Tere ja ilusat nädalavahetust hea ooperigurmaanide kuulaja. Saatejuht Neeme kuningas on peibutanud siia Eesti raadiostuudiolaua taha ühe järjekordse gurmaani. Ja seekordne saade algas sellise testiga. Nimelt saatekülaline kuulis saate signatuuri tegelikult üldse esimest korda ja pean ütlema, et testi läbistas auga tundis ära kõike kõlanud ooperit, nende nimetused ja, ja mulle tundus, et tundis ka sellest heameelt tulemast tele- ja raadioinimene Marko Reikop järjest. Niisiis, et mitte osutuda petturiks kuulajate ees, et millised pärit siis meie signatuuriks kõlasid ja äkki mõni esitajagi oli tuttav. Issand, ma jõudsin juba vahepeal ära unustada, kas oli öökuninganna aaret, ma kuulsin teisena ja viimane oli Karmen minu meelest ja ja esimene, millega ta üldse alustas, oli ja muidugi Georg Otsa häält on võimatu mitte ära tunda ja see oli don Giovanni Aga muide, ma pean selles mõttes sulle kohe pettumuseks kuulajatel pettumus, ütles, et ega ma tegelikult see selliste nimede peale ja selliste täpsemate aastaarvude peale, kes, mis ooperi täpselt kirjutanud, millel on ja missuguses ooperis peategelane siseneb ja missuguseks ta sureb ja mis ta nimi juhtub olema. Ma ei ole ausalt öeldes selle peale paremini ma suure hirmuga, muide seda seda alguses. Tori kuulasin, no ja aga et andmed leiab ju kõik leksikoni teste internetist üles ja ega teinekord ei peagi enda pead nende selliste faktidega minu meelest risustama. Küll aga tahtsin su käest küsida, et millest ja kas ja millal see huvi siis noh, ooperi või muusikateatri vastu laiemalt, sest et see on olnud. Märgatav seal lapsepõlvest ma arvan, et me oleme kõik pärit oma lapsepõlvest ja see on ilmtingimata sellest aastat, et mu ema on väga suur teatriarmastaja ka sellega selle hulgas ka ooperi armastan, mis võib-olla ei olegi väga tavapärane, sest inimesed võivad olla küll teatri armastavad, aga samas ei pruugi Cooperi armastajad olla, et ma arvan, et Teatris käikega ooperis käimine peab inimesel kujunema kujunema Harr harjumuseks ja kui ta on seda ka nii-öelda lapsest saadik kokku puutunud ja ta on saanud seda, kuidas öelda esimestel kordadel sellised piisavate ja huvitavate doosidena siis võiks harjumus tulla võib-olla ka selline. Ma arvan, et ma ei tea, selline ka vastupidine variant, esimene esimestel kordadel ehmatatakse Wagneri ka ära ja siis inimene ei tule enam mitte kunagi iialgi ooperisse. Ma pean just vastupidiselt ütlema, et minu meelest minutiks ooperiarmastuse selliseid põhjuseid on võib-olla see ka, et ma kuulasin, ma mäletan nüüd Estonia Wagneri etendus, kas mitte Helvi Raamat mänginud peas munn, Lendav Hollandlane lendavad hollandlaste Wagneri Helge raamatuga peaosas oli ka väga ammu, ma olin üsna väike see minu jaoks, see oli nii ammu, aga sinu jaoks kindlasti. Ja ma mäletan seda ja no ma ei tea, kes on siis maa peal mu vaimu siis noh, eks oper õnneks mitte esimest korda käinud, aga see oli mulle küll selline, et noh, selles mõttes nagu tõeline kannatuste rada, seda pikka ooperit ja see ei ole selline väga rõõmurikas ooperi, sellist elurõõmu ja optimismi väga Wagneri baktereid selles ooperis ma selle ära tundsin, ära kuulasin, siis siis ma tundsin, et ma olen ikka midagi suurt korda saatnud, et ma olen selliseid suurvorm ära kuulda. Ma tundsin ennast kuidagi sellist noh ülemana kuidagi tõstis või tegid mind nagu paremaks. Vaat see on üks üks selliseid juurimix õpetajana hakkasin armastama, et see on, see on pärit, see on pärit meie lapsepõlvest. Sa oled juba mitu märksõna siin tegelikult ära nimetanud, milleks on ka tegelikult see ooper mõeldud seatud, et natukene seda meie valdkonda tutvustada ja propageerida, et see ülemus või üllas tunne, mis, mis tekib sellist emotsiooni reaalselt siiski kunstiliiki jälgides nautides ja teiselt poolt osa selline orgaaniline või loomulik osa teatud inimeste elulaadist. Ja siin oleks võib-olla oled sa minuga päri, et siin oleks ka võib-olla nipp nendele lapsed vanematele, kes siis võib-olla soovivad, et tulevikus võiks lastel see nagu osakene nende elust olla muusikateater või siis ooper. Et tuleb nagu sellega ja samm-sammult aste-astmelt nii-öelda harjutada ja, ja võib-olla mitte tõepoolest kohe tuua kõige hingemaid ja selliseid filosoofilisemaid lugusid vaatama-kuulama. Ma arvan, et ma arvan, et kõige olulisem, mida siin isegi mõni minul näiteks sünge, mõjus ka täiesti hästi, et see üldse nagu ei välistatud oluline kohale tuua, et esimestel kordadel tuleb võib-olla sundida inimesi tuleb üldse igat uut asja tegema sundida, kui inimest