Plaani põgenik. Plaadipõgenik. Tere taas kuulama plaadi põgeniku saadet. Oleme siin rääkinud, et vahetevahel on väga huvitav kuulata just nende inimeste plaadikogu muusikat, kes ei ole ise professionaalsed pillimehed ja neid on meie sarjas juba olnud ka päris mitmeid, aga täna on, et võib öelda isegi erandina üks tõeliselt professionaalne muusik ja pillimees meil külas ja tema nimi on Jaak Ahelik, tere päevast. Tere päevast. Kas peale trummimängu tegeled veel teiste pillidega ka või on see ikka sinu põhileib? No see on ikka põhileib jahe ja mingisugust sellist nipet-näpet, mootori tööd ja sellist stuudia tööd kõrvalt ja trummimäng on ikkagi põhiline. Ja sul on läbi aegade olnud vist nii palju ansambleid, et neid ei jõua kokku lugeda? No eks ole olnu teha, aga nüüd on nagu lõpus on, nüüd on nagu jäänud juba viis aastat pidama peale, et on päris pikka aega ja see üks on see üks on siis ansambel lamenti, mis moodustab 99. aastal, need sobivad isegi kuus aastat või? Ma millegipärast arvan, et sa võib-olla midagi selle ansambli toodangust pakud ka tänases valikus. Olen alles tagasihoidlik selles saates, nagu ei taha selle ansambli toodangust midagi pakkuda, sest et seda on ise nii palju kuuldud ja las teistele olles huvitavana tulevad, kuulavad koha pealt las olla siis ikkagi need lood, mida sina võtaksid endaga kaasa üksikule saarele. Kuigi siin on siiski üks nüanss veel tänases saates, et me räägime ühest üritusest, mis varsti saab toimuma ja sellega seoses saab ka siin paar lugu mängitud, aga neid oleks savist mänginud ka nii või teisiti ka selles seltskonnas, mis oleks sinna üksikule saarele kaasa võtta. Kindlasti üksiku saarega on juba see teema, et kui sa hakkad neid plaate valima ja aega on palju sinna üksikule saarele minekuks, siis siis raske valida ka kiirel minek ja öeldakse, et nüüd on viie minutiga vaja ruttu minna, siis sa valid rutamine ja nii umbes mõned plaadid välja valisingi suurse plaadikogusele. No mul ei ole ta nüüd nii väga suur, mul on hästi palju säilinud vinüülplaat, millest ma ei tahaks lahkuda, mida ma ei ole aga pikka aega tegelikult kuulanud, sest et vaatamine tahaks, vajab nagu sellest rohkem sellist väärtust kui siis siidiplaat, laserplaat. Kuna see neer plaadi puhul on ikkagi ta on selline, teda hoiab nagu Hellemalt, sest et nii ümbris hoiab ära rikneda, kui ka sisu võib ära rekt, need. Aga laserplaadi puhul on pass, mäletad, kes ta ära ja järgmisse kesta edasi. Vinüülplaatide puhul oli ju ka see, et nad olid lihtsalt suuremad ja ka see kujunduslik element minu arvates seal paistis paremini välja jah, töötas palju paremini ja nagu üks asi, aga muidugi vinüülplaadi puhul räägiti oma kahjuks on see, et et plaadi pool reeglina oli 18 minutit ja sa pidid jälle püsti tõusma ja teise poole keerama, seda küll seda nõela õigesse kohta siis siis upitavad parasjagu, kuidas mingit teist või kolmandat lugu kuulata, siis oli tükk tegemist ja see nupule kasutamisega seal nagu hakkama ei saanud, nii et tänapäeval on ka väga lihtne. Aga mis siis ikka, Läheme esimese pala juurde. Sa ütlesid, et sul on seda valikut täna nii seinast seina päris erinevatest žanritest, mille muuga alustaks võib-olla kõigepealt stiili tonnist, mis, mis on siis olnud Donald hõigani näoliase stiili Danny näol, mul üks üks ammuseid lemmikuid oleks, esmakordselt kuulsin neid, kes selle 80.-te päris algus või 70 10.