Tänases ja kolmapäevases põllumajandussaates esitan teile jutuajamiste kokkuvõtted ja tähelepanekud meie vabariigi mõnede eesrindlike majandite tootmisjuhtidega. Mõtetevahetus tuleb külvipinna struktuuri ümber. Pöördusime meie tuntud agronoomide poole, sellepärast et praegusel juhul on eesrindlike majandite kogemustel kümnekordne kaal. Keda me ka selles praegu ülimalt aktuaalses küsimuses ei intervjueerinud, ikka jäi domineerima mõte. Üldist maaviljelusskulptuuri tuleb tõsta rohkem orgaanilisi väetisi, vähem koristus kadusid. Kui on põldheinasaagid madalad, saadakse ka teravilja pähe ja vastupidi, kus pole teravilja polega põldheina. Ja otsida kõige kurja juurt põldheinas pole alati õige. Tahaksin teie tähelepanu juhtida meile kõigile hästi tuntud ja meie kõigi poolt lugupeetud Estonia kolhoosi esimehe Heino Marrandi sõnadele. Kus põld annab juba üle 20 tsentneri teraviljasaaki siin siis mina mõtlen, seal peaks kui mitte ikaldust ei ole siis ikkagi põldheina labile 40. Arvan, et küsimus on selge sest kus saadakse üheksa kuni 10 tsentnerit teravilja hektarilt, seal ei maksa loota ka, et põldhein üle 20 tsentneri annab. Järgnev jutuajamine, Heino Marrandi ka kinnitas seda veelkordselt. Küsimusele Mitme väljalisest külvikorras ja kui suurest teraviljaprotsendist me saame rääkida Estonia kolhoosis, vastas seltsimees Marrandi. No põllust, mis kannatab kõikultuurisi, tähendab, niiskusolud on reguleeritud selle, meil sisse on viidud üheksa vadjalane külvikord. Seal sellest külvikorrast on kaks väljapõldheinas. Ja teise aasta ein meil alati reeglina kuulub üles kündmisele. Kui tal seemet peale heinaseemet, siis ta läheb talivilja alla. Ja sellest võrrast meil teraviljas on viis välja saagikus ja on meil olnud möödunud aastal näiteks põldhein oli 46, tsentrid, teravili 23. Mis söödühigudesse puutub, siis, kui võtta arvesse ka põlde nädalis, mida tingimata arvestama peab, see sügisel on väga hea, sööd piimakarjale siis umbes võrdne on teravilja ja põldheina saagikus, sööt ühikutes. Peale selle võiks ütelda, et teravili võtab ka veel teatud hulga seemet, mis tuleks sööthikute saagistil, saagistab maha arvestada. Meie muidugi ei saa minna ühekülgsele kasvatamisele, ei põldheina, ei ka teraviljakasvatamisele on tarvis kasvatada nii ühte kui teist just juba paremini ära jaotada koristamise aega. Ja teraviljaprotsent on teil juba ikka ligemale 50 piiresse. No meil arvestati möödunud aastal põldu 1230 hektari, sellest oli 600 hektari, oli teraviljas, mis teeb peaaegu 50 protsenti. Niisiis, kus on teravilja, on ka põldheina. Küsimus on vaid selles, kuidas seda kasvatada. Paljud põllumajanduse spetsialistid ja kolhoosiesimehed on avaldanud arvamust, et tuleks tõsiselt kaaluda põldheinakülvikorda võtmist üheks aastaks. Samal seisukohal oli ka Paide laste põllumees number üks Eesti NSV teeneline agronoom Martin Karu. Maa. Igatahes Paide lased on küll suuna sellele võtnud ja veendunud oli selles ka üheksanda mai kolhoosi agronoom Johannes Sarapuu, kelle arvamusi järgnevalt kuuletegi. Põldheina üle kahe aasta ei tasu pidada sellepärast et nagu näitavad ka saagikus andmed Põldina saagikus langeb ja ta õigustega ennast nii, et teise aasta Põldein