Oli üks selliseid jaanuarikuupäevi, mis isegi kalendri punastama paneb. Vesi võimutses, seda tuli ülalt ja oli juba ennegi küllalt nii kraavides kui põldudel. Asfalti kattev jää oli Sulawest purjus ja autod pritsisid seda lõbusa sahinaga laiali. Ainult Peipsi oli oma vetele külma kaane peale tõmmanud ja vaatas rahulikult oma suurusele kohase väärikusega maanteele, mis siin üsna järvekülje alla kulges. Peatanud korraks pilgu Mustveel, mille linna ilmet rõhutavad kultuurimaja sambad ja Kahekorruseline söökla-restoran jäi Järv silmitsema linna piiril kõrguva nelja masti. See oli tuttav koht ja siin töötavad inimesedki olid ainult järvega tuttavaks teinud sest tutvumine on vastastikune protsess ja selle maja inimesed, maja ise ning mastidki on siin just selleks, et Peipsit võimalikult põhjalikult tundma õppida. Järv ohkas ja surus tubli viietollise roheka jäälahmaka tasase kriginaga lusi vallile teiste samasuguste kõrvale. Ja jäi jälle vait, see praeguni vaikne lagendik, ainuke Euroopa klassi mees Eesti 3000 järve hulgas. Minagi astun siia mastide alusesse majja sisse ja teen teid tuttavaks ühe mehega. Tiirikoja hüdrometeoroloogiliste järve jaama juhataja Leo Kullusega. Kulus on 31 aastat vana, lõpetanud Tartu Ülikooli geograafia osakonna täpselt keskmise eestlase pikkune 172 sentimeetrit, 80 kilo. Tal on heledad juuksed, veidi ülespoole kippuv nina ja midagi ta näos muheleb. Kui veel lisada, et ta kannab talvel enamasti säärsaapaid ja Califeesid peaksid teda juba ära tundma, kui juhtute teda hommikul kella kolmveerand kaheksa paiku jalgrattal Kalmalt tirikujale sõitmas nägema. Mina tundsin ta ära küll. Tõsi, mul oli temast täielikum isikukirjeldus kui ülaltoodu viie aasta jooksul pähe mäletatud pilt. Aga see-eest ma ei teadnud, et ta just jalgrattaga sõidab. Tere, tere. Kuidas elad, kust sa siia said, kuidas elab see, too saatis sulle terviseid ja nii edasi. Kuni möödusid esimesed tunnid ja nendega me raadiokuulajat ei vaeva. Aga kui meie jutu ots, mis sellistel kohtumistel ikka olevikust mineviku suunas lohistada tavatseb jõudis ülikooli lõpu kevadeni. Panin isekirjutaja tööle. Hästi, selgesti on meelde jäänud see lõpetamise eelne, kuhu küsimuses närveerimine. Tavaliselt on ikka nii, et paremad lõpetajad valivad endale ka paremad töökohad geograafilises mõttes. Kuidas siis sattus meie lõpetaja number üks tiirikojale? Kas see aeg, kus sellega seotud terveerimised olid siis ma olin juba töömees? Nimelt jälle lõpetamist juba veebruarikuus, 58. aastal tulin tiirikujale rektori eriloaga. Seal olin selles hüdroloogi koht vaba. Omal oli ka huvi selle asja vastu, diplomitöö oli tädi tiriku ja materjalide alusel ja siis mõtlesime kavalat mängida. Tol ajal võis seda ehk kavaluseks nimetada tuletama meelde, see oli 1958. aasta alguses kui üliõpilaste lähendamisest tööle alles üpris areldi kõneldi. Praegu ei imesta keegi, kui üliõpilane diplomitööd kirjutab, kas tehases, kolhoosis või mõnes asutuses aga siis imestasid paljud, sest kõrgema hariduse ministri vastavat institutsiooni polnud. Kuid kasu oli. Ma ei oska siin nüüd suuri teoreetilisi järeldusega üldistusi teha aga lei enda kogemuste