-te lõpp. Mingil Venemaa resoluli kellelgil lintmakipealse kaasases seda linti kedratud otsast lõpuni, aga aga täna kuulaks sellest eelmise aasta nende toodangut ja loo nimi oleks siis pluustis. Kuulasime siin Jaak Ahelikuga koos teiega ansamblit Stiili, Tanja Tal tuli veel mitu huvitavat mõtet selle ansambli kohta. Tähendab, see on tegelikult ju kahe mehe projekt siiski Donald feigeni. Volker Becker, jah, ja see projekt tegelikult alustas seitsmekümnendad Suht-koht alguses isegi siis oli vist 17 aastat pausi ja siis ilmusest järgmine plaat ja siis oligi küsimus, et et kas te siis tõesti nii kaua tegite seda plaati 17 aastat sellest vastusest oli, et et 17 aastat plaate ei teinud, aga 17 aastat omavahel suhelnud. Sedaviisi ja veel üks huvitav asi, mida sa oled kuskilt kuulnud, oli ütlus nende helimeeste või, või nende tehnikut, seda poolt, et kunagi ühes dokumentaalfilmis käis läbi selline lause, et öeldi, et kui kontrollitakse aparatuuri, siis kas kontserditel või siis kodutehnikat, siis tihtipeale kasutatakse just seda ansamblit kvaliteedimärgina. No nii. Aga kui me läheme edasi järgmise ansambli juurde, muide üks fakt veel stiili Danny kohta. Sina vist et isiklikult ka selle ansambli ansambli trummar Daniel põgusalt lahkudes tunned niimoodi, et mõningad kohtumised Ameerikas ja 11 Soomes ja Ricky Lawson, keda, kes on tänu muidugi härrad kadunud Toomas paistele, kes meid tutvustas kunagi Ameerikas ja seesama Ricky Lawson trummar on mänginud väga erinevate kollektiivide. Vaatasin Phil Collins, sest ja teinud koostööd nende tegelastega. Hästi tegija mees siin kaasa arvatud Eric Clapton, muidugi, jah. No siin tuli neid kuulsaid nimesid üpris palju, aga üks huvitav nimi lipsas veel läbi Toomas paiste. Seal on ju siis eesti soost mees, kes neid trummitaldrikuid valmistas või jah, ja nüüd on tema pärast Ma surma on selle business tema poeg Erik, kes ka oma nime kirjutad med inglispäraselt c-tähega lõpus, aga eestipäraselt k-tähega lõpuse. Ja temaga me suhtleme ka, ütles tihti siiamaani. Oled ise ka paiste taldrikuid ja hästi meelde. Aeg saad soodsamalt tutvusega, kui Toomas oli elus ja siis ma sain päris tasuta. Nii, aga läheme kuulsastega edasi, kelle kõigiga sa oled kohtunud oma salt üpris suur reisumees vist üldse, et noh, siukese reisimisajaga ikka enamalt jaolt jääb sinna Venemaa ja filharmoonia aega, kui sai siis Grapsiga, Tõnismäe ja Muusik, Seif ja Ultima Thulega sõidetud ringi, aga põgusad sõita olles ka siin kompromissiga ja elemendiga, et jah, eks üritad ikkagi saada huvitavate inimestega, kui aeg, mida noorem noorem oli, sülitasid suisa vägisi pressida ikka sinna lava taha, et kellelegi võtma ainult, aga ma tahtsin küsida, et ega see ei ole ju sugugi nii lihtne, et tavaliselt nad on väga hästi kaitstud, aga sul on õnnestunud siis nagu ma aru saan ka väga palju ongi just toomas paista aidanud, kuna kuna enamus neid, ütleme trummarit, keda Need on kõik tema toodangu kasutajad ja ta on tutvustanud siis Ameerikas olles pool messidel ja näitustel, siis on kokku viinud erinevate mängijatega ja järgmine Sander, mida ma välja pakuks tiitpelgele keda ma üldse võib-olla võiks lugeda, et miks ma üldse hakkasin trummi mängima, kuna iyanteis, kes tyypi trummar on minu jaoks siiamaani on kõige parem trummar, vahe nagu ei tahaks öelda, et teised on kõige kehvemad, minu jaoks on ta olnud selline, mis pani mind kuulama ja, ja tema sellist selliseid hästi väljapeetud ja filigraanselt mängu noh trummimängu puhul on üks asi on veel hästi oluline, mida võib-olla