mingi uut toitumana maitsma, siis tuleb kõigepealt sundida seda, hakkaks talle meeldima. Inimene on olemuselt suhteliselt konservatiivne, ei taha uusi asju väga kergelt omaks võtta. Kui teil algus paar korda sundida, siis ma arvan, et pärast võib juhtuda, et see hakkab meeldima, et mulle mulle tegelikult selles kontekstis väga meeldib see samane, suur Verdi Aida Project Estonia tegi, see ei olnud tegelikult minu, minu isiklikult minu jaoks mitte midagi muud kui suur turundus, aga mul oli selle üle selles mõttes selles mõttes väga hea meel, et ma kujutasin vaimusilmas ette, et sinna tulevad sellised inimesed, kes tavaliselt jäävad siis suurtel pop kontserditel ennast näitamisega muusikat võib-olla kuulamiseks, kes käivad selles rohkem nagu siis kergemas žanris, et nad ei kujuta ette, et seda, seda reklaami tuli välja, et see on nagu üks selline suur show seal suur popkontsert seal Iida, kõigil jäi mulje, et see on selline koht, kus mina pean kohal olema ja tegelikult osutuste mitte minu jaoks üllatus, main aidake paremini minu, et see osutus tegelikult üheks tavaliseks toredaks Verdi ooperis, nagu nad kõik on, aga sisuliselt tähendas see seda, et seal olid tohutult inimesi kohutavalt suur hulk inimesi, kes esimest korda ooperit, mina arvan küll, et nad olid ja kindlasti ja nad tulevad tulevikus jälle, et selles mõttes, nagu see täitis nagu igal juhul selle eesmärgi, et väga paljud väga paljudele võis juhtuda, et hakkas ooper tänu sellele meeldima, vaatasid ooper polegi nii hirmus, polegi, et nii palju inimesi oli kohal, et Juuseuber midagi näol. Äkki nad tulevad, verb, mida Estonia mängib ju väga suurtes kogustes. Põhiline autor repertuaaris, mulle tundub, võib-olla pileti. Jana Ida juurde tulles veel, siis ma tean, et vähemalt oli üks inimene kes on kaks korda Eilat näinud. See oli siis teinekord oli siis Estonia ida, sest et see meil midagi, mille ta saatis meie siis rahvusooperi rahvusooperile, seal oli öeldud, et, et oi, et väga tore, aga meeldis, aga ta oli küll täiesti teistsugune, kui see aida, millega, mida ta nägi Tartus. Nii et mina nägin viidad venelaste esituses Estonias või külalisetendus, venelased tegid, nad tegid seda sellises natsismi võtmes lahendasid. Aga Tartus läks, eks ole, Elton Johni ja Tim Rice'i Aida, nii et muidugi hoopis niimoodi, et noh, just nimelt loogika ei olnud sugugi mitte valetati saada, aga see, see, see härrasmees oli ja natukene üllatunud, et need olid kaks erinevat lugu, kaks erinevat muusikat. Aga tulles meie, Meie saate sellise muusikalise osa juurde, tahaksin sulle tutvustada ühte ühte noort või mis noored need tegelikult ooperilauljat saavadki olla, eks ole, nad on ennast kaua koolitanud nagu rokkolbleik on üks selline tenor, keda on tituleeritud Rossini tenoriks ja ja tahaksin, et sina jaga kuulaja pööraksid tähelepanu, milliste vigureid nii võib jõuda, üks, üks ooperilaulja ja sellises suhteliselt kerges ja kergemeelses ooperis nagu türklane Itaalias. Enne kui me kuulame kaks repliiki, tahaks juurde öelda, esiteks sa enne näitasid mulle juba siin, ma näen siin kirjutatud Rossini tenor veel mul oli üllatuseks, et ma olen harjutamaski inimesi, küsitaks, kas on olemas sellised asjad nagu Rossini, tenorit. Mingis äärespetsiifika on absoluutselt erinev sisu. No kindlasti on eriti, kui klassikalist repertuaari silmas pidades siis noh Wagneri tenorit ja Rossini tenorid, need on loomulikult sellised tinglikult tinglikult liigitused, aga, ja ega nüüd Rossini tenor nüüd vaagnerit küll ei laulaks hästi sest seal on natukene teistsugune ja, ja see ande laad on teistsugune ja, ja vastupidi, ma kujutan ette, et, et oleks võib-olla päris suur piin kuulata ühte ühte Wagneri sellist tõsist dramaatilist tenorit, laulmas kergeid rasseinifiorituure lugu on siis türklane, itaalias Jacamorossini üks selline tuntumaid ooperit, lisaks see viljahabemehäälele ja kuulame siis tõesti, milliseid vigurit võib üks inimhääl teha, naiste puhul on, on need asjad tavaliselt kadentsi tavalised, aga et ta meist selleks võimeline on. Siin on teile ehe näide. Rossini tenor on kuulatud ja ma saan selle teise repliigi ära teha, see pigem pigem küsimus sulle, et ärme räägi Estoniast, ärme räägi sellest teatrist, millega sa otseselt seotud, midagi nagu üldisemalt, et vastab see tõele, et niimoodi ooperi laulud ja palk on jaotatud selliseks, et palk on põhimõtteliselt selline, et 90 protsenti palgast kogu operaatia palgast. Saar juhtiv tenor 10 protsenti jaguneb ülejäänud lauljate vahel ära. Estoniasse kahtlemata nii ei ole ja, ja