tuleb üles künda. Meil ka tavaliselt on nii, et läheb Cesasse on kõik põhilised Põldile kesa. Me oleme lasteaed juba saanud põldheina hektarisaagiks üle 40 tsentripõldheina. Möödunud aastal saime 50 tsentnerit. Kui nüüd arvestada ümber sööd ühikuteks siis teeb see välja enam-vähem. Tähendab võrdselt teraviljaga. Nii et 20 tsentnerit teravilja ja 50 tsentnerit põldheina kahe pooletuhandese piirides, mis sisaldab Nii et kui alla, ütleme, seal alla 40 tsentri Põldeine, muidugi siis ei võistle teraviljaga. Ja no aga teisest küljest nüüd eksin see odavus ja see, et me saame teravilja ikkagi mehhaniseeritud, väga hästi koristada. No selles ongi, jätkub aga võib-olla seda võrdlema, et kui saame teraviljaga seal kombainiga ära koristada ja siis siis muidugi teravilja, tähendab omahind tuleb odavam, olgu põldheina, sellepärast Põldeni igal peamiselt käsitsitöö ikka seal. Kui palju peaks siis olema põldheina osatähtsus külvipinnas? Põldein osatähtsus momendil küll meile suur on 40 protsenti, ega siin järgnevatel aastatel kohe katsume ka viia, et seal 20 protsendi 20 kuni 25 protsenti. Ja nii ongi õige. Üks reserv on sellele majandile teraviljasaakide suurendamiseks veelgi, sellest tuleb juttu järgnevalt. Käesoleval aastal moodustab teraviljapind põllumaast 40 protsenti, möödunud aastal oli alla 35 protsendi. Ja läheb kui kõrgeks. Lähematel aastatel peaks tõusma 50 protsendi lee. No teil on olnud teatavasti head soovid ka juba rea aastate vältel Siin juba rida aastaid oleme saanud 20 sentaribeerides, nii et see pole mingisugune probleem, aga nüüd ainult küsimus, et hakata ka saama üle 20 seal kuni 22 kuni 25 tsentnerit. See muidugi on lähemate aastate küsimus ja sellega saavutame. Nii noh, eks peas ei ole siin muidugi harimise kõrval Erlik väetistel. Nojah, sellest ongi, et me oleme juba rida aastaid ka andnud põllumaa iga tähendab hektari kohta mitte alla seitsme tonni väetist, orgaanilist väetist ja läheme taastatel ongi meil ülesanne. Et anda sellele iga põllumaa kohta juba 10 tonni orgaanilist väetist. Teraviljaosa 50 ja mitmeaastase põldheina osa 20 protsendini kusjuures põldhein on külvikorras üks aasta, maksimaalselt aga kaks, seitse kuni 10 tonni orgaanilist väetist hektarile. Niisugused on lühidalt ülesanded. Lisan siia juurde veel nii palju, et ei üheksas mai ega ka Estonia kolhoos ei hiline vilja koristamisega, mille tõttu peaaegu kõik kordan peaaegu kõik, mis kasvab põllul, pannakse ka salve. Seepärast tänavu vabariigi keskmisena. Hektarisaakide tõstmine kolme kuni nelja tsentneri võrra on suures osas saavutatav koristuskadude vähendamisega. Heino Marrandi juhtis veel tähelepanu ühele küsimusele, nimelt maisi kasvatamisele Cesal. Mais põhiliselt meil on olnud nii palju, kui me oleme kasvatanud, on olnud, on juba Cesal teda, kui õigel ajal koristada ja külmaga teda ei saa, väga vabalt võib seda veel talivilja peale külida ja talivili saagid järgmisel aastal sellepärast ei kannata. Kuuleme nimetatud küsimuses ka veel üheksanda mai kolhoosi agronoomi Johannes Sarapu arvamust. Mais, mida me seal Sileerime, sinna teeme peale talivilja ja siis teise aasta põld tuleb samuti kõiki ümber künda ja viljale võtta. Kahe tootmisjuhi