kõik ohtlikumaks. Hirm on inimestel Elu raskemaks läheb, aga lähed sa isa juurde nagu oma teise koju? Nüüd küll ikka juba ja viis korda juba käidud jai võõrastele tänaney, oh ei, ei võõrasta teda, rääkimata sellest võõrastega, oma oma noh, kuidas öelda kirjutama või öeldakse teiste naiste isa naist, saame temaga saksa keeles inglise keeles ja käte ja jalgadega kuidagi räägime kõik niimoodi jutud ära ja isa siin ei ole käinud. Ei ole. 80. aastal, siis kui meil siin olümpiamängud olid, siis tal olid juba piletid tellitud talle naisel mõlemil. Aga siis oli tal hakanud mingi niisugune tunne. Ta ei ära tee seda sammutramine, siis tuli see paik otseselt. Ja siis tuli kedena. Jälle läks, õigest ei olnud vaja minna. Aga ma arvan, et nüüd varsti tuleb. Isal oleks ikka päris huvitav näha sind laval, ma kujutan ette. Ma arvan küll, jah. Mis sa ütlesid, et sul läheb nüüd 25. hooaeg? Jah. Paraku paraku ja ütlesid seda, oi õudust. Oi õudust, jo imet ja ikka veel. Sina oled kohe lausa raamatupidaja tööd teinud, kas seal on kõik täpselt kirjas? Ei, päris täpselt ei ole, ma olen näinud Hugo Lauri raamatut, kus oli kirjas ikka elukutsete ja rahvustega kõik, mis, mida on mängitud, mul on ainult lihtsalt palju mängitud. Mu meelest oli nüüd üle 3000 küll 257, oli möödunud aasta lõpuks, nüüd on vist kolm etendust veel juurde, vaid? Kolm. Ma käisin pühapäeval vaatamas lubasuja pingviin mitmendal etendusel, ma siis olin 93. 93.. Mis sa arvad, kas sul on teatris väga hästi läinud? Ei tohi nuriseda. Olekseid, mille hulga hullemini. Muidugi võiks võinud oleks võinud minna paremini, kui oleks olnud võib-olla noh, oma oma isiklik lavastaja, kes paneb selle peopesad alla ja, ja otsib sinu jaoks rolle ja muidugi oleks võib-olla kas ei peaks olema, tegelikult peaks olema oma lavastaja? Ma ei oska isegi öelda, sest nüüd on juba nii palju aastaid läinud ja ma olen läbi saanud ilma oma lasteta. Ma lugesin kokku sinu saate jaoks üle 30 lavastaja on need, kellega mina olen töötanud. Suureneb suur arv minu meelest ka, jah. Muidugi tänu sellele ma vahetevahel ka vasakult teine ja ja ikka noh, mitte esimene viiul, aga. Elus alles, kas sa oled, kas sa oled ise ka käinud tööd küsimas? Olen ma olen püsinud. Neli korda tööd. Ja kolme korda neist ma üldse ei kahetse, kuigi mul viimasel korral küll öeldi. Ei, aga see oli väga sümpaatne ütlemine ja ja aus. Aga esimene kord, kui ma küsisin Panso käest, Lead. See oli etendus, mida ma nägin, üheksandas klassis mängisid Herta Ilviste ja kadunud Einari Koppel ja Paul Ruubel ja ma nägin seda koer kultuurimees, ma sõitsin järele sellele etendusele, paidesse sõitsin järele, Järva-Jaani mulle meeldis. Ja siis tuli see etendus see tükk meie majja ja mind ei olnudki määratud lihaks. Mina olin õnnetu. Pansoli haige, istusin kodus, mõtlesin, mis asja ma teen, kirjutasin talle kirja, saatsin varilis Gilaga talle kirja, koju. Võeti mind rolli peale, nii et ma üldse ei kahetse. Mul oleks roll mängimata jäänud. See oli, see oli ka õnnelik päev, kui ma hommikul teadsin, et mul õhtul on lea mängida. Ja teinekord ma küsisin Peeter Simmi käest dubleerida Marias khatirulli ja seda ma ka ei kahetse, mulle meeldis seda teha. See etendus läks väga vähe ja aeg oli vist niisugune natukene halb. Et noh, ei läinud Eesti publikule üles enam see Paabeli