kindlasti ka maailmas on need väga erandlikud, aga, aga see, et tenorid on kõrgelt ignoreeritud, see on, see on kindel. Meil on ka siin eelnevates saadetes sellest natukene juttu olnud, et et lihtsalt aktsia aktseleratsioon, see on niivõrd keeruline sõna, vabandan. On, on läinud nii kiiresti, et inimesed on lihtsalt kasvanud pikemaks aja jooksul ja, ja kõik mitmesuguseid kehaosad on ju proportsioonides, nii ka tegelikult häälepaelad. Nii et kui klaveri sisse vaadata, siis tõesti pikk keel teeb jämedamat häält ja, ja ja siis lühem keel teeb peenemalt häält. Nii et sellest ka võib-olla üks üks versiooni on, miks, miks tenorit ja hääled tõepoolest on, on nii hunnik reaalsed ja, ja mis siin salata, ilmselt ka hästi makstud. Arusaadav, nii et väga vale, väga vale tenorit, sõpra. Nojah, aga mis seal oli siis? Mulle selline väga pikk kogemus puudub. Ma olen laulnud täpselt ühe päeva ühes meeskoor ja siis ma sain aru. Ma ei pea väga hästi viisil, loobusin sellest, kui dirigent võttis mu sinna vastu peale proovima. Ma olen nagu enamus eestlasi, enamus inimesi baritoni tüüpi. Nagu ka Georg Ots. Tähendab muidugi, Georg Ots on ka bariton riigilt ja, ja see on tõesti kõige levinum mees liik, ehkki neid jällegi spetsiifiliselt võib omakorda sisu jaotada ka, et on pragmaatilisemad hääled on lüürilisemad hääled ja Georg Ots kuulus nende kõrgete lüüriliste häälte kilda. Aga tulles hetkeks tagasi ja võib-olla hiljem edasi Georg Otsa juurde, kellest seal oli ka väike sõnavõtt siin valmis pandud. Tahtsin seda öelda, et, et kuskil on tehtud uuringuid, et kui ühes riigis kas või üks protsent elanikkonnast tegeleb siis kas kaunite kunstidega või sealhulgas ka sellise sümfoonilise muusikaga ooperiga kõrgkultuuriga, siis et, et siis on sellel riigil üldse nagu vedanud, et, et siis võib teda nagu kultuurriigiks kutsuda. Nii et ka need, kes siit kas minu stuudiost läbi käinud on või meie stuudiost ja seal sina kuulutaja vaieldamatult, et nende ühe protsendi hulka, ehkki Ma loodan ja, ja tegelikult ka arvan, et Eestis on neid inimesi tegelikult tunduvalt rohkem. Mis sina arvad? Nojah, ma pean, võib-olla siin selgitatakse üldse selle selle kohta Mõtlema, et missugune on minu suhe selle ooperi kannega teiega, ega ju raadiokuulajad ei teagi, miks ma siin üldse sõna seda räägib, ma ei ole muide ise tunginud siia saatesse, et ma kindlasti tahaks oma ooperihuviga afišeerida. Ma ei tea, minu ooperihuvi on siis aastate jooksul välja kujunenud ja ma tegelikult lootsin vaimusilmas, kuigi ma teadsin, et ma seda ei tee, teen ma seda saadet. Mul on selline komme veider komme või on seal võib-olla ka paljudele hoida järgi kõik teatrikavatsuse läbi läbi elu nüüd man lapaksindile läbi, enne kui ma siia saatesse tulin, ma ei jõudnud seda loomulikult teha, sest osa on mu ema juures, kus ma elasin siis, kui noor oli osa minu kodus, kus ma nüüd elan, et ma ei jõudnud neid kahjuks läbi lapatud, aga ma arvan, et minu siin ooperi ooperiminevik, millal ma olen aktiivselt ooperit kuulanud, see? No ma arvan, et ma olen 35 aastane praegu. Üle 20, las ta kestab, see kindlasti. Ma arvan, et 25 aastat olen ma juba hüva jõudnud ooperit kohe, et ma kahjuks ei ole, ei ole kuulanud, ei ole kuulnud küll Georg Otsa kunagi nii-öelda saalis kontserdisaalis, kuigi tal oli pisut ka minu kaasaegne tuli vist seitsmel kuuendal aastal minu mäletamist mööda 75 siis viis ja siis viiendal aastal, et ma siis ka kuueaastaselt teda ei ole kuulanud, aga alates 80.-test umbes või 70.-te lõpust ooperi sellist huvi juba täheldada. Ja praegu ma räägin, missugune on võib-olla minu praegune Homperu ju noh, kui me võtame Estonia, mis, mis on üks, üks väheseid pea ainukesi kohti, kus me seda ooperit enamasti nautimas käinud, mõned mõned korrad olen käinud ka Vanemuise teatris, siis siis kui Estonia repertuaari vaadata, siis ma arvan, et, et nüüd ma nüüd ma ei ole viimaseid uusi asju, umbes kolme asja vist ei ole, ei ole näinud padaemandat tahtsin tulla, vaatama ei ole jõudnud, aga ülejäänud asjad on mul vaadatud niimodi ära, et nagu selles mõttes korduvalt ma arvan, et ma olen enamus asju neiut kaks-kolm korda mõnesid viis-kuus korda selles mõttes, et mul tekib lihtsalt selline soov, et tahaks, stan ooperis, mida tahaks ooperit kuulata ka mõne jaoks ei ole väga tähtis, mis seal, mis seal parajasti mängib. Täna mängite seal Johnnyt väljana Carmen käsil või täna on seal mõni muu Verdi ooper, siis ma lähen ostan pileti, tulen lihtsalt kuulan, et ma ei tea, mulle meeldib see luinamis ooperis, ooperis nagu kestab ja