Täna tähistab Eesti merevägi kontradmiral Johan Pitka 130 kolmandat sünniaastapäeva kell kaks miinisadamas algaval pärja aset tamise tseremooniaga ja seal osalevad lisaks mereväeesindusele ka piirivalveamet, veeteede ameti, kaitseliidu mereväelaste kogu ning Soome mereväes teeninud eestlaste Gildi esindajad. Ja samuti esitletakse täna raamatut Eesti merejõudude juhatajad 1918 kuni 1940. Meil on nüüd telefonil raamat too autor, mereväestaabis teeniv Reet Naber, tere päevast. Tere päevast. Kui lugeja seda raamatut avab, siis mida ta sealt leiab? Kui lugeja raamatu avab, siis ta leiab siit. Kõigepealt ma arvan, üsna palju pilte, sellepärast et me tavaliselt oleme harjunud rääkima merejõudude juhatajast Johan Pitkast, aga tegelikult oli nendel aastatel meil merejõududel kaheksa juhatajat ja võib-olla, et mõned nendest on lausa nägupidi tundmatud siiamaani. Ja teiseks on see raamat niimoodi kokku pandud, et siin ei ole mitte ainult juttu sellest, kes oli üks või teine merejõudude juhataja. Aga ma olen püüdnud koguda materjali ja siduda nende elulooga ka kogu seda keskkonda, milles nad elasid ja töötasid siduda sellega, mille poole nad püüdlesid, kuidas nad tahtsid arendada merejõud edasi ja kuidas kõik oli seotud terve Eesti arenguga ja natukene sinna juurde ka loomulikult seda, mis on, võib-olla ka inimlikult iseloomustab. Neid mehi, kellest merejõudude kõrgemad juhid said põhimaterjal, on kokku korjatud arhiivist raamatukogudest, kus on nii käsitlusi erinevate teemade kohta kui omal ajal välja antud mälestuste kogumikke ja ajalehtedest, ajakirjadest, mis tollel ajal ilmusid ja eks meil on ikka praeguseks ka ilmunud mõningad raamatud, kus nendest meestest juttu on. Nii et, et seda on tulnud ja muuseumitest muidugi sellepärast, et ilma muuseumite ja filmi arhiivita ei oleks olnud ka kogu seda fotomaterjali, mis aitab võib-olla asja natukene elavamaks teha ja siduda erinevaid sündmusi. Aga noh, selle kohta võib öelda, et, et selleks, et noh, kasvõi ühe mehe lühike elulugu kokku saada, selleks on vaja vaadata väga palju erinevaid allikaid läbi ja et see asi natukene kergem oleks nende kohta, siis sai seda materjali mingil määral ühtede kaante vahele kogutud. Kas oli võimalik kasutada ka välisarhiivide abi? Ta oleks võimalik, aga ma pean ütlema, et noh, ma olen selle kokku pannud noh, suhteliselt ikka lühikese ajaga ja ta põhieesmärk on tegelikult olla nagu õpperaamat meie kaitseväele, sest kaitseväe ühendatud õppeasutused on tegelikult see, kes selle raamatu üllitas. Selleks, et meie kujunev, noh, ütleme, rahvuslik ohvitserkond nii mereväes kui kaitseväes tervikuna saaks mingisuguse ülevaate merejõududest üldse sellel kombel ja selleks, et korralikku monograafiat või, või midagi sellist teha, selleks see läheb hirmus palju aega ja sellest ei jätku muude tegemiste kõrvalt ühe inimese jõust, ajast ja mõistusestki, ma arvan No igal juhul ma tänan teid, et te olete suure töö ära teinud ja Eesti merejõudude juhatajate lood aastaist siis 1918 kuni 40 kaante vahele pannud, ma usun, et te leiate aega ja võimalust seda tööd edasi teha võimalik, ehk oleks leida veel isiklike mälestuste jutustajaid. Kuigi aeg teeb oma töö ja inimesi jääb ju vähemaks ja, ja ka pildid sellest ajast on niisugused vahepealsetel segastel ja väga rasketel aegadel võib-olla isegi parem, kui niisugused pildid olid hävitatud. Ja täpselt nii ja ma olen õnnelik selles suhtes, et praegu veel on mõningad inimesed, isegi on veel elus üks ennesõjaaegne mereväe ohvitser, kes mäletab väga hästi meie viimast merejõudude juhatajat Johannes fant panku ja ma imetlen tõesti Eesti inimesi, kes kõikide nende aegade kiuste on siiski hoidnud alles niivõrd palju fotosid, esemeid ja pidanud seda mälestust kalliks. Et see on tõeline tunnustus neile inimestele ja ka nende lastele ja lastelastele, niiet et selles suhtes on hoitud seda ajaloolist järjepidevust ja seda mälu ikkagi salaja edasi ja edasi. Ja miks mul üldse see mõte tuli, on see merejõududes praegu, kui meil on ajateenijad ja ohvitseride kursused, siis ma olen nagu loenguid pidanud ja merejõudude ajaloost ja huvi on olnud nii suur, et kunagi ei ole tundide mahust jätkunud selleks ja, ja sellepärast oli vaja teha natuke sellistes, mida saaks kodus juurde lugeda. Aitäh Reet naaber selle raamatu eest ja jõudu järgmise kirjutamiseks ärandeid.