tükk, Maria. Aga Rolli mulle meeldis küll mängida, mis sul ära öeldis? Ära ütles mulle Elmo Nüganen nüüd Sarra Ivanovist, seda ma oleksin tahtnud küll mängida. Aga ta põhjendas seda nii ilusti, et ta lihtsalt ei jaksa, mitme koosseisuga ta näeb ühte ja noh, see oli noh, kena ja aus äraütlemine. Aga üks ära ütleme neil veel niisugune, no mis, mis eluks ajaks minu jaoks inimese nullis niimoodi ära, et, et ma ei saa temast lugu pidada, olgu ta Keenias kui tahes. Sa ei taha sellest räägida, ei mõnitada, ei ole tarvis, võib ju kohe ära öelda, et või noh, vähemasti üks katse anda inimesele proovida ja siis öeldi, et ma ei näe. Aga jooksutada väikese poja kõrvalt neli kuud. Ja siis kaks nädalat enne esietendust ikka veel öelda nainirnajukat jobud orgini servettagi. Miks sa seda vene keeles ütles sellepärast et ta rääkis Venegi aha, kas sa võid öelda, et sul on teatris enam-vähem kindel ampluaa? Ei või ja ei tahakski, et oleks, mulle meeldiks ikka väga teha erinevaid asju. Aga sa oled üldiselt niisugune karakternäitleja, mulle tundub see on läinud niimoodi, et noh, tööd tuleb teha nendega, kes tööd pakuvad. Selle karakternäitleja, selle tantsu püüdis minus seda avastada, aga ta ei avastanud. Must komöödia läks minul küll täiesti aia taha, mida ma tegin esimest komöödiarolli temaga täiesti igatahes ma tundsin ennast väga halvasti, ma ei osanud naerdaga üldse olla ja. Ei, mulle ei meeldinud see, ma ei saanud hakkama sellega. Aga siis tuli Eino Baskin tagasi ja siis tuli see meelejahutaja. Ja kui poleks meile jahutajat olnud ja Eino Baskiniga esimesi töid, siis ei oleks Hendrik Kerge Mint võtnud karakterrolli peale näiteks saatel ikka ja nii et noh, kuskil natukene õnne olnud, et Baskin nagu leidis sul koomilise soone. Ja talle ma olen küll palju tänu võlgu. See meelejahutamine, see oli hea trenn selles mõttes, et nad üle kolme nädala iga kord erinevad karakterid ja erinevad partnerid, erinevad partnerid ja ja, ja publiku ees otse ürita ära teha. On sul keegi niisugune lemmikpartner ka, kellega sa ennast väga hästi tunneb? Tahaks jälle teha. Ma olen väga palju mänginud. Everiga Krjukov ikka nendega, ma olen pallimängud, need saatevead ja leedi ja silme ees mustaks ja jah, nendega ma tunnen ennast küll hästi. Tähele, tüdrukud, alustame liikumist ja üks, kaks, kolm, kaks, kaks, Kalm. Vabandage, kas tohib tülitada tüdrukud tüdrukust aptab, mis küsimuses? Kas saaks ka, no nii, et üks kakskolm, kanad, taipasin, taipasin, tähendab PS sooviti oma tütart meie liikumisrühma panna. Ei, ma soovin ide tunda. Laipasid. Vaadake, kuidas teile nüüd öelda, et meil on siin naisi? Sellepärast ma tulingi, et teil on naised. Taipasin aeg, kahjuks ei ole minul aega nalja teha, ma pean töötama head seltsimees tüdrukud, alustame uuesti ja ükskaks Kalürke ka äkki on veel. Siin taibata, kui mõni mutt on üle sate alu, Viilma liiguksin temaga nii. Ütleme voogimaavia volvoga ja üksi vaipa hiljem tagasi tulla, kui too noormees tülitan, jätan, kutsun mina mingisse lain miilitsa. Sellele on naid miilitsaseltsid, oleks meeldivam liikuda. Miks te peate just naiste seltsis liikuma? Mul on vägi, kuliin liikumised, Webaigelt, naiste seltskonnad häbenema seda välja näidata, viima käima korralikult. Ma ei karjuvaid killua õnneaiaks mahuma mamma Mälli aela noorte segate mind, kui te veel