Kuidas siis juhtus Risto, et teid kutsuti sinna seda muusikat lauljana sisse laulma? Kogu selle projekti? Algupärane idee minu jaoks oli väga huvitav ja, ja seetõttu, kui mulle seda pakuti, siis ma loomulikult ka kohe nõus ta jõudis imelikke ja võib-olla ka selliseid keerulisi, aga samas otseseid kanaleid pidi minuni. Et üks kaameramees, kes on töötanud pikka aega peri Honga Salo filmigrupis, siis kuidagi jõudis tema kontakt, minuni otsiti nii Soomest kui Araabiamaadest kontserdi naabrit, kes võiks seda esitada, aga ju siis ei leitud sobivat ja proovitiga soprani ja, ja erinevaid variante seal, aga lõpuks see valik nii-öelda langes mulle, kuna kuna ma olin just siis poolteist aastat tagasi käinud barokkfestivalil vandaaž, kus me esinesime eesti ansambli veider kontserdiga ja seal sai tehtud, kas võtame, siis jõudis nende tootjate kätte ja nemad olid huvitatud, et võiks, võiks proovida ja siis tuli sellesama projekti helilooja Sanna Salman Kallio tuli Eestisse ja siis me proovisime ja rääkisime nendest plaanidest ja, ja nii see käiku läkski. Oli see teile esmane kogemus laulda sisse filmimuusikat. Ja täiesti esmakogemus, seetõttu see oli, see oli väga huvitav, loomulikult oli ka väga pingeline, et see protsess iseenesest toimus väga lühikese aja jooksul ja ja sel hetkel, kui mind paluti ja ma ütlesin jah-sõna ja seal ja siis kuni selle hetkeni, kui me olime kõik muusika sisse salvestanud, selleks kulus nädal aega. Oi-oi, see on ju väga suur ja tihe töö mitte naljaasi ei ole loomulikult, ja sisselaulmine toimus ilmselt ikka Soomes siis loomine toimub Soomes ja helikopteriga kohale lennatud ja lindistatud järjest kaheksa tundi ja siis tagasi, kuidas hääl vastu pidas, siis? Järgmine päev suurt rääkida ei saanud. Meie muusikahuvilised teavad ju ikkagi eelkõige kui väga edukalt noote, kammerkooride dirigenti, kus nüüd see kontratenori roll siis on päevavalgele kerkinud ja kust selline huvi? Üldse see on tulnud juba tegelikult ju päris mõnda aega tagasi. Alguse sai see kõik poistekoorist eesti poissi koolist, kus siis Venno Laul alustas. Ma ei julgeks selle, kas katsetusi ja tal oli, tal oli kindel soov kasutada kontratenoreid poistekooris ja sealt väga mitmed nii-öelda häälemurde ikka jõudvad noormehed said siis edasi suunatud kahe alli rühma, kus nad siis osad isegi Supranissegi, kus nad siis jätkasid kontserdi noritena. Ja et see minu tee samamoodi alguse sai pärast lihtsalt. Mulle tundus see asi veel niivõrd palju. Huvitav, et ma jätnud, et ideed pooleli ja pärast sai paar aastat hiljem üks Norra kammerkoori ja poistekoori dirigent Karl ütles, et tegi mitmeid meistrikursuseid kus siis eesti lauljad osalesid, sealhulgas ka mina ja nii see edasi läks kuni akadeemia lauluõpingute, nii, ma alustasin juba laulmist varakult, nii et see on olnud selline mingis mõttes loogiline. Loogiline teadlik valik, kumma poole nüüd seda rohkem siis kipub, kas sinna dirigeerimise poole või laulmise poole. Dirigeerimine on? Selline ala, et see õppimine kestab nii või naa eluaeg, et ma ei tahaks selles selles valdkonnas väga selliseid suuri samme korraga teha, et kuna aeg on näidanud, et et ükskõik mis järeldusi, ka idee, et need on nii või naa ennatlikud alles väga mitmed kogemused ja aastaid arvatavasti panevad sellise kesktee paika, kui seda saab üldse olla. Ja, ja seetõttu loomulikult ma annan, annan rohkem aega kui dirigeerimise õpingutele, aga loomulikult on see pikas perspektiivis ainuke asi, mida ma näen. Kui nüüd tagasi tulla selle Beria Hongazalofiimi melanhoolia kolm ruumi juurde, siis kas te olite eestist ainukene muusikas selle filmimuusika salvestamisega seotud, seda küll. Seda küll jah, et seal oli keelpillikvintett ja siis oligi oligi hääl nii et milleks läks, olin siis mina ja ülejäänud muusika tulisik soomlased. Kas te enne muusika salvestamist saite ka seda dokumentaalfilmi näha? Sain küll. Ja see oli väga oluline osa selle ka selle muusika sisu ja loogika kujundamise põhimõtete ettevalmistamisel. Kunstiline film sõna otseses mõttes. Seal on kasutatud väga elulisi situatsioone, aga nad on kõik ühendatud ühendatud nii muusika kui ka selle ülesvõtete ja sidumise läbi hästi kunstiliseks tervikuks. Ole ainult dokumentaalfilm vaid oma selliste eraldi käsitöö, käsitöö, meisterlikku näitamise momenti, sealjuures. Kas oma selle vokaalpartii pidite te üksi kodus ettevalmistama? Ikka ja saite siis pärast enne salvestust ikka Soome muusikutega ka proovi teha? No ausalt öeldes eriti mitte, et kuna ei ole aega, lihtsalt kõik on nii kallis, aga seal ma töötasin kahe keelega. Bändiga siis pidi laulma nii vene keeles kui tšetšeeni keeles. Nii et see teksti ettevalmistus toimus küll päris tihedalt enne enne seda salvestusprotsessi. Kui teil on veel kuskil tuleks selline pakkumine laulda siis filmimuusikat. Kas võtaksite vastu? Kõik sõltub? Konkreetsest asjast, kui see sobib minu häälele ja minu minu ideedele on see projekt vastav, siis ma arvan, hea meelega kõike, teeks.