arvamus on, et kasvatada maisi Cesal. Üldiselt oli Marrandi ja sarapuuga ühel nõul ka Adavere näidiskatsesovhoosi peaagronoom Adolf Niglas kuid. Kuid maisiosad on teravilja tähendab õieti Cesal kasvatamises ainult üks miinus maisikoristamine siiski toimub meil tavaliselt augusti lõpus ja isegi septembri alul. Sel juhul kipub kesa jääma hiljaks, sellega sügis küll venib, see on tema ainuke miinus. Ja mehhaniseerimise ja tööjõu olemasolu puhul on aga võimalik ka siin õigel ajal siiski veel teravilja maha saada. Õigus on igaühel ja Sindi jõuame jälle välja üldise maaviljelusskulptuuri tõstmise juurde. Lisaks veel sunnib see majandeid maisi koristamisega kiirustama. Võib-olla oli eelnevast teilegi midagi kasulikku? Või tekkis eriarvamusi, kas nii või teisiti, palume teid nimetatud küsimuses meile kirjutada? Kõige esimesena aga anname sõna Eesti NSV põllumajanduseministri asetäitjale Oskar valingule, palun, seltsimees Valing. Seltsimees Marrandi, Sarapu ja Niglase seisukohad on muidugi väga õiged. Muidugi väga õige on see, et kolmanda aasta põldheinast on meil vaja juba sellel aastal igas majandis lahti saada. Mis aga edasi põldheinaga teha tuleb muidugi sellel aastal kevadkülvile reguleerida, Põldeid allakülviga, juba põldheina edasist osatähtsust kogu külvis tähendab, tuleb teda vähendada juba selle aasta kevadel. Õige on muidugi see, et põldheinakoristuskaod on meil reas majandis väga suured sest korraliku põldheina asemel me koristame nii-öelda piltlikult öeldes põhku. Mis puutub teraviljades, siis siin on seisukoht selline. Meie peame juba sellel aastal hakkama lahendama tali ja suviteravilja omavahelist vahekorda. Nimelt suviteraviljaosatähtsuse suurendamise ja taliteraviljaosatähtsuse vähendamise suunas. Nimelt seetõttu, et meie oludes annab suviteravili hoopis kõrgemat saaki. Seda peavad majandid eelala kevadkülvile järgneval sügiskülvi arvestama. Väga õige on muidugi kõigi siin sõnavõtjate seisukoht selles, et koos külvistruktuuri ümberkorraldamisega peame hoopis paremini korraldama ka enda väetis majanduse, sest see on veel paljudes majandites tõepoolest käest ära. Ei aita üksi muidugi. Saage rikaste kultuuride osatähtsuse suurendamine, kui me otsustavalt ei hakka majandis lahendama erit orgaanilise väetiseküsimust mis sellega praegu tuleks siis teha. Eelkõige muidugi valida välja põllud, kuhu me kevadel külvame maisi, suhkrupeedi ja teised intensiivsed kultuurid. Ja otsekohe päevagi viivitamata alustada neile põlludeni sõnniku, kuida väetist, turbavedamist ja komposteerimist eriti toonitan siin just turbosatähtsust alla. Sest reas majandis üksi sõnnikust meil kahjuks siiski ei jätku. Kokkuvõttes jääb soovida seda, et igas majandis siiski nii-öelda paber, pliiats käes, agronoomid, zootehnikud koos teiste majandi majandi juhtijatega arvestaks välja kui palju kulupõllule, milliselt kultuure külvata, mida need kultuurid annavad, sööt, ühikutes seeduvas valgus. Et juba sellel aastal teha otsustav samm meie põlluviljakuse tõstmiseks ja õige külvistruktuuri rakendamiseks igas majandis. Veel kord kirjutage oma arvamustest, kolmapäevases põllumajandussaates, aga vahetage mõtteid suhkrupeedi ja kaunviljade kasvatamise üle.