mulle meeldib tõesti see ühelt poolt see ülemuse tunne, aga teiselt poolt on see üks väheseid selliseid lõõgastuse viisi, kus ma ei tea, ma tunnen ennast tõeliselt rahunenud tõeliselt hästi ja see on minu jaoks selline tõeline, sügava ja nauding, kuigi samas peab ütlema, et minu isikus on kahestunud sama märkan ka selliseid koomilisi asju. Ooper ei ole. Kui sa päris surmtõsiselt võtta, et siis siis see ei ole ka väga minulik, et samas on see ka natukene naljakas, natukene koomiline, et kui kõiki asju samas lauldakse, et ma näen ooperis samas ka seda humoorikat poolt või kui, kui kui lugeda isegi seda teksti. Nüüd on ooperid ju traditsioonilised, eks ju, selles keeles, milles, millest kirjutatud on siis mõnikord ajavad sellised, et need, mida, mis juttu need omavahel, need peategelased näevad sedasamast naerma. Et ma suhtun ooperisse ka ka sellise huumoriga, kui kas mitte ma ei mäletanud, Ravjaatas vist üks pea tekümmendatud alles universumit ukse sisse. Natukene naljakas lisaks sellele, et, et see üle moment ja, ja kogu selline täielik hingerahu staadium lisaks millele, mis mul sellest tuleb, et samas on ka minu jaoks ka selliseid koomilisi momente ooperis, aga palju. Ei no see on tore ju, neid kõiki tuleb märgata ja mis puudutab tõlget, siis loomulikult, aga tegelikult on puht otse otsetõlget nagu teha alust, kus selline poeesia puudub, et, et see on ka olen isegi ooperit tõlkinud ja, ja tean, et, et see on, see on üks, üks ränk töö. Iseküsimus on see, et ooper on ka sageli täis erinevaid märke sisamadrewyota, millest rääkisid ja mida mul on au olnud, mõned korrad astuda. See on ka täis, ütleme tegelikult selliseid verbaalseid märkamise jah, võib-olla tõepoolest sel hetkel tunduvad koomilistena. Kuid samas kui Alfredo esimeses vaatuses kogu kogu aeg korrutab, olles seal siis Violetta akna taga, et sa oled minu ristija roos, siis hakkame mõtlema selle peale, et, et noh, mis on risti ja roosi nii-öelda märk tähendused isegi ajaloos ja et sellises kontekstis sellisel hetkel kangelane võtab need sõnad suhu. Ja muidugi originaalkeeles esitamine, ühelt poolt on ta tõepoolest sellele keelele loodud ja ta mõjub orgaaniliselt, on ka väga hästi lauldav ja üks aspekt veel ütleme lavastaja seisukoha pealt, et et kui on vilets tõlge, siis võib alati tõlkijat süüdistada, et ma sellepärast mul ei tule see noot välja, et need õ-häälikupealsed seal üleval veel laulda näiteks noh, on väga raske. Aga selleks, et sinna selline talle sobiv häälik siis leida, siis ta peab olema originaalilähedane. Pean seda muide väga õigeks seda, et originaalkeeltes esitatakse neid ja ma üldse mittegi tegelikult ei ironiseerinud selle tõlke, mind, see ei häiri selle pärast ega maininud. May tule ooperis, aga otseselt nagu seda ma ei tule ju tegevus, käitusin otseselt jälgima, sellepärast et noh, kui nüüd kui nüüd väga robustselt öelda, siis, kui ma olen võimeline, ütleme jälle lähima poole minuti jooksul ära seletama kõikide kõike kõikide ooperite sisud. Et ooper, ooper seisnebki selles, et ta on peategelane, üks naine on kaks meest ja see toimub selline väikene armuvõitlus. Ja siis lõppkokkuvõttes peategelane tavaliselt naine hukkub, et enamasti enamasti võib kõik, see on muidugi naljaga öeldud, aga enamasti võib ooperi sisu nagu selliseks. Ega ta minu jaoks ei ole see nagu kõige tähtsam, et mis asju nad seal konkreetselt ajavad, kuidas see tegevus liid jälgib, et et viimasel ajal on süüdistatud näiteks muusikale, mida väga tehakse, et nende sisu on nagu pisut infantiin, et seal nagu ei toimu midagi, et ka tegelikult me hakkame ooperimaailma ka balletimaailma vaatama, eks ju. Et siis ega see sisu sisu tihtipeale ta on olemas ja mõnikord on ka väga oluline ja tegelikult ma kujutan ette, et ooperis isegi ma olen peategelasega niivõrd kaasa elanud ooperisse, pisike, nutma, isegi nutnud ooperis täiesti. Just nimelt ma vaatan siin Putšiini Pohhimis oli seal tõesti isegi tegelase kaasa, isegi saab sinna sisse elada, aga see ei ole võib-olla kõige tähtsam, kuigi ka kuigi con selliseid momente, kus hakkad tegelasel tõesti sõna otseses mõttes nagu kaasa elama selle süžeekäigule, aga ma ei tule loomulikult seda süžeekäiku vaatama. Ei oota seal selliseid kiireid kriminaalseid pöördeid ja ma ei vaata, mis, mis nüüd äkki juhtuma hakkab, see ei ole minu arust. Kõige tähtsam asi on väga rõõm kuulda selles mõttes, et selles selles mõttes aga olemuslikult ilmselt oled ooperi vastuvõtmiseks õigesti häälestatud, sellepärast et siin on ju mitmeid asju, mida korraga jälgides on ju