tavainimene võib-olla aru ei saa, aga sellist sellist kruu võis ringi nagu on nagu iyand Peissil, ma ei ole küll teisel kellelgil kohanud. Ja milline lugu siis ma valisin siit ühe oma lemmik plaatide pealt välja, on stroobringer, kus juba laulavateeti teil kaver tell ja kliendi juukse. Selle loo nimi on leedi tabel Tiivel. Ja tahaks veel lisada seda, et tähelepanelikult kuulata, siis laulavad kaks inimest, need hääled on niivõrd sarnased, et püüdke aru saada, et kus laulab Glenhjuksija, kus laulab tiibklaver teile. Ansambel Deep Purple ja Jaak Ahelik, sul on siis nende meestega ka olnud täiesti kokkupuuteid, isiklikke on ansambliga, võib-olla mul ongi õnneks olnud või, või minu enda rõõmuks kõige rohkem kokkupuuteid ja seoses selle ansambliga mul tuleb meelde üks väga huvitav juhtum. Mis juhtuks Tallinnas, kas aastal 96, kui tyyp õpilase juures Tallinnas ja me istusime Kalevi pubis olümpia hotellis all ja ja John Lord küsis klahvpilli tiptop. Pillimängija küsis mu käest sellise küsimuse, et seitsmenda, 10 saastav seal 70 274 oli ta saanud eestist kirja. Keegi sümfooniaorkestris oli saatnud talle kirja ja kiitnud siis mingit tema enda nagu sooloprojekti plaati. Mööblit lord küsis mu käest, et kas oleks selline võimalus, et see inimene üles otsida ja kutsuda ta kontserdile. Et nagu pani jahmatama see, et mismoodi inimesed suhtele oma fännidesse, et kuskil Eestis on mingi 72. aastal sel ajal veel Nõukogude Liidust saadetud kiri ja tal oli alles selle selle inimese nimi, aga rohkem koordinaat ei olnud ja kuna läks kiireks, siis seda inimeste õnnestunud tabada, aga kui see inimene seda saadetakse juhuslikult kuulama, äkki teab, kes on talle kirjutanud, siis mind pani see igal juhul väga imestada. Siis vähemalt teada, et on lood, sai selle kirja kätte, luges selle läbi ja tervitab teda kindlasti heas mõttes. Aga kui nüüd nendest kuulsustest rääkida, inimesed on erinevad, kuidas sulle tundub, kas nad on sellised väga ligipääsmatud või on päris lahedalt või kellega näiteks sinul on kõige parem kontakt tekkinud patja ja seal on ka nii suhtlemine sellest, et tegelikult on neid inimesi on väga erinevad ja on hästi palju tüütuid inimesi. Ja ega ka tavainimene ei viitsi ju suhelda selle inimesega seda tüütama hakkab. Et minu meelest selliseid ligipääsmatud inimesi praktiliselt küll ei ole muidugi mis on, mis on nüüd Euroopa ja Ameerika pillimeeste erinevus, on see, et Ameerika pillimehed on natukene lahtisemat nagu ameeriklased üldse nagu rohkem sellised suhtlejad, inglased nii suhtlejad ei ole. Ja noh, väga väga meeldiva mulje jättis mulle ka David rahve endine van Heiloni solist, kui ta Tallinnas käis hästi, selline sõbralik ja. Ja võib-olla kõige paremad suhted on olnud nende, ütleme nendes sellistes kooslustes samas tiitööblist rusele klaveriga. Et kui keegi oleks mulle näiteks 70.-te aastate keskel või alguses ainult et ühel hommikul helistab sulle rosele, kloori kutsutakse kuhugi sööma, sest seal selles mees ära tee nalja. Niisugune asi on elus juhtunud või aga nii kaugele, et nüüd ütleme, viis päeva puhul kaarte vahetada või meile või mida neile kindlasti vahetama, jah, meile me vahetame siin, kui tihtipeale mingeid küsimusi on, siis ma olen, olen ikka küsinud alati vastuse saadud. Selline trummar, ütleme veel nagu Saimond, Philips, kes mängib ansamblis, mänginud ma tea, alates miks sa mõtled sakslasi, seda Tiina tõenäoliselt kuidas laagrites vaikne higistada, praktiliselt kogu