pillute, olgu tõendeid nii suur kui tahes ajama minema helge siis selge ei ole. Vaadake, maju ei kiljub, ma võiksin hoopis sosistada. Aga need mutid Taipasin, taipasin. Minge tüdrukute juurde, nii, tähelepanu, alustame. Karta, kaks kaldub linnubli, paluge traagilisemad ja kus on näidatud? Naeratage kaste, kaupluse leti taga ei töötanud, näod nii mornid. No kuule, õpliia kägistan taks, kakskolm jälle õpetajale kallutarscaldooniat ning teiega noorne. Tantsida võib ju restoranis ka, aga miks te siia tulite? Teate, sõbrad rääkisid, et liikumisrühma naised on kõige ilusamad. Siit leiab mõnega, kellega restorani minna. Ei taipa. Aga retus on pime. Ma olen lühinägelik. Ja naine paneb mulle alati pahaks, kui kuuleb, et olen restoranil mõne võõraga tantsimas käinud. Et oleks veel mõni kaunitar, aga mingi vana kõva niimodi, ütleb. Naine nagu vesi, udu ja jää, sinu monoetenduse pealkiri, nii ta on ja kuidas see etendus sündil kellubudist nägi, seda soomes ta nägi seda nagu no nii nagu ta ütles, nagu kirjandusõhtune noh, mitte nagunii nii nii lavastatud, ära lavastatud. Ja siis tal oli tulnud pähe, seda võiks ju lavastada tegelikult, et ei pea ju rääkima nii nagu Kirjanike Majas kirjandusõhtul. Ja siis oli ta hakanud mõtlema, et kes seda teha võiks ju, nii nagu ta ütleb, oli ta minu peale tulnud ja ja siis hakkas mulle rääkima möödunud kevadel, kumb seda soome keeles lugenud, siis mulle tundus, et see on täitsa ilmvõimatu materjali. Ei, sellega ma küll ei saa ilmaski hakkama. Aga ta ei jätnud järele ja siis sai seika ära tõlgitud ja hakkasime kevadel siis tasapisi tegema ja siis hakkasime tundma. Teisalt on ühtegi Üheteist, mis mulle enesele korda läheb ja see oli päris huvitav, see oli täitsa omamoodi lükk mitmendal etendusel ma käisin. See oli kuues nüüd kuues etendus ja kuidas rahvast on olnud? Üllatavalt, arvestades seda, et esimesed etendused olid absoluutselt ilma reklaamita, keegi ei osanud aimatagi, millal või kus toimub, afissid olid üleval. Kusjuures ei ole tähtis, ei tea, aga 15 päeva jooksul detsembrikuu seas mul viis etendust ükski jäänud ära, vähemasti. Nii et kuidagipidi, noh nad ikkagi teada saite, tulid ja eks muidugi ellu kutsus ja mina ise kutsusin oma tuttavaid, ma mõtlesin ka, et kas lähen võtan plakati kätte, istun teatrite maha ja hakkan kuulutama, et nendel kuupäevadel ma mängin. Tulge palun vaatama, aga aga nüüd oli reklaam väljas ja, ja viimasel etendusel sa nägid, saal oli päris ja nüüd pärast loba suutma, küsisin kassapidaja käest. Reedeks on 10 piletit, oli juba pühapäeval müüdud, nii et võib-olla et ostetakse mõni veel juurde. See oli esimene tükk, mis kammersaalis läks. Päris esimene ei olnud, ta ei olnud väljakuulutatud kammersaalina. Ta oli proovisaalis, aga kevadel diplomaadid tegid seal ka meel ja Taavi kunagi oli seal ju. Ennem kui mina teatrisse jõudsin, oli ta ka väikese saali mingi väikese saali nime all. Seal tehti Smuuli lugusid ja ja midagi seal veel tehti, mina olin seal esimest korda, seal oli päris mõnus, niisugune intiimne atmosfäär tekib seal. Nojah, selle monotüki jaoks nagu ei kujuta ettegi, et võiks olla kuidagi sellest pikas väikeses saalis, sellest ta mõjub nagu vagunina selle selle tüki jaoks üksinda ei kujuta ette küll, et et selle ära teeks seal. Meie üleval seal pööningusaalis, teie maja