nii kõrvale kui silmale kui, kui mõistusele ja südamele, kellel ta olemas on. Et, et neid asju, jah, ta on muinasjutt täiskasvanutele, aga tegelikult koosneb ka ju mingisugustest sellistest üldtuntud ratiividest. Ja kui pärast siis tõepoolest ainult sisu peale mõelda ooperite puhul, et mis seal siis oli ja mis seal siis tõesti juhtus, tõesti ei juhtunud midagi, aga vot seesama seisund ja see, et, et ta on opera, on ajaline kunst. Et kui sa, kui sa ütled, et sulle meeldib tulla lõõgastuma ennast ümber lülituma ja kui sul see siis õnnestub, siis seal ooperile tegelikult ainult komplimente. Ja samas pigem oleks selle õige väljend sellele niimoodi jah, et kui ooperil juhtub ka selline hea lugu olema, et ka lugu haarab kaasa, siis seal lihtsalt lihtsalt veel üks lisaväärtusooperile, et see ei ole kõige tähtsam, kui ta veel lisaks kõigele on ka hea lugu, siis, siis jumala eest seda tuleb ainult tervitada. No ilmselt siis sinu ooperikogemus ja ooperist arusaamise kogemus on nagu kõige rohkem seotud Estoniaga, nagu ma aru sain, see teeb meile komplimendi, aga samas ka suure vastutuse, aga sa siin mainisid, et et sa oled nii mõnegi mõndagi lugu näinud mitu korda, kas see tähendab seda, et sa mingil moel ikkagi oskad vahet teha või märkad ka selliseid interpretatsiooni erinevusi, et, et kui on erinevad koosseisud olnud või meil on külalised käinud, et kas on niimoodi, et iga iga ooperietendus sarnaneb teisele, nagu sarnaneb üks üks laenatud videokassett või, või, või mitu korda vaadatud film. No sa tead sellele vastust, et muidugi ma tahan seda sinu suust kuulda. Et muidugi täitsa tänan ja selles mõttes, et ma ei ole võib-olla selles mõttes õige hindajat mu muusikaharidus, mina saan hinnata ainult ühel, ühel ühes kategoorias, kas see meeldib mulle või ei meeldi, mul ei ole nagu nagu teisi kategooriaid käepärast võtta, et ma ei saa arvustada, et kas. Kas esisopran laulis nii kõrgelt, kui vaja oli ja kuidas, kuidas ta hingamine toimis, naaber, ma ei, ma ei oska seda hinnata, et mina saan hinnata ainult seal, selles kategoorias meeldis esitus ja kas ma jäin sellega rahule või ma ei jäänud rahule, et selles mõttes muidugi etendasid absoluutselt erinevad ja noh, kuna Estonia lauljad, aga ma olen lihtsalt aastal tahtmata rohkem tuttav igapäevaselt teevad seda tööd lihtsalt laulavad iga päev siis ma selliseid külalisesinejaid püüan, püüan muidugi alati jälgimisega jälle kellegi kellelegi, etendus on külalisesinejatega ja siis ma alati alati tuleni kuulan, aga mulle ei meeldi ka selline, ma tean, et paljud nutavad selle üle 1000. Miss Estonia Estonia ooper on, et mis sa seal peaksin käima? Ma käin, käin välismaal, et Estonia pole midagi väärt seda kuulata, et mulle selline arvamus nagu on absoluutselt vastuvõtmatu. Pigem nagu hiilimine selle eest kõrvale, et ei käi nagu üldse ooperis tahetakse ennast nagu ooperis ennast paremate alati võiks ju parem olla Estonias. Ma arvan, et on väga palju väga häid lauljaid ja juhtub ka nii, et et nad kõik üheskoos on heas vormis, sest kalla lauljate kooslus koosluses on ju ka see oluline. Laulja peab ka heas vormis olema ja kui kõik lauljad on väga heas vormis, minu arvates esietenduse tuleb ka hästi, et ma arvan, et Estonia ei ole sellist selles küsimuses häbeneda küll mitte midagi. Väga mitmed minu selle saatega tavaliselt tahes või tahtmata veeretavad juttu Georg otsa peale ja, ja sina näed siin seda väikest galeriid nendest plaatidest, mis meil siin väljas on jäiga, sinu pilk kohe selle peale pidama ja sa tegelikult ka oled valinud välja ja ütles, et sa tingimata tahad just seda lugu ja esituses kuulda, et, et äkki põhjendatud. See on võib-olla natuke mage selles mõttes, et ei midagi uut, et inimesed tahaks, võib-olla spetsiifilisemaid, arvamuse kujundajad, kõik kõik kuulevad ja Georg Ots, et mis see pole midagi erilist, aga ta on niivõrd andekas. Mul on kahju, et ma ei, ei ole temaga selles mõttes olnud kaasaegne ei kuule, me praegu ei kuule, ma ei istu ise saalis, ei kuule, kuidas Georg Ots laulab, aga jah, tegelikult võib-olla sellepärast ka, et see on üks sellistest. Opeooperites, mis mind ooperi tõi, on just nimelt vaagnale, mis on üks raskemaid ja ja tegelikult see pärineb mitte küll siis lendavast hollandlasest, vaid tan Hoizarist ehatähtaegsest eesti keeles. Minu meelest sobib eesti keele veel päris hästi selle suurest kuulamisest selle laulus isegi sellised sõnad meelde jäänud, kuigi see ei ole muidugi selles mõttes mingi hitler, kui, kui esimest korda kuulata ja varem pole seda kunagi kuulnud ja