kogu skaala võib ta ta on läbi mänginud ja ta hakkas kolmeaastaselt mängima ja nüüd ta peaks olema 20 46 47. Tema on selline hästi niisugune tore inimene, kelle käest ma olen küsinud tihtipeale nõu mingisugustes spetsiifilistes küsimustes ja ma tahtsingi just seda uurida, et kas sa oled neilt õppinud ka midagi või on see lihtsalt selline suhtlemine. Kuna mu sealt on see ikka lihtsalt hästi põgus suhtlemine ja võib-olla just Simon Philipp seega on olnud selline kõige sellisem huvitavam ja oled saanud enda jaoks midagi teada, midagi tarka teada, midagi tarka, trummimängust suhteliselt trummimängust, aga mingite asjade kasutamisest võib-olla lindistama, sest ta sellistest selge edasi järgmise loojub. Edasi jätkaksin Ena vähesele kiip pööbli vaimustuses, kuna diip pööbli lagunemisel ja enne Vaitsnegi tekkimist moodustas vahepeal selline ansambel nagu peis Astan lord ehk pall millest nähtavasti enamus inimesi praktiliselt kuulnud ei ole. Toni astun, kes on selle koosseisuses solist? Oli John lordi lapsepõlvesõber ja on siiamaani vist hästi suur sõber ja ta on vist enne seda laulnud minu meelest siinses Grass superstaaris apostli kaljust ja ta nagu suurem lauljast ei ole, aga ta oli vist John lordi sihuke hea sõber ja siis otsustati teha selline kollektiive kuulaksid väga huvitava pealkirjaga lugu Ankonna stop thinking. No, kes veel ütleb, et rokkbänd ei suuda aeglast valssi sõja üks asi ja teine asi on muidugi see, et täna tänasele pühapäeva hommikul, kes nüüd teksti jälgis, kes oli suuteline jälgima nii mõnigi inimene või samamoodi mõel kollast abtringing samuti oli see, et kunagi kunagi jätan joomise maha ühel päeval, aga päeva ei ole veel täpsustada, seda päeva kalendris ei ole seda kas üldse ei ole, noh, võib-olla ikka on, seda tuleb sealt otsida. Muide, kas üldse nende rokkstaaride puhul? On legendid sellised, et nad on ikka päris kõvad napsumehed, kuidas sulle tundub, niipalju kui sina oled nendega kohtunud, ma arvan, et lihtsalt asi on selles, et nädal nagu rohkem sattunud tähelepanu orbiiti täpsuta rohkem kui tavainimesed, et see on, see on lihtsalt sõidad, seda pannakse rohkem tähele ja see paistab rohkem välja ja sellest räägitakse rohkem saanud kõik. Ja ma tean väga paljusid pillimehi, kes üldse Napsutamine ja üldistust on väga raske teha, täiesti võimatu ja on samas väga kõvad rokivennad, et see ei nõua tingimata seda mingitel kest eriti, mis puudutab veel sellist sellist raskemat muusikat, siis sellist muusikat ei ole võimeline võimalik teha ei purjuspäi ega pohmellis päini jätnud. Mida sa mõtled raskema muuse lasknud, mõtlen sellist just sellist, mis, mis seal siukest hevipoolne ja sihuke trassipoolne ja selline hästi kiire ja hästi jääb küll selline mulje, et nagu need vennad oleksid kogu aeg purjus, aga tegelikult tegelikult vennad teevad, teevad väga kõvad füüsilist trenni, harjutanud, et see on nagu hoopis see väline imidž ja siis tegelikkus ei lähe üldse omavahel kokku. No näed, saime jälle üksjagu palju targemaks, aga nüüd edasi järgmise loo juurde. Järgmiseks näiteks natukene teiseneb teisest, teisest ooperis muusikat ja see on juba need on natuke seda tüüpi muusika, mida me lamendiga viljelema ja seda nagu ka, ja on hea tõdeda, et seesama lugu on ka tänasel päeval jälle uuesti, sest saavutanud suure populaarsuse ja lugu case'i Johnson, bänd nimega Ciccio voodid. Kes John bänd, 70.