järgi tundub, et see on igati asjale kasuks. Sellepärast et kui ma nüüd oleksin tõesti selle diplomitöö teinud seal ülikooli raamatukogus siis vähemalt nii materjalide kasutamise osas, mis mul nüüd antud juhul jaamas istudes võimalik oli oleks see töö jäänud kindlasti kõhnemaks. Rahvas kutsub teie asutust ilmajaamaks. See nimetus manab vägisi silme ette habemega karikatuurid ja anekdoodid, kus tavatsetakse ilmajaama valetajaid kiita. Nüüd on paras võimalus küsida, mida siis ühes ilmajaamas tegelikult tehakse. Nii nagu teised ilmajaamad ei ole ka meie pääsenud sellest valetajate nimest. Kui palju meie ütlesin süüdi olema, et ilmad vempu võiskavad mõnikord? Noh, seda on raske öelda. Õieti me ennast küll süüdi selles osas tunnistada ei tahaks. Aga erinevalt teistest ilmajaamadest meie kanname nimetust hüdrometeoroloogiliste järvejaam. Ja see viimale nimetus siis tähendab seda, et peale selle tavalise ilma vaatlemise teostame järve kompleksset uurimist. Milleks seda kõike tehakse või nagu ikka küsida armastatakse, milles avaldub teie jaama töö tähtsus rahvamajandusele? Seda on raske lahti mõtestada. Aga lühidalt ütleksime nii et rahvamajandust huvitab siiski järvede siinjuures eriti sellise suure järve nagu Peipsi Pihkva olukord näiteks temperatuurirežiim Sellega seotud kalanduse probleemide ring. Näiteks veetemperatuurist oleneb suurel määral kalade kudemisaeg kudemiskoht, samuti hobustega seotud kalamaimude kaldumine järvevees ühest järve osast teise. Niiet üldiselt see meie uurimise küsimuste ring on küllalt suur. Mis on teie põhiliseks uurimisobjektiks ilm või järv? Tööde osas kahtlemata järv, sellepärast et kõik meie põhiline varustus ja samuti kaadri põhiline osa on järveuurimise jaoks. Võtame siin laev või hiljuti saadud roomikauto. Need on kõik puhtanisti järvetööde jaoks. Muidugi, ilmaandmed on tingimata meile vajalikud. Peipsi uurimisel on aastakümnete pikkune ajalugu, kuulsad minevikku, nimed, mainige siin ainult akadeemik Karl vääri kohustavad paljuks. Kuid ega järvejaamal pole midagi häbeneda ei tolleaegsete ega praeguste akadeemikute ees. Töödeks järvel on korralik alus. 22 tonnine Limnoloog oma 150 hobujõu, metallkorpuse, mugavate kajutite ja eeskujuliku varustusega hüdroloogiliste vaatlusteks. Laeval on muuhulgas ka automaat meteojaam, mis lubab roolikambrist väljumata kindlaks määrata tuule suuna ja tugevuse, õhutemperatuuri ja niiskuse ning vee temperatuuri. Laev on praegu kaldale talvekorterisse tõmmatud. Kui aga Limnoloog Mustla-Jõesuust järvele sõidab voolujoonelist siluetti ehtimas vabariigi lipp ahtris ja sinivalge hüdrometeoroloogilised teenistuse vimpel. Topis ütlevad muulil jalgu laiutavad poisikesed uhkelt. Peipsi kõige kihvtim laev. Poisikest aga peab nõus olema, sest autodesse traktoritesse, lennukitesse ja laevadesse puutuvaid küsimustes ei olegi olemaski autoriteetsemaid, arvustajaid kui selline 12 aastaste kolleegium. Leo Kullusel on selliste poistega ühine joon. Huvi tehnika vastu. Muidugi, vastavalt eale on see huvid tõsisem. Insenerihuvi. Mille muuga seletada seda, et tirikujale on rohkem tehnikat kui teistes jaamades. Et seda siin paremini hooldatakse