siis ta pärast peaks meenutama mõnda viisi käiku või milles ta seal laulis mõnda mõnda osas järgi laul Ma arvan, et see enamus inimestel, kes muusikat õppinud ei ole, käiks absoluutselt üle jõu. No see on siis ilmselt ka kompliment siiski tõlkijale, sellepärast et ennist rääkisime, et kui raske on tegelikult tõlkida mitte ainult reaalust, vaid siis otse nagu nooditeksti tõlkida. Ots oli, oli sõnameister ka selles mõttes, et ta oli väga nõudlik nende tekstide suhtes, mida ta laulis ja, ja kuulame Eha tähte Georg Otsa esituses ja veendume selles On ikka. Ki. Nii me oleme tänases saates koos Marko Reikopiga kuulanud siin selliseid huvitavaid muusikalisi näiteid vaagnerist kuni basseinini välja, kes olid tegelikult peaaegu et eakaaslased, kuid sellised antaganistid oma oma muusikas ja ooperis on ju jälgitav ka väga ja erinevaid helikeeli, aga tegelikult ka erinevatel ajastutel selliseid erinevaid oma käsitlusi. Et kui Rossini puhul olid nad sellised kerglaselt kergemeelsed ja tõesti meelelahutuslikud, siis Wagneri puhul nad omandavad juba selliseid võimsaid, apokalüptilise jooni. Aga, ja on ka selline žanr näiteks nagu või ooperiliik nagu veristliku ooper, mis siis tähendab selline noh, tõsine või, või nagu tõsimeelne ooper. Estonia rabast meenub siis talupoja au või pajatasid näiteks, aga, aga tegelikult ka Putšiini Putšiini võib tegelikult juba sellise veristliku ooperi jätku heliloojana käsitleda, et sinu kogemused putšiiniga. Et on inimesi, kes, kellele Putšiini on liiga magus, ta on liiga sentimentaalne, reaalne ja nad ei võta teda vastu, on jälle teine, teine, kes putšinit jumaldab ja võib korduvalt kuulatavatega slaide probleemi, et kuidas sinu sealset Putšiini No minul ka selline, ma olen ilmselt sentimentaalne inimene ja ma arvan, et igas inimeses on mingi teatav sentimentaalne poole minust kindlasti on sentimentaalne puhul ma ei, ma ei häbene seda absoluutselt mitte tunnistaja poeemi, mina olen saanud tõesti poeemi etendusel. Tõesti, noh, ma ei ütle, et ma nüüd niimoodi nutsin, pisarad voolasid, aga sinna meeleliigutuse situatsioon on küll, kus, kus sellesse muusikasse see on nii sisse elada, see puudutab sind ka sellises mõttes emotsionaalselt, et liigutab sind ja noh ja seal on nimelt sellele kaaslasele sisse, et minu meelest Putšiini muusikaga saab. See on mulle küll nii mõjunud, mina küll ei, absoluutselt ei häbene seda seda öelda just nimelt seda sedasama pohhimi puulselt. Mulle meenub, et ma olen ka kuulnud, noh kolm korda kindlasti seal. Kas mitte ei laulnud Koreala korea lauljad siin Estonias viimati, kui ma seda kuulsin ja ma tahan pater slaid olen ma ka näinud? Meenub, meenub mulle ka sellisest suhtelisest suhtelisest varasemast ajast, aga, aga mul ei olegi eriti palju sellest Mothambadelphai etendusest peale muusika, aga ma ei oskaks nüüd ümiseda, kui on meil ka relva ähvardusel käsitlesid mingisugust episoodi. Ma tahan, paterdad ümiseda siin sulle siis ma ilmselt ei oskaks ka või noh, kui mul oleks näide mad Flatherlai, siis ma arvan, et ma ehk tunneksin võib-olla mõne tuntav ise ära ja see on minu meelest ka olin külalislaulja, mida mina nägin edelast oli minu meelest Soomest oli kunagi, kui ma seda omal ajal ka Estonias Estonias, minule Putšiini vastu, kuid ma ei oska seda hinnata sellises kategoorias, nagu sina teda hindad, et liiga magusat. Mina ei ole seda väitnud, ma lihtsalt ütlen, et on olnud, on olnud selliseid hoiakuid aru saanud Putšiini kohta, et minule pütšini väga meeldib ja mul on ka õnn ja au olnud teda päris palju lahastada nii Eestis kui väljaspool seda. Aga seoses selle madame pataljoni, mille lavastas, sa oled ka näinud ja, ja kus meil tõesti on ka külalisi käinud, et ma avalikustaksin ka sellise sellise toreda asjasele selle ooperi ja tema käekäiguga seoses mis võib-olla tõepoolest on läinud ka tegelikult maailma ooperiajalukku. Nimelt üks mustanahaline Ameerika päritolu, Saksamaal tegutsev sopran poletade on, kes on tuntud, on olnud tuntud külaline mitmetel maailma väljapaistvatele ooperilavadel, sealhulgas ka Savonlinna ooperifestivalil ja angasin Estonias olnud sage külaline avaldas üks kord soovi, et tema tahaks laulda mad pateflai eksist, Jetšessanni osa mida ta elu sees, ega kogu oma karjääri jooksul mitte iialgi mitte üheski teatris laval teinud, et ta on küll aariaid laulnud ja ja võime ette kujutada, mis on olnud need põhjused, et ta oli ka suhteliselt pikka kasvu ja tugeva kondiga naine. Mustanahaline ja, ja suhteliselt suure jalanumbriga. Ja mulle see samad seigad meenuvad ka