teatrimaja on teinud ka viimasel ajal läbi suured muudatused, kuidas anud selles majas praegu tunned? Nagu ma ütlesin, lahtine leht oma lavastajat ei ole, ebakindlalt kevadel tehti meil küll lepingud, minuga sõlmiti kolmeks aastaks leping, aga ma, ma ei kujuta ette, et see leping midagi eriti tähendab, mida sulle lubatakse ja mida sina omalt poolt olen lubanud. Kolmeks aastaks on lubatud mulle tööd, noh, pool on möödas, kaks pool on veel ees ja mina olen lubanud usinasti vastu võtta kõik rollid, mida mulle pakutakse. On sulle pakutud neutrolli ja rohkem ei ole praegu. Vägeva vikatimehe võidukäik oli viimane. Mis ees on, ei tea. Võib-olla tuleb paber kirjutada, võib-olla ei tea, sa oled selleks valmis. Oleneb lollist tööst. Kuidas sa sinna noorsooteatrisse sattusid, Andres Otsaga tükki tegema? Oi, see on pikk jutt. Kadunud Mauri Raus mõtles selle välja. Oli pakunitika Ita Everi le Elle Kullile ja Maria Klenskaja tallele kõigile. Ja siis oli niisugune kiire aeg, et et mu ema oli väga raskesti haige, ema, ma tõin ta parajasti niimoodi koju. Jõuluks jooksin teatrietendusele, Emauril valvelauas. Hakkame nüüd tegema siin jahi ajal armastan vist ka, aga mul on praegu kiire. Vana-aasta õhtuks oli mul jäätud uusaastakaart ja, ja töö Jaan Krossi käest oli ta saanud kätte selle materjali lasknud paljundada ja hakkasime siis tõesti tegema, kadunud Tiit luts oli tal lavastajaks kutsutud. Ja talle esimene pärast esimest proovidel nii õnnelik, et, et pärast üht ühteteist aastatel esimest korda teatriproovi ja ja ta luges nagu noor jumal seda teksti ja kõik oli kena lihtsalt pähe jäänud inimesel enam mitte midagi. Ja sinna see suubub, sinna jäi. Eks ma siis kurtsin sõbranna reetneimarile, et nii läks ja ja tema rääkis kodus Kallole ja ja, ja siis kalju tegin Andrese ja minu kahandas otse minuga ära selle tüki. Nii ta läks. Kuidas teises teatris teha on? Ei, tundub mingisugust, eriti niisugust, noh, sissetungijad, vannet ei olnud, ei, mul ei olnud ja ma ise ei vaata ka teisi inimesi, kes, kes meie teatas meile palju külalisi käib ja ma ei vaata neid ka nagu sissetungijaid kui, kui lavastaja näeb nii, no mis teha. Ma tegin hiljuti Kaie Kõrbi ka intervjuu ja kuulsin ja tema ütles, mäletad, et kui hingelised asjad on korras siis läheb ka töö hästi? Noh, eks ta, nii on vist jah. Kuigi mitte alati vahetevahel, vahetevahel on see, kui hingelised asjad ei ole korras. On see kaks kolm tundi seal lavale saada, on nagu põgenemine, mine oma elust ära teise ellu ja seal on päris niisugune vabanemine, oled tundnud, olen tundnud nagu mu ema oli väga haige ja ma tundsin küll korraks selleks paariks tunniks et saaks ainult jah, pidin lavadel lihtsalt selle koorma ära viskama, midagi ei olnud teha. Mida siis lõpetuseks sulle öelda, mida soovida, mida näitlejatele soovitakse? Et oleks hästi palju tööd ja osi osi, huvitavaid huvitavaid osi, mitmekesiseid. Ita Ever ja Helle-Reet Helenurm. V. Rääk. Sa oled tõesti sina, nina ka mina, kallis Niina. Sind ei tule üldse äragi. Ma saan aru küll, et inimesi peab olema kõik kaunis, aga mis nii viimse kraad. See on minu viimane, saan, mõistad. Viimane šanss, mis siis lahti on hakanud meest vahetama või? Oi jumal, kui see nii oleks. Kuule, kas siis tõesti tema lööb üle aisa või sinu asja? Mõistan, mõistan. Mõistan, kui kaua te olete