-test juba tuntud ja tahtsingi Jaak aheliku tänase plaadi põgeniku saatekülalise käest küsida sina ju ise oma ansambliga lament ja väga paljud teised teevad tänapäeval ikka väga palju neid kavereid 70.-te lugudest ja üldse vanadest lugudest, et kas siis nagu uut head muusikat ei tule peale nii palju kui vaja. Vot minu puhul on see võib-olla natuke teistmoodi, sest et ju kui sa vaatad isegi sellest selles plaadikogumikust, siis ma olen siia toonud, see muusika on kõik tegelikult enamalt jaolt sellest ajast. Mul on nagu see muusikaline muusikaline mälu on selles suhtes täis saanud, et nagu uut enam ei taha eriti Ast hästi vastu võtta ja kuulad ikka neid vanemaid asju, need meeldivad rohkem noaga. Seda võtavad ju ka. Noored oskavad väga hästi, tähendab, sa võid ju oma ansambli publikut kirjeldades öelda, et ega siis seal ei ole ju 40 50 vahel inimesed, vaid seal. Aga see muusikaga puhul on ka see, et üks asi on muusika, teine asi on ka see esitusviis, et kui sul on avalike ansambel ja on hästi usutav, siis on ükskõik mis tüüpi muusika, seal ei ole enam minu meelest vahet, et kas ta siis vana või uus, kui see energia on õige asi, toimib siis nagu ei ole aga see, mis enda jaoks nagu, nagu rohkem mina oleks hea meelega ka seitsmekümnendatel mänginud sedasama muusikat nagu see case Jens komandör. Aga seal oli nagu mitu põhjust. Esiteks oli see, et võib-olla enda võimalused nagu oskused ei küündinud sinnamaani ja teiseks, et sel ajal kokku panna mingit kaheksaliikmelist kollektiivi, osutus tegelikult võimatuks. Ja mul on hea meel, et täna teda selle päeva sahtleid, et selle aja nagu sellised soovid ja ideed teostada polnud ju ka neid tehnilisi vahendeid. Loomulikult see oleks kukkunud, võib-olla veidi koomiline elamuseadus ikkagi oli ju see variant, kui lauljal oli mikrofon, oli hästi ja teised pidid kõik mängimisele kõvastaga torust tuli mingi thermoona võimendusega hakata tegema. Väga kahtlane jah, aga selle koha peal olekski võib-olla kõige õigemas kuulata. Ja kuulaks lõbuses deemonit. See oli ansambel õõtsa, hindan Fayer, tänase plaadi põgeniku saate mõlema osaleja mõlema jaagu lemmikansambel kaheliku Jaak Ojakääru. Aga Jaak Ahelik, sinuga tahaks nüüd edasi minna ühe ürituse juurde, mis lähiajal toimub ja ühtlasi siis ka Eesti muusika juurde. Jah, siin on räägitud välismaa muusikasse kuulatud, et võiksin selle koha peal teha väikse pausi ja kuulata eesti muusikat ja rääkida eesti muusikat ja eelkõige siis siis sellisest sellisest heast tuntud luuletaja Ott Arder, kes oleks siis 26. veebruaril saanud 55 aastaseks ja kahjuks seda sünnipäeva Me peame pidu nüüd ilma temata ja ja me otsustasime siin erinevate teiste vestleja muusikutega, kes on siis kasutanud oma oma loomingu soti tekste teha sellise mälestuskontserdi, kus osalejaid on väga palju, seal alates alates siin Ultima Thule'st, Tõnismäest, Ivo Linnast apelsiinist siis Singer Vinger, Kukerpillid, Tarmo ja Toomas Urb, stentsphelt praktiliselt ott kirjutas tekste. Muidugi ei saa märkimata jätta rannapitia Jaanus Nõgisto, kes sellise esitavad siis Ruja Ruja loomingust lõbusi. Et ott on kirjutanud läbi aegade hästi-hästi palju häid tekste ja võib-olla eelkõige teataksegi neid nagu lugudena ja keegi keegi vistes seostavad tihtipeale seda seostatakse lugu ansambliga, mitte tekstikirjutaja. Minu jaoks tegelikult eestikeelse loo puhul ja kui sul on hea tekstis, on mõlemal võrdväärne osa ansamblil kui ka kui ka teksti autorile, vahest on isegi nii, et teksti autori osas veel suuremgi ansambli osa siin meenub