ja tööle rakendatakse. Kulluse juures tehnika ei juurdu ei võta juuri alla, vaid töötab kas või näiteks ümbruskonnas väga populaarseks saanud ilmajaama tank. Mürin on küll nii tugev, et vaevalt sellest midagi mikrofonid jõua. Palju meie kiirus on randme piil kilovatt-tunnilt, aga kui täiskäik peale panna? Moment? Kõrvadel huugavad, aga nüüd ma tean, et tanki õige nimi on roomikauto, et see on mõeldud talviseks hüdroloogiliste töödeks järvel. Etalon sidurid ja pidurid aga rooli pole ja et vene keeles kutsutakse teda Vesedehot kõikjalsõitja. Ta sõidab igasugusel teel peale asfaldi, teemehed ei luba soos liivas jääl lumel ja isegi vees ainult ei lenda. Ja seda pole vajagi, sest jääluuret teeb jaama rahvas Tartu lennujaama lennukitelt. Teisel päeval läksime meiegi järvele sedapuhku jala. Talvel on järvenägu kiiresti muutuv nagu naisterahval ja sellepärast tehakse temast tihti pilte. Kes Eesti looduse lugeja on, mäletab sealtki mõningaid peipsi, portreesid. Need on tehtud sama Feldiga, mis praegu üle õla ripub. Jääd mööda on kerge astuda. Lund on vähevõitu, nii et neli kilomeetrite esimese rüsivallini on alla tunni tee. Vaatasin jaamast salaja institutsioonist järele, mitme sentimeetri paksusele jääle jalakäijat lubatakse. Selgus, et seitsmest sentimeetrist piisab. Niisiis võib siin julgesti sammuda, teist samapalju jääb veel tagavaraks. Vilistame vanu tuttavaid viise ja meenutame koos käidud teid. Oleme lõuga palju sedamoodi kõrvuti astunud küll Saaremaal ja koolal, Krimmis ja Karjalas. Küllap praegused kilomeetrid esimese 1000 siis enam ei mahu. See oli hoopis teistmoodi jaanuar. Nii teistmoodi, et kaasa võetud termomeetri, elavhõbereservuaari, külmus ja õhutemperatuuri iseloomustamiseks kasutasime märki vähem vähem kui miinus 39 kraadi koola 1956. Ja siis see juhtus. Mägi ojasse, mis ei olnud täiesti kinni jäätunud. Sulpsatasin ühe matkagrupi liikme suuski ja jalg Hommikuks vaatamata vahetpidamata masseerimisele. Oli kannast tubli rusikasuurune külmavill. Lähima asustatud punktini jäi rohkem kui 40 kilomeetrit üle järve ja läbi mägede asi moodi järgi. Abi järele tahtsid minna kõik, sest teadmatuses ootamine oleks veel raskem olnud. Kartsime gangreeni vabatahtlikult ja haige seltsimehega laplaste suveonni maha leo. Ja kui lapikarjused põdra rakendil mehe haiglasse toimetasid ning jalgarsti asjatundliku abi oli saanud, ütles too. Teil on head sõbrad. Selliste sõpradega on tore koos sammuda ka Peipsi jääl. Nüüd me siis seisame siin Peipsi järve jääl püsida pildistatud selja taga paistab kaldatriip. Ja pagana külm on. Tuul ulub, puhub läbi nendest linnamehe kingadest. Tahtmatult tekib mõtet. Kas poleks siiski mõnusam istuda kuskil Toompeal nelja seina vahel kirjutada arvukesi ritta ja nendest midagi välja arvutada? Või, või ongi see see õige romantika, töö, romantika, mida nii hästi kujutab endale ette üks geograafia, üliõpilane, aga millest paraku jäävad ainult mälestused, siis kui ülikool on selja taga. Võib olla, kui ma hakkan pensionile minema, siis meelitab rohkem raamatukogus romantika. Aga praegu siiski ei vahetaks veel seda tuule ulumiste vingumist. Raamatukogu seinte vastu siin