abielus olnud, 10. aasta läheb juba ja mis põletan, kõige kaunimad unenäod lõpevad ükskord ja sa ärkad, no no, no no ei, muidu jääb sul mõlemast silmast taskurätiku peale ei käi. Kui oleks ammu juba sedasi, Birutab. Nii, kui kultuuriülikooli lõpetas, hakkas metsa poole kiskuma. Oleksime vahetatud, usu või ära usu, iga pommid viiksid kingi. Enne sõda ajab habet, ütleb, et nõupidamine heegelbavat, muidu minna, jube, teame neid nõudeid ja. Aga mina olin loll, ei taibanud kohe, milles asi. Ja aina hullemaks läks. Ükskord õhtul kargas laua tagant püsti ja suudles mind. Kujutad sa ette ei kujuta, mina ütlen talle, oled sa arust ära või? Laste nähes kipud uisutama ja tema tema, tema, Edagi siis ma hakkasingi aru saama, see pole enam õige asi, Jon viltu. Kuule, aga ta võib-olla lihtsalt sõnas õieti oled mulle võid sa ju ometi. No 30 ja suurepärane iga neljakümneaastase naise jaoks. Kuuled sa, aga mis siis, kui ta lihtsalt no kuidas seda nüüd öeldagi. Lihtsalt armastab sind. Kuidas ta mulle siis lilli tõi, lilli, lilli, alpikann ja vaata, kui ta oleks tahtnud oma armastust demonstreerida, ta oleks ostnud mõne džempri või platvormkinga, ütlen sulle. Mitte kuidagi ei klapi see asi, aga lõbule ta tõi need lilled naistepäeva puhul. Ei, ma mäletan täpselt mingit naistepäeva, ega muud päeva ei olnud ja üleüldse paistest jumala kaine ka veel olevat. Lõikas nagu noaga südamesse. Ja siis ma otsustasin uurimiseksperimendi korraldada, tema tuleb töölt, aga mina ütlen, et kahjuks pole mul õhtuks süüa tehtud, tunnen ennast halvasti. Varem oleks ta niisugust Transvaali teinud, et hoia ja keela, aga nüüd naeratab, ütleb, pole viga, küll ma midagi ikka hambale leian, keedan teed ja, ja üleüldse ei maksa söömisest kultust teha seda naeratust. Ma pean nüüd nutta, võta ennast kokku, praegu pole tarvis pisaraid vananevaid tegutseda. Sa arvad, et ma pole tegu sõnu või ametiühingukomitees, käisin. Kuidas on lood minuga asja moraalse palgega, küsin neilt. Peatage te muidu vajub täiesti põhja. Mis nüüd, vastavad nad mulle. Meie pole midagi niisugust märganud, töö, eesrindlane, tagasihoidlik inimene, jäädagi teada, kes algavad maha varri ja muidugi ka, aga tema on nagu ümber tehtud. Miks sa mind kunagi tööle saates ei suudle, küsib ta minult. Kujutad ette, tema olevat kios näinud, et naine oma meest põsele suudleb. Ole sa lahke, naisionalist tyyp. Kehtna tunneb, et on karistamatu, sellepärast mõnitabki. Kaks kumminussažaniliseerukerdada. Sul ei ole selgroogu vera, sul on õigus, nina, ma tean, ma olen nõrga iseloomuga. Üks kord. Me vaidlesime. Ma ei mäletagi enam, mille üle. Tead, mis ta mulle ütles. Sagulavaid. Täpselt sõna-sõnalt. Aga võib-olla on sul õigus. Nii ta ütles, nuia, selge pilt. Nagu prantslased ütlevad, otsige naist, sinna see koer maetud ongi, mis sa arvad, et mina ei, ser, see? Iga päev passin siin pargis, nii, kui tal töö lõpeb, olen platsis. Situn tehase värav hästi näha ja kogu täna kuni meie majani välja kohe ja kui tore, paardev asja kolite, oi pidi see küll niimoodi minema. Lastest tuleb, tuleb tulebki. Seisab seal väravas, kellega ta on tulemust ju, see on minu, Sasha, kuule. Mõlemad kõnnivad kodu poole, seda ma näen siin osas, aga. Kuule. Seal on ka lillekimp käes. Kiis seriaalil Legin, Ooe, Everake, Elina. Sul hakkab sama lugu pihta. Sers lahva.