tahes-tahtmata Heldur Karmo ja mul on niisugune tunne, et ott Arder ongi võib-olla Heldur Karmo kõrval teine selline sõnasepp, kes on eesti muusikale. Vot kahjuks ma unustasin vaadata, oleks võinud arvutist järgi vaadata, kui palju on Eesti Raadio fonoteegis, laulavad tarderi sõnadele, aga need on sadat vaatasin samad, ma sain, ma võtsin just, kuna me kuna me anname välja ka selleks oti sünnipäevaks selliseid duubel koge kogumikku, mis sisaldab siis oti tekstidele tehtud laule ja ja kui ma sain raadiomajas kätte, siis selle pataka A4 formaadis välja trükkeid oti tekste siis oli ikka tuli mõelda, et tuleb vist teha kümnekümnene kogumik kahest. Väga raske valida, et millised siis nagu paremad ja millised siis nagu välja, et noaga tänasesse saatesse jõuame valida ainult paar lugu ja ja kuna see üritus toimub iseenesest 28, veebruar, mis on esmaspäevane päev, kus kohas ja rock Cafe ees siis seal Sossiss sussikeskuse territooriumil. Ja üritus hakkab siis kell seitse ja ma mõtlesin, et siin on nagu mängiks kõigepealt ühte sellist lugu mille esitaja ei saa kahjuks osaleda sellel üritusel aga võiks kuulata seda lugu, see on Rein Rannapi kirjutatud lugu ja Ott Arder ja tekstile ja esitab Artur Rinne ja loo nimi on tulitikud. Taagepera. Superlugu minu arvates Jaak Ahelik siin ütles, et see on selline muusikali auraga, kohe tuleb ette mingisugune mingi väikese lavastuse hästi lõbus ja tore lugu, jah, see nagu siis Rannapi poole pealt, aga ott tarderi teksti koha pealt muidugi tema huumorimeel on ikka täiesti vapustav, et te olete kirjutanud ka selliseid tõsisemaid sorti lugusid. Nad järgmiseks võikski kuulatasid ühte. Priit Pihlap ja ansambel armaada esituses lugu ja lugu kannab pealkirja, kus on see keegi? Ma usun, et need lood tulevad esitusele ka sellel vat Ardari mälestusüritusel aga kuna Artur Rinne tõesti meie hulgas enam ei ole, kes siis neid tuli, tikke näiteks laulab tuli tikkudega, oli see, kas just Jaan Hardrile välja variandi, et see on nii hea lugu, sobiks minu meelest väga ilusti apelsinirepertuaari Jaan ja kuulame siis ei aja, et selle võiks täiesti ära teha, sest et vajalikud instrumendid apelsini on olemas ja see Nende esituseks toimiks ja kõlaks päris hästi, ma arvan. Ja see plaat saab ikka ka päris uhke olema, mis välja ta plaat olevat päris uhke, jah, tuleb hästi, sisaldab hästi palju pilte ja informatiivset materjali 64 lehekülge laulutekste ja selline. Ott tahtis oma eluajal, kui ta ütles, et kui ta kunagi plaadi teeks, et ta tahaks, et selle plaadi nimi oleks kõigest sits ehk mittekleidist it's, aga kõigest sits siis tempilinevaid, samateemalise luule selle plaadi peale on kirjutanud, kas siis Peeter Volkonski. Nii, aga nüüd hakkab meil saade tasapisi lõpupoole jõudma, vaatame, kas jõuab veel ühe või kaks lugu, mängida läheme järgmise juurde ja nüüd jälle siit. Kaugemale läheks korra vähe, vähe kuulaks, Frank Zappa natukene kuulaks siukest lugu nagu ankur rõõmus. Mõtlesime siin Jaak Ahelikuga, et kas Edgar Valter on oma onu, Remuse juttude jaoks saanud inspiratsiooni, sellest enam-vähem aeg kattub, sest see lugu on aastast 71 nomine, tea igal juhul andmed puuduvad, nii et ei kinnita ega lükka ümber. Aga nüüd on küll aeg öelda meie kuulajatele. Head päeva jätku nii ja kaheliku kui akvoia käru, kui meie saate produtsendi Viivika Ludwigi poolt ja, ja kajalikule hea juhataja viimane lõbusasse kuulas kõige lõpuks ka sellist lugu nagu Nevilblasese esituses lugu jõulumuud.