tõepoolest on palju romantikat kui mõtelda leid möödunud talvede sõite hobustega. Tuisk 200 meetri tagant tähistatud trass, kus ühest oksast teist ei näe. Või ööbimised jää peal, teadete all on 10 meetrit vett, selle peal natuke jääd. Jassi loomaputkas tuul ulub korstnas. Hobused krõmpsutavad kaeruga omal soe, ajab meestega juttu ja tõesti romantilist juttu, millest tahaks palju rääkida. Sellepärast et mina olen ju loor ja olen veel suhteliselt vähe töötanud. Aga meie töötajad on siin 10 ja rohkem aastaid ja palju huvitavat läbi elanud. Või suubel ilusa ilmaga järvel jällegi selge romantika. Nii lühikese ajaga on nüüd raske konkreetselt rääkida, milles romantika väljendub. Aga nii nagu Meie järvemehed ütlevad, et selleks, et aimu saada jääjärve romantikast tuleb järvele tulla. Kui me järvelt tagasi jõuame, hakkab üürike talvepäevgi õhtusse kiskuma. Mis siis nüüd saab? Tööpäeva? Kus on sul seitse tundi, palju sa magad samuti seitse tundi? Üle jääb 10 tundi. Mida sa siis teed need 10 tundi? Ülejäänud aeg. See kulub ühiskonnale ja perekonnale. Palju kummalegi. Siin on küll raske piiri tõmmata. Kord võtab üks rohkem aega korteile. Iga perekond kahtlemata väärib, et pereisa talle võimalikult rohkem aega pühendaks. Seda enam veel selline, nagu on Kulluste pere. Leo abikaasa õpetab lapsi Kalma algkoolis kaks poega. Sveni aare pole veel kooliealiseks saanud. Aga koolis nad juba käivad emaga kaasas. Mittestatsionaarselt ja Sven lahendab kolmanda klassi matemaatikaülesande ikkagi. Tõsi küll, suurte arvudega ei tule asi veel hästi välja. Tuba jääb lühikeseks, sest Sven arvutusmetoodika aluseks on põrandalauad. Kaks arvu loetakse laudu pidi kokku, pannakse vendaare sõrmega järge hoidma ja liidetakse, lahutatakse edasi. Leow mõtleb päris hirmuga selle aja peale, mil poisid sajad ja tuhanded selgeks õpivad. Poisid ja täiskasvanud, isiklik ja ühiskondlik. Aga mis on täna ülekaalus? Täna on tõepoolest ülekaalus ühiskond. Ma olen valitud lohusu külanõukogu koosseisu rahvasaadikule, teist korda juhatan nimelt külanõukogu juures alalist sotsialistliku seaduslikkuse komisjoni. Ja tänan komisjoni koosolek. Peale sotsialistliku seaduslikkuse komisjoni esimehe ameti on Kullus veel kolhoosiseltsimeheliku kohtu esimees nii et puhtjuriidiliselt auastmed lõu meenutab muiates, kuidas ta siitkandi rahva hulgas seadusetundja kuulsuse omas. Lugu oli nii et üks esimesi tõsiseid tegevusi, millega noorel juhatajal jõudu tuli proovida oli kohtuasi. Tsiviilhagi, nagu juristid ütlevad, kus pidi kindlaks tehtama, kas ilmajaama maja on ikka tõesti ilmajaama oma või kuulub see mõnele teisele. Asja arutamine vältas mitu kuud ja käis viksilt ühest kohtust. Teise protsessi ta küll kaotas, kuid võitis juristi kuulsuse ja nimetusegi. Üks Jõgeva rajooni juhtivaid töötajaid, kellega kord juttu ajasin isegi imestas, et kuidas küll õigusteaduskonna lõpetanud mees järveuurija koha peal töötab. Tegelikult on Kullusika geograaf. Seda tõestab ka roheline raamatuke, millel kuldtähtedega seisab Eesti geograafia selts. Ta on aktiivne seltsi liige. Möödunud aasta septembris, kui Mustvees toimus Peipsi basseini geograafiale pühendatud