sellest sellest samad seigad võivad mulle ka sellest samast Helsingist. Minu meelest oli pärit naine, et ta oli ka minu meelest suurekandiga seal mingis stseenis peab, ma ei tea, kas meremees või kes see, kes see kapten laeva kapten ta kuidagi sealt sülle haarama. Sellega tuli ainega tubli tükk toimetamist, aga, aga kas see on minu jaoks kõrvale? Ma väga tänan. Nii et selles selles mõttes, et ooper on tinglik kunsti ja, ja üsna üsna palju tõepoolest toimub inimesel kõrvade vahel ja rinde all ja, ja antakse andeks teatud teatud tõesti veidrused ning jah, me tegime selles mõttes ajalugu jah, et ta sai selle etenduse, ta sai selle selle rolli ja laulis, ma ei mäleta, kas ühel või kahel etendusel, aga noh, peab ütlema, et isegi asjatundjale minule, kes ma olin ka selle ooperiga lavastaja oli tõepoolest see kokkuvõttes noh, kogu see situatsioon muidugi suhteliselt veider, et me püüdsime krimi erida, miski püüdsime, eks ole, teda jaapanlannaks. Aga noh, seda kasvu ja, ja sellist, sellist mustanahalistele omast graatsiat ei olnud võimalik temast välja võtta, nii et Putiniga on on tulnud ette selliseid naljakaid seike ja ka siinsamas Estonias Absoluutselt mina arvan jah, et see on seesama sama jutu jutu jätk, et see muusika, muusika ühelt poolt ja teiselt poolthääl on nagu minu minu jaoks nagu ooperis ooperi siis peategelased ja selliseid inimfiguurid, kes tõusevad peategelase laseks minu meelest alles siis tänu läbi oma sellise hääle suuruse mitte mitte tänu sellele, kui suured või väikesed nad juhtuvad siis laval olemata. Noh see on tõesti minu arust täiesti kõrvaline, missugune üks või teine laulja välja näeb, kui ta väga hästi laulab, siis olgu, olgu väga suur ja väga kole. Hästi laulab see igatahes kompenseeri, kui ta on hästi suur ja kole ja ta laulab ka halvasti minu jaoks halvasti, et ta ei meeldi mulle, siis, siis muidugi ei ole tal õigust. Ja maailmakuulus Mirella Freini, kes 69. aastal, kui järgnev salvestus on tehtud, oli oma oma karjääri absoluutses tipus, vaieldamatult hapra väikse kondiga naisena oli üks üks legendaarsemaid Nimiisid ja äkki me kuuleksime, kas tuleb sulle tuttav ette, kas ma hakkan nutma ja just, et kas see on nüüd aaria, kus Mimi jätab sisuliselt hüvasti siis Radolfoga, kuid ei, ei suuda sugugi. Ja kuidagi lahkuda sellest kohast, kus? Ja, ja teeb ikka asja ja tuleb jälle tagasi ja leiab mingisuguse uue põhjuse, et Martšellale jutustada tegelikult ka oma haigusest ja sellest tulevasest fataalselt lahti. Tüüpiline situatsioonile ooperist, et peategelane saab teada oma sellisest lähenevast hukust ja see tehakse siis nagu publikule või vaatajatele ennem selgeks, kui teine peategelane, teine osapool sellest teada saab nüüd selline noh, täiesti üks traditsioonilisi selliseid võtteid ooperimaailmas. Kuulame Laboheemimi aaria Mirella freeni esituses kolmandast vaatusest. Ooperis on jah niimoodi, et tavaliselt on repertuaar tõesti jaguneb kaheks, et on ta siis traagiline või koomiline eks ole, pooltoone nii nagu elus on ka, on ka muidugi ooperis. Koomilises on Need kaks maski, eks ole, teatris on, et ka ka see, kes inimesele tundub koomilisena või ka see, kuidas ta laulab, on, võib tegelikult elus väga-väga õnnetu inimene olla. Jaa jaa, vastupidi. See, kes leiab oma oma sellise nutuse otsa kuskil ooperis, võib tegelikult olla väga-väga helge, humoorikas inimene. Et kas sa arvad, et on see minu väide liiga liiga meelevaldne, et, et selles mõttes on ka ooper ju tegelikult natukene nagu elu. Ei, absoluutselt meelevaldne ei ole. Loomulikult on see niimoodi ma, kui ma sellega sellega seoses, ma ei tea, millega millegipärast kui sa hakkasid rääkima siin inimtüüpidest erinevatest rolli kehastustes. Mulle meenub hoopis üks Eesti Eesti ooper, mis, mis sugugi sugugi mitte ei ole nagu halb, mida mängiti ka Estoniasse. Natukene aega sellepärast et kui Eesti, kui kõik on ooper ja veel on eesti ooper, siis enam nagu suuremat põhjust hirmumiseks publikule. Aga mis sa arvad, millest see on tingitud, mina olen ka mõelnud ja me oleme vaaginud, et mis imelik punane rätik on selline asi nagu eesti ooper, et et Eesti sportlasi käiakse vaatamas endale kaasa elamas ja, ja mitmetes teistes valdkondades ollakse, kuid see ooper kuidagi. Noh, ma arvan, et see põhjus on väga lihtne selles mõttes, et Eesti ütlesime välja, Eesti ajalugu on niivõrd lühikene, et ega siis ooperiajalugu ma ei taha olla küll nüüd väga ülekohtune, aga selles mõttes, et nüüd ooperiajalugu minu jaoks väga ei kesta. Mahukad hetkeseisuga võib-olla kirjutatakse küll neid