nõupidamine oli Kullus selle üks organiseerijaid ja esines ka ise ettekandega Peipsi ääres Rimist. Niisiis nõuab teaduslik töö. Suure osa ajast. Jaamast töötatakse praegu Peipsi järve monograafia koostamisel. Hiljuti usaldati tirikojale ka Nõukogude Liidu veeressursside käsiraamatu Peipsi osa ettevalmistamine. Tegemist on palju. Igaks juhuks siiski küsime. Palju jääb sul aega üle igaveseks. Ausalt öeldes üldse ei jää. Lõu arvab, et üldse ei jää. See ongi vist meie ühiskonna inimestele iseloomulik igaveseks aega ei jää. Muidugi, Tallinnas või Tartus on seda igavust mitte tundvat iseloomu kergem kasvatada. Kui on karta, et igav hakkab, võib minna teatrisse, kinno, kontserdile või näitusele. Mida teha tiirikojal? Kord nädalas on meil kolhoosiklubis kilo kindlasti. Mis teatrisse puutub, siis teatrit teeme ise. Praegu on meie kolhoosi klubi näiteringil õppimisel sinine rakett. Mängin kaasa. Mida andis sulle, kui noorele spetsialistile asutus tööle tulekul? Korteri ja keskküttepuud gaasi ei, gaasiga ei olnud, vannivanniga ei olnud kõrge palgapalk, ütleksime keskmine. Huvitava töö. Seda kahtlemata. Võib-olla ongi peamine noorel spetsialistil. See töö oleks huvitav tingimata. Kui töö huvitav ei ole siis võib-olla nii mõnigi spetsialist hakkab vaatama mõnda teist kohta. Et töö oleks huvitav. Õigem on küll vist öelda, et inimene oleks tööst huvitatud sest polegi olemas huvitavat tööd, absoluutses mõttes tööd, mis huvitaks kõiki inimesi, võib-olla ainult kosmoselenduri elukutse ja paljudki ametid on huvitavat senikaua, kuni neid eemalt vaadata. Kas pole veel üks põhjustest, miks mõned noored spetsialistid oma töökohal end just nagu komandeeringus tunnevad olevat? Ja komandeeringuaeg pole tavaliselt kuigi pik on omandatavad erialad vaid kaugelt nähtud ja pealegi läbi tudengipõlve roosa võitu prisma. Huvi töö vastu peab kasvatama õppeasutus, aga eelkõige igaüks ise. Kulluses see ise oli. Kuid huvist üksi on vähe. Kuidas toime tulla inimestega. Sest tuli ju üsna varsti pärast lõpetamist juhatajana tööle hakata. Selline probleem kahtlemata oli päris tõsiseks probleemiks tööle asudes. Tõsi küll, ma enne tööle tulekut olin kaks kuud jaamas praktikal. Aga on ikkagi vahe, kas olla praktikant või insener. Vahe on tõesti suur kuid võib-olla juba praktikandina insener ja võib-olla ka kogu eluaja praktikant. Küllap lõu oskas kohe insener olla. Tõepoolest, jaama töötajad ei mäleta, et temas oleks juhatajaks saamisel midagi ülemuslikuks muutunud. Küll aga mäletavad nemad kui kogu ümbruskonna rahvas, tema valijad, et Kullus on alati olnud printsipiaalne ja sõbralik rahvasaadik, tore perekonna isa ja humoorikas, ise tegevuslane eelkõige, aga oma eriala ja oma tööd armastav. Kui lahti lüüa võõrsõnade leksikoni lehekülg 492 siis märksõnad spetsialist alt leiame järgmise seletuse. Spetsialist, mingit asja põhjalikult tundev inimene, mingi eriala esindaja ei tahaks leksikoni koostajate autoriteediga vaielda, kuid heal meelel sõnastaks selle lause veidi teisiti. Spetsialist on oma asja põhjalikult tundev ja armastav inimene esindaja nüüd küll mitte. Minu arvates on kommunist lõu Kullus just selline spetsialist.