oopereid, jah, aga no muidugi neid kirjutada ostetakse. Aga noh, need ei ole nagu nagu kunstiajalugu, eks see on nagu sisuliselt peale Picasso tegevust on lõppenud, et kunstiajalugu enam ei kirjutata, pannakse pappkastile risu, tuuakse mussi saali seda pulli võib teha, et ma kujutan ette, et muusikas on hetkel, võib-olla on sama situatsioon nagu ooperid, enam nagu ei kirjutata väga palju selliseid, mis nagu menu saavutakse, mis oleks hea kuulata ja muusik noh, ilmselt see klassikaline muusika on ka nagu eneseotsingul, et see tee ei ole ilmselt veel ei ole veel selge, mis, mis ajalukku tänaseks päevaks siis jääda. Eesti ajalugu on selles kontekstis liiga lühike siis sel ajal, kui me oleks võinud toopereid väga andekaid oopereid, eesti andekad Heiluvad kirjutada, kündsime põldu ei olnud siis kultuurrahvana olemas, et ja siis see väikene hetk, kus me nüüd kultuurrahvana oleme eksisteerinud sellisele klassikalisele muusikale väga viljakas, minu meelest kaasaegne muusika ei olnud, siin on küll huvitavaid näiteid, et kõigile ei puhu nagu vett selles mõttes nagu peale tõmmata, et ma ei taha siin ülekohtune olla ka väga globaalselt rääkida, siis kui ma lähen ooper, siis ma väga kaasaegselt ei taha ja ma väga eestit teda kuigi tegelikult selle näitajaga piss jõuda sinna, et Raimo Kangro ooper süda oli minu arust, mulle meeldis soobel nii kummaline kui see ei ole või ma ei tea, kas on kummaline, minule meeldis, ma käisin seal isegi kaks korda vaatama, sest ta mulle tõsiselt meeldis mulle esimene kord muidugi meeldis rohkem kui teinekord millegipärast võib-olla lihtsalt näitleja paremas vormis ja ja selle tegelaskuju näiteks Ain Anger tuleb mulle just selle saatana või kelle rollistusel valitsuse mängis suurepärane laulja, kes jälle Eesti oludele vastavalt kahjuks enam väga kahjuks ei laula enam muidugi Estonias, vaid laulab kuskil mujal. Aga kas seda mõjus sulle koomilise ooperini või traagilise, kui me täna nagu tõime, ütleme need kaks polaarselt noh, tal on, temas on ka palju groteski. Nojah, seal on muidugi see noh, selles mõttes nagu sisulise traagika ka muidugi sisse sisse sinna kirjutanud, aga, aga jälle jälle minu jaoks ei ole jälle see tegevusliin ja see traagika ja koomika ei ole minu jaoks kas ka selles ooperis nagu kõige-kõige olulisem see väline väline show, mis selle oper puhul oli nagu selline suhteliselt tähtis? Noh, ma võin seda vaadata, kuidas, kui mul on hea meel ka seda lisaks kõigele vaadata, aga see ei ole, minu jaoks on kõige olulisem olulisemad on muusika ja laul. No tore, et sa selle näite tõid, sellepärast et kadunud helilooja Raimo Kangro siis, kui ta seda komponeeris, seda ooperit, siis ta ütles niimoodi, et kui ooperis ta pidas silmas natukene groteskne ilmselt nagu seda, mis sina ütlesid, et seda ei saa päris tõsiselt võtta. Ehkki teemad olid seal väga tõsised, eks ole, elunditega hangeldamine ja nii edasi, aga tema tahtis tingimata, et kogu see ooper lõpeb niimoodi, et absoluutselt kõik, kes on laval, kõik surevad, et isegi terve koor lastakse maha ja ta tegi terve suure ansambli seal, selles siis ja mina lavastajana pidin siis ära lavastama, kuidas nad seal siis kõik surevad. See oli väga lõbus ooper, mulle väga meeldib, mulle meeldis ooperis ja see muusika meeldis mulle ka, et selles mõttes halb näide, et, et kaasa ei osata ja Eestis üldse head ooperit, jah, minu meelest oli, see oli nagu päris päris hea näide, aga ei, mäng ei mängi seda enam siiamaani. Repertuaarist saite 105 korda mänginud. Nojah, nagu öeldud, Ain Anger läks välismaale, aga me ikkagi tahame juubeli raames selle uuesti taas lavale tuua, kui mitte lavale ei jõua, siis vähemalt teda jäädvustada. Tore, Marko Reikop, et said tulla ooperigurmaanide saatesse ja, ja see on ka tegelikult. Kuidas me nüüd selle saate, lõpetame, kas me lõpetame nagu kurva alatooniga laiali ooperit peetakse või lähme uuesti lõbusaks. Aga ma arvan, et ma, ma ei tea, ma arvan, et meil on märk märk, et miks sa siin saates istujad on see, et et ooper on tore asi, ooperis tasub tulla, see on väga meeldiv lõõgastus, et see on nagu mitu asja ühekorraga, et et ühelt poolt on see noh, see on ka meelelahutus, aga teiselt poolt ei ole see selline tühi meelelahutusest, kus sa Lõsutad kuskil diivanile vaatad mingit jama vaid see on ka selline meelelahutus, tänu millele sa muutud, ma arvan, et haritumaks pisut paremaks ja miks mitte, ma loodan, et peale seda pisut õnnelikumaks Selle seisukohaga on raske mitte nõustuda ja sellega on ka tore lõpetada tänane saade, aitäh. Marko Reikop.